Arenguvestlused koolis

Lugesin HTM-i koduleheküljelt, kuidas peaks koolis läbi viidama arenguvestlusi.

Arenguvestlus ei tohiks kujuneda lihtsalt jututoaks, kus klassijuhataja saab linnukese kirja. Probleemidesse süvenemist võimaldav ettevalmistus aga nõuab tohutut aega ning ka kompetentsust. Aineõpetajast klassijuhatajalt ei saa eeldada, et ta oleks ühtviisi pädev pedagoogi, psühholoogi, psühhiaatri, nõustaja, sotsiaalpedagoogi jne rollis. Probleemide põhjuste avastamine on pikk protsess, kuhu tuleb kaasata ka teisi spetsialiste. Arenev isiksus on liiga keeruline tervik, et mingite parameetrite põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Kui põhjuste asemel tegeldakse tagajärgedega, saab arenguvestlusest farss.
Arenguvestluseks soodsa keskkonna loomine ei alga arenguvestluse päeval, vaid sellele peab tähelepanu pöörama iga õpetaja igas oma tunnis. Võimatu on sundida last vanema ja õpetaja juuresolekul rääkima, kui ta pole selleks valmis. Avatud suhtlemine eeldab heatahtlikku, usalduslikku ja mõistvat suhtumist (probleemsesse) lapsesse ja tema vanematesse (või ka vanavanematesse). Vahel laps tahab, aga ei julge rääkida. Hirmu on ta kaasa saanud kooli igapäevasest õpiprotsessist. Me ei oota ju lapselt arenguvestlusel silmakirjalikkust ega taha, et ta kardaks arenguvestlusele järgnevat päe­va. Laps õpib ennast adekvaatselt (vastavalt oma arengutasemele) analüüsima ning nimetama nähtusi ja protsesse õigete nimedega, kui tema kohtlemisel on märksõnadeks partnerlus, motiveerimine, stimu­leerimine, innustamine jne.
On võimatu ja kuritahtlik nõuda, et klassijuhataja jõuaks aasta vältel kõigi õpilastega läbi viia arenguvestluse. Hakkama võib saada vaid fiktiivse arenguvestlusega ja ka vastava paberi direktori lauale toimetada, aga see ei näita ega mõõda midagi. Pakse kaustu on meie riiulites juba liigagi palju. Parem võtta ette vähem lapsi, aga teha põhjalik töö.
Tasuta lõunaid ei ole. Pole ka tasuta arenguvestlusi. HTM-i poolt on näotu nõuda, et arenguvestlusi tehtaks missioonitundest. Missioonitundest töötavad õpetaja Laurid suuresti niikuinii. Et klassijuhatajaid mitte mõnitada, tuleb neile selle tõsise töö eest ka väärikat palgalisa maksta.
Väikest tasu arenguvestluse läbiviijale saaks ka vanemõpetajate lisatasude arvelt, paljudes koolides on neid liiga palju. Järgu omistamisel peaksid arvesse minema eeskätt teadmised, oskused, kogemused, vilumused, hoiakud ja arusaamad, mitte 35 aastat tagasi saadud dip­lom. Kui õpetajat huvitab veel ainult pensionile lisa teenimine ning ta on pedagoogina juba mandunud, on tema (lisa)tasustamine raha tuulde loopimine. Vaja on tunnustada tööle pühendunud õpetajaid, oma ala entusiaste, kes ei loe üldtööaja pikkust ega lahku koolimajast pärast tunde kohe esimesel võimalusel. Ka 75-aastased õpetajad võivad olla veel väga vitaalsed – rolli ei mängi vanus, vaid suhtumine.
Jõudu teile, kallid õpetajad ja klassi­juhatajad! Jõudu ka haridusametnikele, et nad koostaksid ikka selliseid õigusakte, mis poleks formaal-normatiivsed, vaid head tööriistad pedagoogide kogenud kätes.