Eesti õpilased ja õpetajad on aasta tegijad 

 

Tõnis Lukas, haridus- ja teadusminister

Repliik

Eelmisel reedel toimus Tallinna Üli­koolis Euroopa võrdsete võimaluste aasta 2007 lõpukonverents teemal „Õigus võrdsele kohtlemisele Eestis”. Aasta raames käsitleti väidetavasti „võimalikult paljusid diskrimineerimise aluseid, eelkõige aga ebavõrdset kohtlemist soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuse, puude, vanuse, seksuaalse sättumuse tõttu”. Korraldati konverentse, seminare, ümarlaudu, konkursse, loengusarju, foorume, viidi läbi festivale ja projekte.
Tekib siiski paar küsimust: mis-pärast paigutub puuetega inimes­te ebavõrdne kohtlemine kuhugi sinna pingerea keskele, usutunnistuse/­veendumuse ja vanuse vahele? Kuhu jääb nn sotsiaalne ebavõrdsus? Võrdsete võimaluste maailmas näib eksisteerivat otsekui kaks tegelikkust – päristegelikkus ja mitte see päris „päris”. Meeste ja naiste võrdsed õigused, võrdsed kohustused, võrdne vastutus võib ju olla küll väga ilus põhimõte, aga ühtlasi võimatu realiseerida. Võrdse kohtlemise põhimõte soolisest aspektist on see n-ö ohutu ebavõrdsus, millest hea teoreetilisel tasandil rääkida. Sookvootide rakendamine ja näiteks homovabaduste kaitse võib ju tunduda elutähtis, ent ometi pole see eksistentsiaalne probleemistik. Kõige raskemad lahendada aga ongi just igapäevaelu-olu(lised) probleemid. Kuidas pääseb ratastooliga üliõpilane kõrgharidushoone trepist üles-alla – kohe praegu, mitte aastate pärast? Saalist esitatud karm küsimus, kes kaitseb Eestis puudega inimest, tähendab küsimust, kes kaitseb inimest. Kohus kaitseb, ütles Euroopa inimõiguste kohtunik Rait Maruste, ja soovitas minna kohtusse, et riiki toimima panna. Kergem soovitada, kui teoks teha.
Kuigi võrdne kohtlemine on õigluse üks olulisemaid komponente, kuigi võrdsust seaduse ees peab arvestama juba seaduse vastuvõtmisel, kuigi avaliku võimu kohustus on näidata, et erinev kohtlemine on õigustatud ja põhjendatud, võib juhtuda vastupidi. Loobudes näiteks kasutamast mitte midagi ütlevaid termineid „omandireform” ja „sundüürnik”, sel­gub olukorra vastuolulisus – kui keegi on näiteks vahetanud omal ajal välja makstud kooperatiivkorteri (või kaks) uue elamispinna vastu, erastanud selle ametlikult, teinud seal korraliku ja kalli remondi, seadnud elu sisse, kasvatanud üles ja teinud lapsigi, kohus aga tunnistab erastamise kümne aasta pärast kehtetuks ja uus omanik tõstab üüri kümnekordseks. Sunnitud lahkumine kodust lõhnab avalik-õiguslikult sanktsioneeritud vägivalla järele, eriti laste jaoks. Vaatamata sellele, et koduõigus peaks olema justkui inimõigus ja õiguste kaitses kehtib põhimõte: mõistlik hüvitis materiaalse ja moraalse kahju eest.
Mis iseloomulik – sotsiaalministeeriumi korraldatud Euroopa aasta sotsiaalfoorumil ei pidanud vajalikuks osaleda ükski tipp-poliitik, üks­ki riigikogu liige.

Oma raha teeb sõltumatuks

Teatavasti töötavad paljud praegused gümnasistid kas suve­vahe­ajal, õppetöö kõrvalt puhkepäeva­del või nädala sees pärast õppetundide lõppu. Uurisime tänavu novembris, kui paljud Otepää Gümnaasiumi 10.–12. klassi õpilased tööl käivad, kuidas nad töösse suhtuvad, kas on rahul saadava tasuga ja millele omateenitud raha kulutavad.

Küsitlusele vastas 137 õpilast, neist 78 tüdrukut ja 59 poissi. Vastanuist on käinud või käib tööl 116, seega on 85% õpilastest töökogemus. Et valimisse kuulunud õpilased elavad valdavalt oma vanemate juures, küsisime, kuidas vanemad suhtuvad laste töölkäimisse. 82% vanematest pooldas oma laste töölkäimist, 9% oli vastu ja 9% oli selle suhtes ükskõikne. Õpilased väitsid, et ükski vanem ei sunni neid tööl käima, nad teevad seda oma vabal tahtel, küll aga erinevatel põhjustel. Õpilastest pooldas töölkäimist 49%, ei pooldanud 10% ja ükskõikseid oli 39%.
Uurisime, millal õpilased töötavad. Kõige rohkem noori – 81% – töötab koolivaheaegadel, õppeperioodi ajal teeb tööd 46%. 27% on töötanud nii vaheaegadel kui ka kooliajal. Küsitluse tegemise ajal, novembris 2007, töötas kooli kõrvalt ligi kolman­dik õpilasi (28%). Neist puhkepäevadel 49%, pärast koolipäeva 12% ja õppetöö ajast 2,5%. Ülejäänud vastanuist töötavad ainult koolivaheaegadel. 3,4% õpi­lastest tunnistas, et peab koolist puu­duma, sest tööandja ei arvesta tunni­plaaniga.

Esikohal rahateenimine
Töölkäijatest õpilastest väitis 24%, et on töötanud vaheaegadel välismaal. Väljaspool Eestit töötas rohkem tüdrukuid (27%) kui poisse (19%).
Miks õpilased tööl käivad? Esikohal oli vastus, et vajatakse oma raha, ei taheta sõltuda nii palju vanematest. Arvati, et nii saadakse kogemusi edaspidiseks eluks. Veel leiti, et töö on huvitav, ja oli neidki, kes sisustavad oma vaba ega tööl käies.
Gümnaasiumiõpilased, kes ei pooldanud töötamist või suhtusid sellesse ükskõikselt, ei olnud leidnud sobivat tööd või polnud neil vajadust ega viitsimist töötada. Leiti, et töötamine segab õppimist ja vaba aega jääb töö kõrvalt väheks.
Meid huvitas, kas ja kuidas on töö mõjutanud õppetöö tulemusi. Vaid 15% õpilastest väitis, et nende õppeedukus on langenud, 81% oli kindel, et muutusi ei ole olnud, ja 3% kinnitas, et õppeedukus on isegi tõusnud.
Mis tööd Otepää koolinoored teevad? Poisid on leidnud enamasti tööd puidutööstuses, ehitusel, taludes, te­gel­nud tehniliste aladega. Valdav on kehaline töö, kuid tegeldakse ka infotehnoloogiaga ja üks noormees teeb vajadusel tõlketöid. Tüdrukud töötavad kõige arvukamalt ettekandjate ja müüjatena, paljud ka toateeni­jate, koristajate ja koka abilistena. Oli üksikuid giide, vetelpäästjaid ja käsitöötegijaid.
Et Otepää on tuntud spordiürituste korraldamise koht, on paljud saanud tööd ürituste organiseerimisel või spordi- ja puhkebaasides hooajatöölistena. Välismaal töötanud tüdrukutest käis suurem osa maasikaid korjamas või koristamas, poisid taludes abiks.

Lubamatult pikk tööpäev
Uuringust selgus, et paljud noored said oma tööpäeva pikkust ise valida. On üsna suuri kõikumisi: kahest tunnist 17 tunnini. Mõtlemapanev tõsiasi, kui arvestada, et paljud vastanud on alla 18-aastased.
Tööpäeva keskmine pikkus oli järgmine: kuni kuus tundi 21%-l poistest ja 31%-l tüdrukutest, 7–8 tundi 35%-l
poistest ja 27%-l tüdrukutest, üle kaheksa tunni 44%-l poistest ja 42%-l tüdrukutest. Seega on ligi pooled vastanuist töötanud üle ettenähtud tööpäeva pikkuse, et teenida rohkem raha.
Töö eest saadud tasuga oli rahul 84% poistest ja 76% tüdrukutest. Üle­jäänud õpilased arvasid, et töötasu võiks olla suurem. Keegi ei leidnud, et tööandja maksab neile rohkem, kui tehtud töö väärt on.
Oma keskmist kuupalka soostus avaldama 44% poistest. Alla 3000 kroo­ni kuus teenis 13% poisse, 63% sai keskmiselt 3000–6000, ülejäänud rohkem kui 6000 krooni. Kui palganumbrit ei avaldatud, oli see tõenäoliselt suur, sest oli lisatud, et „vähe ei olnud”.
Tüdrukutest soostus 65% oma töötasu avalikustama. Alla 3000 teenis 68%, 3000–6000 28% ja üle 6000 5% vastanud tüdrukutest. Selgus, et noormehed teenivad tüdrukutest tunduvalt rohkem. Järelikult on tüdrukud nõus töötama ka väiksema palga eest, kuigi nende tööpäev ei ole oluliselt lühem kui noormeestel, kes töötavad üle kaheksa tunni. Uuringus ei arvestatud seda, kas õpilane oli tööl ühe kuu, töötab periooditi või pidevalt.

Raha kulutatakse otstarbekalt
Rõõm oli tõdeda, et noored kasutavad raha otstarbekalt ja sihipäraselt, koguvad, et osta midagi hinnalisemat. Omateenitud rahast kulub suur osa riietele, tüdrukutel ka kosmeetikale. Noortele on ju väga tähtis, mis neil seljas on ja kuidas nad välja näevad. Noormehed kulutavad lisaks riietele ka tehnikale ja autodele. Üksikud mai­nisid, et ostavad sporditarbeid ja raamatuid. Noortele omaselt kulutatakse raha pidudele, koos sõpradega ajaveetmisele. Mõned tunnevad mõnu ka lihtsalt „laristamisest”.
Et suur osa vanematest toetas oma lapse töölkäimist, tundsime huvi, kas sellega seoses muutus ka nende materiaalne toetus lapsele. 79% noortest vastas, et vanemad toetavad neid sama palju kui enne tööleasumist, 12% jaoks oli toetus vähenenud ja 10% väitis, et vanemate abi on suurenenud. Materiaalselt abistasid noori ka vanavanemad ja teised sugulased.
Riided ostab ise 16% õpilasi, 30%-l noortest teevad seda vanemad, ülejäänud juhtudel katavad vanem ja laps kulud kahepeale. Telefoni eest maksab vastavalt 17% noori ja 68% vanemaid, reiside, ekskursioonide eest 3% ja 74%, õppevahendite eest 15% ja 62%, toidu eest 16% ja 64%, kino, teatri, kontserdi eest 25% ja 45%, kosmeetika eest 49% ja 19%.

Õpetaja kuvand meedias ja filmis

Milliseid tundeid tekitavad teis päevalehtede artiklid õpetajast ja koolist?

LAURI LEESI, Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor:
„Laias laastus huvitab koolielu suuri lehti vaid siis, kui millestki targemast kirjutada pole. Ja ega neil neis rubriikides asjalikke inimesi ka kusagilt võtta pole. Tavaliselt on need noored ajakirjanikud, kes peaksid ju oma koolielust midagi veel mäletama, kuid, võta näpust, ei mäleta tuhkagi.
Läinud nädalal sain ühelt suurelt lehelt küsimustiku, kus soovi­ti teada minu palka, lisapalka ja muid sissetulekuid. Nii tahtnuks inimese Kuu peale saata, aga võtsin end kokku ja lihtsalt ei vastanud kirjale.
Mõtlesin, et pärast PISA reitin­gu avalikustamist kukuvad ajakirjanikud mind sama agaralt rün­dama kui äsja Tallinna Inglise Kolledži sihtkapitali asjus. Kuid seni pole ükski suure lehe ajakirjanik minult minu arvamust meie puhtpedagoogilise suursaavutuse kohta teada soovinud. Järjest enam veendun, et pakun Eesti üldsusele huvi pigem seltskonnategelasena, kes ajaviiteks teenib leivakõrvast kooli juhtimise ja tundide andmisega.”

TIIU KUURME, TLÜ kasvatus­teaduste teaduskonna dotsent:
„Lugedes ja kuulates, millest rää­gi­takse, on mulje eklektiline. Puu­duvad analüüsivad tekstid ja kirjeldatakse rohkem sündmusi-juhtumisi. Vähe on taolisi kirjutisi, kus suudetakse mõista probleemide tagamaid. Meie päevalehtedes on küll igapäevased kultuuri- ja spordirubriigid, ent puudub hariduse rubriik. Ei olegi ette nähtud ajakirjanikena tööle võtta inimesi, kes seda valdkonda mõistaksid ja haldaksid. Nii jäävad kirjutised juhuslikeks, pinnalisteks ja sensatsioone otsivaiks.
Ajakirjandus ei pea kujutama koole ja õpetajaid positiivses valguses, vaid ta peaks otsima seda, mis on tõene, mis toimub, mis võiks olla paremini. Ükski valdkond ühiskonnas ei tohi jääda väljapoole kriitikat, küll aga ei tohiks ilmutada pahatahtlikult lahmivat materjali, mis näitab kirjutaja eba­professionaalsust ja kahjustab inimesi. Õpilased, õpetajad, teadlased, teised haridustöötajad võiksid ise rohkem kirjutada, sest ühiskonna üldine teadlikkus kasvatusprobleemidest on kurvastavalt madal. Meedia konstrueerib tegelikkust. Praegu näeb kasvatustegelikkuse konstruktsioon välja taoline, et haridus on ühiskonna ääremaa, kus töötavad vaid saamatud läbipõlenud õnnetukesed, kes ei peaks üldse palka küsima, vaid tegutsema missioonitundest. Ja et kool peabki olema paik, kus kõigil on ahistav ning halb olla. On ajakirjanduse eetilise orientatsiooni küsimus, kas lammutada või aidata luua ja üles ehitada uut. Ajakirjanduses lausa peaksid ilmuma korralised ülevaateartiklid nende sulest, kes meil haridusotsuseid teevad, et neile järgneks üldrahvalik diskussioon. Praegu läheb asi allamäge ja enam ei suudeta eristada olulist ebaolulisest.”

ELVE VOLTEIN, TÜ õpetajate seminari eesti keele ja kirjanduse didaktika õpetaja:
„Mina loen ainult Õpetajate Lehte ja Postimeest. Mulle ei meenu, et Postimees oleks mõnest õpetajast kirjutanud. Vahel lahatakse mingeid kooliprobleeme (tulistamine Soomes, koolikiusamine, koolitoit, koolide liitmine, koolihoonete jagamine põhikoolide ja gümnaa­siu­mide vahel jms), aga et mõnest õpetaja(te)st kirjutatud oleks – ei mäleta. Ju on nii igavad tüübid, et neist polegi midagi kirjutada või lihtsalt ei soorita midagi nii ekstreemset, et see ületaks uudisekünnise. Palka muidugi tahavad lisaks ja see märgitakse ajalehes alati ära. Viimane hea uudis Eesti kooli kohta oli PISA-testi 5. koht maailmas.
Ajakirjanduses avaldatu mõjutab päris kindlasti ühiskonna, sh lapse­vanemate arvamust õpetajast ja koolist. Imetlen inimesi, kes tänapäevani koolis vastu pidanud, ja paljud neist on koguni rõõmsameelsed. Neist võikski kirjutada.”

HASSO KUKEMELK, Tartu Ülikooli haridusteaduskonna dekaan: Majanduskõrgkoolis:
„Kool on kõneaine valdavalt siis, kui seal on midagi juhtunud. Erandid on õpetajate päev, õppeaasta lõpp, olümpiaadide ja konkursside võidud. Kui õpetajast räägitakse päevalehtede esikülgedel, on selle taga sageli õpetaja väärteod ja vääriti suhtumine. Õpetajal on ühiskonnas negatiivne imidž ja ajakirjandus toetab seda. Teisalt, õpilase ja õpetaja vahel valitseb juba loomult teatud vastasseis. Õpetaja peab õpilase õppima panemiseks vahetevahel karmimaid meetodeid kasutama. Pärast kooli lõpetamist vastasseis jääb. See on toitev pinnas ajakirjanduse negatiivsetele sõnumitele. On asju, mis õigustaksid õpetaja toiminguid ja otsuseid, kui ta tohiks neist rääkida, aga ta ei tohi – kutse-eetika ei luba. See on risk, mis kutsega kaasas käib. Häirib, kui ajakirjanik ei saa sellest aru ja püüab oma säravat uudismulli suuremaks puhuda.
Võiks endalt küsida, mis juhtuks ühiskonnaga, kui koolid keelataks ja õpetajad saadetaks maalt välja. Olen lasknud üliõpilastel vahetevahel sellise mõtteeksperimendi teha. Nad jõuavad ruttu järeldusele, et kogu ühiskond kukuks kokku.”

Uhke olla on kuidagi imelik

Läinud nädalal hakkas suur pidu – Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamine – pihta. Aasta otsa peaks nüüd rõõmsa näoga ringi käima. Või vähemalt 24. veebruari või 23. juu­nini, kes kauem vastu ei pea, sest tusatuju ja kõhklev-kahtlev olek on meil just nagu rahvuslik eripära.
Mõneti tuleneb sellest ka nüüd juba aastaid kestnud hala, et küll me anname oma rahvale ikka kehva haridust ja et väikestes maakoolides ei anna kohasest koolitamisest üldse rääkidagi. Õpetajad endised, uusi pole tulemas, mis siin saabki enam head olla! Läinud suvel said muretsejad kauni vastulöögi. Lapsed tegid Tallinnas suure ilusa peo. Terve rahvas vakatas televiisorite ees ja lauluväljakul. Nii mõnigi väikekool oli laulukaare all mitme kooriga esindatud, tantsupoisid ka pealinnas kaasas. Kus see laps need laulud õppis? Koolis. Kes õpetas? Ikka need samad õpetajad, kelle kutseoskustes nii paljud on lubanud endale luksust kahelda.
Sajandi jagu aega oleme olnud mures, kas meist ikka saavad õiged eurooplased, ja sajandi lõpus, et kas meid ikka võetakse vana Euroopaga ühte liitu. Nüüdsama selgus ootama­tult, et „uued eurooplased” ugri-mugrid on kontinendi kõige haritumad rahvad. Rahvusvahelise PISA-testi esikümnesse ei mahtunud Euroopast peale Soome ja Eesti laste kedagi. Järgmistki kümmet alustab Liechtenstein, mitte mõni suurrahvas või -riik. Ja juba me kirjutame, et mine sa tea, kui aus see mäng ikka oli ja kas seda tabelit saab väga tõsiselt võtta, lubades oma uskumatuses muuhulgas arvata, et tervelt 57 riiki osales ühes kahtlases asjas, mille näitude üle tõsimeelne eestlane igaks juhuks rõõmustama ei hakka.
Siinkohal tuleb meelde, et kui Da­ve Benton ja Tanel Padar Eurovi­siooni võidu Eestisse tõid, kostus kodustes kuluaarikommentaarides, et no see neeger pani peo kinni, mis sest meie poisist seal arvata oleks olnud... Kuidagi ei taha me tunnistada, et siiski hoolime üksteisest, ja kui mõni juhtubki seda välja näitama, saab ta nipsti vastu nina. Oru Põhikooli õpetaja, üle-eestilise kirjandivõistluse „Tulevik ja karjäär” žürii liige Kaja Sarapuu saatis toimetusele näiteid parematest töödest. Võistluse võitja Laura Väli Saaremaa Ühisgümnaasiumi 11.c klassist kirjutas oma töös „Mis on elus tähtis?” muuhulgas: „Minu põhikooli õpetaja saatis mõni aasta tagasi enne jõule oma lähedastele inimestele sõnumi, kus ta ütles neile, kui väga ta neist tegelikult hoolib, ning enamik saatis vastu sõnumi: mis, sa hakkad ära surema või. Inimesed on liialt kinnised, kuid ennast avada ei olegi nii üüratult raske: kui tunned, et inimene on sulle tähtis, siis mine ja kallista teda; kui keegi on teinud midagi taunitavat, siis seleta talle, et see sind häiris, ning kallista ka eksijat. Ja sa märkad, et elu muutub lihtsamaks, ka teistele.” Laura Väli lõpetab kirjandi enesekriitiliselt: „Huvitav, kas vanaema teab, kui väga ma temaga sarnaneda tahan? Tahan jõuda oma elus samamoodi palju, hinnata inimesi enda ümber, anda neid abistavat nõu, suunata neid nende ristteedel ning eelkõige olla õnnelik.”
No katsu sa olla õnnelik, kui lood on nii, nagu meiega parasjagu on. Enam kui pooled meie üliõpilastest ei koge juba aastaid nn akadeemilist noorust, ei naudi elu parimaid aastaid, vaid jooksevad pärast mahatukutud loenguid, kandikud käes, mööda söögimaju, et kooliraha teenida. Mõni aeg tagasi kirjutas meie leht põhikoolist väljalangemist analüüsides, et nii mõnigi poiss või tüdruk ei ole kuskile kadunud, istub kodus, hoiab väiksemaid õdesid-vendi, sest vanemad on läinud kodunt kaugele kalkuneid kitkuma, ikka selle sama kooliraha asjus. Veel kuuled viimasel ajal tihti, et gümnasistid käivad õhtuti tööl, sest tahavad pealinnas korralikes koolides õppida, aga hea haridus maksab palju. Ja kui sa veel maalt oled, kulub see pisku, mis õhtuti teenid, pelgalt üürirahaks.
Niipalju siis taustast, milles kodud ja koolid löövad kaasa Eesti Vabariigi juubelipidustustel. Ega seegi vale ole, et kus iial pidu peetakse, seal oodatakse meid. Ja daatum on muidugi seda väärt, et me kõik läheksime.
 

Virve Liivanõmm

Ministeeriumis

6. detsembril osales minister Tõnis Lukas vabariigi valitsuse istungil ja valitsuskabineti nõupidamisel. 7. detsembril on Tartus HTM-i saalis minister Tõnis Lukase tänuvastuvõtt PISA-uuringus osalenud koolide esindajatele. 7. ja 8. detsembril toimub Tartu Kivilinna Gümnaasiumis Õpilaste Teadusliku Ühingu aastakonverents.

Sõnumid

TLÜ Katariina kolledži asutamisest

Soome haridussüsteem väärib järgimist

c   

Mõte

Jõulud on tulemas! Jõulumelu on algamas! Jõulurõõm on südameisse tulemas! Oleme advendiajas. Aga siit algavad ka asjakohased küsimised. Kas olete teie juba (jõulu)šoppamas käinud? Kas on teil juba sukad/sokid ööseks aknalauale päkapikkude jaoks valmis pandud? Kas olete teie üldse head lapsed olnud? Need on tõsised probleemid.

Ent peale käivituva jõulumelu on juba käivitatud ka Eesti Wabariigi 90. sünnipäeva tähistamise aasta. Kes meist poleks vaadanud 28.11. õhtul televii­sorist harrast Landtagi/Maapäeva kokkutulekut Estonia kontserdisaalis, kus peeti kõnesid ja näidati ka kino! Eesti Vabariigil seisab igatahes ees pikk pidutsemiste aasta, kus kuuldavasti olevat kesksel kohal Eesti ajalugu. Loodetavasti tuleb ikka piisavalt ka paraade ja bankette, pidukõnedest ja -kõnelejatest rääkimata.

Igaühel oma tõde
Tegelikult on selle Eesti ajalooga probleeme piisavalt. Nagu teada, moo­nutab idanaaber, kurjade kavatsustega Venemaa igati Eesti ajalugu. Tõde on loomulikult meie, eestlaste käes. Ent selle selgekstegemine Euroopale ei ole just kerge ülesanne. Ütleme ausalt, olukord on selline, et meie teame tõde, aga Euroopa ei tea. Teisisõnu. Euroopa (Liit) on rumal (ma ei kasutaks siinkohal sõna loll), Eesti Vabariik seevastu aga tark. Tüüpiline opositsioon rumaltark.
Semiootilises mõttes muidugi elementaarne binaarsus. Probleem on selles, kuidas panna Eesti tarkus Euroopa (Liidu) rumaluse asemele. Kuidas teha rumalast Euroopast tark Eesti, kes (vist ainukesena Euroopas!) Venemaa koledast kurjusest aru saab. Võimalusi on mitmeid, ent nad kõik on teatava määral piiratud. Eesti on lihtsalt nii väike, et teda ja tema välispoliitilist tarkust ei märgata.

Keda võtta eeskujuks?
Ent Eesti tegutseb, nii enda kui ka Eu-­roopa (Liidu) hüvanguks. Selles mõttes on igati tervitatav meie presidendi Toomas Hendrik Ilvese ettepanek asutada Eesti Mälu Instituut, mis oleks justiitsministeeriumi haldusalas – et saaks Mälu vajadusel kohe prokuratuuri menetlemiseks saata. Küll seal juba tõde selgeks tehakse – kes vabastas, kes okupeeris ja kes protesteeris. Mulle meeldib mõte mälust ja ajaloost kui eeldatavast või potentsiaalsest kurjategijast. See on geniaalne. Selles avaldub president Ilvese vaieldamatu geniaalsus. Ajalugu ongi ju kurja tegija. Tegelikult oleks muidugi kõige parem, kui ajalugu olemas ei olekski. Aga selle saavutamiseni, ajaloo n-ö annihiliseerimiseni on muidugi veel väga pikk tee käia.
President Ilves rääkis 23. novembril Riigiarhiivi teaduskonverentsil „Kaks algatust: 15 aastat Eesti Vabariiki” vajadusest „kirjutada sellist ajalugu, nagu oleme üldiselt harjunud Lääne autorite sulest lugema”. Teisisõnu. Vaja on uurida Eesti ajalugu objektiivselt – nii nagu seda teevad Lääne autorid. See on hea mõte. Vaatamegi hästi põgusalt, kuidas nn Lääne autorid Eesti ajalugu uurivad (ja on uurinud). Vaatame, kuidas Eesti ajalugu käsitleb näiteks prantslaste rahvaentsüklopeedia „Le Petit Robert des Noms Propres” uusim trükk (2003). See käsitlus peaks olema nn Lääne autorite ajaloo uurimistöö kontsentraat. Mainitud väljaande leheküljel 683 algab märksõna „Estonie”, kus Eesti ajaloo käsitluses on meid huvitava perioodi (aastad 1917–1920) kohta antav informatsioon mahutatud kol­me lausesse. Mida siis nn Lääne autorid nende Eesti iseseisvuse jaoks nii oluliste aastate kohta kirjutavad?
Esimene lause kõlab eesti keelde tõlgituna nii: pärast Venemaa veeb­rua­rirevolutsiooni andis Aju­ti­ne Va­litsus Eestile iseseisvuse (1917. aas­ta 12. aprilli dekreet), ent Oktoob­ri­revolutsiooni tagajärjel kehtestati 28. novembril 1917 nõukogude võim. Mida me sellest lausest teada saame? Aga seda, et „Lääne autorite” järgi andis Eestile iseseisvuse Vene Ajutine Valitsus, ja seda juba 12. aprillil 1917. Kas ei peaks me siis praegu iseseisvuspäevana tähistama ka 12. aprilli?
Meie äsja ja üleöö kuulsaks tehtud Landtagist (Maapäevast) kui Eesti Vabariigi rajajast/väljakuulutajast ei tea president Ilvese poolt kõrgelt hinnatud „Lääne autorid” midagi, küll aga teavad needsamad „Lääne autorid” seoses selle kuupäevaga, 28. novembriga, hoopis nõukogude võimu kehtestamisest. Mis ikkagi toimus 28. novembril 1917? Kas pandi siis mingi juriidiline alus Eesti iseseisvusele või kehtestati hoopis nõukogude võim? Kas uskuda president Ilvese teadmisi Eesti ajaloost või hoopis tema poolt kõrgesti hinnatavaid „Lääne autoreid”?

Kas Vabadussõda ei olnudki?
Veel kirjutab „Le Petit Robert”, et veeb­ruaris 1918 vallutavad sakslased Eesti, bolševikud loovutavad Tallinna ja 24. veebruaril 1918 kuulutab Eesti Ajutine Valitsus välja iseseisvuse.
Kolmas lause väidab: Brest-Litovski lepinguga (3. märtsist 1918) loovutas Lénine Baltimaad sakslastele, ja iseseisvus kuulutati uuesti välja Saksamaa kapitulatsiooni päeval (11. november 1918); bolševikud tunnustasid seda alles veebruaris 1920 Dorpati rahule­pinguga. Seega – kõigepealt informeeritakse lugejat Lénine’i rollist Eesti ise­seisvumisprotsessis, seejärel toovad „Lääne autorid” mängu iseseisvuse uuesti väljakuulutamise päevana 11. novembri 1918, ja lõpuks saame teada Dorpati rahulepingust veebruaris 1920.
See „Lääne autorite” lause pakub igatahes küllaga mõtlemisainet. Meie ajaloolastel ja justiitsministeeriumisse loodaval mälu instituudil on tööd küllaga. Konstateerigem – tänase Eesti Vabariigi ametlik arusaamine neist otsustavatest aegadest on mõnevõrra erinev „Lääne autorite” omast. Ent mis kõige tähtsam – „Lääne autorid” ei tea midagi meie Vabadussõjast (või ei pea seda märkimisväärseks!), st sõjast, mille alguse tähistamisega kulmineerub meie riigi 90. sünnipäeva pidutse­miste seeria ja tänu millele saame endale Tallinna Harju mäe nõlvale unikaalse klaasist mälestustorni! Siinkohal pean küll küsima (lähtudes presidendi soovitatud Lääne autoritest): kas meil üldse oligi mingi Vabadussõda?

Kirjad

Ülesoolatud lugu
Lugesin Pärnu Postimehest Ramo Peneri artiklit „Kas õpetaja on õpilasele hunt?” ja tekkis tunne, et lugu oli justkui ülesoolatud. Ometi jagus ka äratundmist, millest enamik oli seotud kooliajal kuuldu-nähtuga. Oli isiklikke seoseid.
Mõistan kirjutajat, sest kunstiõpetajana tean, et kunstis kasutatakse sarnast situatsioonide ja kujundite „ülevõimendamist”, mille eesmärk ongi tekitada diskussiooni ja panna kaasa mõtlema, lootuses, et esmalt hakatakse mõtlema ja hiljem muutub kogu suhtumine sellesse, millele mõeldakse.
Minu isiklik ja esimene kogemus joonlauaga „põrutavast” õpetajast pärineb neljandast klassist. Ilmselt oli kogemus toona niivõrd kohutav, et mõtlen sellele aeg-ajalt ikka ja jälle. Kindlasti ei olnud ma mingi „pätiplika”, kuid õpetaja nägu ja teatud üksikasju mäletan selgesti.
Aga nagu öeldakse: kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks ehk kogu oma edaspidise elu olen ennast sellistele õpetajatele vastandanud. Just seepärast olen igasuguse koolivägivalla vastu ja ka oma lastes sellist suhtu­mist kasvatanud. Kahjuks on aga just õpetajad oma isikliku eeskujuga seda kasvatust „nullinud”. Alles paar nädalat tagasi sattusin kooliruumides peale vahejuhtumile, kus õpetaja lahutas kahte teineteist toginud poissi ja virutas enda arust just sellele „õigele” lahtise käega vastu kukalt. Võin täie kindlusega väita, et see polnud esimene taoline vahejuhtum.
Minu lapsed on aru saanud, et kodus kasvatatud õiglustundega pole mõtet koolis hiilata. Meie kasvatasime oma peres lastes suhtumist, et õpetaja on koolis kõige targem, teab, kuidas asju õigesti tehakse, järelikult tuleb õpilastel temalt õppida. Püüdke siis ette kujutada seda segadust, mis lapses tekkis. Õiglustundest ja õpetaja eeskujust lähtuvalt tekkis ikka ja jälle olukordi, kus õpetaja käitus sarnaselt eespool kirjeldatud vahejuhtumile. Olgu, alati ehk polnud lausa löömist, kuid sakutamine on ju sama.
Vägivald sünnitab vägivalda. Seega kallid õpetajad-koolijuhid, ärge uskuge, et kurjaga, õpilaste (vaimse aga ka füüsilise) ründamisega, karjumisega midagi head saavutate. Ärge püüdke asju näha ilusamatena, kui need on. Kuulake ära vastaspool ja püüdke teda mõista. Kunagi ei ole nii, et ainult ühel poolel on õigus! Püüdke pigem kokku leppida mõlemat poolt rahuldavad ühiselureeglid. Laske need positiivses võtmes sõnastada kõigil konfliktis osalenutel.
Lõpetuseks tuleb kindlasti lisada, et mitte kõik õpetajad pole „kontrollimatud” ja on tõesti ka väga häid õpetajaid, kuid kuni õpetajad-koolijuhid suhtuvad mõistvalt kas või mõne kolleegi „füüsilistesse kasvatusmeetoditesse”, olukord koolis ei parane.

Ristirahvas, rõõmusta!
Maarjamaa õpetajateni jõudis rõõmusõnum – PISA-testi järgi on Eesti 15-aastaste kooliõpilaste teadmised ja oskused maailmas viiendal kohal. Nojah – eks tegelikult ole ju ilmas riike rohkem kui need 57, mis testis osalesid, aga meeldiv ikkagi. Tore seegi, et Euroopa riikidest on Eesti Soome (ikka see Soome!) järel teine.
Ja meie siin vigiseme, et pole meil õiget hariduse paradigmat ega õppekavu, vaja haridusmaastikku reformida ja õpetajate tasemest ei maksa rääkidagi. Õpilased olid alles hiljuti põhupead ja Eestis vaid kümmekond korralikku (eliit)kooli.
Nüüd pidi isegi minister Lukas Postimehe vahendusel tõdema, et PISA-testi järgi otsustades pole meie paljukirutud õppekaval häda midagi. Õppetöö toimub kõrgtasemel.
Aga mis hinnaga see kõrgtase tuleb! Valimislubaduseks peibutuspardina kõigile põhikooliõpilastele tõotatud sülearvutid on asendatud lubadusega jagada need õpetajatele ja sedagi alles 2010. aastaks. Äkki tähendabki ministri vanade õppekavade kiitus seda, et uusi pole mõtetki arendama hakata? Hoiame raha kokku ja laseme vana rasva peal edasi! Ja polegi mingeid uuendusi vaja.
Muret teeb veel üks nüanss – milliseid järeldusi selle testi tulemustest lähtuvalt veel tehakse? Täitsid ju õpilased lisaks põhiküsimustikule täien-
dava küsimustiku sotsiaalmajanduse ja hariduspoliitika kohta. Küsimustiku
täitsid ka koolijuhid. Seegi teeb ettevaatlikuks, sest eelmises TIMSS-testis olid koolijuhid need, kelle täidetud ankeedist loeti välja, et meie õpilastest puuduvad pooled koolist.
Muidugi oli kena ministri suust kuulda, et valdav osa meie õpetajatest teeb tublit tööd ja väärib ühiskonnas suuremat esiletõstmist. Nüüd tahaks aga otse küsida: kas see tähendab seda, et Eesti õpetaja seisab veel kaua ühiskonnas palgaredeli kõige alumise astmel? Isegi kooli pooleli jätnud hamburgerimüüjast neiuke teenib rohkem. Ometi on kõik viimase kümne aasta jooksul pukis olnud valitsused kinnitanud hariduse prioriteetsust. Lubada ju võib!
Meie õpetaja on omamoodi fenomen. Surub hambad risti ja rügab nurisemata edasi. Isegi nüüd, kui hinnatõusuralli lubatud 20% palgatõusu halastamatult ära nullib, kahtleb õpetaja ikka veel, kas ikka tasub streikima hakata. Igatahes meie koolis pani suurem osa õpetajaid ametiühingu esitatud streigiküsimustikku ristikese sinna lahtrisse, mis tähendas lootmist läbirääkimistele.
Aga see hobuse kannatus võib ükskord katkeda. Mida teha siis, kui pen-sionärid koolist lahkuvad? Pelgalt noore õpetaja stardirahaga haritud noort maakooli pikaks ajaks tööle ei meelita.
 

Anne Nurmik, kaksikutest teismeliste poiste ema
Jaak Jaagusoo

Kui mina olin veel väikene mees

Ali Baba ja väike Raivo

Sündisin Pärnus. Mu isa oli küll pealinnast pärit, aga kui vanemad Siberi vangilaagrist tagasi Tallinna jõudsid, teatas NKVD, et poliitvangid ei tohi pealinnas elada. Seejärel läksid ema ja isa rongijaama ning otsustasid minna esimesena saabuvale rongile. Esimene rong sõitis Pärnusse ja nii ma seal sündisingi.
Mu isa oli pillimees. Ta mängis lausa Valgrega koos, mistõttu on kuulsa muusiku ema mind pisikesena isegi hoidnud. Isa mängis nii kõrtsides kui ka linnaorkestris. Pärnu bussijaama ja hotelli vahel, kus praegu on pangahoone, asus vanasti Pärnu teater. Selles etendunud muusikalises lastelavastuses „Ali Baba ja 40 röövlit” mängis isa lavaaugus viiulit. Ükskord võttis ta mind sinna kaasa, mul oli kikilips ees ja puha. Olin umbes viieaastane. Istusin lavaaugus ja vaatasin etendust. Kui tuli vaheaeg, viis isa mu tagaruumi, kus olid näitlejad. Isa ütles, et pean ütlema „tere” onule, kes osutus turbani ja habemega röövlipealikuks – ütlesingi arglikult.
Vaheaeg sai läbi ja hakkas etendus. Röövlipealik tuli lavale ning küsis: „Kus on see mees, kes mulle midagi ütles?” Isa ütles „Näe, sa ütlesid talle „Tere!”, nüüd ta otsib sind.” Olin selle peale kohutavalt hirmunud. Kui teine vaatus läbi sai, läksime taas lava taha. Röövlipealik tuli ja tegi ettepaneku „Näe, tuttav mees, teeme pilti ka”. Kui ta mu sülle võttis, hakkas nii hirmus, et puhkesin nutma. Laps ei tee vahet reaalsusel ja sellel, mida ta laval näeb. Teatriarmastust see seik minus siiski ei vähendanud ning külastasin teatrit rõõmuga ka edaspidi.

Raivo Järvi








 

Tarkus, juurikad ja moos tulevad oma kooli aiast

Sammun koos sõbra Ingmar Muusikusega omas Eestis. Käime mööda mõttelisi, kodumaa kaardile tõmmatud jooni. Kahe aasta ja 500 000 sammuga jõudsime Eesti mandriosa põhjatipust lõunasse, nüüd kõnnime esimest aastat kagust loodesse, Põõsaspea neeme poole. Mis võiks veel ilusam olla?

Ingmar pildistab, mina kirjutan, artiklid ilmuvad ajakirjas Loodusesõber. Kui vaatame Eesti kaardil meie jaoks tundmatuid paiku, kust valitud teejoon läbi läheb – külasid, alevikke –, ning tahame neist midagi lähemalt teada, on kohalik kool ikka esimene koht, kuhu pöörduda, helistada ja kus inimlik side luua. See ei ole niisama öeldud. Kooliõpetajad on meelsasti meile oma kanti tutvustanud, Antsla kooli buss on meid isegi sõidutanud.

Nõrgemaid peab aitama
Kui viimati teel olime, sattusime Mulgi­maal Holstre-Polli mägedesse, kus Holstre, Paistu ja Kärstna lapsed õppisid treener Urve Bergmani juhendamisel suusatama. Treener uskus oma õpilastesse, väikeste maakohtade lastesse ning märkis: „Suurest laudast ei kasva eales häid lüpsilehmi.”
Hea oli seda kuulda ja loota, et väi­kesed kohad ja koolid jäävad alles, hoolimata sellest, millised on meie inflatsiooninäitajad, majanduskõverad või jätkusuutlikkuse määr.
Mis see jätkusuutlikkus üldse on? Seda sõna on korraga sama palju nagu mõnel aastal tigusid aias. Kas uus mall, millega poliitikud kõiki
21. sajandi asju mõõdavad? Mul on kahtlus, et kahekümne õpilasega külakooli kohta see sõna ei käi. On siis väike kool jätkusuutmatu? Inimlikult on ju selge, et kui väiksem on nõrgem, tuleb teda aidata, ja ei tohi küsida, mis hinna eest.
„Ei saa olla õige Jumala ega inimeste ees, et ühel on liiga palju, kaugelt üle tema vajaduste, ja teisel jääb puudu kõige hädatarvilikumast,” on kõnelnud Juuru ja Vahastu kiriku-õpetaja Jüri Bärg ühes oma jutluses.
Ta rääkis: „Kellel on, andku sellele, kellel ei ole. Sel pole midagi ühist kodanliku heategevusega, kus oma küllast pisku ohverdatakse, vaid puhtakujulise vennaliku jagamisega.”
Maakoole ja lasteaedu ning külaraamatukogusid tuleb aidata püsima jääda. Võib-olla on need ühel päeval ainsad kohad, mis aitavad meil ära tunda iseend, oma juuri ja seda, millist elu on sajandeid ja aastatuhandeid elanud meie esivanemad.

Vaim ei kao koolimajast
Oleme oma rännakuil näinud koolimaju, kus juba ammu ei toimu õppetööd. Sealsamas Mulgimaal külastasime kunagist Leebiku kooli, teeäärset pikka puumaja, kus omal ajal õpetasid Leebiku Julk-Jüri ja Leebiku Laur Leebiku Tootsi. Praegu elavad seal kolm vanaprouat, kes meile, teelistele, kolmeks korteriks jaotatud kunagise koolimaja trepil vorstivõileibu pakkusid. Kas on kuskil seal seintes alles veel Leebiku Teele esimene tants ja Leebiku Arno viimased pisarad? Usun, et on.
Miks ei võiks kool sellesse majja kunagi tagasi tulla? Miks peame ehitama äriilma valemi järgi uusi, suuri, odavaid ja inetuid hooneid lin-nadesse, kobarduma kokku sinna, kus juba isegi kobaras ollakse, raha ümber?
Tartu Treffneri-kooli uuele hoonele otsis linn tükk aega Emajõe kallastel uut paika. Kui tuleõnnetus vana kooli tabas, oli kõigile korraga selge, et Hugo Treffneri gümnaasium peab jääma sinna, kus ta on pikka aega olnud, Jaani kiriku kõrvale. Kui palju on põline koolimaja, põline asukoht aidanud kaasa sellele, et treffneristid sooritavad väga hästi riigieksameid? Kes oskaks seda mõõta?

Ise peab aktiivne olema
Kärstna kandis kõndis meiega tükk maad kaasa Kärstna Põhikooli (seal õpib 66 last) ja Riidaja Põhikooli (60 last) õpetaja Märt Tomp. Ta kõneles meile, et veel viis-kuus aastat tagasi oli Kärstna koolis üle saja lapse.
Kärstna kool asub baltisaksa perekonnale kuulunud kaunis hoones. Mis saab siis, kui lapsi jääb veel vähemaks? Miks peaksid selles pargi meeldivasse varju peitunud mõisamajas põlvede viisi õppinud Mulgimaa pered tahtma oma lapsi korraga kuhugi mujale õppima saata? Väikesesse kooli ei jagu häid õpetajaid? Ei usu.
On külakoole, mis püüdnud endale tugevust juurde võita ümberehitusi tehes, uusi klassiruume ja hoonekorpuseid rajades. Küllap on koolidirektorid seejuures mõelnud nii, nagu mõtles kuulus arstiteadlane professor Zoege von Manteuffel keiser Nikolai II käest 20. sajandi alguses Maarjamõisa lagedale arstiteaduskonna kliinikutele hooneid paludes. Von Manteuffel uskus, ja põhjendatult, et kui on uued hooned, on sisu raskem mujale kangu­tada – s.o ülikooli Tartust hoopis suuremasse Riia linna üle viia. Riias leidus rohkem elanikke, rohkem üliõpilasi ja ka rohkem laipu, mida Tartu ülikooli A ja O – arstiteaduskonna – töös vaja läks.
Külakooli direktor võib mõelda, nagu mõtles Zoege von Manteuffel, ja me ei saa seda talle pahaks panna, aga meie külakoolide ja alevikukoolide saatuse määrajad, meie riigi juhid, peaksid mõtlema teisti.
Eesti Maaülikooli professor Anne Luik, mahepõllumajanduse eestvõitleja, on meenutanud Rohelise Värava ajalehes oma Teele-aega Mulgimaa Halliste koolis, kus ta õppis taimede ladinakeelseid nimesid siltide järgi kooli aias.

Õppimine õpitava keskel
Professor Luik mäletab silti „Hedera helix” ja seda, kuidas luuderohtu vastu talve lehtedega kinni kaeti. Ta mäletab ka kooliaias toimunud katseid, mille käigus külvati köögivilju ning vaadati, milliseks kujuneb saak. Kõik valminu läks laste toiduks – marjadest keedeti moosi ja juurikad varuti keldrisse. Toiduring oli väga lühike, nagu olema peab.
Professor Luige jutt tuli meelde, ja see oli rõõmus meeldetulemine, kui jõudsime Ingmariga oma rännakul 18. novembril Puiatu kooli juurde ning nägime vahtrapuu juures väikest silti mitte ainult eesti-, vaid ka ladinakeelse kirjaga „Acer platanoides”.

Arenguvestlused koolis

Lugesin HTM-i koduleheküljelt, kuidas peaks koolis läbi viidama arenguvestlusi.

Arenguvestlus ei tohiks kujuneda lihtsalt jututoaks, kus klassijuhataja saab linnukese kirja. Probleemidesse süvenemist võimaldav ettevalmistus aga nõuab tohutut aega ning ka kompetentsust. Aineõpetajast klassijuhatajalt ei saa eeldada, et ta oleks ühtviisi pädev pedagoogi, psühholoogi, psühhiaatri, nõustaja, sotsiaalpedagoogi jne rollis. Probleemide põhjuste avastamine on pikk protsess, kuhu tuleb kaasata ka teisi spetsialiste. Arenev isiksus on liiga keeruline tervik, et mingite parameetrite põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kui põhjuste asemel tegeldakse tagajärgedega, saab arenguvestlusest farss.
Arenguvestluseks soodsa keskkonna loomine ei alga arenguvestluse päeval, vaid sellele peab tähelepanu pöörama iga õpetaja igas oma tunnis. Võimatu on sundida last vanema ja õpetaja juuresolekul rääkima, kui ta pole selleks valmis. Avatud suhtlemine eeldab heatahtlikku, usalduslikku ja mõistvat suhtumist (probleemsesse) lapsesse ja tema vanematesse (või ka vanavanematesse). Vahel laps tahab, aga ei julge rääkida. Hirmu on ta kaasa saanud kooli igapäevasest õpiprotsessist. Me ei oota ju lapselt arenguvestlusel silmakirjalikkust ega taha, et ta kardaks arenguvestlusele järgnevat päe­va. Laps õpib ennast adekvaatselt (vastavalt oma arengutasemele) analüüsima ning nimetama nähtusi ja protsesse õigete nimedega, kui tema kohtlemisel on märksõnadeks partnerlus, motiveerimine, stimu­leerimine, innustamine jne.
On võimatu ja kuritahtlik nõuda, et klassijuhataja jõuaks aasta vältel kõigi õpilastega läbi viia arenguvestluse. Hakkama võib saada vaid fiktiivse arenguvestlusega ja ka vastava paberi direktori lauale toimetada, aga see ei näita ega mõõda midagi. Pakse kaustu on meie riiulites juba liigagi palju. Parem võtta ette vähem lapsi, aga teha põhjalik töö.
Tasuta lõunaid ei ole. Pole ka tasuta arenguvestlusi. HTM-i poolt on näotu nõuda, et arenguvestlusi tehtaks missioonitundest. Missioonitundest töötavad õpetaja Laurid suuresti niikuinii. Et klassijuhatajaid mitte mõnitada, tuleb neile selle tõsise töö eest ka väärikat palgalisa maksta.
Väikest tasu arenguvestluse läbiviijale saaks ka vanemõpetajate lisatasude arvelt, paljudes koolides on neid liiga palju. Järgu omistamisel peaksid arvesse minema eeskätt teadmised, oskused, kogemused, vilumused, hoiakud ja arusaamad, mitte 35 aastat tagasi saadud dip­lom. Kui õpetajat huvitab veel ainult pensionile lisa teenimine ning ta on pedagoogina juba mandunud, on tema (lisa)tasustamine raha tuulde loopimine. Vaja on tunnustada tööle pühendunud õpetajaid, oma ala entusiaste, kes ei loe üldtööaja pikkust ega lahku koolimajast pärast tunde kohe esimesel võimalusel. Ka 75-aastased õpetajad võivad olla veel väga vitaalsed – rolli ei mängi vanus, vaid suhtumine.
Jõudu teile, kallid õpetajad ja klassi­juhatajad! Jõudu ka haridusametnikele, et nad koostaksid ikka selliseid õigusakte, mis poleks formaal-normatiivsed, vaid head tööriistad pedagoogide kogenud kätes.

Koduõppel sirguvad sooja südamega lapsed

Kindlasti väärivad kõik konkursil „Maal on mõnus” auhinnatud noorteprojektid omaette lugu, seekord sai valitud siiski vaid neli: üks Läänemaalt, üks Järva­maalt, üks Ida-Virumaalt ja üks Valgamaalt.

Peraküla on, nagu nimigi ütleb, üksildane küla metsade vahel, kust Nõva koolini viib ringiga tolmune kruusatee. Vanemate inimeste mälestustes oli küll veel teinegi tee – tükk maad otsem. Mõisaajal käis külarahvas sealtkaudu mõisa tööle ja hiljem, kui kool mõisahoonesse kolis, lapsed kooli. Nõva jõe süvendamisel lagunes aga üle selle viinud sild, teed polnud enam võimalik kasutada ja nii see võssa kasvaski.
Peraküla koolitee
Üks ettevõtmise organisaatoritest Silja Silver ütleb, et kui ta nägi põllumajandusministeeriumi konkursiteadet,
läks mõte kohe Peraküla koolitee taas­tamisele. „Kool eesotsas direktori­ga haaras samuti mõttest kinni. Hakka­sime asjaga pihta juba enne, kui oli kindel, kas saame raha või mitte. Kui tuli ka toetus, olime muidugi üliõnnelikud. Saadud rahasummast tähtsamgi oli noorte ja laste töö väärtustamine.
Alguses puhastasime karjateed, siis saime jõele ka purde peale. Ega olnudki niisama lihtne sobivat materjali hankida. Tegime silla immutatud puidust 12-meetristele alustaladele – nende transportimisega oli tegemist, aga meil on õnneks RMK loodusmaja, selle ja puhkeala juhataja oli nõu ja jõuga abiks. Tee ise on justkui meie ettevõtmise selgroog, nüüd hakkame liha luudele kasvatama: töö käigus leidsime selle äärest väga palju põnevat: mõisarehe varemed, vana suitsusaun ja linaleoaugud. Peraküla loodusmajas käib meil palju õpilasi kaugemaltki. Nüüd on neil võimalus juba kooli juures bussist maha tulla ja läbida 3,5 km väga mõnusat pärandkultuuri ja loodusõppe rada.” Purre avati pidulikult möödunud reedel, kui ühelt poolt matkas selleni koolipere ja teiselt poolt mõtte algatanud külarahvas. Konkursi lõpuüritusel Tallinnas ministeeriumist saadud kommikorvgi võeti just seal koos lahti ja söödi tühjaks.

Roosna-Alliku allikaala
Ka Roosna-Alliku allikaala korrastami­sel on pikem eellugu. Aastal 2004 osalesid kolm selle projektimeeskonna tüdrukut 3.–4. klassi õpilaste­na Järvamaa keskkonnamängus ja pidid tutvustama oma kodukohta. Ümb­ruskonnas huvipakkuvat otsides sattusid nad Roosna-Allikul allikatele. Muidugi on üldteada, et just neist saab Pärnu jõgi alguse, aga õpetajast projektijuhi Jaanika Alliksoo sõnul ei tea paljusid allikaid ka kohalikud elanikud.
„Kuna tüdrukud nii palju allikaid üles leidsid, koostasid nad nende koh­ta voldiku ja sellest omakorda tekkis mõte rajada õpperada. Tänu projektikonkursile leidsime võimaluse rahatoetust saada ja põhjuse veel põhjalikumalt allikatega seotud materjali koguma ja vormistama hakata. Läbitav matkarada oli meil juba mingil kujul olemas, nüüd tekkis võimalus seda paremaks ja huvitavamaks muuta.
Ettevõtmise peamised läbiviijad olid­ki viis tüdrukut: Mari-Liis Rohu­saar, Ave, Kaidi ja Tiina Kaljurand ning Eneli Väli, lisaks õpilasi praegu­sest viiendast klassist, kes käisid va­rem matkarajal lindude pesakaste üles panemas ja olid nüüd abiks allikate ümbruse koristamisel. Pisut aitasid kaasa ka õpetajad. Oleme juba korraldanud ülekoolilise matkapäeva, kus kõik õpilased läbisid ühtlasi tööülesandeid täites raja. Paar päeva hiljem käis samal matkarajal ka laste­aed. Kindlasti korraldame seal edaspidigi matku ja õuesõpet. Et meie vallavalitsusel on huvi Roosna-Allikul turismindust arendada, loodame matka­raja väljaehitamist jätkata. Õppematerjalid on meie koolis kättesaadavad kõigile, kes matkarada kasutada tahavad. Oleme valmis neid ka juhendama.”

Lohusuu vana maja
Kakskeelse Lohusuu Põhikooli direktor Heili Eiche ütleb, et nemad nägid kõigepealt konkursikuulutust ja arutasid siis vanemate poistega, kas leiduks mõnd sobivat ettevõtmist, mida projektiks kirjutada. „Olime oma õue peal juba üht, teist ja kolmandat teinud ning ka Eesti kauneimaks kooliks hinnatud. Tiigi kaldal seisis aga veel üks mahajäetud ja lagunev majake – kunagi nõukogude ajal saunaks ehitatud. Leidsime, et võiks sellega midagi ette võtta, ja nii me selle projekti kamba peale kokku panime. Saime alles 21. mail teada, et meid rahastatakse, aga meie lapsed sõidavad kooli bussiga ja kui õppeaasta lõpeb, lõpetavad ka õpilasliinid töö. Nii ei saanudki me suvel tööga alustada, vaid otsustasime sellega sügisel kohe kiiresti pihta hakata. Paraku hindasime oma võimeid natuke üle. Kui saime töid juhendama korraliku ehitusmeistri, tegi ta meile selgeks, et töö on aeganõudvam, kui pealt paistis. Igatahes materjalid saime ostetud ja päris tublisti tööd ka tehtud. Kõige huvitavam oli poistele vana prahi väljalõhkumine ning mõõtmi­ne, arvutamine ja otsustamine, kui pal­ju millelegi materjali kulub. Vala­tud said ka põrandad ja rajatud alus terrassile. Kevadel plaanime koos õues­õppe aasta algusega maja pidulikult avada. Kavatseme sinna rajada omamoodi õuesõppe õpikoja. Maja saavad kasutada ka lasteaialapsed.”
Ehkki Tallinnas auhindu vastu võtmas käidi ainult viie mehega, ütleb Heili Eiche, et tegijad olid kogu kooli poisid alates viiendast klassist. „Oli kena ühistöö, mis meeldis nii eesti kui ka vene poistele. Kui Tallinnast tagasi tulime, tegime järgmisel päeval kogunemise ja jagasime seal laiali suure korvitäie maiustusi. Poisid olid väga rõõmsad, et neid ka meeles peeti.”

Fotokaga külavahele
Põdrala valla arendusnõunik Anne Pai: „Juba 2006. aastal tutvustati põllumajandusministeeriumi kodulehel seal maa-arhitektuuri ja maastiku arengu­kava. Ja kui sattusin selle projektikonkursi teatele, tekkis justkui sujuv seos: miks mitte „Maal on mõnusad majad”? Kuna meie vallas koostati samal ajal üldplaneeringut, oli seda huvitavam neid asju kokku viia.”
Võtnud aluseks Eesti Vabaõhumuu­seumi välja töötatud metoodika, käisid viis poissi mööda oma valla külasid ning pildistasid vanu hooneid ja nende detaile. „Leidsime, et kui juba teha, siis põhjalikult. Poisid ise jagunesid: kes üksi, kes kahekesi, kes läks koos perega, käisid talust tallu, pildistasid ja tassisid kogu materjali minu kätte, kes ma selle arvutisse ümber tõmbasin ja neid natuke juhendasin. Meie esialgne lootus, et jõuame terve valla kaardistada, oli muidugi utoopiline. Tegime umbes 700 fotot, aga jätkame seda tööd kindlasti ka edaspidi. Valla üldplaneeringusse saime sellised read, et säilitatakse traditsioonilist arhitektuuri, ja tõime välja külad, mis vajavad selles suhtes erilist tähelepanu.
Mõnes peres leidus ka vahvaid vanu inimesi, kes rääkisid poistele talu ajaloost ja lugudest-legendidest, mis selle paigaga seotud on. Alguses oli muidugi kartus päris suur, et kuidas ikkagi minna võõrasse õue, aga tasapisi tuli julgust juurde. Ega meie külad ole eriti suured ja inimesed ikka tunnevad üksteist. Neile, kes läksid võõramasse piirkonda, andsin valla ametlikul blanketil tõendi kaasa, et keegi kurjustama ei hakkaks, mida nad seal luusivad.
Hiljem on siin ja seal külaelanikud mul nööbist kinni võtnud ja küsinud, kas me nende juurde ikka pildistama tuleme. On juhatatud ka meie piirkonna kõige vanema taluni. Huvitavamatest leidudest võiks mainida saviehitisi, mis ei peaks meie piirkonnale väga iseloomulikud olema. Mulle oli üllatav avastus, et maja katuse järgi võib ära öelda, kas on tegemist põlis- või asunikutaluga. Esimestel on meie kandis enamasti Mulgi tüüpi poolkelpkatused, teistel teravad viilkatused. Üldiselt on elumajad rohkem ümber ehitatud, ehedana on alles jäänud just vanu saunu ja aitasid. Meil on õnneks veel palju põliseid perekondi, aga ega sellegipoolest täpselt teata, mis ajal üks või teine hoone ehitatud on. Kui veab, on kusagil olemas mingi anno-kivi või Eesti kindlustuse silt.”

Eesti Noorsootöö Keskuses hakatakse koostama kodanikukasvatuse programmi, mille eesmärk on arendada väärtus- ja isamaalist kasvatust, inimõigusi ning noorte osalust ühiskonnaelus. Kodanikukasvatuse projektijuhiks on kinnitatud Tarmo Kruusimäe.

Minister Tõnis Lukase sõnul on Kruusimäe õige inimene noorte isamaalise kasvatusega tegelema. „Ta on üdini isamaaline inimene ja igavesti noor,” lisas Lukas (vt ÕpL, 17.08.).

Initsiatiiv on karistatav
„Kodanikukasvatuse programmi algataja on IRL-i rahvuslaste ühendus, kuhu kuuluvad erakonna need liikmed, kes liitusid omal ajal Isamaaliiduga ERSP-st. Kui kevadel moodustati uus valitsus, kirjutati koalitsioonileppesse klausel noorte kodanikukasvatuse kohta, mille täitmist meie ühendus jälgib, annab vabast ajast oma panuse noorte isamaalisse kasvatusse. Kodanikukasvatuse programm eeldab koostööd nii haridus-, kaitse- kui ka siseministriga.
Aga nagu teada, on iga initsiatiiv karistatav. Kui uurisin meie ühenduse poolt, mis noorte kodanikukasvatuses toimuma hakkab, millised on kokkuleppe tulemused, arvatigi – mida torgid, hakka tegema!
Et rahvuslaste ühendusse kuulub enamjaolt juba vanem generatsioon, arvasin noorena, et ega nemad noorte elust suurt tea. Nüüd olen aru saanud, kui suur on nende elukogemus ja praktilise töö pagas. Nad on vaoshoitud ja tasakaalukad ning hea analüüsivõimega. Kõik see on minu töös programmi kokkupanemisel oluline,” rääkis Kruusimäe Õpetajate Lehele.

Töö neljas põhisuunas
Kruusimäe sõnul on isamaalisel kodanikul laitmatu lastetuba, rahvuslikule kasvatusele pannakse alus kodus. Jätkab seda lasteaed, kus õpitakse selgeks meie riigi hümn ja lipuvärvid, seda, kes on meie riigi president ja kus on pealinn. Koolis on igal õpetajal oma ettekujutus, kuidas lõimida õpetatavat ainet isamaalise kasvatusega.
„Pat­riotismi on kahte liiki: rahvus­riigi patriotism on rahvuspõhine, aga näiteks USA-s, kus sisserännanute tõttu on ühiskond multikultuurne, põhiseaduslik ehk konstitutsioonile tuginev. Meil rahvusriigina tuleb kõne alla neli suunda, millesse tahame kaasata aineõpetajaid.
Kõigepealt kodanikuõpetus. Olgu selleks siis varasem kodulugu algklassides või praegune inimeseõpetus koos kodanike õiguste ja kohustustega.
Teiseks ajalugu, milles käsitletakse koos meie ajalooga ka kultuu­rilugu ning Eesti riigi arengut ja positsiooni maailmas. Tuge ootame eesti keele ja kirjanduse ning muusikaõpetajatelt.
Olen just taasiseseisvumise järel avastanud enda jaoks väliseesti kirjanduse, mis varem polnud ju kättesaadav. Aeg-ajalt lausa ahmin seda vaimuvara, isegi arhailine keelekasutus lummab. Ehk peaksid ka kirjandusõpetajad juhtima sellele noorte tähelepanu.
Sellega lõimuvad ka isamaalised laulud ja meie unikaalsed laulupeod. Viimane koolinoorte laulupidu andis tunnistust, et nende aeg pole kaugeltki ümber, nagu on arvatud.
Oluliseks suunaks peame riigikaitse­õpetust ja kehalist kasvatust, et noorest kasvaks terve ühiskonnaliige, kes on valmis isamaad kaitsma. Peame vajalikuks riigikaitseõpetust meie koolides. Riigikaitse kujundab noortes meestes ohvitserieetikat ja propa­geerib terveid eluviise. Sõja ajal näitas ohvitseri moraalikoodeksit seegi, et iga sõdur teadis: haavatu tuleb rin­dejoonelt tagalasse kaasa viia.
Koda­nikukasvatus tähendab ka näiteks elementaarse esmaabi andmise oskust. Noored saavad küll autojuhiload ja peaksid läbima ka esmaabikursused, ent tean juhust, kui kihutavate noorukite avarii tagajärjel suri nende kaaslane sündmuskohal alajahtumise tõttu, ja seda 2007. aastal.”

Kõik ettepanekud on teretulnud
„Kodanikukasvatus algab pisiasjadest ja sellele saavad just õpetajad tähelepanu osutada. Ma ei ütle, et isamaaliselt küps kodanik on see, kes oskab peast nimetada Vabadussõja olulisi daatumeid, laulab hümni ja teab veel hulga isamaalisi laule, kirjutab etteütluse vigadeta, teab-tunneb eesti kirjandust ega viili kõrvale kaitseteenistusest. Samas oleme isegi Tallinna linnavolikogu istungitel pidanud arupärimisega pöörduma koolijuhtide poole, kes pole mingil põhjusel pidanud tarvilikuks riigilippu heisata juhtudel, mil seda nõuab lipuseadus. Kes siis peaks kodanikukasvatusel eeskuju näitama kui mitte kool!
Mul ei ole pedagoogilist haridust ja seetõttu pole ma pädev õpetajate tööd hindama. Minu esmane ülesanne on koguda Eesti Noorsootöö Keskusesse kokku kõik pedagoogide head mõtted ja arvamused, neid töökogemusi ja -vorme üldistada ning kodanikukasvatuse programmi liita. Loomulikult on iga arvamus (ka kriitiline) teretulnud, ent loodan, et lisaks puudustele tähele­panu juhtimisele teevad õpetajad probleemide lahendamiseks ka konkreetseid ettepanekuid.
Kui oleme kõik ettepanekud kogu õppekava ulatuses (1.–12. klassini) ühtsesse süsteemi viinud ning pedagoogide esimese heakskiidu saanud, esitame need vabariigi valitsusele. Seal otsustatakse, millises vormis neid ellu viia ja rahastada.”
Tarmo Kruusimäe sõnul loodetakse esmalt luua tihedad kontaktid just pedagoogidega ning seejärel ehitada olemasolevale baasile üles koostöövormid teiste ühiskondlike institutsioonidega, nagu lapsevanemate ja lastekaitse liit ning ühiskondlikud lasteorganisatsioonid.
Projektijuht ootab õpetajate ettepanekuid noorte isamaalise kodanikukasvatuse tõ­hustamiseks e-aadressil tarmo.kruusimae@entk.ee.

Tarmo Kerstna, Ülenurme Gümnaasiumi õpetaja
Kui kõndida vabariigi aastapäeva hommikul Tartu tänavail, siis erilist pidulikkust ei märka, välja arvatud pidulik lipuheiskamine Toomemäel. Igale majale riiklikel tähtpäevadel lippu ei heisata. Sel aastal oli pidulikkust küll enam, sest president tuli Tartusse.
Noorem põlvkond ei teagi, kuidas esimese vabariigi ajal traditsioone austati ja millised olid traditsioonid. Pidupäeval lehvisid lipud linnas igal majal ja talude lipumastides. Igas koolis oli seinal presidendi pilt.
Meie koolis lehvis trikoloor kooli lõpuaktusel 1988. aastal. Üks abiturient kodunt tõi. Praegu ei ole igas kodus vist laualippugi. Pole veel kujunenud harjumuseks.
Praegusest õppekavast sõnapaari „isamaaline kasvatus” ei leia. On igasuguseid läbivaid teemasid, kuid isamaast juttu ei ole. Ühiskonnaõpetuse ainekavas ka mitte. Muidugi võib öelda, et õpetajal on vaba voli üht või teist teemat käsitleda. Niimoodi teemegi. Põhikooli ühiskonnaõpetuse õppekavas on suhteliselt palju paralleele Eesti Vabariigiga, kuid suurem rõhk ikkagi üldpoliitilistel ja teisi riike puudutavatel küsimustel. Põhikoolis käsitleme EV hümni, lippu, vappi, riiklikke sümboleid, lipupäeva, kuid kõike rutakalt, sest aega napib. Õpilased peavad hümni peast oskama. Keegi ei protesteeri. Paljud laulavad vastamisel heameelega. Kooli lõpuaktusel laulavad õpilased ja õpetajad kaasa, enamik lapsevanematest vaikib.
Gümnaasiumi õppekavas enam neid teemasid ei ole. Kodanikuõpetus isamaalise kasvatuse küsimust ei lahenda. Arvan, et kodanikuõpetuse kursuses peaks olema põhirõhk meie vabariigi temaatikal. Eesti vabariigi sümbolid – hümn, lipp, vapp, presidendi institutsioon – on pühad. Kahjuks ja häbiks on viimane ajakirjanduse-meedia ilkumise objekt.
Kui palju on koole, kus praegu on seinal presidendi pilt, hümni tekst ja vabariigi vapp?
Kokkuvõtlikult – süstemaatilist isamaalist kasvatust meil ei ole. Vastavat programmi ka mitte.
NSV Liidu ajal hoolitses režiim pioneeri- ja komsomoliorganisatsiooni kaudu noore põlvkonna ideelise kasvatuse eest. See andis paljudele praegustele poliitikutele küllaltki olulisi kogemusi. Eitagu nad seda või mitte: laagrielu sai selgeks, matkamine, telkimine, lõkke süütamine samuti. Muu ei olnud tähtis. Nendele organisatsioonidele pole asendajaid leitud.
Noorteliikumine on meil stiihiline tänavaliikumine või demokraatia vaba tõlgendamine. Ringitegevus on enamasti verbaalne, naisõpetajate juhitu ei rahulda 6.–8. klassi, eriti poiste rähklemis- ja enesekehtestamise vajadust tsiviliseeritud kombel.
Ammu olen oodanud, millal tuleb avalikkuses juttu skautlusest, millal hakkavad patriootilised ringkonnad või parteid külastama koole, et rääkida skautlusest, kodutütardest. Olen selle kohta küsimusigi esitanud, kuid vastuseid ei ole saanud. Ometi on skaudid ja kodutütred vabariigi pidulikel üritustel kohal. Huvitav on seegi, et koolis on noorkaitseliitlased, kes võtavad oma tegevust tõsiselt ja on meelitatud, kui nende tegevuse vastu huvi tuntakse. Kes peab olema initsiaator? Kas jällegi kool? Pioneeriorganisatsiooni käekäigu eest hoolitsesid ja hoidsid silma peal riiklikud struktuurid.
Igasuguseid koolitusi toimub, kuid isamaalise kasvatuse valdkonnast pole pakkumisi olnud. Euroasjade propageerimise tuhinas oleme siseriiklikud prioriteedid unustanud... Ja siit tulenebki suhteliselt paljude noorte tulevikusoov siduda ennast mõne teise Euroopa riigiga.
Riigikaitseõpetus peaks olema gümnaasiumis aine, mida läbimata kooli lõpetada ei saa. Lodevus ületab ka gümnasistide hulgas kriitilise piiri. Kui ma mõne pagunimehe kooli saan, on huvi olemas küll. Hea, et ohvitsere on võtta juba ka oma kooli lõpetanute hulgast.
Asi tuleb üles võtta. Skaudid, kodutütred, noorkaitseliitlased hakaku tööle. Instruktorid, suvised skautlaagrid igasse kooli!

Jaanus Betlem, Tallinna Väike-Õismäe Gümnaasiumi õpetaja
Isamaalist ja rahvuslikku kasvatust on koolidesse ikka vaja, kõigil aegadel. See on elementaarne, et inimene tunneb selle maa, kus ta elab, ning selle rahva, kelle hulka ta kuulub, aja- ja kultuurilugu.
Eesti Noorsootöö Keskuse algatusest kuulen esimest korda ega ole veel näinud tulemusi. Aga igasugune nö rohujuure tasandilt tulev initsiatiiv on kahtlemata kiiduväärt, kui sellest sünnib aktsepteeritav tulemus. Või vähemalt midagi, mis sobib edasise diskussiooni ja töö aluseks.
Isamaalisust ei saa ega tohi seosta­da ühe konkreetse ideoloogilise voo­luga, see on palju avaram nähtus. Oma maad ja rahvast võib armastada iga inimene, sõltumata poliitilistest eelistustest. Seetõttu ei pea ühegi hari­dus­programmi koostamine olema vaid ühe erakonna pärusmaa, sest siis on teada, et järgneb parteide kakelung.
Ka jalgratast ei pea leiutama. Isa­maalisuse kasvatamine eri õppeainete abil ja vahendusel on toimunud kogu aeg ja toimub ka praegu. Omalt poolt võin kinnitada, et eesti keele ja kirjan­duse aineõpetuse programmis on sellele piisavalt ruumi. Eesti aja- ja kultuurilugu õpitakse tundma õpiku­test ning nii kodu- kui ka pagulaseesti kirjanike loomingu kaudu. Kui palju millelegi rõhku pannakse ja aega pühendatakse, sõltub loomulikult igast konkreetsest õpetajast. Mina julgen küll väita, et suurema osa õpetajate ja õpilas­te seas on huvi oma maa ja rahva mineviku, oleviku ja tuleviku vastu olemas.
Kindlasti jääb õpilaseas veel sageli puudu kriitilise ja analüütilise mõtlemise oskusest, ent seegi on sihikindla ja järjepideva tööga arendatav. Igapäevases koolitöös ma ei adu, et isamaali­se kasvatusega oleks teravaid probleeme. Kõigil aegadel on olnud ja on täna­päevalgi ignorantse suhtumisega õpilasi, ent ei saa öelda, et nad ülemäära tooni annavad. Kümmekond aastat tagasi oli olukord vahest kehvem, siis olid ratsa rikkaks saamise lootused veel kõrgel. Praeguse n-ö kainenemise olukorras on võimalik rohkem rääkida ka pehmematest väärtustest: inimesest ja tema kohast ühiskonnas, ajaloos, geograafilises ruumis ja kultuuriväljas.
Isamaaline ja rahvuslik kasvatustöö ei tähenda ainuüksi meie riigi tähtsündmuste tausta ja tähenduse tundmist. Tarmo Kruusimäel on täiesti õigus, et see tähendab ka Eesti maa ja rahva asendi ning koha tajumist maailmas. Kui kirjanduse praeguses õppeprogrammis veidi norida, siis vahest selle kallal, et rohkem võiks käsitleda meie sugulasrahvaste loomingut (praegu on olukord rahuldav vaid soome kirjanduse tutvustuse osas). Ent see eeldab ka tõlgete olemasolu ning sellega seonduvaid probleeme ei ole ma pädev lahkama, kuna raamatute tõlkimine ja levitamine on tänapäeval ju esmalt äriküsimus.
Kirjandus kui tekstilooming on kahtlemata väärtus omaette, ent isamaalise ja rahvusliku kasvatuse puhul on esmatähtis noortes huvi ja kaasamõtlemist õhutada ning selleks tuleb valida teisigi vahendeid, mis õpilasi innustavad. Väga hea, et riigi toetusel on sündinud näiteks film „Nimed marmortahvlil”, mis aitab kõige otsesemal moel kaasa ka Kivikase romaani populariseerimisele. Sama lugu on kaugema ajalooga, näiteks Bornhöhe „Vürst Gabrieli” tuntust ja loetavust toetab film „Viimne reliikvia”. Näiteid võiks tuua ka tele- ja teatrilavastuste kohta. Selliseid kirjandusteoste põhjal loodud filme oleks vaja aga palju rohkem ning siin peaks riik jätkuvalt õla alla panema! Kindlasti on koolidesse vaja ka isamaalisi õppefilme. Nii et tähelepanu peaks enam olema just audiovisuaalsel toodangul ning selleks vajalike vahendite ja inimeste leidmisel. Maailm areneb ning õpilaste harjumused teisenevad, millega käib paraku kaasas ka lugemisharjumuse teatud mandumine. Filmikunstil on selle lünga täitmisel kindlasti oluline ja vastutusrikas roll, ehkki see on kulukam. Filmi- ja sõnakunst aga täiendavad ja toetavad teineteist.
Tahan toonitada sedagi, et oma maad ja rahvast osatakse paremini hinnata siis, kui tuntakse ja austatakse ka teiste maade ja rahvaste aja- ja kultuurilugu. See tähendab, et isamaaline ja rahvuslik kasvatustöö peab olema hästi integreeritud muu maailma tutvustamisega. Ühtviisi oluline on nii ühis- kui ka erijoonte leidmine maade, rahvaste ja kultuuride vahel. Vaid läbimõeldud ja tasakaalustatud töö võib viia selleni, et väldime äärmuste – ühelt poolt rahvusliku kapseldumise ja teisalt ennasthävitava kosmopoliitsuse – vohamist.

Sisekaitse õppesuund (algselt piirikaitse kutse-eelne õpe) sai Abja Gümnaasiumis alguse 1990. aastate alguses, kui haridusministeerium käivitas projekti „Omanäoline kool”. Abja Gümnaasium osales selles ja tekkis idee hakata andma noortele piirivalve eelkutseõpet. 1995. a alustas tööd esimene piirivalve õppesuunaga klass.

Kolme aasta jooksul (10.–12. klass) õppisid noored kokku 525 tunni ulatuses lisaaineid (piiriteenistus, määrustikud, riviõpe, laskeasjandus, topograafia, enesekaitse ja esmaabi).

Parim kasvataja on eeskuju
Õppimisvõimalusi reklaamisime üle Eesti, aga õpilasi tuli siiski kõige rohkem Lõuna-Eestist. Koostöö piirivalveametiga sujus hästi, õpetasid tegevteenistuses olevad ohvitserid ja piirivalveameti töötajad. Õppesuuna lõpetajad said piirivalveameti väljastatud õiendi selle kohta, et lõpetanu on vajalikus mahus erialaaineid õppinud. Igal aastal korraldasime ekskursioo­ne Valga või Ikla piiripunktidesse ja õppeaasta lõppes õppelaagriga Narva-Jõesuus.
Selline õppesuund annab head võimalused isamaaliseks kasvatuseks, osas erialatundides on see lausa mööda­pääsmatu. Kõige mõjusam kasvataja on aga ikkagi õpetaja (ohvitser) oma suhtumise ja isamaalise hoiakuga. Meie piiriklasside õpilased ei ole lõpetanud põhikooli just kõige paremate hinnetega, nii mõnigi on leidnud meie kooli üles seetõttu, et ei pääsenud suurlinna gümnaasiumisse või oma kohalikku kooli.

Keegi pole kahetsenud
2003. aastast oleme õppesuunda muutnud nii vormi kui ka sisu poolest. Piirivalve õppesuunast on saanud sisekaitse õppesuund. Oleme vähendanud piirikaitseõpetust ja juurde on tulnud politseiõpetus. Õpetavad praktiseerivad politseiametnikud. Suur tänu Viljandi politseiprefektuurile.
Koostöös Muraste Piirivalve­kolled­žiga on meie õpilastel konkreetne väljund – nad sooritavad piirivalvekolledži ko­misjonile eksami ja saavad kolm aastat kehtiva kutsetunnistuse (piirivalveametniku 1. järgu kvalifikatsioon). Ka politseiõppes läbitakse ained sellises mahus, mis vastab abipolitseiniku kutsele. Kui algul oli tütarlastel probleemiks erialal edasi õppimine või töötamine, siis nüüd saavad nad õppida edasi politseikoolis.
Vestlused meie vilistlastega kinnitavad, et eriala õppimisest oli kasu edaspidises ajateenistuses – kaitseväes oli neil lihtsam ja kergem. Karjääriredelil tõusti kiiremini. Veel mõni aasta tagasi töötas või teenis 60% meie kooli lõpetanutest jõustruktuurides.
Viimastel aastatel on siiski tunda huvi langust meie õppesuuna vastu. Põhjuseid on siin kindlasti palju – õpilaste arvu üldine vähenemine, piirivalvuri ja politseiniku ameti vähene populaarsus jne. Mitmed vilistlased on ametist lahkumist põhjendanud väikese palgaga, mis ei võimalda peret ülal pidada. Pole aga kohanud vilistlast, kes kahetseks meie koolis õppimist.

Järjest vähem huvitatuid
Elu näitab, et soovitud hulgal õpilasi ei ole viimasel ajal leidnud ka Muraste Piirivalvekool ega Paikuse Politseikool. Tõde on kurb – kui huvipuudus jätkub, tuleb meil oma õppesuund sulgeda. Kahel viimasel õppeaastal ei ole meil enam sisekaitse õppesuunaga klassi, vaid ainult erialarühm klassi koosseisus.
Kuigi meie õppesuund on hea võimalus isamaalist kasvatust korraldada ja vajalik kodanikukasvatuse seisukohalt, ei ole see ainuke võimalus. Meil saavad õpilased rohkem kui mujal inimese- ja kodanikuõiguse õpetust ja väärtuskasvatust. Lisaks on noorte areng väikeses koolis paremini jälgitav ja suunatav.
Gümnaasiumi õppekavas peaks olema õppeaine, mis kasvataks noortes isamaalisust, kodanikutunnet ja seaduskuulekust – nimetatagu seda siis riigikaitseõpetuseks, isamaaliseks kasvatuseks või kuidagi kolmandat moodi. Rõõm on tõdeda, et praegune haridusminister nende probleemidega aktiivselt tegeleb.

Laulda laule, mis enda sees helisevad

Novembri alguses võitis Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor dirigent Maarja Soone juhatusel esikoha 39. rahvusvahelisel koorikonkursil Tolosas Baskimaal. Sellest saavutusest on ajendatud ka meie jutuajamine.

„Meie tütarlastekoori juures jättis eredaima mulje dirigent Maarja Soone – tema ehe musikaalsus, sisuline loogika ning emotsionaalsus oli tähelepanuväärne,” kommenteeris ülesastumist Tolosa žüriis töötanud Venno Laul.
Küsimise peale, kuidas temast dirigent sai, ütleb Maarja Soone, et mõneti oli valik juhuslik. „Õppisin lastemuusikakoolis klaverit ja mingil hetkel sain aru, et tahan muusikaga jätkata. Aga ma ei arvanud, et see peaks olema klaveri eriala. Koori tegemist olin kodus näinud – mu isa juhatas n-ö harrastuskorras segakoori. Proovisingi siis Otsa-kooli koorijuhtimise erialale astuda – mõtlesin, et kui see on õige asi, siis saan sisse. Ja saingi.
Minu erialaõpetaja oli Silvia Mellik. Arvan, et just tänu temale olen senini sellele alale püsima jäänud. Olen tagantjärele aru saanud, kui tähtis oli tema oskus noortega käituda, neid suunata ja milliseid inimlikke ja muusikalisi mõjutusi ta jagas.
Otsa-koolist läksin edasi muusikaakadeemiasse hoopis koolimuusi­ka erialale, kuna arvasin, et koorijuhi ametiga ennast ikkagi ära ei elata. Pärast lõpetamist kutsuti mind tööle Vanalinna Hariduskolleegiumi. Hak­kasin siin muusikaõpetajaks ja tüdrukute koori juhatama.”

Mudilastest neidudeni
Kui Maarja Soone 1998. aastal tütarlastekooriga tööle asus, laulsid selles ainult 4.–6. klassi lapsed. Oli küll juba ka ettevalmistuskoor, aga lapsi käis neis kahe koori peale kokku praegusega võrreldes väga tagasihoidlik arv. Sealt alates on see kogu aeg kasvanud, jõudes mullu ainuüksi põhikooris 60 tüdrukuni. Maarja Soone sõnul on sellist hulka juba puht organisatoorselt keeruline hallata – kui vaja kuhugi sõita, ei mahu kõik ühte bussi. Just seetõttu sel aastal uusi lauljaid juurde ei võetudki.
Kui seitsmenda klassini kuulub kooris käimine kohustuslikuna muusi­kakooli programmi, siis vanematele on selle töös osalemine vabatahtlik. Ometi on praeguseks laste endi soovil välja kujunenud juba kolm koori: kaks ettevalmistuskoori ja põhikoor, kus lauldakse gümnaasiumi lõpuni. „Eks muidugi ole ka neid, kes loobuvad,” nendib Maarja Soone. „Meie kool pakub väga palju võimalusi: kui laps teeb oma valiku teatriprogrammi või kunstiharu kasuks, eeldab see tugevat vastavale alale panustamist ja tihti ta lihtsalt ei jõua enam kooris laulda.”
Vanalinna Muusikamaja tütarlastekoor teeb praegu proove kaks korda nädalas kaks tundi korraga. Sellel sügisel leiti, et seda on liiga palju. Ka Maarja Soone leiab, et laste koormus on väga suur, nii et ilmselt läheb jaanuarist üks tund prooviaega vähemaks. „Aga mis seal salata – kui tulevad kontserdid või konkurss, teeme ikkagi lisaproove ja laululaagreid. Saame nädalavahetustel kokku, kui on võimalik, sõidame kuhugi välja.
Harjutamise kõrval on tähtis ka koori seltsielu. Tavaliselt on meil koorilaagrite lõpus alati nn vaba lava, kus kõik saavad vabalt teha, mida taha­vad, ja see on tohutult populaarne. Olenevalt koori hetkekoosseisust tulevad esitamisele kõige erinevamad numbrid. Kes laulab, kes mõtleb mingi jutu välja, üksvahe oli väga populaarne kõikvõimalikke etendusi korraldada. Oleme püüdnud sättida nii, et kõik osaleksid. Tagasihoidlikum saab kas või mõnes grupis rolli. Need ettevõtmised on toonud kaasa palju toredaid emotsioone ja seal see meie vaim jälle koos kasvab.”
Repertuaarivalikul on keskendutud kahele põhisuunale: vaimulikule muusikale ning just viimasel ajal eesti rahvamuusikale ja selle seadetele. „Sageli esineme kirikutes, aga eesti muusika tutvustamine ja propageerimine on
meile samuti väga tähtis ja seda on ka väljaspool Ees­tit hästi vastu võetud. Oleme laulnud palju Veljo Tor­mise, ka Cyrillus Kreegi, Ester Mägi, Urmas Sisaski ja teiste eesti heliloojate loomingut, kelle laulutekstid võiksid lauljatele ja kuulajatele midagi olulist tähendada. On juba pikaajaline traditsioon, et meie kool tellib emadepäevaks mõnelt eesti heliloojalt suurema teose. Ka nende esiettekannetel Estonia kontserdisaalis on meie tüdrukud alati osalenud.”

Kõrgel tasemel konkurss
Tolosa koorikonkurss, kus Vanalinna Muusikamaja tüdrukud lastekooride arvestuses esikoha saavutasid, on üks kuuest Euroopa karika sarja konkursist. Maarja Soone peab juba ainuüksi sinna võistlema pääsemist suureks võiduks. „Valik tehakse kontsertlindistuste põhjal ja sõel on väga tihe. Et me selle läbisime, oli suur üllatus. Kohapealne korraldus ja vastuvõtt ületas igasugused ootused mitu korda. Ma ei ole sellist atmosfääri ühegi varasema festivali või konkursi juures tajunud. Ilmselt on selle taga ka tugev riigi toetus. Koorimuusika on väga väärtustatud.
Mul ja tervel kooril oli võimalik kuulata ühte osa segakooride esinemisest. Tase oli nii kõrge, et pani tõesti mõtlema, mille alusel saab žürii otsuseid langetada. Seal määrab eelistuse tõesti see, kellele missugune kõla rohkem meeldib: hakkavad mängima tohutult peened nüansid. Hämmastav oli ka publikumenu, mis saatis nii konkursi kolme päeva kui ka kõiki teisi osalenud kooridele korraldatud kontserte.
Meie andsime kokku seitse kontserti, kusjuures kõik kirikud ja kontserdisaalid olid täis. Esinemise lõppedes tõusid kõik lõunamaalastele kohaselt püsti ja nõudsid lisalugu. Midagi sellist kogeb Eestis väga harva, usun, et see andis nii meie tüdrukutele kui ka kõigile teistele tohutult positiivse laengu. Et esinemised toimusid enne konkurssi, kus me muide esimesena üles astusime, oli tunne juba ette väga hea, mis siis et pinge suur ja lapsed väsinud. Laval ei mõelnud keegi, et see on üks väga tõsine või range konkurss, kõik lihtsalt laulsid südamest ja rõõmuga ning tegid seda, mida olid ära õppinud. See positiivne joon kandus ka lava taha. Kui muidu kiputakse konkurentidest pisut altkulmu pilguga mööda käima, siis seal sooviti vastastikku edu ja õnne. Tundus, et tegu on liigaga, kus kõik on juba võitjad. Pole enam tähtis, mis kohale lõpuks jääd.”
Maarja Soone ütleb, et ei märganud tänaval mingeid suuri afišše ega konkursi reklaame, ometi teadsid kõik kohalikud, et selline üritus toimub. Küllalt palju kajastas ettevõtmist raadio. Konkursil osales 21 koori Saksamaalt, Brasiiliast, Kuubalt, USA-st, Ungarist, Lätist, Venemaalt, Rootsist, Venetsueelast, Belgiast, Kana­dast, Sloveeniast, Jaapanist, Norrast, Singapurist, Ukrainast ja Baskimaalt. VHK tütarlastekoor oli Eesti ainus esindaja. Lastekooride kategoorias võistles kuus koori, meie tüdrukute järel sai II koha Moskva Muusikakooli lastekoor ja III koha laste kammerkoor Cantilon Kanadast. Konkursi grand prix’ ja publikupreemia võitis Läti Muusikaakadeemia segakoor (dirigent Ints Teterovskis), kelle esitust Ven­no Laul iseloomustas kui „täiesti rabavat”. Polüfoonia ja folkloori kate­goorias jagasid lätlased esikohta jaapani kammerkooriga Vox Gaudiosa (dirigent Ko Matsushita).

Inimlik soojus
Konkursi reglemendi järgi pidi iga koori esituses kõlama lavalt 15–18 minutit puhast muusikat. „Eesti muusikast laulsime muidugi Veljo Tormist. Kõlasid „Kurb laulik” ja „Käsikivimäng”. Hiljem ütles Venno Laul küll, et käsikivimängu liigutused ei pruukinud olla vaatajatele-kuulajatele väga arusaadavad – üldiselt mängisid koorid palju selle peale, et kavas oleks publiku jaoks mingi tõmbenumber. Sellele vaatamata võttis ka saal meid hästi vastu, žürii tõstis esile väga nõudliku repertuaari head esitust.
Ma ei olnud varem baskidega kokku puutunud ja mind hämmastas nende inimlik sügavus. Kellegagi polnud ae-ga suuremaid sõprussidemeid luua – ajakava oli väga tihe, aga suhtlesin selle eest palju väga erinevate inimestega ja nad rabasid mind tõeliselt. Väga sõbralikud, väga avalad ja jutukad ning seejuures tohutult viisakad. Lõunamaa temperament ja avatus, samas suur sisemine väärikus. Ma ei tea, on see joon omane rahvusele või seltskonnale, keda ma seal kohtasin, aga suhtumine tundus olevat igal pool ühesugune, puudutades ka asjaajamist ja ettevõtmise kor­raldust. Minu jaoks on inimlik mõõde elus väga tähtis ja Baskimaal kogesin seda kõige paremast küljest. Teisalt sain loomulikult väga palju ka muusikaelamusi.
Andsime kooriga ka ühe workshop’i, küll mitte Baskimaal, vaid Borha linnas. Kahepäevasel ettevõtmisel oli meie ülesanne tutvustada lastekoori töö metoodikat. Koos oli taas tore seltskond: ligi viiskümmend koorijuhti ja muusikaõpetajat üle Hispaania. Ühtaegu tutvustasime ka eesti muusikat – ja loomulikult tekkis tohutu huvi just Veljo Tormise loomingu vastu.
Edu andis kindlasti jõudu edasi töötada ja miks mitte ka järgmistele konkurssidele minna. Koorile on see väga oluline: konkursikava ettevalmistamise periood on intensiivne ja samal ajal mõtestatud – töötatakse kindla eesmärgi nimel. Konkursiks otsid ikka keerukamat repertuaari ja suhtumine on tahes-tahtmata nõudlikum. Ka teiste kontserdid, mida koor kohapeal kuuleb, on oluline osa tööst.
Samas ei saa konkurss olla eesmärk omaette. Eesmärk on laulda laule, mis enda sees helisevad, ja teha seda hästi, olgu see koolikontsert, esinemine Es­tonia saalis või konkurss Baskimaal. Ei ole tähtis, kus seda teha, vaid kuidas seda teha.”

Poisid või tüdrukud
Sellest aastast Maarja Soone enam koolis muusikatunde ei anna. „Olen keskendunud pigem kooridele. Töötan ka Rahvusooper Estonia poistekoori juures koormeistrina ja seegi nõuab oma aja, et kõigi etenduste ja kontsertidega sammu pidada.
Vahe tüdrukute ja poistega töötamisel on täiesti olemas. Kui mõned on mulle ikka vahel öelnud, et mis viga tüdrukutega töötada, siis mina võin oma kogemusele tuginedes küll väita, et see ei ole alati nii. Lapsed on lapsed ja põhikooliiga võib osutuda keeruli­seks nii poisile kui ka tüdrukule. Probleeme on siin ja seal, need on lihtsalt väga erinevad. Kuna olen tüdrukutega kauem töötanud, olen nendega rohkem harjunud, aga vahel on poistega lihtsam ja konkreetsem asju ajada. Rõõmu valmistavad mõlemad, see on küll kindel. Mul on lastega vedanud nii koolis kui ka Estonias – kellegagi pole suurt pahandust ette tulnud.
Olgu kus või millise tegemise puhul tahes, minu jaoks on tähtis hea ja mõnus õhkkond. Just reisidel hakkab eriti selgesti silma, et nii suuremad kui ka väiksemad saavad meil omavahel kenasti läbi ja toetavad üksteist. Nii palju, kui see minu võimuses on, püüan laste omavahelist head läbisaamist igati hoida. Need on igapäevased väiksed asjad, väärtushinnangud, mida tuleb järjepidevalt kogu aeg järgida ja ise eeskujuks olla. See on teise inimese austamine ja tema ärakuulamine. Ja ka arusaamine, et me oleme erinevad, aga selles ongi maailma väärtus. Meie maja lapsed on harjunud, et nende kõrval õpib ka nägemis- ja liikumispuudega lapsi – ehk aitab seegi paremini mõista teiste isiklikke või emotsionaalseid probleeme ja vajadust neile võimalusel toeks olla.”
Baskimaale võeti kaasa kõik lapsed, kes tavaliselt kooris laulavad. Maha ei jäetud ka neid, kes vanuse- või arvupiirangu tõttu (maksimumkoosseisus võis olla 40 last) konkursilavale ei saanud. Nemad osalesid teistel kontsertidel ja workshop’il. Maarja Soone ütleb, et tal oli hea meel näha, kuidas suuremad tüdrukud väiksemaid kantseldasid ja neile eeskujuks olid. Just sellise eeskuju varal tekib järjepidevus ja koos tegemise rõõm.

Erasmusega Euroopas

Kas sina tead, kuidas tundis ennast Alice, kui kohtus imedemaal rääkiva jänesega või mõistis, et süües ühte seent, hakkab ta kasvama, aga teist süües kahanema? Kas suudad ette kujutada, mida võib tunda Tuhkatriinu, kui lähenemas on kesköötund? Erasmuse tudengina olen saanud tunda kõike seda ning palju muudki.

Olen kohtunud kõige kummalisemate ja hämmastavamate inimestega, kelle kultuur ja kombed panid mind ennast tundma nagu tõeline Alice. Olen leidnud ennast tegemas järeldusi, millele ma Eestis elades kunagi poleks jõudnud. Olen olnud õhinas nagu väike laps uute väljakutsete ees ja oodanud ärevil uusi katsumusi. Ja olen kujutanud ka ette, et lõpuks ometi kohtusin oma rüütliga valgel hobusel, ning siis kurvastusega avastanud, et tegu on järjekordse itaalia macho’ga.
Tihti leian ennast mõtlemas, kust võtsin küll julguse niimoodi elada ja riskida, ning üha rohkem annab see mälestus mulle jõudu ka praegu elus ootamatuid ja selgeid samme astuda. Ma ei karda eksida, sest tean, et olen see, kes olen, vaid tänu praktikal leitud innule proovida ja katsetada.

Maailmapilt avardub
Naljakas, kui ma praegu mõtlen, mida semester välisülikoolis mulle andis, siis eelkõige olen tänulik teistsuguse, avatuma maailmapildi ning innu ja julguse eest. Püsima jäänud väärtused on väga erinevad nendest, mida ma veel verivärske ekserasmusena oma südames kandsin ja Erasmuse kaasavaraks pidasin. Arvasin, et minu suurim leid on uued sõbrad, ja tahtsin kohutavalt tagasi minna. Läksingi ning avastasin, et minu pettumuseks oli vaid paar kuud hiljem kõik teistsugune.
Alguses olin möödunud perioodile mõeldes väga emotsionaalne ja võisin ka kõige ebasobivamates kohtades nutma puhkeda. Praeguseks on see kõik möödas ja nüüd peavad inimesed lihtsalt kannatama minu heietusi imelisest elust Palermos. Iga kuu aja tagant saan endale kallite inimestega Palermost ja mujalt Skype’is kokku, räägime elust, möödunud ajast ning sellest, mis tulevik toob. Just nendel hetkedel saan aru, et tihti on Erasmuse programm midagi muud kui ainult üks või kaks semestrit välismaa ülikoolis. Paljudel avab see silmad ja uued uksed või näitab kätte teistsuguse tee kui seni kõnnitu, nii mõnelegi pakub tuge ja usku, et ollakse suuteline kõigeks.
Tean, et tihti võib noorel täiesti uues keskkonnas alguses siht silme eest kaduda ja n-ö pea segi minna. Ühel hetkel on nii palju võimalusi, et ei teagi, kas peaks keskenduma võõrale keelele, õppetööle, pidudele või värsketele tuttavatele. Soovitan valida kuldse kesktee. Täit naudingut saab tunda just siis, kui kõike uut tasakaalus hoida. Erasmus ei ole lihtsalt üks viis koduülikooli rasked õppeained välismaal kergema vaevaga läbida ega ka võimalus lõputult pidutseda. Samaaegselt saab kogeda mitmeid uusi elamusi: õppetöö võõrkeelses keskkonnas, teistsugune lähenemine haridusele, uus kultuur, rahvusvaheline seltskond jne.

Iga algus on raske
Esimene mälestus, mis mulle kangastub, on esimene päev ? olematu keeleoskus, puuduv linnakaart, elukoht kuskil pärapõrgus ja lisaks veel eksinud mingil suurel tänaval, teadmata, millises suunaski minna. Pärast selgus muidugi, et tänav, kuhu eksisin, oli peatänav ning et ajasin segi staadioni ja rongijaama (uskuge, sel hetkel tundusid need sõnad väga sarnased).
Üsna pea sõbrunesin Catarinaga, kes sai minu jaoks väga oluliseks inimeseks. Temale olen võlgu 50% sellest, kes ma praegu olen. Tema ja teiste sõpradega koos õppisime elama hoopis uut moodi, sattusime kümnetesse naljakatesse seiklustesse, tegime vigu ja otsisime neile lahendusi, proovisime asju, mida mõned meist kunagi proovinud polnud (näiteks Eesti kama, aga seda ei taha vist keegi mu sõpradest mäletada), armusime ja läksime lahku, käisime loengutes, kus alguses tuli uni peale, sest midagi ei saanud aru, aga lõpus võisin isegi kaasa rääkida, kui küsiti.

Hindamatu kogemus
Nüüd olen ülikooli lõpetanud. Olen uhke oma lõputöö kaitsmise üle, sest kaitsesin seda vääriliselt, kindlalt ja julgelt. Olen uhke ka selle üle, et mul õnnestus töötada kahel väga huvitaval töökohal. Mõlemad õpetasid mulle palju inimsuhete, meeskonnatöö ja minu enda võimete kohta.
Kui mõtlen praegu sellele, kuidas mu elu pärast õppeaega Palermos kulgenud on, pean tunnistama, et Itaaliast saadud kogemuse ja maailmavaateta ei oleks ma kõigeks selleks suuteline olnud. Õpingud välismaal õpetasid mulle, et alati tuleb julgeda, sest ainult julged võidavad, alati tuleb ümbritseda ennast paari väga hea sõbraga, mitte kümnete juhututtavatega, alati tuleb vaadata enda sisse ja seejuures kuulata võrdselt südant ja mõistust, alati tuleb astuda ise esimene samm, oodata võib vaid siis, kui see on kaval. Ja kunagi ei tohi kahetseda tehtut, kahetseda võib vaid seda, mis oma rumalusest tegemata jäi.
Erasmus avas mulle raamatu, mille nimi on maailm. Ma tahan lugeda seda otsast lõpuni ja korduvalt.

Erasmuse esseekonkursi võidutöö (lühendatult).

Tomaši seiklused Eestis

Praha Karli ülikooli tudengi Tomaš Vejmeleki (22) paljud kaasmaalased püüavad vahetusõpilastena mainekatesse Lääne-Euroopa ülikoolidesse kandideerida, aga Tomaš valis Tartu.
Tomaš, kelle kodumaa naabriteks on näiteks Saksamaa ja Austria, otsustas vähetuntud väikeriigi kasuks, sest oli kindel – Saksamaa on igav, sinna lähevad kõik! „Ma ei suuda seda endalegi seletada,” räägib noormees, miks ta juba 15–16-aastasena Baltimaadest vaimustatud oli. Kui Tomaš avastas, et eesti keel on üks väheseid, kus hääldatakse Praha nime täpselt nii nagu tšehhi keeles, tundus seegi hea märgina.

Alustas keeleõppest
Sel suvel osales Tomaš Tallinnas Sise­kaitseakadeemias Erasmuse üliõpilastele mõeldud eesti keele intensiivkursustel (Erasmus Intensive Language Courses ehk EILC), mis võimaldavad üliõpilastel enne õppeaasta algust tutvuda riigi kultuuri, kommete ja igapäevaeluga ning omandada „ellujäämiseks” vajalik esmane keeleoskus. Selliseid kursusi pakutakse eras­muslastele riikides, kus õppekeel on mõni Euroopas vähemlevinud keel.
Keeletunde oli Tomašil kolme nädala jooksul päevas neli-viis, lisaks õppetööväline kultuuriprogramm. See oli huvitav. Üks meeldejäävamaid elamusi oli orienteerumismäng, kus tuli nappide vihjete ja vähese eesti keele oskuse abil läbi vanalinna seigelda ning lisapunktide teenimiseks tallinlastega fotosid teha.

Muljed on head
Prahas õppis Tomaš regionaalõpingute erialal, see on kombinatsioon politoloogiast, rahvusvahelistest suhe­test ja ajaloost. Huvi pakkus Balti regioon oma keerulise lähiajaloo ja hüppelise arenguteega.
Tartu Ülikoolis osaleb Tomaš spetsiaalselt välisüliõpilastele loodud Balti Õpingute Keskuse kursustel, mida loe­takse inglise keeles. Noormehe hinnangul on Karli ülikooli õppekorraldus Tartu omaga väga sarnane, kuid leiab, et siinne alma mater on õppevahenditesse rohkem investeerinud. Tartu tundub Tomašile toreda linnana, kus tudengipõlve veeta.
„Ma peaaegu polegi kuulnud, et ükski eestlane oma riigi üle kurdaks!” väidab Tomaš. „Vähemalt mitte nii palju kui meie Tšehhimaal.” Oma kodumaad Eestiga võrreldes leiab ta: „Eestlased on palju töökamad. Majanduslikult olite 15 aastat tagasi väga halvas seisukorras, kuid jätsite kurtmise, tegite mõned ebapopulaarsed otsused ja nüüd aina arenete.”
Siiski on siinmail asju, millega noorel tšehhil raske harjuda. Näiteks ütleb ta, et Eestis töötavad inimesed poodides „vääää-ga aeglaselt, väääää-ga aeglaselt”. Ja et siinsel teeninduskultuuril on võrreldes teiste Euroopa riikidega veel palju arenemisruumi. „Kui mõnikord nad [teenindajad] ei oska inglise keelt ja mina üritan eesti keeles rääkida, siis sellest ei hoolita ning räägitakse samas tempos edasi. Olen pettunud, sest ma ju üritan nende keelt rääkida ja on selge, et ma pole väga vilunud kõneleja. Soovin, et nad räägiksid pisut aeglasemalt,” pole Tomaš rahul, kuid ta siiski usub, et suhtumine aegamööda muutub.
Mida eestlased Tšeh­hist teavad? Tomaš: „Nad ütlevad: „Mida? Prahast või? Ma tean Prahat!” Aga see on ka kõik.” Mõned jätkavad, et on Prahas käinud, et see on ilus linn ja tšehhidel on hea õlu. Sellest hoolimata pole Tomaš pettunud, pigem on ta taoliste reaktsioonidega juba harjunud.

Välismaal tasub õppida
Kuigi Tomaši aeg Tartus piirdub ühe semestriga, pole siin oldud aeg mitte ainult uus ja huvitav kogemus, vaid ka kasulik tulevase töö seisukohalt. Nimelt tahab noormees leida rakendust Tšehhi välisministeeriumis ja tulla ehk kord ka Eestisse elama.
To­maš leiab, et üliõpilasvahetus on oluline nii noortele, kes saavad uusi kogemusi, kui ka riikidevahelise suhtluse parandamiseks. „Ära mõtle, kas minna või mitte. See on selge – mine!” on Tomaš kindel, et iga noor peaks vähemalt semestri välismaal õppima.

Lembit Peterson teel loova rahuni

Äsja aasta isa tiitliga pärjatud lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson on pühendunud otsingutele. Nagu kogu Theatrumi trupp. Tallinna ladina kvartalis asuvas väikeses teatris juletakse vaadata enda sisse ning seda võimalust pakutakse ka publikule.

Millal taipasite, et soovite õppida näitlejaks?
„Teater on mulle lapsepõlvest peale südamelähedane. Mu ema tegi kaasa rahvateatris, olin vahel temaga proovides kaasas. Külastasime draamateatrit. Teatri atmosfäär meeldis, tundus selline „kodune”.
1970. aastate algul käisin palju ENSV Riikliku Noorsooteatri etendusi vaatamas. Meeldisid ka lavakooli õpilaste diplomitööd, eriti 5. lennu „Seitse venda”. Neid nähes sündiski lõplik otsus. Näitlejaks ei arvanud ma end sobivat, kuid kuna lavakunsti­kateedris kuulutati välja lavastajate vastuvõtt, otsustasin proovida. Teater näis kaunite kunstide sünteesina, lavastajatöö võimaldas kõigi nendega tegelema hakata. Samuti õppida süvitsi tundma inimese hinge- ja vaimuelu ning seda, kuidas see tema elulises ja lavalises käitumises väljendub.
Kuid kuna need kaks ametit on omavahel tihedasti seotud, läbisid lavastajaks õppijad sama programmi, mille näitlejadki. Meie 7. lennust, mis oli ühtlasi esimene lavastajate lend, hakkasid pea kõik näitlejaks õppinud hiljem ka lavastama. Ja peaaegu kõik lavastajad astuvad üles näitlejatena…”

Kas jäite rahule sellega, mida lavakunstikool andis? Oli see just see, mida otsima läksite?
„Olen oma õpetajatele väga tänulik. Mind juhendasid inimesed, kes tegelesid ausalt oma alaga, teiste hulgas Karl Ader, Voldemar Panso, Helmi Tohvelman jpt. Teoreetilisi loenguid olid lugema kutsutud oma ala tipud: Lea Tormis, Ott Ojamaa, Jaak Kangilaski, Helju Tauk, Mihkel Oviir. Panso, Aderi ja teatriteadlase Reet Neimari innustusel hakkasin huvi tundma Stanislavski süsteemi ja tema koolkonna vastu ning see huvi on mul säilinud praeguseni.
Lavakunstikool juhtis tähelepanu elu ja kunsti põhiväärtustele. Arvan, et ühtegi ust meie eest kinni ei pandud. Pärast kooli lõpetamist teadsin, et minu jaoks on õige teha teatrit stuudio­likus õhkkonnas, kus näitlejatehnika elementide tundmaõppimine ja etenduse loomine aitaks kaasa inimese igakülgsele arengule. Ja kus esmatähtis oleks tõeotsing, pealisülesande olemasolu, mõtestatud looming.”
Teatrikriitik Pille-Riin Purje on Theatrumit kirjeldanud kui vaikset, süüvivat ja sissepoole pööratud teatrit. Kas võib öelda, et närvilisest maailmast tulija saab teatris tunda vähemalt hetkeks rahu?
„Seda me tõesti otsime. Algul oligi stuudio töönimi minu jaoks salamisi Vaikne Teater. Me ei soovi vastanduda teistele teatritele, vaid saavutada teatri vahendeid kasutades loova rahu keskkonda, milles on võimalik lähtepunkt tunnetusteele. Otsing kestab senimaani ja tundub, et aeg-ajalt õnnestub eesmärk saavutada.”

Kas seetõttu lõitegi oma teatri, et suurtes teatrites on rahu tasandi saavutamine raskem?
„Ilmselt on see ka seal võimalik, aga minul mitte. Minu otsingud läksid suure teatri raamidest välja. Võib-olla häiris see, et olin sunnitud palgalisena osalema endale võõrastes ja vahel vastuvõetamatutes mängudes. Ehkki keegi ei keelanud mind ka selles ühises mängumaailmas katsetamast. See ei olnud teatrist põgenemine, vaid katse luua teatrikooslus, kus üritada väljendada seda, mida hing omaks tunnistab. Sellest unistab ju iga kunstnik.
Lõplikuks ajendiks sai 1986. aastal Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) loomisele kaasa aitamine. See ei olnud aga enam ainult teatriga tegelemine, vaid uue haridus- ja kultuurikeskkonna modelleerimise algus. Alustasime koos Taivo Niitvägi, Ülo Vooglaiu, Kersti Nigeseni ja teistega ühe majavalitsuse ringina Muusikamajas. Algul oli seal (vana)muusikaring ja draamakunstiring ning hakkas tekkima väike eksperimentaalne kool. Nüüdseks on neist ringidest välja kasvanud gümnaasium, põhikool, muusikakool, kunsti­kool ja teatrikool. On tekkinud traditsioonilistele kristlikele väärtustele tuginev unikaalne haridus- ja kultuurikeskkond.
Theatrum tekkis samas keskkon­nas Eesti Humanitaarinstituudi õppejõudude (Juhan Viidingu, Tõnis Rät­sepa, Riina Schuttingu) ja üliõpilaste koostöö tulemusena. Mõned õppejõud (nende seas Kaljo Kiisk, Aarne Ükskü-la, Aleksander Eelmaa) aitasid luua meie etendusi nii lavastajate kui ka näitlejatena. 1997. aastal alustasime teatriõpetuse programmiga gümnaasiumis, millest on välja kujunenud VHK teatrikool.
Teatriõpetuse peamised eesmärgid on arendada õpilase tähelepanu, fantaasiat, suhtlemisoskust ja esinemiskindlust ning oskust oma mõtteid nii tavaelus kui ka publiku ees selgelt väljendada. Tehes harjutusi, etüüde ja näidendikatkendeid, on õpetajad õpilastega dialoogis, mis võimaldab analüüsida kõikvõimalikke elusituatsioone, süveneda inimese hingeelu keerdkäikudesse, rääkida nendega olulistel teemadel. Mõnes etenduses esinevad koos professionaalsed näitlejad, üliõpilased ja kooliõpilased.”

Kuidas tundub, kas Theatrum on 12 tegutsemisaastaga oma koha Eesti teatri pildis leidnud?
„Püüame oma tegemisi mõtestada eelkõige traditsioonilisest kristlikust vaatepunktist. Rahuteater või medita­tiivne teater, nagu Theatrumit on nimetatud, on osutunud praeguses ajas kohaks, mida inimesed väga vajavad. Nad käivad meie etendustel ja saavad siit mõtlemisainet, positiivseid impulsse. Seda näitab tagasiside nii püsipublikult kui ka nendelt, kes meid alles avastavad.
Tegutseme küllaltki kitsastes oludes, seda nii ruumide kui ka riigipoolse rahatoetuse mõttes. Algus­aas­tatel saime enda pla­nee­ritud eelarvest kümnendiku, nüüd neljandiku. Mõistagi on see jätnud meie kujunemisse omajälje. Õnneks leeveneb lähiajal veidi ruumikitsikuse probleem, sest VHK gümnaasiumiosa tuleb remondist välja ning saame ühe teatriklassi juurde. Katariina kirikus tegutseme soojemal ajal, tulevikus loodetavasti aasta ringi. Rõõmustab, et meil on nii palju häid sõpru ja toetajaid.”

Kuidas leiate lavastamiseks õige teksti?
„Otsime tekste sageli koos, näiteks loeme näidendeid üheskoos. Igaühe initsiatiiv leidmisel ja väljapakkumisel on oluline. Kui tekib tunne, et see meile sobib, siis hakkame tööle. Aja jooksul on kogunenud kenake hulk tekste, mis ootavad oma aega.
Nende seas on erilisi tekste, mis nõuavad eestlastele vahel harjumuspäratute vaimsete taustsüsteemide tundmist. Arvan, et meie üks ülesanne ongi taolise väärtdramaturgia eesti keelde ja lavale toomine. Kahjuks on eesti tõlkekirjandus teiste maade omaga võrreldes väike. Kui rääkida omakeelsest dramaturgiast, siis Theatrumi liiniga hästi kokku kõlavaid näidendeid on väga vähe.”

Olete olnud nii näitleja kui ka lavastaja, mistõttu tunnete näitlejatööd läbinisti. Mis teeb näitlejast hea näitleja?
„Oluline on anne ja tahe. Hea näitleja on alati väga huvitav isiksus. Kui ta lavale tuleb, on ta kuidagi kohal, temas on peidus midagi kütkestavat ning näib, et tal on publikule midagi öelda. Hea näitleja on kunstnik, etenduse autori koostööpartner, mitte savi lavastaja käes. Oluline on loomin­guline tahe ja pidev enesearendamine. Ta peab suutma eri rol­le mängida, peale selle võiks näitleja olla ka poeet, kes suudab midagi huvitavat luua. Ei piisa siiski pelgast fantaasiamängust, vaja on ka eetilist kujutlusvõimet. Hea näit­leja armastab tõde. Selles on tema jaoks nii headus kui ka ilu.”
Mulle tundub, et näitleja peab olema soe inimene, sest läbi külma kaitsekihi ei saa ju ennast siiralt ja usutavalt avada…
„Hõõgus kaasneb armastusega ning armastus avab kunstnikus loovuse, on selle allikas. Kontakt publikuga saab tekkida ainult siis, kui publik laval olija omaks võtab ja tajub, et see, millega tema juurde tullakse, on aus ja siiras. See on seletamatu.
Võib küsida, kas suur näitleja peab olema ka suur inimene. Ideaalis võiks olla nii, aga näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses” pakub Mefistofeles peategelasele lepingu: saad geniaalseks heliloojaks, kuid ühel tingimu-sel – sa ei tohi iial armastada ühtegi inimest. Mulle selline variant ei sobi. Proovin elada nii, et rada, mida elus käin, ja rada, mida kunstis käin, oleksid omavahel seotud vastutuse ühtsuses. Vastasel juhul võid saavutada küll säravaid asju, aga see on külm sära.”

Mis iseloomustab head lavastust? Milline peaks olema see nihe, mis inimeses pärast etenduse nägemist ja sellele kaasa elamist tekib?
„Gogol on öelnud, et hea kunstielamus on see, kui inimesel pärast etenduse nägemist või raamatu lugemist tekib tahtmine öelda teisele inimesele „vend”. Et sünnib tugev impulss teha midagi head, tekib või taasärkab usk, lootus ja armastus. Kunst saab kinnitada inimeseks olemise väärtust ning julgustada inimest otsima Jumalat. Stanislavski kirjutab 1909. aasta paiku, et teater „ärgitab palvele”. Seda parem. Ent ärge pidage meid preestriteks. Me oleme kunstnikud. Me mängime. Siin on minu jaoks mõtlemise koht…
Jean Louis Barrault on öelnud, et teater on kui tervendav vaktsiin, samas näeb Antonin Artaud teatrit kui katku. Mina pooldan esimest varianti. Lõhkumine on nõrkuse tunnus. Võib küll kõva häält teha, aga…”

Eksperimentaalteatrit te ei poolda?
„Oleneb sellest, millega eksperimenteeritakse ja milleni välja jõutakse. Kas eksperimenteeritakse selleks, et otsida lõhkeainet, või selleks, et avastada ravimit. Kui teater osutub destruktiivseks, siis hindan seda juhul, kui jätkub julgust ja otsustavust see kaotada. Otsingulist teatrit pooldan ma igati. Määrav on otsingu intentsioon.”

Pedagoogina puutute kokku paljude noortega. Kuidas tundub, kas praegune „projektimaailm” on noortele mõjunud? Või on nad kõigele vaatamata veel rikkumata?
„Noortes on kõik potentsiaalid ja võimalused. Kui oskame väärtustada siirust ja rikkumatust, siis toovad nad selle ka esile. Ehkki paljudel on juba valusaid kogemusi. Noored on oma arengu ja avastusretke alguses. Kui palju aga jätkub neil pärast kooli lõpetamist jõudu õpitut positiivselt ellu rakendada ning maailma destruktiivsete jõududega mitte kaasa minna? Praegused noored on ehk isegi keerukamas olukorras kui näiteks mina omal ajal. Ahvatlusi ja kiusatusi on praeguses liberaalses ühiskonnas meeletult. See võib takistada süvenemist ja soodustada pealiskaudsust. Samal ajal on igas inimeses tugev vajadus tõe järele. Noored vaatavad ühiskonnaelu kõrvalt, otsivad, kuidas ja kuhu siseneda, kuidas selles osaleda, oma tee leida. Seetõttu ongi oluline julgustada noori nende tõeotsinguil.”

Kas religiooniõpetus võiks noortel aidata elu põhiväärtusi leida?
„Religiooniõpetuse vajalikkust ei saa eitada. Millisel kujul seda õpetada, on omaette teema. Otsival inimesel võib tekkida palju küsimusi. Näiteks, kus on tõeline Kirik ja kuidas seda leida? Kas on olemas universaalne kristlus, mida eri konfessioonid tunnistavad? Usuelu küsimused on inimese jaoks kõige intiimsemad. Kas saab anda teadmisi ristiusu kohta nii, et ükski inimene sellepärast kannatama ei peaks?
 Ma ei tea, kas see on võimalik. Aga elu ilma kannatusteta pole kindlasti võimalik. Küsimus on selles, kuidas kannatusi suhestada ja mõtestada. Küsimine selle järele, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, kas meie elul on mõte, on see, mis teeb meid inimesteks.
Ei ole olemas ideoloogiavaba õpetust, sest iga õpetaja tuleb klassi ette oma maailmavaate ja filosoofiaga, kandes oma vaateid ja väärtushinnanguid.”

Kui rääkida oma tee leidmisest, siis kui olulist rolli mängib selles teie kui katoliiklase jaoks religioon? Mida tähendab teie jaoks religioon?
„Stuudioteatriga tegelemiseks ei pea olema katoliiklane. Stuudioteatri ideed kandsin endas juba enne 1982. aastat, mil kirikuga liitusin. See oli minu tõeotsingute loomulik jätk. Õpetus, mida katoliku kirik inimestele edasi annab, on ääretult rikas. Kahjuks kujutatakse meil katoliiklust meedias sageli puudulikult, üksikuid aspekte moonutades või väärnähtusi üle paisutades. Meie teadmised katoliku kirikust on sageli tugevasti kreenis. Siin saab soovitada vaid rahulikku eelarvamusteta vaatlust ja järelemõtlemist. Kirikust saab inimese vaimu- ja hingeelu igapäevast toitu ja jõudu edasi minna. Religiooni ülesanne on aidata inimesel leida või taastada side Jumalaga, kelle valguses saab näha ka iseennast ning leida oma tegelik, sügavaim identiteet.
Kirikus ei ole palju voole ega liikumisi. Siin on vaid üks vool, üks liikumine: palve. On tähtis avada end palvele. Koorilaul meenutab natuke ühispalvet. Viimasel noorte laulupeol oli ainus laul, mida paluti kaks korda laulda, Tõnis Mägi „Palve”. See näitab, et inimestel on igatsus tõe ja Jumala järele. Arvan, et eestlased ei ole niivõrd uskmatud, kuivõrd teadmatuses ja valeinfo küüsis. Et aga väärtusteni jõuda, on vaja teatud rahunemist, mille järel saab asjadele rahulikult vaadata. Theatrumgi püüab luua veel üht väikest rahu saarekest, kus inimesed saavad vaikselt endasse vaadata ja näitemängu vaadates elu üle mõelda.”

Kuidas te sügaval nõukogude ajal religioonini jõudsite?
„Selle kirjeldamine ei mahu praeguse intervjuu raamidesse. Otsisin kõikjalt teed Jumala juurde. Ja praegu usun end nägevat Teda mind otsimas kõigilt neilt teedelt, mida mööda ma käisin ja käin. Lapsepõlveradadel ja sündmustes. Eluteel, mida sageli varjutavad ja ängistavad valusad kogemused ja eksimused, aga mis on täis ka päikselisi rõõme. Piibli lugemises, sealt hoovava rahu ja tõetunde kaudu. Kirjandusse, muusikasse, maalikunsti, teatrisse süvenemises. Abielus – naise ja laste kaudu. Sõpruses. Õpetajates ja teejuhatajates. Armastuses, mida püüame tabada ja ellu tuua. Südametunnistuses, mis tahab ikka vaba olla. Tahtis ja sai seda olla ka nõukogude ajal.”

Kas religioon aitab inimesi turvalisemalt eluteel liikuda ja takistusi ületada?
„Jah, religiooni toel usaldavad inimesed julgemalt edasi minna. Usk annab pidepunkti ja turvatunde.
Kirik ei koosne ainult pühadest ja „õigetest”, sinna tulevad kokku inimesed kõikvõimalike küürude ja vigasustega, kelle eesmärk on saavutada pühadus. Kirikus saab inimene teada, et ta on andeks saanud ja selle abil suudab ta anda andeks ka teistele. See on väga tähtis sõnum. Meil on tihtipeale ettekujutus tõest kui millestki halastamatust. Kristlikus maailmapildis on olulised nii absoluutne õiglus kui ka absoluutne halastus. Tõde ei ole halastamatu.
Eestimaa on kaetud katoliku kirikutega. Minu jaoks on katoliku usk omal kombel tagasipöördumine esivanemate usu juurde. Tänu sellele olen ehk paremini mõistnud prantslasi, hispaanlasi, leedulasi või poolakaid.
Väga oluline on jõuda oma kultuuritraditsioonide juurteni, siis jõuame ka selgema arusaamiseni Euroopa teistest rahvastest ja nende kultuurist, õpime neid austama, kaotamata oma identiteeti.”