29. augustil tähistati Otepää Gümnaasiumis toimunud konverentsil „Eestikeelne keskharidus maal – juured ja tulevik” emakeelse gümnaasiumihariduse 100. aastapäeva. Ettekandjad kõnelesid hariduse ajaloost, vestlusringi moderaator Hardo Aasmäe suunas mõtlema ka keeleteemadel.
 
Tartu Ülikooli doktorant Aivar Põldvere otsis oma ettekandes vastust küsimusele: mis seob Forseliuse aega Eesti hilisema ajalooga, eelkõige rahvusliku ärkamisajaga. Ettekandja sõnul oli B. G. Forselius üks Eesti rahva haridus- ja vabaduspüüde sümboleid ning esimesi „sotsiaalseid ettevõtjaid” Eestis, kes pidas silmas eelkõige ühiskondlikku, mitte isiklikku kasu. Põldvere sõnul võib aegade sideme kinnituseks pidada sada aastat tagasi just Otepääle asutatud eestikeelset gümnaasiumi.

Seltsiliikumine soodustas rahvustunde kasvu
Teenekas kooliajaloo uurija Endel Laul andis ülevaate seltsiliikumisest ning koolist venestamisvastaste relvadena. Laul kõneles Eesti Aleksandrikooli liikumise algusaegadest (1863. aastal Viljandimaal), mil algas võitlus algharidusest kaugemale ulatuva eesti õppekeelega kooli asutamiseks. Ettekandja osutas, et rahvas oskas tollal haridusseltside otsusekindlust eesti õppekeelega koolide loomisel kõrgelt hinnata, sest rahvuslikku kasvatust ja kultuuritöö edendamist peeti väga oluliseks.
Marga Lvova TLÜ Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumist osutas Aleksandri­kooli liikumisest tulenenud Eesti ühiskonna organiseerimisvõimele ja rahvustunde kasvule. Seega ei saa eestikeelse ja -meelse hariduse andmise levikut Eesti Vabariigi tekkimisel 1918. aastal kuidagi alahinnata.

Suurkujusid ei tohiks unustada
Tallinna Ülikooli Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi direktor Veronika Nagel kõneles tsaariaegsest koolist Võrumaa koolmeistri Oskar Nageli meenutuste põhjal. Ettekandele, mis andis ülevaate tsaariaegsest koolikorraldusest ja õpetamismeetoditest, andsid värvi teeneka pedagoogi vürtsikad koolipõlvemeenutused.
Otepää Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Heivi Truu rääkis esimesest eestikeelsest maakeskkoolist – oma kodukoolist. Truu sõnul aitasid keskkooli tekkele Otepääl kaasa Forseliuse kasvandikud ning aktivistidest koolielu eestvedajad (Jakob Hurt, Gustav Wulff-Õis, Jakob Kuusk, Friedrich Klement, Heino Mägi jpt), kes olid visionääridena oma ajast ees.
Enne keeleküsimustele keskendumist sai sõna Eesti Kultuuriseltside Liidu esimees Valter Haamer, kelle sõnul on olulised nii kooli kui ka õpi­lase rahavõimalused õppida ning õpetust anda. Haamer tõdes ka, et üks­ki õun ei kasva ilma puuta ning tähelepanu tuleb pöörata mõlemale võrdselt.

Mis eesti keelega lahti on?
Konverentsi teine pool ja hilisem diskussioon keskendus eelkõige (ema)­keeleküsimustele. Maigi Vija Tartu Ülikooli eesti keele osakonnast küsis, mis eesti keelega lahti on. Ettekandja osutas eesti keele madalale prestiižile ja inglise keele survele, mistõttu on Eestis levinud veidrad võõrapärased nimed. Vija manitses ka, et korrektne peab olema nii teadus-, argi-, ilukirjandus- kui ka ajakirjanduskeel, ning tundis muret eesti keele (kasutamise) tuleviku pärast. Ettekandja sedastas, et keelega ei ole midagi lahti, probleem on eelkõige selle kasutajates.
Diskussiooni sissejuhatuseks väikse ettekande pidanud Hardo Aasmäe sõnul oli 700 aastat tagasi Euroopas haritud inimeste ainus keel ladina keel, rahvus- ja erialakeeltele sundis üle minema tõsiasi, et keeleliselt andekaid inimesi oli väga vähe. Rahvuskeeltele üleminek oli eriti oluline tööstusajastul, sest peamiselt kloostrites viibivad ladina keele oskajad ei omanud Aasmäe sõnul spetsiifilisi teadmisi näiteks laevaehitusest. Tänapäevast tõi ettekandja näiteks Saudi Araabia, kes peab kvalifitseeritud tööjõudu riiki sisse tooma, sest 80% kõrgharidusega inimestest on saanud usuhariduse, koraan aga ei sisalda juhiseid autode ehitamise või nafta puuraukude kaevamise kohta.
Aasmäe sõnul on eestlased väikese rahvana õnnelikus seisus, sest suurema kõnelejate arvuga rahva hulgas on korralikult keelt oskajaid suhteliselt vähe. Eestis pidžiniseerub keel eelkõige poolharitlaskonna tõttu, kadakasakslaste kõrval hakkavad tekkima „võsa-inglased”.

Pidžiniseerumine on paratamatu
Üleilmastumisega kaasaminemisse suhtus ettekandja positiivselt, sest „tagavarateele” mineku tagajärg on inglise keele ületähtsustamine. Näi­teks tõi Aasmäe Eesti Entsüklopeediakirjastuse, kus on probleemiks itaalia, hispaania ja prantsuse keele tõlkide vähesus. Ingliskeelne raamaturuum ole­vat aga üsna üheülbaline.
Aasmäe käsitles põgusalt ka Eesti lõimumispoliitikat, tuletades meelde, et eestlaste enesemääratluse aluseks on keel. Samas osutas muutustele keele õppimises – varem õpiti keel ära korralikult, praegu aga järjest enam vaid hädavajalikul tasemel, mis omakorda soodustab keele pidžiniseerumist. Näiteks poodides ja turul kõlab tihti ebakorrektne eesti keel.
Aasmäe juhatatud diskussioonis tuli jutuks küsimus, kuidas rääkida eesti keelt kasutajate ringi laienedes, mis toob kaasa pidžiniseerumise. Arutleti ka erialakeele terminoloogia korrastatuse üle.

Teadusajakirjad elektrooniliseks
Aasmäe leidis, et erialaterminoloogia juurdumisel peab andma võõrkeelsele väljendile kindlasti eestikeelse vaste. Samas ei ole Tartu Ülikooli keemia-, füüsika- ja arstiteaduskonna õppejõud altid keeleloomega kaasa minema. Keel on ettekandja sõnul eelkõige praktiline ning näiteks õpikut tõlkides võib valesti tõlkimisel kogu info muutuda arusaamatuks või eksitavaks.
Et olla maailma üks eesrindlikumaid infotehnoloogia riike, võiks Aasmäe kujutluses Eesti teha lähiajal elektroonilise teadusajakirja, mis sisaldaks eri erialade töid ning oleks koheselt loetav üle maailma. Ajakiri võiks olla inglise keeles eestikeelsete vastetega ning kiiresti kõikjal kättesaadav. See oleks näide positiivsest kaasaminemisest üleilmastumisega.

Keeleaparaat peab korras olema
Kon­verentsist osavõtjad osutasid muukeelsete õpilaste järjest suuremale hulgale üliõpilaste seas, mistõttu õppejõud ei paranda enam grammati­ka­vigu, vaid õpetavad ainult eriala. Selle tulemusel saavad muulastest õpi­lased eesti keelest aru, kuid keel ei ole enam selline, mida eestlased kuulda tahaksid. Aasmäe sõnul sõltub keele muutumine ja pidžiniseerumine sellest, kui kiiresti kasvab nende keelekasutajate arv, kellele see ei ole emakeel.
Kõlama jäi mõte, et keele paindliku­maks ja elujõulisemaks muutmine nõuab palju tööd. Keel on inimese igapäevane tööriist, riistad peavad aga olema korras ning nende komplekt võimalikult suur. Mõt­lemisaparaat töötab keeles ning mida paremini ja ladusamalt ta seda teeb, seda suurem on tõenäosus jõuda edasi nii inimese kui ka rahva tasandil.