On juba harjumuseks saanud, et igal suvel toovad Eesti võist­konnad rahvusvahelistelt olümpiaadidelt peoga medaleid. Edukas esinemine olümpiaadil pole aga eesmärk omaette. Esmatähtis on, et iga anne saaks võimalikult hästi areneda. Mida on selleks vaja, selle üle arutleb järgnevalt TÜ teaduskooli direktor Viire Sepp.

„Andekate laste uurijate ja nendega tegelevate praktikute maailmaorganisatsiooni konverentsilt äsja naasnuna võin kinnitada, et probleemid on selles vallas kogu maailmas ühesugused. Meil on nn teadusandekat last siiski tähele pandud. TÜ teaduskool, varem täppisteaduste kool, on tegutsenud üle 40 aasta, aastakümneid on olemas olnud (varjatud) erikoolid andekatele, mida meie n-ö TOP-gümnaasiumid ju tegelikult on, aineolümpiaade peetakse juba üle 50 aasta. Aga kõike seda saab teha veel paremini.
Teadmistepõhise Eesti strateegia rakendamine pole võimalik umbmääraste loosungitega. Strateegias on küll öeldud, et värbame andekaid noori, aga kuhu ja kuidas ning kes seda teeb, on kirja panemata. On muidugi väga tore, et AHHAA-keskusel on hästi läinud, samuti töötab tublilt Tallinna Energiakeskus ja füüsikabuss, mis terve Eesti koolidele edukalt ringi peale tegi. Huvi äratamise tasand peab tõesti olema teatud määral meelelahutuslik, aga lastel, kel AHHAA-s või füüsikabussi etendusi vaadates küsimused tekivad, peab olema ka koht, kus hakata neile vastuseid otsima. Siin näengi meie teaduskooli rolli. Oleme töötanud välja arengukava, mille kohaselt teaduskoolist tekiks tõeline andekate arengut toetav keskus, ja viime väikeste sammudega seda ka ellu.”

Koolis on võtmeisik õpetaja
„Sel aastal valmib TÜ teaduskoolil haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel kaardistav uuring selle kohta, mis toimub Eesti koolides andekate lastega, kuidas ja missugusel tasemel nendega tööd tehakse. Põhikooliõpilaste seas läbi viidud pilootuuringu põhjal võib paraku väita, et pilt on kaunis kahvatu. Andekale lapsele ei pöörata tähelepanu juba õpetajakoolituses. Hariduspoliitilistes dokumentides deklareeritakse küll, et andekus on hariduslik erivajadus, aga pearaha koefitsiendi arvestamisel või mis tahes muudes rakendusküsimustes sellega ei arvestata. Puudub süsteemne lähenemine andekusele kui hariduslikule erivajadusele.
Mida haritum ja teadlikum õpetaja, seda suurem on võimalus, et me ei kaota ühtegi andekat last. Andekad ei ole ju ainult need, kes olümpiaade võidavad. Kõigile ei sobigi ajalimiiti surutud olümpiaadivorm: mõned lapsed on aeglasema mõtlemisega, mis ei tähenda, et nad oleksid vähem loomingulised – nad lihtsalt vajavad teistsugust lähenemist ja olukorda, et loomingulisus ja anne avalduksid.
Loomulikult saame ainult oletada, kui palju andekaid õpilasi haridussüsteemist kaotsi läheb, aga üldiselt arvatakse maailma kogemusele tuginedes, et 30% koolis alasooritajatest või koolisüsteemist välja kukkujatest on tegelikult andekad. Eestis me seda täpselt teada ei saa, sest me küll justkui testime oma lapsi, aga valel ajal, valede eesmärkidega ning mitte päris adekvaatsete vahenditega.
Muidugi on andeka arenguks kõige soodsam keskkond samaväärselt võimekate grupp. Ometi pooldavad andekuspedagoogika tänapäeva seisukohad just sotsialiseerumise huvides kaasava hariduse mudelit ka andekale lapsele. Peab ta ju oskama tulevikus elada ja töötada igasuguste inimeste kõrval. See ei tähenda aga, et andekas võiks jääda tavaklassis või -koolis diferentseeritud ja individuaalse lähenemiseta.
Kuidas selleni jõuda, on paraku suur probleemide kompleks. Meie koolid on tihti totaalses ruumihädas, õpetajate kaadrist ma ei räägigi. Õpetajal ei ole tsentraalselt koostatud õppevahendeid (kui jätta välja see pisku, mida teaduskool on välja töötanud). Rääkimata rahastamisküsimustest – kust tuleb raha selleks, et andekad mingiteks programmideks tavaklassist n-ö välja tõsta või nende rühmale paralleelprogramme rakendada.
Õnneks on riike, kes on selles valdkonnas jõuliselt ja süsteemselt kiiresti edasi liikunud ning kust on võimalik head eeskuju võtta. Tõstaksin esile Inglismaa andekate strateegiat, kus alates aastast 2002 loodi Warwicki üli­kooli juurde riiklik andekate arendamise keskus. On loomulik, et see töötab ülikooli juures, sest seal on kompe­tentsus, aga tegemist on selgelt riigi finantseeritud üksusega, mis kannab üleriigilisi funktsioone – täpselt nii, nagu TÜ teaduskool pole ainult Tartu Ülikooli mingite erialade propageerija või tudengite peibutaja, vaid selgelt orienteeritud kogu Eesti teenimisele.
Eestiski on vaja kompleksset andekate arendamise süsteemi ja teaduskool on valmis selle strateegiaga tööle hakkama – muidugi koos partneritega ja juhul, kui haridusministeerium on sellest huvitatud.”

Vajame üldisemat mõtlemist
„Paraku on palju sellist, mis Eesti koolide koostööd halvab. Olgu või ikka ja jälle lehtedes ilmuvad tulemus­tabelid, koolidevaheline konkurents ja isegi näiteks õpetajate atesteerimise juhend, mis väga selgelt paneb õpetajad andekate laste pärast võistlema. Igasugune koolide tegevust reguleeriv seadustik, sealhulgas atesteerimis­juhend, peaks suunama meid üldise­malt mõtlema, mitte võitlema ühe kooli või õpetaja renomee pärast. On elementaarne, et esiplaanil seisavad õpilase huvid, aga tihtipeale suunavad koolielu mõjutavad välised vahendid eesmärgid mujale.
Loomulikult eeldab andekate arendamise strateegia kõigi nende aspektide süsteemset käsitlemist ja tõsist analüüsi. Kui räägiksime näiteks andekate hariduse toetamisest pearahasüsteemi kaudu, siis missuguste kriteeriumide põhjal seda jagada? Kas oleks mõistlik anda raha näpuotsatäitega laiali valdadele, kus me paraku ei ole kuigi kindlad, mis sellest täpselt saab? Praegu kulub õpilasüritustele mõeldud raha kohaliku olümpiaadi, aine- või huvipäeva korraldamise asemel tihti hoopis kergemat laadi üritustele. Muidugi on teretulnud kõik ettevõtmised, mis lapsed tänavalt või arvuti tagant ära tõmbavad, aga kui räägime konkreetselt intellektuaalselt võimekatest, on selge, et igasugused üritused seda aspekti nende arengus ei toeta.
Jättes rahuldamata lapse intellektuaalsed vajadused, produtseerime emot­sionaalseid ja sotsiaalseid problee­me. Ega rahvusvahelistel andekate kon­verentsidel räägita ilmaaegu mitte ainult sellest, missugusel tasemel teoreeme võiks näiteks matemaatikas andekatele lastele koolis õpetada, vaid ka andekate sotsiaalsetest ja emotsionaalsetest probleemidest, alasooritamise põhjustest ning lahenduste leidmisest. Andekas olla ei pruugi olla lihtne. On tore, kui laps satub seltskonda, kus andekus on aktsepteeritud ja tema teistsugune-olemist tunnustatakse ning kanaliseeritakse. Paraku on palju ka kollektiive, kus andekast saab nn kanakarja sündroomi ohver, keda nokitakse ja kes võib selle tõttu hakata lihtsalt oma annet varjama, et teda sotsiaalselt aktsepteeritaks. Selline maskeerimise sündroom on andekate puhul väga sage eriti niisuguses õr­nas eas, kus kaaslaste arvamus on väga oluline.
Andekate väga levinud eripäraks peetakse ka maksimalismi või perfektsionismi. Tervelt veerandi kõrgete vaimsete võimetega inimeste puhul on kaunis tavaline, et tahetakse olla maksimaalselt hea kõiges, mida ette võetakse. Paraku ei suudeta alati endale seatud nivood hoida ja ebamõistlikud standardid võivad viia selleni, et inimene kaotab pinna jalge alt. Andeka lapse asotsiaalne käitumine võib tuleneda ka liiga madalatest nõudmistest: tal lihtsalt pole tunnis midagi teha.
Esimene reegel, millest koolisüsteem peab lähtuma, on pakkuda iga­ühele tema võimetele vastavat tegevust. Standardsed lahendused ei ole head ühegi lapse jaoks. Andekus­peda­googika ei ole selles mõttes mingi eriline või teistmoodi pedagoogika: kui mõtleme andekatele koolis neid võtteid rakendades, mõtleme tegelikult kõigi laste peale.”

Kuidas andekat ära tunda?
„Olen oma tööelus näinud küllalt noo­ri, kes tulevad rahvusvahelistelt olümpiaadidelt medaliga tagasi, vaatamata sellele, et nende koolihinne ei ole aines mitte „viis”, vaid on teinekord ka „kolm”. Intellektuaalse võimekuse hindamisel ei saa selgelt lähtuda ainult sellest, mis välja paistab, on vaja väga tundlikku lähenemist. Muuhulgas seetõttu, et andekusega seotud iseloomujooned võivad haakuda või sarnaneda näiteks hüperaktiivsuse, tähelepanuhäire või Aspergeri sündroomi ilmingutega. Piir meditsiinilise probleemi ja andekuse kui isiksuse omapära vahel võib olla väga habras. Andekatel on tihti väga mitmekülgsed või siis just konkreetsed sügavuti minevad huvid ja ka nende ajuprotsessid toimuvad märgatavalt kiiremini. See võib viia käitumisnähtudeni, mis justkui viitaksid meditsiinilisele probleemile. Süvenedes mingisse enda püstitatud probleemi, võib andekas eemalduda reaalsusest näiteks nii, et ei suuda adekvaatselt reageerida kõrvalseisja küsimustele jne.
Usun, et Eesti maakondades töötavad pädevad spetsialistid teiste hariduslike erivajaduste jaoks, et otsustada näiteks seda, milline laps vajab individuaalset õppekava oma keskmisest nõrgemate vaimsete võimete tõttu. Aga selgelt ei saa me anda praegu seda rolli maakonna komisjonile andekate õpilaste puhul. Kõigis maakondades lihtsalt ei ole niisuguse ettevalmistusega inimesi, olemas pole ka testipatareisid, mida kasutada.
Taas võiks teaduskool olla see koht, kuhu õpetaja, koolidirektor või lapsevanem saaks pöörduda, saamaks selgust, kas ja milles tema õpilane andekas on, milline on tema mõtlemise ja õpistiili eripära, kuidas oleks kõige mõistlikum temaga tööd teha.”

Andekaski vajab vaheldust
„Müüt, et õiged anded ilmnevad mis tahes oludes ja andekad saavad nagunii hakkama, on endiselt küllaltki võimsalt jõus. Paraku ei ole andekas laps nagu koor piima peal, mis igal juhul pinnale kerkib.
Meil on üsna hea seis era- ja munitsipaalhuvikoolide vallas, mis puudutab muusikat, kunsti ja ka sporti. Puudu on just reaalia pool, mis samas on teaduse, tehnika ning majanduse hea käekäigu jaoks määrav. Tasulise, vaid vanemate rahakoti najal püsiva koolituskoha või huviringina jätaks teaduskool suure hulga andekaid noori süsteemist välja. Vaja on riigi püsivat toetust. Projektidega on võimalik saada lisaraha konkreetseks kursuseks, aga nii ei saa toimida keskus, kus oleks pidevalt võimalik saada nõustamisteenust, töötataks välja kogu Eesti haridussüsteemile vajalikke andekatele suunatud programme, kus oleks käepärast erialane eksperttase teaduse ja tehnika võtmealadel.”

Olümpiaad pole finiš
„Vajame senisest rohkem viise ja võimalusi, kuidas andekatega töötada. Näiteks saksakeelsetes riikides on laialt levinud suveakadeemiate kogemus. Ülikoolid pakuvad õpilastele välja kahenädalase suvekooli või täpsemalt teadusliku uurimistöö praktika. Kehtib printsiip, et igast koolist peab vähemalt üks laps saama niisuguses programmis osaleda. Õpilased saavad reaalsetest teadusuuringutest maigu suhu, peale selle kultuuriprogramm ja loominguline eneseväljendus. Saksamaal Heidelbergi ülikooli juures asuva vähiuuringute instituudi initsiatiivil toimus sel aastal ka Eestis rahvusvaheline projekt, meie poolt partneriks Tartu Ülikool ja ülikooli teaduskool. Nädal aega tehti laborites sisulist uurimistööd, kirjutati aruandeid ja analüüsiti koos juhendajatega tulemusi, toimusid diskussioonid teaduseetika teemadel. Õpilastele oli see väga hea meeskonnatöö õppimise koht. Olümpiaad on paraku individuaalne võistlus ja eks haridussüsteem üleüldiseltki produtseeri nii oma riigieksamite kui ka sisseastumiskonkurssidega individualismi.
Loomulikult on ka olümpiaad an­de­ka jaoks oluline: ta vajab võrdlusvõimalust, tahab teada, mis tasemel on ta oma teadmistega teiste ja ka iseendaga võrreldes. Samas oleks laste arengule kasulikum, kui nad olümpiaadil ainult ei võistleks, vaid neil tekiks rohkem aega ka suhtlemiseks. Oleks väga oluline, et olümpiaad toimiks suurema inspiratsiooniallikana. Oma uuringus tegelen olümpiaadiedu mõjutavate faktoritega. Õpilased, keda olen uurinud, on vaimselt üsna ühtviisi võimekad. Kui spetsiaalne ettevalmistus kõrvale jät­ta, on ainuke statistiliselt oluline erinevus olümpiaadidel päris tippu jõudvate ja seal nimekirja lõppu jääjate vahel just inspiratsioon.
Ka rahvusvaheline olümpiaad pole eesmärk omaette, vaid üks etapp, mis võimaldab õpilasel näha oma arengut ka laiemas panoraamis ja avardab võimalusi edasisel haridusteel. Loen rõõmuga, kuidas olümpiaadidel käinud noored saavad stipendiume, et hakata õppima maailma juhtivates kõrgkoolides. Peaksimegi vaatama nende arengut mitte ainult gümnaasiumi lõpetamiseni, vaid toetama neid ka ülikoolis. Paraku ei ole ka massistuv ülikool enam paljudel juhtudel intellektuaalselt stimuleeriv keskkond andekale noorele, kes on juba rahvusvaheliste olümpiaadide ettevalmistuse käigus õppinud seda, mida ülikoolis hakatakse talle tutvustama alles kolmandal kursusel. Tippandekate puhul võiks kasu tuua teatav mentorite süsteem, mis toimiks kogu gümnaasiumiaja kuni selleni välja, et teaduskool aitab leida sobiva juhendaja ka ülikoolis. Üks riigieksamitulemusi kommenteerinud õppejõud avaldas hiljaaegu arvamust, et tihti tulevad gümnaasiumi tippudest täiesti igavad ja keskpärased üliõpilased. Mina kardan, et sedagi võib tingida olukord, et noor on pidanud esimesel kursusel lihtsalt nämmutama sedasama, mida ta gümnaasiumis juba õppis. Ka ülikool peab igale õppurile individuaalselt lähenema.
Viimasel andekate konverentsil kerkis kõige jõulisemalt mõte, et sellest on vähe, kui spetsialistid-asjatundjad omavahel räägivad: ühiskond ja poliitikud peavad mõistma, et andekusse haridusliku erivajadusena tuleb suhtu­da täie tõsidusega, mitte formaalselt ja pelgalt deklaratsioonide tasandi. See tähendab süsteemset organisatsiooni eri tasandil: kuidas on korraldatud andekate toetamine lasteaias ja koolis, kuidas maakonna ja riigi tasandil, kuidas see protsess jätkub kõrgharidussüsteemis. Väikeste riikide jaoks on see eksistentsi küsimus. Ei piisa sellest, et meil lapsi sünnib, peame oma andekad lapsed ka üles leidma.
Järgmise aastal toimub andekate Euroopa konverents Prahas. Oleks tore, kui Eestit ei esindaks seal jälle vaid TÜ teaduskool minu isikus. Ja kui HTM-i kodulehelt võiks lugeda ka saavutustest, mis on olnud Eesti võist­kondadel rahvusvahelistel olümpiaadidel.”