Nädalakommentaar

Usaldamatus koduseinte vahel
Jälle on kevad ning aias tärkavad esimesed lumikellukesed teevad tuju heaks. Nagu soojarekordidki, ehkki ka mõni kraad vähem ei suudaks positiivseid kevadeemotsioone rikkuda. Loodus lummab inimesi ja manipuleerib nendega. Eriti kevadel ja meie kliimas.
Ka lihavõttepühad, ehkki samad igal aastal, on ikka erilised. Nagu järje­kordse sünnipäeva tähistamine. Midagi on õhus, midagi kordumatut, ning just ainulaadsuse poole püüdlemine viib inimest edasi. Ükski emotsioon ei kordu kunagi täielikult.
Kahjuks ei ole emotsioonid ja üllatused alati positiivsed, tuleb leppida ka teistsuguste ärritajatega. Näiteks hindade tõusuga. Eks seegi ole vältimatu ja korduv nagu kevade tulek. Ratsionaalselt mõeldes saab igaüks aru, et meie praegustes majandusoludes ei saa saiapäts maksta täna sama palju kui aasta eest. Aga kui poes avastame, et saia hind on üleöö mõnikümmend senti või koguni terve krooni kerkinud, käib ikka mingi jõnksatus meeltest läbi – küll on kõik kalliks läinud!
Kõikide väärtuste rahaks ümber arvestamine on ehk osalt süü­di selleski, et tunded nõrgenevad ning ka elus­olendeid ja teisi inimesi koheldakse justkui ostetavaid-müüdavaid asju. Nagu juhtus Mustamäe korteris elanud õnnetu kassiga.
Et noored pidutsevad, tarbivad alkoholi ja veelgi kangemat kraami, ei ole tõesti enam mingi üllatus. Ül­latab aga julmus. Eriti jube, et endast nõrgema olevuse piina­jad olid 13–14aastased tütarlapsed! Võib-olla juba kolme-nelja aasta pärast on mõni neist antisotsiaalsetest tüdrukutest ema. Kas temast võib saada normaalne lapsevanem? Või mida üldse pidada normaalseks?
Mida aeg edasi, seda enam tun­dub, et usaldada võib üksnes ennast, mitte teist inimest. Inimest ei tohiks usaldada ka koju võetud lemmikloom. Ometi ta usaldab – on peremeest nähes alati rõõmus ja talle piiritult truu ega võta mõttessegi, et hooldaja võiks talle kurja teha.
Kassi piinamine pole paraku loomade sadistliku kohtlemise ainus näide. Hiljuti jättis euroraha toel äri edendav farmipidaja oma lehmad katuseta laudas toidu ja joogita. Äsja võisime lehest lugeda, et keegi oli koerakese metsa puu külge surema sidunud. Teame sedagi, et sügisel suvilast linna kolivad pered viskavad lemmikloomi autoaknast maanteedele...
Kellel pole kahju loomast, see ei halasta ka inimesele. Selles võtmes pole raske mõista, miks kõiksugused ilusad mõtted laiemast ühiskondlikust hoolivusest ja usaldusest peatselt unustatakse või porri tallatakse. Usaldamatus on kõige julmemal viisil tunginud koduseinte vahele!

Martin Krõlov