Repliik

Selle aasta 18. jaanuar oli kole päev, õhurõhk oli madal, tuul tormas ning sadas. Eestimaa pikaleveninud sügis ilmutas viimaks lõppemise märke. Oli kaduneljapäev. Inimeste luud ja liikmed valutasid, kroonilised hädad tuletasid end meelde. Välised märgid viitasid tugevate tunnustega kaduneljapäevale, vana kuu lõppfaasile. Kuu loomine leidis aset vahetult järgneval ööl, õigemini reede varahommikul kell neli. Just sellel koledal päeval valiti Tartu Ülikoolis rektorit. Jääb mõistatuseks, kas keegi Teadja oli selle sihilikult nii sättinud. Kuukalendrit jälginud vanarahvas vaevalt sellisel päeval millegi uue ja olulisega alustas.
Tollehommikuses vestluses ühe sensitiivse inimesega jäi kõrvu tä­henduslik lause: „Küll on rumalad, valivad kaduneljapäeval rektorit, pane tähele, mingi jama seal täna juhtub.” Ja juhtuski. (Kadu­neljapäeva kohatusele rektori valimisel on juhtinud tähelepanu ka ülikooli enda inimesed, vt Koit Rei­mand, Universitas Tartuensis, 26.01.)
Fiaskoga lõppenud valimiste järelkajast võis aru saada, et reaal- ja hu­manitaarteaduste vastandamine pole kuhugi kadunud. Kadunud pole ka ratsionaalse maailma universaalne atribuut, nimelt raha. Tundmata küll ülikooli siseelu, on põhjust eeldada, et ülikooli sisemine rahajaotus pole kristlik, vaid raha liigub sinna, kus luuakse rohkem selget, rahaga mõõdetavat väärtust. Näiteks loodusteaduste rakendussfääri. Nii võib oletada, et paremini rahastatud tulevikuteadused mõnevõrra dikteerisid olukorda ja olid oma edus üpris enesekindlad. Kuufaasid sellele mõttemaailmale korda ei lähe, reaalteadlase võit oli planeeritud 18. jaanuarile. Aga võta näpust!
Üldiselt tunnistavad nüüdisaegsed reaalteadused seda, mis on verifitsee­ritav, seega mõõdetav. Väl­jaspool meel­tespektrit saab midagi olla ai­nult juhul, kui see on abivahenditega tõestatav. Paraku tuleb tõdeda, et lihtsast mikroskoobist on jõutud küll nanotehnoloogiani, aga 21. sajandi alguskümnendil kaduneljapäeva seljatada ei õnnestunud.
Kordusvalimised on ukse ees ja bioteaduste lobby on esitanud uue tugeva kandidaadi. 31. mai on jälle neljapäev, kuid jääb napilt kuu kasvufaasi ning rektor saab kindlasti valitud. Ülikool naaseb 20. sajandi traditsiooni juurde, mil rektori nimi algas enamasti K-tähega.

50 aastat kõrgharidusega algklassiõpetajaid

Kes on algklassiõpetaja? Milles seisneb tema tähendus haridussüsteemis? 20. aprillil Tallinna Ülikoolis toimunud konverentsil „50 aastat kõrgharidusega algkooliõpetajate ettevalmistust” üritati leida vastuseid klassiõpetaja identiteedi küsimustele ning heideti ka pilk tulevikku.

Tervitussõnad lausunud TLÜ akadeemilise prorektori Heli Mattiseni sõnul on algõpetus TLÜs juba praegu väga heal tasemel ning saadav laiapõhjaline pedagoogiline ettevalmistus võimaldab klassiõpetajal tunde anda ka põhikooli vanemates klassides.
Algõpetuse õppetooli juhataja Leida Talts lisas, et eri seisukohtade tõmbetuules peab klassiõpetaja pidevalt õppima ning olema valmis muutusteks. Kuidas paremini tundma õppida last ja teda ümbritsevat keskkonda, aga ka õpetajat ennast ning tema hinnanguid oma õppetööle - just neile küsimustele on Taltsi sõnul algõpetuse õppetooli üliõpilased ja õppejõud aastakümneid vastuseid otsinud.

Lasteaiast kooli

TLÜ algõpetuse õppetooli lektor Airi Kukk kõneles uuringust, mis tehti saamaks teada, milline on eelkoolihariduse mõju lapse toimetulekule põhikooli esimeses astmes. Mis on üldse koolivalmidus ning kuidas mõistavad seda lapsevanemad ja õpetajad? Airi Kuke sõnul ei süüvi paljud selle mõiste tegelikku sisusse ning väärtustavad eelkõige treenitavaid ja mõõdetavaid oskusi, mis tekitab lapsel juba varakult harjumuse konkureerida. Samuti leidis ta, et lapsed õpetatakse lasteaias tihtipeale „ette” ning üldine ja sotsiaalne toimetulek jääb tagaplaanile. „Õpetaja peab mõistma, jälgima ja arvestama lapse arengu- ja sotsialisee­rumisprotsessi astmeid ning leidma õiged strateegiad lapsele lähenemisel.”
Uurimistulemusi kokku võttes tõdes Kukk, et kõikide õppevaldkondade (emakeel, kunst, matemaatika jne) saavutused olid koolieelse lasteasutuse lõpetanud lastel keskmisest kõrgemad, millest võis järeldada, et lapsi ei ole vaja kooliks ette valmistada topeltsüsteemi (lasteaed + eelkool) alusel - lasteaiad suudavad seda teha vägagi edukalt. Suurima kitsaskohana tõi Kukk välja liiga vähese tähelepanu lapse üldist ja sotsiaalset arengut puudutavatele oskustele ning minapildi arengule. Lisaks on suur probleem kahe haridusastme õpetajate kesine koostöö, mistõttu lasteaiaõpetajatel puudub ülevaade, mida kooli minevalt lapselt täpselt nõutakse, ning laste kooliks ettevalmistamine võib olla eri piirkondades ebaühtlase tasemega.

Kes on hea kirjutaja?

Õppekavauuenduse emakeele valdkonda puudutavad kired on küll pisut vaibunud, kuid mõni aeg tagasi peeti Õpetajate Lehes selleteemalisi tuliseid debatte (vt ÕpL, 23.02. ja 16.03.). TLÜ dotsendi Anne Uuseni sõnul on uue õppekava eelnõu üks suurem puudus kirjutamisoskust puudutav osa. Tema arvates peaks õpetaja enne lastele kirjutama õpetamist endale väga täpselt selgeks tegema, mida ta mõiste „kirjutamisoskus” all silmas peab. Kes on hea kirjutaja? Kas see, kes tunneb hästi õigekirja? Või omab suurt sõnavara? Kui oluliseks peaks pidama lausestusoskust ja huvitavaid mõtteid? Või on tähtsaim hoopis kaunis käekiri? Dotsent Uusen soovitab kõikidel emakeeleõpetajatel mõelda, kas olulisem on sisu või vorm ning kummast alustada. Uusen soovitas mõelda eelkõige tulemusele, mida näha tahetakse.

Õpetaja eneseanalüüs

Välishindamine on õpetajatele ühtaegu nii meelierutav kui ka hirmutekitav uus ja veel sisse töötamata süsteem. Haapsalu Linna Algkooli direktor Kersti Arov tutvustas „Hea alguse” metoodikaga koolides läbi viidud uuringute põhjal välishindamise mõju õpetaja professionaalsele arengule. Selgus, et õpetajad tähtsustavad eneseanalüüsi ning mõistavad refleksiooni ja oma sügavama olemuse tundmaõppimise vajalikkust professionaalses arengus. Võiks ju eeldada, et pedagoogid sooviksid pigem rahulikult tundi anda ning et hindaja olemasolu tunnis peetakse lisastressi allikaks. Arovi sõnul soovivad aga õpetajad vägagi saada tagasisidet ka täiesti võõralt objektiivselt hindajalt. See annab õpetajale kindlustunde ja tunnustuse töö professionaalsuse kohta. „Hindamisel peab kindlasti rohkem lähtuma õpetaja praktilisest igapäevatööst, mitte sellest, mis kirja pandud päevikutesse ja muudesse paberitesse,” lisas Arov.

Õppimata pole inimest

Üllatuskülalisena esinenud Eesti Kuns­tiakadeemia professor David Vseviov tõstatas küsimuse, kas ajaloost on üldse võimalik õppida. Tuntud ajaloo­lane sedastas, et õppimata pole inimest ning eelnevatelt põlvkondadelt uusi teadmisi omandamata oleks inim­kond ammu otsa saanud. Kuid miks on siis maailma ajalugu täis vägivalda ning katkematuid sõdasid ja konflikte? Kas eelnevate põlvkondade vigadest ei olegi võimalik õppida?
Vseviovi sõnul õpib inimene küll indiviidina palju, kuid massina mitte midagi. „Mineviku teadmised on sageli sõnastamata ning sajandite jooksul pole me niivõrd õppinud uusi asju juurde kui vanu sõnastama,” lisas Vseviov. Mida me siis ikkagi ajaloost teada saanud oleme? „Oleme õppinud elama täpselt nii, nagu me teeme seda tänasel päeval. Kui peaks aga selguma, et taoline eluviis pole jätkusuutlik, siis õpetajatele tuleb sellest tõdemusest vaid tööd juurde,” lõpetas Vseviov oma haaravalt esitatud ettekande.

Mälestused esimesest õpetajast

Klassiõpetajate enesemääratlemise raskustest kõneleb tõik, et esiõpetust andvad pedagoogid näevad aineõpetajate mõneti üleolevat suhtumist endasse, eriti muusika-, kunsti- ja käsitöötundide andmisel. Siiski oldi optimistlikud ning usuti, et vahetegemine aine- ja klassiõpetajate vahel on ainult aja küsimus. Tuleb vaid ennast tõestada.
Konverentsi lõpul jäid kõlama Leida Taltsi sõnad: klassiõpetajaks õpitakse sellepärast, et omatakse häid mälestusi oma esimesest õpetajast. Kindlasti on ka praeguste klassiõpetajate hulgas palju neid, kes on eeskujuks järgmise põlvkonna õpetajatele.

Malev aitab kujundada noorte väärtushinnanguid

Miks otsustasite sel suvel taas malevas osaleda ning mida täpsemalt seal teha plaanite?
 

ELISABETH HEINSALU:
„Teadsin juba eelmise suve lõpus, et tõenäoliselt lähen taas malevasse, kui see vähegi ajaliselt võimalik on. Kuna olen keskkoolilõpetaja, on minu jaoks väga oluline, et ülikoolide sisseastumisajad ei kattuks malevaga – seetõttu pidin põhjalikult uurima maleva toimu­misaega. Õnneks kõik klappis ning minu suveplaanidesse mahtus malevas osalemine ilusti ära.
Eelkõige kavatsen malevas malevaelu elada. Nagu ikka – ta­haksin leida uusi sõpru, natukene raha teenida, lõbutseda ning nautida suve, elu ja noorust. Samuti on see minu jaoks väga hea šanss kasutada oma viimast malevaealise suve seal osalemiseks, sest malev tekitab tugeva psühholoogilise sõltuvuse. Kui kord juba annad malevale sõrme, ei võta ta pelgalt kätt, vaid terve keha, hinge ja südame, mistõttu usun, et kõik järgnevad kevaded oma elus mõtlen sellele, kuidas tahaksin taas malevasse minna. Raha pole malevanoortele kunagi motivaator, sest ega malevas ju rikkaks saa. Kõige enam kutsuvadki just uued huvitavad tuttavad ning kindlasti ka võimalus olla kolm nädalat linnakärast eemal ja mõnuleda mitteharjumuspärases keskkonnas.”
 

Rain Adamson:
„Arvan, et malev on suve juurde kuuluv loomulik asi, selleta polekski õiget suve! Eelkõige loodan uusi toredaid tuttavaid saada, natuke taskurahale lisa teenida ning loomulikult end linnast välja puhata. Ja eks tööd plaanin ikka ka teha! Kõige rohkem motiveerib ikkagi seltskond, toredad rühmajuhid ja malevavaim, mis tekib malevas viibitud nädalate jooksul.”

Riin lumiste:
Olen oodanud juba väga kaua suve, et taas malevasse minna. Lähen koos oma parima sõbran­naga ning loodan, et õpime üksteist veelgi paremini tundma.
Soovin leida uusi tuttavaid, loodetavasti ka sõpru. Samuti loodan saada iseseisvamaks ning tunda tõelist malevatunnet – saladuste hoidmist ja öiseid jutuajamisi – ning võib olla leida ka suvearmastuse. Kindlasti tahan teha rasket tööd, et tunda naudingut sellest, kui tulemus on silmaga näha. Samuti on hea veeta kolm nädalat Tallinnast ja linnakärast eemal.
Raha mind ei motiveeri, kuigi peab ütlema, et kui malev läbi on, ootan küll palga kättesaamist.
Kokkutulevast seltskonnast ei oska veel midagi loota, kuid olen kindel, et sõbruneme kiiresti. Samuti loodan, et minu tulevased rühmajuhid on usaldusväärsed,
nooruslikud ja lahedad inimesed, kelle peale saan igas olukorras loota.”

Evelin Jürisson:
„Helme-Hummulisse (tänavu Hum­muli nime all) kutsub mind süda! Sellest saab minu kolmas malevasuvi samas rühmas enam-vähem samade inimestega, kellest on saanud mu ühed parimad sõbrad, usaldusisikud ning mõttekaaslased. Meie rühma eripära seisneb selles, et oleme väga kokku kasvanud ning samas võtame avasüli omaks ka uued rühmakaaslased. Lisaks saame kolm korda aastas sealsamas malevakohas (Valgamaal Ristimäel Peedu talus) kokku, mistõttu usun, et enamik mu rühmast nõustub, kui ütlen – me ei lähe malevasse, vaid koju!
Eelkõige plaanin innukalt tööd teha, ja ilma naljata (vähemalt esimese nädala jooksul)! Loomulikult peame maha vägevad diskod, koogiõhtud ning kosjaskäigud, veame vägikaigast tõrvakatega Pargivolle võrkpalliturniiril, sõidame Valga­maal ringi, retsime esmakordseid malevlasi, ostame Tõrva poed ja „kalt­sukad” tühjaks ning käime igal võimalusel Vanamõisa ja Riiska järves sulistamas. Malevasuvest ei puudu ka võistlused, saun ja lõkkeõhtud kitarri saatel.
Minu mõte number üks Peedu talu poole sõites on perekond (meie rühm), kelle ühtekuuluvust süvendav faktor on regulaarsed koosistumised maailma parima rühmajuhi Katrin Soolepa pisikeses korteris (viimane kord pressisime tervelt kakskümmend üks noort tema elamisse!). Raha, nii vähe kui me seda ka ei saa, on vaid lisaboonus.
Malev ongi minu jaoks kujunenud kohaks, kus saab olla vaba kui lind, armastada ja olla armastatud, nautida loodust ning harjutada iseseisvat elu (peame ise oma sokke kraanikausis pesema!) linnakärast eemal, tõeliselt humoorikas seltskonnas!”

Nädalakommentaar

Mull on lõhkenud

Pronkssõdurist on viimastel aastatel nii palju räägitud ja kirjutatud, et kohati muutus see juba naljanumb­riks. Et asi oli naljast kaugel, tõestasid aprilli lõpul Tallinnas ja veel mõnel pool Eestis märatsenud noortejõugud. Pronksmehe teisaldamine andis neile ajendi oma raev välja elada. Tarvitses vaid ässitajatelt hoogu ja pudelist julgustust saada ning põrgu läkski lahti.
Neljapäeva õhtul koduteel läbi Kaar­li kiriku ümbrusesse kogunenud rahvamassi minnes nägin vihaseid pilke, kuulsin Eesti valitsust ja eestlasi solvavaid hüüdlauseid, sekka robustset venekeelset sõimu. Sõnum oli ühene: „Küll me teile näitame!” Ma ei teadnud siis, et teisel pool piiramisrõngast, Pärnu maanteel olid esimesed klaasid juba sisse löödud. Ühe ööga peksti järjepanu puruks 99 kaupluse ja asutuse aknad, tassiti minema kümnete miljonite kroonide väärtuses kaupa. Kas mäng oli väljunud demonstratsiooni korraldanute kontrolli alt?
Vähemalt tagantjärele tundub, et niiditõmbajate ees­märk oligi tekitada võimalikult palju kahjustusi ja näidata vastumeetmeid rakendavat politseid maailmale – eelkõige muidugi Venemaa ja Eesti venelastest televaatajaile – kui aatelise noorterahutuse jõhkraid mahasurujaid. Faktide moonutamise ja musta valgeks rääkimise hinnaga see õnnestuski. Sellel taustal oli lihtne ärgitada noorteühendusi Moskva Eesti saatkonda piirama, teha Eestis aset leidnud aktsioonidest mitmeks päevaks Venemaa meedias uudis number üks, saata Riigiduuma delegatsioon Tallinna Eesti riigile oma tingimusi dikteerima.
Kui neljapäeval oli Tallinnas liikvel ka palju keskealisi inimesi, siis reedel valgus kesklinn kooliõpilasi täis. Siin-seal liikusid noorterühmad koos täiskasvanud saatjatega. Kui palju oli nende hulgas õpetajaid ja kas eesmärk oli lapsi tagant kihutada või võimalike ohtude eest kaitsta, on raske öelda. Vähemalt need teismelised, kes Toompea lossi ees sõimlesid, olid tulnud sinna koos oma õpetajatega, kes nende tegevuse ilmselgelt heaks kiitsid.
Üks mull oli lõhkenud. Saime teada seda, mida venelased olid kogu aeg teadnud – paljukiidetud ja ohtralt rahastatud integratsiooniprogramm on jäänud vaid loosungite tasandile. Olime pidanud enesestmõistetavaks, et Eesti Vabariigis sündinud, vaba ühis­konna hüvesid nautinud põlvkond on meie riigile lojaalne. Paraku näitas elu muud. Pronkssõdur on vaid sümbol, vastuseisu tegelik põhjus on pea 15 aastat varjatult vindunud vimm. N Liidus end ülimuslikuks pidanud inimesed pole leppinud väikeriigi kodanike rolliga ja on selles vaimus kasvatanud ka oma lapsi.
Probleem pole üksnes vägivallatsejates. Nemad saavad teenitud karistuse ja lool lõpp. Kuidas muuta aga paljude nn seadusekuulekate kodanike kindlat veendumust, et Nõukogude armee vabastas Eesti, mitte ei okupeerinud seda? Millist ajalugu ikkagi õpetatakse vene koolides? Kuidas käsitletakse seal näiteks Teist maailmasõda ja sellele järgnenud sündmusi? Vastuse neile küsimustele annavad Tallinna tänavatel kõlanud loosungid ja venekeelsed netikommentaarid.
Integratsioonist selle sõna tõelises mõttes saame rääkida alles siis, kui vene koolis õpetavad Eesti-meelsed, mitte Eesti-vaenulikud õpetajad. Küsimuste küsimus on, kuidas selleni jõuda. Haridusminister Tõnis Lukas astus esimese sammu, kohtudes vene koolide direktorite ja ajalooõpetajatega. Tema sõnum oli, et venekeelne kool tuleb isolatsioonist välja tuua – Eestis on vaid üks ühtne haridussüsteem.

Sirje Tohver

Paljudes koolides kavandatakse õppeaasta lõpetamist tähistada ringsõiduga mööda kodumaad. Kui loodusobjektid tihti nii-öelda kõnelevad enda eest ise, siis keerulisem on muinasmälestistega, eriti linnamägedega.

Metsa kasvanud, sageli õige madalate vallijäänustega künkal on raske ette kujutada, kuidas võis siin omal ajal muinaskants välja näha. Mõnevõrra on abiks olnud tutvustavad stendid, kus mõnikord on joonisel esitatud ka muistse kindlustuse rekonstruktsioonikatse. Veelgi mõjusama mulje jätab aga, eriti lastele, kunagisest linnusest ühe osa või isegi kantsi tervikkujul ülesehitamine. Muidugi peab päris linnamägi jääma puutumata, rekonstruktsioon tuleb püstitada väljapoole mälestise kaitsetsooni.

Paistab kaugele

Linnuste taastamise plaane on tehtud mitmel pool Eestis, päris tegudeni on seni jõutud vaid Jõgevamaal Kassinurmes. Kassinurme asub Jõge­valt umbes 5 km Tartu poole, maanteest linnulennul veidi üle kilomeetri põhja pool. Koha leidmisel on abiks ka teeviidad. Autode-bussidega saab sõita päris muistise külje alla. Kahe otsavalliga muinasaegsest linnamäest sadakond meetrit eemal aga paistavad juba kaugelt silma uue palklinnuse kaitseseinad ja torn.
Linnuse rekonstruktsioon põhineb arheoloogiliste uurimiste tulemustel ja taastatud on kants kujul, nagu meie palklinnused võisid välja näha tuhande aasta eest, seega 1.–2. aastatuhande vahetusel. Linnuse kaitseehitised koosnesid tollal nelinurksetest ristnurgaga seotud palktaranditest, mida kasutati nii varjualuste, panipaikade kui ka eluruumidena.
 

Plaanis terve muinasküla

Tore on vaadata lapsi, kes õhinal turnivad linnuse tornis ja kaitsekäigul. Saadud elamus on kindlasti püsivam kui ajalooõpiku pildist saadu. Ehitustööd siin jätkuvad, plaanis on ehitada linnus välja tervikkujul. Praegune ettekujutus muinaslinnusest pole midagi lõplikku. Uurimistööde käigus koguneb pidevalt uusi andmeid ja nii saavad ka edaspidi täiustuma meie teadmised esivanemate muistsetest kaitserajatistest.
Sedalaadi ehitiste rajamisel on alati probleemiks nende harv kasutatus ja nii võivad nad sattuda ka vandaalide meelevalda. Kassinurmes on õnneks olukord parem. Jõgevamaa Metsaselts Kaupo Ilmeti ja MTÜ Kassinurme Mati Nuudi eestvedamisel on asunud siin looma tõelist ajaloole-mütoloogiale-pärimuskultuurile pühendatud teemaparki. Lisaks linnusele on hakatud ehitama Lembitu-aegset tüüpilist elamut-suitsutuba. Plaanis on isegi erilaadse otstarbega ehitistest terve muinasküla rajada. Pole sugugi üllatav, et Kassinurme on muutunud Jõgeva piirkonna elanike populaarseimaks rahvapidude paigaks. Juba traditsiooniks on saanud iga-aastane jüripäeva ja Jüriöö ülestõusu tähistamine. Rollimängijad kehastuvad siis vastavalt võõramaiseks rüütliväeks ja Eesti talupoegadest ülestõusnuteks, kelle vahel peetakse ägedaid lahinguid. Vanematel pole siiski põhjust peljata laste haavatasaamist, sest kasutatavad sõjariistad –
odad-mõõgad-sõjakirved – on valmistatud vahtkummist ja seega osavõtjatele täiesti ohutud.
 

Tänavusi suurüritusi

Teemapargis tuleb kaks suurüritust.
     20.–22. juulini peetava Müto­festi raames esitavad ansamblid pärimusmütoloogilist muusikat, toimuvad ajaloolised rollimängud, mõõgatur­niir, õpitubades saab teadmisi vanadest lau­ludest, ravimtaimedest, käsitööst, muistsest rauasulatamisest, linnuse val­lutamisest jms unustusse vajunud oskustest. Plaanis on ka seminar vanemast mütoloogiast ja Eestist viikingiajal.
     14.–16. septembrini toimub seikluslike rollimängude lahingüritus –
Põhjala pööripäev.
Teemapargi külastamine võimaldab meelelahutamise käigus õpilaste­l kinnistada talvel omandatud teadmisi. Kellele Kassinume teemapargi üritused huvi pakuvad, saab nende kohta teavet Internetist: www.mytofest.ee.

Ain Lavi,
arheoloog

Ministeeriumis

 3. mail osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel. 3. mail pandi nurgakivi Eesti Infotehnoloogia Kolledži uuele õppehoonele aadressil Raja 4c. Osales minister Tõnis Lukas. IT Kolledž on Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse poolt 2000. aastal loodud rakenduslik erakõrgkool. 4. mail külastab minister Tõnis Lukas Ida-Virumaal Lohusuu Kooli, Mäetaguse Põhikooli, Maid­la Põhikooli ja Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumi ning kohtub maakonna haridustöötajatega Jõhvis. 4. ja 5. mail toimub Suure-Jaani Gümnaasiumis üleriigilise õpilaste keskkonnaalaste uurimis­tööde konverents.
(Vt http://globekonverents.blogspot.com/.)  Konverentsil autasustatakse paremate tööde autoreid. Võitjate nimed on üleval REKKi kodulehel www.ekk.edu.ee. 5. mail toimub inglise keele riigieksami kirjalik osa.

Oluline on tagada Eesti haridussüsteemi ühtsus

Haridus- ja teadusminister Tõ­nis Lukas kohtus esmas­päeval Tartu Slaavi Gümnaasiumi õpetaja­te ja juht­kon­naga, arutamaks ühis­konna­aine­te õp­et ja selgitamaks valitsuse viimaseid samme. Kohtumisel direktor Alina Braziulene ning kooli õpetajatega tuli arutusele ajaloo ja ühiskonnaõpetuse teema venekeelsetes koolides. Samuti puudutas Lukas kohtumisel haridussüsteemi ühtsuse küsimusi ning õpilaste ja õpetajate suhtumist hiljuti Tallinnas aset leidnud rahutustesse.
„Pean oma kohuseks selgitada tekkinud olukorda ja Vabariigi Valitsuse samme õpetajatele ja õpilastele otse,” ütles haridus- ja teadusminister.
     Kolmapäeval kohtus minister Tõnis Lukas Tallinna Õpetajate Majas linna venekeelsete koolide direktorite ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajatega, et arutada möödunud nädalal toimunud korratuste tagamaid ja selgitada Eesti riigi seisukohta selles küsimuses. „Eesti ühiskonna huvides on vältida korrarikkumiste kordumist, mistõttu on väga oluline võimalikult täpselt kokku leppida riigistruktuuride, linnavalitsuse ja koolide koostöö,” ütles minister.
Tõnis Lukas tutvustas õpetajatele ja koolijuhtidele oma kava, mis puudutab korratustest järelduste tegemist ja kindlustab Eesti haridussüsteemi ühtsuse. „Venekeelne kool on Eestis kahetsusväärselt isoleeritud ning see peab muutuma – Eestis on vaid üks ühtne haridussüsteem,” lausus Lukas.
Nõupidamisel osales ka Tartu Üli­kooli haridusteaduskonna dekaan ja Narva kolledži direktor Katri Raik, kes asub lähiajal tööle HTMi asekantslerina ning kelle üheks töövaldkonnaks saab eestikeelse aineõppe laiendamine seni venekeelsetes gümnaasiumides.
HTMi pressiteated

Sõnumid

Ülikoolid muutuvas ühiskonnas

Veebruaris Washingtonis peetud Ameerika Ühendriikide haridusnõukogu (ACE) 89. aastakoosoleku üks sõlmküsimusi oli, kas ülikoolid on valmis muutuma koos radikaalselt muutuva ühiskonnaga.

 
Rõhutati, et uue tehnoloogia senisest ulatuslikum kasutuselevõtt eeldab tööjõu kvaliteedi kiiret tõusu. Üleminekuga teadmistepõhisele ma­jandusele peavad kaasnema mitte ainult tehnoloogilised, vaid ka sotsiaalsed muutused, sh muutused kõrg­hariduses. Ühendriike, nii nagu kogu arenenud maailma, kummitab kvaliteetse tööjõu nappus. Mida ette võtta? Milline on kõrgkoolide osa teadmistepõhise majanduse ja ühiskonna rajamisel? Et mõista paremini USA kõrghariduse olukorda ja seda, milliseid uuendusi on ülikoolides juba tehtud, lähen tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mil kõrgharidusest sai riigi prioriteet.

Kõrgharidus kui riigi prioriteet

President Trumani komisjoni 1947. a raport kõrghariduse kohta lõi aluse ülikoolide ja kolledžite võrgu kiireks laienemiseks, tuues kaasa üliõpilaste arvu kiire kasvu. Kui 1940. aastal õppis USA ülikoolides ja kolledžites 1,5 miljonit üliõpilast, siis 1961. a üle­tas see arv 4 miljoni piiri. See ei sündinud iseenesest. Võitlus akadeemiliste vabaduste eest intensiivistus juba 1940. aastate alguses, mil USA üli­koolide professorite assotsiatsioon võttis vastu akadeemiliste vabaduste deklaratsiooni. Kõrghariduspoliitikat mõjutas ka 1942. a Chicagos toimunud rassilise võrdõiguslikkuse kongress, kus nõuti võrdseid haridusvõimalusi kõigile kodanikele, sõltumata nahavärvist või rahvusest. 1944. a astusid naised esimest korda välja soolise diskrimineerimise vastu hariduses. 1944. a
seadustati ka „GI Bill” nime all tuntud akt, mis puudutas föderaalvalitsuse rahatoetust II maailmasõja veteranidele, kes soovisid haridusteed jätkata.
Riigi ja erainitsiatiivi tulemusena ületas USA ülikoolide ja kolledžite üliõpilaste arv 1974. a 10 miljoni piiri. Kõrghariduspoliitika oli muutunud demokraatlikumaks. 1976. a võttis An­na­polise Mereväe Akadeemia vastu esimesed naisüliõpilased. 1978. a sai Chicago Ülikool USA ajaloos esimese naispresidendi. 1960. ja 1970. aastaid iseloomustab kolledžite väga kiire areng. Turule orienteerituse tõttu olid need ülikoolidest paindlikumad ja vastasid paremini muutuva ühiskonna vajadustele.

Kas ollakse valmis muutuma?

Tänaseks on USA rahvaarv ületa­nud 300 miljoni piiri, üliõpilaste arv ligineb 18 miljonile. Asi pole aga nii­võrd kvantitatiivsetes näitajates – kuigi ka
arvudest ei saa mööda vaada­ta –,
kuivõrd ühiskonna kvalitatiivses muu-
­­tuses. Suurtootmisele rajatud töös­tus­ühiskond on asendumas infoühiskonnaga, mille keskmes on info kogumise, vahendamise ja väärtustamise küsimused. Need on aga vahetult seotud kõrgharidusega.
Mida tähendavad ühiskonna radikaalsed muutused ülikoolile kui or­ganisatsioonile, selle juhtimisele ja finantseerimisele, õppe- ja uurimistööle? Kas ja kuidas on ülikoolid valmis vastama transformeerunud ühiskonna väljakutsetele ja vajadustele? Teadmistepõhises ühiskonnas on neil täita keskne roll – uusi teadmisi luuakse uurimistööga. Et alusuuringuid kiiremini ellu viia, tuleb rohkem arendada rakendusuuringuid. Ühendriikides ongi fookusesse tõusnud eelkõige inseneriteaduste arendamine. Selles, et ülikoolide uuendusmeelsusest sõltub nii ettevõtete kui ka riigi rahvusvaheline konkurentsivõime, ei kahtle USAs enam keegi. Arvud näitavad, et ühiskonna kiire arengu eeldus on ettevõtlikud ja haritud inimesed. Näiteks 85% USA viimase 25 aasta ettevõtluse kiirest kasvust seondub ülikooli või kolledži lõpetanud inimestega. Ülikoolid peaksid aga olema ühiskonnale veelgi avatumad. Ja seda laiemale üldsusele, mitte ainult ettevõtjatele.
Paljud esinejad rõhutasid, et täna on ülikoolide kohustus mitte ainult uusi liidreid ette valmistada, vaid kaasa aidata, et suudetaks elada ja töö­tada muutunud ühiskonnas. Üle­ilmastumise tingimustes hakkab rahvusvaheline konkurentsivõime üha rohkem sõltuma innovaatiliselt mõt­le­vatest inimestest. Ühiskonna kiire areng ning üha tihenev konkurents nõuab, et töötajad oleksid pidevateks muutusteks valmis ega püüaks end kogu eluks siduda vaid teatud oskuste ja teadmistega. Valmisolek pidevalt õppida suurendab suutlikkust tulla toime kiirete ja suurte tehnoloogiliste uuendustega. Siit tulenevalt muutub ääretult oluliseks elukestev õpe. Distsiplinaarsete teadmiste ja homogeensete oskuste asemel tuleb fookusesse tõsta inter- ja transdistsiplinaarsed teadmised ning heterogeensed oskused.

Ülikooli reformimine pole kerge

Ühendriikide mõned ülikoolid on selles suunas tegutsema hakanud. Näiteks Wisconsini Ülikoolis ühendati juba mõni aasta tagasi meditsiinikool tervishoiukooliga, et luua tingimused interdistsiplinaarseks õppe- ja uurimistööks. Stanfordi Ülikoolis töötati koos kuulsa tootmisdisaini firmaga IDEO välja uus õppekava, et luua inseneri-,
meditsiini- ja tervishoiuõppe in­ter- ja transdistsiplinaarseid kursusi ning uurimisrühmi. Integratiivse tegevuse käivitamine tõi kaasa olulisi muutusi ülikooli organisatsioonilises ja juhtimisstruktuuris, mitu osakonda suleti.
Olukorras, kus majandus võrgustub ja tootmine ketistub, ei saa ka ülikoolid tegutseda vanast organisatsiooni mudelist lähtuvalt. Ülikooli reformimine ei kuulu kergete ülesannete hulka, suhtelise suletuse tõttu on need olnud pikka aega ühed kõige konservatiivsemad institutsioonid üldse. Muutunud ühiskond esitab ka kõrgharidusele uued nõudmised. Uute strateegiliste eesmärkidega toimetulemiseks peavad ülikoolidki võrgustuma. See nõuab head ja paindlikku koostööd partneritega. Majanduses on koostööd tihti takistanud suurte korporatsioonide kohmakus ja paindumatus reageerida turu kiiretele muutustele. Et küsimust lahendada, hakati USAs juba aastakümneid tagasi ümber korraldama tootmise organisatsiooni ja rahvusvahelist tööjaotust, mis nõudis suuremat oskusteavet, logistikat ning oskust väga kiireid protsesse juhtida.
ACE aastakoosolekul rõhutati, et ülikoolid peaksid kaasama oma juhtimisse senisest rohkem asjatundjaid väljastpoolt ülikooli, eelkõige ettevõtlusest. Nii muutuksid nad ettevõtlikumaks. Võib muidugi öelda, et ülikool pole turg. Ülikool on idee, mõtte- ja eluviis ning lõpuks ka vaimsus ning moraalne kultuur. Kuid humanismi levitamiseks ja teadmistekeskse ühiskonna arenguks globaalsemas plaanis peavad ülikoolid olema senisest ettevõtlikumad ja innovaatilisemad. Nagu Harvardi Ülikool, mis rajas soovist ai­data kaasa humaansema ja rikkama ühiskonna arengule Aafrikasse oma kulu ja kirjadega tippülikooli, mis on kättesaadav ka kohalikele elanikele. See ei olnud lihtne, aga praegu on Harvardi Ülikooli ekspresidendil Lawrence H. Summersil õigus öelda, et Harvard on Aafrika viletuse vähendamiseks midagi ära teinud. „Me investeerisime kaks biljonit dollarit Sahaara ülikooli loomiseks … ja paljud meie õppejõud on töötanud seal juba ligi kuus aastat.”

Ülikoolid võrgustuvad

Kuidas muuta ülikoole ettevõtlikumaks ja korraldada nende koostööd? USA ülikoolid on hakanud seda küsimust lahendama võrgustumise kaudu, sest nii saab kõigi võrgus olevate ülikoolide teenuseid mingi eesmärgi nimel kõige paremini kasutada. Näiteks otsustasid kaheksa ülikooli (Florida Rahvusvaheline Ülikool, Howardi Ülikool, Illinoisi Ülikool, Põhja-Carolina Ülikool, Rochesteri Ülikool, Texase Ülikool, Washingtoni Ülikool, Wake’i Ülikool) võrgustuda ühise ettevõtlusprogrammi paremaks käivitamiseks. California-Berkley Ülikool, Wisconsini Ülikool, Stanfordi Ülikool, Washingtoni Ülikool ja Põhja-Carolina Ülikool lõid konsortsiumi, et muuta õppe ja uurimistöö innovatsioonilisemaks, kasutades uurimisprogrammideks eelkõige Kauffmani fondi raha. Uurimisprogrammide rahastamisel järgitakse tavaliselt kaht põhimõtet: uuringuid püütakse rahastada põhiliselt fondidest, mitte litsentsitasudest ning info uurimistulemustest peab olema kättesaadav kõigile, kes toetavad üldfondi igal aastal kindla rahasummaga. Näiteks, kui 50 äriettevõtet on võrgustunud toetamaks teatud uurimistööd igal aastal 500 000 dollariga, peab neil olema ligipääs ka selle tulemustele.
Kas ja kuidas on võimalik luua eri riikide ülikoolide ja üleilmsete tootmisvõrkude partnerlussuhteid? Kas üleilmastuva ühiskonna ülikoolid on juba võrgustumas transnatsionaalsete korporatsioonidega? Mida tähendab see ülikoolide õppe- ja uurimistööle, mida ühiskonnale? Kes kontrollib nende võrgustike informatsiooni, kuidas ja mis eesmärkidel seda kasutatakse või kasutama hakatakse? Kuidas vähendab ühesuunaliste infovoogude kontrollimine avalikkuse sfääri? Vastused peaksid huvi pakkuma mitte ainult ülikoolidele, vaid ka riikidele ning kogu ühiskonnale. Võib arvata, et Ühendriikides nende küsimustega juba tegeldakse.

„Euroopa päev tuleb – tähista, teata ja võida!”

Eesti Euroopa liikumine kuulutab välja 9. mail Euroopa päeva tähistamise konkursi „Euroopa päev tuleb – tähista, teata ja võida!”. Euroopa päeva võib tähistada meeleoluka stiilipäeva, võistluse, teemakohtumise või miks mitte ka Euroopa peo korraldamisega.
Korralda päev, jäädvusta sündmus teksti ja piltide abiga ning lae üles kodulehele http://konkurss.euroopaliikumine.ee või saada e-kirjaga aadressil konkurss@euroopaliikumine.ee.
Tööde üleslaadimise/saatmise viimane kuupäev on 15. mai. Tulemused kuulutatakse välja ja tööd pannakse Internetti 1. juunil.
Eesti Euroopa liikumine, Euroopa Komisjoni Esindus Eestis, Euroopa Par­lamendi Infobüroo, Riigikantselei, Avatud Eesti Fond ja terve hulk euroteavitajaid korraldavad avaliku Euroopa päeva teavitusürituse kuues Eesti linnas. Täpsem info www.euroopapaev.ee.
Kui tahad, et eelinfo sinu korraldatava teistelegi huvilistele avatud ürituse kohta oleks üleval kodulehel http://www.euroopapaev.ee, anna sellest meile e-kirjaga teada aadressil info@euroopaliikumine.ee. Lisainfo: Eesti Euroopa Liikumise projektijuht Ruth Ojatalu, tel 641 9678, ruth@euroopaliikumine.ee.

Mõte

1010 aastat Eesti enesemääramisest - mida see tähendab? Aastat 997 võib pidada Eesti enesemääramise alguseks. Siis otsustas ristiusu vastu võt­nud vürst Vladimir minna sõtta paganlike tšuudide vastu. Eestlased suutsid oma iseseisvust kaitsta.

Eesti kanoniseeritud ajalugu võttis praeguse kuju Nõukogude Eestis. Siis proovisid meie ajaloolased eitada seda, mida eitada võis, ja ütlesid välja seisukohti, mida ülevaatajad ei tervitanud, kuid millele ometi läbi sõrmede vaatasid, mida kuidagi sallisid.
Meie ajaloolastele tuleb enam ette heita professionaalset ebakompetentsust kui tahte puudumist kaitsta Eesti huve. Vastukaaluks vene kroonuajaloolaste püüdele osutada eestlaste kuulumisele Vene riiki alates Jaroslav Targast, tuldi välja justkui kompromissettepanekuga: vallutas küll, kuid vaid aastaiks 1030-1060. Paraku pole see loosungina kasutatud ütlus õige.

Mitte 30 aastat, vaid üks talv

Tegelikult on arusaam „30 aastat Vene võimu” tekkinud teatud kroonikafaktide kõrvalejätmise hinnaga. Arvestatud pole, et kui eestlased 1060. a venelased Pihkva Emajõe taha ajasid, oli see vastus maksustamiskatsele mõni kuu tagasi - ja mitte vastus Jaroslavi 30 aastat kestnud okupatsioonile. Kui Vene võim oleks 1030-1060 kestnud, poleks ju Novgorodi possaadnik Ostromir pidanud 1054. a
ründama Eestit, kus ta sõjavägi kaotas ja tema ise tapeti. Järelikult kannatati vaid üks talv vene maksukogujate viibimist oma maal.
Peale selle on väidetav mõisapidamine Tartus pehmelt öeldes imelik: esiteks elas Jaroslav vähemalt 1036. a
alates praktiliselt ainult Kiievis ja teiseks ei allunud isegi Peipsi idakallas vähemalt 11. sajandi lõpuni Novgorodile ega Kiievile. Kuidas muidu said vadjalased 1069. a vallutada (Polotski) vürst Vseslavi juhtimisel Novgorodi (kuni Nereva linnaosani). Siit järeldus - kui Jaroslav tõesti Tartus mõisat pidas, pidi seal asuma kaitseks ülisuur Vene garnison või olema eestlased juba sügavalt veneusulised kristlased. Ei seda ega teist. Garnisoni olemasolule linna kultuurikihi leiud ei osuta. Novgorodi-päraseid leide on, kuid need osutavad üksnes kaubavahetusele ja vene rüüsteretkedele, aga ka väga ammu alguse saanud ühisele majanduselule. Kirikute olemasolu Eestis eitatakse, kuid mõni puukirik võis olla isegi juba vürstinna Olga ajast, kes ilmselt Kiievi Võšgorodist asevalitsejate kaudu Pihkvamaad kamandas. Tema nimega toponüüme on täis nii Velikaja alamjooks, Peipsi idakallas kui ka Narva jõe mõlemad kaldad. Kui intiimne ja administratiivne side oleks puudunud, poleks nii palju pärimusi tekkinud.
Me ei vaja enesekaitseks väljamõeldisi ega mis tahes kroonikafaktide mahavaikimist. On ju tõde vähemalt lõpp-plaanis kaitstav.

Tõde on kaitstav

Meil pole vaja näiteks salata, et eestlased osalesid Vene riigi loomes. See juhtus 859. aastal, kui leiti, et maa on suur ja rikas, kuid mida pole, see on kord. Ja kutsusid siis tšuudid (eestlased), sloveenid, krivitšid ja vessid (vepslased) russi (vene) soost varjaagi vürsti endi üle valitsema. Sõna „russ” kasutati sel ajal põhjagermaanlastest meresõitjate nimetamiseks. Ka vene kroonikais on russid kaua slaavlastest lahus, neil algetel polnud esialgu midagi ühist. Just nimetatud järjekorras, kõigepealt tšuudid, ongi rahvad antud. On küllalt hästi tuvastatud, et kutsutud Rjurik oli taani juurtega Rorik, kes oli ühtlasi Püha Rooma-Saksa keisririigi vasall ja valitses friise. Pihkva kroonika kirjutab koguni, et eestlased olidki Rjuriku maaletoojad: „saatsid sloveenid tšuudi mere taha russi nimeliste varjaagide juurde”.
Ka vene kroonikate järgmised sissekanded osutavad 859.-997. a kestnud Tšuudi seotusele Russiga. Meil pole mõtet seda maha vaikida ega sellega uhkustada, nagu ütlevad ukrainlased - see oli ammu. Me ei pea tõepärase ajalooga poliitilises mõttes midagi tegema, nii nagu ei tee midagi näiteks mongolid ja leedulased. Piisab tulemustest, mida annab uute faktide toomine teadusringlusse ja nende analüüs.
Vene kroonikad tõendavad, et Eesti ja Vene vahel puudusid kuni 997. aastani konfliktid. Tšuudid teostasid vabal tahtel Russi vürsti poliitikat. Nad käisid isegi Bütsantsi vastu sõdimas, osalesid 989. a koos varjaagide, sloveenide ja krivitšitega ka Vladimiri-Dobrõnja Polotski-vastasel rõvedal sõjakäigul ja seadusliku vürsti Jaropolgi võimust ilmajätmisel. Liitlassuhted kestsid vähemalt 988. aastani, mil ilmselt veel paganausku Vladimir asustas sloveeni, krivitši, tšuudi ja vjatitši ülikutega vastrajatud lõunapiiri linnused. Alles siis tuli koosluse lõpp.

Konfliktid algasid aastal 997
Kõik muutus, kui Vene riik võttis 988.-

989. a vastu slaavi ristiusu. Eriti dramaatiline vastasseis tekkis Vladimiri ja Novgorodi vahel 989, kui slaavi poolele asunud ristiusustajatele aval­das relvastatud vastupanu teisel kaldal paiknev Nereva-Lüüdi pool. Novgorodi otsustav vastupanu ehmatas ära siiski ilmselt nii Vladimiri-Dobrõnja kui ka tšuudid. Vladimir ei julgenud vägivalda kohe taas kasutada, tšuudid aga keerasid talle selja ja otsustasid Vladimiri uude riiki mitte kuuluda. Neil jäi aega end koguda ja kaitseks valmistuda. Alles 997. a otsustas Vladimir minna sõtta paganate vastu: Kiievist petšeneegide ja Novgorodist tšuudide vastu.
Järelikult leidis eestlaste enesemääramine aset siis. Kui varem olid eestlased Russiga liitlassuhetes, siis nüüd liit lõpetati. Omandati subjektsus ja asuti kaitsma oma suveräänsust. Kui Novgorodi Nereva-Lüüdi poolel vastuhakk ebaõnnestus, siis eestlased suutsid kaitsta oma iseseisvust Vladimiri reformitud Vene vastu. Ka Henriku kroonikas on öeldud 1216. a: ugalased on venelaste alt niisama vabad, kui nad seda ka enne ristiusustamist olid. Seega võib 997. aastat pidada Eesti enesemääramise alguseks ja sellest täitus äsja 1010 aastat...

Kirjad

Avalik kiri vene koolide (ajaloo)õpetajatele

Olen töötanud umbes 45 aastat õpetajana ja seega pole mul laste ja noorte kasvatamisel-õpetamisel üllatusi ega illusioone - õpetajatöö on väga keeruline pedagoogilis-psühholoogiline protsess.
Olen mõne aasta töötanud ka vene koolis ja praegugi on minu õpilaste hulgas vene peredest lapsi. Nad alluvad kasvatustööle samamoodi nagu eesti lapsed. Seepärast oli mulle kohutav üllatus, kuidas käitusid teie õpilased Tallinnas ja mujalgi. Mõistan, et tänapäeva noor (vaatamata rahvusele), kes pole enamasti tööd teinud ega materiaalseid väärtusi loonud, võib kiviga visata puruks mõne akna. Kohutav oli see, et teie praegused ja endised õpilased tormasid massiliselt röövima ja varastama. Ei, need ei olnud nõukogude ajal üles kasvanud ausad vene tööinimesed, praeguste õpilaste vanemad. Röövimas käisid Eesti riigis üles kasvatatud noored. Miks see nii on?
Mida te räägite oma tundides Ees­tist, mida teistki enamik nimetab oma kodumaaks? Kas teie õpilased teavad, et 1940. aastal purustas siia tulnud võim kaugelt üle saja (!) Vabadussõjas langenute mälestussamba, mis olid rajatud rahvalt kogutud rahaga? Alles Eesti taasiseseisvumise käigus on need enamasti taastatud ja taas rahvalt kogutud rahaga. Kas olete oma õpilastelt küsinud, kuidas tänapäeva inimesed saaksid seda kohutavat ülekohut heastada? Pronkssõduri paigutamist talle palju sobivamasse paika on eelnevaga isegi raske võrrelda.
Mida ütlevad teile õpilased, kui saavad teada, et pildusid puruks Estonia teatri aknad, kus teiegi armastate viibida? Aga rääkige neile ka, et Estonia teater ehitati 20. sajandi algul üles rahva käest kogutud rahaga, Vene tsaaririik ei andnud selleks kopikatki. Kahjuks panid just nõukogude lendurid teatri 1944. aastal põlema.
Rõhutage, et teie õpilaste vanemad ja vanavanemad on kõik Eestisse tul­nud oma vaba tahte kohaselt. Aga mida see tähendab igapäevaelus -
elada teise rahva juures?
Kindlasti tehke neile selgeks mõisted „demok­raatia” ja „fašism” - nad ei tunne neid üldse.
Et veel paremini mõista rahvast, kelle juurde on elama tuldud, selgitage oma õpilastele, et natsiokupatsiooni ajal olid põliselanike kaotused mõni tuhat, aga nõukogude aastail kaugelt üle saja tuhande. Seda ei saa unustada.
Teie õpilaste käitumine lõi eestlaste südamesse kohutava haava. Nüüd tuleb teil õpilastega nõu pidada, kuidas edasi elada ja Eestis käituda. Emotsionaalselt võivad oma suhteid klaarida inimesed omavahel, rahvad saavad toetuda ainult faktidele, ükskõik kui karmid need on. Seepärast soovingi oma vene kolleegidele (eriti Tallinnas) - ärge andke Eesti riigile ja eestlastele emotsionaalseid hinnanguid, vaid viige oma õpilased faktide juurde ning pange nad võrdlema ning mõtlema. See toob edu kõigile ja seda soovin siiralt teilegi.
 

Peep Leppik,
pedagoog-metoodik, Ph.D.

Kui mina olin veel väikene mees

Esimene mälestu

Mida on õppida mõistuse mõistusevastasest kasutamisest

Lääne kultuuriruumis on dominee­rinud kaks vaimse sättumuse põhitüüpi, mille omavahelist diskur­sust on kirjeldatud igikestva vastu­oluna. Rein Veidemanni algatatud haridusdialoogis (vt ÕpL, 7.04.) nimetatakse neid osapooli füüsikuteks ja lüürikuteks.

Kui uskuda William Jamesi, et filosoofia ajalugu on suuresti inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu, tuleb möönda, et karmimeelsed füüsikud on tõepoolest saavutanud teadusmaailmas parema positsiooni kui õrnameelsed lüürikud. Kas see jääbki nii?
Pole kahtlustki, et mõlemal mõttevoolul on olnud viljastav mõju lääne tsivilisatsiooni arengule. Francis Fukuyama käsitab inimajalugu kui eri teadvusevormide jada. Teadvus ehk see, kuidas inimesed suhtuvad elu kõige põhjapanevamatesse küsimustesse, on aja jooksul fundamentaalselt muutunud. Sellise muutuse „alusmehhanism” on nüüdisaegne loodusteadus, mis on sihipärane oma kumulatiivse iseloomu tõttu. Modernismi ajastu teeb unikaalseks asjaolu, et esmakordselt leidis aset teaduse, kunsti ja moraali väärtuste sfääride lahutamine üksteisest. See võimaldas neil areneda omas tempos, oma väärikuse ja vahenditega, mis tõi kaasa nii õilsaid kui ka katastroofilisi tulemusi.

Ratsionaalsuse „hegemoonia”

Ken Wilberi sõnul võimaldas see võimsal ja agressiivsel teadusel teised sfäärid vallutada ja alla suruda ning jätta kunsti ja moraali „reaalsuse” olemust puudutavatest tõsistest aruteludest välja. Valitsevaks „ametlikuks” maailmavaateks tõusnud teaduslik materialism teatas õige pea, et teised väärtuste sfäärid on väärtusetud, „ebateaduslikud”, illusoorsed, pelgalt sensoor-motoorsed. Kuigi neil nähtustel on olemas korrelaadid orgaaniliste ajufunktsioonidena, ei saa neid taandada pelgalt korrelaatideks, hävitamata nende tähenduste sisu.
Jumala surmanud ja nii maailma „lummusest vabanenud” inimmõistus mõistis end paraku, nagu Max We­ber seda nimetab, „raudpuuri”, kus valitseb ratsionaliseerimise loogika ja bürokraatia puhtinstrumentaal­ne loomus. Enamik lääne teadlasi ei tunnista inimtunnetuse kõrgeimaid vorme. Tegemist on inimväärikuse ennekuulmatu alandamisega, ma(a)ndumisega Lauskmaale, kus tunnistatakse ainult väliseid pealispindu. Terviklikule käsitlusele pretendeerivad süsteemiteooriad ega ka Jürgen Habermasi sotsiaalkultuurilise evolutsiooni analüüs ei anna paraku kõiksuseteooria mõõtu välja, kuna ei käsitle sisemisi tähendusi.
 

Kõigi väärtuste tunnustamine viib väärtuste kadumiseni

Positivistlik teadus on teadagi uhke oma „väärtustevaba” hoiaku üle. Selle­ga tähistab ta oma üleolekut humanitaarteadustele omasest „irratsionaalsest” lobast. Leo Strauss on seisukohal, et jutlustades „väärtustevaba” ühiskonnateadust, lahutatakse üksteisest on ja peab, mis tõukab meid relativistlikku maailma, kus puudub võimalus anda vastuseid kõige tähtsamatele küsimustele vooruse ja loomuõiguse tähenduse ning praktiseerimise koh­ta. Teadusel puudub seeläbi olemuslik seos tarkusega – teadus kui meetod ei
erista head ja halba ega õigusta ees­mär­ke, millele ta otsib vaid vahendeid.
Relativism – õpetus, mille kohaselt on kõik väärtused suhtelised ning mis ei tunnista mingeid „priviligeeritud seisukohti” – jõuab lõpuks paratamatult ka demokraatia ja sallivuse väärtuste laostamiseni. Liberaalsed demok­raatiad ei ole iseennast säilitavad: nad sõltuvad ühiselust ja kogukondlikest väärtustest, mille juured asuvad mujal kui liberalismis. Fukuyama viimset inimest kurnab ajalooline kogemus, mistõttu ta on vabanenud ettekujutusest, et väärtusi võiks kogeda tõelistena, on ju ideoloogiate nimel mõttetult sõdu peetud ja ohverdatud miljoneid inimelusid. Postmodernistlik vastureaktsioon, mis põhimõtteliselt vastandus ratsionaalsusele, tõele kui reaalsusele vastavusest ja suurtele narratiividele, oli oma relatiivsuses siiski sama ohtlik, sest kui erinevatele väärtustele omistada võrdväärne tähendus(likkus), nivelleeritakse nad kõik sootuks. Selline äärmuslik postmodernism lõpeb täielikus resigneerumises, vaimses roiskumises, ennasthävitavas pessimismis.
 

Ühiskondade nõrgenemine ja allakäik

Korrastamatus vaimsel tasandil on üha enam hakanud avalduma ka sotsiaalsel tasandil. Tekkinud kriis, mida Fukuyama nimetab suureks vapustuseks, on puuduliku tegelikkusekäsituse tagajärg, mis avaldub paljudes riikides objektiivselt selliste sotsiaalsete näitajate kaudu nagu kasvav kuritegevus, perekondade lagunemine, majandusliku ebavõrdsuse süvenemine jms.
Materiaalse monismi domineerimine raskendab füüsilise iha piiridest kõrgemal seisva tähenduse või eesmärgi püstitamist, mistõttu igasugused üleskutsed piirata naudinguid majandusliku õigluse või tulevaste põlvkondade heaolu nimel tähendaks loobumist elu ainsast tähendusrikkast asjast. Majandusteaduses on David Korteni sõnul enamik inimlikest väärtustest taandatud turuhindades kajastuvateks turuväärtusteks. Seetõttu käsitletakse isegi õhku, vett jms elu esmatähtsaid komponente väärtusetu­tena seni, kuni nende nappus ja erastamine nad turustatavaks muudavad. Inimelu väärtus taandatakse üha enam tema „majanduspanuse” suuru­sele. Rahast on saanud tema omandamiseks kulutatud eluenergia mõõdupuu. Raha on asendanud hingelise ühtekuuluvuse kui kultuuriväärtuste ja suhete alustala.
Varasemates ühiskondades rahulda­ti hingelisi ja vaimseid vajadusi kogukonnasiseselt. Ilma igasuguse valehäbita on käibele pääsenud sellised märksõnad nagu hoolitsuse turg, kes-ma-olen-turg, meelerahu turg, veendumuste turg, AS Armastav Perekond. See on uus realiteet, millega sunnitakse varakult kohanema. Kuigi inimtöö kaubaline väärtus muutub üha vähem oluliseks, painab mind turusuhete tungimine privaatsfääri, mida varem on sisustanud kogukonnasisesed intiimsed lähedussuhted.

Sotsiaalne vastutamatus

Ulrich Beck rõhutab, et riskide määrat­lemisel puruneb teaduste ratsionaalsusemonopol. Riskiaruteludes tsivilisatsiooni ohtude üle tuleb ilmsiks, et teadusliku ja sotsiaalse ratsionaalsuse vahel on selles küsimuses lõhe. Oma lahknevusest hoolimata jäävad nad läbipõimunuks ja teineteisest sõltuvaks. Tegu on mitmeti konkureerivate, konfliktis olevate ratsionaalsustaotlustega. Beck süüdistab teaduslik-tehnilist ratsionaalsust suutmatuses tulla toime kasvavate riskide ja tsivilisatsiooniohtudega (nt ökoloogiline katastroof, tuumasõda, rahvusvaheline terrorism, majanduslik ebavõrdsus jms). Teadusest on saanud inimeste ja looduse ülemaailmse saastumise asevalitseja. Seetõttu on tema hinnangul teaduste ajalooline ratsionaalsuskrediit maha mängitud, kuni nad on enesekriitiliselt selgitanud välja vigade põhjused ning teinud sellest järeldused. Teadus pole just seetõttu toime tulnud tänapäeva ühiskondade keerukusega, et suudab haarata üksnes pindmisi fassaade, väliseid andmeid, mitte sügavusi ja sisemisi tähendusi.
Neid, kes räägivad riskidest, sõima­takse „hädaldajateks” ja riskitootjateks. Riskikirjeldusi nimetatakse „mitte­-
tõendatuks”, millekski, mis on „tohutult liialdatud”. Teadusekriitikat ja tulevikuhirme häbimärgistatakse kui „irratsionalismi”. Ilmnevad vastuolud nende vahel, keda riskid puudutavad, ja nende vahel, kes riskidest kasu saa­vad. Kasvab teadmiste sotsiaalne ja poliitiline tähtsus ning koos sellega omandab tähtsuse teadmiste kujundamise (teadustöö) ja nende levitamise (massimeedia) vahendite käsutamine. Leiavad aset „defineerimissõjad” riski­de ulatuse, astme ja aktuaalsuse ümber. Kahjulikke mõjusid püütakse seostada industriaalse tootmisviisi keeruka süsteemi üksikteguritega, mida on peaaegu võimatu eraldi vaadelda. Väga diferentseeritud tööjaotusest tuleneb üleüldine kaassüüdlus, sellest omakorda üleüldine vastutamatus.

Individualismi laiutamine

Lääne mõtteloo arengu tulemusena ei jaga inimesed enam ühist väärtus­süsteemi. Pigem ajab igaüks oma väikekodanlikku asja ning ainult murrangulistel epohhidel avastatakse taas kollektiivsuse jõud ja väärtus. Üha enam on märke lahkulöömise poliitikast ehk jõukama ühiskonnakihi soovimatusest jagada oma kuhjuvat rikkust ühiskonna vähem kindlustatud gruppidega. Moodsates ühiskondades ilmneb patoloogiline nähtus: Wilberi nn ülbe holon ei taha olla enam osatervik, st samaaegselt tervik ja osa, ta tahab olla ainult tervik ja jutul lõpp. Ta ei taha olla osa millestki endast suuremast, ei taha moodustada oma liigikaaslastega ühisosasid. Võim on asendamas ühisuse, domineerimine suhtluse ja rõhumine vastastikkuse.
Lähtutakse ettekujutusest, et majan­duskapitali on võimalik transformeerida kapitali muudeks liikideks, teisisõnu, lunastada pilet täisväärtuslikuks eluks. Hariduse iseväärtus ja eruditsiooni võlu ei köida haridusteenuse ostjat, kes loodab saada kiire rikastumi­se retsepti. Humanitaarharitlaste jutt isiksuse tasakaalustatud arengust ei näi „seksika” teemana, vaid tundub pi­gem kliendi petmise või suisa seniilse sonimisena.
 

Inimteadvuse kõrgemad sfäärid avastamata isiklik kasvuruum

Võib-olla näeme aega, mil sotsiaalse sidususe vajalikkus tembeldatakse sotsiaalteadlaste väljamõeldiseks ja vande­nõuks. Kogukonna või jumala vabatahtliku teenimise idee ning sellest ajendatud ühiskondlik tegevus võib selles valguses hakata paistma kasutu ajaraiskamise, ebaproduktiivse ja parasiitliku jõudeelu sisustamise, viirastusliku fantoomi või isegi oma olemasolu põhjendamatu õigustamise­na. Just sellise absurdini võib välja viia kogu inimtegevuse skaala täitmine konkurentsi ja turusuhetega. Tegemist on pikaajalise protsessi tulemiga, mil­les on oma roll paljudel teguritel. Väärtuskasvatuse devalveerumine on siin pigem tagajärg kui põhjus.
Nii ida kui ka lääne suurtel tarkusepärimustel on rabavalt sarnane ühisosa. On tohutu kogus andmeid ja tõendeid, mis hõlmavad kogu igavikulist filosoofiat (kolme aastatuhande vältel piinliku täpsusega kogutud andmeid sisemiste sfääride kohta). Ilmneb, et teadvuse arengus on kõrge­maid staadiume, milleni positivistlik teadus oma vahenditega ei küüni. Siis­ki kasvab lääne teadlaste hulk, kes on ulatuslike empiiriliste ja fenomeno­loogiliste andmete põhjal leidnud kognitiivse arengu staadiume, mis ulatuvad formaalsete operatsioonide abil mõtlemisest märksa kaugemale. Seda ignoreerida tähendab pärssida inimvõimete kõrgemat potent­siaa­li. Postformaalse visioonloogika ja transmentaalse tunnetuse uurimiseni on veel pikk maa käia. Huvitaval kombel on inimkonna kognitiiv­se aren­gu tunnused ja staadiu­mid sarna­sed ja universaalsed: erinev kultuurikeskkond varieerib arengu kiirust või rõhuasetusi eri staadiumites, kuid mitte kunagi staadiume endid ega nende universaalset kehtivust eri kultuurides.
Inimese arenguliinid sisaldavad lisaks kognitiivsele tasandile mitmesuguseid teisi tasandeid. Näiteks moraali tasandid (egokeskne, rahvuskeskne, maailmakeskne, jumala- ehk vaimukeskne) on seotud laieneva identiteediga. Samastumisel iseendaga kaasneb nartsissism, samastumisel rahvusega patriotism, kuni lõpuks võib identiteet ulatuda üle terve teadvusespektri, hõlmates kirgliku erapooletusega kõiksust. Motivatsiooni tasandid seevastu viitavad fundamentaalsetele ajejõududele. Vajadused kerkivad esile seetõttu, et iga struktuur on suhestatud vahetussüsteem. Nende füüsilise, emotsionaalse, mentaalse või spirituaalse toiduga seotud vajaduste allasurumine või rõhumine tekitab individuaalseid patoloogiaid ja inimestevaheliste suhete tõsist häirumist. Meie üldhariduskoolides kardetakse näiteks religiooniõpetust, sest transpersonaalne sfäär aetakse sageli segi premodernse müütilise teismiga. Maailmavaated jälle on seetõttu olulised, et kogu individuaalne, subjektiivne teadvus kerkib esile väljas, mille on tekitanud kultuurilised ehk intersubjektiivsed struktuurid. Maailmavaade viitab viisile, kuidas meid ümbritsev igalt arengutasemelt välja paistab. Lisaks on muidki aspekte (nt afektid, esteetika), mis samuti sisaldavad isiksuse kasvupotentsiaali.
Haridusel ja teadusel lasub kohustus oma funktsioonid avaramas kon­­­-
tekstis ümber mõtestada, nii et reaa­liat ja humanitaariat enam ei vastan­dataks, vaid loodaks eeldused aju va­sak- ja parempoolkera sünergiaks ehk füüsikute ja lüürikute koostööks.
Rikkamates heaoluriikides on näha lootusrikkaid tendentse – ettevõtted ja turud kohtlevad inimesi taas terviklikumalt. Heaolu paranedes pole majanduslik kindlustatus enam sel määral elule tähendust andev eesmärk, mistõttu keskendumine materiaalsetele aspektidele hakkab lõpule jõudma. Kasvab huvi inimelu emotsionaalse külje vastu. Kuidas valmistub haridussüsteem nendeks muutusteks?

Väljakutsed haridussüsteemile

Mul on põhjust oletada, et paljude Ees­ti õpetajate pedagoogilise ettevalmistuse aluskontseptsioon on modernismist sündinud vulgaarne biheiviorism või selle edasiarendatud rafineeritumad käsitlused. Sel juhul tekitab juba teoreetiline baas kõhedust. Ise usume, et meil antakse laias laastus siiski üsna head haridust. Kas õpetajatel on ikka laiapõhjaline ettekujutus, millele tugineb isiksuse terviklik (!) küpsemine?
Vastuseid tuleb otsida pedagoogide täienduskoolituse õppekavadest. Nii humanitaar- kui ka reaalainete esindajad kurdavad, et õppekavades on liiga vähe ainemahtu, ja kummalisel kombel on mõlemal õigus. Ainemahtude suurendamise asemel peaksime olema valmis ületama ainealast käsitlust ning püüdlema inter- ja ekstradistsiplinaarse tasandi poole, mille keskmes on loovus ja terviklikkus.
Eesti praegusele haridussüsteemile heidetakse kõige enam ette vana haridusparadigma kõlbmatust 21. sajandi oludesse. Infoühiskonnas vajaliku sümbol-analüütilise koolituse kesksed oskused on abstraktsioon, süsteemne mõtlemine, eksperiment ja koostöö. Domineerida ei saa teadmiste reproduktsioon ja tähenduste pealesurumine, vaid aktiivne küsimine tähenduste ja uudsete terviklahenduste järele. Õpetajal peab olema selles oluline roll.

Olavi Otepalu,

Rocca al Mare Kooli õppedirektor

Täiskasvanute elust kõneldakse tänapäeval vaimustusega: on võimalik töötada nii kodus kui ka kontoris, reisil ja mujal, töötamine on muutunud mobiilsemaks. Koolielu on ajast aega järginud „päriselu” eeskuju, kuid pika reageerimisajaga. Millal pääsevad lapsed rohkem liikuma?

Noore Eesti Vabariigi ajal hakati pöörama usinalt tähelepanu õpilaste tervi­sele ja töövõimele. Vaadati kriitiliselt kooliruume - kas nende suurus, valgustatus ja tuulutus on laste tervise tee­nistuses. Dr Püüman rõhutas oma uurimuses 1934. a, et peavalu ja loid olek, mille üle lapsed 3.-4. tunnil kae­bavad, tuleb süsihappegaasi rohkusest. Tänapäeva lapsed ja noored istuvad koolis kaugelt üle nelja tunni, ja kuna seda istumist on palju, teeb see ilmselt nii tuimaks, et ei hakata enam kaebamagi.
1990ndate kooliuuenduse käigus oli oluline liikumine Ilona Kõve pakutud nn akvaariumimetoodika algklassidele. Selle autor pidas lastepsühholoogina tähtsaks, et lapse tööasend saaks muutuda, et laps saaks nii kirjutada kui ka muud teha püsti, põrandal istudes jne. „Pingis istumist (õppimist) on algklassides võrdlemisi vähe. Lapse alles kujunev organism vajab liikumist, et mitte asjatult „läbi põleda”,” on soovitanud laste arenguseaduste tundja.

Kes liigub, see mõtleb

Paljudes algklassides ongi lapse aktiivsust toetatud ja kasutatud: tööd rühmas ja paaris võimaldavad klassis liikuda, kohta vahetada; lapsi julgustatakse sõna võtma, töövahendeid leidma ja muud vajalikku tegema ruumis omatahtsi liikudes. Kui tunnil on sisu ja selge ülesanne, ei häiri see liikumisvabadus kedagi. Kes liigub, see mõtleb, teab klassiõpetaja. Täiskasvanud ju liiguvad ka oma kontoris, kas on keegi näinud, et neil kästakse 45 minutit istuda? Paljud inimesed võivad kinnitada, et just kõndides või muu liikumise käigus tulevad mõtted pähe.
Aineõpetajate kätte minnes hakkavad lapsed saama sarjata sellesama aktiivsuse pärast, mida algklassides on õhutatud. Märkused „liigub tunnis ilma loata ringi”, „ei istu oma kohal” võivad väljendada muuhulgas õpetajate erinevaid arusaamasid laste aktiivsusest. Nagu vana aja haridus- ja poliitikategelane Jaan Lattik kujutas: lapsed on kui pärm pudelis ja õpetaja on prunt pudeli ees.
Algaja õpetajana pidin asenduse korras andma põhikooli muusikatunde. Lahkuv muusikaõpetaja, ülimalt hästi arenenud huumorimeelega naine, ütles, et lauluõpetaja peamine ülesanne on seista seljaga vastu ust -
et lapsed laiali ei jookseks. Vahel nüüdsete laste koolimuljeid kuulates tõden, et tööle on sattunud mõnigi õpetaja, kes ei suuda seda lihtsat asja -
seista seljaga vastu ust (üks õpetaja lasi lapsed enne kella koridori, juhtkonna liige tuli ja riidles). Huvitav, et klassis vagusi istumisest on tehtud niisugune eesmärk omaette!

Julgus nõuda ja otsustada

Pakun, et tunnikorraga jäävad hätta need õpetajad, kes ei julge lapsi tõsiselt võtta, kes ei usalda nende huvi (mida on ju nii lihtne äratada!) ja kes ei julge ka kuigivõrd nõuda. Mulle üliväga meeldib, et minu laste kooli direktor nõuab kui tahes vanadelt õpilastelt, et õpikute ümbrispaberid oleksid korras, nii et nurgad on terved. Ja ma väga tahan, et kõik õpetajad julgeksid nõuda korraliku käekirjaga kirjutamist ja õiget isteasendit kirjutades-lugedes. See on suur vahe - mitte lihtsalt istuda tund läbi vagusi, vaid teha igat asja õige pingega. Kui teed, siis tee korralikult, ja kui pole vaja parajasti midagi teha, siis lõõgastu.
Kui laste koolimeeldivuse uurimustest ilmneb, et ka tublid õpilased kurdavad kooli olevat tüütu, väsitava, igava, peab kindlasti rohkem mõtlema, mille jaoks kooli kokku tullakse. Hea motiiv päästaks paljugi. Hiljuti uuris klassiõpetaja eriala üliõpilane Tuuli Tikko oma lõputöös, millest 10-12-aastased lapsed rõõmu tunnevad. Kooliga seostus linnalastel ainult rõõm sellest, kui tund ära jääb (õpetaja on haige - hurraa!). Maalastel oli kooliskäimisest rohkem rõõmu.
Pingis istumise vaeva vähendavad lapsed koolist puududes, tunnis üksteist nügides-togides, väikesi elevushetki luues… Miks on tunnis vastik istuda ja miks on õpetajal raske tundi pidada? Ehkki ammu on räägitud õpikute liiga abstraktsest keelekasutusest, ei ole asjad paranemas. See, kuidas õpikuid kirjutatakse ja mil moel need toimivad, vajab kompleksset uurimist, milleni eesti kasvatusteadlased aga ei jõua, kui ülikoolides lepitakse teaduse hindamise kriteeriumidega, nagu neid viimase aja hulluses välja on pakutud.
Nagu aastaid tagasi, nii ka praegu peavad õpetajad vahendama ülikohmakaid õpikutekste, kus eiratakse isegi sellist põhilist asja, et tuleb anda õpitava mõiste selge definitsioon, liiatigi kui lapselt küsitakse, mis on mis. Kaeva välja nagu koer konti, kus see seletus on. Ülekuhjatud õpikud ja töövihikud tekitavad õpetajas tunde, nagu hakkaks ta iga silmapilk teerulli alla jääma, sest raske on otsustada, mida anda ja mida nõuda, kõik, mida õpik esitab, tuleks justkui välja kannatada ja läbi teha. Ainult väga julged tõstavad end parun Münchhauseni moodi patsipidi sellest verbaalsest mülkast välja ja otsustavad ise, mida teha.

Kool on maailma osa

Õnneks on kosuma hakanud mitu jõudu, mis aitavad ehk tasapisi välja nõiaringist ülekoormatud õpetaja - vähe läbimõeldud õppematerjal - ebaadekvaatselt koheldud õpilane, kes omakorda õpetaja surmani ära väsitab.
Sot­siaal­teadustes teada teooriatest (Bron­fenbrenner) peaks tulenema, et kui üks sfäär, nt kool, jääb oma ülesandega hätta, peaksid teised midagi enda peale võtma. Hoogsalt on hakanud arenema muuseumipedagoogika. Kool, kes taipab teha koostööd lähemate muuseumidega, liigub kindlasti elusama õppetöö suunas.
Õuesõppe mõiste on küll tiba mõtlematu, sisaldab aga kaht olulist asja: õppekäiku ja välitundi. Õppekäikude metoodika on eesti kasvatusteaduses ju ometi üks asi, mida ammu on olnud teistele ette näidata. Ehk küll võib tunduda, et tänapäeva lastel on materiaalseid võimalusi minna kuhu iganes, on palju vaja just klassiga koos käia koduümbruses, nii looduses kui ka asulas, et kõik nähtu-kogetu koos läbi töötada. Paraku on nii rikkaid kui ka vaeseid peresid, kus on sellest kõige lihtsamast suur puudus - et oma igapäevamuljeid sõnastada ja mõtestada. Kuna kooli tulles hakkavad lapsed meeletult tähtsaks pidama seda, mida teevad ja arvavad õpetaja ning klassikaaslased, on klassiga koos läbi elatud sündmused palju olulisem õppetöö alus kui kodune kogemus.
Ja viimase motiivina - imekspanu selle üle, et tänapäeval üldse niimoodi tähtsustatakse õppekirjandust ja õpetaja tunniandmise kohustust, kui on hakanud kogunema nii toredaid virtuaalseid õppevahendeid, nagu huviline neid asjakohastes portaalides leida võib. Praegusajal, kus info uueneb sekunditega, on meeletu väljakutse leida materjal, mis õpikusse raiutuna nelja aasta jooksul värske püsib; isegi õigekirja piirid muutuvad nii, et ei tea, mida õpikusse panna…
Usun, et on juba koole, kus osa klassitunde on asendatud virtuaalõppe, välitundide, õppe­käikude ja uurimisülesannetega ning kus on leitud võimalusi võtta tööle abiõpetajaid, et rühmiti tööd juhendada, kus raamatukogu ja arvutiklass tegutsevad päev läbi õpikeskustena. Koolid, kus õpetaja ei seisa seljaga vastu ust, vaid kus uksed on üsna lahti, kus maailm on kooli osa ja kool maailma osa.

Kõik õpilased on mingit moodi erilised – nii me neid kasvatame –, siis aga surume nad kõik ühtsetesse raudsetesse raamidesse, mille nimi on riigieksam.

Individuaalsus on kogu nüüdse pedagoogika alustala. Seda fakti hakatakse lapsele sisendama juba varases lapse­põlves. Ja õige ta ju on! Igasuguse kaht­luse varjuta võib kinnitada, et me kõik oleme ainulaadsed ja kordumatud. Seda juba lasteaias juurdunud teadmist arendatakse väikestes peades kooli ajal üha edasi. Me loome individuaalsete võimete kohaseid tunde, koostame individuaalseid õppekavasid, läheneme võimalusel õpilasele individuaalsetel tasanditel jne. Nii suu­dame õhutada kõiki tööle, vastavalt nende tasemele. Kui kõik õnnestunult toimib, on põhikooli lõpuks valminud iseseisvalt mõtlev individualismist üdini täidetud maailmakodanik. Selline, millisest ühiskond unistab.
Siis saabub gümnaasium. Koht, kus peaks jätkuma noore kujundamine. Kuid tegelikkuses ei erine see kuigi palju Saksa või Nõukogude parteikoolist. Siit väljuvad ühenäolised ühtemoodi mõtlevad jüngrid, kes tuimalt kummardavad oma jumala –
riigieksami – poole. Ja igasugune individuaalsus on peadest pühitud.
10. klassi õpilased esitavad tavaliselt juba 1. septembri klassijuhatajatunnis mõne küsimuse riigieksamite kohta. Meie ühiskonnas on kujunenud välja olukord, kus teadmisi mõõdetakse üksnes riigieksami tulemustega.

Tähtsaim on eksamitulemus?

Kui 10. klassis võib pedagoog enesele veel lubada mõningast individuaalset lähenemist, siis 11. klassi al­guses kaob see võimalus lõplikult. Algab üksluine rividrill, mille väljund peab olema võimalikult hea tulemus vastava aine eksamil. Ei saa enam keskenduda aine huvitavaks muutmisele, vaid pigem vaatama seda riigieksami prismast. Mis individuaalsusest saab rääkida, kui riik on ette näinud, et igas õppeaines peavad kõigi gümnasistide teadmised olema ühel tasemel ning kõik peavad sooritama eksami võimalikult hästi, sest kogu noore ülejäänud elu pannakse paika just nende tulemustega. Seega ei ole kooli eesmärk anda gümnaasiumikursusega õppuritele võimalikult lai teadmistepagas ja analüüsioskus, vaid üksnes oskus opereerida kindlapiirilises liivakastis, mille nimi võiks olla „riigieksami nõuded”.
Täiskasvanute maailmas ei püüta kõiki indiviide raami suruda ning nende oskusi ühe universaalse mõõdupuuga mõõta. Miks peaksime seda siis õpilaste puhul tegema?

Ka koolid on individuaalsed!

Kui riigieksamite süsteemi rakendamine on rumalus, siis koolide järjestamine riigieksamite alusel on lausa lollus. Ei pea olema ülevoolavalt kõrge intelligentsus- ja haridustasemega, et taibata, et kõik meie koolid on omalaadsed ning kohalikke olusid arvestavad. Keegi meist ei rutta võrdlema põllumehe ja poliitiku tööhulka ja kvaliteeti. Me ei võrdle eri- ja tavakoole. Miks me võrdleme siis täiesti enesestmõistetavalt eliitkoole ja harilikke piirkonnakoole? Kas nende töö lähtealused pole erinevad? Ja ikka kütab iga aasta juunis ajakirjandusse jõudev koolide pingerida kirgi. Sel­letagi on selge, et eliitkoolidel, kellel on võimalus oma õpilaskontingenti valida, on suuremad šansid paremad tulemused saada. Selle tulemusega ei suuda võistelda piirkonnakoolid, kus õpib õpilasi nii öelda seinast seina. Ometi pannakse selle arvestusliku nonsensi alusel kool paika, liigitades ta heade või halbade hulka. Ja oh häda, kui kool jääb keskmisest tahapoole! Aga savist ei saa ju marmorkuju välja raiuda. Samas saaks sellest siiski suurepärase taiese, aga tuleb unustada marmorkujule esitatud nõuded.

Riigieksamid kui igand

Sellest, et riigieksamid on ajast ja arust, saavad aru nii õpilased kui õpetajad, nähtavasti ka poliitikud. Ei muutu aga midagi! Väide, et riigieksamite sooritamine võimaldab gümnasistil säästa aega ja jõudu sisseastumiseksamite pealt, ei pea vett. Ütlematagi on selge, et kõnealune süsteem on kasulik vaid ülikoolidele, kes pääsevad sisseastumi­s­eksamite korraldamisest. Samale järeldusele on jõudnud ka õpilased ise. Kevadisel üleriigilisel õpilasfoorumil jõuti arusaamiseni, et ülikoolid võiksid riigieksamite kõrval käivitada taas ka siseastumiseksamid.
Kuid jätkem ülikoolid rahule ja pöördugem tagasi riigieksamite juurde. Riigieksamitest suurim igand on kirjand. Aastaid on räägitud osaoskus­te eksamist, kuid spetsialistide nõuanded ja soovitused on põrkunud mõistmatuse müürile. Miks peaks näiteks arstiteaduskonda pürgiv noor kirjutama 70-punktilise kirjandi? „See näitab tema mõttemaailma,” kõlaks vastus. Muidugi näitab! Aga kas osaoskuste eksam ei peegeldaks tema lennukale mõttemaailmale lisaks ka äärmiselt vajalikku üldist keeleoskust? Siinko-
hal ei pea vist meenutama kirjandi hindamise subjektiivsust. Ei tahaks hindaja nahas olla ja tembeldada kellegi vaimusähvatust läbikukkunuks.
Jääb ainult loota, et kunagi jagub meie riigiisadel arukust muuta Eesti koolid riigieksami tulemusi tootvatest kombinaatidest hariduse põhitõdedel rajanevateks tõelisteks koolideks.

Riigikogust välja jäänud reformierakondlane Sergei Ivanov andis meedia vahendusel teada, et tal on nüüd aega pühenduda Tallinna Ülikooli Katariina kolledži loomisele. TLÜ pressitalitus kinnitas, et mõte saab eeldatavasti teoks 1. septembril 2008.

 
Venelased saavad Eestis omakeelse bakalaureuseõpet andva avalik-õigusliku kõrgkooli päris oma maja ja eelarvega, kuigi oleme arvanud, et keskhariduse omandanud noored oskavad meil sel määral eesti keelt, et suudavad õppida eestikeelses kõrgkoolis. Milleks siis nüüd venekeelne kolledž?
Sergei Ivanov ütles telefoniusutluses Õpetajate Lehele, et eesmärk on luua vene noortele eestlastega võrdsed võimalused konkurentsivõimelise hariduse omandamiseks Eestis. Ivanov rääkis venekeelsest kolledžist riigikogus juba 3–4 aastat tagasi, seejärel hakkasid asja arutama ka TLÜ toonane rektor Mati Heidmets ja akadeemiline prorektor Heli Mattisen. See, et eesti ja vene noorte võimalused ei ole siin võrdsed, on Ivanovi meelest eelkõige keele probleem, sest suur osa vene noortest ei valda nüüdki eesti keelt määral, et eestikeelsetesse avalik-õi­gus­likesse ülikoolidesse eestlastega võidu konkureerida. Venekeelsete eraülikoolide tase on tema sõnul aga pa­raku avalik-õiguslikest nõrgem.

Venekeelne kõrgharidus

„Eesti keele õpetamine ei olnud vene koolides veel hiljuti vajalikul tasemel,” teab Ivanov. „Ja teine põhjus kolledži loomiseks on, et Eestis elanikest on kolmandik mitte-eestlased ning Eestis kui Euroopa demokraatlikus riigis peab neilgi olema võimalus emakeelne kõrgharidus saada. Meie ülikoolides on need grupid olemas, aga suurem osa on tasulised (riigi­eel­arvelistel õppekohtadel ehk tasuta õpib Eesti Hariduse Infosüsteemi andmeil iga viies ehk 21%, kolm aastat tagasi koguni iga kolmas ehk 33% tudengitest vene keeles –
V. L.). Õppe­keel meie ülikoolides on aga vaba, seadus keelevalikut ei piira. Sellepärast võibki pakkuda uusi võima­lusi, et osa noori ei jääks pelgalt keeleoskuse pärast kõrgkoolist kõrvale.”
Kui kuulan inimesi, kes venekeelse hariduse eest head seisavad, mõtlen alati, kas nad teavad, kust võiksid tulla need õppejõud, perfektse vene keele ja kultuuri kandjad, kes annaksid siin Eestis noortele kvaliteetse hariduse. Kust nii palju venekeelset humanitaarintelligentsi võetakse?
„Tahan rõhutada, et peale kvaliteetse hariduse peaksid õpilased kolledžis ka eesti keele korralikult suhu saama, õppigu siis selle tarvis kas või teistest pool aastat kauem, et teha seejärel magistritöö vabalt valides kas inglise või eesti keeles, kui nad tahavad siin edasi elada. Kolledži üks eesmärke võikski olla noorte venelaste Eestis kinni hoidmine. Õppejõudude vene keele tase on seejuures muidugi tõsine probleem. Minu meelest olid need inimesed meil 15–20 aastat tagasi olemas. Pärast seda pole Eestis ka venekeelsete gümnaasiumide aineõpetajaid ette valmistatud.”
 

Kas sellegi põhjuseks pole kohaste venekeelsete õppejõudude puudumine?

„Neid ei ole sellepärast, et seni on arvatud, et polegi vaja. Nagu ka haridusministeeriumis ei ole aastaid töötanud ühtki venekeelset ametnikku, teised aga ei oskagi venekeelsele haridusele tõsiselt mõtelda. Need venelased, kes võinuks töötada õppejõudude ja haridusametnikena, on nüüd 50–60 aastat vanad ja töötavad Venemaa ülikoolide siinsetes nn filiaalides.”
Kas olete kindel, et kui Katariina kolledž uksed lahti lööb, ei too see kaasa uut, seekord küll intelligentsete immigrantide juurdevoolu?
„Ei too, küll aga annab siinsele vene intelligentsile kaalu ja väärikust juurde, paneb aluse Eesti-kesksele venekeelsele eliidile. Ja seegi nõuab riiklik­ku lähenemist, sest see on Euroopa mudel. Ei maksa kavandata­vast kolledžist nii mõtelda, et seal käib töö vene keeles. Ei, käib mitmes – vene, eesti, inglise, soome, rootsi – keeles nagu Euroopa ülikoolides.”
 

Mis teil venekeelse kolledži loomisel parajasti käsil on?

„Reformierakond taotles ja saab selle aasta eelarvest 0,5 miljonit krooni kolledži loomiseks. Praegu pannakse ministeeriumis kokku tuleva aasta eelarvet ja on vaja teha lobitööd, et avatav Katariina kolledž sinnagi sisse läheks. Meie miinimumprogramm on, et 1. septembril 2008 hakkaks õppima vähemalt kaks gruppi ehk 40 üliõpilast. Otsime koolile hoonet, pakume koostööd, võib-olla venekeelsete era­-
kõrgkoolide ületulekut Tallinna Üli­kooli. Tulevikus õpib uues kolledžis ehk 500–700 noort.”

Taustateavet

Eesti üldhariduskoolides õpib praegu kokku natuke vähem kui 180 000 õpilast, neist 38 000 õpib vene keeles. Venekeelseid gümnaasiume jääb üha vähemaks laste vähesuse pärast või seetõttu, et vene pered valivad oma järeltulijatele üha sagedamini eesti kooli. Katariina kolledži loomise initsiaator Sergei Ivanov on sündinud Vormsi saarel ja lõpetanud venekeelse Haapsalu 2. Keskkooli. Nüüd on see Haapsalu Ühisgümnaasium, millest sügisest saab õppurite vähesuse tõttu põhikool.
Eesti kõrgkoolides õpib ligi 68 000 üliõpilast, 10,4% neist on õppekeeleks märgitud vene keel. Avalik-õiguslikes ülikoolides käib sellest kümnendikust 4,3%. Vene õppekeelega tudengite arv on meil tasapisi kasvanud, oli 2003. a sügisel 6621 praeguse 7141 vastu. Riik on oma huvi venelaste vastu vähendanud. Neli aasta tagasi moodustasid nad tasuta õppijatest kolmandiku, tänavu viiendiku, nagu eespoolgi öeldud.

Oma unistuste linnu kannul

GAGi õppejuht Tiina Saar ei lepi valmistõdedega, eelistades ise vastuseid otsida. Uusi väljakutseid kartmata on ta rakendanud Frei-net’ pedagoogikat, juhatanud poisteklassi, inspekteerinud koole, omandanud töö kõrvalt magistrikraadi ärijuhtimises. Hobina teeb loodusfotosid, kirjutab raamatut, juhib suurt naisteorganisatsiooni. Aga see pole kaugeltki kõik.

Olete lõpetanud Haapsalu 1. Kesk­kooli. Mis kooliajast meenub?

„Meie kooli fenomen oli muusikateater Pöialpoiss – lennud mäletavad üksteist etenduste järgi. Margus Kasterpalu Mutionu roll on mul senini meeles. Õpetajad lavastasid, mängisid orkestris ja näitlesid koos õpilastega. Mina tegin kaasa „Kevades”. Lavastaja, kellest räägitakse senini legende, oli keemiaõpetaja Viktor Nelik, meie kõi­gi lemmik.
Põhikoolist saadik tundsin huvi ornitoloogia vastu. Jälgisime sookurgi ja lindude rännet. Kogu Matsalu ja Topu kant sai läbi rännatud. Lin­dudega seoses osalesin ka õpilaste tea­dusühingu töös. Juhendajaks taas Viktor Nelik.”
 

Olite suur loodushuviline, aga läksite õppima eesti keelt.

 
„Minu ema on lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogia. Minu tädi, Kuressaare Gümnaasiumi kauaaegne õppealajuhataja Vilve Männa, on eesti filoloog. Vanaema kõneles veel 80-aastaselt vabalt inglise, vene ja saksa keelt. Filoloogipisik on sealt pärit.”
 

Alustasite õpinguid Tartus ja lõpetasite Tallinnas. Mis kaht ülikooli eristab?

„Tallinnas valitsesid pealinnale oma­sed käitumismallid ja arusaamad. Tartus oli heas mõttes akadeemilisust rohkem. Tallinnas tundsin suurt puudust õhtustest aruteludest tulevaste arstide, ajaloolaste, õpetajatega.”
 

Esimene töökoht oli Rapla Ühis­gümnaasiumis.

„Mäletan hästi oma esimest koolipäeva. Mul ei ole kunagi elus nii palju lilli olnud. Uhkus ja õnn teadmisest, et olen õpetaja, on minus senini alles. Sain emalt kirja, mille üks lause kõlas umbes nõnda: „Õpetajana pead kõiki lapsi võtma nõnda nagu omi.” Seda soovitust olen püüdnud järgida. Ema, samuti eesti keele õpetaja, on mulle suur eeskuju, eriti selles suhtes, mis puudutab õpilase ja õpetaja suhet.
Noore õpetajana läksin kaasa Frei­net’ õpetajate liikumisega, mille üks peamisi mõtteid on, et õpetaja on nõuandja ja toetaja. Olen oma nüüd juba täiskasvanud õpilastelt küsinud, kas neil oli minu eesti keele ja kirjanduse tunnis raske. Nad ütlesid, et oli küll. Kõik kirjandid tuli raamatutena kujundada. Kui õppisime kreeka jumalaid, pidid õpilased neid meisterdama, projekte kaitsma ja näitemänge tegema. Kehalise kasvatuse tunnis õpetati samal ajal kreeka-rooma maadluse võtteid, kunstiõpetuses ioonia-dooria stiili. See kõik võttis palju aega, aga jäi ka paremini meelde.”
 

Kuidas kolleegid kaasa tulid?

„Kui noorel õpetajal silmad säravad ja on tahtmist teha, laabub ka koostöö. Vanemad kolleegid ei öelnud mulle kunagi ära. Noorushullusest või -rumalusest käisin isegi Rapla maavanemalt Freinet’ õppeks üheseid laudu ja toole küsimas. Saingi.”
 

Mis viis teid Noarootsi taani keelt õpetama?

„Laine Belovas tegi mulle unikaalse pakkumise minna aastaks Taani Askovi Rahvakõrgkooli õppima, mille tulemusena käisin ühe aasta Raplast Noarootsi Gümnaasiumis taani keelt õpetamas. Kuigi alguses ei osanud ma seda sõnagi, suutsin juba kolme-nelja kuu pärast osaleda H. Chr. Anderseni muinasjuttude filosoofiat käsitlevatel loengutel. Taanis mõtlesin palju tolerantsusest, millest meil, eestlastel, sageli vajaka jääb. Mulle meeldis väga sealse haridussüsteemi läbimõeldud mitmekesisus. Meil on sellise süsteemini veel pikk maa. Näiteks õppekava puhul jäämegi üksteisemõistmist otsima, koolid aga kannatavad.”
 

Teid edutati tavatult kiiresti.

„Vesiroosi gümnaasiumi direktori asetäitjaks kutsus mind Krista Mägi. See oli minu jaoks natuke vara, samas ääretult hea kogemus. Seal õppisin kaht asja: teisi kuulama ja oma seisukohti põhjendama. Mul õnnestus olla ka ühe uuenduse – tava- ja süvaklasside loomise – juures. Nägin, mida tähendab kogu kool eesmärgi nimel tegutsema panna. Milliseid kokkuleppeid tuleb sõlmida, kuidas eri sihtrühmadega koostööd teha. See kogemus on kasuks tulnud. Rääkimata väga heast nõuandjast Krista Mägist, kes õpetas mulle, et kui midagi on hästi, küsi alati, miks, ja kui midagi ei lähe nii, nagu oleksid tahtnud, küsi samuti.
Siis sai minust seitsmeks aastaks Rap­la MV inspektor. Sealt saadud kogemused on hindamatud. Nägin kõigi Raplamaa lasteaedade, raamatukogude, üldharidus- ja kutsekoolide arengut, aitasin nende probleeme lahenda­da. Pidin nõustama ka omavalitsusi, õppisin tundma nendegi muresid ja rõõme. Olen käinud Inglismaa, Soome, Rootsi, Taanis, Norra ja Kreeka koolides. Kõik see andis üldistamisvõime, haridusküsimuste laiema mõistmise.”
 

Millistelt maadelt tasub eeskuju võtta?

„Kindlasti Taanilt ja Soomelt, kus eri huvide ja võimetega lastele on loodud väga palju võimalusi. Meeldib ka Inglismaa konservatiivsus ja põhjalikkus. Sealset haridussüsteemi tunnen tänu tütrele üsna hästi. Noor daam lõpetas keskkooli Tais Patayas ja õpib praegu Belfasti ülikoolis juurat ja poliitikat. Oleme temaga väga palju analüüsinud, mis Inglismaa haridussüsteemis erilist on. Seal ei ole nii, et õpetaja tuleb klassi ja räägib teema lahti. Õpilane peab ise analüüsima ja järeldusi tegema, õpetaja on üksnes nõustaja. Väga palju tehakse rühma- ja praktilisi töid. Klassiruumis istumist on vähe. Näiteks geograafias on kõik mõõtmised väljas, referaadiks tuleb tundide viisi raamatukogus materjali otsida. Eestis kunagistel klassikaaslastel külas käies leidis tütar, et siinne gümnaasium on puhkekodu.”
 

Maavalitsusest Lihula Güm­naa­siumi. Miks selline kannapööre?

„Tahtsin teada, mis toimub tavalise väikse maalinna hariduses. Selle minu ja pere jaoks keerulise eksperimendi – poolteist aastat tuli peaaegu iga päev Tallinnast Lihulasse ja tagasi sõita – järeldus on, et maakoolid tegelevad sageli sotsiaalküsimustega tunduvalt rohkem kui õpetamisega. Seal on väga keerulised pered ja rasked probleemid. Maal sain ka lihtsa vastuse küsimusele, miks lapsed ei lähe kutsekooli – selleks ei ole raha. Lihtsam on, kui laps saab hariduse viie minuti tee kaugusel kodust.
Lihulas olid poisteklassid, kaheksan­das 17 hakkajat noort meest võrratute ideedega. Agu Sihvka mõtted kahva­tuvad nende ees. Kui kaks õpetajat keeldusid keset talve sinna klassi minemast, tehti mulle ettepanek hakata poiste klassijuhatajaks. Sinna ma oma südame jätsin, sain oma kahele lapsele 17 juurde. Võtsin poisse kui partnereid, nendega toimunud muutus oli hämmastav. Ma ei tea, kui paljudele õpetajatele on poisid maakodu aiaväravas sünnipäevalaulu laulnud...
Laste jaoks peab aega ja tahtmist olema. Halva sõna ja kõva häälega ei tee midagi ära. Õpetaja ülesanne, lausa kohustus on leida üles see rosin, mis igas lapses peidus on. Paljude minu poiste rosin oli fotograafia. Startisin hommikul kell neli, et pool kuus Lihulas päikesetõusu pildistada. Selliseid kordi oli meil mitu. Koostöös ühe Rapla fotograafiga pildistasime Lihula rõõmu. Panime poiste tööd Matsalu loodusfilmide festivali ajal üles. Et olime jäädvustanud kohalikke inimesi ja sündmusi, osutus näitus ülipopulaarseks. Inimesed, kes tundsid pildil ära oma ämma või koera, olid selle üle õnnelikud. Näitus „Lihula rõõm” tegi Lihulale tõepoolest rõõmu.
Kõik poisid jätkavad õpinguid, paljud said gümnaasiumi sisse, mõni on kutsekoolis. Suvel, minu sünnipäeva ajal saame kokku ja räägime, mis vahepeal juhtunud. Aeg-ajalt helista­me. Nii tore on, kui minu käest küsitakse nõu. Lubasin poistele kõik nende teod kirja panna, raamat on praegu pooleli.”
 

Mis ajendas hariduskauget eriala, ärijuhtimist, õppima?

„Kui ma ei saanud haridusringkonnast enam haridusküsimustele vastuseid, leidsin, et ühiskonna, sh hariduselu paremaks mõistmiseks tuleb hoopis midagi muud õppida. Küsisin EBSi õppejõult Tiina Tšatšualt, kuidas ta suhtub eesti filoloogi hullumeelsesse ideesse õppida eelarve koostamist ja pangandust. Olen talle julgustuse eest väga tänulik. EBSis õppisin tundma nii palju eri aspekte, millele varem ei osanud üldse tähelepanu pöörata. Hakkasin aru saama, mis toimub Eesti ja maailma majanduses, kuidas asutus, olgu kool või väikeettevõte, peab oma püsimajäämise nimel tegutsema.
Kui oleks minu teha, paneksin TLÜs kõikide tulevaste õpetajate õppekavva kohustusliku ainena eelarve koostamise, mikro- ja makromajanduse müügiteooriad. Me müüme ennast heas mõttes iga hetk. Majanduse elementaarseid põhimõisteid tundmata ei saa tänapäeval kooli tulla. Kohustuslikuks teeksin ka eetikakursuse.
EBSis oli minu õppesuund suhtekorraldus ja turundus. Magistritöös töötasin välja gümnaasiumide suhtekorralduse põhimõtted. Idee sain oma lemmikautorilt Charles Handylt. Tema „Elevant ja kirp” on nüüd ka eesti keelde tõlgitud. Paljudes koolides, kus ma töö tarbeks küsitlusi tegemas käisin, nimetati suhtluse sihtrühmana lapsevanemaid, kolleege kuni korista­jani välja. Vaid vähesed koolijuhid nimetasid õpilasi. Siit jõuamegi selleni, miks suhted õpilastega on koolides nii, nagu on. Me unustame, et kui ei oleks lapsi, poleks ka kooli.”
 

Olete Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (EENA) president. Mis teid selles tegevuses köidab?

„Võimalus saada pärast tööd kokku väga erinevate eluvaldkondade esindajatega, igapäevarutiinist välja tulla. Paljud head ideed pärinevad kas klubikaaslastelt või ettevõtjatelt. Hariduses ei saa teha nii kiireid muudatusi kui eraettevõtluses, aga 21. sajandil tuleb olla muutusteks valmis.”
 

Kuidas teie ideedega kaasa tullakse?

„Mulle öeldakse harva „ei”. Enne idee väljapakkumist peab juhil endal olema selge kontseptsioon, milleks midagi vaja on. Siis ei ole seda raske ka teistele selgeks teha.”
 

Õpetasite jaanuaris-veebruaris USA Michigani osariigi koolides.

„See oli ääretult tore kogemus. Tut­vustasin koolides, sh Michigani teh­ni­kaülikoolis eesti haridussüsteemi. Rääkisin ka GAGist ja meie õpetajate ettevalmistusest, ettevõtlu­se ja hariduse integratsioonist. Amee­rikas mõistsin, et Eesti koolil on üks väärtus, mida peame hoidma – muusika- ja kunstiõpetuse tunnid 1.–12. klassini. Ükskõik millises koolis ma käisin või vestlusringis osalesin, tekitas see positiivse sensatsiooni. Meie väga hea muusika- ja kunstiõpetus on unikaalne mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.”
 

Teid tuntakse kui harrastusfotograafi. Mida pildistate?

„Pilvi ja merd. Neist on mul sadu pil­te. Viimased pilved jäädvustasin Michiganis. Meeldib pildistada varakevadel ja tormisel sügisel. Tuulise ilmaga võib mind Haapsalus rannas laineid pildistamas leida. Tegin pilte ka suure üleujutusega. Mul on unikaalseid võtteid oma keset merd seisvast suvemajast.
Arvutis pilte vaadates on mõnikord toredaid leide. Näiteks on pildile jäänud lind, keda ei lootnud sel ajal Topu lahel näha, üksik surfaja või paat taamal silmapiiril, mida ma polnud kaldalt märganud.
Loodetavasti täitub mõne aja pärast mu unistus ja panen üles oma esimese personaalnäituse. Seni olen kõige paremad võtted sõpradele kinkinud. Tore on neid kellegi seinal või töölaual avastada.”
 

Olete kinkinud ka unistuste lin­de.

„Kui olin EENA Rapla klubi president, oli meil tavaks kinkida külalistele laste joonistatud pilte. Palusime igal aastal ühe väikese lasteaia-algkooli lastel joonistada oma unistuste linnu. Eri tehnikates imelisi linde on läinud paljudesse paikadesse, sh mitmesse välissaatkonda. Mulle on hinge läinud üks telefonikõne. Helistas Islandi saadik vandeadvokaat hr Oja ja teatas, et otsustas kingitud unistuste linnu presidendi pildi kõrvale riputada. Koolidelgi võiks olla kinkimiseks midagi, mis hinge puudutab.”

Haapsalu tüdrukust armeenia emaks

Lapsed märkavad koolivägivalda õpetajatest paremini

Jõhkruse põhjused

Uuringud näitavad, et inimene muutub jõhkraks erinevatel põhjustel. Neid endid kiusatakse taga. Tundub, et siin rakendub alateadlikult põhimõte „kuidas küla minule, nõnda mina külale”. Ohvrid valitakse sageli noorematest klassidest.
Nad on isekad või hellitatud ja harjunud alati oma tahtmist saama. Sellised lapsed püüavad ka koolis ja klassis luua oma maffiat. Meenub üks teismeline viieline poiss, kes maksis klassikaaslastele, et need tunnis teatud õpetajaid terroriseerik­sid. Ise istus ta esimeses reas ja nautis „mängu”. Õpetajate silmis oli ta aga paipoiss.
Neil pole sõpru ja nad tunnevad ennast üksildasena. Sageli on tegemist noore tärkava psühhopaadiga, kes väldib lähisuhet, elades põhimõtte „üle laipade tähtede poole” järgi. Selline inimlaps eitab enda juures kõiki vigu, nähes neid teiste puhul topelt. Üsna sageli süüdistavad tema vanemad kooli, õpetajaid, naabreid ja nende lapsi. Lapsele rõhutatakse sageli tema erilisust, andekust, päritolu jne.
Nad tunnevad ennast ebamugavalt ja soovivad seda ka teistele. Oma nurjumised elatakse teiste peal välja. Sageli on tegu perevägivalla ohvrite või asotsiaalse taustaga peredest pärit lastega.
Koduste probleemide olemasolu. Uuringud näitavad, et teismelised elavad peretülisid, eriti vanemate lahutust läbi üsna ettearvamatult. Eestis lahutatakse üle poole sõlmitud abieludest ja seda peamiselt 10.–15. abieluaasta vahel, mil lapsed on sageli teismeeas.
Nad tunnevad ennast ebakindlalt ja tähtsusetutena – teiste alistamine annab neile võimu. Nad tahavad ennast teiste ees tähtsaks teha ja oma mõjuvõimu nautida. Sageli on tegemist füüsiliselt tugevate, aga vaimselt keskpäraste õpilastega, tihti klassikordajatega.
Jõhkardid on sundinud neid oma kambaga ühinema ning hirmu tõttu jätkatakse jõhkardite poolel. Sellist varjatud „katusepakkumist” tuleb noortekampades sageli ette, kusjuures kamba liikmeks polegi alati lihtne saada. Selleks tuleb teha mingi „eksamitöö”: kedagi omakorda alandada, kelleltki midagi võtta, rikkuda või lõhkuda.
Nad ei saa aru, kui halvasti ohvrid ennast tunnevad, sest nende emotsionaalne intelligentsus on nullilähedane. Nende peale on kogu aeg karjutud, neid on alandatud, käsutatud, neile on valetatud või loetud võltsmoraali. Nad tahavad ise kõike kontrollida, enda tahtele allutada, sest nad ei usu ega usalda enam kedagi.
Need noored on teisi juba nii kaua kiusanud, et arvavad, nagu ei suudaks keegi neid enam peatada. Nad tajuvad õpetajate ja täiskasva­nute jõuetust, eakaaslaste omast rääkimata. Alles hiljuti näidati ETVs „Pealtnägija” saates ühte teismelist poissi, keda kartis kogu küla, kool ja isegi politsei. Tajutakse karistamatust, teatakse oma õigusi, aga ei teata ega tahetagi midagi teada kohustustest.