Mida on õppida mõistuse mõistusevastasest kasutamisest

Lääne kultuuriruumis on dominee­rinud kaks vaimse sättumuse põhitüüpi, mille omavahelist diskur­sust on kirjeldatud igikestva vastu­oluna. Rein Veidemanni algatatud haridusdialoogis (vt ÕpL, 7.04.) nimetatakse neid osapooli füüsikuteks ja lüürikuteks.

Kui uskuda William Jamesi, et filosoofia ajalugu on suuresti inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu, tuleb möönda, et karmimeelsed füüsikud on tõepoolest saavutanud teadusmaailmas parema positsiooni kui õrnameelsed lüürikud. Kas see jääbki nii?
Pole kahtlustki, et mõlemal mõttevoolul on olnud viljastav mõju lääne tsivilisatsiooni arengule. Francis Fukuyama käsitab inimajalugu kui eri teadvusevormide jada. Teadvus ehk see, kuidas inimesed suhtuvad elu kõige põhjapanevamatesse küsimustesse, on aja jooksul fundamentaalselt muutunud. Sellise muutuse „alusmehhanism” on nüüdisaegne loodusteadus, mis on sihipärane oma kumulatiivse iseloomu tõttu. Modernismi ajastu teeb unikaalseks asjaolu, et esmakordselt leidis aset teaduse, kunsti ja moraali väärtuste sfääride lahutamine üksteisest. See võimaldas neil areneda omas tempos, oma väärikuse ja vahenditega, mis tõi kaasa nii õilsaid kui ka katastroofilisi tulemusi.

Ratsionaalsuse „hegemoonia”

Ken Wilberi sõnul võimaldas see võimsal ja agressiivsel teadusel teised sfäärid vallutada ja alla suruda ning jätta kunsti ja moraali „reaalsuse” olemust puudutavatest tõsistest aruteludest välja. Valitsevaks „ametlikuks” maailmavaateks tõusnud teaduslik materialism teatas õige pea, et teised väärtuste sfäärid on väärtusetud, „ebateaduslikud”, illusoorsed, pelgalt sensoor-motoorsed. Kuigi neil nähtustel on olemas korrelaadid orgaaniliste ajufunktsioonidena, ei saa neid taandada pelgalt korrelaatideks, hävitamata nende tähenduste sisu.
Jumala surmanud ja nii maailma „lummusest vabanenud” inimmõistus mõistis end paraku, nagu Max We­ber seda nimetab, „raudpuuri”, kus valitseb ratsionaliseerimise loogika ja bürokraatia puhtinstrumentaal­ne loomus. Enamik lääne teadlasi ei tunnista inimtunnetuse kõrgeimaid vorme. Tegemist on inimväärikuse ennekuulmatu alandamisega, ma(a)ndumisega Lauskmaale, kus tunnistatakse ainult väliseid pealispindu. Terviklikule käsitlusele pretendeerivad süsteemiteooriad ega ka Jürgen Habermasi sotsiaalkultuurilise evolutsiooni analüüs ei anna paraku kõiksuseteooria mõõtu välja, kuna ei käsitle sisemisi tähendusi.
 

Kõigi väärtuste tunnustamine viib väärtuste kadumiseni

Positivistlik teadus on teadagi uhke oma „väärtustevaba” hoiaku üle. Selle­ga tähistab ta oma üleolekut humanitaarteadustele omasest „irratsionaalsest” lobast. Leo Strauss on seisukohal, et jutlustades „väärtustevaba” ühiskonnateadust, lahutatakse üksteisest on ja peab, mis tõukab meid relativistlikku maailma, kus puudub võimalus anda vastuseid kõige tähtsamatele küsimustele vooruse ja loomuõiguse tähenduse ning praktiseerimise koh­ta. Teadusel puudub seeläbi olemuslik seos tarkusega – teadus kui meetod ei
erista head ja halba ega õigusta ees­mär­ke, millele ta otsib vaid vahendeid.
Relativism – õpetus, mille kohaselt on kõik väärtused suhtelised ning mis ei tunnista mingeid „priviligeeritud seisukohti” – jõuab lõpuks paratamatult ka demokraatia ja sallivuse väärtuste laostamiseni. Liberaalsed demok­raatiad ei ole iseennast säilitavad: nad sõltuvad ühiselust ja kogukondlikest väärtustest, mille juured asuvad mujal kui liberalismis. Fukuyama viimset inimest kurnab ajalooline kogemus, mistõttu ta on vabanenud ettekujutusest, et väärtusi võiks kogeda tõelistena, on ju ideoloogiate nimel mõttetult sõdu peetud ja ohverdatud miljoneid inimelusid. Postmodernistlik vastureaktsioon, mis põhimõtteliselt vastandus ratsionaalsusele, tõele kui reaalsusele vastavusest ja suurtele narratiividele, oli oma relatiivsuses siiski sama ohtlik, sest kui erinevatele väärtustele omistada võrdväärne tähendus(likkus), nivelleeritakse nad kõik sootuks. Selline äärmuslik postmodernism lõpeb täielikus resigneerumises, vaimses roiskumises, ennasthävitavas pessimismis.
 

Ühiskondade nõrgenemine ja allakäik

Korrastamatus vaimsel tasandil on üha enam hakanud avalduma ka sotsiaalsel tasandil. Tekkinud kriis, mida Fukuyama nimetab suureks vapustuseks, on puuduliku tegelikkusekäsituse tagajärg, mis avaldub paljudes riikides objektiivselt selliste sotsiaalsete näitajate kaudu nagu kasvav kuritegevus, perekondade lagunemine, majandusliku ebavõrdsuse süvenemine jms.
Materiaalse monismi domineerimine raskendab füüsilise iha piiridest kõrgemal seisva tähenduse või eesmärgi püstitamist, mistõttu igasugused üleskutsed piirata naudinguid majandusliku õigluse või tulevaste põlvkondade heaolu nimel tähendaks loobumist elu ainsast tähendusrikkast asjast. Majandusteaduses on David Korteni sõnul enamik inimlikest väärtustest taandatud turuhindades kajastuvateks turuväärtusteks. Seetõttu käsitletakse isegi õhku, vett jms elu esmatähtsaid komponente väärtusetu­tena seni, kuni nende nappus ja erastamine nad turustatavaks muudavad. Inimelu väärtus taandatakse üha enam tema „majanduspanuse” suuru­sele. Rahast on saanud tema omandamiseks kulutatud eluenergia mõõdupuu. Raha on asendanud hingelise ühtekuuluvuse kui kultuuriväärtuste ja suhete alustala.
Varasemates ühiskondades rahulda­ti hingelisi ja vaimseid vajadusi kogukonnasiseselt. Ilma igasuguse valehäbita on käibele pääsenud sellised märksõnad nagu hoolitsuse turg, kes-ma-olen-turg, meelerahu turg, veendumuste turg, AS Armastav Perekond. See on uus realiteet, millega sunnitakse varakult kohanema. Kuigi inimtöö kaubaline väärtus muutub üha vähem oluliseks, painab mind turusuhete tungimine privaatsfääri, mida varem on sisustanud kogukonnasisesed intiimsed lähedussuhted.

Sotsiaalne vastutamatus

Ulrich Beck rõhutab, et riskide määrat­lemisel puruneb teaduste ratsionaalsusemonopol. Riskiaruteludes tsivilisatsiooni ohtude üle tuleb ilmsiks, et teadusliku ja sotsiaalse ratsionaalsuse vahel on selles küsimuses lõhe. Oma lahknevusest hoolimata jäävad nad läbipõimunuks ja teineteisest sõltuvaks. Tegu on mitmeti konkureerivate, konfliktis olevate ratsionaalsustaotlustega. Beck süüdistab teaduslik-tehnilist ratsionaalsust suutmatuses tulla toime kasvavate riskide ja tsivilisatsiooniohtudega (nt ökoloogiline katastroof, tuumasõda, rahvusvaheline terrorism, majanduslik ebavõrdsus jms). Teadusest on saanud inimeste ja looduse ülemaailmse saastumise asevalitseja. Seetõttu on tema hinnangul teaduste ajalooline ratsionaalsuskrediit maha mängitud, kuni nad on enesekriitiliselt selgitanud välja vigade põhjused ning teinud sellest järeldused. Teadus pole just seetõttu toime tulnud tänapäeva ühiskondade keerukusega, et suudab haarata üksnes pindmisi fassaade, väliseid andmeid, mitte sügavusi ja sisemisi tähendusi.
Neid, kes räägivad riskidest, sõima­takse „hädaldajateks” ja riskitootjateks. Riskikirjeldusi nimetatakse „mitte­-
tõendatuks”, millekski, mis on „tohutult liialdatud”. Teadusekriitikat ja tulevikuhirme häbimärgistatakse kui „irratsionalismi”. Ilmnevad vastuolud nende vahel, keda riskid puudutavad, ja nende vahel, kes riskidest kasu saa­vad. Kasvab teadmiste sotsiaalne ja poliitiline tähtsus ning koos sellega omandab tähtsuse teadmiste kujundamise (teadustöö) ja nende levitamise (massimeedia) vahendite käsutamine. Leiavad aset „defineerimissõjad” riski­de ulatuse, astme ja aktuaalsuse ümber. Kahjulikke mõjusid püütakse seostada industriaalse tootmisviisi keeruka süsteemi üksikteguritega, mida on peaaegu võimatu eraldi vaadelda. Väga diferentseeritud tööjaotusest tuleneb üleüldine kaassüüdlus, sellest omakorda üleüldine vastutamatus.

Individualismi laiutamine

Lääne mõtteloo arengu tulemusena ei jaga inimesed enam ühist väärtus­süsteemi. Pigem ajab igaüks oma väikekodanlikku asja ning ainult murrangulistel epohhidel avastatakse taas kollektiivsuse jõud ja väärtus. Üha enam on märke lahkulöömise poliitikast ehk jõukama ühiskonnakihi soovimatusest jagada oma kuhjuvat rikkust ühiskonna vähem kindlustatud gruppidega. Moodsates ühiskondades ilmneb patoloogiline nähtus: Wilberi nn ülbe holon ei taha olla enam osatervik, st samaaegselt tervik ja osa, ta tahab olla ainult tervik ja jutul lõpp. Ta ei taha olla osa millestki endast suuremast, ei taha moodustada oma liigikaaslastega ühisosasid. Võim on asendamas ühisuse, domineerimine suhtluse ja rõhumine vastastikkuse.
Lähtutakse ettekujutusest, et majan­duskapitali on võimalik transformeerida kapitali muudeks liikideks, teisisõnu, lunastada pilet täisväärtuslikuks eluks. Hariduse iseväärtus ja eruditsiooni võlu ei köida haridusteenuse ostjat, kes loodab saada kiire rikastumi­se retsepti. Humanitaarharitlaste jutt isiksuse tasakaalustatud arengust ei näi „seksika” teemana, vaid tundub pi­gem kliendi petmise või suisa seniilse sonimisena.
 

Inimteadvuse kõrgemad sfäärid avastamata isiklik kasvuruum

Võib-olla näeme aega, mil sotsiaalse sidususe vajalikkus tembeldatakse sotsiaalteadlaste väljamõeldiseks ja vande­nõuks. Kogukonna või jumala vabatahtliku teenimise idee ning sellest ajendatud ühiskondlik tegevus võib selles valguses hakata paistma kasutu ajaraiskamise, ebaproduktiivse ja parasiitliku jõudeelu sisustamise, viirastusliku fantoomi või isegi oma olemasolu põhjendamatu õigustamise­na. Just sellise absurdini võib välja viia kogu inimtegevuse skaala täitmine konkurentsi ja turusuhetega. Tegemist on pikaajalise protsessi tulemiga, mil­les on oma roll paljudel teguritel. Väärtuskasvatuse devalveerumine on siin pigem tagajärg kui põhjus.
Nii ida kui ka lääne suurtel tarkusepärimustel on rabavalt sarnane ühisosa. On tohutu kogus andmeid ja tõendeid, mis hõlmavad kogu igavikulist filosoofiat (kolme aastatuhande vältel piinliku täpsusega kogutud andmeid sisemiste sfääride kohta). Ilmneb, et teadvuse arengus on kõrge­maid staadiume, milleni positivistlik teadus oma vahenditega ei küüni. Siis­ki kasvab lääne teadlaste hulk, kes on ulatuslike empiiriliste ja fenomeno­loogiliste andmete põhjal leidnud kognitiivse arengu staadiume, mis ulatuvad formaalsete operatsioonide abil mõtlemisest märksa kaugemale. Seda ignoreerida tähendab pärssida inimvõimete kõrgemat potent­siaa­li. Postformaalse visioonloogika ja transmentaalse tunnetuse uurimiseni on veel pikk maa käia. Huvitaval kombel on inimkonna kognitiiv­se aren­gu tunnused ja staadiu­mid sarna­sed ja universaalsed: erinev kultuurikeskkond varieerib arengu kiirust või rõhuasetusi eri staadiumites, kuid mitte kunagi staadiume endid ega nende universaalset kehtivust eri kultuurides.
Inimese arenguliinid sisaldavad lisaks kognitiivsele tasandile mitmesuguseid teisi tasandeid. Näiteks moraali tasandid (egokeskne, rahvuskeskne, maailmakeskne, jumala- ehk vaimukeskne) on seotud laieneva identiteediga. Samastumisel iseendaga kaasneb nartsissism, samastumisel rahvusega patriotism, kuni lõpuks võib identiteet ulatuda üle terve teadvusespektri, hõlmates kirgliku erapooletusega kõiksust. Motivatsiooni tasandid seevastu viitavad fundamentaalsetele ajejõududele. Vajadused kerkivad esile seetõttu, et iga struktuur on suhestatud vahetussüsteem. Nende füüsilise, emotsionaalse, mentaalse või spirituaalse toiduga seotud vajaduste allasurumine või rõhumine tekitab individuaalseid patoloogiaid ja inimestevaheliste suhete tõsist häirumist. Meie üldhariduskoolides kardetakse näiteks religiooniõpetust, sest transpersonaalne sfäär aetakse sageli segi premodernse müütilise teismiga. Maailmavaated jälle on seetõttu olulised, et kogu individuaalne, subjektiivne teadvus kerkib esile väljas, mille on tekitanud kultuurilised ehk intersubjektiivsed struktuurid. Maailmavaade viitab viisile, kuidas meid ümbritsev igalt arengutasemelt välja paistab. Lisaks on muidki aspekte (nt afektid, esteetika), mis samuti sisaldavad isiksuse kasvupotentsiaali.
Haridusel ja teadusel lasub kohustus oma funktsioonid avaramas kon­­­-
tekstis ümber mõtestada, nii et reaa­liat ja humanitaariat enam ei vastan­dataks, vaid loodaks eeldused aju va­sak- ja parempoolkera sünergiaks ehk füüsikute ja lüürikute koostööks.
Rikkamates heaoluriikides on näha lootusrikkaid tendentse – ettevõtted ja turud kohtlevad inimesi taas terviklikumalt. Heaolu paranedes pole majanduslik kindlustatus enam sel määral elule tähendust andev eesmärk, mistõttu keskendumine materiaalsetele aspektidele hakkab lõpule jõudma. Kasvab huvi inimelu emotsionaalse külje vastu. Kuidas valmistub haridussüsteem nendeks muutusteks?

Väljakutsed haridussüsteemile

Mul on põhjust oletada, et paljude Ees­ti õpetajate pedagoogilise ettevalmistuse aluskontseptsioon on modernismist sündinud vulgaarne biheiviorism või selle edasiarendatud rafineeritumad käsitlused. Sel juhul tekitab juba teoreetiline baas kõhedust. Ise usume, et meil antakse laias laastus siiski üsna head haridust. Kas õpetajatel on ikka laiapõhjaline ettekujutus, millele tugineb isiksuse terviklik (!) küpsemine?
Vastuseid tuleb otsida pedagoogide täienduskoolituse õppekavadest. Nii humanitaar- kui ka reaalainete esindajad kurdavad, et õppekavades on liiga vähe ainemahtu, ja kummalisel kombel on mõlemal õigus. Ainemahtude suurendamise asemel peaksime olema valmis ületama ainealast käsitlust ning püüdlema inter- ja ekstradistsiplinaarse tasandi poole, mille keskmes on loovus ja terviklikkus.
Eesti praegusele haridussüsteemile heidetakse kõige enam ette vana haridusparadigma kõlbmatust 21. sajandi oludesse. Infoühiskonnas vajaliku sümbol-analüütilise koolituse kesksed oskused on abstraktsioon, süsteemne mõtlemine, eksperiment ja koostöö. Domineerida ei saa teadmiste reproduktsioon ja tähenduste pealesurumine, vaid aktiivne küsimine tähenduste ja uudsete terviklahenduste järele. Õpetajal peab olema selles oluline roll.

Olavi Otepalu,

Rocca al Mare Kooli õppedirektor