Koolid kerkivad kõigest hoolimata

 

Kristi Helme

Repliik

Lapsed läksid jälle kõik kooli. Tuleb välja, et siiski mitte kõik, kes pidid. Meid on niigi vähe, aga kipume veel üksteisel käest kaduma ka. Maamehed otsivad naisi, linnalitsid mehi, koolirahvas lapsi. Viimase vajadusele on nüüd jälle osutanud ka Riigikontroll.
Selle puhul tuli meelde, et kui Toivo Maimets ja Marko Pomerants nüüd juba aastaid tagasi ministriteks said – üks haridus- ja teine sot­siaalministriks, kutsusid nad pea kohe Tallinna Reaalkoolis kokku pressikonverentsi ning kuulutasid, et kuskile ei kõlba, et 1500 last kaob aastaga koolist ära. Nende meeste valitsemise ajal pidime nad üles leid­ma. Ühe põhikooli direktor pani siis Õpetajate Lehe kuuldes imeks, et mis jutt see on – kõik, kes koolis ei käi, on teada, aga katsu sa nad kooli tagasi meelitada, olgu või õh­tuks, kui päeval muudki teha. Teine, pealinna gümnaasiumi tuntud juht rääkis kuluaarides, et tema seda numbrit ei usu – liiga väike.
Vahepeal on valitsenud Mailis Reps ja Jaak Uibu, nüüd on ametis Tõnis Lukas ja Maret Maripuu. Ministrite erakonnast ei näikse see asi üldse olenevat. Muud pole muutunud, kui et number on suuremaks läinud: 4000 kadunut ei ole ühegi kooli nimekirjas, 1500-le neist maksab riik toetust.
Mõnikord muretseme, et on ikka liiast, kui meil pürib pea kogu rahvas kõrgkooli. Nüüd tuli välja, et teismelistel tuleb tihti kooli asemel töötada. Kui mitte mujal, siis kodus õdesid-vendasid hoida, sest vanemad on kaugele kanu kitkuma läinud. Või on koos lapsega välismaal, aga järeltuli­jat kodukooli nimekirjast kustutada mingi hinna eest ei taha, sest nii maksavad lapsetoetust mõlemad riigid.
Eespool tsiteeritud koolijuht usub­ki, et kui vanemad ikka kõvasti vastu hakkavad, pigistab kool silma kinni ja nii otsime neid, kellest on teada, kus nad on.
Hiidlastel on hea. Hiiu maakonna peale on Riigikontroll ainult ühe kadunud lapse kirjutanud. Aga nad otsivad veel, sest Tallinn on palunud leida poisi, kes on kirjade järgi pealinna koolilaps, aga keda on nähtud Pühalepa kandis. Maakonna haridus­ametnik Iris Remmelg ütles, et kõige suurem lootus võõrast leida on lastekaitsetöötajal.
Kui ei leia, võib juhtuda nagu naljaloos, kus poiss tuli koju ja ütles: „Tere, isa!” Too käratas vastu: „Kus sa, poiss, nii kaua kolasid?” Vastus oli tähendusrikas: „Käisin sõjaväes.”
Ikka ja jälle selgub ühest ja teisest uurimusest, et koolidel ja ameti­asutustel on laste kooliskäimisega palju tegemist ja kohustusi, lapsevanematel ainult ikka rohkem õigusi.

Vastutuse vastand on ükskõiksus

Aja märgid on meis kõigis, aja märgid on ka meie ülikoolis. Meie elatud aastad ja omandatud elukogemus tajub aega ning selles ette tulevate võitude ja kaotuste suhtelisust. Suhtelisus saab eriti hästi selgeks siis, kui vaadata ülikooli ajalugu. Ka siin on head ajad vaheldunud kesisematega, on olnud ka päris halbu aegu.

Olen ülikooli rektorite reas 84. Amet ei tähenda väljavalitu olemist, vaid rektoriamet tähendab ikka ja ainult vastutust. Vähemalt nii saan mina sellest aru.
Nimetasin äsja vastutust. Just vastutusest tahangi rääkida. Vastutus, mille vastand on vastutamatus, ükskõiksus, kui soovite. Vastutamatus, oma elu ja tegevuse mõtestamatus on vist samuti aja märk. Vastutuse ja vastutamatuse suhet ühiskonnas, aga kindlasti ülikoolis tuleks lähemalt käsitleda.
Osa vastutamatusest tuleneb projektiühiskonna eripärast. Sellele olen ennegi viidanud. Kui projektipõhisus saab mõtlemis- ja elamisviisiks, on sellesse kätketud vastutamatus. Rektoriamet pole projekt, veel vähem ülikool. Ülikool ei saa olla trikoovoor, kus missitiitleid ja autovõtmeid jagatakse. 375 aastat ei püsi miniseelikul ega uuel automudelil.

Ülikoolist teeb ülikooli väärtustesüsteem
Omajagu vastutamatust on kätketud ka endistesse aegadesse, mida meil kogeda on tulnud. Selles ajas ja ruumis siin tahaksin viidata sellele unikaalselt äraspidisele kogemusele, mida tõi endaga kaasa 20. sajandi teine pool. Mida sellega peale hakata? Kuidas elada sellega 21. sajandil? Praegu oleme selle sajandi alguses, mis sest, et liigume kümnendi lõpu poole. Kuidas saada hakkama möödunud sajandi äraspidisusega, on ka ülikooli küsimus. Kust siis veel kui mitte ülikoolist saaksid tulla lahendused, mis määravad Eesti selle sajandi näo? Ka see on vastutuse küsimus.
Ikka ja taas räägitakse identiteedist, räägitakse lõimumisest ja soovimatusest integreeruda. Kuidas on lood ülikoolis endas? Kui integreeritult me tegutseme? Ma ei pea silmas siin eri rahvusi, pean silmas ülikooli enda võimet olla integreeruv, avatud ja lõimunud, aga selge eneseidentiteediga.
Ülikooli identiteeti võib vaadelda kui ühist identiteeti või kui isikute identifitseerumist oma ülikooli ja selle sümbolitega. Ühine identiteet kujuneb aeglaselt oma ajalugu ja traditsioone mõtestades. See elab lugudes, elab mälus. Ülikool on selle poolest õnnelik. Tal on oma ajalugu, aga on ka oma lood – kas või legendid kartserist ja kommerssidest või ülikooli ajaloos nii olulistest isikutest nagu Parrot, Morgenstern ja Krause.
Oma märkidesse ja sümbolitesse on suhe märksa keerukam. Kui meil on vaja tunnuslauset, kas siis enam ei piisa nimest Tartu Ülikool? Kuidas üksikisik (üliõpilane, õppejõud, teadlane) suhtub oma ülikooli? Kuidas ta end ise selles süsteemis näeb? Kellena end tunneb?
Kui see suhe on selgeks mõtlemata, on raske olla avatud, on raske oma tegemistele tähendust anda. Avatuse aluseks on selge suhe iseendaga. Ka ülikooli puhul on see nii.
Inimesest teeb inimese moraal – või õigemini see, kuidas inimene üldakt­septeeritavaid moraalireegleid järgib. Ka ülikoolist teeb ülikooli mitte tudengitelt kasseeritav rahahulk ega õppejõududele makstav palk, vaid selge väärtustesüsteem, mis laseb ülikoolis luua töökeskkonna, kus vaba vaim areneda saab.

Keskpärasus ei sünnita loovust
Hindan kõrgelt loovust ja tahet ning oskust tunnetada teaduse nõiduslikku võlu. Teaduse võlu suudavad tunnetada vaid need, kes on julged tungima piisavalt sügavale. Tean omast käest, et teaduse võlu pole pettekujutlus. Ka õpetamine on loovuse avaldus, sest trafaretsus ja keskpärasus ei suuda õppijat köita.
Keskpärasus, mis vohab kõikjal, kohati ka ülikoolis, ei sünnita loovust. Loovus sünnib koos vabadusega, vabadusega mõelda, tegutseda, vabadusega vastutada. Luban selle eest hea seista, et loov mõte ülikoolis vabalt areneda saaks, aga loodan, et see mõte on oma kogu ülikoolipere jaoks.
Geeniteadlasena tean, kui lihtne on manipuleerida pärilikkusainega. Eksperimendid selles valdkonnas jätkuvad. Suurema või väiksema vastutustundega. Oma ülikooli, Eesti kõrghariduse või kui soovite, siis Eesti riigi tulevikustsenaariumid ei tohi olla manipuleerimisvahendid. Meie nägemisvõime peaks ulatuma paari-kolmekümne aasta jagu ettepoole, ja võimalikke arenguteid peaks olema mitu, ainult siis saame rääkida vastutusest. Vastasel juhul oleme silmitsi loosunglike lihtsustustega.

Sabas sörkides tammume paigal
Võin kinnitada, et Eesti kõrghariduse ja teaduse olukord ei ole vähemalt teoreetiliselt olnud kunagi nii hea kui praegu. Kõige kõrgemal riiklikul tasemel on vastu võetud nii Eesti kõrgharidusstrateegia kui ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2006–2015. Veelgi enam, koostatud on rakenduskavad nende täitmiseks.
Samas on ka murelikuks tegevaid märke, mis on ühest küljest seotud riigieelarvega, kuhu vähemalt esialgu ei ole strateegia rakendamiseks piisaval määral raha ette nähtud. Veel segasemaks muutuvad asjalood, kui kolm aastat strateegia vahetu koostamise juures olnud haridustegelased avastavad äkki, et kõik on ikka veel alles alguses ja ära pole tehtud midagi.
Ja ikkagi ei piisa vaid kümne aasta sillast tulevikku, pealegi on aasta juba läinud ja teinegi sügises. Nägema peaks palju kaugemale. Ilmselt poleks tark ootama jääda, kas Bologna protsess, mille käigus peaks moodustuma Euroopa ühtne kõrgharidusruum, jõuab sihile või mitte. Sabas sörkides ja uusi lahendusi välistades jääksime ilmselt paigal tammuma.
Ka see on vastutus. Rektor ongi vastutaja selle eest, et vastuvõetud otsused oleksid targalt ettenägelikud ja et juba kord tehtud otsused ka ellu rakendataks.
Head kolleegid! Loodan, et aitate mul vastutuskoormat kanda. Kõige parem on töötada siis, kui jagatud vastutuste puhul on igal inimesel kindel roll, kindel suhe oma töösse ja vastutus tehtu eest.
Hea akadeemiline pere, austatud külalised! Näen meie ülikooli tulevikku sellisena, kus pürgimuste, ideaalide, töö ja vastutuse suhe on selge. Siis võime uhkusega öelda
Vivat academia, Vivat et res publica, Vivat, crescat, floreat Universitas Tartuensis in aeternum!

Kuni su kool veel elab

Millised on eestikeelse keskhariduse suurimad probleemid maapiirkonnas?

AIVO MEEMA, Otepää Gümnaasiumi direktor:
„Konverentsi tegema ei ajendanud mind sugugi mõte, nagu näeksin maal asuvates gümnaasiumides ainult probleeme. Eelkõige tahtsime tähistada Otepää Gümnaasiumi kui esimese eestikeelse maakeskkooli 100. aastapäeva. Aga üks idee oli küll panna konverentsikülalised mõtlema, kas eesti keeles hariduse andmine on jätkusuutlik või mitte. Eelmisel aastal pöörati analoogilisel konverentsil („Eestikeelne keskharidus 100”) põhitähelepanu linnakoolidele, meie soovisime Otepää Gümnaasiumi kaudu tõmmata tähelepanu eesti keelele ja eestikeelse hariduse andmisele eelkõige maapiirkondades.
Haridusministeeriumi ametnikud ja poliitikud on probleemina välja toonud õpilaste vähesuse. Otepää Gümnaasiumi nimekirjas on kooli hiilgehetkedel olnud 800 õpilast ning ka praegu ei kummita meid õpilaste vähesus. Siiski on laste arvu vähenemine praeguse rahastamismudeli puhul tõesti probleem, mistõttu koolijuhid teevad õpilaste saamiseks tihti müügimehetööd.
Probleemina näen ka õpetajate vähesust, maakoolides on puudu kõigi ainete, sugugi mitte ainult inglise keele õpetajatest. Võib-olla on linnas lihtsam pedagooge leida, aga arvan, et selles valdkonnas jätkub muresid nii maal kui ka linnas.
Pean oluliseks, et Eestis keskendutaks ka väiksematele koolidele, sest tänapäeval pööratakse põhitähelepanu pigem suurlinnadele. Näitasime, et ka maapiirkondades midagi ikka toimub. Loodetavasti tekivad konverentsist mitmed diskussioonid. Ma ei pea silmas ainult keelediskussiooni, vaid maakoolide probleemi tervikuna, nii alg- kui ka põhikooli tasandil.”

REINE OTSLA, Aravete Keskkooli õppealajuhataja:
„Eks igal koolil ole omad ohud ja probleemid, asugu kool siis linnas või maal. Ilmselt on maakeskkoolide probleem õpilaste arvu vähenemine ja nõutava kvalifikatsiooniga pedagoogide leidmine. Samas, õpetajaks ei taheta minna ka linnakoolidesse.
Noored, kes riigieelarvelistel kohtadel õpetajaks õpivad, tuleks riiklikult suunata koolidesse, kuhu on kvalifitseeritud õpetajaid vaja, ning see peaks olema teada juba enne õppima asumist. Ja pole vaja rääkida, et riiklik suunamine on kellegi ahistamine. Kes maksab, see tellib muusika!
Õpilaste arvu vähenemine on üleriigiline probleem. Ka linnades on selle tõttu koole suletud. Maal tähendab aga kooli sulgemine õpilaste koolitee pikenemist kümnete kilomeetrite võrra. Tööta jäänud kvalifitseeritud pedagoogidel on raske kodu lähedalt töökohta leida. Maakooli olukord sõltub palju ka kohaliku omavalitsuse huvitatusest ja rahakotist.
Aravete Keskkooliski väheneb õpilaste arv tasapisi. Samas on meeldiv tõdeda, et 10. klassi võtsime sel õppeaastal vastu 31 õpilast. Eelmisest õppeaastast alates jaotame 10. klassi humanitaar- ja reaalharuks. Juba kolmandat aastat saavad gümnaasiumiosa õpilased eelkutseõpet Rakvere Kutsekeskkoolis. Õpitakse turismikorraldajaks, müügiesindajaks, arvutiteenindajaks. Õpilastele on kõik tasuta, nii õpe kui ka transport. Proovime ka ise leida võimalusi teha oma kool eripäraseks. Küllap tuleb siis ka gümnaasiumiossa õpilasi.”

TÕNU TENDER, HTM-i keeleosakonna nõunik:
„Esimene tähelepanu vääriv valupunkt on õpilaste arv, sest neid, keda õpetada, kipub nappima. Kui õpilaste arv langeb, tekib küsimus, kas õpetajatele ikka jätkub maal tööd.
Teine probleem nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliosas, on õppekavade arendamine. Näiteks haridusuuringute järgi Euroopa tipus olev Soome on õppekavaarenduses väga tublit tööd teinud. Eestis on see aga venima jäänud. Praeguses infoühiskonnas peab selle tööga kiiremas korras jätkama.
Oluline on, et õpetajad läheksid tööle ka väljapoole Tallinna ja teisi linnu. Üks motiveerija võiks olla õpetaja stardiraha, mida saaksid just maale tööle minevad õpetajad. Selleks on oluline, et maal oleks haridusasutus, kuhu tööle minna. Eks õpetaja tahab ikka töötada seal, kus tema tööst kõige rohkem kasu on ja kus teda tunnustatakse.
Küsimus on ka gümnaasiumi­hariduse kättesaadavuses ning koolivõrgus üldiselt. Praegu suletakse küllaltki palju koole, oluline on jälgida, et haridusasutuste arv oleks optimaalne. Mida madalam kooliaste, seda lähemal peab kool kodule asuma. Samas ei saa gümnaasiumid olla ainult Tallinnas, Tartus või suuremates linnades. Oluline on optimaalne vahekord hariduse kvaliteedi, õpilase elukohaga jne.
Koolivõrgu reguleerimist ei saa ka lihtsalt turu hooleks jätta, sest see on märksa keerulisem geo- ja hariduspoliitiline küsimus. Kõik tuleb tasakaalukalt läbi mõelda.”

Uus kooliaasta, vanad mured

Septembri alguses on kool nagu ikka meedia tähelepanu keskpunktis. Kas põhjus on ajakirjanike nostalgilistes koolimälestustes või 1. septembri erilises, kooliseinte vahelt välja ulatuvas õhkkonnas, aga artiklite tonaalsus on pisut leebem kui muidu. Rõhutan: pisut, sest ega probleemid kadunud ole. „Koolilapsed hakkavad saama lahjemat suppi ja nadi praadi,” teatab Postimees (3.09.), nimetades ka põhjuse: koolilõuna tasu – 14 krooni – on püsinud muutumatuna juba aastaid, samas kui toiduainete hinnad on tõusnud kuni 40%. Hari­dusministeerium koolilõunatele lisaraha eraldamist aga ette ei näe.
Õiguskantsler Alar Jõks juhib oma aastaülevaates tähelepanu erikoolide kehvale olukorrale: laste ravimiseks puuduvad vajalikud vahendid ja tingimused, pahatihti rakendatakse nõukogulikke kasvatusmeetmeid.
Palju vastukaja on leidnud kooli­kohustuse eiramise temaatika. Me ei tea, kus viibivad ja mida teevad 4000 kooliealist last, kes riigikontrolli auditi andmetel koolis ei käi. Jääb vaid loota, et nüüd, mil probleem on tõstatatud, koondavad asjaomased instantsid kõik jõud ja toovad selles asjas selguse majja. Haridusminister Tõnis Lukas lubab muuta seadust, et saaks vastutusele võtta vanemad, kes oma lapse kooliskäimise eest hea ei seisa. See ei tähenda aga, nagu ei peaks kool tegema kõik endast oleneva, et lapsed tänavale ei satuks.
Tallinna Ühisgümnaasium avas kaks aastat tagasi kasvatusraskustega laste klassi, pealinna kaheksas koolis käib sellistes klassides kokku 140 poissi-tüdrukut. Tallinna haridus­ameti vanemspetsialisti Urmas Sadama andmetel on paljud kasvatusraskustega laste klassis õppinud jätkanud oma kooliteed tavaklassis ja paar õpilast jõudnud isegi ülikooli (Kaia Otti. „Tänapäeva Tootsid õpivad
raskustega laste eriklassis”, PM, 4.09.).
Maakonnalehtedes kurdavad koolijuhid ikka ja jälle õpetajate puudu­se üle. Paljudesse maakoolidesse po­le aastaid ühtki noort õpetama tulnud. Kümme protsenti Eesti õpetajatest on pensioniealised. Tuntakse muret, kui kaua nad jaksavad. Haridus­minis­teerium loodab noori kooli tuua noore õpetaja 200 000 kroonini küündiva lähtetoetuse, õpetajate palgatõusu ja järgmisest õppeaastast käivituva tulevaste õpetajate stipendiumiprogrammiga.
Noori õpetajaid jõuab kooli tõesti vähe, aga neil, kes jõuavad, on nii missioonitunnet kui ka pakatavat teo­tahet. Aasta Aravete Keskkoolis füüsika ja matemaatika õpetaja ametit pidanud Sirle Virves kinitab: „Teen õpetajatööd südamest, ma ei tea isegi, kas mulle makstakse seda palka, mis peab” (Järva Teataja, 4.09.).
Tallinna Pääsküla Gümnaasiumi noored õpetajad üllatasid oma kollee­ge ja õpilasi sellega, et värvisid räämas väljanägemisega koolimaja fuajee seinad erksavärviliseks ja plaatisid trepi. Usutavasti jäävad nad valitud ametile truuks – lahkumisplaane haududes ei hakataks ju töökoha väljanägemist parandama.
1. september on ikka toonud ele­vust ja rõõmu neile õpilastele ja õpetajatele, kes alustavad õppeaastat uues või renoveeritud koolimajas. Tänavu sai päris uue hoone ainult Lindi Lasteaed-Algkool Pärnumaal.

Sirje Tohver

Ministeeriumis

  3. septembril esines haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas tervitusega Tartu Ülikooli õppeaasta avaaktusel. 3. septembril korraldas sihtasutuse Archimedes teaduskoostöö keskus koos Eesti Teadusfondiga 6RP projekti „HERA” raames rahvusvahelise konverentsi uue tehnoloogia kasutamisest humanitaarteadustes. 4. septembril kohtus HTM-i üld- ja kutsehariduse asekantsler Katri Raik Tartus Eesti Üliõpilaskondade Liidu ja Õpilasesinduste Liidu esindajatega. 6. septembril võttis minister Tõnis Lukas osa vabariigi valitsuse istungist ja valitsuskabineti nõupidamisest. Tallinnas Ülemiste City linnakus avati Riikliku Eksami- ja Kvalifi­kat­sioonikeskuse ning Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutuse Innove vastvalminud hoone.
 

Sõnumid

Haridus- ja teadusministeerium soovib laiendada eestikeelse õppe võimalusi Soomes

Haridus- ja teadusministeeriumi amet­nikud eesotsas asekantsler Madis Lepajõega tutvusid Soomes Helsingi piirkonnas võõrkeelset õpet pakkuvate koolidega. Aruteludel Soome Hari­dusministeeriumi, Soome Riikliku Kooli­ameti ja Helsingi linna esindajatega jõuti üksmeelele, et senisest enam tuleb pöörata tähelepanu Soomes elavate eestlaste emakeelse hariduse edendamisele. Esimese sammuna selgitatakse veebruariks 2008 ühiselt välja, kui paljud lapsevanemad soovivad oma lastele eestikeelset õpetust.
Alustada ei tule tühjalt kohalt: Roi­huvuori koolis õpetatakse eesti keelt edukalt juba üheteistkümnendat aastat. Sel aastal oli õppida soovi­jaid rohkem kui klassides kohti.
Helsingi linna haridusameti juhataja Rau­no Jarnila kinnitas, et Eesti päritolu õpilaste vastu­võttu Roihuvuori kooli on võimalik suu­rendada vastavalt vajadusele.
Dele­gatsioon tutvus Tiistilä koolis Eestilegi olulise uusimmigrantide õpetuse süsteemiga ja kohtus Soome Eesti-seltside Liidus Eesti koo­li initsiatiivgrupi esindajatega, kellega arutati eesti kooli loomise vajadust ja võimalusi Soomes.

Ajaloo uurimistööde võistlus „Eesti Euroopas”
President Toomas Hendrik Ilves kuulutab uue kooliaasta alguse puhul välja ajaloo uurimistööde võistluse „Eesti Euroopas”. Juba üheksandat aastat toimuva ja kooliõpilastele mõeldud konkursi korraldavad Eesti Ajalooõpetajate Selts ning Körberi Sihtasutus Hamburgis.
President Ilves soovib võistlusest osavõtjatele südamele panna, et kohalikku ajalugu uurides tuntaks ka maailma ajalugu, sobitataks Eestis toimunu Euroopa ja maailma konteksti. „Seosed on ülimalt oluline osa ajaloo uurimisel, sest miski ei seisa eraldi,” ütles Eesti riigipea.
2007/2008. õppeaasta tööde esitamise tähtaeg on 1. aprill 2008, konkursi tingimustega on võimalik tutvuda Eesti Ajalooõpetajate Seltsi kodulehel http://www.eas.edu.ee/.
Uurimistöid hindab žürii, mille koosseisu kuuluvad teadusasutuste ja organisatsioonide esindajad. Hinnatakse uurimistöö originaalsust, allikate kasutamise ja üldistamise oskust ning tööde vastavust teemale. Parimate tööde autoreid ja juhendajaid autasustatakse rahapreemiatega, võistlust toetab Avatud Eesti Fond.
Praeguseks on Hamburgis asuva Körberi Sihtasutuse algatatud õpilaste ajaloo uurimistööde konkursid koondnimega EUSTORY jõudnud 20 Euroopa riiki.

Rekonstrueeritud Pelgulinna Gümnaasium avas uksed
1. septembril avati piduliku kooliaasta avaaktusega täielikult rekonstrueeritud Pelgulinna Gümnaasium. Lisaks uue väljanägemise saanud klassiruumidele on õpilaste kasutuses tänapäevane staadion, ujula ja võimla.
Rekonstrueerimistööd läksid maksma 112 miljonit krooni. Pelgulinna kool on ainuke Tallinnas, mis selleks sügiseks täielikult rekonstrueerituna oma uksed avas. Gümnaasiumi direktori Tõnu Piiburi sõnul sai kool tagasi arhitekt Udo Ivaski 1961. aastal loodud näo, lisandunud on tänapäevased spordi ja kunstiga tegelemise võimalused. „Tänu ulatuslikele rekonstrueerimistöödele sai Pelgulinna Gümnaasiumist taas kunstikallakuga koolile kohane omanäoline hoone, milles on palju huvitavaid originaallahendusi ja tänapäevaseid võimalusi.”
Pelgulinna Gümnaasium on esimene kool, mille rekonstrueerimiseks kasutas Tallinna linn erafirma abi. Rekonstrueeris spetsiaalselt koolide remondi, renoveerimise ja haldustegevuse tarbeks loodud firma Vivatex Holding OÜ, ettevõtja Urmas Sõõrumaale kuuluva investeerimisfirma U.S. Invest tütarettevõte.
Pelgulinna Gümnaasiumi on lõpetanud paljud tuntud kultuuri- ja avaliku elu tegelased, nagu Signe Kivi, Mart Laar, Helgi Sallo, Ants Tael, Georg Bogatkin, Raivo Järvi, Aldo Järvsoo, Tanel Veenre, Janika Sootna, Indrek Toome, Toomas Vilosius, Virge Naeris jt.

Maaülikoolis tudengeid mullusest rohkem
Mullu 5000 künnise ületanud Eesti Maaülikooli üliõpilaskond on veelgi kasvanud – bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes on nüüd kokku üle 5300 tudengi.
Riiklikele kohtadele võeti tänavu vastu paarkümmend tudengit rohkem kui eelmisel õppeaastal – 457. Suurim konkurss oli ökonoomika ja ettevõtluse erialale (31,4), keskmine konkurss 5,8. Riigieelarvevälistel kohtadel on 342, kaugõppes 339 esmakursuslast. Magistriõppe riiklikel ja tasulistel kohtadel õpingute alustajaid on 295, doktoriõppes 50.
Maaülikooli rektori kt prof Hardi Tulluse sõnul on üliõpilaste arv kasvanud seoses uute erialade avamisega, aga ka kaugõppijate arvelt. Esmakordselt sai maaülikool riigitellimuse tehnotroonika rakenduskõrghariduse õppekavale. Ehkki tavatsetakse kõnelda noorte vähesest huvist tehnikaerialade vastu, tõestas tehnotroonika konkurss (30 kohale 88 tahtjat) vastupidist.
Populaarseks osutusid teisedki uued erialad: iluaiandus, taastuvenergia ressursid, põllumajandusettevõtte majanda­mine. Suurenes vastuvõtt doktoriõppesse.
„Noorte suur huvi maaülikooli vastu näitab, et meilt saadav haridus on hea ja praktiline, tagab korraliku töökoha ega jäta leivata rasketelgi aegadel,” lausus Tullus.
Maaülikooli avaaktus peeti esmakordselt uue peamaja aulas.

Tallinna Tehnikaülikoolis üle 11 500 tudengi
2007/2008. õppeaastal alustab Tallinna Tehnikaülikoolis õpinguid üle 3500 tudengi, kokku õpib algaval õppeaastal TTÜ-s üle 11 500 üliõpilase. Populaarsemad erialad olid sisseastujate seas sel aastal ärindus, tööstus- ja tsiviilehitus, haldusjuhtimine, logistika, informaatika, tootearendus ja tootmistehnika ning geenitehnoloogia.

In memoriamVIKTOR LUIGELAHT 5.06.1926 – 28.08.2007
Lahkunud on teenekas koolimees, Tallinna Polütehnikumi kauaaegne matemaatikaõpetaja Viktor Luigelaht.
Viktor Luigelaht sündis Lõuna-Ees­tis Võõpsus, alghariduse sai kohalikus külakoolis. Pärast Räpina Aian­dustehnikumi lõpetamist 1945. aas­tal töötas ta kolm aastat aiandus­agro­noomina Tartu rajooni Ülenurme sovhoosis, 1948. aastal asus peda­goo­gilisele tööle. Algul töötas Viktor Luigelaht Räpina rajoonis Leevaku 7-klassilise kooli õpetajana, seejärel Satserinna 7-klassilise kooli direktori ja rajooni haridusosakonna koolide inspektorina. 1955. aastal lõpetas ta Tartu Õpetajate Instituudi ja 1959. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi keskkooli matemaatikaõpetaja kutse­ga. Enne seda oli ta mõned aastad töötanud Riisipere 7-klassilise kooli ja Padise 7-klassilise kooli direktorina.1959. aastal sai Viktor Luige­la­­hest Tallinna Polütehnikumi matemaatika õpetaja. Siia jäi ta 45 aas­taks, siin sai teoks valdav osa tema elutööst. Ta oli tehnikumi teenekamaid ja lugu­peetavamaid õpetajaid, kõrgelt hinnatud nii õpilaste kui kollee­gide seas. Tema töö on olnud erakordselt tulemusrikas. Sel­le tunnis­tuseks on mitmed tehnikumide matemaatikaõpikud ja üles­­andekogud, töövihikud ja abimaterjalid, mille autor või kaasautor Viktor Luigelaht oli. Tema tööd on hinnatud Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetusega, professor G. Rägo nimelise mäles­tus­medaliga ja Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Viktor Luigelaht oli Eesti Õpetajate Meeskoori asutajaliige ja kauaaegne laulja. Erakordselt erudeeritud, tagasi­hoidlikku, tasakaalukat ja abivalmis koolimeest jäävad meenutama kolleegid ja õpilased.
 

Tarmu Kurm, HTM-i kommunikatsioonibüroo juhataja
Kristel Peterson, presidendi kantselei avalike suhete osakond
Tiina Tiit, Pelgulinna Gümnaasiumi huvijuht
Sirje Pärismaa, Eesti Maaülikooli avalikkussuhete peaspetsialist
Kersti Vähi, TTÜ kommunikatsiooniosakond
Oleg Košik
 

Koolikohustuse täitmisele suunatud meetmed nõuavad aega

Miljardid kroonid haridusinvesteeringuid

Mõte

Eestis läheb sel sügisel kõrg­haridust omandama veel viimane suur lend laulva revolutsiooni lapsi. Mõned sajad neist alustavad õppimist Eesti väikestes kolledžites, millel pole kuulsus­rikast ajalugu nagu Tartu Ülikoolil ega akadeemilisi traditsioone nagu Tallinna Tehnikaülikoolil.

Selle asemel valitseb nende koolide seinte vahel arusaam, et Muhamed ei pea tingimata mäe juurde minema, mägi võib ka Muhamedi juurde tulla. Isegi meri pole takistuseks. Just nii sündis mõned aastad tagasi otsus, et Tallinna Tehnikaülikool rajab Kures­saarde kolledži.
Lähedalseisvad inimesed teavad, et kergelt sellised otsused ei sünni. Läheb vaja jäärapäisust, sihikindlust, kõneosavust, poliitilist koostööd ning missiooniga inimesi. Ja head õnne ka. Nüüd saaks ülikooli regionaalse tütre vilistlastega juba väikese peo korraldada, aga ikka leidub küsijaid, milleks vajab üks saar ja väike regioon oma rakenduskõrghariduse andjat. Kas see haridus on kvaliteetne? Kui otstarbekas on pidada kolledžit kaugel „perifeerias”, kui laste arv hakkab niikuinii järsult vähenema? Hulk küsimusi, millele võib vastata igat moodi, sõltuvalt küsija meelestatusest. Kõige lihtsamad vastused eespool toodud küsimustele oleksid: ei vaja, ei ole, ei ole. Valed vastused! Proovime uuesti.

Võimaluste puudus on halvim
Õppimisvõimaluste mitmekesisus on alati parem kui nende puudumine. Regionaalsed kolledžid on tõestanud, et kvaliteetset kõrgharidust suudetakse anda ka väljaspool Tartut-Tallinna. Seda kinnitavad akrediteeritud õppekavad. Kolledžitel on emaülikooli toetus, kasu ühiselt kogu ülikooli jaoks välja töötatud eeskirjadest ja juhistest. Ka kohapeal järgitakse ülikoolidevahelise kvaliteedileppe reegleid. Külalisõppejõud ei küsi turuhinda, oma struktuuriüksusele tehakse tööd normaalsete tariifidega. Kõlab üsna veenvalt.
Kolledži rahvas kinnitab, et õppetulemus on isegi parem kui suures linnas. Väike kool, õppurikeskne lähenemine, üksteise toetamine, vähene väljalangus. Ka magistrantuuris jätkamisel on Kuressaare kolledži lõpetanud olnud edukad. Mastaapidega peab kohanema, eriti kui ollakse harjunud tuhandetesse ulatuva akadeemilise seltskonnaga.
Samas ei vali haridus enam vormi, distantsi ega kanaleid. Isegi põhjanaabrid hakkavad oma hambaarstikoolitust innovaatiliselt pakendama, et viia see mõnesse kaugesse Aafrika riiki või vastupidi, tuua noored sealt õppegrupina Soome õppima, et nad saaksid hiljem tagasi kodumaale minna ning parandada seal „kaasaegsest hambaravist rikkumata riigi” mainet ja rahva hambaid. Internetist me ei räägigi. E-õpe toob õpihimulise tuppa maailma parimad õppejõud ja huvitavamad loengud. Muidugi mitte ilma rahata.
Koolilõpetajate arvu vähenemise taustal on väidetud, et esimesena kaotavad oma potentsiaalsed õppurid regionaalsed õppeasutused. Kolledži direktori Anne Keerbergi sõnul on selline oht tõepoolest olemas, kuna väikses õppeasutuses on õppurite arvu vähenemine viie kuni kümne võrra juba märgatav, kuid sellele tendentsile ei tohiks takka kiita. Vastasel juhul soodustame veelgi enam pealinnastumist ja maakohtade tühjaks valgumist. Me ei taha ju, et Saaremaast saaks saar, kus vaid suve ajal turismiteenust pakutakse.

Haridus on arengupotentsiaal
Iga regiooni tugevdav meede on teretulnud. Igatahes on ettevõtlike inimeste olemasolul, ja neid meil siin linnas on, võimalik kolledžite najal arendada välja kas või regionaalsed kompetentsuskeskused, kuhu koon­duks andekaid arendajaid ja tegutsejaid. Haritud tööjõu puudus mõnes valdkonnas on juba reaalsus. Saaremaale arhitekti leida on paras peavalu. Arhitekte küll on, kuid erasektoril on avaliku sektori ees selge konkurentsieelis palga ja suurema loomingulisuse tõttu. Samas ei hakka kolledž ju kunagi ise arhitekte koolitama, vaid pakub hariduse omandamise võimalust turismimajanduse ja elektroonika erialadel. Need on regiooni majandusega seotud alad ja vajadus sellise erialaga inimeste järele on suurem, kui kool anda jõuab.
Kõrgharidusest ei saa laiatarbekaupa. Koolide arvust hoolimata ei pakuta seda kunagi igal tänavanurgal. Kuid üle ega ümber ei saa vaadata teiste riikide kogemustest ja maailma muutumisest. Maailm muutub kiiremini kui kunagi varem. Selle kiirusega toime tulemiseks on vaja kriitilist massi kõrgharidusega inimesi. Suurbritannia näiteks tegi neli aastat tagasi otsuse, et iga teine inimene 18–30-aastaste seas peab saama kõrghariduse. Veel kuuekümnendatel oli see näitaja Suurbritannias 6% alla 21-aastastest.
2002. aastal Eestis tehtud linnaregiooni arengupotentsiaali analüüsis tõdetakse, et kõrgharidusega töötajate ja kõrgharidusõppes osalejate arv on iga regiooni arengupotentsiaali oluline indikaator. Eestis on kõrgkoolide õpilased koondunud peamiselt Tallinna ja Tartu linnaregioonidesse, mis tähendab, et ülejäänud linnaregioonide arendamine on nõrga oskuste baasi tõttu raskendatud.

Raha, otstarbekus ning muudki aspektid
Kõrgharidust omandavate inimeste miinimumarv linnaregioonis peab olema vähemalt 5% kogu regiooni rahvaarvust, kuid soovitatav miinimumarv on tugevate linnaregioonide jaoks 10%. Selle uurimuse järgi moodustavad Kuressaare linnaregiooni keskuslinn Kuressaare, Kaarma, Kärla, Pihtla ja Valjala vald. Kokku
23 642 elanikku. Ja kõrgharidusega inimeste arvuga pole hõisata midagi.
Ka kõrghariduse puhul tuleb raha lugeda ja otstarbekus on hariduselu korraldamisel oluline mõõde. On siiski veel teisi aspekte, mida peab silmas pidama. Kui osa intellektuaalsest potentsiaalist jääb välja arendamata, sest kõrgkool on liiga kaugel, liiga kallis või kodukoht armsam kui suurlinn, tuleb seda arvesse võtta. Kõrgharidust omandavate inimeste osakaal on alla 4% Eesti rahvastikust.
Kui sellest osa astub auditooriumi Kuressaares, tuleb uhke olla.

Kirjad

Koolide edetabelid
Tundub, et haridussüsteemi eesmärgiks peetakse riigieksamite võimalikult kõrge tulemusega sooritamist. Seda mõõdetakse ja selle alusel hinnatakse kogu protsessi. Ühtlasi on see koolidele tagasiside ja annab õpilastele jõuliselt teada, et pingutada on vaja riigieksamite ainetes. Nutikamad koolid on jõudnud järeldusele, et on vaja spetsialiseeruda vaid riigieksamite ainetele. Seeläbi on riigieksamite kaudu piltlikult öelduna koos võistlema pandud treeninggrupid, kus ühtedes harrastatakse vaid ühte ala ja teised on nn kümnevõistlejad. Survestatakse koole ja omavalitsusi –
kas spetsialiseerute või loobute selles liigas võistlemisest.
Kas see peabki olema Eesti haridussüsteemi eesmärk? Tasub arutada, mis siis lõppeks on haridussüsteemi eesmärk. See paneks paika ka selle saavutamise mõõtmise indikaatorid.
Mõned õpetajad on seisukohal, et nende edetabelite põhjal on haridussüsteemi eesmärk sisuliselt üldise keskhariduse kehtestamine. Sel juhul peaks indikaatoriks olema aga keskkoolilõpetanute osatähtsus koolis käinute seas. Siis hakkab aga hägustuma algselt püstitatud eesmärk omada eri tasemega koole. Kõrgharidus jääb sel juhul igaühe enda asjaks, kõrgkooli võtmise kord kõrgkoolide probleemiks ning kutseharidus väheatraktiivseks.
Sellega ligilähedane eesmärk on liikumine üleüldise kõrghariduse suunas, mida eri versioonides (paljuski ülikoolide survel) on viimastel aastatel välja pakutud. See asetaks keskhariduse lihtsalt kvalifitseerumise etapiks, kus tähtis ei ole niivõrd tulemus kui teatud künnise ületamine (keskkoolide pingeread kaotaksid sel juhul mõtte). Kogu selekteerimine jääks samuti ülikoolide kanda. See lähenemine nõuab riigilt omakorda oluliselt ena-ma ressursi eraldamist kõrgkoolidele – kõik kvalifikatsioonitaseme ületanud peavad saama võrdse võimaluse jätkata kõrgkoolis. Haridussüsteemist välja langemise probleemi toome sel
juhul kõrghariduse tasandile. Kutse-haridus on siis teisejärguline, teatud juhtudel kõrgharidusest väljalangenute maandumispaik.
Kui seada eesmärgiks igaühe võime­tele ja huvidele vastav haridus, oleks indikaatoriteks vaja seada põhikoolist välja langemine ja haridustee jätkami­ne kutse omandamiseni. See eeldab senisest oluliselt enamat tähelepanu kutsenõustamisele põhikooli viimases astmes, sellest lähtuvat eelkutseõpet, võimalikult kättesaadavat huviharidust põhikoolis, võrdselt mainekaid mitmekesiseid haridustee jätkamise valikuid. See eeldab kooli taseme hindamist just põhikooli tasandil. Selleks peaksid aga põhikoolid olema haridussüsteemi iseseisvad osised, mille järel avanevad võrdsed valikuvõimalused.
Eesti haridussüsteemi häda ongi selles, et kokku on miksitud omavahel sobimatud eesmärgid, indikaatorid ja tegevused. Selle korrastamine eeldab riigi haridusstrateegia koostamist ja heaks kiitmist riigikogus. Paraku valitsusliidu programm seda meile ei luba. Valitsusliidu programm – poliitika juurutamine, mis tagaks Eesti elanikele konkurentsivõimelise, võrdseid võimalusi pakkuva hariduse kättesaadavuse –
jääb liiga üldsõnaliseks. Ka ei pruugi see olla järgmise valitsuse eesmärk.

Veel kord valemivihikute vigadest
Nagu turumajandusele kohane, peab ka koolikaup olema pilkupüüdev. Ilusa väliskujunduse on saanud ka nn valemivihikud. Paari viimase nädala vältel on aga ilmnenud, et ilus kaanepilt ei garanteeri laitmatut sisu. Asjaga mitte kursis oleval inimesel on harukordne võimalus osta endale kunstiliselt kujundatud „sõnnikut”.
Kergelo OÜ välja antud matemaatika valemivihik sisaldab üle 50 ebakorrektsuse ja jämeda matemaatilise vea. Selles vihikus pole joonised ja valemid pahatihti omavahel kooskõlas ja mõni joonis on lausa halenaljakas. Sirge võrrandit illustreerival joonisel peab olema üks vektorit kujutav nool, kuid neid on joonisel koguni neli, mis näitavad eri suundades. Vihikus olevates valemites on omavahel sassi aetud muutujad ja nende juurde kuuluvad alumised indeksid, osa valemitest on vigased seetõttu, et valemist on ära trükitud vaid üks osa. Trigonomeetria valemid on samuti vigadega. Hulgaliselt võib mõttetuid kirjutisi leida ruumigeomeetria „valemite”
hulgast. Funktsiooni tuletis on „defineeritud” uutmoodi ning piirväärtuse arvutamise reeglid ja tuletise arvutamise valemid on vihiku koostajate meelest ühed ja samad asjad.
Kergelo OÜ matemaatika valemivihik on kasutatav pärast seda, kui õpilane on valemitega lehed vihikust välja rebinud, vigaseid valemeid ei saa nende rohkuse tõttu parandada.
Natuke paremad lood on Kergelo OÜ füüsika valemivihikuga, kuhu vaid 21 veapoissi sisse on lipsanud. Soovitan – tõmmake ka need valemitega lehed vihikust välja.
Tulemus on koomiline: valemivihikul pole viga midagi, kui sealt valemid eemaldada...
Eelmisel aastal leidsin OÜ Realister valemivihikust kümmekond viga ja teavitasin sellest ka tegijaid. Sel aastal müügil olevates vihikutes enam vigu ei ole. Oluliselt on parandatud ka vihiku disaini, st vajaliku valemi leiab kiiresti üles ja – mis siiski põhiline – vihikusse kirjapandut võib usaldada. Sama kehtib Realister OÜ füüsika valemivihiku kohta.
Kolmanda valemivihiku on tootnud Herlitz PBS AG ning see on trükitud Saksamaal. Ka need valemimeistrid on üritanud matemaatikasse uusi valemeid tuua, kuid seda vihikut on pärast vigade parandamist siiski võimalik kasutada.
Kindlasti on valemivihikutega juhtunu õpetlik näide kontrollimatu äri tegemise võimalikkuse kohta Eesti vabariigis. Leitud vigadest teavitasin ka tarbijakaitseametit, et leitaks tõhusad mõjutusvahendid, mis kaks ilmset praaki tootvat firmat korrale kutsuks. Ohtralt vigu sisaldavad valemivihikud tuleb müügilt kõrvaldada.
 

Agu Laius
Allar Veelmaa

Kui mina olin veel väikene mees

Pedagoogiks kooli mängides

Kas vabadussammas või Vabadussõja võidusammas?

Vabadussambadiskussioon ei võta vaibuda. Räägitakse nii vabaduse monumendist kui ka Vabadussõja võidusambast, mis ei ole ometi päris üks ja sama.

Ajalehtedest on lugeda olnud, et vabadussammast pole üldse vaja; et nende aeg on möödas; et kõige parem sammas on ikka see, mis pole tehtud kätega. Tõepoolest – vabadussammast resp. Vabadussõja võidusammast pole vaja võib olla tõesti mitte niivõrd meile, kuivõrd noortele – vanem põlvkond teab isegi, mis toimus, seda mingil määral isegi oma kogemusest, ja on ka senini sambata läbi saanud. Noorte ajalooteadvuses aga laiutab paiguti ulatuslik eikellegimaa.

Jääb oma aega ootama
Mispärast tundub mulle, et nimeta­des näiteks püstitatavat vabadusristi masendavalt militaar-morbiidseks ka­duvuse sümboliks (vt Sirp, 31.08.), osutame karuteene noorte väärtuskas­vatusele? Või polegi isamaalisus ja aatelisus enam väärtus? Kas Vabadus­sõja võidusammas saaks olla ilma Vaba­dusristita? Vaevalt. Ei peaks unustama, et umbes 2000 Eesti kodanikele annetatud Vabaduse Ristist kuulus kooliõpilastele 600 – kui keskmiselt sai Vabadusristi üks viiekümnest sõdurist, siis õpilastest iga kaheksas.
Kui Harjumäele asetati kahe aasta eest kivi, millesse raiutud tekst: „Siia rajatakse Vabaduse monument”, ootasid paljud ilmselt USA või Läti vabadussamba taolist objekti. Praeguse samba lähteülesanne oli aga püstitada Eesti Vabadussõja mälestusmärk, „avaldada austust ja tunnustust nii neile inimestele, kes, relv käes, Eesti rahvale oma riigi rajasid, kui ka neile, kes sõna või relvaga Eesti vabaduse ja ise­seisvuse eest välja on astunud” (vt Andres Põder, EPL, 29.08.). Rõhuasetus on seega Vabadussõjal. Vabadusvõitlus hõlmab siiski ka esimest ja teist ärkamisaega, eestikeelse koolihariduse kehtestamist pärast viienda aasta revolutsiooni, s.o vaimujõud prevaleerib relvajõu üle. Vabadussõda oli vabadustee üks etapp, tõsi küll, olulisim.
Vabadussambaga peaks igaüks en­nast mingil määral samastada saama, sammas peab n-ö elama hakkama, vrd ‘elav kivi’. Kivil või pronksi­valul olgu hing sees – vabaduseaate kandja hing, vrd reaalkoolipoiss. Inimene ei ole omaette, ta on pärit. Kui meil pole oma sümbolkuju, kellega hingesugulust tunda, ega me siis ise ka hästi tea, kes me oleme ja kust tuleme. Ja kui juba ei tea, kust tuleme, on raskusi valida ka suunda, kuhu minna. Vabadussammas jääb seega veel oma aega ootama.

Kaitselmus peaks meil olema
Miks pole vabadussamba senised võistlused tulemusi andnud? Üks põhjusi on tõenäoliselt selles, et samba otsa on pakutud küll ühte ja teist, ise­gi Tasuja ratsamonumenti, aga mitte Vabaduse sümbolkuju – nagu USA-s, nagu Lätis. Vabadussamba tipus trooniv vabadusjumalanna n-ö töötab. Miks? Sest seostub otseselt maa ja rah­va kaitsjannaga, vrd näiteks Mate Latvija.
Eestil, keda/mida ju ometi kutsutak­se poeetiliselt Maarjamaaks, puudub üldist aktsepteerimist leidnud kaitselmus. Nii kui meil keegi kaitsel­mu­se aukohale tõstatatakse, asutakse teda kohe maha tegema. Ilmekalt tuli see esile seoses Kalevipojaga, kes aastal 2003, kui tähistati Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 200. sünniaastapäeva, tehti kilplaste kuningaks, teda nimetati vägistajast ja mõrtsukast rahvuskangelaseks, inimvaenulikuks peletiseks, rõvedaks metsakolliks, takuste juustega jubedaks jõmmiks. Miks töötab siiski Tartu Kalevipoeg? Sest tema abil on meil kellegagi samastuda, kui mitte muuga, siis vähemalt ootusega –
Kalevi kojutuleku ootusega.
Läti vabadussamba tipus asuv üheksameetrine Vabaduse naisekuju, kolm tähte pea kohale tõstetud – Kurzeme, Vidzeme, Latgale, laseb ennast seostada ja isegi samastada emakese Lätiga (Mate Latvija), kes on ju ka sama autori poolt kivisse raiutud, leinamas oma langenud poegi. Tegelikult ühendabki rahvast emakuju. Ema, kelle juurde minna/tulla rasketel aegadel. Miks sai nimelt Hirvepargis asuv Linda kuju isa­maaliste rahvakogunemiste paigaks? Kuigi nüüd on märksõnaks kujunenud Hirvepark, koguneti 20 aastat tagasi taas Linda kuju jalamile. Kindlasti polnud see juhuslik.

Ema rahvaluules
Nagu läti ja liivi rahvaluules, on emakujund ka eesti rahvaluules väga levinud – rahvaluules, see tähendab rahva hinges. Eesti suurim jõgi on Emajõgi, tuntud maaema, metsaema, vee-ema, tuuleema, ööema..., räägime emakesest maast ja ema maast. Kas peame tõesti arvama, et Maarjamaa on juhuslikult Eestimaa nimetuseks saanud ja senini poeetiliseks sünonüümiks jäänud? Ema on loova energia personifikatsioon, aktiivne naiselik alge.
Kui meil õnnestuks kaitselmuse suhtes teatud konsensus saavutada, oleks ehk lihtsam ka tulevast vabadussammast kavandada. Kes võiks olla Eesti kaitselmus – müütiline Kalevipoeg, väljamõeldud Tasuja, Linda...? Küsitav siiski, kas see peaks just väljamõeldud Tasuja olema (1930. aastatel taheti Vabaduse plats kujundada riigi esindus­väljakuks, Jaani kiriku kohale pidi kerkima monumentaalne kohtupalee ja selle ette Vabadussõja mälestusmärgina Tasuja hiigelsammas, vt Veiko Vihuri, „Kuidas vabaduse nimel kirikut lammutati”, 23.08.). Kalevipoeg juba seisab Emajõe kalda peal. Linda kuju on omandanud kindla koha Hirvepargis. Või siiski – Eesti ema? Kellest rohkem kui kellestki sõltub Eesti vabadus ja iseseisvus, eestluse elujõud (vrd Võrru kavandatav Eesti Ema).
Ülekantud tähenduses oleme kõik maaema lapsed. Ema on maa sümbol, eelkõige järelikult vaba maa ja rahva sümbol. Ideed, et kõige ülem on vabadus, peaks ju ometi olema võima-
lik väljendada ema sümbolkuju kau­du.

Tulin linnast...

Loodetavasti pole pärast tänase Õpetajate Lehe ilmumist Eestis ühtki kooli, kus mõne õpilaseni poleks jõudnud teave, et Kergelo OÜ matemaatikavihiku neli lehte tuleb saata prügikasti ja teistes teha vajalikud parandused.

Tulin linnast, tuju vilets, üsna-üsna vihane. Vast ehk keegi mõtleks pisut, kuhu me nii jõuame. Minu enda viga muidugi ka, et jäin kallist grupiõde liiga kauaks endale appi matemaatika­õpetajaks meelitama ja unustasin hoo­pis, et õlle müük lõpeb kell 20. Loomulikult jooksis ka see järjekordne värbamine liiva ning lisaks tuleb sauna minna õlleta. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ja mitte sellepärast pole ma vihane. On teisigi koole, kus allesjäänud õpetajad rügavad kahekordse koormusega, miks siis mitte ka väga heade töötingimustega Kiili Gümnaasiumis, ning täiskarskus on koolmeistrile vaid auks.

Untsuläinud äriprojektist
See pauk tuli pisut hiljem. Et poest mitte tühjade kätega ära minna, otsustasin oma isiklikele lastele vir­na vihikuid osta. Oi mis ilusad! Matemaa­tikavihiku klantskaanel ilut­sevad va­nade kuulsate matemaati­kute portreed ja mate­maatilised jooni­sed. Süda läheb soojaks ja suu naerule. Sellistele vihikutele kattepaberit nõuda oleks lausa patt ja ega tänapäeval seda enamasti nõutagi. Ohoo! Neljal leheküljel veel valemid ka sees. Isegi Bernoulli valem on näha. Loodetavasti on siis 12. klassi lapsel kõik olulisemad valemid käepärast ja eks nooremad oskavad ise aru saada, milliseid valemeid neil juba vaja läheb. Õlle asemel õhtusel ajal poest priimad vihikud, pole paha!
Šokk ootas mind siis, kui hakkasin oma e-posti sirvima. Õpetajate Lehe hariduslistis jälle peotäis targutusi. Ei ma neid kõiki lugeda jõua. Delete, delete, delete… Aga oot-oot! Allar Veelmaa räägib mingist untsuläinud äriprojektist. Mis see on? Just nende samade vihikutega, mis õlle asemel ostsin, on koledad lood. Matemaatika valemites olevat üle 50 vea! Hirmu ja õudusega vaatan esimese lehekülje neljast hoolega üle ja loen kokku üle 20 koha, kus on vaja kasutada punast pliiatsit. Mõni viga kisendab kõvasti ja kaugele, mõni on kavalalt peidus. Masendav! Osta veel põrsast kotis või õppevahendeid ilma prille ninale panemata!

Otsige üles vead!
Järgnevatel päevadel oli õpetajate listis ja Koolielu portaali jututoas elav arutelu selle üle, kui kohutav selline koolivihik on ja kuidas sellisesse olukorda suhtuda. Selgusid vead ka Kergelo OÜ teiste ainete kirjastatud koolilapse vihikutes, mis valemite ja reeglitega rikastatud. Vigade arvu rekord jäi vääramatult matemaatikale.
Kõige kirjastusesõbralikum arvamus listis seisnes õpetajate süüdistami­ses, kes ei oskavat lapsi mõtlema õpetada nii, et need oskaksid kohe ise õigeid valemeid vääratest eraldada. Pisut leebem pakkus kasutada neid vihikuid õppevahendina käsuga otsida vead üles. Liberaalselt ja rahulikult kõlas üleskutse õpilasi lihtsalt hoiatada, et iga jama, mis trükitud, ei tasu kohemaid uskuda. Kõige kurjemad seevastu nõudsid praakkauba otsekohest kirjastuse kulul müügilt kõrvaldamist, juba müüdud vihikute tagasiostmist koos kahjutasuga ja nii kirjastuse kui konkreetse end matemaatikuks pidava autori avalikku häbistamist. Kogu selle targutamise taustal astuti ja astutakse aga ka konkreetseid samme.
Vähim ja kõikidele kergelt järele­tehtav on kaunistada oma kooli mate­-
maatika, keemia, füüsika ja inglise keele klasside stendid suure hoiatuse­ga mitte usaldada Kergelo OÜ trüki­seid. Kirjastusele esitatud paha­meele­avalduste reaalse tulemina ilmus Ker­gelo OÜ kodulehele www.kergelo.ee vabandus klientide ees ja lahke pakkumine laadida alla füüsika, keemia ja inglise keele vigadeta valemikogumikud, paraku mitte veel matemaatika oma (eks see oli ka koletumalt vigane!). Siinkirjutaja saatis Kergelo OÜ kirjastusele järgmise sõbraliku kirja.
Head kooliaasta algust!
Tunnen kirjastusele KERGELO OÜ kaasa äärmiselt ebapädevalt koostatud matemaatika vihiku valemite trükki pääsemise pärast. Meeldiva üllatusena leidsin Teie kodulehelt võimaluse vigadevabade lehtede allalaadimiseks. Loodame, et nende koostamisel olid kaasatud asjatundjad ja vastutustundega inimesed. Paraku polnud seal näha (veel!?) matemaatika valemite uut redaktsiooni, aga just matemaatika valemites oligi olukord kõige kohutavam.
Mul on Teile järgmine ettepanek.

1. Lisaks oma Interneti kodulehele avaldada sama vabandus ka vähemalt ühes vabariiklikus ajalehes ja Õpetajate Lehes.
2. Samalaadne vabandus seada üles kõikides kauplustes, kus neid vigaseid vihikuid müüakse (alternatiivettepanek – kõrvaldada praak müügilt).
3. Kõikides kauplustes, kus neid vigaseid vihikuid on müüdud või edasi müüakse, olgu tasuta lisana juures ja varem ostetud vihiku esitamisel saadaval vigadevaba versioon.

Kommentaar
Mõni päev hiljem järgnes kirjale sama sõbralik kohtumine kirjastuse mänedžeri Riho Sepaga. Riho Sepp lubas teha ja ongi teinud pingutusi, et pahanduse ulatust vähendada. Nii on peatatud kauplustele uute vihikute saatmine. Paraku käivat juba müügil olevate tagasikutsumine üle jõu. Lisaks kodulehel olevale vabandusele ja vigade parandusele otsitakse teisi teavitamise kanaleid. Septembriks püütakse saada maha matemaatika valemite uue redaktsiooniga. Kuna konsulteeritud on ka Allar Veelmaaga, on lootus näha veavaba esitust.
Aga vaadakem juhtumit avarama pilguga! Vigaste õppematerjalide müügile pääsemine pole sugugi tühiasi ka kasvatuslikus mõttes. Sellisest korra­lagedusest sugeneb õpilastes arusaam, et Eesti riigis võib rääkida ja ka kirju­tada mis tahes absurdsusi ning loll on, kes kõike uskuma jääb. Õpetajate listis toodud mõte, et koolinoori peabki harjutama tõde valest eristama, on vigaste koolivihikute taustal naiivne ja küüniline. Küllap oskavad meie noored vasturääkivusi ja vastakaid seisukohti igapäevaelus isegi märgata. Näha, kuidas vastupidiseid seisukohti väga veenvalt kord nii, kord naa põh­jendatakse. Kas või riigi raudtee erastamine ja sellele järgnenud taasriigistamine ning viimastel päevadel jälle kindlalt esitatavad seisukohad, et vaja ruttu uuesti erastada. Nimetagem selliseid asju poliitilisteks mängudeks või kurvaks reaalsuseks ja arvakem keegi, kuidas soovib ja õigeks peab, aga ega tõde olegi siin absoluutne ja vaieldamatult ühene. Vaieldagu siis! Seevastu esitada õppematerjalides täppisteaduste aluseid vigaselt on absoluutselt lubamatu.
Õnneks mõistab Kergelo OÜ, et matemaatiliste tõdede asemel loba ajamine on lubamatu. Kui poest ostetud õppetarkvara kubiseb vigadest ja kirjastused selle eest ei vastuta, on see anarhia. Küsimus pole ju aga hoopiski selles, kas tarbijakaitse trahvib Kergelo OÜ-d selle saamatuse tõttu või mitte. Õpetajana ootan eelkõige, et praak müügilt kõrvaldataks ja selliseid ehmatusi rohkem üle elama ei peaks.
Kuidas meil üldse tagatakse õppekirjanduse kvaliteet. Kas lastakse igal kirjastusel kirjutada mida iganes? Ja kuni ei laeku pretensioone, on kõik JOKK. Seni oli vähemalt õpikute puhul tiitellehel märge haridus- ja teadusministeeriumi heakskiidu kohta, mis oli mingigi kvaliteeti tagav märk. Olid kirjas autorid, retsensendid ja teadmine, et üleriigiline ainenõukogu on andnud oma heakskiidu. Üksikuid trükivigu kui ka autori väära­tusi esines paraku sellegipoolest. Praegu kehtiva korra kohaselt ei pea kirjastused enam oma õppetrükistele haridusministeeriumi heakskiitu taotlema. Kas hakkame varsti saama õpikuidki kurioossete vigadega?!
Allar Veelmaa mainib Õpetajate Lehe artiklis Saksamaal trükitud valemivihikus (tootjaks Herlitz PBS AG) leiduvaid vigu. Seal on neid märksa vähem kui Kergelo õnnetus matemaatikavihikus. Loodan väga, et me ei hak­ka kuulma põhjendusi: näe, isegi Saksamaal ei saada vigadeta läbi ja häda pole midagi. Pangem tähele, et pahatihti kopeerime endale aru andmata laia maailma tobedusi, sealhulgas matemaatilisi. Selle artikli kirjutamist saatis telerist mingi varasemast järjekordselt veelgi parema šampooni reklaam, mis muutvat juuksed 80% säravamaks. Kuuleme sellelaadseid protsendiga vehklemisi iga päev, aga pole vist küll kedagi, kes suudaks seletada, mida see ütlus tähendab, mis on siin tervik ja millise skaalaga see „teaduslikult kindlaks tehti”. Matemaatilist pahna tungib sisse uksest ja aknast. Hea oleks, kui me ise seda juurde ei toodaks, eelkõige õppekirjanduses. Seniks aga – õpetajad, olge valvsad!

Laste oma filmid

Eesti animafilmi ajalugu on teadagi pikk ja kuulsusrikas. Joonisfilmi on siinmail tehtud juba 1930. aastate algusest („Kutsu Juku seiklusi”, 1931, lavastaja Voldemar Päts, kunstnik Elmar Janimägi), eesti nukufilm tähistab sel aastal oma 50. sünnipäeva. Et tegijaid edaspidigi jätkuks, on tänased professionaalid mõelnud ka õpilastes filmihuvi äratamisele.

Oma joonisfilmigrupi loomiseni, mis pani aluse regulaarsele filmitoodangule, jõuti stuudios Tallinnfilm Rein Raamatu eestvedamisel küll alles 40 aastat pärast kutsu Juku seiklemisi, kuid seejärel saabus juba üsna pea rahvusvaheline tunnustus ja täna ei kirjutata kusagil maailmas joonisfilmi ajalugu Priit Pärna mainimata. Eesti laste viimaste aastate lemmikkangelased tegutsevad aga kahtlemata Heiki Ernitsa ja Janno Põldma filmides.

Nukufilmi Lastestuudio
Nukufilm OÜ on Eestis ainus ning Põhja-Euroopas üks suurimaid ja vanimaid nukufilmide tootmisele spetsialiseerunud stuudioid – seda nii paviljoni pindala, tootmise ja tehniliste vahendite kui ka töötajate arvu poolest. Stuudios on valminud üle kahesaja filmi, esindatud on kõik põhilised nukufilmitehnikad: lamenukk-, mudelanimatsioontehnika, piksillatsioon (animeeritud inimene) ja arvutianimatsioon.
Juba alates 1957. aastast, eesti animafilmi algusajast, on nukufilmi stuudios käinud koolidest ja lasteaedadest ekskursioone, mille käigus on lapsed tutvunud filmitegemise köögipoole ja saladustega. Lastele on tehtud hulgaliselt populaarseid näitusi nukufilmide kangelastest, animafilmitegijad on käinud koolides loenguid pidamas, tutvustades stuudio töid ja tegemisi. Mitme rahvusvahelise filmifestivali raames on laste animatsiooni töötubades edukalt tutvustatud animatsioonitehnikaid.
MTÜ Nukufilmi Lastestuudio loodi OÜ Nukufilmi juurde laste ja noorte animafilmialase huvi ja tegevuse toetamiseks ja arendamiseks 2001. aastal. Nukufilmi Lastestuudio juhatuse esimees on noorema põlve nukufilmirežissöör Mait Laas, lapsi juhendavad filmitegemisel Leo Lätti, Katrin Kuusik, Triin Sarapik ja Rutt Melioranski. Kuue aasta jooksul on korraldatud animafilmi tutvustavaid töötube ning kursusi õpilastele ja õpetajatele nii mitmel pool Eestis kui ka välismaal. 2006. aastast tegutsetakse huvikoolina, kus õpib kokku üle 40 lapse ja noore. Tallinna Luise t 4 asuvad keldriruumid on tasapisi kohandatud filmitegemiseks igati sobivaks. Õppeaasta ringi käib siin koos neli eri vanuses filmihuviliste noorte rühma algklassilastest gümnaasiumiõpilasteni. Rohkem kui kümmekonda õpilast korraga juhendada paraku ei jõua – see ja ka olemasoleva tehnika hulk seabki õpilaste arvule piirid. Tehnika ise on aga lastestuudiol aiva professionaalsem: selle aasta aprillis peeti Nukufilmi Lastestuudios esimene töötuba uue audiovisuaalse stuudiotehnikaga, mille soetamiseks kinkis MTÜ Nukufilmi Lastestuudiole miljon krooni Jaapani valitsus.
Kindlasti arendab äärmiselt töömahukas animafilmi tegemise protsess kannatlikku meelt. Ja ehkki suurem osa töid valmib nn autorifilmidena, on aasta jooksul maha saadud ka mit­me põneva ühistööga, millest Eesti Lastekaitse Liidu tellimusel valminud klippi on näinud laiemgi vaatajaskond.

Animafilm koolitunnis
Nukufilmi Lastestuudio ja Tiigrihüppe Sihtasutuse koostööna on alates aastast 2003 üle 200 õpetaja saanud algteadmisi animatsioonist ja selle kasutamise võimalustest ainetunnis. Et nende õpetajate õpilastele omakorda sobivat väljundit pakkuda, korraldati mullu esimest korda õpilaste valmistatud animafilmide konkurss „Tagurpidi”, millele esitati 26 filmi kümnest koolist. Filmide tegemisel osales 15 õpetaja juhendamisel kokku 68 õpilast.
2006. a novembris Pimedate ööde filmifestivali aegu Nukuteatris toimunud lõpuüritusel näidati valminud filme ka laiemale publikule ja noored filmitegijad said tehtud töö eest tunnustuse. Konkursi noorema vanuserühma (9–12-a) nomi­nendid olid Albu Põhikoolist, Karja­maa Gümnaasiumist, Pärnu Koi­dula Gümnaasiumist ja Tallinna Tõnis­mäe Reaalkoolist. Laureaadiks sai Ma­re Laube Albu Põhikoolist filmiga „Lehm lüpsab suust ja kana muneb nokast” (juhendajad Maarika Avloi ja Ebe Tramberg). Vanemas rühmas (13–17-a) märkis žürii ära taas Albu Põhikooli, Surju ja Uulu põhikooli ühistöö, kaks tööd Elva Gümnaasiumist ning Narva Pähklimäe Gümnaasiumi filmi. Laureaadiks vanemas rühmas sai Elva Gümnaasiumi õpilaste Anna-Mai Rajandu ja Martti Tammaru film „Abraka dabra” (juhendaja Helle Saue).

Albus tehakse filme juba aastaid
Albu kooli animaringi juhendaja Ebe Tramberg on tegelnud filmiga aastaid professionaalina. Pärast Albu kanti ela­ma kolimist tehti ettepanek juhendada õpilasi ja nii on ta seda juba kuus aastat ringivormis ka teinud. Kui mullused edukad filmid said valmis juba suvel, siis selle aasta konkursiks pole sobivaid töid veel valminud. Ebe Tramberg loodab siiski, et lastel tuleb septembris mõni tore idee: teema pakub ju palju võimalusi. Tema igatahes õpilaste eest mõttetööd ära tegema ei hakka. Kõik peab algusest lõpuni valmima nende enda jõududega ja omal soovil.
Maarika Avloi sai osalemismõtte just sellest, et oli läbinud Tiigrihüppe kursuse „Animatsioon kui meediaõpetuse üks osa eesti koolides”. „Annan põhikooli raskemaid aineid – keemiat ja füüsikat – ning nendes tundides ma erilisi väljavaateid animatsiooniga tegelda ei näinud. Pakkusin idee välja hoopis arvutiringi poistele (6.–7. klass). Algul plaanisime, et teeme 1–2 „filmikest”, aga lõpuks tegelesime sellega terve aasta. Kevadel, kui nägin Tiigrihüppe lehel konkursiteadet, otsustasin, et võtame sellest osa. Seda enam, et meie koolis tegutseb juba pikka aega animatsiooniring Ebe Trambergi juhendamisel. Olime Ebega ühel nõul, et kutsume soovijad (anima- ja arvutiringi õpilased) suvel kokku ja hakkame tööle. Mina olen tugevam IT ja Ebe filminduse alal. Nagu näha, andis meie koostöö väga hea tulemuse.
Tänavu tegelesime arvutiringi poistega teiste teemadega. Kuna poisid olid samad, siis nende jaoks kaotab asi põnevuse, kui sama asja pidevalt teha, ja praegu huvituvad nad programmee­rimisest. Nii et sellel aastal ma ise ei osale, aga Ebet aitan IT-poole pealt kindlasti, kui tema õpilased soovivad osaleda. Olen näinud pidevalt Ebe tublit tööd animatsiooniringis, kus enamik on algklassiõpilased. Vanematel õpilastel muutuvad huvid tihti, päev on pikem (tunde rohkem) ja animatsiooniringi enam ei jõuta. Ka see oli üks põhjus, miks otsustasin poistega filmitegemist proovida – arvutisse on nad nõus igal ajal tulema. Minu juhendatavad tööd ei ole muidugi nii mahukad ja põhjalikud kui Ebe animatsiooniringis tehtavad, aga poistele meeldiski just see, et üsna kiiresti sai näha, mis välja tuli. Juhendan ka ajakirjandusringi, kus tahaksin samuti animatsiooni katsetada.
Animatsiooni ainetunnis kasutada on kindlasti võimalik, aga see nõuab õpetajalt suurt eeltööd. Ja see, millises tunnis ja klassis seda kasutada, oleneb õpilastest, ainest, ainekavast, ajast, arvutiklassi kasutamise võimalusest jne. Minu arvamus on, et üks õpetaja ei jõua aastas rohkem kui ühte projekti läbi teha. Loomulikult on õpilastele projektõpe huvitavam, kuid õpetaja peab lähtuma ka õppekavast.”

Elvalasi on hästi koolitatud
Ka Elva Gümnaasiumi õpetaja Helle Saue tegi animafilmide valmistamisega tutvust Tiigrihüppe koolitusel: „„Comeniuse IPM Tools” projektis edukalt osalenud koolidele tegi Tiigrihüppe SA tasuta animafilmikoolituse. Õpilastele koolitus meeldis ja kaks neist, Martti Tammaru ja Taavi Havre, ei läinud koju enne, kui olid oma filmi tulnukatest valmis meisterda­nud – selleks kulus pea järjest kaks päeva. Ära kasutati tööõpetuse tunnis tehtud makett ning valmis hoopis nukufilm, kuigi õpetust saadi joonis- ja lamenukkfilmi tegemiseks.
Olen õpilastele andnud alati vabad käed kunstiõpetuses oma loovülesannete lahendamisel ja tutvustanud tihti ka klippe, mis õpilased eelnimetatud kursusel valmistasid. Kui „Tagurpidi” konkurss välja kuulutati, ilmusid Anna-Mai Rajandu ja Merilyn Mõttus minu juurde kindla sooviga osaleda. Palusin mõelda neil stsenaarium ja seda mulle näidata. Nädala pärast tulid nad aga väga põhjalikult ettevalmistatud lamenukkude, taustade ning huvitava stsenaariumiga. Kuna minu teadmised filmi tegemisest ja monteerimisest olid ununenud, otsustasin appi kutsuda Martti Tammaru. Filmimine oli keerukas. Töötasime pärast tunde ja isegi nädalavahetusel. Laureaaditiitel oli meilegi üllatav, aga meeskond oli selle täiega ära teeninud.
Aprillis külastas meid ka Kinobuss ja õpilastel oli järjekordne võimalus animafilmi tegemise saladusi õppida.
Kindlasti saab filme teha ka õppeainete lõimimise raames õppetunnis, aga parem on sellega tegelda ikka ringitunnis. Püüan leida entusiaste ka järgnevate konkursside tarbeks!”

On juba harjumuseks saanud, et igal suvel toovad Eesti võist­konnad rahvusvahelistelt olümpiaadidelt peoga medaleid. Edukas esinemine olümpiaadil pole aga eesmärk omaette. Esmatähtis on, et iga anne saaks võimalikult hästi areneda. Mida on selleks vaja, selle üle arutleb järgnevalt TÜ teaduskooli direktor Viire Sepp.

„Andekate laste uurijate ja nendega tegelevate praktikute maailmaorganisatsiooni konverentsilt äsja naasnuna võin kinnitada, et probleemid on selles vallas kogu maailmas ühesugused. Meil on nn teadusandekat last siiski tähele pandud. TÜ teaduskool, varem täppisteaduste kool, on tegutsenud üle 40 aasta, aastakümneid on olemas olnud (varjatud) erikoolid andekatele, mida meie n-ö TOP-gümnaasiumid ju tegelikult on, aineolümpiaade peetakse juba üle 50 aasta. Aga kõike seda saab teha veel paremini.
Teadmistepõhise Eesti strateegia rakendamine pole võimalik umbmääraste loosungitega. Strateegias on küll öeldud, et värbame andekaid noori, aga kuhu ja kuidas ning kes seda teeb, on kirja panemata. On muidugi väga tore, et AHHAA-keskusel on hästi läinud, samuti töötab tublilt Tallinna Energiakeskus ja füüsikabuss, mis terve Eesti koolidele edukalt ringi peale tegi. Huvi äratamise tasand peab tõesti olema teatud määral meelelahutuslik, aga lastel, kel AHHAA-s või füüsikabussi etendusi vaadates küsimused tekivad, peab olema ka koht, kus hakata neile vastuseid otsima. Siin näengi meie teaduskooli rolli. Oleme töötanud välja arengukava, mille kohaselt teaduskoolist tekiks tõeline andekate arengut toetav keskus, ja viime väikeste sammudega seda ka ellu.”

Koolis on võtmeisik õpetaja
„Sel aastal valmib TÜ teaduskoolil haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel kaardistav uuring selle kohta, mis toimub Eesti koolides andekate lastega, kuidas ja missugusel tasemel nendega tööd tehakse. Põhikooliõpilaste seas läbi viidud pilootuuringu põhjal võib paraku väita, et pilt on kaunis kahvatu. Andekale lapsele ei pöörata tähelepanu juba õpetajakoolituses. Hariduspoliitilistes dokumentides deklareeritakse küll, et andekus on hariduslik erivajadus, aga pearaha koefitsiendi arvestamisel või mis tahes muudes rakendusküsimustes sellega ei arvestata. Puudub süsteemne lähenemine andekusele kui hariduslikule erivajadusele.
Mida haritum ja teadlikum õpetaja, seda suurem on võimalus, et me ei kaota ühtegi andekat last. Andekad ei ole ju ainult need, kes olümpiaade võidavad. Kõigile ei sobigi ajalimiiti surutud olümpiaadivorm: mõned lapsed on aeglasema mõtlemisega, mis ei tähenda, et nad oleksid vähem loomingulised – nad lihtsalt vajavad teistsugust lähenemist ja olukorda, et loomingulisus ja anne avalduksid.
Loomulikult saame ainult oletada, kui palju andekaid õpilasi haridussüsteemist kaotsi läheb, aga üldiselt arvatakse maailma kogemusele tuginedes, et 30% koolis alasooritajatest või koolisüsteemist välja kukkujatest on tegelikult andekad. Eestis me seda täpselt teada ei saa, sest me küll justkui testime oma lapsi, aga valel ajal, valede eesmärkidega ning mitte päris adekvaatsete vahenditega.
Muidugi on andeka arenguks kõige soodsam keskkond samaväärselt võimekate grupp. Ometi pooldavad andekuspedagoogika tänapäeva seisukohad just sotsialiseerumise huvides kaasava hariduse mudelit ka andekale lapsele. Peab ta ju oskama tulevikus elada ja töötada igasuguste inimeste kõrval. See ei tähenda aga, et andekas võiks jääda tavaklassis või -koolis diferentseeritud ja individuaalse lähenemiseta.
Kuidas selleni jõuda, on paraku suur probleemide kompleks. Meie koolid on tihti totaalses ruumihädas, õpetajate kaadrist ma ei räägigi. Õpetajal ei ole tsentraalselt koostatud õppevahendeid (kui jätta välja see pisku, mida teaduskool on välja töötanud). Rääkimata rahastamisküsimustest – kust tuleb raha selleks, et andekad mingiteks programmideks tavaklassist n-ö välja tõsta või nende rühmale paralleelprogramme rakendada.
Õnneks on riike, kes on selles valdkonnas jõuliselt ja süsteemselt kiiresti edasi liikunud ning kust on võimalik head eeskuju võtta. Tõstaksin esile Inglismaa andekate strateegiat, kus alates aastast 2002 loodi Warwicki üli­kooli juurde riiklik andekate arendamise keskus. On loomulik, et see töötab ülikooli juures, sest seal on kompe­tentsus, aga tegemist on selgelt riigi finantseeritud üksusega, mis kannab üleriigilisi funktsioone – täpselt nii, nagu TÜ teaduskool pole ainult Tartu Ülikooli mingite erialade propageerija või tudengite peibutaja, vaid selgelt orienteeritud kogu Eesti teenimisele.
Eestiski on vaja kompleksset andekate arendamise süsteemi ja teaduskool on valmis selle strateegiaga tööle hakkama – muidugi koos partneritega ja juhul, kui haridusministeerium on sellest huvitatud.”

Vajame üldisemat mõtlemist
„Paraku on palju sellist, mis Eesti koolide koostööd halvab. Olgu või ikka ja jälle lehtedes ilmuvad tulemus­tabelid, koolidevaheline konkurents ja isegi näiteks õpetajate atesteerimise juhend, mis väga selgelt paneb õpetajad andekate laste pärast võistlema. Igasugune koolide tegevust reguleeriv seadustik, sealhulgas atesteerimis­juhend, peaks suunama meid üldise­malt mõtlema, mitte võitlema ühe kooli või õpetaja renomee pärast. On elementaarne, et esiplaanil seisavad õpilase huvid, aga tihtipeale suunavad koolielu mõjutavad välised vahendid eesmärgid mujale.
Loomulikult eeldab andekate arendamise strateegia kõigi nende aspektide süsteemset käsitlemist ja tõsist analüüsi. Kui räägiksime näiteks andekate hariduse toetamisest pearahasüsteemi kaudu, siis missuguste kriteeriumide põhjal seda jagada? Kas oleks mõistlik anda raha näpuotsatäitega laiali valdadele, kus me paraku ei ole kuigi kindlad, mis sellest täpselt saab? Praegu kulub õpilasüritustele mõeldud raha kohaliku olümpiaadi, aine- või huvipäeva korraldamise asemel tihti hoopis kergemat laadi üritustele. Muidugi on teretulnud kõik ettevõtmised, mis lapsed tänavalt või arvuti tagant ära tõmbavad, aga kui räägime konkreetselt intellektuaalselt võimekatest, on selge, et igasugused üritused seda aspekti nende arengus ei toeta.
Jättes rahuldamata lapse intellektuaalsed vajadused, produtseerime emot­sionaalseid ja sotsiaalseid problee­me. Ega rahvusvahelistel andekate kon­verentsidel räägita ilmaaegu mitte ainult sellest, missugusel tasemel teoreeme võiks näiteks matemaatikas andekatele lastele koolis õpetada, vaid ka andekate sotsiaalsetest ja emotsionaalsetest probleemidest, alasooritamise põhjustest ning lahenduste leidmisest. Andekas olla ei pruugi olla lihtne. On tore, kui laps satub seltskonda, kus andekus on aktsepteeritud ja tema teistsugune-olemist tunnustatakse ning kanaliseeritakse. Paraku on palju ka kollektiive, kus andekast saab nn kanakarja sündroomi ohver, keda nokitakse ja kes võib selle tõttu hakata lihtsalt oma annet varjama, et teda sotsiaalselt aktsepteeritaks. Selline maskeerimise sündroom on andekate puhul väga sage eriti niisuguses õr­nas eas, kus kaaslaste arvamus on väga oluline.
Andekate väga levinud eripäraks peetakse ka maksimalismi või perfektsionismi. Tervelt veerandi kõrgete vaimsete võimetega inimeste puhul on kaunis tavaline, et tahetakse olla maksimaalselt hea kõiges, mida ette võetakse. Paraku ei suudeta alati endale seatud nivood hoida ja ebamõistlikud standardid võivad viia selleni, et inimene kaotab pinna jalge alt. Andeka lapse asotsiaalne käitumine võib tuleneda ka liiga madalatest nõudmistest: tal lihtsalt pole tunnis midagi teha.
Esimene reegel, millest koolisüsteem peab lähtuma, on pakkuda iga­ühele tema võimetele vastavat tegevust. Standardsed lahendused ei ole head ühegi lapse jaoks. Andekus­peda­googika ei ole selles mõttes mingi eriline või teistmoodi pedagoogika: kui mõtleme andekatele koolis neid võtteid rakendades, mõtleme tegelikult kõigi laste peale.”

Kuidas andekat ära tunda?
„Olen oma tööelus näinud küllalt noo­ri, kes tulevad rahvusvahelistelt olümpiaadidelt medaliga tagasi, vaatamata sellele, et nende koolihinne ei ole aines mitte „viis”, vaid on teinekord ka „kolm”. Intellektuaalse võimekuse hindamisel ei saa selgelt lähtuda ainult sellest, mis välja paistab, on vaja väga tundlikku lähenemist. Muuhulgas seetõttu, et andekusega seotud iseloomujooned võivad haakuda või sarnaneda näiteks hüperaktiivsuse, tähelepanuhäire või Aspergeri sündroomi ilmingutega. Piir meditsiinilise probleemi ja andekuse kui isiksuse omapära vahel võib olla väga habras. Andekatel on tihti väga mitmekülgsed või siis just konkreetsed sügavuti minevad huvid ja ka nende ajuprotsessid toimuvad märgatavalt kiiremini. See võib viia käitumisnähtudeni, mis justkui viitaksid meditsiinilisele probleemile. Süvenedes mingisse enda püstitatud probleemi, võib andekas eemalduda reaalsusest näiteks nii, et ei suuda adekvaatselt reageerida kõrvalseisja küsimustele jne.
Usun, et Eesti maakondades töötavad pädevad spetsialistid teiste hariduslike erivajaduste jaoks, et otsustada näiteks seda, milline laps vajab individuaalset õppekava oma keskmisest nõrgemate vaimsete võimete tõttu. Aga selgelt ei saa me anda praegu seda rolli maakonna komisjonile andekate õpilaste puhul. Kõigis maakondades lihtsalt ei ole niisuguse ettevalmistusega inimesi, olemas pole ka testipatareisid, mida kasutada.
Taas võiks teaduskool olla see koht, kuhu õpetaja, koolidirektor või lapsevanem saaks pöörduda, saamaks selgust, kas ja milles tema õpilane andekas on, milline on tema mõtlemise ja õpistiili eripära, kuidas oleks kõige mõistlikum temaga tööd teha.”

Andekaski vajab vaheldust
„Müüt, et õiged anded ilmnevad mis tahes oludes ja andekad saavad nagunii hakkama, on endiselt küllaltki võimsalt jõus. Paraku ei ole andekas laps nagu koor piima peal, mis igal juhul pinnale kerkib.
Meil on üsna hea seis era- ja munitsipaalhuvikoolide vallas, mis puudutab muusikat, kunsti ja ka sporti. Puudu on just reaalia pool, mis samas on teaduse, tehnika ning majanduse hea käekäigu jaoks määrav. Tasulise, vaid vanemate rahakoti najal püsiva koolituskoha või huviringina jätaks teaduskool suure hulga andekaid noori süsteemist välja. Vaja on riigi püsivat toetust. Projektidega on võimalik saada lisaraha konkreetseks kursuseks, aga nii ei saa toimida keskus, kus oleks pidevalt võimalik saada nõustamisteenust, töötataks välja kogu Eesti haridussüsteemile vajalikke andekatele suunatud programme, kus oleks käepärast erialane eksperttase teaduse ja tehnika võtmealadel.”

Olümpiaad pole finiš
„Vajame senisest rohkem viise ja võimalusi, kuidas andekatega töötada. Näiteks saksakeelsetes riikides on laialt levinud suveakadeemiate kogemus. Ülikoolid pakuvad õpilastele välja kahenädalase suvekooli või täpsemalt teadusliku uurimistöö praktika. Kehtib printsiip, et igast koolist peab vähemalt üks laps saama niisuguses programmis osaleda. Õpilased saavad reaalsetest teadusuuringutest maigu suhu, peale selle kultuuriprogramm ja loominguline eneseväljendus. Saksamaal Heidelbergi ülikooli juures asuva vähiuuringute instituudi initsiatiivil toimus sel aastal ka Eestis rahvusvaheline projekt, meie poolt partneriks Tartu Ülikool ja ülikooli teaduskool. Nädal aega tehti laborites sisulist uurimistööd, kirjutati aruandeid ja analüüsiti koos juhendajatega tulemusi, toimusid diskussioonid teaduseetika teemadel. Õpilastele oli see väga hea meeskonnatöö õppimise koht. Olümpiaad on paraku individuaalne võistlus ja eks haridussüsteem üleüldiseltki produtseeri nii oma riigieksamite kui ka sisseastumiskonkurssidega individualismi.
Loomulikult on ka olümpiaad an­de­ka jaoks oluline: ta vajab võrdlusvõimalust, tahab teada, mis tasemel on ta oma teadmistega teiste ja ka iseendaga võrreldes. Samas oleks laste arengule kasulikum, kui nad olümpiaadil ainult ei võistleks, vaid neil tekiks rohkem aega ka suhtlemiseks. Oleks väga oluline, et olümpiaad toimiks suurema inspiratsiooniallikana. Oma uuringus tegelen olümpiaadiedu mõjutavate faktoritega. Õpilased, keda olen uurinud, on vaimselt üsna ühtviisi võimekad. Kui spetsiaalne ettevalmistus kõrvale jät­ta, on ainuke statistiliselt oluline erinevus olümpiaadidel päris tippu jõudvate ja seal nimekirja lõppu jääjate vahel just inspiratsioon.
Ka rahvusvaheline olümpiaad pole eesmärk omaette, vaid üks etapp, mis võimaldab õpilasel näha oma arengut ka laiemas panoraamis ja avardab võimalusi edasisel haridusteel. Loen rõõmuga, kuidas olümpiaadidel käinud noored saavad stipendiume, et hakata õppima maailma juhtivates kõrgkoolides. Peaksimegi vaatama nende arengut mitte ainult gümnaasiumi lõpetamiseni, vaid toetama neid ka ülikoolis. Paraku ei ole ka massistuv ülikool enam paljudel juhtudel intellektuaalselt stimuleeriv keskkond andekale noorele, kes on juba rahvusvaheliste olümpiaadide ettevalmistuse käigus õppinud seda, mida ülikoolis hakatakse talle tutvustama alles kolmandal kursusel. Tippandekate puhul võiks kasu tuua teatav mentorite süsteem, mis toimiks kogu gümnaasiumiaja kuni selleni välja, et teaduskool aitab leida sobiva juhendaja ka ülikoolis. Üks riigieksamitulemusi kommenteerinud õppejõud avaldas hiljaaegu arvamust, et tihti tulevad gümnaasiumi tippudest täiesti igavad ja keskpärased üliõpilased. Mina kardan, et sedagi võib tingida olukord, et noor on pidanud esimesel kursusel lihtsalt nämmutama sedasama, mida ta gümnaasiumis juba õppis. Ka ülikool peab igale õppurile individuaalselt lähenema.
Viimasel andekate konverentsil kerkis kõige jõulisemalt mõte, et sellest on vähe, kui spetsialistid-asjatundjad omavahel räägivad: ühiskond ja poliitikud peavad mõistma, et andekusse haridusliku erivajadusena tuleb suhtu­da täie tõsidusega, mitte formaalselt ja pelgalt deklaratsioonide tasandi. See tähendab süsteemset organisatsiooni eri tasandil: kuidas on korraldatud andekate toetamine lasteaias ja koolis, kuidas maakonna ja riigi tasandil, kuidas see protsess jätkub kõrgharidussüsteemis. Väikeste riikide jaoks on see eksistentsi küsimus. Ei piisa sellest, et meil lapsi sünnib, peame oma andekad lapsed ka üles leidma.
Järgmise aastal toimub andekate Euroopa konverents Prahas. Oleks tore, kui Eestit ei esindaks seal jälle vaid TÜ teaduskool minu isikus. Ja kui HTM-i kodulehelt võiks lugeda ka saavutustest, mis on olnud Eesti võist­kondadel rahvusvahelistel olümpiaadidel.”

Riigikontrolli aruannet lugesin väga vastakate tunnetega – rõõm, et ometi on võetud üht koolielu valupunkti riiklikult uurida, ja kurbus, et meie väikese Eesti laps ei maksa midagi.

See, mis auditis kirjas, on kooli ja haridussüsteemi aastatepikkuse kroonilise haiguse kirjeldus – „hinnetepalavik” võiks olla haiguse nimi. Hinded eesmärgina, karistusena, mõjutusvahendina, tubliduse või lolluse mõõdupuuna nii õpilase kui ka õpetaja elus. Ja „õppekava-agoonia” selle mõjutajana.
Teine märksõna on „korralagedus” koolides ja hariduses üldse (tekib mõ­te, et äkki valitseb koolides ka rahaga selline kaos nagu õpilaste ja nendega arvepidamisega). Üheski ettevõttes poleks selline „praagiprotsent” mõeldav, ammu oldaks pankrotis. Koolid aga töötavad jätkuvalt ning saavad riigilt sadu miljoneid pearaha ja muud tulu, kuigi olukord on kontrolli alt nii väljas, et puudujatest ja koolikohustuse eirajatest pole mingit ülevaadet. Kõige tõsisemast, aga vaat et kõige suuremast õpilasgrupist pole ju üldse kirjutatud – õpilased, kes ei puudu, aga ei õpi ka, saavad aga siiski „kolmed” kätte. Kui õpetaja paneb veerandiks või aastahindeks „kahe”, on kõigil jama küllaga. Kuna paljudes klassides, eriti 6.–8., on tundides võimatu kord, ei ole niikuinii võimalik normaalset õppetööd korraldada. Et õpetajad kuidagigi hakkama saaksid, pannakse hinne ikka ära. Kutsekoolides on ju selgelt näha, milline tase on paljudel põhikoolist „läbi saanutel”.
Oleme harjunud koolist välja langejate ja puudujate teemal rääkides võtma fookusesse õpilase ja pere. Selge on aga, et fookuses peaks olema kool, kooli kvaliteet nii õpetamise kui ka psühholoogilise kliima loomise osas (arvestagem ometi õpilaste ette­panekuid, mis olid auditi lisas!). Iga kool peaks suutma anda parima hariduse igale oma õpilasele, olgu too kui tahes väheste võimete või suurte probleemidega.
Õpetaja pole süüdi, et ta ei oska ega suuda, kuigi – mis õpetamise kvaliteedist nii saame rääkida! Tõeline professionaal, iga elukutse puhul, peaks oskama leida lahenduse igas olukorras.
Õpetaja vajab abi ja pidevat nõustamist! Koolis on tekkinud aga olukord, kus õpetajate muredest rääkimine on „eluohtlik”, kuna siis võib vallanduda lumepalliefekt, mida keegi ei oska enam ohjata. Koolidel on vaja säilitada mainet, juhtkond ei oska ka olukorras, kus õpilastega on nii palju probleeme, aga abijõude pole, midagi lahenduseks välja pakkuda. Õpetaja kardab riidu ja mõtleb niigi kergema töö otsingust. Juhtkond kardab veel kooli jäänud õpetajaid kaotada. Kas suletud ring?
Koolide arvates on parim lahendus saada probleemidega õpilasest lahti – kasvatusraskustega klassi või õpilaskodusse. Aga seal pole ju erikoolitusega spetsialiste, kes oskaksid õpilast aidata! Kui ainult väiksem klass aitab, on ime.
Soome koolist õpilased ei kao, pole võimalik panna halbu hindeid, kui õpilase abistamiseks ei ole rakendatud nõutud meetmeid, ja seaduse järgi vastutab kool selle kõige eest. Koolidel on pidevalt kasutada nõustamisteenus ja pedagoogilis-psühholoogiline abi väljast. Vahel on vaja uut lähenemist ja töönõustamist, mida meie kooli noor tugispetsialist ei oskagi soovitada.
Enamikus meie maakondades pole õpetajal nõu ja abi saamiseks kuhugi pöörduda, nii ongi ainus lahendus mokk maas pidada ja edasi teenida.
 

Rakenduskõrgkoolide rektorid tõstatasid 10. augusti Õpetajate Lehes rakenduskõrghariduse tuleviku teema, käsitledes mitut olulist küsimust: kutse­standardite seotus õppekavadega, koostööprobleemid ülikoolidega, ebapiisav innovatsioonisõbralikkus ja rakendusuuringute korraldamise keerukus, õppejõudude kvalifikatsiooninõuded ning rakenduskõrgkoolis magistriõppe avamise tingimused.

Kutsete omistamist puudutav temaatika on oluline ja vajab lähiajal Õpetajate Lehes põhjalikumalt käsitlemist. Kuna viidatud on ka laiaulatuslike muudatuste ettevalmistamisele ülikooliseaduses ja rakenduskõrgkooli seaduses, alustan õigusaktide mõju ja rolli vaagimise ning magistriõppe teemaga selle valguses.
Eelnõude koostamisel tuleb arvestada erinevate huvide ja motivatsiooniga. Partnerite ettepanekuid arvestades võib saavutada halvasti lahendatud olukorra parandamise, aga ka jõuda olukorda, kus muudatused on juhindunud erinevatest huvidest, olles eklektilised, otsuseid tagasi pööravad või ühist eesmärki silmist kaotavad. Lähiajal ees seisvad õigusaktide muudatused on kavandatud viima ellu riigikogus eelmisel aastal heaks kiidetud kõrgharidusstrateegia eesmärke.
Kõige suuremas mahus tuleneb õigusaktide täiendamise vajadus kvaliteedikindlustuse tugevdamise tegevussuunast. Muudatused peavad aitama kujundada Eesti kõrghariduse otstarbeka struktuuri, püüeldes kvaliteeti väärtustava ja otstarbeka tööjaotuse poole õppeasutuste vahel.

Kas uued õppekavad loovad innovatsiooni?
2006/2007. õppeaastal võeti üliõpilasi õppima 624 õppekava alusel, millest 72% oli tingimisi või täielikult akrediteeritud. Akrediteeritud õppekavadel õppis tollal veidi üle 82% üliõpilastest. Akrediteerimiste ajakava on tänu õppekavade arvukusele paratamatult pingeline. Vaadates aga üliõpilaste vastuvõttu magistriõppesse, tuleb tõdeda, et riikliku koolitustellimuse alu­sel moo­dustatud õppe­kohtadest jäi ligikaudu 9% õppuritega täitmata.
Õppurite huvi puudumise all kannatavad riigile prioriteetsed valdkonnad – seda lisaks magistriõppele ka bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppes. Eesti Hariduse Infosüstee-mi andmetel valis kõige suurem osa ehk 30% 2006. aastal gümnaasiumi lõpetanutest edasiõppimise sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevald-
konna riigieelarvevälistel õppekoh­tadel. Oktoobri lõpuks oli 303 esimesele astmele riigieelarvelistele õppekohtadele vastu võetud üliõpilast õpingud katkestanud, kusjuures valdav osa neist loodus- ja täppistea­duste ning tehnoloogia valdkondades. Märtsi lõpuks oli nimetatud prioriteetsetes valdkondades esimest aastat riigieelarvelistel õppekohtadel õppivate üliõpilaste arv koguarvus kahanenud veel 258 võrra.Katkestamise põhjusi on nüüdseks eri küsitluste raames uuritud ning need viitavad muule kui õppe kvaliteedi probleemidele.
Vaadates õppurite eelistusi ja käitumist, ei ole innovatsiooni aluseks olevates ning teadlaste ja inseneride järelkasvu tagavates valdkondades seega olulist ruumi uuteks õppekavadeks. Pigem on küsimus, milliste meetoditega kasvatada huvi neis valdkondades õppimiseks ning kuidas motiveerida üliõpilasi oma õpinguid lõpetama. Uute (magistri)õppe õppekavade avamisel on aga sagedane märksõna „juhtimine”, kuna nende õppekavade alusel õppida soovijaid on palju.

Koostöö parandab kvaliteeti
Kui rakenduskõrgkoolidele anti 2003. aastal võimalus avada magistriõppe õppekavad, arvestati teadmisega, et Eestis on kõrgharidustaseme õppekavu liiga palju ning uute võimaluste loomisel tuleb olla otstarbekas ja oma otsuseid põhjendada. Koostöö aitab vältida õppekavade arvu otstarbetut kasvu, annab võimaluse tagada õppe pakkumiseks vajalikku kvalifikatsiooni omavate õppejõudude olemasolu ning arvestab ühtlasi õppurite arvu kahanemisega.
Koostöö akadeemilises ja konkurentsirohkes maailmas ei sünni üleöö, vaid nõuab osapoolte hoiakute muutumist, piisavat motivatsiooni ning üldjuhul ka riigi survet. Surve saab tuleneda nii õigusaktidest kui ka rahastamisest. Lisaks töötavad koostöö kasuks kahanev õppurite arv, muutuvad õpieelistused ja hoiakud.
Praegune õigusruum sunnib rakenduskõrgkooli otsima koostööd ülikooliga, survestades ühtlasi traditsioonides kinni olevat partnerit oma hoiakuid muutma. Et olla ülikooliga läbirääkimises võrdne partner, peab rektor omama akadeemilises maailmas tunnustatud kvalifikatsiooni ehk doktorikraadi. Haridus- ja teadusministeerium saab institutsioonide koostööd toetada struktuurivahendite toel koostööprojekte rahastades.
Kui lähtuda institutsioonide huvist, oleks võitvaks strateegiaks kõi-ki­dele kõigeks võimaluse andmine – täitku taotleja vaid kvaliteedi­nõuded. Otstarbekus ja kvaliteet on aga seotud mitmel moel. Ühiskond võib saada juur­de sada spetsialisti kümnest kõrgkoolist või koolitada sama arvu spetsialiste kahes kõrgkoolis.
Eesti suurim probleem on inimressurss ja see ei pitsita kõrgkoole mitte ainult õppurite arvu vähenemisega, vaid ka kvalifitseeritud õppejõudude puudusega. Kõrgharidussektori tegeliku võimekuse hindamiseks näeb kõrgharidusstrateegia seetõttu ette õppejõudude registri käivitamise.

Magistriõppest ja õppejõududest rakenduskõrgkoolis
Kvaliteedi tagamiseks, sh õppekavaarenduseks, tippspetsialistide kaasamiseks ja muudeks arendustegevusteks soovivad kõrgkoolid saada toetust struktuurivahenditest.Piiranguid ja tingimusi seadmata jõuame olukorda, kus jaotame ressursid laiali, kuid ühe suurepärase tulemuse asemel saavutame kolm keskpärast. Koostöö ja võrgustikena toimimine, isegi siis, kui see läheb raskelt ning aega nõudvalt, peab seega jääma kõrghariduspoliitika oluliseks tunnuseks.
Tulles tagasi rakenduskõrgkoolis magistriõppe õppekavade avamise juurde, tuleb kummutada paar eksitavat arvamust rakenduskõrgkoolide õiguste ja võimaluste kohta. Viies rakenduskõrgkoolis on avatud vastu­võtt kokku seitsmel magistriõppe õppekaval. Ülikooliga dubleerimine ei ole seni olnud ühegi õppekava puhul tagasilükkamise põhjus.
Näiteks ei saa rakenduskõrgkooli spetsiifiliseks nimetada Mainori Kõrgkooli õppekavu „Turismi­ette­võt­luse ja teeninduse juhtimine” või „Finantsjuhtimine ja infotehnoloogia”. Mõnel juhul on aga õppekava hindamisel saanud probleemiks, et rektoril puudub nõuetekohane doktorikraad või on põhjuseks vastuolu õigusaktidega, näiteks EL-i direktiiviga.
Samuti on mõnevõrra üldistav öelda, et ülikoolides toimub ühetaoline magistriõpe, mis on orienteeritud otseselt teadusele.
Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul ei lähe piir õppekavade eesmärkide selguses ja seotuses kutsestandarditega või koostöö sujumises juba mõnda aega enam mitte institutsioonide, vaid pigem õppevaldkondade, õppesuundade või erialade vahelt.
Leidub nii rakenduskõrgkoole, kes valivad professoreid, kui ka neid, kes professori ametikohti ette ei näe. Kui esimestel tuleb tõdeda, et rakenduskõrgkooli õppejõududele seatakse kõrgemaid nõudeid (kolmeaastane erialase töö kogemus) kui ülikooli õppejõule, on selle valiku kõrgkool ise langetanud. Valik ei ole halb, kuid sama heaks valikuks on keskendumine spetsialistikoolitusele, rakendades õppejõududena magistrikraadiga praktikuid. Minnes spetsialistide koolitamise eesmärgist edasi innovatsiooni toetamise juurde, peab rakenduskõrgkoolil tõepoolest olema välja pakkuda lisaressurss oma õppejõudude näol, et olla ülikoolide, ettevõtete jt jaoks atraktiivne partner.

Rakenduskõrgharidus tugevneb jätkuvalt
Kõik väärivad parimaid võimalusi arenguks ja innovatsiooniks. Raken­duskõrgkoolid on andnud Eesti kõrgharidusruumile olulise lisaväärtuse. Nende motivatsiooni ja senist tegevust arvestades võib olla kindel, et kõrghariduse rakendusliku suuna tugevnemine jätkub. Ka baasmaksumust on tõstetud ning selle ühtlustamine bakalaureuseõppe baasmaksumusega seisab vaid raha leidmise, mitte eriarvamuste taga.
Tuleb leida tasakaal olemasoleva parandamise ning uue loomise vahel. Olles rahulolematu – näiteks õppe liigse akadeemilisuse või praktika puudumise üle – ei pea alati looma võimalusi järgmistele tegijatele. Parandada tuleb ka olemasolevat. Kavandatavad muudatused ülikooliseaduses ja rakenduskõrgkooli seaduses ei sea seega eesmärgiks võimaldada kõikidele kõike, vaid liikuda kvaliteeti väärtustava ja otstarbeka tööjaotuse poole.

Helle Laasil on olnud huvitav elu

Nukunäitleja, lavastaja ja lastekirjanik Helle Laas ei leidnud oma kutsumust kohe. Seda kindlam on ta aga valitud tee õigsuses.

Tallinnas sündinud Helle Laas peab ennast saarlaseks, sest tema lapsepõlvekodu oli Saaremaal. „On väga tähtis, millistes oludes lapsepõlv möödub, sest just siis kujunevad iseloomu põhialused,” rõhutab ta. Helle elas emaga väga kitsastes oludes. Sõja ajal Tallinnast Saaremaale tulles ei olnud neil kaasas muud kui voodipõhi, peegel, ümmargune laud ja õmblusmasin. Peavarju leiti pakkude peale ehitatud punases valgete triipudega suvemajas Kitimännikus Masal. „Korter ja mööbel jäid Tallinna. Kui venelased sisse tulid, oli kõik nende oma,” nimetab Helle Laas kitsikuse põhjuse.
Helle isa, Eesti sõjaväe kasvandik, kes oli Nõukogude armees orkestrant, pääses 1945. aasta sügisel koju, ent mitte kauaks. „1946. aasta mais – ema ootas siis juba oma teist tütart – tapsid metsavennad ta tema oma kodus.” Helle Laasil on veel praegugi raske sellest rääkida. Toonased sündmused on ta kirjutanud lahti oma raamatus „Ajarefrään”. Pärast traagilist sündmust kolis pere Kitimännikust ära ja Helle õde sündis juba Kuressaares.

Kodu ümmarguse laua all
Mänguasju Hellele ei ostetud, tõsi, sõ­jast tulles tõi isa tütrele väikese plastmasspaadi, millel oli väga lühike eluiga. „Panin paadiga pliidile vett sooja. Pušš, ja läinud ta oligi,” meenutab Helle Laas. „Mängisin ümmarguse laua all, seal oli minu „kodu”. Õmblejast emal jäi ikka riideräbalaid üle. Neist sai kaltsunukke tehtud. Tädi Aino tegi mulle terve seeria paberist väljalõigatud nukumööblit, õpetas mindki tegema – sellega oli tore mängida.”
Kooli läks Helle Kuressaares, sealt on meeles võimlemisõpetaja ja raamatukogujuhataja Anna Raudkats, kes lastele muinasjutte lugeda andis ja nendega juttu rääkis. Kui ema tütardega Tallinna kolis, hakkas Helle õppima 27. seitsmeklassilises koolis. Kooliajal ta näiteringis ei käinud, küll aga mängis sageli pabernukkudega. „Olin suur tüdruk, kui nukkudele veel riideid joonistasin ja mul oli aknalaual nukutuba, kus kõik tegelased edasi-tagasi käisid,” ütleb ta. Nukuteatrit nägi Helle esimest korda Kuressaares, tüki nimigi on meeles: „Printsess tindiplekk”. Aga siis ei osanud ta uneski aimata, et ka temast nukunäitleja saab.

Teater on ettearvamatu
Kooliajal köitis Hellet sport. 7. keskkooli õpilasena mängis ta võrk- ja korvpalli, hiljem Tööstusprojektis töötades väravpalli, oli kaks aastat isegi Eesti koondises.
Ülikooli jäi astumata, sest Helle ei suutnud otsustada, kelleks tahab saada. Kohtunud toreda hambaarstiga, tärkas temas soov saada arstiks, näinud filmi „Esimene õpetaja”, ihkas, vihikupakk kaenla all, klassi ette minna. Asjad hakkasid õiges suunas liikuma alles pärast seda, kui neiu sattus nukufilmi „Peetrike kuul” nukkude näitusele.
„Nikerdasin ja nikerdasin, proovisin ka ise selliseid nukke teha. Siis võtsin julguse kokku ja kirjutasin Lo Tuile, ainsale nukunäitlejale, keda teadsin.” Lo Tui vastas, et Nukuteater on avanud õppestuudio ja kutsus kirja kirjutaja Ferdinand Veike juurde. „Ma ei teadnud, mis on etüüd ja Veike ei lasknud mul neid teha ka, palus vaid oma elulugu jutustada. Pabinaga ei tulnud mul isegi oma vanus meelde, ütlesin, et olen sündinud 1941. aastal Mind võeti vabakuulajaks, Toompered, Harri Gustavson, tulevane skulptor Hille Palm ja teised olid juba ees. Meid õpetasid Ferdinand Veike, Laine Vaga, Rein Agur. „Mul oli väravpallimängija kühm seljas ja ma jooksin nagu hobune, liikumisõpetaja Juta Arg oskas aga nii ilusasti läheneda, et ma ei solvunud tema märkuste peale,” meenutab nukunäitleja õppestuudio aegu.
„Teater on ettearvamatu. Näitlejat saadab kogu elu ettearvamatus,” mõtiskleb Helle Laas, kes stuudiosse õppima minnes ei teadnud, kas ta üldse teatrisse saab. Ei saanudki. Õppis kolm aastat ja läks siis enne lõpetamist ära. Pinna Rahvateatrisse Villut ehk Vilhelmine Klementit mängima.
Villu roll toob Helle Laasile meelde kohtumise Alma Vaarmanniga. „Algaja näitlejana segasid mind laval käed, kippusin neid selja taha panema. Etendust vaatama tulnud Vaarmann pahandas, ainult rumal inimene käivat, käed selja taga. Kui ütlesin, et Lenin oli siis ju päris loll, oli ta väga solvunud.”

Võttis koti ja läks
Televisioon kandis „Villu” etenduse üle, Helle mäng äratas tähelepanu. Ugala peanäitejuht Aleksander Sats kutsus teda Ugala stuudiosse, Panso lavakunstikateedri teisele kursusele. „Katsetele minnes oli mul niisugune pabin peal, et ei suutnud midagi teha, Panso andis ühe etüüdi, siis teise. Mul oli kogu aega ettemääratuse tunne, et ma ei saa sisse ega tahagi lavakunsti­kateedrisse minna. Kui Panso käskis mul saunaetüüdi teha, ütlesin, et võtan oma koti ja lähen minema.”
Läkski, hoolimata Panso sõnadest, et kui ta nüüd ära läheb, siis enam tagasi tulla ei saa. Tegi Ugalas katsed ära ja Sats võttis ta kolmeks aastaks oma hõlma alla. Siis toimus Ugalas põlvkondade vahetus, mis pole teatris kunagi kerge, ja Helle Laas otsustas Tallinna tagasi tulla. Kui Rein Agur teda Nukuteatrisse inspitsiendiks kutsus, ütles, et läheb kahe kohaga koristajaks, aga teatrisse mitte ilmaski. Mõistagi läks Helle Laas teatrisse ja hakkas inspitsiendi nime all näitlejana tööle. Alguses tegid kolleegid sirmi taga tema kulul lolli nalja. Helle Laas, kes on ise alati lavaeetikast kinni pidanud, saab naljatajatest hästi aru. „Meil oli kohtavalt palju etendusi ja reise mööda Eestit. Ühe ja sama tükiga kaks etendust päevas ja nii nädal aega järjest. Kaua võib!”

Näitlejast lavastajaks
Kümmekond aastat nukkudega mänginud, tekkis Helle Laasil tahtmine ka ise midagi lavastada. Läks oma sooviga Veike juurde ja tal lubatigi kätt proovida. Esimene lavastus oli Heljo Männi „Õhuloss pilvelaeval” (1977), millele järgnes aasta pärast Jahnini „Papist kellaväljak”. „Näitleja peab lavastajale alluma, aga tark lavastaja paneb tüki näitlejate pealt kokku,” selgitab Helle Laas oma põhimõtteid. „Mulle meeldivad kammerlood. Suuri tükke, kus on palju näitlejaid, on mul olnud alati väga raske lavastada. Lavastaja peab kõik näitlejad „kätte saama”. Ühele meeldib täna tööd teha, teisel pole aga töötuju, sest tal ei tule millegipärast välja ja siis ta hakkab igasuguseid küsimusi esitama, nagu lasteaias.”
Õnnelikuks peab Helle Laas aega, mil ta tegi puunukkudega monolavastusi. Üksteise järel tulid välja vepsa, setu, saami, islandi, komi ja kuradimuinasjutud. „Ligi kümme aastat mängisin üksinda – küll oli hea, keegi ei õienda, pole vaja kellegagi arvestada. Nii nagu mina, ei teinud tollal muinasjutte mitte keegi. Mul oli lastega koosmäng, ühe osa jutust rääkisin mina, teise jutustasime koos, kolmanda rääkisid lapsed, mina liigutasin ainult nukke.”
Helle Laas ütleb, et näitleja ja lavastaja ei saa kunagi kõigi meele järele olla – kriitika otsib alati vigu –, aga enamikule tuleb meeldida. Temal on õnne olnud, kõik lavastused on hästi vastu võetud. Möödunud aastal elas „Vepsa muinasjuttudele” Siberis kaasa saalitäis täiskasvanud festivalikülalisi. „On kirjeldamatu tunne vallata saali nii, et vaatajad teevad kõik, mida sa tahad: naeravad, määgivad.”
Helle Laasi sõnul on publikud väga erinevad. Nagu ka koolid: maalapsed on palju mõistlikumad ja rahulikumad. Näitleja tunnistab, et tal on etendusi ka untsu läinud. Kui saali tuuakse korraga 300 eri vanuses last, on suur kunst neid kõiki köita. Eriti siis, kui sekka juhtub keegi, kes püüab iga hinna eest tähelepanu keskpunktis olla. Sirmita lavastustes – kõik muinasjutulavastused on lauateatri põhimõttel – saab näitleja lapsi ka pilguga vaos hoida, sirmitükiga on saali tähelepanu hoida palju raskem. „Pärnus oli ükskord saalis 600 last. Tundsin, et suren ära, enam ei suuda, lõpeta või etendus ära.” Ta ei usu, et keegi suudaks veel 300 last üksinda haarata, lapsed on rahutumad kui varem.

Nii hea pole kunagi olnud
Helle Laas ütleb, et ta ei taha ega jaksagi enam suurtes lavastustes kaasa teha. Metsamoor „Nukitsamehes” ja Vares „Memme musis” on veel vanast järele jäänud. Praegu tunneb ta suurt rahuldust kõige väiksematele lavastamisest. Nii hea polevat tal teatris veel kunagi olnud.
„Väikelaste publik on väga tore. Laps tuleb teatrisse esimest korda, tema jaoks elab nukk sirmi peal. Etendusele elatakse kogu hingest kaasa: „Näe, õun! Näe, kana! Näe muna!” Laste vadin ei häiri, etenduses on ju vähe teksti. Mõni vanaema või isa segab palju rohkem, ei lase lapsel vaadata, muudkui seletab: „See on muna, nüüd tulevad kanad, vaata, õun ka!” Mõni jutustab terve etenduse, kõik on sirmi taha kuulda.
Pärast etendust näitame nukke ja lubame neile pai teha. Öelge, kui palju näitlejaid on väikese lapse käest musi saanud?” küsib Helle Laas ja räägib, et üks pisike poiss, kes oli talle juba head aega öelnud ja kalli-kalli teinud, jooksis poolelt teelt tagasi: „Musi ka!”
Otsus lavastada väikelastele korralik pooletunnine tükk sündis vastukaa-luks lasteaedades vohama hakanud nukuhaltuurale. Esimene oli Heljo Männi „Roosa muinasjutt” (1994), riburada järgnesid „Töntsa-täntsa”, „Pöial-Liisi”, „Kiki ja Miki”, „Ise, ise ka!”, „Tsuhh, tsuhh, tsuhh...”. Novembris tuleb lavale „Tsuhh, tsuhh, tsuhh 2”.
Väikelastele mõeldud etendustes on minimaalselt teksti. „Pöial-Liisi” ja „Luikede järv” on sootuks tekstita. „Tuleb nii täpselt nukku liigutada, et sõnu pole vajagi,” selgitab näitleja. „Pöial-Liisit” on juba kümme aastat edukalt mängitud, etendus on käinud Taanis, Fääri saartel, Norras, Soomes, Ahvenamaal. „Roosa muinasjutt” ja „Ise, ise ka!” on jõudnud Soome lavale. „Tsuhh, tsuhh, tsuhh” läheb peagi Valmiera ja Bresti festivalile, Moskva ootab etendust novembris.
„Keegi ei tee väikestele lihtsat pooletunnist sirmitükki – ikka peab vägev idee sees olema. Mul oli vaja nii vanaks saada, et julgeda lihtsat asja teha. Mida vanemaks jääd, seda lapsikumaks muutud. Nooremana tahad hirmsasti filosofeerida. Mõnd oma intervjuud takkajärele kuulates mõtlen, issand, kui tark ma olin, kui ma nüüd veel teaksin, kuidas kõik olema peab. Kunstis pole õiget ega valet, on üksnes hea või halb kunst. Kriitikud räägivad, nagu nad teaksid, kuidas lavastaja peab tegema või näitleja mängima. Need on enamasti kurjad kriitikud, aga kurjus ei ole kunagi tarkus, kurjaks minnakse siis, kui tarkust ei jagu. Kui tarkus pähe tuleb, muutub inimene leebemaks.”

Kirjanik Helle Laas
1980. aastal ilmus Heljo Männi ärgitusel Helle Laasi esimene lasteraamat „Unistame ümber”. Kümne aastaga nägid trükivalgust „Kes on narr”, „Väikeste lindude laul”, „Oi, vabandage lepatriinu”, „Piia mängib” ja „Ajarefrään”. Siis tuli kirjutamisse pikk paus. Ja taas oli Heljo Mänd see, kes õhutas Helle Laasi 17 aasta pärast uuesti sulge haarama. TEA avaldas sarjas „Lapse oma raamat” tema väikelaste lood, Täheke paar jutukest.
Helle Laasilt on küsitud, millal ta oma mälestused kirja paneb. Tema ütleb, et seda raamatut ei tule. Hea ja ilusa kõrval tuleks ju kirjutada sellestki, mis haiget teeb. Siis riivaks ta paratamatult oma kolleege, mida ta mingi hinna eest teha ei taha.
Helle Laasi sõnul on tal olnud huvitav elu, mis on viinud teda kokku paljude huvitavate inimestega, eriti hindab ta kohtumist Venemaa esimese naislõvitaltsutaja Irina Bugrinovaga. „Sellised kohtumised ei ole pikad, aga toidavad kauaks ajaks. Mul ei ole palju sõpru. Igaüht ma oma külje alla ei lasegi, olen küllaltki valiv.” Üle 30 aasta on talle toeks olnud kaks Moskva sõbrannat. Ütleb, et kaugel elavad sõbrad ongi alati lähedasemad. „Kui inimene on kaugel, on jällenägemisrõõm väga suur. Üks räägib oma jutud, teine oma üleelamised ära – saab kõik maha laadida, sest ümberringi ei ole kedagi, kellele kuuldu saaks ära klatšida.” Eriti kalliks peab Helle Laas Lidija Freimane sõprust, mis ajendas teda igapäevasest teatrirutiinist välja rabelema.
„Inimene peab liikuma. Niipea, kui oli võimalik, lasin Eestist jalga, et kohtuda uute inimestega ja saada uusi muljeid Moskvas nukunäitlejate ja -kunstnike seltskonnas, teatrirahva laagrites ja vaidlusõhtutel.”

Rokkmuusika Lehola Lembitu mail

On inimesi, kes valivad endale muusikukarjääri, aga on ka neid, keda hoopis muusika välja valib –kellele muusika on nende saatus. Viimaste hulka kuulub ilmselt ka kitarriõpetaja Kalev Saarva.
Kalev Saarva on õppinud agronoomiks, töötanud seejärel brigadiri, traktoristi, masinate remontijana, aga lõpuks sai temast ikkagi muusikaõpetaja, kellel on õpilasi Viljandi Noorte Huvikeskuses, Olustvere Põhi­koolis ning Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, Suure-Jaani kultuurimajas ja mujalgi.

Traktoristina oli Kalev Saarva viis päeva nädalas traktori peal, nädalavahetuse kahel õhtul mängis aga pilli. Muusika oli talle siis hobi. Nüüd on vastupidi – muusika on töö ja masina­tega tegelemine harrastus. Naljaga pooleks märgib mees, et möödunud suvel on ta saanud oma hobiga tegelda vaid ühe nädala – sõiduauto järelhaagisele furgooni peale ehitades. Ja töö ei kesta nüüd enam mitte viis, vaid seitse päeva nädalas, sest nädalavahetused on noortele sobivaim harjutamise ja esinemise aeg.

Alguses oli muusika
Pilli on Kalev Saarva mänginud sellest ajast, kui ennast mäletab. Oli nelja-aastane, kui isa talle akordionil „Rongisõidu” sel­geks õpetas, endast suurema pilli kohal küürutades suutis poiss loo perele kenasti ette kanda.
Kümneaastasena saatis Kalev juba klaveril isa esitatud mandoliinisoolo­sid. Isa ütles duurid ette ja poiss tegi klaveril klimpa-klompa saadet, mängis vasaku käega bassi ja paremaga saadet. Klaveril saatmist õppis ta edasi Viljandi Kultuurikolledžis. Kui juba täiskasvanuna oli vaja võõrasse bändi „kehaks” minna ehk puuduvat meest asendada, oli lapsepõlvekogemustest palju kasu – oskas juba õhust aimata, mis suunas harmoonia liigub. Bändimehed imestasid, et Kalev nende lugusid ei tea, aga muudkui mängib, kusjuures õigesti.
Uno Loobi kitarrikooli telesaate eel ostis Kalev Saarva nagu paljud Eesti koolipoisid endale 15-rublase kitarri ja hakkas harjutama. Oli siis 6. klassi poiss. Aga varsti pidi hoopis basskitarri õppima hakkama, sest bändis, mille ta koos pinginaabriga asutas, puudus just bassimees. Kahjuks ei olnud basskitarre saada. Ema-isaga Tartus või Tallinnas käies vaadati alati ka muusikariistade kauplustesse, kus aga alati vastati, et basskitarre ei ole ega tule. Siis tegi poiss endale ise ilusa saarepuust basskitarri. Kahjuks tuli see välja väga raske. Järgmise basskitarri kleepis poiss kokku vineerist, jättes pilli seest tühjaks. Kaela saagis ta tööõpetuse õpetaja abiga välja kodukoplist võetud jalakast, krihvid pani peale omaenda väljatöötatud valemi abil ja kuulmise järgi. Päris korralik pill tuli, aga lavale sellega minema siiski ei pidanud, sest kultuurimajad hakkasid just siis korralikke basskitarre saama.
Kalev Saarva ütleb, et mängib natuke paljusid pille. Viljandi lastemuusikakoolis õppis klarnetit, pärast selle eriala lõpetamist asus samas saksofoni õppima. Aasta aega mängis saksofoni ka Viljandi Kultuurikooli (praegune TÜ kultuuriakadeemia) puhkpilliorkest­ris. Varsti jäi orkester kõrvale, sest
9. klassis hakkas noormees juba tõsiselt kitarribändi tegema. Esimene suurem esinemiskoht oli Paistu kultuurimaja, järgmine harjutamise ja esinemise paik oli Viljandi kultuurimaja.

Agronoomia
Pärast Viljandi Maagümnaasiumi lõpe­tamist oleks Kalev Saarva tahtnud õp­pida basskitarri Otsa muusikakoolis Tallinnas, aga eakad vanemad vajasid abi ja nii valis noormees kodulähedase Olustvere kooli. Polnud ka Olustvere halb koht, sealgi kees vilgas muusikaelu. Olustvere poistega oli Kalev võistelnud juba telesaates „Turniir”, kohtunud nendega rokkbändide ülevaatustel ja mujal ning ta võeti kohe kitarribändi Peegel liikmeks. Bändi poisid olid nii siiralt muusikale pühendunud, et käisid pärast põllumajandusakadeemiasse õppima asumist igal nädalavahetusel Tartust Olustveres proovidel ja esinemas. Muide, üks nendest oli Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli praegune direktor Arnold Pastak.
Kalev Saarva tegut­ses ka Viljandi side­sõlme bändis. Seal vormistati ta fiktiivselt postiljonina tööle ning mees hakkas pillimängu eest saama 50 rubla kuus, mis aitas Olustvere tehni­kumi koolipoisil hakkama saada. Uusi pükse ta postiljoniraha eest ei ostnud, kõik läks pillide ja muu muusika tegemiseks vajaliku peale. See haigus olevat tal küljes tänaseni. Tasapisi hakkas Kalev käima pillimehena sünnipäevadel ja pulmades, kus tuli mängida üldtuntud rahvalikke lugusid ja vastavalt olukorrale improviseerida. Muusikud nimetavad sedasorti repertuaari süldimuusikaks. „Sült” polnud just kõrge tase, aga andis materiaalset ressurssi tõsisema rokkmuusikaga tegelemiseks.
Pärast Olustvere kooli agronoomina lõpetamist suunati Kalev Saarva tööle kodukohta Viiratsi valda, kus ta pidi hakkama brigadiriks, sest agronoom oli seal juba olemas. Aga samal ajal kutsuti ta tagasi Olustverre pilli mängima ja pakuti traktoristide brigadiri kohta. Kalev võttis mõlemad pakkumised vastu, oli algul brigadir ja töötas seejärel neli aastat traktoris­tina eestõstukiga Belarusi peal, tegi ka keevitus- ja lukksepatöid ning remon­tis masinaid. See oli oluline etapp mehe elus. Isegi pärast Viljandi Kultuurikolledži levimuusika osakonna lõpetamist ja pikaajalist tööd kutselise kitarriõpetajana tutvustab ta end asjast kaugemal seisvatele inimestele vahel uhkelt traktoristina.

Muusikaõpetajaks õppimine
Lõpuks valis muusika Kalev Saarva ikkagi välja. 1996. aastast hakkas mees Olustveres õpilaste muusikaringe juhendama. Et teha seda profes­sionaalselt, asus õppima Viljandi Kul­tuurikolledžisse. Luges Sakalast, et seal on levimuusikasse täiendav vastu­võtt ja otsustas kandideerida. Kuna üks vastuvõtutingimus oli ajaloo riigi­eksami hinne, tegi ka selle eksami ära. Muud kat­sed läksid ka hästi ja koos kahe Tal­linna noormehega võeti ta vastu. Noor­mehed olid 18 ja Kalev 36 aastat vana.
Et muusikaringe juhendas ta nädalavahetustel ja õhtuti, lisaks tuli elamisraha ka süldirepertuaariga, sai õppida päevases osakonnas. Õppimise ajal kutsuti Kalev ka Karksi-Nuia muusikakooli kitarri õpetama, mis tagas väikse lisateenistuse. Kuna kolledžis läks hästi, maksti ka stipendiumi. Eks kannustas moraalne kohustus noorematele tudengitele eeskujuks olla.
Kalev Saarva arvab, et temasuguste „külaseppade” jaoks oli 1998. aasta just õige aeg kolledžis õppima hakata, sest hiljem astusid sinna juba sellised tipptegijad nagu Genialistide kitarrimees Karl Laanekask ja teised. Muide, Kalev Saarva arvates ei ole nõrku ega tugevaid koole, on nõrgemad ja tugevamad õppijad. Kui tulevad tugevamad õpilased, keeratakse koolis kohe vinti juurde. See pole absoluutne tõde, aga kui õpilased suudavad rohkem võtta, siis neile ka pakutakse rohkem. Ta arvab, et pärast 2002. aastat oleks tal kolledžis juba raskeks läinud, aga õnneks sai ta sealt enne seda tulema. Lõpueksamitel kandis ette omatehtud laulu „Hullulehmatõbi”. Üldiselt ei armasta Kalev laule kirjutada, aga kooli õppekava nägi omaloomingut ette. Laul tuli tal üsna „hull” välja, aga Olav Ehala pani selle eest „viie”.

Spetsialiseerumine
Kolledžis õppis Kalev Saarva kitarri ja süntesaatorit, kuid usub, et kõige rohkem andis talle pedagoogikakursus, sest varem ei teadnud ta sellest midagi. Kolledžis sai ta teada, et muusikaõpetaja on mingis mõttes nagu hulluarst, kes peab oskama igasuguste õpilastega ühise keele leida. Eriti käib see huviringijuhi kohta, sest huviringi võetakse vastu kõik, kes tulla tahavad, igal lapsel on õigus muusikat õppida, tema „eeldused ja järeldused” ei loe. Praeguseks on Kalev Saarva veendunud, et see on õige põhimõte. Viljandi noorte huvikeskuses jäi tal algul mulje, et üks tema õpilastest ei pea viisigi, kuid nüüd on see noormees saanud ühelt ülevaatustel juba parima laulja diplomi. Tema bänd esitab ainult tema laule, sest teised lihtsalt ei oska laule teha. Loomulikult ei hakka kõik hiilgavalt mängima ja laulma, aga kes on mõned aastad tinistanud, sellele hakkab midagi ikka külge.
Kolledži viimasel aastal läks Kalev Saava Viljandi noorte huvikeskusse (endine pioneeride maja) tööd otsima ja seal pakuti kitarriringi juhendamist. Õpetama pidi hakkama lapsi rühmana, mitte individuaalselt. See oli uudne, sest kogu varasema elu jooksul oli mees kokku puudunud ainult individuaalõppega. Kuid siis meenusid talle Uno Loobi kitarrikooli saated, kus õpetati samuti paljusid korraga – eeskuju oli olemas.
Nii pandi kuulutused üles. Esimesel aastal võeti vastu 15 õpilast. Aasta jooksul mõned lahkusid, aga juurde tuli rohkem ja kevadel oli kitarriringis juba 22 õpilast. Järgnevatel aastatel võeti igal sügisel vastu 30 õpilast ja tänavu kevadeks oli huvikeskuses kokku juba üle 80 õpilase. Tööle on võetud ka teine kitarriõpetaja. Möödunud aastal oli kell üheksa õhtul alustava rühma nimi Unetud. Laste huviringi jaoks on see hiline kellaaeg, kui aga muusikahuvi on tõesti suur – ja suur see on –, ei tee vanemate klasside õpilased kellaajast numbrit.
Kalev Saarva peab kitarriringi õhkkonda väga heaks. Laste muusikakoolid võivad muidugi öelda, et tase jääb madalaks, aga huviringis on iga laps muusikast tõeliselt huvitatud. Keegi ei käi seal vanemate käsu peale, kedagi pole vaja sundida. Kalev Saarva kasutab noori juhendades kirikuõpetaja põhimõtet „Ärge tehke mu tegude, vaid mu sõnade järgi”, sest ei pea end Eesti parimaks kitarristiks, keda tema õpilased peaksid kopeerima, kuid näeb algajate pillimeeste tüüpilised vead ära ja oskab anda soovitusi. Kuna osa õpilasi on kuhugi jõudnud, usub õpetaja, et see meetod töötab.
Paralleelselt Viljandiga on Kalev Saarva arendanud kitarriõpinguid oma praeguses kodukohas Olustveres, ja seda väga edukalt. Umbes saja õpilasega Olustvere Põhikoolis on olnud mõnel aastal koguni neli kitarribändi. Näiteks 2005/2006. õppeaastal tegutsesid seal Carburaator, tütarlastebändid Error ja G4 ning 4. klassi laste Swingers.
Kalev Saarva on juhendanud kolm aastat ka Suure-Jaani kultuurimaja kitarriringi. Sealgi käivad põhiliselt õpilased, aga on olnud ka 30-aastaseid mehi, kellest on saanud oma seltskonnas populaarsed kitarri saatel lauljad.

Rokk-kontserdid
Niisiis rajab Kalev Saarva Lehola Lembitu mail rokkmuusikale üsna laia vundamenti. Ta ise rõhutab, et õpetab just rokkmuusikat, mitte näiteks diskot. Disko ja tümpsu kohta ütlevad tema õpilased heatahtliku üleolekuga: „Nts, nts, nts!” Õige rokimees ei klopi vaipa, vaid mängib kitarri ja laulab.
Uus etapp Kalev Saarva tegevuses on Viljandi noorte huvikeskuse suvised kitarrilaagrid, mis lõpevad rokk-kontserdiga. Teine kitarrilaager 2004. aastal lõppes kontserdiga, mille nimi oli Tallihoovi rock. Kolmas kitarrilaager lõppes Olustvere järverockiga Papioru paisjärve ääres. Seal esines 14 noorte rokkbändi, neist neli Olustvere Põhikoolist. Külalisesineja oli kuulus Ursula oma väga hea pillivaldamise ja sürrealistlike laulutekstidega. Tänavusele järverockile oli juba nii suur tung, et paljudele esineda soovijatele öeldi ära, sest vastasel juhul oleks kontsert kestnud hommikuni.
Kalev Saarva leiab, et noorte hulgas nii populaarne rokkmuusika vajab senisest rohkem riigi ja omavalitsuste tuge. Kui nii paljudele koolidele on ehitatud kümneid miljoneid maksvaid võimlaid, võiks igale koolile muretseda ka paarisaja tuhande krooni eest kitarre, süntesaatoreid, võimendust, trumme ja muud seesugust. Kui loosung on „Koolimaja aknad õhtuti valgeks!”, võiks valged olla ka selle ruumi aknad, milles harjutatakse rokkmuusikat. Muusikariistadest ja ruumist üksi muidugi ei piisa, vaja läheb ka entusiasti, kes lastega iga päev tegeleks ja kallil tehnikal silma peal hoiaks, lisab Kalev Saarva. Muidu jääks ainult tehnika ostmise rõõm.