Kui me „Klassi” filmi enne esilinastust õpetajatele näitasime, üllatas mind publiku reageering. Osa õpetajaid oli solvunud, sest nende meelest oli neid filmis mustatud. Minu arvates oli õpetajad filmis kujutatud väga sümpaatsetena, keegi neist ei olnud pahatahtlik. Ka noored, kes aitasid seda lugu kirjutada, leidsid, et polnud õpetajatel viga midagi. Millest siis õpetajate meelepaha? Sain aru, et siin oli peidus taju konflikt. Mõistmaks, milles see seisneb, tuleb appi võtta meediateooria.

Stanfordi Ülikoolis tehti väga huvitav katse. Võeti trobikond televisioonis 1982. a Iisraeli ja Liibanoni konflikti kohta ilmunud uudislugusid ja lasti neid hinnata juutidel, araablastel ja inimestel, kel ei olnud nimetatud piir­konnaga kultuurikontakte ega veresidemeid. Ilmnes, et neutraalse grupiga võrreldes olid araablased umbes kolmandiku võrra kindlamalt veendunud, et näidatud uudislood on araabia maailma vaenulikud ja juute soosivad. Juudid olid veendunud vastupidises, leides et on tehtud araabia lobby Iisraeli mustamiseks.
Stanfordi Ülikooli küsitluse põhjal väideti, et inimene tajub oma elu ja ainevaldkonda niivõrd rikka ja paljutahulisena, et iga piiratum informatsioon selle kohta tundub alati valuliselt puudulik. See on õige. Kui loen ETV kohta kirjutatud artikleid, on mul tunne, et tahetakse ära panna. Samas saan aru, et küsimus ei ole ärapanemises, vaid selles, et kirjutajate vaatenurk on väga kitsas, nad ei näe asju võimaluste paljususes, mistõttu ei saagi teistsugusele järeldusele tulla.
Me ilmselt eksime, kui seostame meedias loodud kuvandi iseendaga. Enesehinnang on alati suhteline. See tähendab, et korrelatsioon pildi vahel, mille annan mina ja mille annab enamik inimesi, kes asja kohta midagi arvab, ei ole kuigi suur.
Järgmine punkt on veelgi huvitavam. Mina puutusin sellega esimest korda kokku siis, kui poliitikud ründasid pidevalt meediat, et neid on halvasti või valesti käsitletud ning sel­le­ga nende valimistulemusi ja karjääri negatiivselt mõjutatud.

Meediakuvand mõjutab vähe
Räägitakse, et ajakirjandus on neljas võim. Taas meediateooria juurde minnes selgub, et see võim on palju väiksem, kui arvatakse. Pigem toimib meedia kunstliku konstruktsioonina. Et meil ei ole eriti palju võimalusi teada saada, mida teised inimesed asjadest mõtlevad – uuringuid kuigi palju ei tehta –, siis aktsepteerime seda piiratud maailmamudelit, mida meedia pakub, aga meie otsuseid see oluliselt ei mõjuta.
Toon klassikalise näite. 1940. aastal tehti Columbia Ülikoolis uuring, millega püüti selgitada valimisreklaamide mõju valimisotsuste tegemisele. Tulemus pandi esimese hooga kalevi alla, sest see oleks poliitilistelt erakondadelt reklaamiraha saavatele
raadiojaamadele hukutavalt mõjunud. Uurimusest ilmnes, et valijad teevad otsuse peamiselt oma sõprusringkondades või perekondades leviva suust suhu informatsiooni põhjal. Meediast saadud info mõjutas valimisotsuseid vahest vaid 10–15% ulatuses.
Me võime rääkida õpetaja kuvandist, aga kas meedias või filmis loodud õpetaja kuvand mõjutab inimeste tegelikke otsuseid õpetajatega suheldes? Pakun välja, et ei mõjuta. Kui ma hakkan oma last kooli panema, siis, jumala eest, ei vali ma kooli selle järgi, mida olen ajalehest lugenud. Ma vestlen oma sõpradega, kes asjast teavad, lähen kooli kohale, küsin pereliikme­te arvamust. Ajaleht ei mängi siin suurt rolli, selles suhtes võib pinged maha võtta. Näiteks oma kooliajast, mis oli nõukogude aja lõpus, mäletan, et ma teadsin suhteliselt hästi, millised on Eesti „head” koolid, hoolimata sellest, et ma meediast taolist informatsiooni ei saanud.

Negatiivne konflikt müüb
Millest õpetaja meediakuvand sõltub? Siin on kindlad reeglid. Esimene neist on see, et pilt peab olema midagi, mida saab jutustada. Uurimistulemusi on väga raske jutustada, see on ka üks põhjus, miks õpetajatest tehtud uuringud ei levi väljaspool pühendatute ringi kuvandina. Jutustada saab konkreetseid lugusid. Et lugude hulk on piiratud, saab jutustada ainult teatud hulga teatud tüüpi lugusid.
Loos peab olema igal juhul negatiivne konflikt. See pole lihtsalt ajakirjanike soov või intuitsioon nii teha. Praegu, mil ajakirjanduse raskuskese langeb Internetti, jälgivad suuremad ajakirjandusväljaanded väga täpselt, mida loetakse. Tihti üritatakse aru saada ka lugejate reaktsioonidest. Ja mis on tulemus? Negatiivne konflikt müüb. Kui on mingigi võimalus hea uudis kuidagi halvaks keerata, siis negatiivne pealkiri on sel igal juhul. Kas peame siin ajakirjandust süüdis­tama? Ei. Pigem lugejaid, kes on In­terneti vahendusel väga selgelt oma eelistustest märku andnud.
Kas see teadmine sisaldab endas lootusetuse sõnumit? Ilmselt mitte. Konflikt iseenesest ei ole halb. Iga eesmärk, mille endale seame, tähendab ka konflikti. Ma ei pruugi oma eesmärki saavutada, sest teel selleni on võimalikud ohud. Kõik filmi- ja kirjandusmaailma lood sisaldavad endas konflikti. Tuleb vaadata, kes on konfliktis osalejad ja kuhu jääb seal õpetaja.
Kui tuua näiteks filmid „Kevade”, „Klass” ja „Kuhu lähevad hinged”, siis nende raskuspunkt on noorte arenemine ja kujunemine, mitte õppimine. Õpetajad figureerivad nendes koolilugudes eelkõige inimestena ja alles seejärel tegelastena, kes valavad küllusesarvest teadmisi. Hea näide on õpetaja Laur. Mida me temast mäletame? Miks ta on „Kevades” sümpaatne tegelaskuju? Sest ta on niivõrd inimlik. Köster on halva õpetaja näide, sest ta on ebainimlik.
Oluline koolikeskkonda kujutav teos on „Harry Potter”. Üks huvitava­maid raamatuid positiivsest koolikuvandist üldse, sest ei räägi mitte ainult sellest, kuidas noored arenevad, vaid sisaldab kohustust aasta lõpuks midagi ära õppida, et tulla võitjana välja eluraskustest. Vastupidiselt „Keva­dele”, kus ei ole üldse tähtis, kas tegelased aasta lõpuks midagi õpivad. Kas ja millal tehakse ka meil lugu, kus konflikt, mis tuleb lahendada, on millegi äraõppimine?

Õpetaja kui suur inimene
Kui enamik praeguse Eesti koolilugudest räägib õpilaste elust, siis mis roll jääb õpetajale? Õpetajal on nii ajakirjanduses kui ka kunstis laias laastus kaks rolli. Esimene tuleneb talle antud võimust. Kõik, kellel on võim, omavad võimalust seda kuritarvitada. Järelikult on ka õpetaja meediapildis tihti võimu kuritarvitaja, keda ajakirjandus käsitleb samade reeglite järgi nagu korrumpeerunud ametnikke või poliitikuid. Teine variant on õpetaja, kes suutis võita tõrksa õpilase, kellest õpilased aastaid hiljem räägivad, et neil on hea meel, et ta neile asja selgeks tegi. Sellist õpetajat võib kohata pikemates kunstilisemates käsitlustes, juubelijuttudes ja nekroloogi­des. Ajakirjanduse jaoks on tõrksa talt­sutamine liiga pikk protsess, et seda uudisartiklisse mahutada. Küll on võimalik seda kujutada romaanis või filmis. Eestis pole seda kuigi palju tehtud. Õpetaja Laur „Kevades” on natuke sinnapoole. Mitmes välismaa filmis olen seda lugu näinud.
Kui rääkida õpetajast ja õppimisest, siis kas ajakirjandus seostab õpetajat sellega, et õpilane on midagi õppinud? Siin kaob õpetaja kui üksikisik meediast ära, järele jääb ainult kool. Koolid õpetavad, õpetajad on võimu võimaliku kuritarvitamise allikad.
Kolmas võimalus tekib siis, kui konflikti osapooled on ühelt poolt õpetajad ja teiselt poolt riik. Siis omistatakse õpetajatele ohvri, riigile kui võimu kehastajale aga võimu kuritarvitamise roll.
Kahjuks ei õnnestu meedias puhtalt subjektiivse sooviga midagi muuta. Valena tunduvat teemat ei ole võimalik ümber lükata – meedias see lihtsalt ei tööta. Sa pead looma kõrvale mingi teise loo – teise kuvandi. Ilmselge on, et eksisteerivatest lugudest parim kuvand on õpetaja kui suur inimene – pilti õpetajast kui efektiivsest tarkusejagajast meedia omaks ei võta. Teisalt, kas see ongi reaalsusest nii kaugel? Mäletan oma kooliajast nii mõndagi õpetajat, kes mulle oma ainest kuigipalju ei õpetanud – vähemalt ma ei mäleta midagi. Aga mäletan neid suurepäraseid inimesi, kes on mulle eluks üht-teist kaasa andud. Täna pean seda tunduvalt olulisemaks.
Kõige tähtsam on nii ehk teisiti õpilase vaba valiku küsimus. Kuni õpilane usub, et teda on määratud ühte klassi või ühte kooli ja ta peab seal kui vang oma aja ära istuma, ei usu ta, et õppimine on talle kasulik. Kui palju oleksin võinud koolis rohkem õppida, kui oleksin sellesse tol ajal uskunud! Hakkasin uskuma alles siis, kui mul tekkis võimalus valida, kas minna ülikooli või tööle – olin saanud keskkoolist ka veoautojuhi paberid. Arvasin, et mulle meeldiks rohkem ajalugu õppida, ja õppisin nagu ei iial varem.