Tabud lastekirjanduses

Lasteajakirjade toimetajad saavad vahel vihaseid kirju ja telefonikõnesid. Valdavalt on põhjus selles, et kirjutajad-helistajad ei pea mõnd teemat lastele kohaseks.

Hiljuti lugesin almanahhist „Nukits” (2006, väljaandja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus) taani lastekirjaniku Ole Dalgaardi ettekannet pealkirjaga „Tabud lastekirjanduses”. Muuhulgas väidab ta järgmist: „Vaevalt leidub teemat, mida tänapäeva Euroopa lasteraamat ei puudutaks. Minulgi on kavas kirjutada pildiraamat, kus väikesed abordid kohtuvad kusagil maailmaruumis, jutustavad oma kurbi lugusid ja vahetavad täitumatuid unistusi; ja veel teinegi raamat, kus peategelane on lapsematja – mees, kes korraldab laste matuseid. Üksi linnaservas elades loodab ta igal hommikul, et telefon sel päeval ei helise. Ja mida mina ei suuda väljendada, seda suudab kindlasti minu illustraator.
Laste- ja noortekirjanduse suurimad tabud ei ole enam surm, seksuaalne ahistamine, vägivald, alkoholism või suitsetamine, vaid viis, kuidas kirjanikud ja illustraatorid pöörduvad oma lugeja poole.”


Pommiga Õhtulehte

Nii võib olla lugu Euroopas, kuid mitte Eestis. Kujutan hästi ette, mis juhtuks, kui Täheke avaldaks Dalgaardi loo taevas kohtuvatest väikestest abortidest. Alguses tulevad vihaste lugejate kirjad ja telefonikõned. Siis „koputab” keegi meie armsasse Õhtulehte. Kujutan ette kollaseid lippe kirjadega: „Lasteajakiri räägib abordist”. Raadio reageerib omakorda, vahest isegi televisioon... Jah, eesti lastekirjandusel on Dalgaardi temaatikani käia veel pikk tee.
Tõsi, ükskord on selline pisiskandaal juba juhtunud: veebruaris 2005 õnnestus Tähekesel sattuda Õhtulehte, kuna väidetavalt olevat meil ilmunud õpetus, kuidas teha pomme. Mida muidugi ei ilmunud. Küll aga ilmus Aapo Ilvese kolmerealine luuletus „Väga rumal laps”: Emmelt et ei saanud kommi, / panin Stockmannisse pommi!
Tegu oli Tähekese esimese Võrueriga, kus Jaan Kaplinski, Milvi Panga ja Edgar Valteri kõrval astusid üles Lõuna-Eesti tuntud kirjanikud Ilves, Contra ja Jan Rahman. Mõte oli selles, et ajakiri ilmuks paralleelselt eesti ja võru keeles, kusjuures võrukeelne tiraaþ läheks Võru Instituudi vahendusel koolidesse tasuta jagamisele. Mõistagi kirjutavad lõunamaa mehed veidike teistmoodi. Kuid nad ei tee seda sugugi halvasti.
No mida öelda? Võib-olla elame tõesti maailmas, kus pommid ei plahvata. Ja kus televiisor selliseid plahvatusi aeg-ajalt ei näita. Kuid minu meelest oli tegu üsna selge osutamisega – see, kes paneb Stockmannisse pommi, on väga rumal inimene.
Õhtulehe loo korjas üles Vikerraa­dio hommikuprogramm (olen senini tänulik Leelo Tunglale, kes Tähekest söakalt kaitses), ja isegi hulk aega hiljem süüdistas üks inimene Õpetajate Lehes ajakirja „pungivõtmes pedagoogika” levitamises.


Süüdi jääb toimetaja

Lasteraamat, olgu ta ükskõik millisel teemal, on kirjutatud alati teatud vanuses lugejale ja peab lähtuma tema maailmavaatest. Kui autor seda ei arvesta, tekib paratamatult oht saada mitte mõistetud. Ühe lasteraamatu piires on siiski üsna palju lubatud – arvatavasti seetõttu, et lasteraamatute küllalt väikese tiraaþi tõttu ei jõuagi vastav kirjasõna levida seltskonnani, kellele asi ei meeldi.
Olukord muutub aga päris palju, kui tekst lahkub autori omamaailmast, väljub raamatu kaante vahelt ja satub näiteks lasteajakirja. Kui tekst on jäänud ilma kaitsvatest kaantest, on teda lihtsam ka rünnata.
Kogesin seda enam kui kahe aasta jooksul, mil toimetasin ajakirja Tä­-heke. Tundub, et eelkõige toimetaja (ja raamatukoguhoidja) saabki kuulda sellest, millise reaktsiooni üks või teine tekst esile kutsub. Just tema jääb süüdi, sest on „avaldanud”. Kirjanikule selliseid asju ütlema ei tulda.


Oodatud ja ootamatud kivid

Enda jaoks olen lugeja „kivi viskamised” jaganud kahte rühma. Ühed on need, mida oskad oodata ja milleks oled juba valmistunud. Mõistagi ei ole ma nii naiivne, et arvaksin, nagu ei järgneks Andrus Kivirähki Tähekeses ilmunud juttudele „Kaka ja kevad” ning „Väike puuks” mingit reaktsiooni. Järgneb küll ja see käib asja juurde. Olen täiesti kindel, et igas ajakirjas, ka laste omas, peab aeg-ajalt ilmuma teravamat materjali. Sest kui materjal on kirjutatud hästi, aitab see tõsta lugeja huvi ajakirja vastu tervikuna.
Hoopis arvukam, nagu selgub, on see lugejate grupp, kes viskab kivi siis, kui seda tõesti oodata ei oska. Enda meelest kaalun hoolikalt läbi kõik võimalused – et ajakiri tuleks ühelt poolt lugejale põnev ja vahva ning teisalt, et ka emad-isad rahule jääksid – ja siis – säh sulle! Samas olen alati tänulik ka negatiivse reaktsiooni eest. Reaktsioon lihtsatele lastelugudele aitab analüüsida täiskasvanud eesti lugeja vastuvõttu kirjanduslikule tekstile tervikuna ja see on päratult huvitav teema.
Näiteks saan ma sellise kirja.
Tere!
Mul on väga hea meel, et selline vahva ajakiri nagu Täheke ikka ilmub. Tellisin selle hiljuti ka oma kolmeaastasele lapsele ja oleme mõlemad väga rahul olnud. Aprillikuu numbrist naljanurka lugedes aga vihastasin hirmsasti. „Nali” oli selline:
3-aastane Kristjan leiab aknalaualt surnud sitika. Lohutan last. Tema küsib: „Kas keegi tulistas sitikat?” Mina: „Ei, sitikas niisama suri ära.”
Kristjan: „No siis on teda pekstud”.
Mõelge nüüd korraks. Minul tekkisid järgmised küsimused.
Kui naljakas on, et me elame ühiskonnas, kus on tavaline, et inimesed üksteist surnuks peksavad?
Kui naljakas on, et kolmeaastane laps teab, et nii tehakse?
Kui naljakas on see, et lapse ema seda naljakaks peab?
Kui naljakas on see, et kõik Tähekest lugevad lapsed teavad nüüdsest, et selline asi on naljakas?
Kuidas on võimalik, et lasteajakirja tegijad niisugustele küsimustele ei mõtle?
Kui minule oleks keegi oma lapsest sellise loo kirjutanud, oleksin ma selle pere pärast väga muretsema hakanud ja uurinud, miks laps nii ütles, kuidas ta selliseid asju teab, mida ta televiisorist vaatab, kas talle raamatuid ette loetakse ja nii edasi. Kui ma ei hooliks Tähekese heast mainest, kirjutaksin pika loo moraali allakäigust ühiskonnas, millele isegi lasteajakirjad kaasa aitavad. Mul on tõsiselt õudne, et selline lugu Tähekeses ilmus. Minu õud võib esmapilgul ülepingutatuna näida, aga inimesi ja suhtumisi kujundavad ju ka pisiasjad ja sellepärast ei tohi väikeste inimeste ajakirjas isegi nii jõhkrat lauset olla.
Vaat millise reaktsiooni võib esile kutsuda lihtne lapsesuu-nali sitikast.
Või siis teine kiri.
Tere!
Sain reedel esimese Tähekese. 3-aastasele lapsele lugusid lugema hakates tekkis küsimus, mis vanuses ja soost lastele see ajakiri mõeldud on? Toon mõned näited, mis Tähekeses kirjas ja mille peale laps ütles, et need on nii koledad lood:
Sauter, Peeter. Vanamutt
Vanamutt pani valehambad suhu ja hakkas valetama. Valetas, ja suu suitses. Suust tuli palju paksu tossu. Tuletõrje kallas vanamuti vett täis ja pritsis vahtu suhu ja pähe, aga mutt tossas edasi.
Rahman, Jan. Priit ja Brad.
... Seepärast hakkas Priit kurja tegema ja ta pandi vangi. Vangis sai ta endale nimeks Priit Pätt.
Vilep, Heiki. Kurjajuurikas
Artur ise ei olnud üldsegi paha poiss. Tema sees lihtsalt elas Kurjajuurikas.
Pervik, Aino. Presidendi ametiauto
... kuid politseinik lõi tal telefoni käest maha. Politseinik arvas, et president tahab teisi autovargaid kohale kutsuda. Ta oli veendunud, et tegemist on ohtliku kurjategijaga. Politseinik pani presidendi käed raudu...
Mul on säilinud ka selle kirja vastus, kus selgitan, et Tähekese sihtgrupp on eeskätt lapsed vanuses 5–10 aastat – lasteaia viimane rühm ja algkooliiga, ning avaldan nõusolekut, et kolmeaastastele mõeldud ajakirja sisu peaks tõesti olema teistsugune. Samas olen palunud lugejal selgitada täpsemalt, mis tema meelest on „kole”. Järgneb vastus kirja autori abikaasalt (esimene kiri oli tema mehelt).
Olen selle 3-aastase lapse ema, kellele Tähekese tekste enam teist korda ette lugeda ei tahaks ja mis ka esimesest tellitud ajakirjast enamjaolt lugemata jäid. /- - -/ Siis­ki ei pea ma õigeks selliste vägivaldsete tekstide avaldamist ka 5aastastele (eriti hämmastas mind Aino Perviku tekst). Olen ise kunagine Tähekese lugeja ja lootsin sellest ajakirjast midagi muud. Kas tõepoolest peavad juba maast madalast lapsed kuulma lugusid muttidest (väljend vana naise kohta) ja teda uputavatest tuletõrjujatest, pättidest, kurjajuurikatest, vägivaldsetest politseinikest (lõi presidendi telefoni käest maha) jms? Mida on eelnevaid väljendeid sisaldavatest tekstidest lugeda nt 5aastasel tüdrukul? Või ongi teie suund lapsi maast madalast „eluliselt” harida?
Edaspidiseks soovin teie ajakirjale ja autoritele rohkem lapsele omase ja mõistetava maailma kajastamist!
Nendest kirjadest võib aimata tõelist kirglikkust. Lapsed on ju teema, mis meile kõigile korda läheb. Ja eks igaühel on oma arvamus, kuidas, oma last kasvatada.


Kui raamatuid ei loeta…

Paraku tundub, et sedasorti kirjade autorid ei ole lihtsalt kursis, mis toimub nii tänapäeva lastekirjanduses kui kirjanduses tervikuna.
Siinkohal meenub, kuidas umbes aasta tagasi kohtus NO-teatris lugejatega Jaan Kaplinski, kes samuti on viimasel ajal olnud Tähekese hea autor. Jutuks oli tema teistmoodi muinaslugude kogumik „Kaks päikest”. Üks küsimus, mis jäi tookord kummitama, oli selline: mis juhtub, kui inimesed enam ei loe ega räägi muinasjutte? Mulle tundub, et lugejate sellised reaktsioonid on üsna selge vastus sellele küsimusele. Inimene, kes ei puutu eriti kokku ilukirjandusliku tekstiga, unustab tõe: lastekirjandus, nagu ka ilukirjandus üldse, on väljamõeldis, fiktsioon. Ja lapsevanema ülesanne on lapsele selgeks teha vahe reaalse ja väljamõeldu vahel.
Julgen väita, et ei ole Sauteri, Per­viku, Rahmani ja Vilepi tekstidel häda midagi. Vilepi lugu on üsna klassikaline lastejutt sellest, kuidas paha poiss hakkab heaks. Sauteri „Vana­mutt” on kirjutatud küll Eestis ebatraditsioonilises absurdikirjanduse võtmes, ja minu meelest on tegu üldse ühe parema Sauteri tekstiga selles vallas. Kui lugeda 5–7aastaste laste eneste jutte, saab selgeks, et just sellisest jutus­ta­mislaadist on kirjanik tõukunud. Ning süüdistada Aino Pervikut vägivalla propageerimises on absurdne –Perviku loomingut läbib vägivallavastasus punase joonena. Küll on nad aga üsna erinevad autorid. Kuid iga raamatulugeja peaks teadma, et kirjandus sisaldabki eri liiki tekste. Ning et lastele kirjutatud tekstid ei ole ammu enam lood päkapikkudest, karudest ja jänestest, et luuletus ei pruugi olla alati riimis, et kirjandus räägib sellest maailmast, mis on tema ümber, ning see maailm ei koosne ainult käskudest ja keeldudest. Aga seda teab ainult inimene, kes ise on piisavalt ilukirjandust lugenud.


„Kumminaalmaksu” sündroom

Kõigi nende pahandamiste taustal pole ma siiski ühegi autori teksti kohendama hakanud. Mõne teksti puhul olen küll asjatundjatega nõu pidanud, kas selline asi sobib või mitte. Sest minu eesmärk ei ole punase rätikuga lugeja nina ees vehkida, vaid teha head lasteajakirja. Sellist, mida ka ise lugeda tahaks ja häbenema ei peaks.
Minu kogemust mööda seostuvad Eestis n-ö kriitilised tekstid eeskätt musta huumori ja absurdikirjandusega ehk siis teatud sorti naljataju olemasoluga, mille puudumist täiskasvanutel märkis juba Pipi Pikksukk. Mäletatavasti asendasid seda „koledad riided ja kumminaalmaksud”. Dalgaardi jutu juurde tagasi tulles: mäletatavasti oli Taani ka see maa, kus asus ajaleht, mis avaldas illustratsioonidena taani kirjaniku raamatule karikatuurid prohvet Muhamedist, mis kogu moslemi maailma tagajalgadel perutama panid. Pole muide juhus, et tegu oli lasteraamatuga. Moslemi maailm nalja ei mõista.
Aga eks huumor ongi alati olnud raskelt konverteeritav ja kiiresti riknev kaup. Kuid probleem oli Taani puhul muidugi tõsisem, kuna küsimuse alla sattusid usuprobleemid –ehk siis midagi, mis paljusid väga sügavalt puudutab.
Kuid ühes asjas on Dalgaardil siiski õigus. Praeguses lastekirjanduses domineerib selgelt lihtsustamine, läägeroosad pildikesed, kesine stiil ja tekstiline üksluisus. Lasteraamat on pildilisem kui iial varem, tähed muutuvad aina suuremaks, lastele kirjutatud tekstide pikkus aina lühemaks. Kes seda ei usu, võiks võtta huvi pärast ette sõjaeelse Laste Rõõmu ja tänapäeva tüdrukute ajakirja Barbie.
Kas ei peaks lapsevanem või pedagoog, kes valutab südant moraali allakäigu pärast ühiskonnas, hoopis eneselt küsima: äkki suurendavad tema väljapakutud „ohutud lahendused” ükskõiksust lugemise suhtes? Sest maailm on täis raamatuid, mis on igavad nagu eurolaulud. Ja nende saatus sarnaneb samuti eurolaulude omaga –ühest kõrvast sisse, teisest välja.

Ettekanne kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu” Rahvusraama­tu­kogus 16. detsembril 2006.

                                                                        Ilona Martson,
Tähekese peatoimetaja, praegu lapsepuhkusel

Samal teemal

Leelo Tungal, Hea Lapse toimetaja

Kõige hullem on variserlikkus
Ilona kirjeldatud probleemid on mullegi tuttavad. Mõni aasta tagasi korraldasime laste hirmujuttude kogumise võistluse. Tunnistan, et mõte tekkis, meenutades oma lapsepõlve laagri- ja heinalakaööde põnevaid lugusid röövlitest, vorstivabrikust ja muust, mis päevavalges tundus naljakas, hämaras telgis aga tekitas (mõnusaid!?) hirmujudinaid. Tegu on ju rahvaluulega: tudengina sain ühe kursusetöö teemakski hirmu- ja õudusmuinasjutud!
Võistlustöid saabus teiste konkurssidega võrreldes palju vähem ning midagi uut ja huvitavat ausalt öelda polnudki. Küll aga sain tunda hirmu ja õudust ühe lapsevanema korduvaid ähvardavaid telefonikõnesid vastu võttes, ehkki avaldatud lood olid näiteks tollase mootorratturhiirte sarjaga võrreldes lapsemäng. Too ärritunud daam tõi Heale Lapsele eeskujuks just kunagise Tähekese, kus nii kaunilt oli kirjeldatud kolhoosilaste suve…
Lugedes kesisevõitu „õudukaid” ja kuulates algkoolilaste filmi-ümberjutustusi, mis olid minugi jaoks üsna verd tarretama panevad, taipasin, et praegused lapsed ei hooli enam verbaalsest nii palju kui visuaalsest –oma põnevusvajaduse saavad nad multikategagi rahuldatud.
See, et üks või teine lugu häirib üht või teist lapsevanemat või pedagoogi, polegi minu arust nii hull kui üleüldine variserlikkus, mis teleriek­raa­nilt vastu vaatab. Nurisetakse sel­le üle, et lapsed lähevad üle käte, sealsamas demonstreeritakse just lastele sobival vaateajal „vallatuid tüdrukuid” ja vägijooke…
Lastega saab rääkida tõepoolest kõigest, mis neid ümbritseb, kuid pole kerge leida õiget tooni ja kõnepruuki. Tegelikud tabud peaksid lastekirjanduses olema ebasiirus ja igavus – viimane tõukab lapsi raamatutest eemale rohkem kui väike närvikõdi. Kõigil meil – isegi emadel-isadel ja õpetajatel, kirjanikest kõnelemata – tuleb elus ette eksimusi, kuid lap­sed saavad sellest aru. Variser­lik­ku­sele aga vastatakse samaga, ja see ajab juba suhted päris sassi.

Kodu kui lapse kasvukeskkond

Lapse arengus on tähtsal kohal kasvukeskkond, ennekõike perekond, kus ta veedab oma kõigevastuvõtlikumad aastad. Pere­konnas õpib laps tundma inimestevahelisi suhteid, omandab oskuse elada teiste inimeste keskel, võtab alateadlikult omaks vanemate käitumismallid, hoiakud ja väärtusorientatsioonid. Kodus kujunevad maailmavaate, moraali, iseloomu ja huvide alused.

Kodu on ennekõike suhe ja suhtlemine. Kahjuks on vanematel laste jaoks üha vähem aega. Ka side vanavanema­tega jääb järjest kasinamaks, sest tänapäeva memmed-taadid on tihti hõivatud, näiteks hakkavad taadid järjekordselt abielluma. Et iive püsib 1,2 piires, pole tihti ka õdesid-vendasid. Naabridki on sageli lastetud või nendega ei suhelda. Nii näeb laps eakaaslast alles lasteaias või koolis.
Üksindus teeb lapsest sotsiaalse or­vu. Eakaaslaste puudus süvendab suht­lemisraskusi, pidurdab ühiskonnas kohanemist. Lapsele on väga tähtis jälgida, kuidas toimivad ja mõtlevad temavanused ja -soolised. Pille võrdleb ennast eelkõige Mallega ja Kal­le Villega. Hiljem põimuvad kokku ka Pille ja Kalle mängumaa – kodu vajab lahtimängimist, mänguema ja mänguisa mõtestamist. Tulevane päriskodu tugineb suuresti mängukodule.
Lapse arengut mõjutab kogu perekonna suhtlusring. Teadlased kinnitavad, et inimestel, kes on lapsepõlves suhelnud suurema hulga heasoovlike autoriteetsete täiskasvanutega, on kujutlused endast täpsemad. Kõigil tädidel ja onudel, perekonnasõpradel ja headel tuttavatel on suhtlemises oma roll. Lapsed uurivad küllakutsutud inimesi teraselt, sõnastavad oma tähelepanekud varjamatult ja valjusti –küllap on „lapsesuu” nii mõndagi meist naerutanud või kohmetama pannud – ja jäljendavad külalisi rollimängudes. See muudab nad iseseisvamaks, emotsionaalsemaks, enesekindlamaks ja oma otsustes julgemaks.
Mängunurk on maailma väike mudel
Kodu emotsionaalne mikrokliima, sõpradering, täiskasvanute ühiskondlikud huvid ja meelistegevused mõjutavad sirguvat maailmakodanikku rohkem kui kasvatuslikud vestlused ja moraaliloengud. Last ei tasuks siiski igal võimalusel kodust välja tirida. Viimasel ajal ei lähtu noored vanemad niivõrd lapse tahtmistest, kuivõrd soovist elada mitmekülgset elu. Jätmata laste pärast kuskile minemata, võtavad nad võsukesed igale poole kaasa. Mõned vanemad lohistavad lapsi ühest huviringist teise, küsimata endalt kordagi, kas see lapsele sobib või teda huvitab.
Laps õpib uusi mõisteid mängus ja tegevuses. Mängunurk on maailma väike mudel. Mida vaesem see on, seda kasinam on lapse sõnavara. Kuid mängunurk ei tohiks olla ka kallite mänguasjadega üle kuhjatud, nii õpib juba põlvepikkune „äriga” kasu lõikama, sõprust ostma. Kõige parem klassituba on loodus. Maalaps, kelle kodu algab pilvepiiril paistva kodumetsaga, leiab sealt tuhandeid mängukanne. Linnalapse kodu ei alga sageli isegi koduuksest, sest õhukestest seintest imbub sisse ka naabrite eluolu. Suurlinn võib tappa kodu hinge ja vaimu, kinnistada veendumuse, et maailm on ülepea üks nigel paik.


Me räägime lastega liiga vähe

Parim emakeeleõpetaja on ema, kes räägib lapsega tema sünnist saadik. Et suurtel ja väikestel naistel on ühised huvid ja tegevused, lobisevad nad isekeskis rohkem. Poistega räägivad emad kahjuks vähem. Pole siis imestada, et viieaastaste tüdrukute sõnavara on enam kui kolmandiku võrra rikkam samaealiste poiste omast. Ka tüdrukute mäng on sotsiaalsem: nukumängus matkitakse ema, arsti, poemüüjat, lasteaednikku, õpetajat, seebiseriaali kangelast. Poiss tavatseb üksinda mänguautol istuda ja häälit­seda elr-elr-elr, oskamata „r”-i isegi korrektselt hääldada. Kümne defektoloogilise häirega lapse seas on kaheksa poissi.
Pidevalt lisandub kakskeelseid peresid. Iga vanem peaks lapsega kõne­lema oma emakeeles, sest last õpetatakse keelt rääkima, mitte ei õpita lapselt võõrkeelt.
Kultuure võrdlevad uuringud näitavad, et Eesti vanemad räägivad oma lastega sama vähe kui soomlased. Seevastu ameeriklased ja rootslased on lastega väga jutukad. Ameerikas tehtud uuringutest järeldub, et lastel, kellega vanemad palju räägivad, on kõne areng kiirem ja sõnavara suurem. Sõnavara suurusest ja mitmekesisusest sõltub aga, kui hästi hakkab lapsel koolis minema, kui kiiresti õpib ta lugema ja kirjutama. Ka maailmaasjade mõistmiseks on vaja piisavalt suurt sõnavara.
Meil pole uurimistulemusi, mis ütleksid, et kuna eestlased räägivad vähe, on eesti laste kõne areng aeglasem. Suhtlusstiil, sh kodune, sõltub kultuurist. Eestis rõhutatakse jutukuse asemel pigem kuulamis- ja keskendumisoskust. Jutukus on seotud eneseteostusega. Jutukal inimesel on lihtsam ennast teostada, oma arvamusi, tundeid, mõtteid ja soove arusaadavaks teha. Kool saab seda toetada, tähtsustades teadmiste kõrval ka oma arvamuse väljendamise oskust.
Kodu on minapildi väljendus. Mida kõrgemad on vanemate ootused, seda raskem on lapsel edukas olla ning seda kiiremini süvenevad tema alaväärsuskompleksid. Kõige konfliktsemad on inimesed, kes on oma elutee rajanud kellegi teise määratud võimetele.
Vanemate ja teiste koduste abiga – hea, kui liituks ka seni vaid tuupurlust soosiv haridussüsteem – peaks inimlaps ise avastama oma anded, millele elu rajada. Keegi teine ei saa ega tohi seda tema eest teha. Sundisiksusest elusõdurid tapavad teiste eest elades enda ja lõhuvad maailma.
Kasvatus on muutunud oluliselt liberaalsemaks – tõsi, Eestis veel mitte eriti palju, ehkki meilgi toimuvad suured muutused. Õige vabakasvatus käsitleb last sõbrana, keda on vaja juhendada, õpetada ja suunata aastasadadega settinud kristlike moraalireeglite järgi. Suunavat kasvatust pooldav vanem leiab aega lapsega kas või puu otsa ronida. Aga nad ei roni väga kõrgele ja jäävad oksale koos mõtisklema, miks pole hea seda teha.
Kasvatus mõjutab isiksust siiski suhteliselt vähe. Küll saab aga kasvatusega kujundada seda, kuidas laps hindab erinevaid isiksusi ja käitumisviise, mida peab oluliseks, mida heaks või halvaks, mida arvab teistest ja iseendast.
Lastele ei jää märkamatuks vanemate ühistegemised ja nende erinev suhtumine kodutöödesse. Kõik pereliikmed, sh lapsed, peaksid tegema ea- ja jõukohaseid kodutöid. Koos tehtuna laabuvad need lõbusamalt. Üheski poisis, kes oskab oma tuba koristada, voodi ära teha, pesumasinaga pesu pesta, köögis korda hoida, süüa valmistada ja väiksemate õdede-vendade järele vaadata, ei kinnistu naiselikud omadused – pigem sirgub temast tubli pereisa. Kodutööde tegemise eest ei tohiks maksta lastele täiendavat taskuraha, küll tuleks aga jagada tunnustust. Ka puhkus on tark töö, mis kannab väärtuslikke vilju.


Vildakad soorollid

Üksikvanemal on kergem vigu teha. Kaotatud mehe roppu ja liiderlikku olemust põhjav vallasema või lahutatud naine hävitab oma tütre abielusoovi – milleks korrata armsa ema saatust. Ligi 44% tüdrukutest ei soovi abielluda, pole kas sobivat mehekandidaati või kardetakse haiget saada. Üksinda poegi kasvatavaid emasid varitseb oht asuda neile bioloogiliselt ja psüühiliselt püüdmatusse isarolli. Sellise ema kasvatatud mehehakatisest saab tihti naistepelglik ja õel vanapoiss, kes materdab igal võimalusel nii heterosid kui ka homosid. Teisalt võib mitut rolli täitev ema vormida sotsiaalse homoseksuaali. Hingeline ja vaimne isatus-ematus toodab kesksoolisust ning sugudevahelist vaenu.
Eesti vanematel on vastakad ootused: ühelt poolt tahetakse, et lapsed oleksid kuulekad ja viisakad, teisalt soovitakse, et nad oleksid iseseisvad, targad, arukad ja läbilöögivõimeli­sed. „Mina ise” hak­kab inimese-hakatises kinnis-tuma eelneva ko-gemuse najal. Ise­tegemisrõõm ja oma eksimuste tunnistamine annavad elutähtsa kogemuse. Ise tegemine on suur vastutus. Lapsele on tähtis midagi edukalt teha, vanema ülesanne on talle eduelamust pakkuv tegevus leida.
Julm vanem kägardab lapse tehtud joonistuse, raamatu või kleepimistöö hoolimatult kokku, sest „jälle on kõik kohad sodi täis”. Edaspidi laps ei viitsigi midagi valmistada, sest niikuinii seda ei tunnustata. Kiitus on lapsele tähtis kogu lapsepõlve. Tunnustus innustab ja motiveerib veelgi rohkem ja paremini tegema.
Kõik teed viivad Rooma, pärale jõuavad aga vähesed, sest teeveered kubisevad ahvatlustest ja tõketest. Elu ja edenemine käib arendava mängu, õpingute, töö ja loomingu kaudu. Inimene saab täiskasvanuks, kui tal on kindlad elusihid ja teadvustatud vastutustunne. Paljud teostavad täiskasvanutena lapsepõlvekodu stereotüüpe. Seega saab iga uus põlvkond olla vaid veidi parem ja targem eelmisest, sest ühe põlvkonna kestel ümberõppimine on üsna kahtlane võimalus.
Kodust algab ka koolitee. Õppimine on töö, mis nõuab kodu tunnustust. Tänapäeva laps vajab senisest enam kodu tuge ja abi koolis ülesantu lahtimõtestamiseks, õpikus vohavate võõrsõnade selgitamiseks ning ka lihtsalt turgutamist-lohutamist. Last stimuleerib kõige rohkem õppima vanemate huvi tema õpingute vastu. Lapsega koos õppimine ei tähenda tema eest koolitükkide tegemist, vaid abistamist. Nii taipab vanem ka kõige paremini, milleks tema laps võimeline on ja kus kulgeb andekuse piir ühes või teises andes.


Vaimsuse leidmise paik

Kodu on personaalsuse kaitseala, mitte teatrilava, kus laps peab õppima tegema nägusid vastavalt vanemate nõudmistele. Kodus peaks igal inimesel olema füüsiline ja vaimne pelgupaik, kus saaks olla, kartmata, et keegi sinna vägisi „sisse sõidab”. Viisakas lapsevanem palub luba aidata lapsel lauasahtlit korrastada ega pööra seda lapse teadmata segi. Samas ei pea laps tegema kurba nägu või rõõmustama vastavalt lapsevanema tujule. Vahel on igal pereliikmel vaja tujutseda, teades, et kui pea jälle selge, võib üleelatut kodakondsetega rahulikult arutada. Eriti tähtis on koduse „nutumüüri” ja omaette torisemise võimaluse olemasolu teismeeas poisile.
Enamasti omandavad lapsed oma vanemate hinnangud vaimsusele, seda nii vaimsust väärtustades kui ka põlates. Viimase hoiakuga lapsed rõhutavad perepilti joonistades uhket maja, mööblit, suurt televiisorit ja autot. Pereliikmetel – hea, kui neid üldse joonistataksegi – jäävad näod marginaalseks, põhjalikult viimistletakse aga uhkeid rõivaid. Koergi joonistatakse nähtamatuna kuskile ketti või kuuti kui poolelutu turvasüsteem.
Kodu hingelise arhitektoonika ai-nus materjal on iga kodakondse suhe ümbrusse. Lapsevanem võib lasta asjadel omavoolu minna, aga otsida ka võimalusi suhteid ise juhtida. Kodu ei tohi kujuneda hotelliks, kus last teenindatakse temalt midagi vastu nõudmata, ega gestaapoks, kus last üle kuulatakse teda ometi lõpuni ära kuulamata. Ammugi ei tohiks kodu olla kuldpuur, kus last maailma hädade eest varjus hoida püütakse. Kodu on ühiste tegemiste ja mõtlemiste paik, kus kõik pereliik­med teevad pidevat koostööd – ai­-nult siis igatsetakse sinna ka aastate pärast tagasi. Turvalise lapsepõlvekodu eeskujul on ka kerge luua pere ja rajada kodu. Teadmine, mis on elus hea ja mis halb, tuleb mõnele kätte väiksema, mõnele suurema vaevaga. Küllalt palju on ka neid, kes ei õpigi heal ja halval vahet tegema.
Pereelus on tavaline, et üks pereliige käsib ja teine keelab, üks süüdistab lapse kuuldes teist. See, mis ühele on väga oluline, on teisele ebaoluline, mis ühele hea, on teisele halb jne. Kui vanemad, sageli ka õpetajad ja kasvatajad, ei tea isegi, mis on hea ja mis halb – kodu süüdistab kooli ja kool kodu –, siis mida nõuda lapselt. Arvan, et asi läheb veelgi hullemaks: ühiskond süüdistab kõikides hädades peret ja kooli ning vastupidi.

Näitlejast õpetajaks

Suurel muudatuste ajal, 1992. aas­tal, mil Tallinna Pedagoogilises Seminaris avati noorsootöö eri­-ala, kutsuti Tallinna Riikliku Noor­sooteatri näitleja Marje Loorits sinna kõne- ja draamaõpetajaks. Praeguseks on ta olnud koolis juba 15 aastat, läbinud hulga koolitusi, kaitsnud magistritöö ja tunneb end õpetajana sama kindlalt nagu laval. Ent kuidas oli alguses¥

Marje Loorits: “Tulin siia majja huvitaval ajal, mil üks Eesti ja üks teater hakkas lõppema. Kutsuti, tulge proovima, meil on uued erialad – sotsiaaltöö ja noorsootöö. Ma ei kujutanud tollal õpetamist hästi ette. Pidin kogu aeg mõtlema, kuidas õpetada nii, et mu õpilased sellest veidi kasu ka lõi­kak­sid. Näitlejatel on nali, et kes ei sobi lavale, kõlbab õpetama – selles on iva sees. Alguses tuginesingi vaid oma pikaajalisele lasteetenduste kogemusele ning laulu- ja klaverimänguoskusele.”


Miniteater

„Mul on olnud palju võimalusi õpetamist õppida, sh Tallinna Pedagoogi­kaülikooli kasvatusteaduste teaduskon­nas magistriõppes. Võib-olla pole ma veel senimaani pedagoog, ehkki oskan väheste vahenditega panna õpilasi järjest rohkem tegema ja tõmbun ise üha enam tagasi. Aga ma ei ole ka näitleja, kes teeb lastega näiteringi, ammugi mitte nukuteatri spetsialist. Õpetan pigem mängulist eneseväljendust, kirjandusliku materjali interpreteerimist. Aastatega on välja kujunenud arvestatavad metoodikad. Annan õpilastele algtõuke, kasutegur on näha hiljem. Seminari lõpetanu peaks oskama koolis draamaringi juhendada või lasteaias miniteatrit teha.
Minu magistritöö teema oli “Draamaõpetus õpetajakoolituses”. Töö teine osa – õppefilm – koosneb viiest minu valitud tekstile üles ehitatud ja minu mängitud miniteatri etendusest viiel erineval minilaval. Igal aastal mõtlen välja mõne uut tüüpi lava ja õpin paar uut etendust. Ei saa enam pidama. Lähtun sellest, et ette mängida võib ainult neid tekste, milles tegija leiab enda jaoks sõnumi, mitte igat raamatut. Olen näidisteks valinud lood, mis hinge lähevad ja mis lapsele midagi ka õpetavad.
Austan autori teksti. Ma ei muuda midagi, aga ometi panen raamatule elu sisse. Loengut pidades jutustan alati ka loo. Mitte sellepärast, et mul ei ole veel näitlemisest isu täis. Iga oma etendusega püüan näidata mingit mänguvõimalust ja seda, kuidas leida üles ridade vahele peidetu. Kui see õnnestub, tundub kõigile, et küll on tore raamat. Siin on üks-ühene vastavus: mida põhjalikumalt näide on ette valmistanud, seda paremini saab õpilane oma ülesandega hakkama. Mitte nii, et õpetaja ainult seletab ja imestab siis, miks õpilane paremaks ei lähe. Läheb küll, kui ta saab malli võtta.
Kõige tähtsam on lugu. Pisikesed nukud ja loomad on lauateatris vaid illustratsiooniks. Kunagi oli koolis hunnik omatehtud jänkukesi ja kassikesi – nüüd me neid enam ei kasuta. Oleme unustanud ka vanad flanelltahvlid ja isetehtud käpiknukud. Poest saab ilusamaid. Mul on näiteks kirjatarvete poest ostetud kleepuv tahvel, kuhu saab jutustamise ajal kleepida kõik väikese näitemängu tegelased.
Tulevasi lasteaiaõpetajaid õpetades lähtun sellest, et mitte kõike, mis laps lasteaias või esimestel kooliaastatel peab omandama, ei ole vaja talle õpetada. Meisterlikult esitatud luuletus jääb meelde oma erilise rütmiga. Salapäraselt ja varjundirohkelt jutustatud muinasjutt hakkab elama lapse kujutlustes. Täpsete rõhuasetustega mängitud miniteatri etendus meenub veel õhtul koduski.
Väga palju oleneb esitaja meisterlikkusest. Minu ülesanne on tõsta tulevaste lasteaiaõpetajate sõnalist meisterlikkust. Sõnaga pildi maalimine on suur kunst. Ei ole päris nii, et mängime seda, mis kirjutatud on. Heas nukuteatris on tihti palju enamat. Lõppude lõpuks: igas muinasjutus on ju küsimus elust, surmast ja armastusest. Mõnikord, kui tegijad sulanduvad oma väikeste tegelaskujudega ühte, on nukuteater midagi enamat kui nukuteater.
Üks osa õpetusest on ilukirjanduse interpreteerimine, luuletuste, jutustuste ja muinasjuttude esitamine. Mõ-ni õpilane on sündinud hea jutustamisoskusega, ta loeb ja jutustab nakatavalt. Teine peab õppima tehnikat, et hästi teha. Ilukirjandusliku teksti esitamiseks on palju näpunäiteid. Nende tundmisest on kõige rohkem kasu kinnistele natuuridele. Mõni arvab, et ei oska luuletusi lugeda, aga siin avastab ennast. Õppimise ajal läheb küll veel konarlikult, aga mõne aja pärast laste ees tuleb välja palju paremini.
Õpetan ka tehnilisi asju. Ütlen õpilastele, et kui te mängite lühikest lugu, olgu ka lava pisike ja mänguvahendid tagasihoidlikud. Inetu oleks pisikese looga tsirkust teha. Selgitan sedagi, kuidas lauateatri nukkudega käituda.
Püha taevas, küll mõned võivad nukke üles ja alla, ette ja taha liigutada. Ütlen, et ärgu nad madistagu, tehku rahulikult. Näidaku üks kord, missugune nukk parajasti räägib, ja lasku ta lahti. Mina liigutan jutustades nukke minimaalselt, ei peksa nendega, ei hoia neid kogu aeg kinni, ei tõsta lavalt alla. Selliseid elementaarseid tehnilisi oskusi on päris palju. Kool peab igas õppeaines triviaalsed tõed selgeks tegema.”


Meisterlik esitus jääb meelde

„Maailm võib olla täis head kirjandust, aga elu näitab, et ühel hetkel tahetakse ikka ise näidend kirjutada. Valmistan õpilasi ette, et nad oskaksid ka seda teha. Aluseks on soome autorite metoodikad. Dramatiseerimist väga väikestele lastele õpetab Maija Barici raamat “Nukke lapsen ystävänä”. Nõudlikumale draamakirjanikule jagavad näpunäiteid Helene Gate ja Kent Hägg­lund (“Tehdään teatteria”) ja Heidi Temmes raamatus “Draama. Elämys. Kokemus”.
Vahel mängitakse lastele väga lihtsaid näitemänge á la Mari ja Jüri läksid maale ja nägid seal lammast. Sellisel lool pole saba ega sarvi. Kes on õpetust saanud, seavad lati kõrgemale ega tee nii primitiivseid asju. Maija Barici annab toreda skeemi: kui teed lasteaias näidendi, siis vaata, et seal oleksid tutvustav osa, siirdumine tegevuse juurde, kulminatsioon ja lõpus üks rahustav lause. Gate ja Hägglund pakuvad häid praktilisi võtteid. Näiteks soovitavad nad kõigepealt kirjutada maailma kõige igavama näidendi, kus midagi erilist ei juhtu, ja hakata siis asja pöördepunkte välja mõeldes põnevamaks tegema. Tegelastel läheb kord hästi, kord halvasti, meid huvitab, kuidas nad raskustest üle saavad, kuidas asi laheneb.
Näitemängus peab alati olema mi-dagi sellist, mis lapsele meelde jääb. Kes tahab minu aines “viis pluss” saada, peab loo nii esitama, et kui ema õhtul küsib, mis te täna lasteaias tegite, meenub kõigepealt kasvataja mängitud teatrietendus.
Noorsootöötajatele õpetan valikainena näiteringi juhendamist. Et õppeaeg on suhteliselt pikk – viis semestrit –,jõuavad nad läbi mängida miniteatri eri variandid, ise lavale astuda (laste-aiaõpetajatel pole vaja seda teha), sirmi taha pugeda ja käpiknukkudega mängida. Omaette teema on pikemad draamaprojektid. Siin olen aluseks võtnud soome draamapedagoogi Nena Steniuse ja inglaste Allan Owensi ja Keith Barberi metoodika. Stenius soo-vitab mingi mõtestatud loo alusel improviseeritud etüüde teha. Aga kui improviseerides tekivad huvitavad ideed, võib etüüdidest kujuneda ka etendus, kas sõnalavastus, ooper või ballett. Varem või hiljem tahetakse tehtut teistele näidata, ent see ei ole eesmärk.
Steniusel kestab pikem draamaprojekt pool aastat või aasta. Minul nii palju aega ei ole. Pakun 2 x 4 või 3 x 4 tunniga kontsentraati. Oleme läbi mänginud reisi maailma teise otsa. Kujutanud ette, mis õnnetus või äpardus võib meid kuskil botaanikaaias või veepargis tabada. Käinud Marokos, alates passikontrollist kuni kojusaabumise või selleni, et kodused kuulevad telekast, et meie rühm on kaduma läinud jne. Annan materjali kätte, aga ei istu terve aasta ühe projekti kallal.
Allan Owens ja Keith Barber pakuvad raskemaid asju. Nende draamatöö metoodikas ei ole midagi päris teaterlikku, kuigi mõne probleemi lahendamise lähtekoht võib olla ka teatrietendus. “Hea, kui draamatöö tegijad teavad Hamletist midagi, aga kui ei tea, pole viga, juhendaja saab nad looga kurssi viia,” kirjutavad Owens ja Barber. Draamaprojektis “Olla või mitte olla” lahatakse tavasid, uskumusi, tundeid, mõtteid. Küsitakse, mida Hamleti usk ja kasvatus käsiksid või lubaksid tal teha ja mida ütleb tema sisetunne. Hamletiga oleme jõudnud mõnikord selleni, et terve rühm annab talle nõu, kas tappa oma isa mõrtsukas või mitte. Selliseid draamaprojekte võib noorsootöötaja teha mis tahes olukorras, ringitöös, laagris.
Samadelt autoritelt on draamaprojekte ka lasteaialastele. Pärast looga tutvumist arutavad lapsed, miks keegi kellelegi liiga tegi ja pakuvad, kuidas võiks olukorra lahendada.”


Hirmuga hirmust üle

„Tulevased sotsiaaltöötajad saavad minult ühe semestri jagu retoorikat. Kuidas kõnet alustada ja üles ehitada, kuidas kuulajat mõjutada ja esinemishirmust üle saada. Õppisin neid asju Helsingi kõnekoolis ja Tartus professor Tõnu Lehtsaare juures.
Kõigil on esinemishirm, ole sa näitleja või mitte. Helsingis aidati inimene sellest üle nii, et pandi ta tükk aega tundma hirmu ja ebamugavust. Iga esinemist filmiti, iga liigutust või lauset analüüsiti ja kritiseeriti. Sind tehti maatasa: miks sa siia vaatasid, miks sa sinna keerasid, miks sa ei võtnud selle mõtte juures publikuga kontakti¥ Kuni sa ühe hetkel ei jaksanud enam muretseda ja olidki esinemishirmust üle. Kõnepidamine lähebki esitaja jaoks seda huvitavamaks, mida rohkem ta oskab oma ettekannet kontrolli alla hoida.”

Kõrvakiilu eest 30 tundi koristamistööd

Samal teemal

Õpetaja on huligaanitseva lapse ees kaitsetu.

Kas teie olete kunagi kooliasjadesse politseid kaasanud või pidanud mõnd õpetajat õpilaste eest kaitsma?


Marti Tulva,
Tallinna Kuristiku Gümnaasiumidirektor:

„Tänavu 11. aprillil pöördusime Põhja Politseiprefektuuri poole kirjaga nr 7/268, kus palusime abi kooli juures toimunud väikebussi ja liinibussi kokkupõrke tagajärjel tekkinud kooli territooriumi kahjustuste likvideerimiseks. Päästeamet lõhkus küljeli paiskunud bussi ratastele, tõstes kooli murukatte. Abi ei saanud.
Viimase 19 õppeaasta jooksul ei ole minul olnud vajadust õpetajate kaitsmiseks õpilaste rünnakute puhul politsei poole pöörduda. Seda eelkõige seetõttu, et kõik kooli töötajad on aru saanud, et õpilaste õigusrikkumiste puhul on lahenduste leidmisega väga kiire. Ei ole aega lahendusi oodata ja üldjuhul on ka käitumishälviku vanema, tavaliselt õnnetu ja töötu üksikema karistamisest vähe kasu. Seni, kuni aia asemel räägitakse aiaaugust, ei ole mingit mõtet politsei poole pöörduda. Olen veendunud, et lapsevanemaid tuleb harida ja koolitada ning alaealisi vaegureid, mitte nende vanemaid, mõjutada ja karistada.
Meie koolis ronis kord 6. klassi poiss tööõpetuse tunnis töötava treipingi alla. Õpetaja palus tal viisakalt sealt kollase keelujoone taha tulla. Poiss tuli, kuid ronis uuesti tagasi – nii 4–5 korda. Lõpuks võttis õpetaja poisil kraest kinni ja tõstis ta ukse taha. Ema lendas pärast seda juhtumit Tallinna Haridusametisse. Kooli tuli „spetsialist”. 1,5 tundi arutati õpetaja käitumist õpilase juuresolekul. Asjast ei rääkinud keegi – sellest, et õpetaja hoidis ära õnnetuse õpilasega, julges rääkida ainult direktor. Keeldusin õpetaja karistamisest käskkirjaga.
Kuidas käitutakse õpilase-õpetaja konf­likti puhul meie koolis? Kõik algab juhtumi õpetajapoolsest lahtimõtestamisest, vahel tehakse seda koos kooli psühholoogi magister Margit Tammega. Kui õpetaja, täiskasvanud inimene, jõuab arusaamiseni, et enamik konflikte on kahepoolsed, on suur samm edasise tegutsemise suunas astutud. Nüüd jääb üle fikseerida (teadvustada endale) hälvikkäitumise põhjused. Ja võibki toimetama hakata. Meie kooli imetore (õpilaste hinnang) psühholoog on sisse seadnud nn käitumiskaardid. Õpilane ise hindab oma käitumist igas tunnis ja ka õpetaja paneb samale kaardile oma hinde. Regulaarselt tehakse kokkuvõtteid. Kui tulemused rahuldavad osapooli, siis kaart kaob, kui mitte, toimub ümarlaud, mida lapsed pelgavad. Kogunetakse suure laua ümber, lauas istub ka asjaosaline oma ema või isaga, õpilasesinduse esindaja, klassijuhataja, direktori asetäitja. Ümarlauda juhib psühholoog. Pole olnud juhust, et olukord pärast ümarlauda ei paraneks. Jäävad alles ka operatiivsed kiirmeetodid –vestlused klassijuhataja, õppealajuhataja, direktsiooniga. Mida käitumishälvikud peale ümarlaua veel pelgavad? Nad ei armasta kirjutada seletuskirju. Eriti siis, kui arvestatakse nende õigekirja.
Oleme uurinud oma õpilaste arvamusi Tallinna Kuristiku Gümnaasiumist. Kõige hirmsam karistus vaegkäitujatele on koolist ajutine kõrvaldamine. Nad ei ole mingi hinna eest nõus minema ka teise kooli. Jäävad veel keelud osaleda ekskursioonidel, klassiõhtutel, kooli pidudel, spordivõistlustel. Tulemus on parem, kui nende küsimustega tegelevad õpilasesinduse liikmed. Õpilased organiseerisid mõni hea aasta tagasi hälvikutele isegi bussiekskursiooni Maardu Noortevanglasse. Saatjaks paluti kaasa direktor.
Tuntud ja tundmatuid mõjutusnippe on kool ise otsinud, katsetanud, rakendanud, tulemusi analüüsinud, muudatusi teinud, uuesti proovinud. Praegune süsteem toimib. Kõik algab õpetajatest. Kui inimestevahelised suhted kollektiivis on korras, ei ole tulemuste pärast vaja muretseda. Sõbralik õpetajate kollektiiv avaldab suurt mõju ka õpilastele. Õpilased ja lapsevanemad on väga tänulikud meie kooli sellistele sümbolitele-õpetajatele nagu Annela Valdi, Heli Paju, Priit Ratassepp, Vaike Liidaru, Evi Roosimaa, Ruth Borovik, Margarita Eero, Siiri Aiaste, Valve Olev, Jüri Lepp, Riina Priimägi, Ly Melesk, Ele-Marika Sooväli ja kõik teised. Kuristiku gümnaasiumil on tihedad sidemed noorsoopolitsei tublide töötajate Valeria Kalmanni ja Helle Sootsiga, kes oma loengutega on käinud kooliperet nõustamas.
Kahel korral umbes kümme aastat tagasi on kaks õpetajat pöördunud töövaidluskomisjoni poole töölepingute vaidlustamiseks. Mõlemal korral jäi õigus tööandjale. Üks vaidlustajatest on vanaduspuhkusel, teine oli sunnitud töölt lahkuma.”


Aarne Puistama,
Kose Gümnaasiumi direktor:

„Oleme kolmel juhul politseisse pöördu­nud: kui õpilased tekitasid kaasõpilastele kehavigastusi, kui varastati kooli vara või murti kooli sisse, kui koolis oli keegi alkoholijoobes. Kuna koolil puudub õigus karistada, jätkab menetlust politsei, kes määrab karistuse vastavalt karistusseadustikule.
Praegu valitseb meie koolis veel olukord, kus õpetajad tulevad õpilastega ise toime, kuigi mõned situatsioonid on olnud vägagi piiripealsed. Keerukaid olukordi räägitakse lahti koos lapsevanema, õppealajuhataja ja kooli sotsiaalpedagoogiga. Üldjuhul on õpetaja huligaanitseva õpilase ees täiesti kaitsetu. Probleem on tõsine ja vajab võimalikult kiiret seaduslikku regulee­rimist.
(Vastus on koostatud kooli direktsiooni nõupidamisel 18. detsembril 2006.)”

Plaadil muusika ja kogu elulugu

Sügisel valmis ETV tütarlastekoori duubelplaat „Gratias”: CDl ja DVDl kokku kaks ja pool tundi muusikat. Projektijuht ja produtsent Kaie Tanner oli varemgi projekte juhtinud, kuid töö selle plaadiga oli eriline.

„Töömaht oli duubelplaadi tegemisel sada korda suurem, kui ette kujutasin, pidin ise palju juurde õppima,” ütleb Tanner. Tema jaoks oli see esimene plaat, mis tuli otsast lõpuni endal teha. “Tüdrukud aitasid palju,” lisab ta tunnustavalt, „olgu selleks siis sponsorite otsimine, materjalide läbivaatamine, bukleti koostamine või muu.”
Need viieaastased, kes DVD esimest lugu „Laul on popp” teevad, on praeguseks suureks kasvanud ja osa neist on alustanud soolokarjääri. Selle loo ja EBU rahvusvahelise koorikonkursi „Let The People Sing” vahele jääb 15 aastat – plaadil on terve koori kasvamise lugu. Selle aja jooksul on muutunud palju nii kooris kui ka Eesti elus tervikuna.


Eesti aja peegel

ETV tütarlastekoorile, lastekoorile ja mudilaskoorile on pannud aluse dirigent Aarne Saluveer. ETV lastesaadete toimetuse juures loodud laste laulustuudiost arenes välja ETV tütarlastekoor 1990. aastal. Praegu laulab selles kooris 30 tütarlast vanuses 15–20 aastat. Kontsertidel on kaasa laulma hakanud ka vilistlased – Saluveer ütleb, et kõik, kes tahavad, peavad laulda saama. „Noor saab 20. eluaastaks küpsemaks ja laulab veel paremini kui teismelisena.”
Laulude kaudu on tütarlastekoor nüüd jäädvustanud ka terve Eesti taas­iseseisvumis­järgse elu: kaupade voolu lettidele, Barbie-ajastu, Estonia katastroofi. Näiteks on salvestatud lood, nagu Agu Tammeorg, arr Aarne Saluveer “Talveöö”, solist viieaastane Maria Listra; Raivo Kõrgemägi, arr Ivo Vanem “Intervjuu”, solistid väiksed Lenna Kuurmaa, Lili Madissoon (Kirikal), Teele Viilup, Nele-Liis Vaiksoo; Gary Brooker “Ohe öös”, solist Hanna-Liina Võsa). DVDd võib dirigendi sõnul ajalootunniski kasutada.


Tänuplaat

Lisaks Pärdi, Tormise, Kreegi ja Ehala kooriklassikale CDl saab DVDlt vaadata-kuulata tantsuga lugusid eurolaulude popurriist. Mitmest muusikastiilist on kokku kombineeritud Aarne Saluveeri ja Sten Kristian Saluveeri “Ring on täis” aastast 1998, mis sisaldab nii American dream’i kui ka Veljo Tormise „Lauliku lapsepõlve”. Plaadiga on kaasas iga laulu iseloomustus, info koori tähtsamate esinemiste ja konkursside kohta.
Dirigendi sõnul on tegemist väga ausa materjaliga, salvestused on tehtud otse esinemistel või konkursside finaalis. „Plaadil on täiesti lõikamata materjal,” ütleb ta. “Milleks kõik need lood ja esinemised siis olnud on, kui neid rahvale välja ei anta¥” küsib Saluveer retooriliselt. Vaeva on nähtud, saavutatut viimistletud, esi-nemistest rõõmu tuntud – seda kõike on hiljemgi hea vaadata ja meenutada.
Saluveer ütleb, et plaat on tänuks kõigile, kes on ETV tütarlastekoori tema kujunemise teel aidanud. Ees-märk pole tema sõnul niivõrd toota, kuivõrd meeleolu edastada: DVDl loovad aastavahetusmeeleolu Aarne Saluveeri „Jõulurõõmu, jõulurahu” (solistid Lili Kirikal (Madissoon), Kristel Pedak, Teele Viilup, Kristine Muldma, Nele-Liis Vaiksoo, Lenna Kuurmaa; viiulit mängib Hanna-Liis Nahkur) ja mitu kirikukontserti, sekka on ka lõbusamaid lugusid, nagu Urmas Sisaski „Näärioratoorium”, kus solistideks Evelin Aarma, Kai Rüütel, Maria ja Villu Valdmaa.
Plaadi tegemisel osalenud Maili Madissoon, koori praegune president, laulab ETV tütarlastekooris alates 2004. aastast, samas on laulnud ka tema kaks vanemat õde Lili ja Elo Madissoon. Tütarlastekoor on Maili hinnangul kõige prestiiþsem kollektiiv, milles ta on muusikat teinud. Tihti tuleb ette olukordi, mil koori nimel tuleb ära jätta muid esinemisi, näiteks koolikooriga, vahele jääb isegi terveid koolipäevi ning suuremaid perekonnaüritusi.


Töö käegakatsutav tulemus

„Tütarlastekoor on praegu minu elus kõige tähtsam hobi,” ütleb Maili. Tule­vikus ei kavatse Lili ega Maili professionaalseteks lauljateks saada, kuid laulavad kindlasti kogu elu.
Lili arvates on repertuaari ilusaim lugu Arvo Pärdi „Peace upon you, Jerusalem”, mis on kirjutatud spetsiaalselt ETV tütarlastekoorile. Saluveeri iseloomustab Lili kui üliandekat ja professionaalset loomeinimest, kellel ei tohi lasta liiga palju tegelda organisatoorsete küsimustega. „Õnneks on tal sellisteks asjadeks abiks meie koori tegus omavalitsus!” ütleb Lili, koori endine president.
Tütarlastekoori tegevuse korraldamine ei ole Lili sõnul lihtne – peab olema piisavalt hea diplomaat, et saada hakkama kolmekümne tüdruku erisoovide ja kapriisidega, piisavalt asjalik, et korraldada koori reisid ja koorielu organisatoorne pool, ning piisavalt esinduslik, et anda intervjuusid ajalehtedele, raadio- ja telejaamadele Eestis ning välismaal. Nii ülikooli ajal kui ka tööotsingutel oli Lili uhke, et sai oma CVs mainida „presidendiks” olemist.
Lili Kirikal: „Kooriproovides armastab Saluveer filosofeerida, mõtestada lahti laulude fraase – leiame end üsna tihti ahhetamas tema esmapilgul absurdsete, kuid järelemõtlemisel geniaalsetena tunduvate mõttelendude üle. Saluveerile meeldib panna inimesi mõtlema muusikast ning tihtipeale kuulab ta kõik lauljad ükshaaval üle, et nad avaldaksid arvamust kas hiljutise kontserdi või hetk tagasi lauldu kohta.
Lisaks laulmisele tuli plaadi koostamisel tegelda ka administratiivse poolega. Näiteks kirjutasin sponsorlustaotluskirju ja otsisin ettevõtteid, kellele neid saata. Plaadi ja infovoldiku tarbeks tuli teha pildistamissessioon ning minu ülesandeks jäi fotograafi, pildistamiskohtade ja riiete leidmine.Kolmas suur töö oli pildigalerii kokkupanemine koos Evelin Tamla ja Tuuli Elstrokiga.
Minule oli plaaditegemine väga isiklik asi, sest see plaat kajastab nii suurt osa mu elust. Kuigi mõnikord tundusid kohustused üle pea kasvavat, oli selles töös ikkagi rohkem rõõmu ja rahulolu kui kohustuse tunnet.”


Töö käegakatsutav tulemus

Anette Sepp on koori laulja olnud 11 aastat, viimased kaks aastat seob teda sellega ka asepresidendiamet. Juhatus annab oma osa reiside korraldamisel, lauljate vastuvõtul ja ütleb pea kõiges koori puudutavas sõna sekka. „Laulmine meie kooris on meeldiv mitte ainult muusika tõttu, olulist rolli mängib ka kollektiiv,” ütleb ta.
„Minu abi plaadi koostamisel oli loomulik, kuid olen alles kooliõpilane ning suur projekt tundus hirmuäratav. Alguses võtsin ühendust vanemate lauljatega, et küsida neilt luba ja allkiri DVD koostamiseks. Samuti aitasin koostada sponsorkirju ja otsisin kontakte heliloojatega, et autoriõiguse küsimused läbi rääkida.
Alustasime Kaie Tanneriga ilma Saluveerita ja otsustasime asju „naiste keskis”. Kõigega oli väga kiire, Salu­veer aga lõi oma loomingulisusega paljud meie plaanid segi. Aarne on perfektsionist. „Alati saab sundida inimesi kauem tööd tegema, kuna see on ikkagi nende töö ja lõpptulemus on nii ilusam,” põhjendab ta oma seisukohti. Just tänu Aarnele saime DVD valmis, alguses lootsime ühele poole jõuda vaid CDga.
Enne DVD/CD Sony tehasesse mi­nekut oli kõige kiirem periood. Lõpptulemusega olen ise väga rahul. Uhke tunne oli. Lõpuks ometi on midagi käega katsutavat, mis tõestab tehtud tööd. Ma ei arvanud, et kogu ettevõtmisest midagi nii suurt välja tuleb, ja veel nii hästi.”

Poliitikud arutlesid hariduse tuleviku üle

Miks mulle meeldib töötada täiskasvanute gümnaasiumis

Olen inglise keelt õpetanud pea 40 aastat. Alustasin lasteaias 5-aastastega, keeltekursustel on mu vanimad õpilased olnud üle 70aastased, lisaks tavakooli kõik vanuseastmed. Et õpetan kuuendat aastat Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis, on mul hea võimalus võrrelda õpetamist tava- ja täiskasvanute gümnaasiumis.

Täiskasvanute gümnaasiume tuleks senisest rohkem propageerida. Anna­vad ju need õppimisvõimaluse neilegi, kellele tavakool mingil põhjusel ei sobi, ja aitavad lahendada töökäte probleemi. Keskharidusega inimene suudab kergesti ümber spetsialiseeruda ja õppida väga erinevaid töid, mis omakorda vähendab vajadust võõrtööliste järele. Kui tööandjad kasutaksid paindlikumaid töögraafikuid, käiks suurem osa täiskasvanute gümnaasiumide õpilasi juba praegu tööl.
Kui tavakoolis on õpilaste inglise keele tase suhteliselt ühtlane, eriti siis, kui õpetaja on teinud mitu aastat sihikindlat tööd, siis täiskasvanute gümnaasiumi õpilaste tase võib 60 punkti skaalal olla 20–54 punkti.


Kolme tüüpi õppurid

Täiskasvanute kooli õpilased võib jagada kolmeks: põhikoolis edutud, aeglase taibuga, ka laisad, keda ei võetud kodukeskkooli; majanduslikel, perekondlikel jm põhjustel kooliaastaid vahele jätnud õppijad; inimesed, kes on suhtluskeele omandanud välismaal elades, raadiot kuulates, telerit vaadates või raamatuid lugedes, kuid pole grammatikat teadlikult õppinud. Igale rühmale peab õpetaja leidma motiveerimisvõtted, kasutama eri meetodeid ja isegi erinevaid hindamiskriteeriume.
Igal sügisel selgitame testiga välja, missugusesse rühma uued õpilased kuuluvad. Õpilased teevad testi huviga, sest tahavad ka ise oma teadmiste taset teada. Seejärel uurime, kui küpsete inimestega meil tegemist on, ehk kes loodab endale, kes õpetajale. Kõik 10. klassid kirjutavad kirjandi “Kas on võimalik õppida võõrkeelt ilma õpetajata”. Neid lugedes torkab alati silma, et õpilaste mõtted iseseisvalt õppimisest erinevad diametraalselt. Kõige raskem on tavakoolis hätta jäänud noortele selgeks teha, et õpetajast nii palju ei olenegi, kui nad arvavad –õppimine on ennekõike sisemiste ressursside kasutuselevõtt.


Innukas algus

Kasutan 10. klassis ingliskeelseid teste, mis laiendavad õppijate sõnavara, aitavad neil ennast paremini tundma õppida ja sobivat õppimisstiili leida. Õpilased saavad teada, kas nad on silma- või kuulmismäluga, pigem ratsionaalsed või emotsionaalsed jms.
Sel sügisel kooli tulnute seas on ülekaalus need, kes soovivad õppida rohkem oma plaani kui rangete reeglite järgi. Seda tüüpi õppijate miinus on, et nad alustavad suure innuga, kuid ei vii alustatut sama entusiastlikult lõpuni. Pluss see, et nad on leidlikud, loovad, uudishimulikud.
Tähtis on uusi õpilasi kohe alguses õppima innustada. Teise ja kolmanda rühma õpilasi on suhteliselt lihtne kaasa haarata. Tavakooli probleemsetest õpilastest hakkab umbes pool aktiivselt kaasa töötama, kui on saanud üle hirmust vigade ees ja ka liht­sast laiskusest. Neile, kes kardavad eksida, selgitame, et ka rääkima, lugema ja kirjutama õppides tehakse vigu. Et õpilaste tase on nii erinev, tuleb leida ühe ja sama teksti juurde eri raskusega ülesandeid: nii saavad ühed teksti tõlkida, teised kokkuvõtte teha või teksti põhjal diskuteerida.
Iga aastaga tulevad meile järjest paremate inglise keele baasteadmistega õpilased, tänu sellele saame keelt rohkem praktiliselt harjutada. Tundides kõlab peamiselt inglise keel, eesti keeles selgitan ainult grammati­ka keerulisemaid osi. Õpilased esita­vad küsimusi, abipalveid jms alati inglise keeles. Et õpilastel on baasteadmised olemas, lasen neil grammatikateadmiste süvendamiseks koostada iseseisvalt ülevaatlikke tabeleid, leida reegleid ja analoogiaid käsiraamatutest ja Internetist. Ajapuudusel ei saa me grammatika mõnd üksikosa tüütuseni õppida. Kui enamikus Tallinna koolides on vähemalt 3–5 inglise keele tundi nädalas, siis meil on vaid üks paaristund. See tähendab, et peame igas tunnis harjutama vähemalt kol­me viiest osaoskusest. Õppe vaheldusrikkamaks muutmiseks kasutame videot ja arvutit, paaristööd, eriti suulises töös. Tähtsal kohal on töö enda ja teiste kirjatöödest leitud vigadega.
Ilmselt oleme valinud õige tööstiili, sest enamikule õpilastest ei ole inglise keele riigieksami keskmisel tasemel sooritamine probleem. Alati on ka erandeid. Meie kooli astub selliseidki õpilasi, kes pole kuulnud inglise kõne- ja kirjakeele erinevusest ega aru saanud, miks peab tegusõna kolm põhivormi pähe õppima jne.


Vastavalt eesmärgile

Juba 11. klassis peaks õpilasel selge olema, kas ta õpib inglise keelt suhtlemiseks või tahab sooritada ka riigi­eksami. Tavaliselt meil kodutöid ei anta, neid teevad ainult need, kes on puudunud või ei suuda muidu teistega sammu pidada. Kui aga õppija sihid on kõrgemad, peab ta kindlasti tegema ka iseseisvat tööd, näiteks sõnavara arendama, detailsemalt grammatikat uurima. Paljud meie õpilased teevadki seda ja heade tulemustega. Igal aastal on meie parimad lõpetajad saanud riigieksamil üle 90 punkti. Ka keskmine tulemus pole paha – umbes 100 õpilase keskmine hinne on olnud läbi aastate üle 60 punkti.
Abi on olnud koolis korraldatavast katseeksamist. Kui õpilased saavad teada, kuidas riigieksamit tehakse, lähevad nad seda sooritama rahulikumalt. Õpetajana näen proovieksami tulemustest, millele on vaja rohkem tähelepanu pöörata. Me ei võta lihtsalt õpikut läbi, vaid keskendume sellele, mida õpilased nii kõnes kui ka kirjas tõesti vajavad. Nõrku kohti teadmistes aitavad selgitada igas tunnis tehtavad kirjalikud ülesanded, kuid neist nähtub eelkõige see, millele tuleb järgmises tunnis tähelepanu juhtida.
Täiskasvanute gümnaasiumile pole üht ja head õpikut, meie õpetajad ja õpilased peavad oskama kiiresti infot leida Internetist, teatmikest, õpikutest. Põhiliselt kasutame Ann Pikvere komplekti “People and places”, “Choices” ja “Open to debate”.
Meie õpikute juures töövihikuid ei ole ja ega ma neist eriti puudust tunnegi: seal ei pruugi olla just selle klassi jaoks vajalikke harjutusi, ei leidu ruumi vigade parandamiseks ja analüüsimiseks. Koostame harjutustelehti ise vastavalt sellele, milliseid vigu enam tehakse. Tööülesandeid leiame õpikutest ning paljundame. Õpilastel on võimalik lehtedele tehtud töid õpimappi koguda, nende toel õpitut korrata ja kasutada neid ka riigieksamiks õppides.


Märgata positiivset

Tava- ja täiskasvanute kooli üks erinevusi on, et meie õpilaste puhul tuleb veelgi rohkem positiivset märgata. Ikka veel on õpetajaid, kes räägivad ainult õpilase puudustest ja vigadest, jättes tema edasimineku märkimata. Kannatasin ka ise selle vea all, aga umbes kümme aastat tagasi otsustasin, et õpilases tuleb näha eelkõige positiivset. Alustasin sellisest lihtsast asjast, et hakkasin kõikide tööde hindamisel panema kirja ainult saadud punkte, mitte tehtud vigade arvu.
Rühmatundides panen õpilased istuma U-kujuliselt, et igaühel oleks otsekontakt õpetaja ja kaaslastega ning keegi ei saaks pugeda teise selja taha. Nii saavad kõik õpilased piisavat tähelepanu, õpetajal on hea teha frontaalküsitlust, alustada paaristööd jne. Meie rühmatunnid toimuvad üsna pisikeses ruumis, kuid sellel on ka eeliseid: õpilased on üksteisele lähemal, suhtlus on rohkem nagu päris elus, kõik näevad ja kuulevad kõiki.
Klassis peaks olema kindlasti ka videote vaatamise võimalus, mis aitab kuulmis- ja nägemismäluga õpilasi ning kergendab improviseerimist.
Tavakoolis töötades unistasin paaristunnist, et jõuaks kasutada mitut meetodit, süveneda paremini teemasse, kontrollida, mida õpilased on tunniga omandanud. Kahjuks olid teiste ainete õpetajad ja juhtkond vastu, väites, et paaristund väsitab õpilasi jms. Täiskasvanute koolis sellega prob­leeme pole. Seni pole nurisenud ka õpilased. Algul tundub intensiivne tegutsemine osale õpilastele siiski raske ja võõras. Et koolis on kolm inglise keele õpetajat, kes kõik kasutavad veidi erinevaid meetodeid, ei tee me takistusi, kui õpilane soovib õpetajat vahetada. Kuid seda on teinud vaid üksikud, sest tööharjumuse tekkides on enamik innuga asja juures.


Plussid ja miinused

Õpilased märgivad täiskasvanute kooli plussidena, et õpilased on täiskasvanumad, õpivad rohkem iseendale kui vanematele või õpetajatele, õpetajad ei ole närvilised, puudub koolivägivald, koolis valitseb meeldiv ja sõbralik suhtumine. Miinuseks peetakse, et klassides ei ole nii suurt ühtekuuluvustunnet kui tavakoolis, omavahel suheldakse vähem. Osa õpilasi tahaks ka rohkem kodutöid.
Täiskasvanute gümnaasiumi õpetaja suurim rõõm on see, et ei pea sõdima distsipliiniprobleemidega ja saab keskenduda õpilaste arengu jälgimisele. Õpilaste valikud ja eesmärgid on teadlikumad, vastutustunne suurem –see kõik teeb koostöö meeldivaks.

Pool sajandit säravaid silmi Tallinna Keeltekoolis

50 aastat tagasi asutati Tallinnas nõukogudeaegse Eesti esimesed keeltekursused – Tallinna Linna Keeltekursused. Töö läks lahti 1956. a sügisel: paarikümne õpetaja käe alla kogunes umbes 600 täiskasvanud õppijat (tollal „kuulajat”). Kokku paarikümnes rühmas hakati õppima inglise, saksa, prantsuse, eesti ja vene keelt. Nüüdses Tallinna Keeltekoolis saab õppida 12 keelt ning õppijaid on ligi 2000.

Keeltekursused toimusid peamiselt I Töö­lisnoorte Keskkooli ruumides Kooli t 4. Tunnid toimusid õhtuti ning nädalavahetustel.
Algusest peale sai kõige populaarsemaks inglise keel, mida õpetati nii eesti kui ka vene keele baasil. Tolleaegne verinoor inglise keele õpetaja, peatne õppealajuhataja, Tallinna Keeltekoolis üle 45 aasta töötanud Luutsi Koppel meenutab: „Minu tund algas pühapäeva hommikul kell 9. Jalutasin läbi vaikse ja inimtühja kesklinna. Kuid õpilased olid kohal, ja nende silmad särasid!”


Õppida tahtjaid tuli aina juurde

1960ndaid iseloomustas Nõukogude Liidus „sula” kõigil elualadel, sealhulgas suhtumises võõrkeelte õppimisse. Nii avati Tallinna Keeltekursustel 1961. aastal soome, 1968. aastal root­-si ja hispaania keele rühmad. „Õppe­programmid panime põlve otsas ise kokku. Õpingukaaslastelt Moskvas ja tuttavatelt Stockholmis sain õnneks pisut õppematerjale, sest Eestis polnud sel ajal rootsi keele kohta midagi saada,” meenutab algusaegu õpetaja Angelika Järvi.
1964. aastal avati kaugõppeosakond väljaspool Tallinna elavatele keelehuvilistele. Statsionaarses osakonnas toimus õppetöö kolm korda nädalas. Tegutses ümmarguselt 50 õpperühma tuhande kuulajaga.
1970ndatel sai põhibaasiks tolleaegse Tallinna 26. Keskkooli hoone Koidu tänavas. Veidi lahedamad olud tõid kaasa tegevuse laienemise: 1979. aastal õppis põhirühmades 1600 inimest, kaugõppes 1100.
1983. aastal täitus lõpuks kooli unistus oma majast. Tallinna Keeltekooli „pesaks” sai kahekorruseline puumaja aadressil Endla t 22, ja on seda praeguseni. Maja on kultuuriloolise väärtusega, kuna ehitati 1913. aastal Kassisaba piirkonna tütarlaste algkooliks (Ida Olliku erakool). Ka pärast selle kooli sulgemist 1953. aastal jäi maja haridusega seotuks.
1979. a detsembris ütles tolleaegne kursuste juhataja Linda Lebbin: „Aastatega on keeltekursused kasvanud, tundub, et nüüd on lagi” (Noorte Hääl, 14.12.1979). Lagi polnud siiski veel käes. 1980. aastal lülitati ENSV Haridusministeeriumi korraldusel kur­suste koosseisu õpilasrühmad. 6.–9. klassi õpilastele hakati õpetama inglise, prantsuse, saksa, soome, eesti ja vene keelt. Kursus lõppes eksamiga ja edukas lõpetaja sai vastava sissekande keskkooli lõputunnistusele.
Artiklis said sõna ka õppijad. Kü­simusele „Miks õpin keeltekursustel¥” vastati näiteks: „Õppimisega sisustan vabu õhtuid. Keelteoskus avardab lugemisvõimalusi. Õpetan koolis inglise keelt ja olen jõudnud äratundmiseni, et keeleõpetaja peab oskama rohkem kui ühte keelt. Käin sageli komandeeringus; ei taha enam halva keeleoskuse pärast punastada.”


Ämmaga ühist keelt omandama

Ajad on muutunud: lihtsalt vabu õhtuid sisustavad keeleõppimisega nüüd vähesed, kuid vajadus tööl või reisil paremini toime tulla on jäänud. Maailm on kõigile lahti ja polegi imeks panna, kui koolilapsed asuvad varakult näiteks jaapani keelt õppima, et paari aasta pärast sellel eksootilisel maal kõrgharidust omandada, või kui meie juurde tuleb noormees või neiu, et saada aimu Itaalias, Hispaanias või Norras elava (tulevase) ämma-äia kodukeelest ja kommetest.
Mida ütlevad praegused õpilased¥ Jaak Vihmand, elektroonikainsener, Tallinna volikogu liige: „Minu väimees on klaveriõpetaja ja tema juures käivad õpilased vanuses seitsmest seitsmekümneni. Mõtlesin, miks siis mina ei võiks viiekümne viieselt keelega proovida.
Mul oli juba koolipõlves soov mõista paremini eesti kultuuri ja ka saksakeelseid laule, mis kõlavad nii selgelt ja mida kuulan hea meelega. Oli veel teinegi põhjus. Aastal 2000 käisin ühel seminaril ja Hannoveri maailmanäitusel Saksamaal. Ma ei ole globaliseerumise fanaatik ja tundus tobe suhelda Saksamaal inglise keeles või tõlgi kaudu.
Mõned minu tuttavad olid Tallinna Keeltekoolis uue võõrkeele hästi omandanud. Uurisin ka kooli hetkeseisu, see tundus sobivat. Jäin täiesti rahule: pooleteise aastaga sai põhi al­-la – põhitõed grammatikast ja oskus sõnaraamatust abi saada. Edasi oli puhas nauding nii keele peensuste lisandumise kui ka õpiseltskonna mõttes. Möödunud sügisel vahetasin keelt – jätkan hispaania keele algkursusega.”
Anvar Samost, uudisteagentuuri BNS juhatuse liige: „Olin soome keele õppimisele mõelnud mitu aastat, kuni lõpuks ennast kokku võtsin ja Tallinna Keeltekooli pöördusin. Võrdlesin eel­-nevalt mitme kooli pakutavat ja Tal-linna Keeltekool jättis kõige parema mulje. Nagu eestlastel tihti juhtub, oli ka minu soome keele passiivne oskus üsna hea, kuid kõnelemisel ja kirjutamisel jäin tõsiselt hätta. Soome ajalugu ja kultuur on mulle alati huvi pakkunud, samas on selge, et kõikvõimalikud suhted Eesti ja Soome vahel tulevikus ainult tihenevad.”


Põrgust murti välja

Urve Piksar, TTÜ infotehnoloogia osakonna vaneminsener: „1993. a otsustasin tulla Tallinna Keeltekooli saksa keelt õppima, kuna alustasin tegelemist uue sportliku hobiga, mille ametlikuks rahvusvaheliseks suhtle­miskeeleks oli saksa keel. Saksa keele oskus on mul võimaldanud õp­pida rahvusvaheliseks kohtunikuks üheksa kurikaga sportkeeglis.
Praegu õpin Tallinna Keeltekoolis kolmandal kursusel inglise keelt, mida vajan nii oma hobiga tegelemisel kui ka töö juures üha rohkem. Olen rahul Tallinna Keeltekooli pakutava keeleõppega, kuna koolil on kaasaegsed õppematerjalid ja head õpetajad.”
1986. aastal lõpetas esimene rühm itaalia keele entusiaste õpetaja Ülar Ploomi käe all. „1983. a asus itaalia keelt õppima kokku ca 70 inimest. Paljud neist olid filoloogid või keeltekoolis juba varem mitmeid keeli õppinud inimesed. Huvi itaalia keele vastu oli tollal suur, seda väga erinevatel motiividel. Üks osa lugeski tollal Dante „Komöödiat” ja mäletan, et igatahes „Põrgust” murdsime välja. Nii mõnigi armastas itaalia ooperit, mõni seevastu tollal populaarset itaalia kergemuusikat. Nii mõnigi on hiljem õpetanud, mõni tõlkinud suuliselt, mõni kirjalikult. Aga peamine oli protsess ise – saime sageli kokku väljaspool tunde, korraldasime õhtuid ja pidusid, kohtusime Eestisse eksinud itaallastega jne. See oli kaunis aeg,” meenutab TLÜ Humanitaarinstituudi romanistika professor Ülar Ploom, kes õpetas Tallinna Keeltekoolis 1970. ja 1980. aastatel inglise ja itaalia keelt.


13 aastat sõprust

Juhtub, et keeltekoolis õppimise ajal rühmast võrsunud sõpruskond suhtleb omavahel ka aastaid pärast lõpetamist. „Saksa keelt õppides kasvasime õpetajaga kokku nagu üheks pereks. Peale nelja aastat keeltekoolis oli õppimishimu nii suur, et jätkasime oma õpetajaga veel kolm aastat. Nüüdseks oleme sõbrustanud 13 aastat. Koos oleme käinud Amsterdamis ja Dresdenis, samuti Eestis raba- ja jalgrattamatkal,” räägib Urve Piksar.
1980ndad olid Nõukogude Liidus stagnatsiooni, aga ka varjatud muutuste aeg. 1980. aasta Moskva suveolümpiamängud ja purjeregatt Tal­linnas andsid kogu ühiskonnale, sealhulgas Tallinna Keeltekooli õppijatele-õpetajatele, enneolematu kokkupuute välismaalastega. Algas soome keele õppimise buum, mida raskendas „kõrgemalt poolt” kehtestatud piirang soome keele rühmade arvule. Oli aastaid, kus soome keelt õppida soovijate arv kippus ületama inglise keele huvilisi. Tõelise tõusu tegi läbi ka rootsi keel.


Maha magatud putšikatse

Keeleõppe järjest kasvavat populaarsust ilmestab tõik, et 1991. aasta putšikatse Moskvas „magasid” paljud Tallinna ja selle lähiümbruse elanikud maha öö läbi Tallinna Keeltekursuste maja ümber „sabatades”, et olla hommikul nende õnnelike seas, kes lemmikkeele rühmas endale koha kindlustasid. Õppima mahtus umbes 3500 inimest, Endla tänava koolimajale lisaks üüriti ruume ümberkaudsetes üldhariduskoolides.
Pärast keeleseaduse vastuvõtmist kasvas hüppeliselt huvi eesti keele õppimise vastu. Keeltekursuste eesti keele õpetajaid telliti asutustesse ja mõneks ajaks ületas eesti keele õppijate arv isegi inglise keele oma.
1980ndatel sai kooli magnetiks prantsuse keele õpetaja Lauri Leesi. “Töötasin Tallinna Keeltekoolis 1971.–1992. a. Pean seda aega oma pedagoogilise karjääri tipuks. Sain just siis pühendada end jäägitult oma armastatud erialale. Kuid, mis peamine – õppurid olid kõik inimesed, kes tulid prantsuse keelt õppima armastusest selle maa ja kultuuri vastu. Just Tallinna Keeltekoolis töötades kujunes välja minu pedagoogiline kreedo, mida ma pole hiljem muutnud ka üldhariduskoolis. Aga nii häid kolleege, kui mul keeltekoolis olid, on saatus mulle hiljem palju vähem kinkinud,” ütleb Tallinna Prantsuse Lütseumi praegune direktor.
Ülar Ploom: „Olen ise käinud Lauri Leesi prantsuse keele kursustel. Üldine hoiak oli väga sõbralik, kollegiaalne, hooliv ja missioonitundlik.”
1990. aastatel lisandusid keeltekursuste õppekavva taani, norra ja jaapani keel, inglise keele õpet hakati pakkuma ka koolieelikutele. Koolimajas tehti põhjalik remont. Kooli ametlikuks nimeks sai Tallinna Keeltekool.
Praegu on meie ametlik nimi MTÜ Keeltemaja Erakool Keeltemaja ja “Tallinna Keeltekool” on meie kaubamärk.
Koos Eesti Vabariigi taastuleku­ga avanesid õpetajatele täiendus­kooli­tusvõimalused üle maailma. Taa­ni, Norra, Rootsi, Saksamaa, Suur­britannia, Prantsusmaa, Itaalia – need on vaid mõned maad, kus Tallinna Keeltekooli õpetajad on oma keeleoskust ja silmaringi laiendanud. Pikalt on Jaapanis elanud ja õppinud jaapani keele õpetajad Elli Feldberg ja Margit Juurikas, teadmisi hiina keelest jagab hiina filoloog Zhuoya Wu. Hispaania keelt õpetavad Granada ülikoolis end erialaselt täiendanud Maria Kall ja 2004. aastal Barcelona Ülikooli lõpetanud Meelis Mäss kõrvuti Eestis kodunenud hispaanlannade Cristina Amorós Pradose ja Miriam Omella Herreroga. Prantsuse keele edasijõudnute meeli hoiab elevil värvikas õpetaja Prantsusmaalt. Kokku on õpetajaid 40 ja nad kõik on oma ala entusiastid ja asjatundjad.


Uks on kõigile avatud

2006/2007. õppeaastal saab Tallinna Keeltekoolis õppida 12 keelt; 170 rühmas õpib ligi 2000 täiskasvanut ja last. Jätkub inglise keele võidukäik: ligi pooled meie kliendid tahavad selgeks saada just selle keele. Teisele kohale on tõusnud hispaania keel, järgnevad „vanad rivaalid” saksa ja prantsuse keel. Üsna stabiilne on huvi olnud soome, vene ja eesti keele vastu. Tublit tõusu teeb itaalia keel. Kahjuks kahaneb huvi Skandinaavia keelte vastu –ilmselt on „süüdi” skandinaavlaste liiga hea inglise keele oskus, mis tähendab, et isegi Rootsi, Norra või Taani kapitalil põhinevates ettevõtetes on töökeel eelkõige inglise keel.
Olenemata sellest, kas õppimiseks valitud keel on parajasti rohkem või vähem populaarne, on Tallinna Keeltekooli uks avatud kõikidele võõrkeelehuvilistele.

Anne Tomingas,
MTÜ Keeltemaja Tallinna Keeltekooli direktor