Merle Poomil on tavatu elukutse –ta on Keila SOS Lasteküla ema. Miks matemaatika-füüsikaõpetaja kooli lasteküla vastu vahetas? Milliseid väljakutseid see töö esitab, mida nõuab ja mida pakub?

Põltsamaa Keskkoolis õpetades hakkas Merle Poom järjest enam tundma, et peale õpetamise on lastele veel midagi vaja. Pärast tunde leidus alati neid, kes tahtsid rääkida. Õpetaja oli valmis kuulama. Eriti hea kontakt tekkis tal lastega, kelle kodu ei olnud päris korras või keda vaevas koolistress. „Mõtlesin siis, et õpetajatöö on küll hea ja õige, aga minu jaoks peaks midagi veel õigemat olema. Ma ei osanud sõnastada, mis see on, aga tundsin, et kuskil on koht, kus saan teha täpselt nii, nagu õigeks pean.”
See igatsus viis ta Ääsmäe laste varju­paika tegelema nendega, kes koolistressi või katkise kodu tõttu vajasid üks-ühe-suhet rohkem, kui tavakoolis oli võimalik pakkuda. 1994. a sai ta ettepaneku alustada Keilasse rajatava SOS lasteküla eelperega. „Katsetasin nelja lapsega. Esialgu elasime Ääsmäel, lastekülla kolisin jõuludeks. Selleks ajaks olid emad koolitatud ja külaelu hakkas pihta, kuigi ametlik avamine oli alles 1995. aasta juunis.”
Nelja lapse ema sai Merle Poom olla vaid poolteist aastat, siis suurenes pere poole võrra. Praegu kasvatab ta kuut last. Viis lihast õde-venda on juba kodust välja lennanud. Nende üle on põhjust head meelt tunda. Meelis, on lõpetanud kõrgkooli ja töötab maaklerina. Temast aasta noorem Anne on beebiga kodus. Kersti õpib Tartu Ülikoolis riigiteadust, Anu on lõpetanud Astangu toimetulekukeskuse ja töötab kassapidajana. 17aastane Leonhard läks Tallinna SOS noortekodusse iseseisvat elu harjutama.
Merle Poom ütleb, et tema lapsed on tublid, aga kaotuskogemus – kõik on kas orvud või vanematelt ära võetud – on oma jälje jätnud. Nendega on keerulisem töötada kui tavapere lastega. Suur abi on õpetajaharidusest, aga veelgi enam lastekülas saadud elukoolist. „Kogemus teeb töö kergemaks, paljugi tundub nüüd lihtsam. Inimese kasvatamine on koos kasvamine, olen aastatega väga palju arenenud, saanud hindamatuid kogemusi, mille eest olen saatusele tänulik,” ütleb Merle Poom. Ta teeb kõike seda, mida tavaline emagi: koristab, käib poes, keedab ja küpsetab, aitab õppida, peseb laste riideid jne. Ja saab kõige üle ise otsustada, sest on ise vastutuse võtnud.
Pereelu näeb Merle Poomi sõnul välja nii, nagu pereelu peab nägema. Laupäeva hommikul tuleb hakata vaipu kloppima, kui on saiaisu, saiataigen üles panna. „Kaasan lapsi kodutöödesse nii palju, kui vähegi võimalik. Nad peavad õppima enda eest hoolt kandma, koristama, toitu tegema, et iseseisvas elus hakkama saada.”


Pereelu nagu pereelu ikka

Ema saab kindla majandamisraha, mille eest peab ostma nii laste riided, toidu kui ka kõik majapidamises vajaliku. Tihti tuleb lahendada tüliküsimusi teemal, miks tema saab ja mina mitte või miks pole ostetud tuntud kaubamärgiga rõivaid. Aga raha peab jätkuma ka huvitegevuseks, sporditarveteks, teatripiletiteks ja muuks.
Lasteküla lapsed käivad ka muusikakoolis, aga meelistegevus on sport. Suusatatakse, mängitakse korv-, võrk- ja jalgpalli, sõidetakse jalgratta ja rulluiskudega. Kord nädalas saab igast perest üks laps tasuta ujuda. Kui emal raha jätkub, võib ta võtta lapsed sappa ja minna nendega Keila ujulasse või Tartu Aura keskusesse. Mis iganes kellelegi sobib ja last arendada aitab. „Mõni laps ei tunne kahjuks millegi vastu huvi, kuigi pakun talle üht, teist ja kolmandat. Kaotuskogemuse üks väljund on pettumus, laps ei usalda enam kedagi ega ole millestki huvitatud, sest maailm tundub nii halb. Mõni proovib ei tea kui palju asju läbi, enne kui enda jaoks midagi köitvat leiab.”
Merle Poom on võtnud oma perega ette kolmepäevaseid Eesti-reise telkides ööbimise ja lõkke ääres söömisega. „Need on andnud hästi palju nii lastele kui ka mulle. Reisil õpib pereliikmeid natuke teisest küljest tundma.” Kaheksa tema last on käinud Itaalias rahvusvahelises lastekülade laagris. Igal suvel sõidab kogu pere Merle vanematele külla. „Alguses isa-ema ehmatasid ära, nüüd on harjunud, küsivad, kuidas sellel või teisel lapsel läheb.”


Kindlat kasvatusvalemit pole

Iga laps on erinev, erinevad ka läbielatud kogemused ja neile reageerimise viisid. „Kahjuks pole võimalik juhtunud halba olematuks muuta. Vahel ei saa 15 aastagagi kustutada seda valu, mis lapsele paari aastaga tehtud. Samas on see suur väljakutse. Kui hakkad last kasvatama, siis tahad, et tal läheks kõik hästi, et temast tuleks toimetulev ja õnnelik inimene. Et soovitud tulemust näha, tuleb pikad aastad ära kannatada, ja kunagi ei tea ette, kas eesmärk õnnestub saavutada või mitte. Osa lapsi saab koolis kenasti hakkama, osa mitte, aga see ei ole ainult lasteküla probleem.”
Põhiosa Merle Poomi ajast võtabki laste aitamine koolitöödes. „Lasteküla emad peavad aitama õppida nii 1. kui ka 9. klassi lapsel. Suunama, tõukama ja tõmbama. Kui laps käega lööb, innustama ja julgustama. Järeleaitamine pole ju augu tasandamine, tihti on vaja aines põhi alla panna. Näiteks õpetada 9. klassi noormeest, kes ei oska saksa keeles öelda isegi „mina olen poiss”. Sain hakkama, aga kerge see ei olnud. Minu õnn, et enamasti on raskused just reaalainetes.”
Sellel õppeaastal astus Merle Poom üle hulga aastate klassi ette. See oli põnev taaskohtumine, aga ka suur väljakutse – aidata neljal Keila Güm­naasiumi tasandusklassis õppival laste­küla poisil põhikool lõpetada. Õpetaja teab, kui raske on leida õppimiskohta neile, kes põhikooli pooleli jätnud, aga pole veel 17 täis.


Üks-ühe-suhe

SOS lasteküla kasvandikud vajavad Merle Poomi sõnul väga üks-ühe-suhet. „On tore, kui leiad lapsele täiskasvanud sõbra, kes teda toetab, aitab õppida, sporti teha või lihtsalt ära kuulab.” Väga oluliseks peab ta ka koostööd lapse sugulastega. On suviti lastega nende sugulaste juures puhanud, lapsi aeg-ajalt neile külla saatnud.
Ema ütleb, et alguses on koostöö lihaste vanematega ebameeldiv, tahtmatult tekivad negatiivsed tunded inimese vastu, kes on lapsele haiget teinud. Tahaks selle töö kuskile ära lükata, aga see oleks jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine. Vanemaid tuleb aktsepteerida sellistena, nagu nad on.
„Isa ja ema, kes ei saanud lapse kasvatamisega hakkama, võivad ju ikka talle head tahta. Kui inimene ei suuda oma lapse eest hoolt kanda, ei tähenda veel, et tal poleks talle midagi öelda või anda. Igaühel on õigus saada infot oma juurte kohta. Olgu isa kui tahes paha, laps peab teda nägema, et otsustada, kas ta mõistab vanema hukka või annab talle andeks. Meie ülesanne on anda lapsele võimalus suureks kasvada ja vanemale näha oma lapse kasvamist, muidugi kui ta seda tahab. On olnud juhuseid, kus vanem on oma lapsed tagasi võtnud. Kui mõlemad pooled seda tungivalt soovivad ja kodu last otseselt ei ohusta, me takistusi ei tee.”


Kasupere oleks parem

Merle Poom peab juuri väga tähtsaks. Kui vanemaid pole, otsib ta üles mõne kaugema sugulase, kas või naabrinaise, kes last väiksena mäletab, et tal oleks minevikuga mingigi side.
Ema leiab, et kasupere oleks lapsele parem, seal on nii isa kui ka ema. Suure pere lastele on lasteküla siiski parim võimalus. Isegi kahte last on raske kasvatada võtta, rääkimata kolmest-neljast. Lastekülas on neidki lapsi, kes juba kasuperes olnud. „Võõra lapse kasvatamine pole lihtne. Ei tea ju ette, millised probleemid võivad kerkida ja kas neid suudetakse lahendada,” põhjendab Merle Poom kasuvanemate loobumist.
„Kui laps meie juurde tuleb, on tema eelnenud elu nagu must auk. Seda tuleb hakata kild-killu haaval kokku korjama, teha järeldusi lapse käitumisest ja jutust, et mõista, mis millest tuleneb, ja osata asju parandada. Korjame infot ka sugulastelt, aga kõike ei saa kunagi teada. Kui laps jõuab meile seitsmeaastasena, on ta elanud juba 7 x 365 päeva. Ma ei tea, mida ema raseduse ajal sõi või mis haigusi laps on põdenud.
Info koguneb koos elades. Kui olen terve nädala lapsega olnud, tean, kuidas ta üleeile öösel magas, mida kaks päeva tagasi sõi, mis tundeid siis või seal tundis. See aitab last paremini mõista ja kiiremini temani jõuda.”
Merle Poomi kõige noorem kasvandik tuli lastekülla kahekuusena, vanim 14aastasena. „Tundsin, et käin nagu noateral, 14aastane ei pruugi abi vastu võtta, aga vägisi ei saa kedagi aidata. Õnneks tundis poiss oma nooremate õdede-vendade eest vastutust. Olen talle selle eest seni tänulik, ta on mind väga palju aidanud.”


Oskus puhata

Lasteküla laps lahkub kodunt alles siis, kui ta on selleks valmis. Kindlasti ei lähe ta ära enne 14. eluaastat, iseseisva elu alustamise eeldus on põhikooli lõpetamine, kui see vähegi võimalik on. Suhted emaga püsivad ka siis, kui laps on lahkunud – see on ju tema ainus kodu. Pere tuleb kõigil tähtpäevadel ja pühade ajal kokku, suuremad koos kaaslastega. Ema toetab ka neid, kes juba iseseisvat elu elavad, kui mitte muu, siis kas või inimliku sõnaga. Suhted ei katke ka siis, kui ema ei peaks enam lastekülas töötama. „Olen oma lastele öelnud, et tähtis pole kohtumispaik, vaid see, et tahetakse üksteist näha. Peret ei loo asjad ja ruumid, vaid inimsuhted.”
Merle Poom ei püüa jätta muljet, nagu oleks töö lastekülas kerge. Töö ei alga kell kaheksa ega lõpe kell viis, vaid kestab kogu ööpäeva. „Kui üks laps on haige, oled öö läbi üleval. Hommikul tahavad aga teised ikka putru ja koolisaatmist. Või kui teismeline öö peale jääb, ega siis enne rahu saa, kui ta koju jõuab. Nädala sees saab appi kutsuda meeskasvataja, külajuhataja, sotsiaaltöötaja, koduõpetaja, aga reedel kella viiest esmaspäeva hommikuni on ema üksi ja peab kõik probleemid ise lahendama.”
Et ta seda jaksaks, tuleb korralikult välja puhata. Emal on igas kuus 9–10 vaba päeva. Millal ja mitmes osas ta need välja võtab, sõltub kokku­leppest asendaja ehk tädiga ja pere vajadustest, sest arvestada tuleb laste tähtpäevi. Merle Poom ütleb, et kahel esimesel puhkepäeval ei tee ta midagi, isegi ei suhtle, kolmandal hakkab juba ringi vaatama. Piir töö ja puhkuse vahel ei ole kuigi range. „Vabal päeval ikka mõni laps või õpetaja helistab. Või meenub poes käies, et kellelegi on vaja kleit või püksid osta. Ainus võimalus end täiesti välja lülitada, on välisreisile minna. Vahetevahel on see lausa hädavajalik, Eestis muudkui mõtled, mida oleks vaja veel teha.
Alguses tundsin end laupäeva hommikul kell seitse väga pahasti, kui ma veel voodist üles ei olnud tõusnud – et kuidas ma magan, ma olen ju tööl. Nüüd julgen võtta enda jaoks aega, magan laupäeva hommikul kauem, kui vaja, puhkan ka pärastlõunal, leian mahti isegi televiisorit vaadata.”


Lasteküla ootab uusi emasid

Töö lastekülas on huvitav. Tuleb osata lapse lihase vanemaga suhelda, aga ka presiden­diprouat vastu võtta. Presidendiprouad on lasteküla patroo­nid. Merle Poom on kaks korda Helle Merit võõrustanud ja koos pere vanima kasvandiku Meelisega Lennart Me­ri vastuvõtulgi käinud. „Lastekülast on päris paljud selle au osaliseks saanud. Selline väärtustamine on lastele oluline.”
Küsin, mis peaks ahvatlema naisi SOS lasteküla emaks hakkama. „See on üksikule naisele võimalus pere leida ning ennast kasuliku ja vajalikuna tunda. Ideaalselt sobib see neilegi, kes on oma lapsed suureks kasvatanud ja leiavad, et võiksid midagi teha teiste laste heaks. Lastekülla tööletuleku mõtet võiks kaaluda ka üht last kasvatav ema,” loetleb Merle Poom võimalikke ema-kandidaate. Ent tulla tasub üksnes juhul, kui hinges on suur soov lastega tegelda ja valmisolek raskeid probleeme lahendada.
Töölevõtmisele eelnevad koolitus ja praktika. Kõigepealt saab elu lastekülas kõrvalt jälgida ja end pereema aidates proovile panna. Kui töö meeldib, tuleb veel kord tõsiselt kaaluda, kas ikka ollakse valmis seda sammu astuma. „Kaheks-kolmeks aastaks pole mõtet tulla, see on pikaajaline töö, mille tulemusi näeb alles aastate pärast. Aga alusetu on ka hirm, et enne pensioniiga siit ei pääse. Meiltki on läinud paar ema muud tööd tegema. 1949. aastal, mil lastekülade liikumine sõjajärgses Austrias alguse sai, viidi kokku lesed ja orvud. Tänapäeva vajadused ja ülesanded on teised. Miks mitte tulla lastekülla, kasvatada üles üks pere ja minna siis muud maailma avastama.”
Merle Poom on olnud lastekülas üle 12 aasta. Kui kauaks ta veel sinna jääb? „Väiksem poiss on neljane, tahaksin jätkata, kuni ta suureks kasvab. Kuidas ma ütlen talle, et tänasest ei ole ma enam sinu ema. Eks elu teeb oma korrektiivid, aga kogu hingest tahaks alustatu lõpule viia.”