Käes on õpetajate tunnustamise aeg

 

Kristi Helme

Repliik

Minu eriala on krediidihaldus, liht­samalt öeldes arved ja võlad. Viimasel ajal näen oma töös väga murettekitavaid tendentse. Üha sagedamini peame tegelema kooli­õpilastega, kes ei ole mitte pahatahtlikud võlgadest kõrvalehoidjad, vaid õnnetud noored, kelle kallal on toime pandud identiteedivargus.
Kulutama kutsuvad reklaamid meelitavad inimesi, eriti noori, rahaga mõtlematult ringi käima, aga ah­vatlevad ka identiteedivargusele. Elus ei ole paraku nii nagu reklaamis, et lähed panka, vajutad nupule ja raha tuleb. Ka kõige lihtsam piiks-piiks-laen eeldab, et laenuvõtjal on mingid vahendid: mobiiltelefon, In­terneti-panga parool ja ID-kaart. Kahjuks teeb meie sinisilmsus varga elu teinekord väga lihtsaks. SMS-laen ei ole sugugi ainus viis varastatud identiteediga inimesele kahju teha. On lapsevanemaid, kes peavad maksma oma lapse mobiililt võetud pikkade tasuliste kõnede eest. On sooritatud oste ja sõlmitud kliendilepinguid.
Inimesed peavad maksma toode­te või teenuste eest, mida nad ei ole kasutanud. Pahandus tõuseb taevani, kui võlgadesse on satutud koolis või trennis tehtud pahateo tagajärjel.
Õpetajad ei ole juhtunus süüdi, kuid hea õpetaja saab oma lapsi hoida ja hoiatada. Kuhu jätavad teie õpilased mobiiltelefonid, rahakotid, panga- ja ID-kaardid kehalise kasvatuse tunni ajaks? Vahetunni ajaks? Kus on kõik see, millega imelihtne raha liigutada, koolipeo ajal?
Koolinoor peaks teadma, et oma mobiiltelefoni ei ole tark vedelema jätta ega järelevalveta teistele laenata. Võid küll hiljem väita, et pole elu seeski tasulisele erootikatelefonile pikki kõnesid teinud, aga arve esitatakse ikka mobiiltelefoni numbri, mitte kõneleja järgi. Kui keegi jätab oma Interneti-panga paroolikaardi koos sellele kleebitud või kirjutatud püsiparooliga näiteks rahakotti, mis koos koolikotiga kusagil koridori­nur­gas vedeleb, ei korva keegi arvelt näpatud raha. Kõik piiks-piiks-laenud tuleb tagasi maksta.
Kui aga kellelgi on võlad tekkinud, ei tohiks uisapäisa võtta kallimat laenu, et saaks olemasolevaid võlgu tasuda. Kõige lihtsam on igasuguste võlaprobleemide puhul pöör­duda võlanõustaja ehk inkassofirma poole.
Meie esimene nõuanne on: hoia ennast ja oma dokumente!
Olen heal meelel nõus õpetajate küsimustele vastama. On ju õpetaja tihti see, kellel on hoolivust kiirustavatele lapsevanematele ja nende lastele „teateid tegelikkusest” ja lihtsaid, kuid olulisi käitumisreegleid meenutada.

Õpetajate palkadest ja palgatingimustest 2008. aastal

20. septembril toimus TALO ja valitsuse delegatsioonide palgaläbirääkimiste järjekordne voor. Tunnustades haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase plaani tõsta pedagoogide palga alammäärasid järgmise aasta 1. jaanuarist 20% võrra, tuleb tõdeda, et õpetajate palgad jäävad riigi keskmisest ikkagi tunduvalt alla.

Palga alammäära 20% tõus tähendaks noorempedagoogi palga alammääraks järgmisel aastal 9360, pedagoogil 9912, vanempedagoogil 11 328 ja pedagoogil-metoodikul 13 680 krooni. Rahandusministeeriumi 22. augustil avaldatud majandusprognoosi järgi on riigi keskmine palk 2008. aastal 12 976 krooni. Seega jääb magistrina ülikooli lõpetanud noorempedagoogi palk 3616 krooni madalamaks kui prognoositav riigi keskmine palk. Kas see motiveerib noori spetsialiste kooli tööle asuma?

Keskmine palk kaugeneb
Kui võrrelda 2007. a prognoositava 11 258- ja 2008. a prognoositava 12 976-kroonise keskmise palga ning pedagoogide palga alammäärade vahet, näeme, et 2008. aastal see hoopis suureneb! 2008. aastal oleks noorempedagoogi sissetulek astmepalga 20% tõusust hoolimata 3616 ning pedagoogil 3064 krooni riigi keskmisest palgast väiksem. Prioriteediks pidi ju olema õpetajatele oluline palgatõus!
Inflatsiooni oodatav suur kasv 2008. aastal vähendab palga alammäära vähese tõstmise tulemusi veelgi. Samal ajal tuntakse haridusasutustes kvalifitseeritud pedagoogidest suurt puudust, kooli tuleb tööle vähe pedagoogilise eriala lõpetanud noori. Selle tagajärjena suureneb aasta-aastalt pensionäridest õpetajate arv ning väheneb noorte pedagoogide osatähtsus. Paljudes koolides jäävad spetsialistide puudumise tõttu mitmed õppeained õpetamata. Kuna paljudes valdkondades on 2008. aastal oodata 20% palgatõusu, ei saa rääkida pedagoogide palga kasvu ennaktempost.

Nõuame õiglast palka
Eesti Haridustöötajate Liidu esitatud nõue tõsta pedagoogide palga alammäärasid järgmisel aastal 30% võrra ei viiks seda veel riigi keskmise palga tasemeni, kuid vähendaks oluliselt eespool nimetatud vahet ja looks eeldused küsimuse positiivseks lahendamiseks lähiaastatel.
Oluliselt jäävad kooliõpetajate palga alammääradele alla koolieelsete laste­asutuste õpetajate palgad. Vähestes linnades ja valdades on nende töötasu koolides töötavate pedagoogide sissetulekuga võrdväärne. Valitsuse kavatsus eraldada 2008. a riigieelarves täiendavat raha koolieelsete lasteasutuste õpetajate palkade tõstmiseks koolis töötavate noorempedagoogide palga alammäära tasemeni näitab, kui vähe hinnatakse lasteaiaõpetajate tööd. Kas riigieelarve eelnõus selleks planeeritud rahast ka jätkub, selgub järgmisel aastal kohalikele omavalitsustele eraldatava raha tegelikust kasutamisest. Riigikogus tuleks haridus- ja teadusministeeriumi taotlusel uuesti seadustada koolieelsete lasteasutuste õpetajatele palga alammäärade kinnitamine.
Tuleb loobuda kavatsustest mõelda õpetajate palga tõstmise asemel välja mitmesuguseid soodustusi ja rakendada neid koos täiendavate kohustustega soodustuste saajale. Õpetajatele tuleb maksta nende tööpanusele vastavat õiglast palka, mis tohi alla jääda riigi keskmist. Pedagoogide palga alammäärade tõstmisel tuleb arvestada atesteerimise tulemusi ning taastada pedagoogide kutsekindluse tagamiseks pedagoogilise tööstaaži arvestamine ja selle eest tasumine.

Koormus peab vähenema
Pedagoogide koormatuse vähendamiseks (meie uuringu põhjal on õpetajate tegelik koormus üle 50 tunni nädalas ettenähtud 35 asemel) tuleks HTM-il rakendada EHL-i ettepanekut vähendada nädalatundide koormust ning kehtestada põhikoolis ja gümnaasiumis õpetajate nädala tunnikoormuseks 18–22 ning liitklassides 16–18 tundi.
6. veebruaril, enne käesoleval aastal toimunud riigikogu valimisi, toimus Tallinnas EHL-i Tallinna ja Harjumaa organisatsioonide initsiatiivil kohtumine riigikogusse kandideerinud erakondade esindajatega. Kohtumisel, milles osales üle 200 haridusasutuse esindaja, arutati hariduse tulevikuga seonduvat ning erakondade eesmärke hariduse edendamisel, sealhulgas pedagoogide palga alammäärade tõstmist. Sõna võtnud poliitikud pidasid üksmeelselt vajalikuks alammäärasid oluliselt tõsta, nii et lähiajal jõuaks see riigi keskmise palga tasemele.
EHL ei ole loobunud nõudest tõsta pedagoogide palga alammäärasid järgmisel aastal vähemalt 30%. 9. oktoobril kavandame korraldada Tallinnas kohtumise riigikogusse kuuluvate erakondade, riigikogu kultuurikomisjoni esindajate ning haridus- ja teadusministriga, et arutada valimiseelsete lubaduste täitmist ning 2008. a riigieelarve eelnõus selleks loodud võimalusi. EHL-ist osalevad üritusel volikogu ja juhatuse liikmed ning Tallinna ja Harjumaa haridusasutuste ametiühingute usaldusisikud.

Praegune seis ei rahulda
Kuna valitsuse kavandatav palga alammäärade 20% kasv meid ei rahulda, pöördume riigikogus esindatud erakondade poole ettepanekuga leida 2008. a riigieelarve arutelu käigus lisaraha pedagoogide palga alammäärade tõstmiseks 1.01.2008. a vähemalt 30%. Kui meie esitatud nõudmised jäävad riigieelarve vastuvõtmisel täitmata, kavandame oma edasise tegevuse sellest lähtuvalt, et tagada õpetajatele nende tööpanusele vastav palk. Vajadusel ka üleriigiliste aktsioonide korraldamist.

Tartu Ülikool peab juubelit

Tartu Ülikool tähistab oma 375. aastapäeva. Juubeliüritused toimuvad 4.–6. oktoobrini. Suurte pidustuste eel Õpetajate Lehele antud intervjuus rõhutas Tartu Ülikooli rektor Alar Karis koostöö vajalikkust teiste kõrgkoolidega nii Eestis kui ka välismaal. Samuti soovib rektor, et andekamad tudengid tuleksid pärast lõpetamist ülikooli tööle.

Teie inaugureerimistseremoonial
augusti lõpus ütles president Too­mas Hendrik Ilves, et juhite nüüdsest 375-aastase ajalooga akadeemi­list riiki. Millisena näete Tartu Üli­­kooli rolli ja positsiooni Eestis, Euroopas ja globaalses kõrgharidussüsteemis?
„Ei saa eitada, et Tartu Ülikoolil on praegu juhtiv roll Eesti hariduselus. Samas on meie dimensioonid läinud laiemale – oleme liikumas ja ennast teadvustamas Euroopa eri riikides. Meie tudengid ja õppejõud käivad paljude programmide raames eri ülikoolides ning see aitabki meie ülikooli olemasolu välismaal teavitada.
Oleme ekslikul arvamusel, kui usu­me, et meid teatakse igal pool, sel­les vallas on veel palju ära teha. Kõige paremini aitavad Eesti ülikoole tutvustada väljaspool Eestit liikuvad head teadlased ja ülikooli lõpetanud oma kõrge tasemega.”
Korduvalt on kõ­lanud arvamus, et heaks ja konkurentsivõimeliseks Euroopa ülikooliks saamiseks on vaja minna üle ingliskeelsele õppele. Teie olete öelnud, et ülikooli roll on säilitada Eestile ainuomast ja kordumatut emakeelset kõrgkultuuri ning teadust…
„Oluline on leida tasakaal, kuigi kiusatus ja surve minna üle ingliskeelsele õppele on kahtlemata olemas. Mina arvan, et praegu on võõrkeelset õpet pigem liiga vähe, loodud on vaid üksikud õppekavad. Samas on huvi Eestis pakutava kõrghariduse vastu välismaal olemas, meil aga ei ole praegu võimalust seda neile pakkuda.
Meie eesmärk ei ole saada Tartu Ülikooli võimalikult palju Hiina või India tudengeid õige pea saabuvat demograafilist auku täitma. Pigem soovime rikastada enda ülikooliruumi, sest iga kultuur toob siia ka väga erineva lähenemise, näiteks mõnele teaduslikule probleemile. See ongi rahvusvahelistumise peamine eesmärk.”
Kõrgharidusele on ette heidetud muutumist massihariduseks. Üliõpilaste väga suur hulk ei võimalda luua lähemaid kontakte tudengite ja õppejõudude vahel, mistõttu ei teki andekatele üliõpilastele individuaalseid professoritest mentoreid. Kas näete kõrghariduse massiliseks muutumises probleemi ning mida võtta ette olu­korra parandamiseks?
„Asi ei ole numbrites ja üliõpilas­te arvus, pigem on probleemiks vale mõtteviis. Ülikooli tulevad väga ebaühtlase tasemega noored, mistõttu audi­tooriumi ühes otsas on erksa mõtlemisega tudeng, teises aga noor, kes ei peaks üldse kõrgkoolis õppima. Kuna õppejõud on seetõttu sunnitud keskmistega toimetama, valitseb oht, et tipud lahkuvad, sest õppimine on muutunud nende jaoks igavaks. Keskpärasuse teine halb omadus on genereerida keskpärasust.
Õppetööd on võimalik ümber korraldada nii, et saaksid tekkida ka personaalsed kontaktid. Ma ei pea silmas ühe vormi asendamist teisega, vaid pigem uute õppevormide kasutuselevõttu (nt e-õpe), et õppejõul jääks rohkem aega tudengiga tegelda.”
Hiljuti Eestit külastanud OECD kõrghariduse eksperdid kritiseeri­sid meie süsteemi, mis võimaldab osal üliõpilastest õppida tasuta, samas kui suurem osa maksab õpingud ise kinni. Mida arvate, mil määral peaksid tudengid oma õpingute eest ise maksma?
„Olen nõus, et praegune süsteem ei ole õiglane. Osaline õppemaks oleks üks lahendus juhul, kui riik ei ole nii tubli, et suudab pakkuda kõikidele tasu­ta haridust. Suurim ebaõiglus on aga hoopis see, et paljud noored ei pääse kõrgharidusele ligi. Küsimus ei olegi niivõrd rahas, kuivõrd õpilase geo­graafilises paiknemises – igasse kooli lihtsalt ei jätku häid õpetajaid. Meie püüame akadeemiliste testide abil kindlustada, et kõik, kes on motiveeritud õppima, ka ülikooli tuleksid.
Mõelda tuleks stipendiumite peale, näiteks nendes valdkondades, kus riigil on vaja rohkem spetsialiste. Arvan, et õppetoetus peaks olema tagatud eelkõige nendele, kes seda vajavad.”
Teie sõnul seisis Tartu Ülikooli eelmine rektor Jaak Aaviksoo selle eest, et alma mater ei muutuks sam­mastega kutsekooliks. Milline võiks ideaalis olla Tartu Ülikoolis teadustöö ja rakenduslikuma suunaga õppe vahekord?
„Loodan, et see lause ei tekitanud arvamust, et pean kutsekooli millekski vähem väärtuslikuks. Tegemist on lihtsalt erinevate õppevormidega, mis ei saa omavahel seguneda. Tartu Ülikool peab täitma oma kindlat rolli Eesti riigis ja ühiskonnas.
Ka siis, kui tegemist ei ole maailma tippteadusega, peab õpe igal erialal põhinema teadusel. Meil on väga häid teadlasi ja maailmatasemel teadust, mille tase ei sõltu niivõrd rahast, kuivõrd sellest, kas eriala eesotsas on heal tasemel professor, kes suudab enda ümber genereerida andekaid noori. Üle poole Eestis tehtavast teadusest tehakse Tartu Ülikoolis. Püüame tippusid igati toetada, aga ka kõikide teiste taset hoida üle keskmise.”
Oma programmis, mille rektorivalimistel esitasite, seadsite olulisele kohale koostöö teiste ülikoolidega. Kuidas ametisse asunult tundub, kas koostööd tehakse?
„Teadlased ja õppejõud teevad koostööd päris palju. Koostööpartnerid võivad asuda ka välismaal, sest teaduses soovitakse koostööd teha mitte sellega, kes on kõige lähemal, vaid sellega, kes on kõige parem.
Koostööd oleks rohkem vaja teha eelkõige õpetamises. Kui mõnes valdkonnas ei jätku Tartus ega Tallinnas piisavalt ressursse, oleks võib-olla mõt­tekas teha ühine õppekava, õpetada ühiselt või jagada õpetamine ära. Et tudengid saaksid parima hariduse, sõl­tumata sellest, kus nad õpivad.”
Millisena näete Tartu Ülikooli kümne aasta pärast?
„Kümme aastat on üsna lühike aeg, ega selle ajaga väga palju teistmoodi juhtuma hakka. Euroopa Liidu infra­struktuuritoetuste kaudu suudame kindlasti õpikeskkonna nüüdisajastada. Arvan, et ka praegu ei ole meie olukord nii kesine, et keegi jätaks tingimuste puudumise tõttu Tartu Ülikooli õppima või õpetama tulemata.
Tulevikus liiguvad üliõpilased veelgi rohkem, võttes aineid mitmest ülikoolist, ka väljaspool Eestit. Oluline on, et neil ka kümne aasta pärast säiliks ja süveneks kodutunne ning osa neist tuleks pärast õpingute lõppemist tagasi siia ülikooli.
Loodetavasti on kümne aasta pärast rohkem andekaid tudengeid, rohkem maailmatasemel õppejõude ja teadlasi. Sinna me pürime.”

Mis on Tartu Ülikoolis teie õppejõuna töötamise aastatel kõige rohkem muutunud?

VERONIKA KALMUS, meediauuringute dotsent:
„Minu õppejõustaaž pole küll eriti pikk – oma esimese loengukursuse pidasin Tartu Ülikoolis 1999. aastal –,
kuid muutused on selle aja jooksul olnud pidevad ja kiired. Nende hulgast tuleb esile tõsta kõrghariduse muutumist massihariduseks, millega käib kaasas varasemast suurem variatiivsus tudengite õpimotivatsioonis, töötahtes ja akadeemilistes võimetes. Sellega seoses on kasvanud õppejõu ees seisvad väljakutsed: kuidas korraldada õppetööd nii, et see oleks efektiivne ka mitmesajast üliõpilasest koosneva auditooriumi puhul? Kuidas tulla toime suurenenud töökoormusega iseseisvate tööde tagasisidestamisel?
Teine, osaliselt kõrgharidussüsteemiväline muutus on seotud tööturu arenguga, täpsemalt tööjõupuudusega, ning teadus- ja arendustegevusse suunatavate ressursside suhtelise vähesusega üldise majanduskasvu taustal. Kuidas motiveerida üliõpilasi pühenduma õpingutele ja kaasata neid uurimisprojektidesse, kui ülikoolivälise tööturu ahvatlustega on materiaalses mõttes väga raske konkureerida?
Kolmas oluline muutus on erialadevahelise konkurentsi ja ebavõrdsuse pidurdamatu suurenemine. Ehkki konkurents on üldiselt edasiviiv jõud, toob see antud juhul kaasa solidaarsuse vähenemise teadlaskonna sees, kohatise klassiviha nn kõvade ja pehmete teaduste esindajate vahel ning lõpuks universitas’e idee hävingu. Nende tendentside süveneda laskmine või nendele kaasa aitamine ei ole kindlasti õige ega ainuvõimalik suund.”

URMAS SUTROP, üldkeeleteaduse osakonna professor:
„Ma ei ütleks, et üldse mingeid väga suuri muutusi toimunud on, inimesed on ikka samad. Ülikool on oma olemuselt konservatiivne institutsioon, mis püsib sajandeid, ka pikema aja möödudes on see üks ja sama. Mõned asjad lohisevad siin Tartu Ülikoolis juba 19. sajandist kaasa, kuigi muu ühiskond on ammu 21. sajandis.
Ühe suurema muutusena tooksin välja ülikooli (ka Tartu Ülikooli) muutumise massiülikooliks. Häda on selles, et Eestis on liiga palju üliõpilasi. 1,4-miljonilise populatsiooni puhul ei ole mitte mingi jaotuse alusel võimalik saada lõpmatult suurt hulka häid üliõpilasi. Kui tudengid peavad Eestis jagunema nii avalik-õiguslike kui ka erakõrgkoolide vahel, on paratamatu, et kõrgkoolis on palju üliõpilasi, kelle koht on tegelikult mujal. Nad on siin lihtsalt selleks, et ülikool saaks pearaha või õppemaksu.
Ülikool, nagu eelnevalt mainisin, on konservatiivne asutus ja kui keegi isegi soovib seda reformida, ei õnnestu see tal. Mure õpetajate ettevalmistamise pärast on nii Tartus kui ka Tallinnas tõsine. Mitte keegi ei taha praegu saada õpetajaks, 20 aastat tagasi see probleem nii suur ei olnud. Palgad ei ole koolis enam kuigi madalad, asi on kinni ühiskonna hoiakutes.
Pean oluliseks negatiivseks muutuseks ka naisüliõpilaste osatähtsuse pidevat kasvu. Mehed lihtsalt tõrjutakse kõrgharidusest välja. Nad teavad, et raha saab teenida ka kõrghariduseta.
Isegi Tallinna Tehnikaülikoolis õpib tehnikaerialadel vähem üliõpilasi kui majanduse ja haldusjuhtimise erialadel. Midagi on paigast ära.
Kõik tahavad kõike õpetada ja kasvada, mistõttu ei jätku enam kellelegi üliõpilasi. Arvan, et Eestisse mahub ainult üks ülikool ning teised ülikoolid kaovad varem või hiljem loomuliku valiku teel.”

INGER KRAAV, kasvatusteaduste dotsent:
„Kõik. Muutusi on palju – suuri ja väikeseid, kiireid ja pikaajalisi. Kuna muutused lõimuvad omavahel, on ühismõju seda tugevam.
Kõige suurem muutus minevikuga võrreldes on ehk avatus. Internet on toonud kaasa võimaluse olla avatud ning see tekitab tunde, nagu oleks suletud uste ja akendega ruum äkitselt avanenud laia maailma tuultele ja valgusele. Sellele lisandub võimalus rohkem liikuda, näha ja kuulda. Samuti osaleda konverentsidel ja kongressidel nii tõeliselt vanades ja väärikates kui ka verinoortes ülikoolides. Praegu jõuab üks inimene aastas rohkematele maadele kui vanasti kogu kateeder viie aasta jooksul ja toob oma reisidelt kaasa ideid, kontakte ja koostööplaane – täites teaduses kehtivat nõuet „näe ja ole nähtav”. See on positiivne muutus, mida on raske ülehinnata.
Suur positiivne muutus, aga hoopis komplitseeritum, on muutuste muutumine pidevaks protsessiks. Muutused toimuvad kõikides sfäärides, mistõttu on kõigi muutuste ühistulemust raske ette teada. Isegi kui lõpptulemus on positiivne, tekitab pingeid ja ebakindlust vajadus uut kava uutmoodi täita, harjumuspärased teadmised ja oskused uutega asendada. Siiski on väljakutse vastuvõtmine ja ühine pingutus tulemuse saavutamiseks töörõõmu põhiallikas. Kui aga tulemus ei vasta ootustele? Tuleb valida kahe võimaluse vahel – kas jätkata või lõpetada. Juhtub, et muutuse läbiviimiseks on nähtud vaeva ja pingutatud ning üle kivide-kändude jõutakse esimeste tulemusteni. Jätkata aga ei saagi, sest visalt edenev protsess otsustatakse lõpetada ja alustada uut muutust.
Uus ei sünni eksimuste ja pettumusteta, aga pingutus tasub end ära.”

Vivat Academia! Vivat professores!

Sel nädalal viivad kõik teed Tartusse. 1632. aastal Rootsi kuninga Gustav II Adolfi asutatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevapidustused algasid eile hommikul teaduskonverentsiga „Varauusaegne ülikoolimõte ja Tartu ülikool” ning õhtul Tartu Jaani kirikus etendatud Mart Kivastiku ajaloolise näidendiga „Kuninga viimne lahing ja ülikooli algus” ning jätkuvad täna aktusega ülikooli aulas, „Kuningas Gustavi Galaga” Vanemuise kontserdimajas saalis ja paljude teiste üritustega. Sündmusele lisab sära tema majesteet Rootsi kuninganna Silvia visiit.
Ülikooli juubeleid on suurejooniliselt tähistatud 1827. aastast, mil möödus 25. aastat ülikooli taasavamisest. Ka 50., 75. (sel aastal jäid suuremad pidustused ära Vene–Türgi sõja tõttu) ja 100. aastapäeva tähistades peeti silmas aastat 1802. Alles iseseisvas Eestis sai ülikool oma ajaloo tagasi, 1932. aastal tähistati suurejooneliselt 300. aastapäeva.
Igaühel, kes on Tartu Ülikoolis õppinud, on sealt oma mälestused. See, kui palju ülikool kellelegi andis, sõltus inimese vastuvõtuvõimest, uudis- ja õpihimust, töökusest, aga suuresti sellestki, millisel kümnendil keegi sinna õppima sattus.
Mina õppisin Tartus aastatel 1967–1972, mil nn Hruštšovi sula oli toonud vabamat hingust ka ülikooli­koolilinna. 1967. ja 1968. aasta üliõpilaspäevad, kus tuhanded üliõpilased kogunesid Raekoja platsile ning Inglisilla juurde laulma ja sütitavaid kõnesid kuulama, kus läbi linna kulgevas tõrvikutega rongkäigus kanti lihtsalt vaimukate loosungite kõrval ka nõukogude süsteemi nöökavaid, sarnanesid oma õhkkonnalt ja meelsuselt aastakümneid hiljem tormiselt kulgenud laulva revolutsiooniga. Aga siis ei olnud veel õige aeg ja liiga suureks paisunud vabadus suruti taas raamidesse. Loosungid keelati ära, ühiskonnakriitilisi plakateid kandnud tudengid visati ülikoolist välja.
Ülikooli vaimses õhustikus ei andnud uus surveperiood end tänu esimese Eesti vabariigi ajal hariduse saanud õppejõududele kuigi palju tunda. Eesti filoloogidel oli selliseid õppejõude palju. Rooma raidkuju välimusega antiikkirjanduse ja ladina keele õppejõud Richard Kleis, alati heatahtlik Villem Alttoa, ekstsentriline Valmar Adams, irooniline Harald Peep, vitaalne Paul Ariste, ülikorrektne Eduard Vääri. Kõik nad andsid meile rohkem kui ainult oma ainet. Nende kaudu saime aimu vaba ühiskonna vaimulaadist, mis kaitses meid diktatuuririigile omase ajupesu eest.
Ülikool oli siis ja on ka nüüd oma kasvandikele murrangulise tähendusega. Pean viit Tartu aastat – iseseisva elu alustamise, väärtushinnangute kujunemise ja kinnistumise aega –
oma elu kõige erilisemateks. Kõigi minu oluliste otsuste, edusammude, aga ka vigade ja eksimuste tagamaad peituvad just seal.
Uue Eesti vabariigi ülikoolielu tunnen lähemalt oma laste ja teiste tuttavate noorte kaudu. See on hoopis teistsugune kool. Palju vabam, oluliselt rohkem võimalusi pakkuv, oma õppuritele laia maailma uksi avav.Sealt laiast maailmast tagasi tulnuna seisatavad nad kuue samba ees ja ohkavad: oh, kui väike. Euroopa ja Ameerika suurte ülikoolidega võrreldes on Tartu alma mater tõesti väike. Aga ta on meie oma ja sellisena hindamatu.
Palju õnne, 375-aastane Tartu Ülikool!
 

Sirje Tohver

Ministeeriumis

1. oktoobril käis minister Tõnis Lukas Valgamaal. Ta külastas Valga koole, kohtus maavanema, omavalitsusjuhtide, õpetajate ja õpilastega. 2. oktoobril kohtus asekantsler Katri Raik Euroopa Nõukogu inim­õiguste voliniku Thomas Ham­mar­bergiga. 3. oktoobril toimus Tartu Üli­kooli raamatukogus ajakirja Akadeemiake esitlus. 4. oktoobril avas minister Tõnis Lukas Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksakeelse osakonna kümnenda aastapäeva teaduskonverentsi. 5. oktoobril toimub Tallinnas rahvusraamatukogus „Leonardo da Vinci” programmi infoseminar.

Sõnumid

Riigieelarves on hariduskulud eelistatud

„Eesti Euroopas”

Euroopa Liit tähistab tänavu 50. aasta­päeva. 2008. aastal 90. aastapäeva tähistav Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu 2004. aastast. Samas on Eesti seotud Eu­roopaga sajandeid, olles sillaks lääne ja ida, põhja ja lõuna vahel. Eesti on kuulunud ja kuulub Euroopa kultuuri- ja majandusruumi.
Tahame elada säästvas ja sõbralikus Euroopas, kus väärtustatakse inimest tema igapäevategevuses, põlisrahvaste kultuuri ja ajalugu. 50 aastat Euroopa Liitu on piisav aeg, et teha üldistusi ja järeldusi. Tänane õpilane saab koguda ja talletada väärtuslikku vanematelt ja vanavanematelt, kes teavad ja mäletavad. Ka on kasvanud võimalused kasutada allikatena Internetti, ajakirjandust, publikatsioone.
Sündmusteahelas on ajalugu teinud Eesti riigi- ja ärimehed, teatriinimesed, sportlased, sõjaväelased, kirjanikud, kunstnikud ja teiste elualade silmapaistvad isikud, kes on seotud Euroopaga.
Ühiskonna-, majandus- ja kultuuritegelaste, poliitikute ning teiste tuntud ja tunnustatud inimeste tegevuse kõrval on tähtis ka tavainimene, tema eluolu ajaloo pöördehetkedel, talle osaks saanud saatus, muutused igapäevaelus ja mentaliteedis.
Kirjutamisel ja uurimisel võiks kaaluda alljärgnevaid teemavaldkondi.
Euroopa ja Eesti ajalugu: Eesti ajalugu seonduvalt Euroopa ajalooga sajandite vältel; Hansa linnad, nende seotus ajaloos ja tänapäeval; Eesti ajaloo ja pöördeliste aegade kajastamine teiste riikide ajakirjanduses; inimene ja muutused inimeses läbi ajaloo; sõjad ja nende mõjud inimestele ja riikidele, sarnasused ja erinevused; Eesti rahvusvahelistes lepingutes; riigikordade vahetumine ja nende mõjud, sarnasused ja erinevused; Euroopa riikide koostöö ajaloo vältel; inimsusevastased kuriteod; Rooma leping ja Eesti.
Euroopa ja eesti kultuur: eesti koolid Euroopas; võõrkeelsed koolid Eestis; eesti kultuuritegelased Euroopas ajaloo vältel; kiriku roll Eestis; sõpruskoolid, sõprusvallad, sõpruslinnad jne; eesti kunst, teater, film, kirjandus, teater, sport Euroopas; eesti ja teiste Euroopa rahvaste tavad ja kombed, sarnasused ja erinevused; rahvuskultuuriseltsid Eestis; Euroopa riikide ajakirjandus Eestist.
Eesti inimene Euroopas: eesti inime­ne tööl Euroopas; diplomaatilised institutsioonid; eesti kultuuritegelased, sportlased, teadlased Euroopas; eesti põgenikud Euroopas; eestlased rahvusvahelistes organisatsioonides.
Eestlased Euroopas nn Eesti asja ajamas: eesti noorte võimalused õppida ja töötada Euroopa riikides; kajastused mee­dias.
Eurooplased Eestis: võõrtöölised; Eu-roopa riikide diplomaadid, teadlased, kultuuritegelased, sportlased, sõjaväelased Eestis; pagulased Eestis; migratsioon, selle tagajärjed; immigratsioon; mentalitee­dimuutused läbi aja; kajastused meedias.
Diplomaatia: Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid: Euroopa Liit, NATO, Euroopa Nõukogu, OPEC; diplomaatilised institutsioonid Eestis ja Euroopas, nende seotus; Eesti rahuvalvejõud ja nende tegevus Euroopa riikides; Euroopa riikide diplomaatilised esindused Eestis; riigikogu väliskomisjoni tegevus; välisministeeriumi tegevus; Euroopa Liidu büroode tegevus; inimõiguste tagamine; kajastused meedias.
Majandus: euroraha ajalugu; Eesti Euroopa majandusruumis; Euroopa riikide majandustegevus Eestis; rahvusvaheline keskkonnategevus, ökoturism, globaliseerumine; eesti põllumees Euroopa Liidus, toetused; euronormid ja nende täitmine Eestis ja mujal; rahvusvaheline kaubandus; Euroopa ühisturg; kajastused meedias.
Hinnatakse uurimistöö originaalsust, allikate kasutamise oskust ja ül­dis­tamist, tööde vastavust teemale.
Võistlust korraldab Eesti Ajalooõpe­ta­jate Selts, toetavad Körberi Sihtasutus Saksamaal, haridus- ja teadusministeerium ning Avatud Eesti Fond. Töid oodatakse 1. aprilliks 2008 aadressil Kaa­re 12, 65605 Võru. Kokkuvõtted võistlusest te­hakse 2008. aasta mai algul. Preemiad on nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliosas: 1. koht – 3000, 2. – 2500, 3. – 2000 krooni. Preemiad on ka juhendajatele. Parimad saavad osa võtta rahvusvahelistest laagritest, kuhu kutsub ja mida rahastab Körberi Sihtasutus. Haridus- ja teadusministeerium annab eripreemiate saajatele hinnalised raamatud. Ilmub neljas kogumik õpilastööde paremikust.
Selle õppeaasta sügisvaheajal, 29. ja 30. oktoobril toimuvad koolituspäevad Tartus, kuhu oodatakse nii juhendajaid kui ka õpilasi. Osavõtt on tasuta, ööbitakse hotellis. Registreerumine aadressil tiiuojala@hot.ee 8. oktoobriks, hea, kui teatatakse ka öömajasoovist. Septembri jooksul jõuavad koolidesse infovoldikud.
EAS-i koduleheküljel www.eas.edu.ee on uurimistöö koostamise juhend, võistluse tingimused ja muu vajalik lingi EUSTORY all. Soovime eduelamusi uurimisel ja juhendajatele huvilisi õpilasi!
 

c   

Mõte

Õpetajate Leht avaldas 21. septembril minu lõpukõne seminaril, millega mu kolleegid tähistasid minu 70. sünnipäeva. Tänan veel kord nii Tallinna Ülikooli kui ka häid kollee­ge, kes selle mõtte teoks tegid, ja sealjuures veel selliselt, et kogu pikk ettekannete päev ja sellele järgnev õhtune osa sujus erakordselt leebes meeleolus. Justkui polekski tegemist vastuoludesse kistud isikuga, nagu ma ju seda siiski olen.

Minu mitte eriti optimistlik lõpukõne „Mõnede 21. sajandi ausate eestlaste dilemma” küljendati Õpetajate Lehe toimetuses, kui ma olin Tallinnast ära, nii et vahepealkirjad mõtles välja toimetus (resp peatoimetaja Tiia Penjam). Mulle loeti need vahepealkirjad telefonis ette –  paremaid poleks osanud minagi leida.
Mul oli siiski natuke kahju ühest enda mõeldud vahepealkirjast „Pre­ventiivne glorifitseerimine”, aga peatoimetaja Tiia Penjam pakkus mulle kohe võimaluse sellel teemal kirjutada. Arvasin, et kirjutada pole vaja, sest preventiivse glorifitseerimise ning isikute ja ajaloosündmuste mustvalgeks tõlgendamise hukatus­likkus oligi olnud üks mu kõne teemasid. Kuid nüüd võtan ma pakkumi­se vastu, sest olen veendunud, et need suhtumised etendavad Eesti ühis­konnadebatis võimsa manipulaa­tori (ajupesu) rolli, aga isegi väga val­gustatud ja tundlikud inimesed võivad probleemist vahel mööda vaadata.
Preventiivne glorifitseerimine on­gi tõhus vahend ajaloo mustvalgeks tõlgendamisel. Sest kui mõned isikud, institutsioonid või ajaloosünd­mused on juba saanud ülipalju (sageli teenitud või osalt teenitud) positiivset aurat, kuidas siis ikka minna küsima, kas kogupilti ei kuulu ka teistsuguseid episoode? Küsija lüüakse kohe mutta, isegi kui tal on nende teistsuguste oluliste episoodide kohta ümberlükkamatud tõendid.
Sama on negatiivse poolega. Must­valgesse pilti ei mahu varjundid, aga varjunditeta ajaloost on raske midagi õppida (kui ajaloost õppimist üldse tõsiselt võetakse). Mustvalges ajaloos esitatakse ühtesid nimesid, ins­titutsioone ja sündmusi (ainult) positiivses kontekstis ja teisi (ainult) negatiivses. Selline tendents Eestis süveneb.
Minu kõne üheks teemaks oli ni­mesid nimetamata või nimesid nimetades probleem: halbade tegude tegijate nimede väl­timine ei ole lahendus ega ole ka päris aus, kuigi sündinud asjade käsitlemine nimesid nimetamata on võrratult mugavam.
Nimede nimetamine negatiivses seoses on kõnelejale-kirjutajale raske moraalne probleem. Aga nimetamata jätmine jätab kõik ebamääraseks ja võimaldab ajada süü süütute kaela. Seda on paksult kogu ajaloos, eestlaste praegune vanem põlvkond on seda tundnud eriti vastikul kombel.
Mina ei toeta ei vaikimise van­de­nõusid ega preventiivset glori­fitseerimist, kuigi viidatavas semina­ri lõpukõnes tegin möön­duse, et jätan seekord (tookord) mõned ni­med nimetamata. Sest mõnikord on ebamugavust põhjustada raskem kui mõni teine kord.
Pealegi oli mul just äsja olnud nii mulle kui ka teisele osapoolele traumaatiline konflikt – üks vanade asjade üleseletamine. Olin negatiivses sõnastuses nimeliselt osatanud inimest, kellega mul ei ole mingit tahtmist suhteid katkestada. Kuid tookord oli mul põhjust ja ma reageerisin üle. Lepitus (ma loodan, et kestev) saabus seminaripäeval. Aga ka valusad kogemused ei tohiks meid kallutada põhimõttelise vaikimise teele.
Sellises kontekstis juhtus Õpetajate Lehel väike õpetlik komistus minu kõne avaldamisel. Õpetajate Leht kustutas kas mingit sõnakorduse vältimise soovitust meenutades või siis lugedes teksti ühe lõigu kaupa kahes lauses järjest ühe lühikese sõna.
Loetagu minu kõne lõiku sellisena, nagu see kõlas Tallinna Ülikooli Tallinna saalis 11. septembril ja nagu selle sai ka Õpetajate Lehe toimetus: „Ma püüan täna nimetada võimalikult vähe nimesid ja rääkida rohkem probleemidest. Ma ei taha täna tuua problemaatilistesse seostesse nimesid, mille ümber Eesti avalikkus on vabade aastate kestel kudunud müüte, millesse otse põhimõtteliselt ei tohi kuuluda midagi negatiivset. Ma saan väga hästi aru, et poolikult kõneldes ei ole ma päris aus, aga päris aus olla ongi raskem kui korrata täidissõnu „Olgem ausad!””
Tavaliselt kirjutan ja kõnelen ma liigagi osutavalt – säästmata mis tahes nimesid, kui ma olen kindel, et ma faktides ei eksi ja et õigus on minu poolel. Kuid nähes mulle pühendatud seminaril esinejate nimekirja, tajusin ma, et selle akadeemilise sündmuse õhkkond kujuneb väga leebeks algusest lõpuni. Nii oligi, ja ma tegin õigesti, et kirjutasin eelmisel päeval oma kõne leebesse sõnastusse.
Jätke nüüd tsiteeritud lõigu kahes järjestikuses lauses ära sõna täna, ja teie ees on konjunktuurlane, kes otse põhimõtteliselt ei taha tuua küsitavatesse seostesse teatud glorifitseeritud nimesid. Ühesõnaga, kõneleb inimene, kes peabki mustvalget ajalugu õigeks ja puutumatuks.
Kindlasti ei olnud ega ole see minu mõte. Ma tegin möönduse ainult selle seminari lõpukõneks ja seda markeeris sõna täna kordamine. Võib-olla mõtlesid toimetajad, et kuna tekst ilmub hiljem kui kõnelemise täna, siis tuleb see täna välja jätta?
Maailmavaade siiski ei muutu niimoodi, aga selline äpardus näitab, kui hapral jääl liigub meie ühiskonnadebatt. Kui juba ühe sõna väljajätmine muudab deklareeritu tähenduse peaaegu vastupidiseks, mis siis veel rääkida tegelikult aset leidnud sündmuste tahtlikust unustamisest. Selles viimases näitab Eesti ühiskonnadebatt kindlat meistriklassi.
Kas on siis ime, et salatsemine on muutumas riiklikuks poliitikaks, mida delikaatsete isikuandmete, ärisaladuse, positiivse investeerimiskliima või mis tahes eufemistlike bürokraatlike sõnaühendite abil Eesti Vabariigis juurutatakse. See on ohuks riigi ja iga inimese julgeolekule, see loob pimendatud läbitungimatu maastiku, kuhu korruptsioon, protežeerimine ja trügimine on sisse programmeeritud.
Ma ei harjuks enam olema õppejõud olu­korras, kus üliõpilaste eksamihindeid käsitatakse salastatud delikaatsete isikuandmetena ja kus ma peaksin hämminguga (aga vaikides!) jälgima, kuidas rumalapoolne üliõpilane võidakse äkki promoda üliedukaks. Mul on kõhe liikuda Tallinna vanalinnas, mil­lest me ei tea, kes on seal omanik, kuigi agressiivne matrjoškandus vihjab anonüümsetele peremeestele.
Avalikkusest ja läbipaistvusest lobisedes muudetakse loomulikku avalikkust eeldavad valdkonnad salastatuks. Vastukaaluks muutub loomulikku delikaatsust eeldav inimese eraelu üha enam ja üha avalikumaks müügiobjektiks, mille puutumatus on sama moodi sõnakõlks. Avalik ja kardinatagune maailm meie ümber vahetavad kohad. Meie magamistubadesse seatakse ajakirjanduse prožektorid ja kõikenägevad kaamerad, aga aknataguses välisilmas on kõik nii mitmekordselt ja mitmeastmeliselt kodeeritud-šifreeritud, et selles ruumis tegutsejad ise ka ei orienteeru enam.
Kindlasti on niimoodi paljudele kasulik. Aga kas selline maailm on püsivat kestmist võimaldavas tasakaalus, selles pole ma sugugi veendunud.

Kirjad

Raportid ju ei valeta!
Eestis korraldatakse igat masti uuringuid – küll kohalikke, küll rahvusvahelisi. Esimestest saame teada, kui palavalt rahvas ikka võimuerakondi armastab või mida arvata Kristiine Prismas viinamüügikeelu kohta. Need jäävad meil isekeskis arutada ja võimaldavad vaidlustes auru välja lasta. Rahvusvahelised uuringud on hoopis teine tera. Need annavad maailma üldsusele mingi pildi meie väikese riigi elust.
Viimati ehmatas meie poliitikuid ja üldsust ENPA president Rene Van der Linden, kui ta oma Tallinna-visiidil tõsimeeli teatas, et Amnesty Internationali ja ÜRO inimõiguste voliniku raportite põhjal ei saa Eesti kodakondsuseta elanikud meie kohalike omavalitsuste valimisel hääletada. Ei aidanud poliitikute vastuväited midagi, sest raportid ju ei valeta. Kuidas need raportid siis koostatakse ja kas me neid ka ise näeme, enne kui need kõrgetes sfäärides ringlema hakkavad? Lihtkodanik seda ei tea. Aga võiks teada.
Teine „uudis” üllatas juba meie koole ja andis mõista, et igale küsitlusele vastates peab enne hoolikalt mõtlema, kui vastus kirja panna. Nimelt väitis paar nädalat tagasi avalikustatud UNICEF-i raport, et Eestis puudub 8. klassis matemaatikatundidest 45% õpilastest. Kust need arvud võetud on, ehmatasid koolijuhid.
Aga te ise vastasite nii! Nimelt võeti andmed võrdlevatest tabelitest 2003. a korraldatud võrdlusuuringu TIMSS-i andmetest. Selles võrreldi eri riikide õpilaste teadmisi reaalainetes ja meie õpilased saavutasid seal väga häid tulemusi. Aga uuringu andmeid kasutati ka muudeks uuringuteks – näiteks, kui palju lapsi koolist puudub. Arvesse võeti koolijuhtide vastused selle kohta, kui suured on nende koolis probleemid puudumise, hilinemise ja popitegemisega. Ja nüüd tõi UNICEF-i uuring välja, et postkommu­nistlikes riikides on haridusele ligipääsuga endiselt probleeme. Juhtkohta hoidvale Eestile järgneb juhuslikult küll veel LAV, aga edasi tulevad Leedu, Bulgaaria ja Läti. Ilmselt tunnistasid ka nende riikide koolijuhid oma probleeme liiga ausalt.
See tuletas meelde ühe raporti koostamise loo veerand sajandi tagant. Üleliiduline komisjon, kuhu kuulus ka üks tuttav ENSV haridusametnik, uuris koolikohustuse ja õppeedukuse olukorda Kesk-Aasias. Vennalikus Tadžikistanis jõuti uurimisreidil mägiauuli ning küsiti pereisalt, mitu last tal on ja kas kõik ikka koolis käivad. Peremees kutsus naise kohale, et täpsustada, kui palju neil lapsi on. Tuli välja, et 12. Kuus käivad koolis, kolm hoiavad kodu korras ja kolm on poole aasta kaupa lammastega mägedes. Teisel poolaastal vahetavad koolilapsed töörügajad välja. Ja ometi olid Kesk-Aasia liiduvabariigid nii koolikohustuse täitmise kui ka õppeedukuse protsendiga, mis lähenes sajale, tol ajal Eestist kaugel ees. Pole midagi uut siin päikese all. Ka raportite koostajatele ja küsitlejatele peab oskama õigesti vastata.

Mina olen tugeva põhikooli poolt
Lugesin huviga, et 3. novembril peetakse Tartu Õpetajate Seminaris haridusfoorumi eelfoorum, kus on kõne all tugeva põhikooli probleemid. Maapõhikooli direktorina lisaksin omalt poolt mõned võtmeküsimused nende probleemide arutamiseks.

1.      Põhikooli tulevik ja prestiiž ripub väga otseselt ära gümnaasiumi ja põhikooli planeeritavast lahutamisest. Enne selle teoks saamist ei saa ka tugevast põhikoolist rääkida.
2.      Senimaani on igale põhikooli õpetajale ja ka direktorile prestiižne minna keskkooli õpetajaks. Samamoodi peavad kõik lapsevanemad a priori keskkooli lapsele paremaks nii taseme kui ka võimaluste poolest.
3.      Ainult lahutamisega saame kindlustada kõigi põhikoolide võrdsuse ja lastele võrdsed võimalused edasise õppe ja elu planeerimisel.
4.      Sama kehtib kutsehariduse tugevuse ja tuleviku suhtes. Muidugi peab kutsekool ise olema heal tasemel, kuid edukamad noored ei hakkagi enne selle võimaluse peale mõtlema, kui puudub vajadus tõsiselt kaalutleda ja valida, kas minna gümnaasiumi või kutsekasse.
5.      Last but not least: igal koolitüübil/haridusastmel – alusharidusel, põhiharidusel, kutseharidusel ja gümnaasiumiharidusel – on oma selge eripära, mida peab mitte ainult arvestama, vaid millest peab lähtuma!

Kaarel Laaneorg
Enn Siimer

Kui mina olin veel väikene mees

Metallide külmtöötlejast arheoloogiks

Aukartusest elu ees

Tallinna ühe eliitkooli „tootmiskoosolekul” esitas koolijuht pedagoogidele lihtsa küsimuse: „Mis on kooli põhieesmärk?” – „Hari­duse andmine!” – „Vale vastus,” polnud küsimuse esitaja nõus. –
„Teadmiste omandamine.” –  „Samuti mitte,” ei soostunud direktor pakutuga. Nõutu vaikuse ruumis katkestas ta ise väitega: „Kooli põhieesmärk on areng.”

Olin rabatud öeldu täpsusest. Täna­päeva maailma infotulvas orienteeru­mise, kõikvõimalike testide eduka läbimise ja võimalikult kõrge punktiskoori saavutamise surve all võivad ja ilmselt ongi paljud vanemad, õpetajad ja õpilasedki selle lihtsana näiva tõe unustanud.
On ilmselge, et absoluutselt võimatu on tänapäeva maailmas kõiki vajalikke teadmisi omandada, kuna tihtipeale on õpetamise hetkel osa nendest juba aegunud. Ühiskonna surve sunnib siiski nii õpetajaid-mentoreid kui ka hoolivaid lapsevanemaid nõudma lapselt üha kõrgemaid tulemusi ja edukamalt läbitud teste – õpiprotsessi jooksul saavutatavaid käegakatsutavaid tulemusi.

Tahame lapsele parimat
Autojuhtimiseks on vaja taotleda juhilube, sukeldujaks saamiseks läbida kursused, aga lapsevanemaks saamiseks diplomit vaja ei ole, sest keegi ei mõõda inimese küpsust maimukese vanematele üleandmisel. Eks igaüks siis annabki endast parima, ikka nõudes ja noomides. Tahame lapsele ikka parimat, paremat, kui meil endal oli.
Õnneks on vanematel nii lasteaias kui ka koolis abiks õpetajad, kes selle ala proffidena teavad, mida ja kuidas nõuda. Nendele võib loota. Eeldame lapselt häid hindeid ja käitumist, edukat edenemist sootsiumis, põnevates ja prestiižikates trennides käimist.
Mida tunneb selle surve all laps, kes peab toime tulemiseks olema kompetentne kõigis valdkondades: arvutama nagu noor jumal (selleta ju tänapäeval ei saa), kehalise kasvatuse normatiive täitma (kehaline areng on vajalik), muusikafanaatikust lauluõpetaja nõudmisel perfektselt noote tundma ja ehk laulukoorigi minema (muidu ei saa laulutunni eest „viit” kätte), füüsikast, keemiast ja bioloogiast ma parem ei räägigi ja kõige tähtsam: keeled. Soovitavalt mitu ja võõrast.
Ja seda iga päev! Iga päev olla kaalutud ja katsutud, hinnatud ja vaetud kõigis neis valdkondades. Õpetajad noomivad ja tunnevad survet ning vastutust, sest meie ühiskonnas loevad ainult tulemused, punktid ja hinded. Käegakatsutav värk!
Üsna õudne! Vaevalt et keegi täiskas­vanutest tahaks selles elus veel kord näiteks gümnaasiumilõpetaja olla. Meie tillukese rahvakillu depressiivsust ja suitsiidikalduvusi arvestades (ka noorte hulgas!) on viimane aeg midagi ette võtta.

Vaja on isiksusi
Fakt, et pole kahte sarnast inimest, tuleks haridussüsteemis postulaadiks muuta. Diferentseeritud õpetamine on kallis, tülikas ja aeganõudev, aga sellest pole pääsu. Individuaalne lähenemine igale õpilasele väsitav, kuid vältimatu. Haridussüsteemi esma­ne eesmärk peaks olema isiku indivi­duaalsuse avamine ning arendamine ja lihvimine, liikumine unikaalsuse poole.
Arenev ühiskond ei vaja aegunud infokoormast muserdatud kooli­lõpetajaid, masstoodangut, mille potent­siaali on võimatu avada. Ühis­kond ei vaja inimest, kelle unikaalne „telg” on murtud ja marssalikepike põuest kadunud. Arenenud ühiskond vajab isiksusi, julgust tegutseda ja mõelda uutmoodi, nii nagu tänapäeva koolides veel ei õpetata, sest võimalik tulevane edu peitub just uudses mõtteviisis, julguses originaalselt mõelda (võtame või Bill Gatesi!)
Seetõttu olengi nõus ülalmainitud koolijuhiga, kel leidus suurust ja julgust tuua välja igasuguse haridusasutuse (Stanislavskit tsiteerides) pealisülesanne – isiksuse areng. Julgen siinjuures aga arvata, et tänapäeva kooli hindamismallid ja kriteeriumid seda suunda ei toeta.

„Kolm” ei motiveeri õpilast
Kehtiv viiepalliline hindamissüsteem, eri aegadel lahjendatud ja loksutatud erinevate tundmatutega (pean silmas vahepeal kohustuslikuks saanud X-e, tulphindeid, jooksvaid hindeid ja jumal teab mida), on kaotanud oma nõtkuse, olles miinustest-plussidest ilma jäetud. Olukord, kus viiest võimalikust hindest on positiivsed ainult kolm ehk vaid pisut üle poole, ei motiveeri õpilast.
Mõned „eriti” arenenud kohusetundega pedagoogid peavad viie vääriliseks vaid mõnd üksikut õpilast ja olgu selle „neljaga”, kuidas on, kindlam on keskpärasele õpilasele „kolm” panna, sest siis pole ta üle hinnatud ja vastab järgmisel korral ehk paremini…
Kui saaksin, keelaksin „kolme” pa­nemise üldse ära, sest see hinne ei näita midagi, küll aga võib õpilaselt võtta soovi enama poole püüelda –  „üle kolme nagunii ei panda”.
Julgust hinnata, kallid kolleegid! Praeguste hindamiskriteeriumide puhul aitaks hädast välja plusside-miinuste süsteem, mida oma märkmikus ikka rakendan. „Neli miinus” motiveerib enam kui „kolm”, pole põhjust karta pisut paremat hinnet panna, kuni on vähegi alust. Kahevahel olevate veerandihinnete puhul olen võtnud reegliks panna kõrgem, sest miski ei motiveeri enam kui edu tajumine. Äpardusi (kehvemaid hindeid) tuleb niikuinii ette, iga võimalust õpilast hea hindega premeerida tuleb ära kasutada.

Laps on suurim vara
Usun, et kitsivõitu hindamine võib teadmiste poole pealt ju õigegi olla, aga on pärssiv ja negatiivne isiksuse arengu seisukohast. Kui meid, täiskasvanuid, vahetevahel töökohtades testitaks ja kaalutaks, hinnataks ja vaetaks, eeldaksime hindajatelt suuremeelsust meie äpardustest mööda vaadata ja keskenduda õnnestumistele.
Ka vanematel ja õpetajatel tuleb vahel endasse vaadata, vaadata enesekriitiliselt üle oma teod ja mõtted, viimaste aastate saavutused ja kordaminekud ning nurjumised – missugusele hindele oleme ise oma elueksami sooritanud?
Meil, õpetajatel, lasub määratu vastutus, mis on võrreldav ehk arstide omaga: arsti käes on meie suurim vara, tervis. Kirurg, skalpell käes, võtab vastutuse elu ees: ta võib ravida, ta võib tappa. Õpetaja kätesse on usaldatud inimese suurim väärtus: tema laps. Õpetaja käes on määratu võim oma õpilase üle. Õpetaja võib teha tohutut kahju, muserdades ja kahjustades lapse alles kujunevat minapilti kõike tavaraamistikku mitte mahtuvat, ebamugavat pärssides ja keelates, igaks juhuks teistmoodi kirjandile või ülesande lahendusele negatiivset hinnangut andes.

Õpetaja on ka inimene
Õpetaja võib anda lapsele ka tiivad, in­nustades ja julgustades teda maailma avastama, ebaõnnestumistest hoolimata (kellel neid ei juhtuks), aidates lihvida välja isiksuse seda tahku, mis igaühe eriliseks teeb. Siinjuures pole oluline, mis ainega on tegu. Selline õpetajatüüp eeldaks küll üliinimest, võikse nüüd väita. Otse vastupidi, võib-olla aitaks, kui õpetajatelt ei oodataks üliinimeseks olemist. Ja päris hull on lugu, kui mõni õpetaja end selleks peab (ühiskonna surve on olemas).
Levinud ütlus „Õpetaja on ka inimene” väljendab üsna täpselt külamehe heatahtlikku andeksandi millegi vastu eksinud vaese õpetaja suhtes. Ta ka ikkagi inimene, vaatamata sellele, et on õpetaja (peaks olema täiuslik inimene – eeskuju minu lastele, kuigi ma ise seda iga kord ei ole).
Mina tunnen end inimesena, kes saatuse tahtel on õpetamisega tegelema hakanud. Inimesena, kes õpetab. Mitte õpetajana, kes on ka inimene. Inimesena, kes on ekslik, pidevas arengus ja muutumises ning võimaldab sedasama õpilastelegi. Inimesena, kellel on aukartus „inimmaterjali” ees, kellele oma teadmisi jagan ning kellest enamik minust peagi mööda tuhiseb, sest säärane on elu reegel.Noblesse oblige!

Kui on konkurss, siis on hea kool!

Miks peavad piirkonnakoolid katseid korraldama, kui on teada, et lapsi on vähe ja kõik mahuksid kenasti isegi suurlinna koolidesse ära? Kahjuks või õnneks on seis selline, et ei mahu ikka küll.

Meie koolis on viimased viis aastat olnud 1. klassi tahtjaid rohkem kui kohti. Kõik need aastad on kooli tulla soovivate laste arv olnud saja lapse kandis. Kui vaadata ümbruskonna teiste eestikeelsete koolide 1. klassi laste arvu, siis peale ühe, kus on tõesti vist vaid 15 last kirjas, on ülejäänutel sel aastal vähemalt kaks mõistliku suurusega paralleeli.
Suur tung kooli on osaliselt tingitud sellest, et Tallinn korraldas 2006. a kevadel teeninduspiirkonnad ümber. Kui varem oli nn teenindav kool määratletud tänava-, siis nüüd asumipõhiselt. Igal asumil on kolm-neli teenindavat kooli ning vanemad „hääletavad jalgadega”. Väga suurelt üldistades on kujunenud olukord, kus meie linnaosas on kaks kooli, kuhu trügitakse, kaks, kuhu tungi ei ole, aga kes saavad klassid rahulikult kokku, ja kaks virelevad.
Koolide asumipõhine jaotus on võimendanud fakti, et Tallinnas on koolide kihistusi rohkem kui kaks (st eliitkoolid ja ülejäänud). See ilmneb just laste esimesse klassi vastu võtmisel tekkiva doominoefektina, kus toimub ligi kuu jooksul liikumine – meilt läheb lapsi kesklinna ja meie võtame juurde enda ootelehelt ehk ümbruskonna teistest koolidest.

Loeb kooli maine
Kuigi oleme äärelinna põhikool, on meie maja kenasti remonditud ja juurdeehitisegi saanud – remondi järel üks olulisemaid kriteeriume, vähemalt osale vanematest. Samas ei mahu majja üle kahe paralleeli ning see määrabki vastuvõetavate arvu. Õhtust vahetust teha ei tohi ja nii ei olegi kõiki tahtjaid võimalik vastu võtta.
Põhiline, mis vanematele loeb, on siiski kooli maine. Öeldakse, et meie majas valitseb sõbralik ja hooliv õhkkond. Seda on rõõm kuulda, kuigi ei saa salata, et taolise õhkkonna loomiseks on vajalik ka teatav hulk konservatiivsust ja karmust, mis eriti vanematele õpilastele alati sobida ei pruugi. Seni pole kurdetud ka õpetamise taseme üle. Enesekriitilisust säilitades tuleb tõdeda, et mõnes mõttes on kindlasti tegu ka haibiga, et mitte öelda massipsühhoosiga, mis ise ennast üles kerib – kui on tungi, on järelikult hea kool.
Ühtpidi, mis saab koolil selle vastu olla, kui sinna tulevad motiveeritud lapsed ja vanemad. Teistpidi on kevad üks raskemaid perioode koolis. Kuidagi peab valiku ju tegema, sellega kaasnevad aga pinged ning protsessimised. Olles koolikatsete ja nimekirjade koostamisega seotud juba aastaid, olen saanud aru: ükskõik, mis kriteeriumi järgi me valikut ka ei teeks, väljajääjad on ikka rahulolematud.

Väljajääjad pole rahul
Probleemiks on tõstetud näiteks sooline diskrimineerimine – püüame klassidesse võtta enam-vähem võrdselt poisse ja tüdrukuid ja kui sel hetkel oli poisse rohkem ootel, diskrimineerisime poisse.
Laste turvalise koolitee arvestamine. Raudtee ja tänava ületamine võib olla olenevalt elukohast (loe: vajadusest) nii ohtlik kui ka ohutu.
Liiga vähe (just nimelt vähe!) stressi koolikatse tegemisel. Eelkoolis käinud lapsed tegid oma tööd eelkoolitundides ning vanem selgitas, et lapsed ei kogenud piisavalt stressi, mis ajendaks end kokku võtma ja pingutama…
Lahendust ei usu olevat ka selles, kui loobuksime lastega tutvumisest ning võtaksime kriteeriumiks avalduste esitamise järjekorra. Kindlasti leiduks neid, kel mõjuval põhjusel ei õnnestunud õigel ajal avalduse esitamiseks kooli jõuda, kuigi ta kodu on kooli kõrval.
Nn väljapraagitutega seostub kõige murettekitavama probleemina kooliküpsus. On lapsi, kelle puhul saab eelkooli või koolikatsumise käigus selgeks, et nad vajavad veel ühte aastat lasteaias (eelkoolis). Põhiliselt on tegu koduste lastega, kellega mingil põhjusel ei ole tegeldud.
Kahjuks on praegune koolipikenduse taotlemise süsteem aeglane, jäik ja poolik. Nii satub laps, kes vajaks aastat rahulikuks arenemiseks, siiski kooli, kus tema stardipositsioon on teiste omast kehvem ning enesehinnang ja motivatsioon saavad kõvasti kannatada. Igaühele on selge, milliseid probleeme see lapse edaspidises arengus kaasa toob.
Kokkuvõtvalt – lapsi linnas jätkub ja võib tõesti nii olla, et kõik ei mahu oma asumi esimese eelistuse kooli.

Eesti kultuuri „invasioon” Göteborgi oli edukas

Göteborgis 27.–30. septembrini toimunud põhjamaade suurimal raamatumessil sai Eesti peakülalise staatusega hästi hakkama – musta kuupi kujutanud messiboks tõmbas külalisi ligi, raamatumüük kulges edukalt ning seminarid ja luuleõhtud olid rahvarohked. Suurima menu osaliseks sai Imbi Paju „Tõrjutud mälestused”, mis tõusis fookusesse ka Rootsi meedias.

Enne messile sõitu, 20. septembril võisid huvilised näha Eesti musta värvi esinduslikku üheksa meetri kõrgust boksi ka kodumaal Eesti Näituste paviljonis. Kirjanik Jan Kausi sõnul sümbo­liseeris must kuup neid mastaape, millega mindi Göteborgi rääkima eesti kirjandusest, kultuurist ja ühiskonnast. Programmi kommenteerides rõhutas Kaus eestlaste soovi näidata kogu siinse kultuuri rikkalikkust ning Eesti prae­gust ühiskonda ja elu laiemalt. Kultuuriprogramm „Estival” sisaldas nii eesti teatrit, filmi, tantsu, muusikat kui kujutavat kunsti. Märkimisväärne oli ka eesti animatsioonimeistrite projekt „Must lagi”, kus iga filmitegija valis välja ühe hea eesti luuletuse ning joonistas sellele n-ö mikrokosmose.

Must kuup äratas tähelepanu
Must kuup sobis Kausi sõnul sümboliks seetõttu hästi, et eesti kirjandus on välismaal veel üsna tundmatu. „Kuubi suurust võib näha sümboolsena – väikese maa ja rahva kirjandus mahub vaevu-vaevu ära väikesesse messiboksi,” sõnas Kaus.
Eelmisel pühapäeval lõppenud messi jaoks tõlgiti 21 eesti kirjandusteost rootsi keelde. Nii suurt tõlketööd põhjendas Kaus sellega, et eesti kirjandus on viimastel aastatel pakkunud ohtralt tugevaid teoseid nii luule, proosa, näitekirjanduse kui lastekirjanduse vallas. „Rohkem kui tuhat eksemplari müüv eesti ilukirjandusteos ei ole enam haruldus. Eesti kirjanduse pinnas on kasvanud piisavalt suureks ja viljakaks, et selle vilju saab külvata teise keelruumi pinnasele.”
Raamatumessi avaüritusel 27. septembril ütles president Toomas Hendrik Ilves, et usub raamatute jäävusse, sest just raamatud kehastavad aega, mis kulub süvenemisele, õppimisele ja arusaamisele. „Internetist võib küll kõike ruttu saada, aga kõige kohta natuke. Ei paista, et midagi raamatuid asendada suudaks.”
Kohapealt jagasid Õpetajate Lehele muljeid Jan Kaus ning Eesti Instituudi toimetaja Peeter Helme. Viimase sõnul oli Eesti messiboks oma mõõtmetelt nii suur, et seda oli võimatu mitte märgata. Temaatiliselt jaotatud bokside seas asus Eesti kõrval näiteks Rootsi parlamendi ja Soome paviljon. „Eesti boks oli peasissekäigule üsna lähedal, mistõttu kõik sisenenud jalutasid sealt mööda.” Kausi sõnul sai eestlaste üheksa meetri kõrgune messiboks palju positiivseid hinnanguid, kiideti nii kontseptsiooni kui ka väljanägemist.
Mainida tasub ka, et Göteborgi raamatumess ei ole ainult raamatumess, messi tegelik nimi on „Bok & bibliotek” ehk raamat ja raamatukogu. Seetõttu olid esindatud ka näiteks firmad, mis korraldavad koolitusi raamatukogutöötajatele. „Eesti boksi kõrval oli Rootsi Õpetajate Liidu suur boks, kus müüdi ka õppekirjandust,” lisas Helme

Eesti kirjandus menukas
Messil toimunud seminarid olid väga edukad ning suure kuulajaskonnaga, erilist tähelepanu äratas laupäeval toimunud seminar „Eesti – lähiajaloo ristteel”, kus kõnelesid ajaloolased Mart Laar ja Hain Rebas (Kieli Ülikooli põhjamaade ajaloo professor – toim). „Saal oli lausa puupüsti huvilisi täis,” lisas Kaus.
Müügiedu üle ei saanud eestlased samuti kurta. Menukaimaks osutus Imbi Paju „Tõrjutud mälestused”, mida messi viimasel hommikul enam osta ei saanud. Seda vaatamata asjaolule, et Paju raamatu presentatsioon toimus alles messi viimase päeva pärastlõunal. Külastajate südamed võitsid veel mitmed lasteraamatud, näiteks Kristiina Kassi „Samueli võlupadi” ja kogumik „Ruttu tuttu – isade unejutte”.
Raamatuesitlusest tõi Helme meeldejäävana välja Peeter Sauteri „Laiskade laste raamatu” oma, kus kirjanik kahetses, et tema lapsed hakkavad suureks kasvama, mistõttu ta ei saa varsti neilt enam ideid varastada. Peetersauterlikult musta huumoriga lisas autor, et „minu unistus on kirjutada midagi nii roppu ja rumalat nagu „Pipi Pikksukk”, aga tänapäeval ei ole see vist enam võimalik, sest kõik on nii tolerantsed. Väike lootus on vaid selles, et ehk muutun ise seniilsemaks, mis on ju natuke sarnane laste mõistusega kirjutatud asjadega”. Rootslased said Helme sõnul Sauteri naljast aru.
Messiboksis oli ka Eesti selle aasta 25 kaunima raamatu näitus.

Mitmekesine kultuuriprogramm
Menukaks ürituseks kujunes laupäeval toimunud Eesti-Soome ühine luuleõhtu, kus esinesid eestlastest Jan Kaus, Asko Künnap ja Kalju Kruusa ning muusikat esitasid Villu Veski ja Tiit Kalluste. Reedel esinenud Vaiko Epliku ja Eliidi muidu edukat ja rahvarohket esinemist Glashusetis segasid helitehnilised probleemid, mis kohaletulnud publiku kaasaelamist siiski ei takistanud.
Palju oli rahvast ka ehtekunsti näituse „Fragmenta” avamisel galeriis Hnoss ning filmi „Laulev revolutsioon” linastusel. Ühel messi laval toimunud homode kultuuriprogrammi raames esines muuhulgas Marlene Dietrichiks riietunud Erkki Otsmann, kes esitas veatus saksa keeles legendaarse lauljanna tuntumaid laule.
Messikülastajad said Göteborgis vaadata ka Kaljo Kiisa filmi „Nipernaadi”, VAT Teatri etendust „Kalevipoeg”, Sulev Keeduse filmi „Somnambuul”, tantsutrupi Fine 5 esinemist ja muud.

Eestlased Rootsi meedias
Helme sõnul oli üritus Rootsi meedias väga hästi kajastatud – televisioonis oli iga päev sellest uudisteprogramm ning Göteborgi lehtedes oli mess esikaanel. „Rootsi meedias tundus kultuur olevat üldse väga olulisel kohal.” Kaus tõi Eesti kultuuritegelaste hea kajastatuse näiteks ajakirja Vikerkaar peatoimetaja Märt Väljataga mahuka essee „Suure romaani ootel” ilmumise kohalikus ajakirjanduses. Göteborgi raamatumessi kaanepoiss oli aga eesti luuletaja fs. Eesti autorid ja teised kultuuritegela­sed andsid kohalikule meediale kokku vähemalt kümme intervjuud.
Kuna messi külastavad eelkõige rootslased, ei ole Helme sõnul mõtet muukeelsete raamatutega Göteborgi minna. „Küll aga lähevad kirjastajad paljudest riikidest sinna kontakte otsima.” Kas mess mõjutas välismaa kirjastajate huvi nii palju, et nad tulevikus ka omal initsiatiivil hakkaksid eesti kirjanduse vastu huvi tundma, on veel vara öelda, aga kõik eeldused on selleks olemas. „Kõik põhjamaade suuremad kirjastused olid messil väljas.”
Kui Tallinnas boksi tutvustades sõnas Kaus, et julge pealehakkamine on pool võitu, siis messi lõppedes leiti, et saavutatud on rohkemgi – loodud sai palju hindamatu väärtusega kontakte ning välismaalastel aidati teadvustada eesti kirjanduse olemasolu ja head taset.

Kuressaare Ametikoolis uuriti aastatel 2003 ja 2006, kuidas suhtuvad kutsekooliõpilased koolivägi­valda.

Koolivägivald on kooliga ühevanune, kuid sellest räägitakse üha sagedamini. Seoses ühiskonnas toimunud kiirete muutustega on laps jäänud suhteliselt üksinda. Kodu on sageli võimetu (majanduslikud toime­tulekuprobleemid, töö­ga hõivatus, alkoholism, stress) lapsele piisavalt aega ja tähelepanu pühendama. Vajakajäämised peresuhetes võivad halvendada suhteid eakaaslaste ja täiskasvanutega, mistõttu laps on sageli rahulolematu ning tal on emotsionaalseid probleeme. Mõju võib avaldada ka see, et koolis on kasvanud nii vaimse kui ka füüsilise vägivalla juhtumite arv.
Kuressaare Ametikoolis uuris kooli­kiusamist ja emotsionaalseid probleeme Urmas Lehtsalu magistritöö raames 2003. a. Meie kasutasime sama küsimustikku, mille aluseks on saksa uurija Seiffge-Krenke probleemküsimustik. Küsitluse esimeses osas hindasid õpilased viiepallilisel skaalal probleemseid valdkondi (tulevik, enda isik, vanemad, eakaaslased, kool, vastassugupool, vaba aeg), teine osa keskendus koolivägivallale. Lähtusime eeldusest, et muutused ühiskonnas on mõjutanud perede materiaalset ja sotsiaalset toimetulekut. Huvi pakkus küsimus, kas vägivalla pidev kajastamine meedias on vähendanud vägivalda ja muutnud suhtumise sellesse taunivamaks.

Emotsionaalsed probleemid
Võrreldes Kuressaare Ametikooli õpilaste vastuseid varasema uuringu tulemustega, saame väita, et olenemata uurimuse kohast ja ajast ning küsitletavate soost ja vanusest, peavad noored suurimaks probleemiks oma tulevikku, oluline on ka kooliga seonduv ning enda isik. Meie ühiskonnas tulevad kindlasti arvesse kiire muutumisega seonduv määramatus ja ebakindlus, nähtavasti mängib rolli ka geograafiline asend.
On õpilasi, kes mõistavad õppeaja jooksul, et on teinud vale erialavaliku, nad ei suundu tööturule ja jäävad töötuks. See on ka üks põhjus, miks õpilased on mures oma tuleviku pärast. Probleemi aitaks lahendada põhikoolis hästi toimiv karjääri- ja kutsenõustamissüsteem.
Kõige suurem erinevus varasema ja hilisema küsitluse tulemustes ilmnes suhtlemises vastassooga: 2003. a tähtsustati suhet vastassooga enam kui 2006. a. Varasemast vähem peeti oluliseks probleemiks suhteid eakaaslastega. Kõige vähem on saarlastel muret vaba ajaga, mis on probleemina viimasel kohal nii poistel kui ka tütarlastel. Peame oluliseks, et meie õpilastel oleks piisavalt vaba aja veetmise võimalusi. Praegu on Kuressaare Ametikoolis võimalik valida meelepärane tegevus üheksa tasuta huvialaringi seast.
Vägivalda mõistetakse väga erinevalt. Kui mandril on vägivald tõsine füüsiline konflikt, siis Saaremaal on see juba „müksamine”. Erinevalt tunnetatakse ka vaimset vägivalda: üks peab selleks kerget irooniat või pilget, teine pidevat emotsionaalset terrorit.

Koolivägivald
54% vastanutest on kogenud kogu oma õppimisajal (lasteaiast alates) füüsilist ja vaimset vägivalda. Kõige vähem on kogetud seksuaalset vägivalda.
Emotsionaalset vägivalda on seni peetud rohkem tüdrukute pärusmaaks, kuid Kuressaare Ametikooli õpilaste puhul ei pidanud paika eeldus, et poiste seas esineb sagedamini füüsilist ja tüdrukute seas vaimset vägivalda. Tüdrukute seas on füüsilise vägivalla juhtumite arv nelja aasta taguse uurimuse tulemusega võrreldes kasvanud.
Kõige rohkem häirib õpilasi õpetaja vaimne vägivald. 2003. a uurimusega võrreldes on Kuressaare Ametikoolis õpetajate vaimse vägivalla juhtumite arv õpilaste hinnangul suurenenud (vastavalt 27 ja 35%). Eakaaslaste põhjustatud vaimset ja füüsilist vägivalda on jäänud vähemaks. Tundub, et õpilaste omavahelised suhted on muutunud tolerantsemaks ning mingit osa vägivallast peavad nad loomulikuks käitumisviisiks. Sõimusõnad on muutunud tavalisteks sidesõnadeks. Õpetajate suhtes on aga õpilased muutunud teadlikumaks ja nõudlikumaks, mis võib tuleneda sellest, et meedias on viimastel aastatel väga palju kajastatud õpilaste õigusi ja õpetajatepoolseid väärkohtlemise juhtumeid. Iga väiksemagi märkuse registreerivad õpilased ahistamisena.
Õpilased on kogenud vägivalda peamiselt põhikoolis (üle poolte vastanutest), 30% õpilastest on langenud vägivalla ohvriks algkoolis ning 15% on kogenud vägivalda juba lasteaias. Üksikud õpilased on olnud kiusatavad kõigis kooliastmetes, enamik on kannatanud vägivalla all kas lasteaias ja algkoolis või põhi- ja keskkoolis.

Kiusamise korral ei sekkuta
71% õpilastest vastas, et vägivaldne käitumine leiab aset koolis või koolist tulles. Kooli minnes vägivalla ohvriks ei langeta, sest minnakse eri kohtadest ja eri aegadel, mis välistab suuresti kiusamise võimaluse.
79% uuringus osalenud õpilastest tõ­des, et nad on jäänud kiusamise pealtvaatajaks, 38% tunnistas, et on olnud ka ise kiusaja rollis. 52% on olnud mingil ajal koolis kiusatavad. 29% on olnud kooliajal nii kiusaja, kiusatav kui ka pealtvaataja. Vastuste põhjal on suurema osa õpilaste arvates vägivald ebameeldiv.
Probleem on selles, et kiusamisjuhtumitesse ei sekkuta, pigem hoidutakse eemale. Võidakse ka vältida sõprust vägivalla ohvriga, sest kardetakse ise vägivalla ohvriks langeda.

Koduvägivald
Alaealiste käitumist mõjutavad eeskätt vanemate omavahelised halvad suhted, vähem see, kas lapsed elavad purunenud või täisperedes. Tartu Ülikooli ja justiitsministeeriumi
2006. a uurimus lükkas ümber arusaama, et hälbiva käitumisega lapsed pärinevad üksikvanematega peredest. Selgus, et isa puudumine perekonnas otseselt õiguserikkumiste toimepanemist ei mõjuta, küll aga probleemset käitumist (koolist puudu­mine, alkoholi ja narkootikumide tarbimine).
Kui laps näeb kodus vägivalda, mõ­jutab see ka teda vägivaldselt käituma. 56% meie küsimustikule vastanutest ei ole kogenud koduvägivalda. 34% õpilastest märkis, et kodus esineb vägivalda harva, 4% vastas, et sageli. Pidevalt kannatab koduvägi­valla all 1% vastanutest. Pigem on probleem selles, et lapsed suhtlevad vanematega vähe: vanematega ei ole head kontakti – oma muresid ei usaldata vanemale. Elukorraldus on muutnud nad iseseisvaks, kuid väheste toimetulekuoskustega inimesteks, kes peavad enda ja oma majanduslike probleemidega hakkama saama.
Muutused ühiskonnas on mõjutanud perede materiaalset ja sotsiaalset toimetulekut. See on aluseks konfliktide tekkimisele kaasõpilaste ja õpetajatega, mis väljendub õiguserikkumiste ja vägivallana.
Õpilased peavad vägivalda ebameeldivaks. Ebameeldivam kui omavahelised halvad suhted on neile see, kui õpetaja kasutab vägivalda. Tekib küsimus, kuivõrd õpilased teadvustavad vägivalla tähendust ja selle mõju kaasõpilaste enesehinnangule. Praegu pööravad nad tähelepanu peamiselt õpetaja käitumisele.

Õpilased ei saa tihti aru, mis on kiusamine ja mis ülekäte läinud nali. Minu uurimistöös „Koolikiusamine Eesti koolide kolmandates ja neljandates klassides” küsitletud õpilased ütlevad, et togivad teisi tüdimuse peletamiseks ja soovist „nalja teha”, mõistmata kiusamise tagamaid.

Mul on hea meel, et läksin Ilmar Raagi filmi „Klass” vaatama üksinda. Vähemalt pool tundi pärast kinost väljumist ei tahtnud ma kellegagi suhelda, vaadata kaupluste vaateaknaid ega kuhugi sisse astuda – kõik ümberringi tundus nii tähtsusetu ja tühine. Mõtlesin, jumal tänatud, et minul kooliaeg, see noortele nii raske aeg, läbi on. Ei ole vaja olla popp ja nagu teised – kas narkomaan, joodik, kallite firmariiete kandja või, vastupidi, õppimist ja head tervist väärtustav – ikka nii nagu enamus klassis, sest siis sind eriti ei kiusata.
Filmi näitel oli kiusamine lausa ette kavandatud ega toimunud õpetaja silme all. Klassis kirjutati paberile, kuhu tulla, mida tegema hakatakse, ja anti kiri grupi poolt väljavalitud õpilasele. Et õpilastel ei olnud lootust õpetajatelt abi saada, ei rääkinud nad sellest kunagi – pealekaebaja elu oleks veelgi kibedamaks tehtud. Õpetajad omakorda arvasid, et klassis valitseb üksmeel.
Klassile, vajadusel ka rühmale ja individuaalselt tuleks rääkida kooli­kiusamise viisidest ja variantidest, selgitada, mida kiusatav õpilane tunneb ja mõtleb.
Kiusamine ei ole müramine, õpetaja peab tähele panema, kas lüüakse vihast või on müramishoos liiale mindud, ja kohe sekkuma. Filmi vaadates jäi mulje, et õpetajad pigem aitasid kaasa, alavääristasid kiusatavat või vähemalt vaatasid pealt. Õpetaja oleks pidanud nägema probleemi küsimuses-vastuses „Kuhu botased jäid?” – „Viskasin ära!”, sest ei ole usutav, et poiss viskab väärtuslikud jalanõud ära.

Õpetaja vaatab pealt
Õpetaja peab märkama, kes teisi diskrimineerivad – kui seda teevad liidrid, ei julge ülejäänud õpilased sekkuda –, ja probleemi lahendama. Ühtki tõsisemat kiusamisjuhtumit ei tohi tähelepanuta jätta, arvates, et see käibki normaalse koolielu juurde. Saamaks teada, mis tegelikult toimus, tuleb õpetajal viivitamatult panna kogu klass kirjutama, mida nad juhtunust arvavad ja millise lahenduse probleemile pakuvad. Rõhutan, viivitamata, et grupid ei saaks omavahel kokku leppida, kus, kuidas ja kellega midagi juhtus. Kirjutisi analüüsides selgub, kes keda süüdistab või kaitseb. Pärast seda võiks jälgida vahetunnis õpilasi, et näha, kas kirjapandu vastab tõele.
Õpilased narrivad ja tõukavad teisi, demonstreerides oma üleolekut, taotledes liidri kohta ja teiste tunnustust. Et nad oma teo motiividest aru saaksid, tuleks õpetada neid oma käitumist ja tundeid analüüsima. Näiteks võiks anda koduülesandeks olustikulise kirjandi, kus õpilased pakuksid probleemile võimalikke lahendusi kas kirjanduse, filmide või tervisetunnis räägitu põhjal ning kirjeldaksid kiusajate ja kiusatavate mõtteid-tundeid. Pannes ennast kannatanu asemele, õpivad lapsed oma teo tagajärgi mõistma. Teisisõnu, õpilastes tuleb arendada empaatiavõimet ja õpetada vägivallatut empaatilist suhtlemist.
Poisid kasutavad peamiselt füüsilist, tüdrukud aga verbaalset vägivalda. Õpetajad vaatavad kiusamist sageli pealt, nii nagu meesvõimlemisõpetaja filmis, selle asemel et küsida, mis toimub. Poiste kaklemine või löömine on lühiajaline, tüdrukute verbaalne vägivald võib kesta isegi aastaid, jäädes õpetajatele märkamatuks.
Tõrjumist on veelgi raskem taluda kui kiusamist. Kui seda õigeaegselt ei märgata ja professionaalset abi ei osutata, võib tagajärjeks olla sügav depressioon, koolist lahkumine või enda kahjustamine. Filmis lõikas õpilane klassi ees oma särgilt firmamärgi ära ja ütles, et teeb seda alati, mille peale klass naerda hirnus. Õpetaja ei võtnud midagi ette, vaid toetas tõrjumist, mis näitab, et tal oli kiusamisest ja tõrjumisest vale või puudulik arusaam.
Pärast filmi vaatamist tuleks klassis kindlasti korraldada arutelu, soovitavalt kooli psühholoogi osavõtul, et nähtut jäljendama ei asutaks ega jääks arusaam, nagu oleks vägivald kooliga kaasnev nähtus, mis „on alati olnud”.
Kiusatava poisi isa ütles: „Minu poeg virutab vastu.” Vägivaldse käitumise heakskiitmine ei ole lahendus. Kui lapsevanemad lahendavad probleeme ainult jõuga ja õpetaja pole õpilastele autoriteet, jäävadki klassi suuremad löömamehed teiste üle võimutsema ja turvalisest koolist ei saa juttugi olla.

Vägivallatseja vajab abi
Koolipsühholoog saab õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid abistada neid erapooletult ära kuulates ja nõu andes. Kahjuks on pealinnaski koole, mille direktor ei palka koolipsühholoogi, kartes kooliprobleemide kandumist avalikkuse ette.
Kui koolis pole psühholoogi, tuleb mõnelt teiselt psühholoogiat tundvalt inimeselt küsida, kuidas edasi minna, mitte leppida koolis vägivalla ja tõrjutusega. Lapsi ei tohi nende murega üksi jätta, kuni kaob viimnegi lootus olla mõistetud ja armastatud.
Ka „Kevade” filmis on vägivalda, kuid seal pole füüsiline vägivald nii suur, sõnad nii räiged ja ropud kui „Klassis”– elu on karmimaks muutunud. Kool on nüüd koht, kus meedia vahendusel saadud elukooli õppetunnid ajaviiteks praktikas läbi proovitakse. See, kes teisi tümitab ja peksab, ei saa iseendaga hakkama, ei suuda olukorda ja oma emotsioone kontrollida – järelikult pole ta terve isiksus ning vajab samuti abi nagu ohvergi.

Maakoolis on kiusamist sama palju kui linnas
Haridusminister Tõnis Lukas toonitas oma koolialguse kõnes, et koolivägivallaga võitlemine ja selle vähendamine on hea koolikliima tekkimiseks oluline. Olen nõus. Esmalt tuleb luua turvaline ja vägivallatu õpikeskkond, mitte lubada laste hinge muserdada. Laps, kes ei leia väljapääsu ja mõistmist, võib loobuda koolis käimisest, sooritada isegi enesetapu.
Minu uurimistöö „Koolikiusamine Eesti koolide kolmandates ja neljandates klassides” (juhendaja Toivo Niiberg) haaras suuri ja väikseid, maa- ja linnakoole, era- ja nn eliitkooli.
Küsitlustulemuste põhjal on kiusamine Eesti koolides rohkem levinud kui maailmas keskmiselt, haarates mõnes klassis 70–90% õpilastest. Maailma keskmine on algklassides 23% ja keskkoolis 10%.
Analüüs näitas, et oluline ei ole kooli asukoht või klassi suurus. Väi­keste klassidega maakoolides oli kiusamist sama palju kui suurtes linnakoolides. Era- ja nn eliitkoolis kiusati pisut vähem, mille võib panna nende koolide prestiiži ja võimekamate pedagoogide arvele.
Kiusamiskohti väljaspool õpetaja silmaulatust on küllaga, näiteks kooliteel, bussi oodates, kooliõues, uksel, koridorides jm. Vähem kiusamist esines klassides, mille lapsevanemad tundsid koolielu vastu suuremat huvi ja õpilased rääkisid kodus koolis toimuvast. Muide, suurem osa lapsi rääkis emale, vaid vähesed isale.
Et kiusamist ja tõrjutust leevendada, tuleb otsida abi, ennetamaks tõrjutute lahkumist ja tõrjujate väljaheitmist, millel võivad olla tõsised tagajärjed edasises elus; peab pakkuma abi nii kiusajatele kui ka kiusatutele; ei tohi õpilasi murega üksi jät­ta, vaid õpetada neid lahendusi leidma; on lastele, lapsevanematele ja õpetajatele vaja õpetada vägivallatut suhtlemist.

Vägivallatu suhtlemise õpetus
Paljude riikide, sealjuures Põhja­maa­de koolides on ära proovitud riiklikult finantseeritud vägivallatu suhtlemise (VVS) õpetus, mis annab õpilasele selge arusaama, mida temalt sellises olukorras oodatakse, õpetab asendama vana käitumisharjumuse uue, sotsiaalselt lubatavaga ja probleemi rahumeelselt lahendama. VVS õpetuse väljatöötaja Mars­hall Rosenbergi sõnul baseerub meetod keelel ja suhtlemisoskusel, mis tugevdavad võimet jääda isegi kõige raskemini talutavates olukordades inimeseks.
Eestiski on juba nimetatud meetodi tundjaid. Seda on mingil määral meie lastekodudes tutvustatud, aga parim aeg oleks alustada juba enne kooli, lasteaias, nagu tehakse Poolas.
Koolis võiks olla korrapidaja- ehk abiõpetaja, kes õpetaks lastele sotsiaalselt lubatavat käitumist ja vägivallatut suhtlemist, tagaks turvalisuse kogu kooli maa-alal ja asendaks uksel seisvat turvameest, kelle pilk ei haara kogu kooli.
Kõigepealt peavad õpetajad ise omandama vägivallatu ja empaatilise suhtlemise oskused. Siis ei kaota nad oma autoriteeti, klass ei domineeri ja õppetöö kulgeb rahulikus ning turvalises õhkkonnas. Sellisesse kooli tahavad nii õpilased kui ka õpetajad iga päev tulla.

Olen viimase 6–7 aasta jooksul koolitajana ringi sõitnud ja nõustanud paljusid koole kõigis maakondades. Näen maakoolide olukorda väga murelikuna. Maakoolid on jäetud üksi.

Minu kogemuste põhjal vajab kuni kolmandik tavalise maakooli lastest kohest sekkumist nende probleemidesse ja abi. Kuna Eestis pole välja arendatud maakondlikke nõustamiskeskusi ja seda ei peetagi riigi, vaid omavalitsuste vastutusalaks, pole paljudes valdades professionaalset abi lähedalt leida. On valdu, kus on tööl vaid üks sotsiaaltöötaja, kes peab saama hakkama kõigi probleemidega. Tihti pole tal ettevalmistust, millest piisaks laste pädevaks abistamiseks.

Maakool kui sotsiaalasutus
Valitseb seisukoht, et maakoolid peavad iseenesest mõistetavalt tegelema sotsiaalabiga. Aga ega seetõttu saa õpetamist tagaplaanile jätta. Paljud õppimise-õpetamisega seotud probleemid oleksid lahendatavad, kui leiaks erivajadustega lastele õigel ajal tugispetsialistide ning teiste erialainimeste professionaalset abi. Või kui oleks abiõpetajagi. Soomes on suudetud selline abi tagada ja kogu riigis langeb seal aastas koolist välja 50–60 last. Meil on aga kõik last puudutavad mured jäetud lahendada õpetajatele, kellel puudub selleks ettevalmistus. See on neile tohutu pinge ja vastutus, mida pole jõudu kanda.
Sageli pole õpetajatel isegi õpeta­miseks vajalikku psühholoogiaalast ettevalmistust. Olen külastanud tunde, mille psühholoogiline üles­ehi­tus on alla igasugust arvestust – loo­mulikult ei kuula õpilased seal õpetaja sõna ja neil on igav. Sellise tasemega õpetajad kasutavad õpilaste distsiplineerimatust oma puuduliku ettevalmistuse välja vabandamiseks. Paraku ei saa maakoolide õpetajad koolide väiksuse ja koolitusraha nappuse tõttu osaleda ka õpetamist ja õpiabi andmist puudutavatel koolitustel. Paljud pole käinud pärast ülikooli lõpetamist oma aine metoodika kursustel, psühholoogiakursustest rääkimata.
Tavalises maakoolis on 6.?7. klassist alates lapsi (eriti poisse), kellel on „kahed” ja kes puuduvad koolist, vabal ajal aga joovad, mis vähendab veelgi nende valmisolekut õppida. Üks koolituspäev või õpetajate lühike koolitusprogramm ei lahenda nende poiste probleeme, mis on tihti alanud juba algklassides. Koolis või isegi laste­aias oleks olnud vaja logopeedi, eripedagoogi ja psühholoogi nõuannet, kuidas neid lapsi õpetada ja abistada, kuna neil on tihti viletsad võimed ja lisaks pereprobleemid. Sageli pole lähikonnast võtta aga ühtki abistavat erialaspetsialisti, lastepsühhiaatrist rääkimata. Kui vanem nõustubki sõitma lapsega linna konsultatsioonile või võimete mõõtmiseks teste tegema, ei lähe ta pärast esimest korda tihti sinna enam tagasi – raha pärast, valede ootuste pärast, et ühest korrast piisab. Normaalsest psühhoteraapiast saab aga rääkida alles kümnendast nõustamiskorrast alates. Paljudele lastele oleks vaja aastapikkust psühhoteraapiat riigi kulul, nagu on Soomes. Selleks puuduvad lapsevanema suunajatel aga võimalused ja teadmised ning nii jääb abiotsimine pooleli.
Eestis ei ole piisavalt psühhotera­peute, koolipsühholooge ega laste­-psüh­hiaatreid, et teenindada ka maakondi kvaliteetselt. Nende ettevalmistamiseks ja täienduskoolituseks puuduvad riiklik tellimus ja vastutajad. Riigil pole vaimse tervise strateegiatki!

Ametnikud pole pädevad
Olen teinud koostööd valdade sotsiaaltöötajatega, kes on hädas ja haaravad seetõttu kinni igast nõustamis- või koolitusvõimalusest. Samas pole kohalik haridusnõunik üheski vallas õppimisprobleemidega laste nõustamisprogrammidega seoses minuga suhelnud. Näib, et nad tegelevad vaid paberite ja koolielu positiivse poolega, jättes valla hariduselu murelikuma külje ripakile. Kas neilgi pole nüüdisaegset ettevalmistust ja seetõttu ei tasu neilt ka abi oodata? Igal juhul ei saa haridusnõunike koostööst koolidega ja abiprogrammide leidmisest koolidele enamikus valdades rääkida. Tihti polegi väikestes valdades haridusnõunikku.
Positiivse külje pealt võib viimasel ajal näha hoolekogude aktiivsust koolide murede lahendamisel ning alaealiste asjade komisjonide ja noorsoopolitseinike huvi koolides pakutavate koolituste vastu. Paljudel juhtudel pole aga ka alaealiste asjade komisjonide liikmetel piisavaid teadmisi lastepsühholoogiast ja lastega suhtlemise eripärast. Samas peaksid määratud karistused seda arvestama ning nende komisjonide tegevus ennetama alaealiste väärtegusid. (On kummaline, et psühholoogi nõustamine on üks karistusviis, mida komisjonid määravad!) Ametnike vajaliku kvalifikatsiooni puudumise ja raha vähesuse tõttu lahendatakse vaid konkreetseid juhtumeid, mitte ei mõjutata protsesse, ennetata probleeme ega abistata eksinud last. Oleme kaotanud autoriteedi ja jõu ohjeldada noori seadusrikkujaid. Kust võtame lootuse, et edaspidi käituvad nad seaduskuulekatena, kui on harjutanud koolis ja väljaspool kooli aastaid sõnakuulmatust vanemate ja autoriteetide suhtes? Kogu kogukond kannatab, aga puudub koostöökogemus, et alaealisi taltsutada!

Lapsed ei saa abi
Paljudel probleemidega poistel on sisuliselt ainult algharidus – mitte kehvade võimete, vaid riigi tegemata töö tõttu ? õigel ajal pole aidatud peresid, lapsi ja nendega töötavaid õpetajaid. Maakohtades on tööjõudu juba praegu väga vähe, aga mis saab kümne aasta pärast, kui meie maakoolidest sirgunud noortel puudub vajalik haridus, sest seda ei peetud tähtsaks?
Kes peaks võtma vastutuse olukorra lahendamise eest? Olen otsinud vastust ja vastutajat haridusministeeriumist, aga seal muutuvad ametnike nimed ja ministrid, enne kui jõuavad saabuda vastused ühele kirjale. Sama on sotsiaalministeeriumis. Kohustused ja lootused pannakse omavalitsustele, aga neis pole vajalikku pädevust nii suurte probleemide lahendamiseks. Kellele loota, et olukord muutuma hakkaks?

Ka õpetajale on vaja õpetajaid

„Poiss, kus on küll su kombed ja kodune kasvatus?” küsiti minu koolipõlves, kui olid käitumisreeglite vastu eksinud. Tänaval uuriti, kus koolis korrarikkuja käib. Nüüd peaks elementaarsed käitumisreeglid selgeks saama inimese- ja kodanikuõpetuse tundides. Aga kas ikka saab? Palusin sel teemal sõna võtta etiketieksperdil ja EBS-i suhte­korralduse õppejõul Tiina Tšatšual.

Juttu alustame laulva revolutsiooni aegadest, kui piirid avanesid ja RAM-i poistekoor tegi ilma kontsertreisi­del USA väliseestlaste juures ning Aust­raalias ESTO päevadel. Tookordsed välja­anded kirendasid võõrustajate vaimustusest meie laulupoiste esinemise ja ülalpidamise üle, neid kutsuti hellitavalt väikesteks lordideks. Poistekoori tookordse õpetaja-administraatori (nüüdisaegse nimega produtsendi, kelle peadirigent Venno Laul „koori emaks” titulee­ris) Tiina Tšatšua sõnul arvati toona, et mis viga valitud lastega reisida – loe ainult sõnad peale!

Väikeste lordide koolitaja
„Tegelikult olid poisid väga erineva taustaga peredest ja koolidest üle Tallinna. Poistekooris oli õpetajate ülesanne välja mõelda, millistesse olukordadesse võidakse kontsertreisil sattuda ja kuidas igast eluseigast väärikalt välja tulla. Kõik olukorrad tuli eelnevalt läbi mängida-arutada, olgu see siis lavaline liikumine, publikule kummardamine, võõrustanud perekonnale tänukaardi kirjutamine või ööbimiskohas käitumine. Ka edaspidi vahetasime meid majutanud perekondadega jõulukaarte ega unustanud sponsoreid, kelle abil sõidud teoks said. Neid tänati poistekoori plaatide ja tänukirjadega. On oluline koostööpartnerist lugu pidada. Kahepoolne austav suhtumine peaks valitsema ka igas koolis ja klassis.
Iga lastekollektiivi näo kujundab selle juht. Meil kooris oli selleks Venno Laul. Tema nõudmised iseendale, poistekoori õpetajatele ja nende kaudu poistele olid kõrged, tegemata vahet poistel ja noormeestel. Alates sellest, kuidas me omavahel suhtlesime, kuidas välja nägime. Hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Muidugi mõista on laste elukogemus väike ja seetõttu on juhendava täiskasvanu eeskuju väga oluline. Eks me kõik mäleta, kuidas oleme püüdnud oma esimest õpetajat jäljendada.”

Eeskujuks oma õpetajad
Kaasvestleja sõnul sai tema käitumisnõksud selgeks omaaegses Tallinna 2. Keskkoolis, praeguses reaalkoolis. Ennekõike eestiaegse lastetoaga õpetajate eeskuju najal. Samamoodi kasvatas ta kooripoisse.
„Tõsised jutud peeti nelja silma all. Ei peetud heaks tooniks terve seltskonna ees näägutada või valju häälega kohatuid märkusi teha. Kooris olid õpetajad ühtsetes nõudmistes omavahel kokku leppinud. Seda pidas Venno Laul oluliseks. Õpetajatel võis kasvatusküsimustes olla küll oma arvamus, aga sellest seisukohast peeti kinni. See reegel peaks kehtima ka praeguses koolielus.
Imetlesin oma õpetajate oskust alati rahulikuks jäädes, teist poolt (õpilast) austades ka väga ebamugavaid teemasid käsitleda. Ma ei mäleta, et keegi õpetajatest oleks kunagi lubanud endale meie peale häält tõsta või meid tagaselja arvustada. Kuna töötasin keskkooli ajal ka pioneerijuhina, oli mul vaba pääs õpetajate tuppa ning mäletan hästi, kui korrektne oli sealne suhtluskeskkond. Suurt rõhku panid õpetajad oma välimusele – nad nägid alati välja hoolitsetud ja maitsekad, loomulik oli hea rüht ja kehahoiak.
Selles, et minust sai õpetaja, ongi suurim panus minu kahe kooli: Tal­linna 2. Keskkooli ja hilisema esime­se „iseseisva” töökoha, Tallinna 34. 8-klassilise Kooli õpetajatel. Minu men­tor oli 2. keskkooli tolleaegne klassivälise töö organisaator Niina Arumeel – tõeline daam nii suhtumiselt, käitumiselt ja kui ka välimuselt. Kustumatu mulje on jätnud ajalooõpetaja Maimu Maiste, kelle teadmised ja alati välja­peetud välimus oli imetlusväärne. Olenemata sellest, et meie koolis olid reaalained alati au sees, ei olnud loodus mind erilise „armastusega” selle valdkonna vastu õnnistanud ja ma ei saa kiidelda just parimate tulemustega. Küll jäi ere mälestus reaalaine­te õpetajatest Helgi Ordlikust (nii nagu tema lemmikvärv oli sinine, nii kannan ka mina suure rõõmuga sinist) ja Anu Ermannist. Eeskujuks olid ka meie austatud võimlemisõpetaja Aleksander Prikk ja paljud teised. Mui­de, meesõpetajad käisid iga päev värskelt pressitud ülikonnas.
Tol ajal jalutati vahetunnis koridoris ringiratast ja tormlevatel mürsikutel oli kõige suuremaks karistuseks jalutada kaaslaste seas korrapidajaõpetaja käe kõrval. See mõjus rohkem kui õpetajate toas nurgas seismine.
Meie koolis peeti oluliseks õpilaste oskust avalikkuse ees käituda. Mäletan, kuidas harjutasime 8. klassi kevadel põhikooli lõpetamise eel võimlemistunnis õpetaja Silvia Nõmmiku käe all kooli aulas lõputunnistuse vastuvõtmist koos kniksu tegemise ja saali poole kummardumisega. Jalas pidid olema kontsaga kingad, et harjuksime nendega parketil kõndima, vältimaks aktusepäeval libastumist. Aleksander Prikk võttis samal ajal ette poisid.
Mul on hea meel kuulda, et taoline komme kehtivat tänaseni, et meie õpetajad teevad koolis ka kasvatustööd südamega ega pea oluliseks üksnes raamatutarkuse jagamist.
Õpetaja töö on nagu orava torma­mine rattas. Õpetan ühel aastal noorte­le elementaarsed viisakusreeglid selgeks ja sügisel astun juba järgmise õpperühma ette, et alustada jälle ot­sast. Vaid õpilaste vaheldumine ei luba rutiini langeda. Eriti tore on, kui minuni jõuavad minu kunagiste õpilaste lapsed.
See, et olen tänini õpetaja, on suuresti minu nüüdsete mentorite, minu tänaste suure algustähega Õpetajate Madis Habakuke ja Jaan Ennulo teene. Ka õpetajatele on vaja Õpetajaid!

Eesti riik on väga korrektne
Tiina Tšatšua nendib, et etiketti saab õppida vaid elust enesest, olukordi läbi mängides. Võib muidugi lugeda ka tarku raamatuid ja kuulata loenguid, kuid neid peab saatma praktika.
„Etikett on käitumismudel, näidis või eeskuju, mida mugandatakse vastavalt olukorrale. Kas või tervituseks ja hüvastijätuks on kümneid võimalusi. On palju variante, kuidas tähtpäeva pidulikkust arvestades lauda katta. Esmalt tuleb teha selgeks, mis on kokku­saamise eesmärk. Kui on ametialane kokkusaamine, tervitame korrektselt käteldes. Tuttavate kohtumisel on tänapäeval kombeks ka kallistada ja põsemusi anda, mis eestlastele varem omane ei olnud.
Mul oli omal ajal meeldiv võimalus saada etiketi- ja protokolliõpet Soome välisministeeriumi protokolliülemalt suursaadik Eva-Kristi Mäkäläinenilt. Loomulikult mõjutasid mind head kolleegid, kellega koos president Lennart Meri kantseleis töötasin. Sellel vastutusrikkal alal peab end pidevalt täiendama. Samamoodi nagu õpetaja koolis. Kui tahad olla pädev spetsialist, pead kogu aeg juurde õppima.
Maailmas on vähe riike, kus riigi­sümboolika kasutamine on nii korrekt­selt reguleeritud nagu Eestis. Riigilipp heisatakse pidulike sündmuste ja tähtpäevade puhul, see sõltub sisetundest ja selle dikteerib riigi ajalugu. Mul on hea meel, et meie taasiseseisvunud riik on oma sümboolika kasutamisele seadnud kindlad piirid. Mujal maailmas pole probleem lõigata mingi ehitise avamisel läbi riigilipuvärvides lint. President Meri ei teinud seda kunagi, tema sõlmis lindi hoolikalt lahti ja ulatas selle oma assistendile.”

Koolide lippe oli valus vaadata
„Mind on vahel valusalt puudutanud suhtumine kooli sümboolikasse. Igal endast lugupidaval, eriti veel pika ajaloo ja traditsioonidega koolil on oma lipp. Tihtipeale vilistlaste annetatud ja pidulikult sisse õnnistaud. Igal lipul on oma statuut, mis näeb ette, millal ja kus seda kasutatakse. See ongi protokoll, mis lähtub kooli filosoofiast, ajaloost ja traditsioonidest. Need põhimõtted tuleb kirja panna ja kõigile õpilastele selgeks teha.
Valida tuleb lipukandja. Seda austavat ülesannet ei anta kooliüritusele juhuslikult sattunud õpilasele. Meil valitakse koolides küll misse ja mistereid, aga paljudes koolides on jäänud unarusse valida pidulikult ka austusväärse ülesande täitja – kooli lippur.
Oma üllatuseks nägin ühel laulupeol (jätame aastaarvu ja koolid nimetamata) laulukaare all tervet hulka koolide lippe, mis olid lihtsalt kokku keeratud, sealjuures ilma kattekotita. Mõni oli isegi maha libisenud. Oli neidki, kes oma lipu hoopis maha unustasid... Kui me ei suuda oma sümboleid austada, pole mõtet neid ka luua. Tulge peole lihtsa sildiga, kus kirjas maakond ja kooli nimi.
Kindlad reeglid kehtivad ka kooli vormimütsi kandmisel, kooli traditsioone silmas pidades võivad need kooliti erineda.”
Koolivormi suhtub Tiina Tšatšua pooldavalt. Maailmas ringi liikunud inimesena on ta tutvunud paljude koolide vormidega ja kusagil pole see probleemiks olnud.
„Muide, viimasel ajal valitseb trend, et kaubamärk ei pea enam väga nähtaval kohal olema ja seetõttu pole mõtet ka firmariietega koolis eputada.
Audentese Erakoolis võtsid lapsed ja lapsevanemad koolivormi ruttu omaks. Nüüd, mil Audentese esimesed õpilased on jõudnud juba gümnaasiumi lõpetada, tuli hiljutisel kokkusaamisel juttu koolivormist. Lõpetanud kiitsid, kui mõnus ja mugav oli algklassides koolivormi kanda. Ka ei olnud muret sellega, kuidas trendikusega silma paista. Ka õpetajatele meeldisid vormikampsunid – olid mugavad ja praktilised.
Koolivorm pidi alati olema puhas ja korrektne. Noormeestel asendas algklasside kampsunit hiljem pintsak: mees peab õppima pintsakut välja kandma ja teadma, milline nööp mis olukorras kinni või lahti peab olema.”

Inimväärikusest ja õpetajatööst
„Kõigepealt tuleb kooli igasuguste nõudmiste puhul leida kokkulepe koduga. Seepärast peab vajadusel ka lapsevanemaid kasvatama. Olen käinud paljudes koolides nii lastele kui ka lapsevanematele esinemas ning väga soe tunne on nendest kohtumistest jäänud. Käitumiskultuuri juured peituvad ju kodus. Kool saab vaid neid täiustada ja lisateadmisi anda.
Mina olen see tüdruk, kellel on emakeel ja isamaa. Kodus kasvatasid mind ema ja isa, vanaemad, tädid ja ristiemad. Tervitamine, tänamine, lauakom­bed jne olid lapsena enne kooliminekut loomulikult selged. Mäletan, et olin vaevu seitsmeaastane, kui sõitsime Gruusia-vanaemale külla. Enne seda selgitas ema pikalt ja põhjalikult, kuidas teises kultuuriruumis end ülal pidada. Ta toonitas, et sealsed kombed lubavad toitu ka käega süüa. „Ära sa jumala pärast sealjuures nina krimpsuta või kohatuid märkusi tee. Sina söö noa ja kahvliga, nagu harjunud oled,” luges ema mulle sõnu peale. Mind kasvatati kodus austama teisi ja rõhutati, et inimväärikust ei saa mult keegi võtta. See tähendab, et pead lugu kodustest ja teistest inimestest ning oled alati valmis abivajajat aitama. Esimese tõsise kriitika käitumise kohta, mida mäletan, sain emalt, kui olin viiene: võtsin laste suvepäevadel oma osalejatunnistusele järele lipates liiga pikad sammud. „Tütarlapsele nii ei sobi,” selgitas ema…
Elus on ikka nii, et meie õpilastele langeb rambivalguses au ja kuulsus (võtame või juba mainitud „väikesed lordid”), aga õpetaja jääb lava taga tihti märkamatuks. Mina olen õnnelik õpetaja – minu koduülikool EBS hoiab oma õppejõude väga ega unusta neid tunnustada. Ometi nõuab õpetajatöö peale hea tahte veel kannatlikku meelt ja pühendumist. Seda märgatakse harva ja hinnatakse veel harvemini. (Tänavu valiti Tiina Tšatšua EBS-i parimaks erialaõppejõuks! – Ü. T.)

Väga tore on olla õpetaja
Õpetajad, kes oma tööd kaua teinud, teavad, et tänu ei jää tulemata – ennekõike on sulle hea töö eest tänulikud kunagised õpilased. Läksin näiteks noorte näitlejate kontserdile, mille nad andsid Maarja küla laste heaks. Vaatamata piletite kõrgele hinnale, jäin neist ilma. Lahkusin nõutult järjekorrast, aga paari tunni pärast helises telefon: „Õpetaja, te vist ei mäle­ta mind enam, aga laulsin kunagi Eesti Poistekooris ja nägin teid pileti­sabas. Ma korraldan seda kontserti ja mul on teile kaks pääset.” Sellised hetked teevad rõõmu, tunned, kui tore on olla õpetaja. Kord äratas mind sünnipäevahommikul telefonitsi neljahäälne meestelaul – jälle poistekoor.
Oma elu ühe ilusaima sünnipäevakingituse sain Vanemuise teatri praeguselt direktorilt Paavo Nõgeselt. Esinesin sünnipäeval Pärnus konverentsil ja Paavo pidi kaasesinejana koos minuga laval olema. Enne esinemist palus ta mul laval kindlal kohal seista ja mitte üllatuda. Edasine oli nagu muinasjutt: vastavalt minu ettekande sisule muutis lava värve ja meeleolu. Sedakorda kinkis Paavo traditsioonilise lillekimbu asemel mulle ja sadadele saalisviibijatele elamuse värvidest, meeleolust ja hoolimisest… Pole midagi imestada, alustas ju Paavo oma karjääri valgustajana. Ta oli kontserdisaali salakesi hulganisti lisavalgustust paigutanud, kasutanud kõiki oma teadmisi ja oskusi.
Kas sellist poissi saab kasvatada kool, koor, õpetaja? Kindlasti saavad nad kaasa aidata, aga tegelikult kasvatasid noormehe selliseks inimeseks ennekõike ikka tema vanemad.
Oskus mäletada ja tänulik olla on liigutav. Minu meelest võiks Õpetajate Lehes olla rubriik „Kolleeg küsib”, kus nooremad õpetajad saaksid vanematelt kolleegidelt nõu küsida. Kas või saamaks kindlustunnet, et nad on oma töös õigel teel. See innustaks. Mina vastaksin alati, sest õpetajaamet juba on kord missioonitunnet nõudev töö. Ega ma muidu oleks tulnud suure firma eesotsast tagasi õpetajaks. Olen kogu elu tahtnud õpetajaks saada.”

Eestlasena Ameerika koolis

Eestis elades ning siinses kooli­süsteemis töötades on raske selle puudusi ja eeliseid märgata. Puuduvad vajalik distants ja võrdlusvõimalus. Teiste riikide haridussüsteemidest on alati midagi õppida, et mitte korrata mujal maailmas tehtud vigu. Loomulikult ei saa ühes riigis toimivat süsteemi teise riiki üle kanda – kultuuriline ja ajalooline taust on sedavõrd erinevad –, kuid üht-teist oleks üle võtta siiski. Näiteks Ameerika haridussüsteemis on palju head, millega sobiks ka Eesti koolielu rikastada.

Ameerika Ühendriikides üldriiklik õppekava puudub. Kõik 50 osariiki korraldavad oma haridust ise, samuti määratletakse ise haridusstandardid. Seega ei sarnane ühegi osariigi hariduspoliitika otseselt teisega, igal pool lähtutakse oma osariigi vajadustest.

Suur valikuvabadus
Ameerika Ühendriikides on õpetamine tavaliselt üles ehitatud kriitilise mõt­lemise kujundamisele, probleemide lahendamise ja teadmiste rakendamise oskusele, ainete integratsioonile, suhtlemisoskuse arendamisele. Äärmiselt oluliseks peetakse toetavat, turvalist ja õppijasõbralikku koolimiljööd.
Haridusastmed on sarnased Eesti kooliastmetega. Esimeses astmes, alg- ja põhikoolis, õpetatakse inglise keelt (suulist kõnet, lugemist, kirjalikku keelt), matemaatikat, sotsiaalteaduste tsüklit (ainetevaheline integratsioon!) ja loodusteaduste tsüklit (ökoloogia, bioloogia, geoloogia, zooloogia, füüsika, astronoomia, keemia), tervise-, muusika- ja kunstiõpetust, kehalist kasvatust ja arvutiõpetust. Teises kooliastmes, keskkoolis, on õpilastel suur valikuvabadus, seal pannakse kokku individuaalne tunniplaan. 35% ainetest on valikained. Erakoolides, mille omanikeks on eri organisatsioonid või kirikud, õpib ca 11% õpilastest.
Ameerika hariduse miinustena tuuakse välja riikliku õppekava ja kont­rolli puudumist, liiga suurt valiku­vabadust, liigset suhtlemisele orienteeritust, akadeemiliste teadmiste sekundaarset rolli ja eduelamuse ületähtsustamist. Eestis tuleks aga koolides rohkem õpetada just omavahelist suhtlemist ja teistega arvestamist.

Johannale meeldib Ameerikas
11-aastane eesti tüdruk Johanna Met­tas õpib Virginia osariigi Arlingtoni linna Science Focus School’i 5. klassis. Ta hakkas Ameerikas koolis käima siis, kui tema ema Riina Mettas töötas New Yorgis Eesti ÜRO esinduses. Johanna esimene kooliaasta möödus New Yorgis, teises ja kolmandas klassis käis ta Eestis koolis. Kui Johanna ema töö tõttu Washingtoni kolis, tahtis tüdruk jälle Ameerikasse kooli tulla. Talle meeldib siin rohkem kui Eestis.
Riina Mettas on rõõmus, et tema tütar käib koolis Ameerikas, kus õpitakse palju tegutsedes, kus õpilastes arendatakse maast madalast vastutustunnet ning kus kõik on võrdsed.
Arlington Science Focus School on tavaline munitsipaalkool, kuid tänu asukohale – Arlingtoni võiks pidada Washingtoni üheks osaks – õpib siin palju lapsi, kelle vanemad töötavad Washingtonis riigiasutustes, eri riiki­de diplomaatilistes korpustes või rahvusvahelistes ettevõtetes. Arlingtoni koolidel on Ameerikas hea maine.
Johanna klassis käib 19 õpilast. Et tegemist on algkooliga, on 5. klass viimane. Koolis on esindatud ka eelkool ja lasteaed. 1.–5. klassini on kõikidel klassidel kolm paralleeli. Õpilasi on kolmesaja ringis. Õpilased vahetavad klassikaaslasi ja klassijuhatajat igal kooliaastal. Johanna ema arvates tehakse nii selleks, et õpilased suhtleksid võimalikult paljude lastega ning leiaksid rohkem sõpru.
Koolis käib Johanna majanurgal peatuva koolibussiga. Eestiga võrreldes on koolipäevad päris pikad. Õppe­töö algab kell 9 ja lõpeb tavaliselt 15.40, välja arvatud kolmapäeval, kui õpi­lased saavad koju kell 13.30. On ainult üks pikk vahetund (pool tundi), millele järgneb kohe pooletunnine söögivahetund.

Märksõna on praktilisus
Riina: „Nagu kooli nimigi ütleb, üritatakse lastele loodusteaduslikke aineid hästi praktiliselt õpetada. Näiteks valmistasid nad hiljuti koolis jäätist. 4. klassis pidid õpilased ise elektrit tegema. Et tegemist oli rühmatööga, tehti enne projekt, loodi kontseptsioon, siis teostati töö, mille tulemust demonstreeriti klassikaaslastele.”
Üldse tehakse palju rühmatööd ja -projekte, õpitakse koos vastutama. Koo­lis on suur akvaarium, jänesed, kilpkonnad, kooliaed taimedega, mille eest õpilased ise hoolitsevad. Johanna emale meeldib väga ka see, et kord aastas on avatud uste päev, kus lapsevanemad saavad kõikidest tundidest osa võtta ja vaadata, millega koolis tegeldakse. Suureks eeliseks peab ta, et kõiki õpilasi koheldakse võrdselt, hoolimata nahavärvist, religioonist, kehakaalust, füüsilistest puuetest jms. Koolis ei sallita mingit vaimset vägivalda. Isegi sellest, kui mõni laps hüüab teist hüüdnimega, tuleb kohe õpetajatele teatada. Algusest peale rõhutatakse, et kõik on võrdsed ja kedagi kiusata ei tohi. Keelust üle astujat karistatakse kohe, teavitatakse vanemaid, vahel ka politseid. Kiusajale antakse tavaliselt teatud ajaks koolikeeld, aga on ka rangemaid karistusi.
Johannale meeldib, et õpetajad on Ameerikas sõbralikumad, mitte nii kurjad ja ranged kui Eestis. Nad keelavad küll, aga karistamiseks on teistsugused meetodid, mis kajastuvad ka õpilase tunnistusel.
Kooliuudised jõuavad lapsevanemani enamasti meili teel. Iga kooliaasta alguses antakse lapsevanemale patakas olulist informatsiooni. Paar korda kooliaastas toimuvad lapsevanemate koosolekud ja arenguvestlused.
Kooliaasta alguses vanematele jagatav lapsevanema käsiraamat võiks olla ka igas Eesti koolis. Selles on kirjas kooli aadress, olulised telefoninumbrid, kooli kodulehe aadress, direktori nimi ja kontakttelefon. Käsiraamat sisaldab kooliaasta ning koolipäevade algus- ja lõpuaegu. Antakse teada, millised on kooli hilinemisest ja puudumisest teatamise kord, käitumisnõuded, ettekirjutused riietusele, koduste ülesannete kestus nädalas klassiti, koolibussi ja klassi turvalisuse nõuded, toitlustamine. Tutvustatakse ka lapsevanemate ja õpetajate assotsiatsiooni tegevust, kooliüritusi, huvitegevusvõimalusi. Käsiraamatu lõppu on lisatud nõuandeid lapsevanemale aitamaks lapsel edukalt õppida. Rõhutatakse, et lapsevanem peab tegema õpetajatega koostööd. Käsiraamatuga on kaasas kogu kooliaasta kalender, kus on kirjas kõik vabad päevad, õpetajate koolituspäevad, lapsevanemate koosolekute ja arenguvestluste ajad.
Lapsevanem saab kooli poolt ka kooli eelarvet ja kulutusi selgitava brošüüri, samuti oma lapse õppekava, ainete tutvustused, tunniplaani ja õpetajate kontaktandmed.
Munitsipaalkoole rahastatakse sarnaselt Eestiga maakonna või linna eelarvest. Õpikud ja töövihikud on tasuta. „Kinni maksta tuleb ainult lapse lõunasöök (paar dollarit päevas) ja 3–4 korda aastas toimuvad klassiekskursioonid (buss, muuseumipiletid jms). Eelmisel kooliaastal kulus ühele reisile kuni kümme dollarit,” ütleb Riina.
Kooliaasta alguses annab õpetaja nimekirja õppevahenditest, mida on vaja osta. Need asjad pannakse kõik kokku ja jäetakse kooli. Vajadusel jagab õpetaja neid õpilastele.

Palju koduülesandeid
„Võõrkeeli kohustuslikus korras ei õpita. Teisi keeli (hispaania, saksa, prant­suse jne) saab väikese tasu eest õppida enne tavatundide algust,” ütleb Riina. Tema meelest on väga hea, et õpetajad saadavad lapsega koju ka tunniteemad. Näiteks perekonnaõpetuse tunnis võetakse varakult läbi kõik teemad, alates perekonnast kuni keha arenguni. Lapsevanem võib õpetajale öelda, millist teemat ta soovib vältida (näiteks seksuaalkasvatuse teema teatud usuliste tõekspidamistega peredes), siis ei pea tema laps selles tunnis osalema.
Riina peab koolis käsitlemist leidvaid teemasid väga vajalikeks. Ise ei tule kõige peale, samas ei tahaks lapsele oluliste asjade selgitamisega hiljaks jääda. Eelmisel kooliaastal räägiti lastele näiteks sellest, kuidas aru saada ja mida teha, kui mõni täiskasvanu neile seksuaalselt läheneb.
Koduülesandeid antakse igaks päevaks päris palju, välja arvatud reedel. Õpikuid tavaliselt koju kaasa ei võeta, sest kodutööd on enamasti vormistatud A4-formaadis lehele. Mõnikord on siiski ka õpikut vaja. Riina meelest on hea, et õpilased ei tuubi kuivalt, õpitavat materjali tuleb põhjalikult analüüsida, samuti tehakse projekte.
Koduseid ülesandeid õpetajad kontrollivad, kuid alati ei hinda. „Selle asemel panevad õpilase tööle kleepsu. Kui oled saanud naerunäo, siis on kodune töö hästi tehtud,” räägib Johanna. „Naerunägu on nagu boonuspunkt.” Johanna lemmikaine on kunstiõpetus, selles tunnis saab ta savist kujukesi voolida, joonistada, maalida ja meisterdada igasuguseid põnevaid asju.

Põhjalik hindamissüsteem
Hindamissüsteem erineb Eesti omast. Õpilase tulemust, panust, pingutust koolitöös ja sotsiaalset käitumist hinnatakse tähtedega A, B, C, D, E. Peale kohustuslike ainete hinnatakse õpilast veel 15 kategoorias, milleks on vastamine nõutud käitumisstandarditele; kaasõpilastesse, kooli varasse ja õpetajatesse austavalt suhtumine; korras lauasahtel ja töölaud; iseseisvalt töötamise oskus; tunnitöö õigeaegne alustamine ja lõpetamine; oma laua ääres püsimine; kirjalike juhiste järgimine; koduste ülesannete regulaarne ja tulemuslik tegemine; motivatsiooni näitamine; teiste lastega hea läbisaamine; koostöövalmidus; tähelepanelik kuulamine; suuliste korralduste järgimine; diskussioonides osalemine; rühmatöödest ja -projektidest osavõtt. Nimetatud käitumisega seotud kategooriaid hinnatakse tähtedega O (outstanding) – väljapaistev, S (satisfactory) – rahuldav, I (improving) – paranenud ja U (unsatisfactory) – mitterahuldav.
Kooliveerandeid on neli. Iga veerandi lõpus antakse tunnistusega kaasa hinnang lapse arengule ja tema edasi­jõudmisele õppetöös. Aasta viimasel tunnistusel on kogu aasta hinnangud kõikidelt õpetajatelt. Kehalise kasvatuse kohta antakse keha arengu skaaladega raport, kus on kirjas, millises füüsilises vormis laps on, soovitatakse tal näiteks rohkem sporti teha või pöörata tähelepanu toitumisele. Tunnistusele on märgitud ka kohal käidud, puudutud ja hilinetud päevade arv.

Mõned miinused
„Nagu igal pool, on ka siinsel süsteemil oma miinused,” ütleb Riina. Näiteks ei suhtle lapsed pärast kooli eriti omavahel ja sõprussuhteid on väljaspool kooli üsna raske luua. See tuleneb seadusest, millega kuni 12-aastastel lastel on keelatud lapsevanemata kodus olla või tänaval liikuda. Et lapsed saaksid pärast kooli omavahel mängida, peavad lapsevanemad kooskõlastama kokkusaamise koha, kellaaja, sõiduvahendi jms, mis on päris tülikas.
Johanna meelest on koolis kõik tore, temale meeldib oma uues koolis käia ja midagi halba ta märganud ei ole. See on aga kõige tähtsam.