Tabud lastekirjanduses

Lasteajakirjade toimetajad saavad vahel vihaseid kirju ja telefonikõnesid. Valdavalt on põhjus selles, et kirjutajad-helistajad ei pea mõnd teemat lastele kohaseks.

Hiljuti lugesin almanahhist „Nukits” (2006, väljaandja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus) taani lastekirjaniku Ole Dalgaardi ettekannet pealkirjaga „Tabud lastekirjanduses”. Muuhulgas väidab ta järgmist: „Vaevalt leidub teemat, mida tänapäeva Euroopa lasteraamat ei puudutaks. Minulgi on kavas kirjutada pildiraamat, kus väikesed abordid kohtuvad kusagil maailmaruumis, jutustavad oma kurbi lugusid ja vahetavad täitumatuid unistusi; ja veel teinegi raamat, kus peategelane on lapsematja – mees, kes korraldab laste matuseid. Üksi linnaservas elades loodab ta igal hommikul, et telefon sel päeval ei helise. Ja mida mina ei suuda väljendada, seda suudab kindlasti minu illustraator.
Laste- ja noortekirjanduse suurimad tabud ei ole enam surm, seksuaalne ahistamine, vägivald, alkoholism või suitsetamine, vaid viis, kuidas kirjanikud ja illustraatorid pöörduvad oma lugeja poole.”


Pommiga Õhtulehte

Nii võib olla lugu Euroopas, kuid mitte Eestis. Kujutan hästi ette, mis juhtuks, kui Täheke avaldaks Dalgaardi loo taevas kohtuvatest väikestest abortidest. Alguses tulevad vihaste lugejate kirjad ja telefonikõned. Siis „koputab” keegi meie armsasse Õhtulehte. Kujutan ette kollaseid lippe kirjadega: „Lasteajakiri räägib abordist”. Raadio reageerib omakorda, vahest isegi televisioon... Jah, eesti lastekirjandusel on Dalgaardi temaatikani käia veel pikk tee.
Tõsi, ükskord on selline pisiskandaal juba juhtunud: veebruaris 2005 õnnestus Tähekesel sattuda Õhtulehte, kuna väidetavalt olevat meil ilmunud õpetus, kuidas teha pomme. Mida muidugi ei ilmunud. Küll aga ilmus Aapo Ilvese kolmerealine luuletus „Väga rumal laps”: Emmelt et ei saanud kommi, / panin Stockmannisse pommi!
Tegu oli Tähekese esimese Võrueriga, kus Jaan Kaplinski, Milvi Panga ja Edgar Valteri kõrval astusid üles Lõuna-Eesti tuntud kirjanikud Ilves, Contra ja Jan Rahman. Mõte oli selles, et ajakiri ilmuks paralleelselt eesti ja võru keeles, kusjuures võrukeelne tiraaþ läheks Võru Instituudi vahendusel koolidesse tasuta jagamisele. Mõistagi kirjutavad lõunamaa mehed veidike teistmoodi. Kuid nad ei tee seda sugugi halvasti.
No mida öelda? Võib-olla elame tõesti maailmas, kus pommid ei plahvata. Ja kus televiisor selliseid plahvatusi aeg-ajalt ei näita. Kuid minu meelest oli tegu üsna selge osutamisega – see, kes paneb Stockmannisse pommi, on väga rumal inimene.
Õhtulehe loo korjas üles Vikerraa­dio hommikuprogramm (olen senini tänulik Leelo Tunglale, kes Tähekest söakalt kaitses), ja isegi hulk aega hiljem süüdistas üks inimene Õpetajate Lehes ajakirja „pungivõtmes pedagoogika” levitamises.


Süüdi jääb toimetaja

Lasteraamat, olgu ta ükskõik millisel teemal, on kirjutatud alati teatud vanuses lugejale ja peab lähtuma tema maailmavaatest. Kui autor seda ei arvesta, tekib paratamatult oht saada mitte mõistetud. Ühe lasteraamatu piires on siiski üsna palju lubatud – arvatavasti seetõttu, et lasteraamatute küllalt väikese tiraaþi tõttu ei jõuagi vastav kirjasõna levida seltskonnani, kellele asi ei meeldi.
Olukord muutub aga päris palju, kui tekst lahkub autori omamaailmast, väljub raamatu kaante vahelt ja satub näiteks lasteajakirja. Kui tekst on jäänud ilma kaitsvatest kaantest, on teda lihtsam ka rünnata.
Kogesin seda enam kui kahe aasta jooksul, mil toimetasin ajakirja Tä­-heke. Tundub, et eelkõige toimetaja (ja raamatukoguhoidja) saabki kuulda sellest, millise reaktsiooni üks või teine tekst esile kutsub. Just tema jääb süüdi, sest on „avaldanud”. Kirjanikule selliseid asju ütlema ei tulda.


Oodatud ja ootamatud kivid

Enda jaoks olen lugeja „kivi viskamised” jaganud kahte rühma. Ühed on need, mida oskad oodata ja milleks oled juba valmistunud. Mõistagi ei ole ma nii naiivne, et arvaksin, nagu ei järgneks Andrus Kivirähki Tähekeses ilmunud juttudele „Kaka ja kevad” ning „Väike puuks” mingit reaktsiooni. Järgneb küll ja see käib asja juurde. Olen täiesti kindel, et igas ajakirjas, ka laste omas, peab aeg-ajalt ilmuma teravamat materjali. Sest kui materjal on kirjutatud hästi, aitab see tõsta lugeja huvi ajakirja vastu tervikuna.
Hoopis arvukam, nagu selgub, on see lugejate grupp, kes viskab kivi siis, kui seda tõesti oodata ei oska. Enda meelest kaalun hoolikalt läbi kõik võimalused – et ajakiri tuleks ühelt poolt lugejale põnev ja vahva ning teisalt, et ka emad-isad rahule jääksid – ja siis – säh sulle! Samas olen alati tänulik ka negatiivse reaktsiooni eest. Reaktsioon lihtsatele lastelugudele aitab analüüsida täiskasvanud eesti lugeja vastuvõttu kirjanduslikule tekstile tervikuna ja see on päratult huvitav teema.
Näiteks saan ma sellise kirja.
Tere!
Mul on väga hea meel, et selline vahva ajakiri nagu Täheke ikka ilmub. Tellisin selle hiljuti ka oma kolmeaastasele lapsele ja oleme mõlemad väga rahul olnud. Aprillikuu numbrist naljanurka lugedes aga vihastasin hirmsasti. „Nali” oli selline:
3-aastane Kristjan leiab aknalaualt surnud sitika. Lohutan last. Tema küsib: „Kas keegi tulistas sitikat?” Mina: „Ei, sitikas niisama suri ära.”
Kristjan: „No siis on teda pekstud”.
Mõelge nüüd korraks. Minul tekkisid järgmised küsimused.
Kui naljakas on, et me elame ühiskonnas, kus on tavaline, et inimesed üksteist surnuks peksavad?
Kui naljakas on, et kolmeaastane laps teab, et nii tehakse?
Kui naljakas on see, et lapse ema seda naljakaks peab?
Kui naljakas on see, et kõik Tähekest lugevad lapsed teavad nüüdsest, et selline asi on naljakas?
Kuidas on võimalik, et lasteajakirja tegijad niisugustele küsimustele ei mõtle?
Kui minule oleks keegi oma lapsest sellise loo kirjutanud, oleksin ma selle pere pärast väga muretsema hakanud ja uurinud, miks laps nii ütles, kuidas ta selliseid asju teab, mida ta televiisorist vaatab, kas talle raamatuid ette loetakse ja nii edasi. Kui ma ei hooliks Tähekese heast mainest, kirjutaksin pika loo moraali allakäigust ühiskonnas, millele isegi lasteajakirjad kaasa aitavad. Mul on tõsiselt õudne, et selline lugu Tähekeses ilmus. Minu õud võib esmapilgul ülepingutatuna näida, aga inimesi ja suhtumisi kujundavad ju ka pisiasjad ja sellepärast ei tohi väikeste inimeste ajakirjas isegi nii jõhkrat lauset olla.
Vaat millise reaktsiooni võib esile kutsuda lihtne lapsesuu-nali sitikast.
Või siis teine kiri.
Tere!
Sain reedel esimese Tähekese. 3-aastasele lapsele lugusid lugema hakates tekkis küsimus, mis vanuses ja soost lastele see ajakiri mõeldud on? Toon mõned näited, mis Tähekeses kirjas ja mille peale laps ütles, et need on nii koledad lood:
Sauter, Peeter. Vanamutt
Vanamutt pani valehambad suhu ja hakkas valetama. Valetas, ja suu suitses. Suust tuli palju paksu tossu. Tuletõrje kallas vanamuti vett täis ja pritsis vahtu suhu ja pähe, aga mutt tossas edasi.
Rahman, Jan. Priit ja Brad.
... Seepärast hakkas Priit kurja tegema ja ta pandi vangi. Vangis sai ta endale nimeks Priit Pätt.
Vilep, Heiki. Kurjajuurikas
Artur ise ei olnud üldsegi paha poiss. Tema sees lihtsalt elas Kurjajuurikas.
Pervik, Aino. Presidendi ametiauto
... kuid politseinik lõi tal telefoni käest maha. Politseinik arvas, et president tahab teisi autovargaid kohale kutsuda. Ta oli veendunud, et tegemist on ohtliku kurjategijaga. Politseinik pani presidendi käed raudu...
Mul on säilinud ka selle kirja vastus, kus selgitan, et Tähekese sihtgrupp on eeskätt lapsed vanuses 5–10 aastat – lasteaia viimane rühm ja algkooliiga, ning avaldan nõusolekut, et kolmeaastastele mõeldud ajakirja sisu peaks tõesti olema teistsugune. Samas olen palunud lugejal selgitada täpsemalt, mis tema meelest on „kole”. Järgneb vastus kirja autori abikaasalt (esimene kiri oli tema mehelt).
Olen selle 3-aastase lapse ema, kellele Tähekese tekste enam teist korda ette lugeda ei tahaks ja mis ka esimesest tellitud ajakirjast enamjaolt lugemata jäid. /- - -/ Siis­ki ei pea ma õigeks selliste vägivaldsete tekstide avaldamist ka 5aastastele (eriti hämmastas mind Aino Perviku tekst). Olen ise kunagine Tähekese lugeja ja lootsin sellest ajakirjast midagi muud. Kas tõepoolest peavad juba maast madalast lapsed kuulma lugusid muttidest (väljend vana naise kohta) ja teda uputavatest tuletõrjujatest, pättidest, kurjajuurikatest, vägivaldsetest politseinikest (lõi presidendi telefoni käest maha) jms? Mida on eelnevaid väljendeid sisaldavatest tekstidest lugeda nt 5aastasel tüdrukul? Või ongi teie suund lapsi maast madalast „eluliselt” harida?
Edaspidiseks soovin teie ajakirjale ja autoritele rohkem lapsele omase ja mõistetava maailma kajastamist!
Nendest kirjadest võib aimata tõelist kirglikkust. Lapsed on ju teema, mis meile kõigile korda läheb. Ja eks igaühel on oma arvamus, kuidas, oma last kasvatada.


Kui raamatuid ei loeta…

Paraku tundub, et sedasorti kirjade autorid ei ole lihtsalt kursis, mis toimub nii tänapäeva lastekirjanduses kui kirjanduses tervikuna.
Siinkohal meenub, kuidas umbes aasta tagasi kohtus NO-teatris lugejatega Jaan Kaplinski, kes samuti on viimasel ajal olnud Tähekese hea autor. Jutuks oli tema teistmoodi muinaslugude kogumik „Kaks päikest”. Üks küsimus, mis jäi tookord kummitama, oli selline: mis juhtub, kui inimesed enam ei loe ega räägi muinasjutte? Mulle tundub, et lugejate sellised reaktsioonid on üsna selge vastus sellele küsimusele. Inimene, kes ei puutu eriti kokku ilukirjandusliku tekstiga, unustab tõe: lastekirjandus, nagu ka ilukirjandus üldse, on väljamõeldis, fiktsioon. Ja lapsevanema ülesanne on lapsele selgeks teha vahe reaalse ja väljamõeldu vahel.
Julgen väita, et ei ole Sauteri, Per­viku, Rahmani ja Vilepi tekstidel häda midagi. Vilepi lugu on üsna klassikaline lastejutt sellest, kuidas paha poiss hakkab heaks. Sauteri „Vana­mutt” on kirjutatud küll Eestis ebatraditsioonilises absurdikirjanduse võtmes, ja minu meelest on tegu üldse ühe parema Sauteri tekstiga selles vallas. Kui lugeda 5–7aastaste laste eneste jutte, saab selgeks, et just sellisest jutus­ta­mislaadist on kirjanik tõukunud. Ning süüdistada Aino Pervikut vägivalla propageerimises on absurdne –Perviku loomingut läbib vägivallavastasus punase joonena. Küll on nad aga üsna erinevad autorid. Kuid iga raamatulugeja peaks teadma, et kirjandus sisaldabki eri liiki tekste. Ning et lastele kirjutatud tekstid ei ole ammu enam lood päkapikkudest, karudest ja jänestest, et luuletus ei pruugi olla alati riimis, et kirjandus räägib sellest maailmast, mis on tema ümber, ning see maailm ei koosne ainult käskudest ja keeldudest. Aga seda teab ainult inimene, kes ise on piisavalt ilukirjandust lugenud.


„Kumminaalmaksu” sündroom

Kõigi nende pahandamiste taustal pole ma siiski ühegi autori teksti kohendama hakanud. Mõne teksti puhul olen küll asjatundjatega nõu pidanud, kas selline asi sobib või mitte. Sest minu eesmärk ei ole punase rätikuga lugeja nina ees vehkida, vaid teha head lasteajakirja. Sellist, mida ka ise lugeda tahaks ja häbenema ei peaks.
Minu kogemust mööda seostuvad Eestis n-ö kriitilised tekstid eeskätt musta huumori ja absurdikirjandusega ehk siis teatud sorti naljataju olemasoluga, mille puudumist täiskasvanutel märkis juba Pipi Pikksukk. Mäletatavasti asendasid seda „koledad riided ja kumminaalmaksud”. Dalgaardi jutu juurde tagasi tulles: mäletatavasti oli Taani ka see maa, kus asus ajaleht, mis avaldas illustratsioonidena taani kirjaniku raamatule karikatuurid prohvet Muhamedist, mis kogu moslemi maailma tagajalgadel perutama panid. Pole muide juhus, et tegu oli lasteraamatuga. Moslemi maailm nalja ei mõista.
Aga eks huumor ongi alati olnud raskelt konverteeritav ja kiiresti riknev kaup. Kuid probleem oli Taani puhul muidugi tõsisem, kuna küsimuse alla sattusid usuprobleemid –ehk siis midagi, mis paljusid väga sügavalt puudutab.
Kuid ühes asjas on Dalgaardil siiski õigus. Praeguses lastekirjanduses domineerib selgelt lihtsustamine, läägeroosad pildikesed, kesine stiil ja tekstiline üksluisus. Lasteraamat on pildilisem kui iial varem, tähed muutuvad aina suuremaks, lastele kirjutatud tekstide pikkus aina lühemaks. Kes seda ei usu, võiks võtta huvi pärast ette sõjaeelse Laste Rõõmu ja tänapäeva tüdrukute ajakirja Barbie.
Kas ei peaks lapsevanem või pedagoog, kes valutab südant moraali allakäigu pärast ühiskonnas, hoopis eneselt küsima: äkki suurendavad tema väljapakutud „ohutud lahendused” ükskõiksust lugemise suhtes? Sest maailm on täis raamatuid, mis on igavad nagu eurolaulud. Ja nende saatus sarnaneb samuti eurolaulude omaga –ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Ettekanne kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu” Rahvusraama­tu­kogus 16. detsembril 2006.

                                                                        Ilona Martson,
Tähekese peatoimetaja, praegu lapsepuhkusel

Samal teemal

Leelo Tungal, Hea Lapse toimetaja

Kõige hullem on variserlikkus
Ilona kirjeldatud probleemid on mullegi tuttavad. Mõni aasta tagasi korraldasime laste hirmujuttude kogumise võistluse. Tunnistan, et mõte tekkis, meenutades oma lapsepõlve laagri- ja heinalakaööde põnevaid lugusid röövlitest, vorstivabrikust ja muust, mis päevavalges tundus naljakas, hämaras telgis aga tekitas (mõnusaid!?) hirmujudinaid. Tegu on ju rahvaluulega: tudengina sain ühe kursusetöö teemakski hirmu- ja õudusmuinasjutud!
Võistlustöid saabus teiste konkurssidega võrreldes palju vähem ning midagi uut ja huvitavat ausalt öelda polnudki. Küll aga sain tunda hirmu ja õudust ühe lapsevanema korduvaid ähvardavaid telefonikõnesid vastu võttes, ehkki avaldatud lood olid näiteks tollase mootorratturhiirte sarjaga võrreldes lapsemäng. Too ärritunud daam tõi Heale Lapsele eeskujuks just kunagise Tähekese, kus nii kaunilt oli kirjeldatud kolhoosilaste suve…
Lugedes kesisevõitu „õudukaid” ja kuulates algkoolilaste filmi-ümberjutustusi, mis olid minugi jaoks üsna verd tarretama panevad, taipasin, et praegused lapsed ei hooli enam verbaalsest nii palju kui visuaalsest –oma põnevusvajaduse saavad nad multikategagi rahuldatud.
See, et üks või teine lugu häirib üht või teist lapsevanemat või pedagoogi, polegi minu arust nii hull kui üleüldine variserlikkus, mis teleriek­raa­nilt vastu vaatab. Nurisetakse sel­le üle, et lapsed lähevad üle käte, sealsamas demonstreeritakse just lastele sobival vaateajal „vallatuid tüdrukuid” ja vägijooke…
Lastega saab rääkida tõepoolest kõigest, mis neid ümbritseb, kuid pole kerge leida õiget tooni ja kõnepruuki. Tegelikud tabud peaksid lastekirjanduses olema ebasiirus ja igavus – viimane tõukab lapsi raamatutest eemale rohkem kui väike närvikõdi. Kõigil meil – isegi emadel-isadel ja õpetajatel, kirjanikest kõnelemata – tuleb elus ette eksimusi, kuid lap­sed saavad sellest aru. Variser­lik­ku­sele aga vastatakse samaga, ja see ajab juba suhted päris sassi.