Tartu Ülikool peab juubelit

Tartu Ülikool tähistab oma 375. aastapäeva. Juubeliüritused toimuvad 4.–6. oktoobrini. Suurte pidustuste eel Õpetajate Lehele antud intervjuus rõhutas Tartu Ülikooli rektor Alar Karis koostöö vajalikkust teiste kõrgkoolidega nii Eestis kui ka välismaal. Samuti soovib rektor, et andekamad tudengid tuleksid pärast lõpetamist ülikooli tööle.

Teie inaugureerimistseremoonial
augusti lõpus ütles president Too­mas Hendrik Ilves, et juhite nüüdsest 375-aastase ajalooga akadeemi­list riiki. Millisena näete Tartu Üli­­kooli rolli ja positsiooni Eestis, Euroopas ja globaalses kõrgharidussüsteemis?
„Ei saa eitada, et Tartu Ülikoolil on praegu juhtiv roll Eesti hariduselus. Samas on meie dimensioonid läinud laiemale – oleme liikumas ja ennast teadvustamas Euroopa eri riikides. Meie tudengid ja õppejõud käivad paljude programmide raames eri ülikoolides ning see aitabki meie ülikooli olemasolu välismaal teavitada.
Oleme ekslikul arvamusel, kui usu­me, et meid teatakse igal pool, sel­les vallas on veel palju ära teha. Kõige paremini aitavad Eesti ülikoole tutvustada väljaspool Eestit liikuvad head teadlased ja ülikooli lõpetanud oma kõrge tasemega.”
Korduvalt on kõ­lanud arvamus, et heaks ja konkurentsivõimeliseks Euroopa ülikooliks saamiseks on vaja minna üle ingliskeelsele õppele. Teie olete öelnud, et ülikooli roll on säilitada Eestile ainuomast ja kordumatut emakeelset kõrgkultuuri ning teadust…
„Oluline on leida tasakaal, kuigi kiusatus ja surve minna üle ingliskeelsele õppele on kahtlemata olemas. Mina arvan, et praegu on võõrkeelset õpet pigem liiga vähe, loodud on vaid üksikud õppekavad. Samas on huvi Eestis pakutava kõrghariduse vastu välismaal olemas, meil aga ei ole praegu võimalust seda neile pakkuda.
Meie eesmärk ei ole saada Tartu Ülikooli võimalikult palju Hiina või India tudengeid õige pea saabuvat demograafilist auku täitma. Pigem soovime rikastada enda ülikooliruumi, sest iga kultuur toob siia ka väga erineva lähenemise, näiteks mõnele teaduslikule probleemile. See ongi rahvusvahelistumise peamine eesmärk.”
Kõrgharidusele on ette heidetud muutumist massihariduseks. Üliõpilaste väga suur hulk ei võimalda luua lähemaid kontakte tudengite ja õppejõudude vahel, mistõttu ei teki andekatele üliõpilastele individuaalseid professoritest mentoreid. Kas näete kõrghariduse massiliseks muutumises probleemi ning mida võtta ette olu­korra parandamiseks?
„Asi ei ole numbrites ja üliõpilas­te arvus, pigem on probleemiks vale mõtteviis. Ülikooli tulevad väga ebaühtlase tasemega noored, mistõttu audi­tooriumi ühes otsas on erksa mõtlemisega tudeng, teises aga noor, kes ei peaks üldse kõrgkoolis õppima. Kuna õppejõud on seetõttu sunnitud keskmistega toimetama, valitseb oht, et tipud lahkuvad, sest õppimine on muutunud nende jaoks igavaks. Keskpärasuse teine halb omadus on genereerida keskpärasust.
Õppetööd on võimalik ümber korraldada nii, et saaksid tekkida ka personaalsed kontaktid. Ma ei pea silmas ühe vormi asendamist teisega, vaid pigem uute õppevormide kasutuselevõttu (nt e-õpe), et õppejõul jääks rohkem aega tudengiga tegelda.”
Hiljuti Eestit külastanud OECD kõrghariduse eksperdid kritiseeri­sid meie süsteemi, mis võimaldab osal üliõpilastest õppida tasuta, samas kui suurem osa maksab õpingud ise kinni. Mida arvate, mil määral peaksid tudengid oma õpingute eest ise maksma?
„Olen nõus, et praegune süsteem ei ole õiglane. Osaline õppemaks oleks üks lahendus juhul, kui riik ei ole nii tubli, et suudab pakkuda kõikidele tasu­ta haridust. Suurim ebaõiglus on aga hoopis see, et paljud noored ei pääse kõrgharidusele ligi. Küsimus ei olegi niivõrd rahas, kuivõrd õpilase geo­graafilises paiknemises – igasse kooli lihtsalt ei jätku häid õpetajaid. Meie püüame akadeemiliste testide abil kindlustada, et kõik, kes on motiveeritud õppima, ka ülikooli tuleksid.
Mõelda tuleks stipendiumite peale, näiteks nendes valdkondades, kus riigil on vaja rohkem spetsialiste. Arvan, et õppetoetus peaks olema tagatud eelkõige nendele, kes seda vajavad.”
Teie sõnul seisis Tartu Ülikooli eelmine rektor Jaak Aaviksoo selle eest, et alma mater ei muutuks sam­mastega kutsekooliks. Milline võiks ideaalis olla Tartu Ülikoolis teadustöö ja rakenduslikuma suunaga õppe vahekord?
„Loodan, et see lause ei tekitanud arvamust, et pean kutsekooli millekski vähem väärtuslikuks. Tegemist on lihtsalt erinevate õppevormidega, mis ei saa omavahel seguneda. Tartu Ülikool peab täitma oma kindlat rolli Eesti riigis ja ühiskonnas.
Ka siis, kui tegemist ei ole maailma tippteadusega, peab õpe igal erialal põhinema teadusel. Meil on väga häid teadlasi ja maailmatasemel teadust, mille tase ei sõltu niivõrd rahast, kuivõrd sellest, kas eriala eesotsas on heal tasemel professor, kes suudab enda ümber genereerida andekaid noori. Üle poole Eestis tehtavast teadusest tehakse Tartu Ülikoolis. Püüame tippusid igati toetada, aga ka kõikide teiste taset hoida üle keskmise.”
Oma programmis, mille rektorivalimistel esitasite, seadsite olulisele kohale koostöö teiste ülikoolidega. Kuidas ametisse asunult tundub, kas koostööd tehakse?
„Teadlased ja õppejõud teevad koostööd päris palju. Koostööpartnerid võivad asuda ka välismaal, sest teaduses soovitakse koostööd teha mitte sellega, kes on kõige lähemal, vaid sellega, kes on kõige parem.
Koostööd oleks rohkem vaja teha eelkõige õpetamises. Kui mõnes valdkonnas ei jätku Tartus ega Tallinnas piisavalt ressursse, oleks võib-olla mõt­tekas teha ühine õppekava, õpetada ühiselt või jagada õpetamine ära. Et tudengid saaksid parima hariduse, sõl­tumata sellest, kus nad õpivad.”
Millisena näete Tartu Ülikooli kümne aasta pärast?
„Kümme aastat on üsna lühike aeg, ega selle ajaga väga palju teistmoodi juhtuma hakka. Euroopa Liidu infra­struktuuritoetuste kaudu suudame kindlasti õpikeskkonna nüüdisajastada. Arvan, et ka praegu ei ole meie olukord nii kesine, et keegi jätaks tingimuste puudumise tõttu Tartu Ülikooli õppima või õpetama tulemata.
Tulevikus liiguvad üliõpilased veelgi rohkem, võttes aineid mitmest ülikoolist, ka väljaspool Eestit. Oluline on, et neil ka kümne aasta pärast säiliks ja süveneks kodutunne ning osa neist tuleks pärast õpingute lõppemist tagasi siia ülikooli.
Loodetavasti on kümne aasta pärast rohkem andekaid tudengeid, rohkem maailmatasemel õppejõude ja teadlasi. Sinna me pürime.”