Aastakümneid tagasi väga populaarsed õpilasmalevad on edukalt elustunud. Kõnekalt näitab seda fakt, et ainuüksi Tallinna õpilasmaleva suviste vahetuste registreerimislehti täideti esimese veerandtunniga tervelt 500. Mis muudab suvise töötegemise tänapäeva noore jaoks nii atraktiivseks? Küsimustele vastas Eesti Noorsootöö Keskuse töökasvatuse valdkonna peaekspert Aivo Tamm.

Millised on „Õpilasmalevate” pro­jek­ti peamised eesmärgid?

„Eelkõige rakendada sisukalt võimalikult palju noorte vaba aega ning võimaldada neil saada esimesed töökogemused. Maleva puhul on tööandjatel kohustus sõlmida noortega töölepingud (juriidiliselt samamoodi nagu täiskasvanud töötajate puhul), mistõttu malevlased saavad ka tööraamatud. Noorel on kindlustunne, et ta töötab seaduslikult ja saab kindlat palka. Keskeltläbi tehakse päevas 4-5 tundi tööd, sõltuvalt teismelise vanusest.
Õpilasmalevate projekt aktiviseerib linna- ja vallavalitsusi suhtlema ko­halike tööandjatega, et tekiks võrgustik kohalik omavalitsus - tööandja -
noor. Hiljem edasi õppima minnes teavad noored paremini, millega nende vallas tegutsevad ettevõtted või muud asutused tegelevad. Võib-olla tuleb nii mõnigi noor kodukohta tagasi.
Ka vanematel on hea meel, et lapsed on n-ö hoitud. Paljudele lastele on malevas saadav soe toit ainus korralik toidukord päevas - see on malevate üks sotsiaalseid eesmärke.”
 

Mitmendat aastat projekt juba käib?

„Õpilasmalevate üldprojekt, mille raames saab Eesti Noorsootöö Keskuse kaudu toetusi taotleda üle Eesti, käib teist aastat (malevad ise on toimunud juba 4-5 aastat). Koondprojekti toetaja on Hasartmängumaksu Nõukogu ning konkursil võivad osaleda kõik juriidilised isikud, mittetulundusühingud, sihtasutused ja kohalikud omavalitsused üle Eesti. Projektiraha kogusumma on 2,7 miljonit krooni, mida jagame pearaha põhimõttel. Viimane taotluste esitamise tähtaeg on 1.06., pärast mida saab välja öelda ka osalejate lõpliku arvu. Näiteks Tallinna Õpilasmalevas on 80 rühma 1500le noorele. Eelmisel aastal taotles projektiraha 44 organisatsiooni ja kohalikku omavalitsust ning kõik taotlused ka rahuldati.”
 

Kas kõik registreerunud mahuvad soovitud gruppidesse?

„See on piirkonniti täiesti erinev. Mõned Tallinna rühmad on vä­ga populaarsed - mõnda gruppi on lausa 33 registreerimist minutis. Maasika­põldudel töötavad rühmad aga ei saa väga ruttu täis. Pealinna grupid komplekteeritakse vanuse järgi: 13-14-aastased suunatakse ööbimiseta ning 15-16-aastased ööbimisega rühmadesse.”
 

Milliste kriteeriumide alusel kasvatajad/rühmajuhid valite?

„Kasvatajatel peab olema kutsekva­lifikatsioonitunnistus, mida saab taotleda suuremates keskustes üle Eesti. Prae­gu on koolitusgrupid välja kuulutatud ja kuni juunini käivad eksamid. Enamik kasvatajaid on pedagoogilise haridusega õpetajad, kes teenivad sel viisil suvel lisaraha. Pealinnast on tulnud kasvatajaks päris palju Tallinna Pedagoogilise Seminari noorsootöö eriala üliõpilasi. Kuigi rühmajuhiks võib kandideerida alates 18. eluaastast, on ka keskkooliõpilased käinud eksameid tegemas. Tõsi, tunnistuse saavad nad kätte täisealisena.”
 

Milliste probleemidega olete kokku puutunud?

„Mõne noore jaoks ei ole palk motiveerija, sest tihtipeale ületab vanematelt saadav taskuraha töötasu. Sellega seoses ei tule kõikide tööde grupid täis. Eelmisel aastal oli probleeme ka ilmastikuga - näiteks pidi väga kuuma ilma tõttu Pärnumaal üks maasikakasvataja lõpetama oma tegevuse, sest maasikad lihtsalt ei kasvanud.
Vahel on tulnud noori ka enne ma­leva lõppu koju saata, mis ilmselt näitab piiride katsetamist. Mõni on ignoreerinud kehtestatud korda töötegemisel ning hakanud kasvatajale vastu, on olnud ka probleeme alkoholiga. Kergekäeliselt kedagi koju ei saadeta, noor peab olema karistuse ära teeninud. Kui aga kasvatajad on autoriteedid, siis üldjuhul probleeme ei teki.
Suuremad riskid on maandatud, kui noor on enne malevasse tulekut korrektselt instrueeritud ja koolitatud ning teab, mis teda ees ootab. Ka tööandja peab olema valmis tööks noortega.”
 

Kas malevasse tuleva noore jaoks on olulisem rahateenimine või suhted ja sotsiaalne võrgustik?

„Kõige olulisem on ikka sõpradega suhtlemine ja uute tutvuste loomine. Ööbimisega rühmades töötava noore jaoks on tähtis ka see, et saab vahelduse mõttes 2-3 nädalaks kodust ära. Eelmise aasta uuringute põhjal võib väita, et palk on teisel kohal. Malevas on päris hästi suudetud ühtset malevavaimu kasvatada, millele aitab kaasa ka ühtne vormiriietus (särgid). See annab hea identiteeditunde ja usu, et koos tehakse midagi suurt ja head.”
On muidugi tore, et ka tänapäeva noored tahavad (füüsilist) tööd teha, alternatiivseid meelelahutusvahendeid on ju nii palju…
„Maleva üks eesmärk ongi kujundada noore väärtushinnanguid, et osataks eristada olulist ebaolulisest. Teismeline saab aru, et töö tegemine on oluline ning enda teenitud raha on hoopis teise maitsega kui vanemate käest saadud taskuraha. Noor hakkab mõistma, mida tähendab tööl käimine ja raha teenimine, ning õpib nii ka vanemate tööd väärtustama. Arvan, et pärast malevas töötamist on noore väärtushinnangud rohkem paigas.
Oluline on teavitustöö noorte hulgas, et nad eelistaksid malevat kui seaduslikku töötegemist, mitte ei läheks „mustalt” ehitusele tööd tegema, kuigi noori on võimalik rahaliste lubadustega üsna lihtsalt meelitada. Töökaitseinspektsioon võib tuua palju näiteid juhtumistest, kus töötasu jäetakse noorele tasumata või makstakse tunduvalt vähem, kui lubatud oli. Palju juhtub ka tööõnnetusi, millel võivad olla väga karmid tagajärjed.”
Ilmselt on tulevikus tööle minnes noore tööotsija CVs malevakogemus tööandja silmis väga suur pluss ning võib kaalukausi just malevanoore suunas kallutada?
„See on tõesti nii. Malevas osale­mist oskavad tööandjad kindlasti vääriliselt hinnata, sest kui inimene on mingis eluetapis juba aktiivne olnud, on ka tema väärtushinnangud paremini paigas. Tööandja võib tõesti lähtuda sellest, et malevas käinu on saanud esmased oskused ja teadmised töötegemisest. Oskus ennast distsiplineerida ning teatud tunnid päevas tööd teha. Kui tööotsija on olnud juba teismelisena aktiivne, on ta tööandjale igal juhul atraktiivne.”
 

Kas käisite ka ise teismelisena malevas?

„Käisin. Tundub, et meeleolu on malevarühmades praegu sarnane - noortele oli ka siis olulisim suhtlemine ja sidemed ning kogu eluks jäävad kontaktid. Ka praegu tulevad paljud noored aastast aastasse samadesse rühmadesse. Usun, et maleva vorm ja esitlusviis on noore jaoks atraktiivsed. Suurematel kokkusaamistel esinevad ka tuntud ansamblid, eelmisel aastal nt Ursula ja Singer Vinger.”
 

Kas õpilasmalevaid leidub ka mujal Euroopas?

„Lääne-Euroopas noortele malevalaadset töötegemisvormi ei ole. Tallinnal on partnerlussuhted Peter­buriga, kelle noored käisid siin ja Eesti noored jällegi Peterburis. Eestis on malevalaagrid lihtsamalt käivitata­vad, sest kunagised malevlased on praegu kas poliitikas või mõnes muus olulises institutsioonis ning tänu sellele on malev saanud ka riigi toetust.”