Õpetaja loob kasvukeskkonna – ka iseendale

Koolitöö sisuline uuenemine ei pruugi sugugi tähendada vaid formaalse õppekavaga paika pandud tegevust. Teine uuenemistee kulgeb õpetaja tegevuse kaudu. Aga kõigepealt äratundmise kaudu, et temagi on vaba valima ja otsustama, kuidas on kõige tulemuslikum mõjutada uute põlvede inimesekssaamist.

Õpetajagi kohta käivad inimõigused ja õpetajalgi on professionaalsus, mi­da tuleb kalliks pidada ja kaitsta profaansete rünnakute eest, nii nagu muusikud või arhitektid kaitsevad oma loomingut. Õpetajagi töö on loominguline ja siin ei saa teha hinnaalandust ehk lasta ennast materdada poolharitlastel või endale kõiketeadja professiooni omistanutel.
Õpetaja surumine passiivse teenindaja rolli on ühiskonna arengu suhtes kuritahtlik. Tuleb hakata vastu tegutsema. Aga loomulikult on see võimalik ja edukas ainult siis, kui õpetaja ise oluliselt ja julgelt muutub. Kui seda ei juhtu, ei saa kool ega õpetaja olla enam sõnumikandja, mis on kasvatustöös ometi nii vajalik.


Õpetaja missioon

Noored elavad julgelt. Nad ei vaeva ennast murega, mis teised arvavad. Nad toetuvad oma õigustele ja nõuavad endale „elamisruumi”. Nad peavad head palka iseenesestmõistetavaks isegi siis, kui tublit tööd iseenesestmõistetavaks ei peeta. Aeg on ka õpetajal jätta maha ülearune tagasihoidlikkus, allaheitlikuski. Õpetaja mõtestatud elu on väljakutse õpilase mõtestatud elule.
Rein Veidemann puudutas oma artiklis „Eesti misjonärid” (PM, 10.07. 2006) vene koolide probleemidest rääkides elegantselt õpetaja, antud juhul vene kooli eesti keele õpetaja probleemi. Ta näeb, et õpetajatöö on misjonäritöö. See ongi nii, aga siit tuleb minna edasi. Vaja on veel kord kõne alla võtta, mida me ootame koolilt. Ja kui koolilt, kellelt siis?
Umbmääraste otsingute ja „üldiste tõdede” aeg peaks otsas olema. Iga­suguste kavade, ka õppekava ülefilosofeeritud üldosade diktaat tegeliku töökorralduse üle peab lõppema. Õpetaja peab olema nii sisemiselt kui oma loomingus vaba, rahul nii iseenda kui maailmaga, vaid siis saab tekkida positiivse mõjutamise protsess.
Niisiis missioon. Aga mille ja kelle nimel? Ja kuidas seda missiooni mõtestada? Kas piisab isiklikust eeskujust ja missuguseid omadusi peaks see eeskuju siis kandma? Kas piisab heast oma aine tundmisest või peaks laiemalt ka maailma tundma? Kui tunda inimest, kas siis on selge, kuhu tema arengut kallutada, milliseid mõjureid toetada, milliseid püüda elimineerida? Kas tänapäeval on veel kohta isamaa-armastusel või on tark toetada kosmopolitismi? Kuidas tuua kasvandike juurde pereväärtused, kui üldlevinud on seisukoht, et saab ka niisama, ilma abieluta?


Ülikoolid kooli teenistusse

Kõik need ja veel paljud teised äärmiselt olulised probleemid ootavad vastust ja nõuavad, et pedagoogiline ettevalmistus nende probleemide lahendusteid pakuks. Aga kui pedagoogi ettevalmistusprotsess ongi nii mõtestatud ja elulähedane, peab õpetaja ikkagi olema ka visionäär. Ta peab ette nägema ja ära tundma, sest loominguline töö eeldab seda ja õpetaja töö peab olema looming.
Jäik õppekavade loomisprotsessi külge klammerdumine, nägemata haigutavat tühjust, mis valitseb filosoofiliste arutelude ja noorte kasvatamisele pühendunute vahel, ei võimalda kokkuvõttes saavutada ajastule kohaseid õppekavu ega ka pisut tagasihoidliku­mate õppekavade sisu vajadustekohast realiseerimist. Keskenduda on vaja hoopis olulisemale ja seejuures keerulisemale probleemile: õpetaja toomisele tänapäeva. See tähendab, et tingimustes, kus valitseb ohjeldamatu ostan-müün-turumajandus ja õpetaja on lülitatud ühiskonna arengu mõtestamise protsessist välja, tuleb energiliselt asuda taaslooma õpetajat kui ühiskonna arengu kandjat. Selleks peab tõusma õpetaja väärikus ja eneseväärikus, avarduma tema vaimse tegevuse ampluaa. Selleks peab looma didaktika ja metoodika, mis ei ole vaid aine-, vaid on ka inimese arengu keskne, toetusega inimese vaimse mina võimalustele.
Meil on õigus nõuda niisugust õpetajat ülikoolidelt, kes kõike teavad, aga ei suuda õieti midagi tagada. Kus on ministeeriumi tellitud õpetajad? Kus on ülikooliteadus, mis on kohustatud süstima tudengitesse seda omadust, mida Rein Veidemann nimetab missiooniks? Ja kus on ülikoolide loodud, lõpetanutele kaasa antud visioonid? Me ei saa oma õpetus- ja kasvatustegevuses tugineda ainult nn maailmapraktikale, mis on vaid sõnakõlks. Ei ole vastuvõetav praegune olukord, kus koolid toidavad ülikoole, ja mitte halvasti, ülikoolid pühendavad aga koolile vaid näpuganäitavad retoorikaharjutused.
Minister Reps lubas möödunud kooliaasta lõpul käivitada taas täiendusõppe protsessi, mis tagaks kooli sisulise edasiliikumise. Loodetavasti ei jäänud sõnad õhku rippuma ja mõndagi tehti. Aga ei ole ülearune veel kord põhjalikult vaagida, mis on need tarkused, mida õpetajani (täiendavalt) viia tuleb.
Kas ei ole kõigepealt vaja anda hinnang jõuliselt lokkavale õppetöö formaliseerimise püüdele ning asuda revideerima senise täienduskoolituse bürokraatlik-maatriksilikku lähenemist õppetöö korraldamisele? Kui terve maailm püüab, vähemalt sõnades, kärpida bürokraatiat seal, kus see mitte ainult ei soodusta efektiivset tööd, vaid lausa takistab, siis meie riigis on tunda vastupidist tendentsi –bürokraatia süvenemist.


Inimene teenib bürokraatiat

Tõepoolest, mehhaaniliselt toimivate ja automatiseeritud protsesside korral on täpne reglementeeritus positiivsete tulemuste saavutamise teenistuses. Pedagoogiline protsess ei ole aga ei mehhaaniline ega üksikasjadeni reglementeeritav, sest see on looming, mille juures loomisvabadus peab olema garanteeritud nii protsessi juhtijale kui ka selles osalejale.
Tuleks teadvustada, kuidas õppe-kasvatusprotsess tulemuslikult toimib. Aga toimib see vaid sünergiale tuginevas keskkonnas. Selleks on õppeasutuse kasvukeskkond, mille loo­vad nii organisatsiooni kõik tahud kui ka (ja kõigepealt) õpetaja. Õppe- ja ainekavad on õpetaja n-ö baastegevuse näitajad, aga mitte kogu tegevuse mõõdupuu.
Aastaid kutsutakse õpetajat üles tegema koolipäeva huvitavaks. See on õige nõue, kui mõistetakse õigesti, mis on huvitav. Eesmärk ei saa olla butafoorne tulevärk, vaid ainest lähtuv, selle sisu kaudu maailma selgitav ja inimese kohta selles maailmas analüüsiv tunnimetoodika. See on võimalik ning selleks pole vaja tundide arvu suurendada ega ainenimetusi juurde tuua. Vaja on vaid julgustada õpetajat rutiinist lahti murdma ja mitte laskma ennast bürokraatial tähtsusetuks palgatööliseks teha.
Meie bürokraatia ei teeni inimesi, vaid püüab inimest panna ennast teenima. Kas haridusministeeriumi spetsialistid on põhjalikult tutvunud, mida ja kuidas on viimase 15 aasta jooksul täienduskoolituses toimetatud?


Astugem varjust välja!

See, et õpetajad ei osale põhimõttelistes aruteludes, et nende teadmistepagas maailma kultuuris toimuvast on tagasihoidlik, et kutsutakse esinema sotsiolooge ja psühholooge jt kitsaste erialade esinejaid, ise aga ei soovita kanda n-ö massidesse kasvatustõdesid, mida vägagi oleks vaja propageerida, on näitaja, mis iseloomustab pedagoogide senist koolitus- ja täienduskoolitusprotsessi kui kitsalt profileeritud tsunfti nokitsemist.
Vaja on astuda varjust välja ja öelda muusikutele ja näitlejatele, arhitektidele ja teistele, „kes on”, nagu nii uhkelt endid tituleerib Ignar Fjuk, et ka „pedagoog on”, ja tal on piisavalt ettepanekuid ka eespool nimetatuile, et pedagoogiline protsess õppeasutustes saaks tulemuslikumalt kulgeda. Kui õpetaja niiviisi lavale astub, kui ta sekkub nõudlikult moraalsesse allakäiku ja toob avalikkuse ette, kuidas üliliberalism ja turumajanduse ülistamine kaevavad lõppkokkuvõttes hauda turumajandusele endale (solgutatud koolist tuleb välja solgutatud tööotsija, kelle nõudmised teiste vastu on palju suuremad kui tema enda võimalused ja võimed midagi vastu anda), siis ehk mõistetakse, kui oluline on võtta kuulda kooli sõna, õpetaja sõna.
Eesti ei või teiste riikide sabas sörkida. Me oleme selleks liiga väikesed. Ärgem kartkem ennast tunnustada: oleme piisavalt andekad, et teha teistmoodi ja paremini. Nii, et teised saaksid meilt õppida. Me ei saavuta Eesti jaoks seda, mida vajame, kui õpetajal ei teki võimalust ja kohustust mõtestada oma tegevust laiemalt, kui ta ei võta ühiskonna protsessidest osa kuuldavamalt.


Isiklik eeskuju toimib siiski

Õpetaja kohus on viia ellu riigi hariduspoliitikat, luues noortele eeldused kasvada ühiskonna niisugusteks liikmeteks, keda riik vajab. Aga kui Eesti riigil polegi selget hariduspoliitikat, siis kuidas saab õpetaja oma tööd tule­vikkusuunavalt teha?
Arvatakse, et kõik päästab õppekava, aga õppekava üksi ei suuna Eesti elu nii, et siin oleks kõigil hea elada. Õpetaja kohus (missioon, kui soovite) selles seisabki, et kasvatada õpilasi elama ja õppima nii, et muuta elu paremaks.
Siit järeldus: tänane, veel enam homne Eesti õpetaja peab olema nii erudeeritud ja südamega oma maa küljes kinni spetsialist, et vaatamata riigi saamatusele ennast humanitaarselt määratleda, suudaks ta oma õpilasi humaansuse radadele suunata. Isiklik eeskuju, millele kasvatus- ja kasvuprotsess sajandeid on tuginenud, on tänapäeval küll suuresti oma mõjuvõimu kaotanud, aga toimib siiski. Toimib siis, kui eeskuju andja on rikkam kui lihtsalt päevatööline. Toimib laial kultuurilis-intellektuaalsel alusel. Toimib siis, kui eeskuju isiklik elu on „traditsiooniliselt” väärikas ning tema sõnad ja teod kattuvad. Eesti tingimustes on lisaväärtused veel oma riigist lugupidamine, omal maal elamise kalliks pidamine ja sõpruse tunnistamine väärtuseks, olgu siis inimeste, rahvuste või riikide vahel.
Siit algab ka õpetaja kui visionääri tegevus: mõtestada endale lahti riigi olemus ja selle võimalikud arenguteed, püüda analüüsida erakondade poliitikast tulenevaid võimalusi noortele ning siduda see aineõpetuse kaudu spetsialistiks saamise vajadusega. Kui ollakse heal tasemel, saavad need visioonid olla positiivsed. Aga positiivne eluhoiak ongi ehk suurim väärtus, mis õppeasutusest võidakse kaasa tuua.
Küll tahaks, et viisteist aastat pärast Eesti sisulist taasiseseisvumist lööks õpetaja silm erksalt särama, et tema armastus oma riigi vastu saaks tasutud ja tema professioon tunnustatud. Muidugi on jutt ka rahast ja palgast, aga soovigem siiski enamat.