Vaikiva hoolimatuse ja nõutuse poliitika

Koalitsioonilepe ei näe hääbuvat maa-asustust, kaduvaid külasid ega koole. Eesti rahva ja riigi tuleviku seisukohalt oluliste maa-asustuslike, maamajanduslike, haldus- ning koolikorraldusprobleemide lahendusettepanekute, võimalike arengukavade või strateegiate väljajätmine koalitsioonileppest on kahetsusväärne.

Üldrahvalik poliitiliste probleemide püstitamise, ahvatlevate ettepanekute väljahõikamise, majandusarengu suundade vaagimise ning elukorraldust reguleerivate uute seadusprojektide esitamise aktiivne ja võitluslik periood on läbi.


Nelja aasta plaan

Rahva ees peetud diskussiooni üldvõitjad, koalitsiooni moodustanud erakonnad on oma poliitilised eelistused ja kavad, majanduslikud ning sotsiaalsed arendusettepanekud ühiselt läbi sõelunud. Kuu aega kestnud töö tulemusena on koostatud mahukas koalitsioonilepe.
Koalitsioonilepe ehk Eesti poliitiline „nelja aasta plaan” on ametisse astuva valitsuse põhidokument. See määrab riigiaparaadi, riigi majanduspoliitika, rahva sotsiaalse ja kultuurilise arengu peajooned õige mitmeks järgnevaks aastaks ning käsitleb Eesti arenguküsimusi ja ühiskonnaelu korralduse tehnoloogiaid paljude allpoliitikate lõikes. Nii on leidnud eristatud ja kohati vägagi üksikasjalikku tähelepanu pere- ja rahvastikupoliitika, majandus-, maksu- ja eelarvepoliitika, palgapoliitika, haridus- ja teaduspoliitika, energiapoliitika, tasakaalustatud arengu poliitika, infoühiskonna poliitika, spordipoliitika, eesti keele kaitse poliitika jne. Kõik need esitused-sõnastused koosnevad omakorda paljudest allpunktidest ja rakendusmeetmete loeteludest.


Kahetsusväärne väljajätt

Näib, et koalitsioonilepe püüab hõlmata kõike olulist meie rahva elus. Samas on dokumendi üldistusaste valdkonniti suuresti erinev. Kõigile hõlmamistaotlustele vaatamata pole dokumendis pööratud tähelepanu ega leitud ruumi kolmele omavahel tihedalt seotud olulise valdkonna – maa-asustuse, halduskorralduse ja KOVining maakoolivõrgu korraldamise –poliitika käsitlemisele.
Eesti rahva ja riigi tuleviku seisu­kohalt oluliste maa-asustuslike, maamajanduslike, haldus- ning koolikorralduslike ja veel mitme ühiskonnaelu probleemi lahendusettepanekute, võimalike arengukavade või strateegiate väljajätmine koalitsioonileppest on kahetsusväärne. Olgu see juhtunud ajutise segadusena või olgu tegemist teadliku edasilükkamisega kuni poliitilise ühistahte, parteide soovide ja kavade selgumiseni. Koalitsioonileppe koostamisel ning seega ka järgneva nelja aasta poliitiliste aktsioonide kavandamisel on neist probleemidest mööda või üle vaatav talitusviis kas vaikiva hoolimatuse või nõutuse poliitika. Vaikiva hoolimatuse ja nõutuse poliitika ei too Eestile head.


Eesti pärismaa tühjeneb

40 aastat tagasi loendati Eestis üle 7000 küla ja maa-asula. 20. sajandi lõpuks oli neist järel 173 alevikku ja 4424 küla, suur osa vaid kümne või veelgi vähema elanikuga. Elanike hulk valdades ja paljudes väi­ke­linnades on langenud ka uue sajandi esimestel aastatel kiiresti. On vaid 28 omavalitsust, kus elanike arv 2005.–2006. aastal pisut-pisut kasvanud. Vaid 26 omavalitsuse territooriumil oli loomulik iive veidi üle nulli. Eesti omavalitsusüksuste 2006. aasta rändesaldokordajad näitavad aga elanike hulga pidurdamatut vähenemist enamikus valdades, inimeste kokku­kolimist Eesti suuremate linnade ümbrusse. Seni „pärismaal” elanud rahvas koondub lausa kiirkorras ja stiihiliselt Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva ümbruse lähivaldadesse.
Maakondadevahelises rändes on ülekaalukalt domineerinud liikumine Harjumaale, mille rändesaldo on kõigi teiste maakondadega olnud positiivne. Kõigist maakondadest on suurim hulk inimesi siirdunud just siia. Absoluutarvudes on suurima panuse seejuures andnud Ida-Virust ja Tartu maakonnast Harjumaale asujad. Oma vanad „maalised” või alevikes olnud elukohad on jäetud ja jäetakse armutult maha. Laenuraha toel nobedasti kerkivad uusasumid suuremate linnade ümbruses võtavad aga üha linnalisema ilme. Paljus on see kokkukolimine lähemalt planeerimata, muude eluvaldkondadega seostamata ja prognostiliselt läbitöötamata. Vaieldamatu on aga tõsiasi, et Eesti „pärismaa” jääb seejuures üha tühjemaks ja vaesemaks. Ruutkilomeetreid, kus ei ole enam ühtegi inimest, tuleb Eestimaal üha juurde.


Maakoolivõrgu poliitikast

Maa-asustuse viimaste aastate kiire ja murrangulise muutumise protsessiga on tihedalt seotud maakoolivõrgu kujundamise ja arendamise poliitika. Nii maakoolides õppivate laste hulk kui ka maakoolide arv on aastakümnete jooksul pidevalt kahanenud. Viimastel aastatel on õpilaste hulk paljude valdade koolides vähenenud endisest hoogsamalt ning lähiaastatel väheneb õpilaste arv riigis kokku umbes 10 000 õpilase võrra aastas. Alla saja õpilasega koole on juba praegu kümnete kaupa. Kui võtta see õpilaste arv keskmiseks mõõdupuuks, tuleks nelja aasta jooksul sulgeda ümmarguselt nelisada kooli. Mis juhtub aga päriselt neliaastaku lõpuks ning mida maakondade ja valdade kaupa ette võtta, pole seni kuigivõrd klaar. Koalitsioonilepe ei aita siin selgust tuua. Kuuldavasti seisab haridus- ja teadusministeeriumi koondunud omavalitsuste „operatiivplaanide” alusel veel sellel aastal ees 11 kooli sulgemine või ühendamine. Eesti maa-asustuse võrgustikust kaovad järjekordsed olulised sõlmed.


Liiga palju omavalitsusi

Maa-asustuse, koolivõrgu, maamajanduse ja elukorraldusega maapiirkondades on tihedas seoses riigi haldusjaotus ja riigi halduspoliitika. Eestis on 227 omavalitsusega haldusüksust, sh 194 valda, 33 linna. Neile lisandub 14 vallasisest linna. Omavalitsusega valdasid ja linnasid on väikese riigi kohta palju. Ka isegi Eesti mastaabis väga väikesi, alla tuhande elanikuga omavalitsusüksusi on tervelt 35.
Uue halduspoliitika väljatöötamine ja haldusreform on nii majanduslike kui ka poliitiliste asjaolude tõttu olnud juba pikka aega aktuaalne ja vaieldamatu vajadus. Paraku pole senised valitsused suutnud seda probleemideringi lahendusele pöörata. Värske koalitsioonilepe ja sellest välja jäänud halduspoliitika ei osuta seegi kord vajalikule tahtekindlusele.
Olemas on tungiv vajadus ja head eeldused tegelda senisest tulemuslikumalt Eesti maa-asustuse ja koolivõrguga ning viia läbi ka põhjalik hal­dusreform. Kokku annaks see hea regionaal- ja halduspoliitika, mis võiks edaspidi vormistatult saada koalitsioonileppe tulevaseks lisaks nr 1.