Foorumieelseid mõtteid õpetajakoolitusest

Eesti haridusfoorumi Tartu eelfoorum „Aitame õppida õpetajaks ja saada professionaalseks pedagoogiks” keskendus õpetajakoolitusele ja kutseaastale. Foorumis osalejad jõudsid taas seisukohale, et õpetajakoolitus ei ole efektiivne, süsteem ei tööta. Miks on see nii, küsivad ka õpetajakoolitajad ise.

Õpetajate puudus on jõudnud kriitilise piirini. HTM peaks praeguses olu­korras võtma selles valdkonnas toimuva erilise tähelepanu alla ja püüdma olukorda kiiresti parendada. Õpetajakoolitust tuleb juhtida riiklikult, terviklikult ja sihipäraselt. Selles peaksid kõik akadeemilised struktuurid järgima ühtseid põhimõtteid ning tegema efektiivset koostööd. 3+2süsteem võimaldab õpetajaid kiiremini tööturule tuua, aga kolmeaastase koolitusega napib teadmisi ja oskusi. Küll võiks kolmeaastase koolitusega õpetajaid rakendada abiõpetajatena, et koos mentori ja õppejõuga koolitust elulisemaks muuta. Nii saaksid üliõpilased teenida õppimise kõrvalt erialal töötades raha ning linnakoolide suurtes klassides leeveneks õpetaja suur töökoormus. Vähema kui viie aastaga õpetajaks ei koolita.
Õppekavad peavad olema koostatud nii, et kujuneks terviklik rollipilt õpetajatööst. Tasakaalustatult tuleb arendada kõiki õpetajakutse valdkondi: eri-, kutse- ja ametialaseid teadmisi ja oskusi ning õpetaja kui isiksusega seotud enesearendustööd. Juba õppimise käigus tuleb avastada, millised isikuomadused on üliõpilasel õpetajatööks nõrgad, ja nendega individuaalselt sihipäraselt tegelda.


Tuleb tunda tegelikku koolielu

Foorumil kõlanud väide, et kutseaastal distsipliiniküsimustega ei tegelda, pole põhjendatud, sest see on noore õpetaja suurim probleem. Enese­kehtestamise teemad tuleb õppimise käigus siduda koolielu eluliste olukordadega.
Ma ei saa kuidagi nõustuda eelfoorumil kõrgkoolide poolt öelduga, et nemad valmistavad õpetajat ette teoreetiliselt ja koolis algab praktika. Kindlasti ei saa inimene olla hea õppejõud, kui tal koolitöö positiivne praktiline kogemus puudub. See peaks olema õppejõule üks nõue ja kriteerium. Vastasel juhul jäävad üliõpilaste teadmised eluvõõraks. Oma ala parimate asjatundjate rakendamine õpetajakoolituse õppejõududena on väga vajalik, kuigi samas on kahju, kui koolist lahkub väga hea õpetaja. Aga ka õpetajakoolitusse on uusi ja noori õppejõudusid vaja ning nii on õpetajatelgi võimalus õpetaja professiooni karjääriredelit pikendada.
Ainealases ettevalmistuses on vaja aineõpe siduda lapse arengupsühholoogia ja riikliku õppekavaga. Anda tuleb efektiivse õppimise teadmisi ja oskusi. Õpetaja tuleb varustada võimalikult paljude õppemeetoditega, mis aitavad õppimist motiveerida ja huvitavaks teha. Neid teadmisi ja oskusi tuleb pidavalt rakendada ja harjutada.
Kindlasti peab õpetajakoolituses arvestama aja muutustega, eriti aspektidega, mida on tänapäeva ellu toonud ühiskonnaelu muutused ja infotehnoloogia areng. Õpetajale on vaja piisavalt andragoogika teadmisi, et ta lapsevanematega suheldes hästi toime tuleks. Õpetajakoolitus andku õpetajatele teadmised ja arusaama ühiskonnas toimuvatest protsessidest, ühiskonna väärtustest ning kindlustunde väärtuskasvatuse ja kutse-eetika kohta.


Ise teen, ise hindan...

Õpetaja- ja täienduskoolitusel peaks olema parem koostöö ja side õpetajate organisatsioonidega ning mõlemal poolel peaks jätkuma piisavalt kriitilist meelt, et koostöös ja väitlustes sünniks arengut kindlustav edu. Kahju, et õpetajate kutseomistamine ei ole määratud õpetajate organisatsioonide pädevusse. Nii tõusnuks kasu ülikoolidele ja ka õpetajatele endile. Praegu kehtib tõde – ise teen ja ise hindan.
Kahetsusväärne on, et REKK on taas astunud kõlvatusse konkurentsi koolitusturul. Loomulikult ei jõua ega saa koolitusfirmad, ülikoolid ja õpetajate organisatsioonid konkureerida riigistruktuuriga, kelle käsutuses on miljonid riigi eelarvest, ligi sadakond töötajat ja teadmine, mida järgmisel riigieksamil küsitakse.
Täienduskoolitus peab tulema õpetajatele lähemale (maakonda) ja selleks peab riik eraldama senisest palju rohkem raha. Piirkondlike ainesektsioonide koolitus maakonnas tuleb muuta efektiivsemaks ja kutsetööle orienteerituks. Kogemuslik õpe, mida Põhjamaades praegu edukalt praktiseeritakse, annab õpetajale tuge eneseanalüüsiks ja arenguks.


Õpetaja vajab kindlustunnet

Õpetajate magistri- ja doktoriõpe on jäik ega arvesta õppija teadmisi, kogemust ja individuaalsust. Suur hulk õpetajaid on saanud negatiivse õpikogemuse magistriõpingutes lõputööde kirjutamisel. Vaevalt tahavad nad edaspidi enam mahukat süsteemset koolitust ette võtta.
Pole kahtlust, et kõige selle ebarahuldava põhjus on, nagu õpetajategi töö puhul, õppejõudude suur koormus, mille kõrvalt jääb vähe aega oma töö üle järele mõelda, ennast täiendada. Teine takistus on koostöö puudumine struktuuriüksuste vahel ülikooli sees ja ülikoolide vahel, paindumatu ning õppetöö väheefektiivne korraldus.
Kuna õpetajakoolitusega on Eestis üldse vähe tegeldud, jääb vaid loota, et riik võtab tõsisema vastutuse ja suhtub õpetajate ettevalmistusse ning täienduskoolituse süsteemi loomisse täie tõsidusega. Juba on tehtud arvestatav hulk õpetajauurimusi, millele otsustajad HTMist tugineda saavad. On välisriikide kogemusi, kes kõik otsivad paremaid lahendusi aja nõuetele vastavaks efektiivseks õpetajakoolituseks.
Praegu on kõige olulisem väärtustada õpetaja ja õppejõu elukutset ning anda selgeid sõnumeid ja kindlustunnet selle tähtsusest ühiskonnas.