Tartu Ülikooli uus rektor panustab kvaliteedile, koostööle ja avatusele
 

 

Martin Krõlov

Repliik

Karl Kello

150 aastat tagasi ilmus Johann Voldemar Jannseni Perno Postimehe esimene number. See oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algus. Maailm läks maarahva ees korraga lahti, temast sai eesti rahvas ja hiljem koguni rahvus. Ajaleht oli rahva valgustaja, ärataja, organiseerija, eeskuju tooja. See, mida otse ei saanud öelda, kirjutati ridade vahele.
Perno Postimees tuli välja 1857. aastal – ja peagi hakkas toimuma: 12 aasta pärast, 1869, oli esimene üldlaulupidu ja seejärel 120 aasta pärast juba Balti kett. Mis pälvis hiljuti Eestit külastanud Jaapani keisri sõnul kogu maailma tähelepanu. Meenutades aastaid 1869 ja 1989, rääkisid president Ilves ja keiser Akihito kohtumisel tegelikult ühest ja samast asjast: kummalgi korral laulis eesti rahvas ennast vaimselt vabaks. Võib täie kindlusega öelda, et ilma Jannseni Perno Postimehe ja Eesti Postimeheta (Tartu, 1864) poleks sellal ja sel moel teoks saanud esimest ega teist üldlaulupidu, esimest ega teist ärkamisaega.
Kus oleme praegu? Ajakirjanduse rahvavalgustajalik funktsioon on kauge minevik, ähmastuma kipub isegi edastatav info. Martin Kala näiteks, käsitledes teemat, kuidas reageerisid aprillirahutustele Eesti meediakanalid (EPL, 29.05.), viitab info ebaadekvaatsele esitusele, sedastades, et tegelikult polnud paljud uudised pooltki nii negatiivsed, kui neid lugejale serveeriti. Autor jõuab järeldusele, et „infokanalid püüavad kasu lõigata iga võimaliku uudisega”. Kui mõttekas on seega rääkida ajakirjandusvabadusest?
Ajavahemikku 1869–1989 mahub mitu Eesti jaoks olulist ajaloosündmust, mis toimunud 12-aastase in­tervalliga: 1881 sai sinimustvalge EÜSi värvideks; 1893 olid kõik üldhariduskoolid üle läinud venekeelsele õppele ja Tartu ülikoolist sai Jurjevi ülikool; 1905. a revolutsiooni järel karistussalkade tapetuist langes Eesti ja Läti arvele üle poole, kuigi Balti kubermangudes elas vähem kui 2% Vene impeeriumi rahvastikust. Jne.
Olen sellest 12-aastasest saatuslikust tsüklist Eesti ja Vene 20. sajandi ajaloos ka varem kirjutanud, viidates oluliste sündmuste 72-aastasele (6 x 12) omamoodi kordumisele, vrd näiteks aastad 1917 ja 1989; 1920 ja 1992, 1941 ja 2013.
Ees seisab tähtis daatum: eestluse ja Eesti riigi tekkes olulise tähendusega sündmusest, esimesest üldlaulupeost möödub varsti 144 aastat: 1869 + 144 = 2013. See nn suuraasta (12 x 12) pikkune periood ei mängi rolli inimese elus, küll aga riikide ja rahvaste puhul. Kas see saab olema Eesti tõusu või languse aasta? Võimalused on veel õnneks avatud. Palju oleneb eesti rahva, iga üksiku eestlase ja ka ajakirjanduse vabast tahtest – kui niisugune asi ikka on olemas.

Ohoo, mul selge on O!

Mõni aeg tagasi käis meediast läbi, et OECD, Majandusliku Koos­töö- ja Arengu Organisatsioon, esi­tas Eestile kutse alustada liitu­misläbirääkimisi. Võime tunda sügavat rahulolu, et meid on kut­su­tud nii tähtsa laua äärde. Usaldus­väärse koostööpartnerina oleme olnud vaatlejana kohal juba ammu.

Ülemaailmne organisatsioon OECD tegeleb sama keeruliste asjadega, kui on selle tähekombinatsioon. Orien­teerumine globaalsetes küsimustes pole lihtne, kuid OECD on üks tõsiseltvõetavamaid tegijaid sellel alal. Haritlaskonnal on olnud juba mõnda aega huvitav jälgida arutelusid, kuidas hariduse väärtustamine võtab kogu maailmas hoogu. OECD tuntuima haridusuuringu (PISA) alusel on meie põhjanaabrid saanud kuulsaks üle ilma. OECD on olnud üks haridusarutelusid edasiviivatest jõududest.
Riikliku hariduspoliitika kujundamisel arvestame rahvusvahelisel tasandil eelkõige europerega. Oluliseks verstapostiks on saanud Lissaboni strateegia, millega võeti suund teadmistepõhise majanduse poole.

Eesti üks viiest läbirääkijast
Lisaks Euroopa Liidule mõjutab meie hariduspoliitikat ülemaailmne organisatsioonide võrgustik, kuhu kuuluvad nt Maailma Kaubandusorganisatsioon, Maailmapank, UNESCO ja OECD. Ma­jandusega tegelevate organisatsioonide haridusteemalistes taotlustes on märgata sarnasusi. Kui Maailmapank ja Maailma Kaubandusorganisatsioon paiknevad majanduse ehk kõvade väärtuste keskmes ja UNESCO esindab pehmemat ehk sotsiaal- ja kultuurivaldkonna poolt, siis OECD istub pingereas keskpaigast veidi kõvema pingi peal. Näiteks Iirimaa, Euroopa Liidu edukas väike liikmesriik, on just OECD analüüsidest ja aruteludest ammutanud uut hoogu, nagu õigesti märkis Äripäev (21.05.).
OECD on iseenesest sama vana tegija kui Euroopa Liit. Organisatsioonis on praegu 30 liikmesriiki ja 70 riiki, kellega tehakse koostööd. OECD 16. mail peetud ministrite nõukogu koosolekul otsustati koostööd tugevdada viie riigiga, pakkudes neile kohta liitumisläbirääkimiste lauas. Üks neist maadest on Eesti.
OECD praegused liikmesriigid tunnetavad hästi, et liikmesriikide arv peab olema piiratud, muidu ei suuda organisatsioon olla efektiivne ja tegutsemisvõimeline. Sellepärast on meil hea meel, et oleme läbirääkimistele kutsutute hulgas, ülejäänud läbirääkijad on Sloveenia, Tšiili, Iisrael ja Venemaa. Nimekirjast on näha, et OECD hindab kõrgelt Nõukogude impeeriumi ikke alt vabanenud riikide valikuid majanduse arendamisel –
ja suhtub mõistavalt ka Venemaasse. Olgu mainitud, et viimati liitusid organisatsiooniga Ungari ja Poola (1996).
Luues ettekujutust organisatsioonist nimega OECD, tasub meenutada korraks asutuse lapsepõlve. OECD eelkäija OEEC (Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon) asutati 1948. aastal lihtsustamaks sõjajärgse Euroopa üles­ehitamist ja stabiliseerimisprotsessi. Selle kaudu jagati nn Marshalli plaani raames toetust Euroopa riikidele pärast Teist maailmasõda.
OECD loodi 1961. aastal. Haridus­süsteemidele tähelepanu pööramine oli organisatsiooni üks põhieesmärke algusest peale. Süstemaatiline pla­neerimine eeldas korralikku statis­tikat ja nii loodi asutuse juurde 1968. aastal CERI (Haridusuuringute ja Innovatsiooni Keskus).
OECD liikmeid ühendavad avatud turumajandus, demokraatia areng ja inimõiguste austamine. Orga­ni­sat­siooni eesmärk on aidata kaasa maailmamajanduse arengule, samuti liikmes- ja mitteliikmesriikide majandusarengule ning maailmakaubanduse laienemisele. OECD ei ole finantsorganisatsioon ega anna sellest tulenevalt laene või toetusi, tal ei ole ka juriidilist võimu. Organisatsiooni konverentside tulemused ei ole kohustusliku iseloomuga. Liikmesriigid võtavad üksteiselt õppust n-ö kaaslaste survel (peer-pressur-printsiibil).
OECDd tuntakse tema ekspertiisidest, mis jagunevad laias laastus riiklikeks ülevaadeteks (country review) ja temaatilisteks uurimusteks (thematic review). Eesti hariduspoliitikat on organisatsioon uurinud kümmekond aastat. Aastal 2001 valmis Balti regionaalprogrammi raames Eesti hariduspoliitika ülevaade, mis andis otsustajatele palju mõtlemisainet. Esimest korda oli meil kasutada aruanne, mis sisaldas rahvusvahelist hinnangut kõigi haridustasemete ja valdkondade kohta. OECD ekspertrühma koostatud poliitika süvaanalüüsi kõige suurem väärtus oli ehk selles, et uuring kiitis heaks Eesti tee tulemuspõhise hariduspoliitika arendamisel ja õppeasutuste autonoomia kasvatamisel.

OECD teeb ilma haridusuuringutega
Viimasel ajal on OECD teinud ilma temaatilise haridusvaldkonna uurimusega PISA (rahvusvaheline õpilaste hindamise programm). Uuringu põhieesmärk on aidata kaasa hariduspoliitiliste otsustuste tegemisele, vastata küsimustele, millised pädevused on õpilane saavutanud kohustusliku koolihariduse lõpuks ja mida peaks haridussüsteemis muutma, et see ettenähtud plaanide järgi töötaks. Programmi raames hinnatakse iga kolme aasta tagant 15-aastaste noorte teadmisi matemaatikas ja loodusteadustes, luge­mis- ja probleemi lahendamise oskust. Uuringus pööratakse tähelepanu õppimist toetavatele hoiakutele. Eesti õpilased osalesid uuringus esimest korda mullu. Võrdlustulemusi on oodata käesoleva aastal lõpus ja järelduste tegemine jääb järgmisse aastasse. Juba praegu on alanud ettevalmistused 2009. a uuringuks, kus soovime osaleda ka meie.
Muudest uurimustest, millest võtab osa ka Eesti, tasub mainida kõrgharidusvaldkonda käsitlevat uurimust, mille tulemused avalikustatakse septembris. Oleme kinnitanud osalemist ka õpetajauuringus ja liitunud OECD haridusvaldkonna statistikapaneeliga, kus andmeid kogutakse ühtse metoodika alusel ja riikide hariduspoliitika võrdluseks ei pea neid eraldi sõeluma.
Eesti aktiivsus haridusvaldkonnas pole jäänud OECDs tähelepanuta. Hariduskomitee vaatlejastaatuse saime 2003. aastal ja sellest ajast peale oleme olnud sündmuste keskmes.

Uus üldhariduse rahastamismudel – kellele ja miks?

Millised on uue rahastamismudeli plussid ja miinused?

ARVO SARAPUU, Põlva Keskkooli direktor:
 „Aastaid on kooli rahastamisel kehtinud printsiip – mida rohkem „päid”, seda rahakam on kool. Arvestamata, kas klassikomplekt on suur või väike, „pead” määravad kõik. Siit ka termin kooli pearaha. Sellesse pidid ära mahtuma palgad, õpikud, koolitus ja investeering. Kui ei jõudnud palkasid maksta samal tasemel nagu naaber, tuli kallale minna ülejäänud komponentidele. Kõik me teame, et õpilaste arv on vähenenud ja rahastamine ainult õpilaste arvu järgi võib kaasa tuua koolide sulgemise uue laine. Uue mudeli üks tõsisem positiivne näitaja on see, et rahastamine läheb suuresti klassikomplekti põhiseks. Selge on ka see, et komplekti miinimumkoosseis peab olema fikseeritud. Arvan, et see jääb 12 õpilase piiridesse.
Teine suurem muutus, millest on aastaid räägitud, on rahastamine kooliastmeti. Pooldan igati mudeli seda osa.
Kolmandaks peaks märkima, et uus mudel arvestab enam laste erivajadusi ja tugisüsteeme.
Loodan, et uus rahastamismudel käivitub ja toob kaasa koolide rahastamise stabiilsuse (õpilaste arvu muutus ei tohiks väga palju muuta eraldatava raha hulka) ja paljudele ka enesekindluse. Tuleb selle mudeli arengut veel jälgida ja endale nii mõndagi selgeks teha, enne kui elusuuruseks muutub.”

AAVO SOOPA, Viljandi Maagümnaasiumi direktor:
„Uus rahastamismudel on ilmselt samm edasi parema koolikorralduse suunas. See aitab saavutada neid eesmärke, mida täna koolikorralduses vajalikuks peetakse. Eelkõige puudutab see õpetajate palgavahendeid. Uus rahastamissüsteem soosib seda, et algharidust saaks võimalikult kodu lähedal. Tänane rahastamisskeem suretaks ilmselt just väikesed algkoolid välja, mis ei oleks mõistlik. Teine oluline samm on gümnaasiumide suurenemine, mida ka uus rahastamisskeem toetab. Samas on tähtis, et üks finantseerimise aluspõhimõtteid on võtta aluseks õppekava tunnid eri kooliastmetes, mis kindlustab teatud stabiilsuse kõigis omavalitsustes.
Olen pessimistlik juhitamatu koolivõrgu suhtes, mis täna Eestis toimib, ja soovi suhtes püüda seda rahastamisuuendusega kuidagi vee peal hoida. (Suured linnad ja maakondlik tase. Juhtimise seisu­kohalt oleks optimaalne koolivõrgu suurus 50 000–100 000 elanikku.) Kuidas küll leida konsensus nii erineva suurusega omavalitsuste vahel nagu need Eestis on? See on võimalik tingimustes, kus õpilaste arv väheneb ja riigieelarve aasta-aastalt suureneb. Mis teha aga siis, kui toimima hakkavad vastupidised protsessid? Aga noh, kahjuks me pole harjunud nii kaugele mõtlema.”

MALLE WEINRAUCH, Pala Põhikooli direktor:
„Et oleme ääremaa kool ja meil on olnud üpris kõrge koefitsient, siis mina olen siiamaani väga hästi hakkama saanud. Olen praegu rahul ja uus rahastamismudel tekitab minus kõhedust. Kui koefitsiendid kaovad, jääb Pala kool esialgsete arvestuste põhjal 200 000 krooniga miinusesse. Meile on see tohutu summa. Mul oli väga hea meel, et uus süsteem veel käiku ei läinud. Tänavu lõpetab 30 ja sügisel tuleb juurde 12 õpilast – üks klass kaob vahepealt ära. Ma ei usu, et me sellest võidame, aga võib-olla jääme tänu sellele samasse seisu.
Miks ei võiks olla selline süsteem nagu vanasti: põhikoolis on 9. klassi, klassides kindel arv tunde, õpetajad saavad ettenähtud koormuse eest riigilt palka.”

Valimised ja valikud

Lõpuks ometi tehtud! Möödunud nädala neljapäeval valis Tartu Ülikooli valimiskogu kolmandal katsel alma mater’i rektoriks praeguse maaülikooli rektori Alar Karise. Keskpäeval ootasime toimetuses suure põnevusega hääletamise tulemusi. Reglemendi kohaselt pidanuks rektorikandidaat saama vähemalt 150 poolthäält. Alar Karis pälvis aga kolmandas voorus 193 valijamehe usalduse. „No, kui üks loomaarst on kõlvanud haridusministriks, miks siis teine ei või ülikooli juhtida,” arvas kolleeg. EPA veterinaarina lõpetanud ja praegugi üli­kooli arengubioloogia erakorralise professori kohal töötav Karis lohutas oma esimeses usutluses, et lüürikutel pole mõtet karta – kõik on tulevikus tasakaalustatud. Ilmselt käis see filosoofia- ja haridusteaduskonna kohta. Nüüd jääb üle oodata, et ka Tartu õpetajakoolitus uue tuule tiibadesse saab.
Lätlased on meile taas kord silmad ette andnud. Samal päeval kui Tartu ülikoolis rektorit valiti, hääletas Läti parlament riigi arvult seitsmendat presidenti. Valik õnnestus juba esimesel katsel – Riia Ortopeediakeskuse juht Valdis Zatlers pälvis 50 seimiliikme poolehoiu. Nii et ka Riias sai võimu juurde arstipaberitega mees, tulevane president on lõpetanud Riia Meditsiiniinstituudi traumatoloogi-ortopeedina.
Valikuvõimaluste üle arutleti möödunud nädalal emotsionaalselt ka õpetajate tubades. Päevakorral oli, miks valivad õpilased aasta-aastalt järjest vähem matemaatika riigieksa­mit. Arutelu tulemusena valmis õpetajate avalik kiri haridusminister Tõ­nis Lukasele. See ületas ajakirjanduses ootamatult uudisekünnise, nii et mai viimane Eesti Ekspress pöördus järelepärimisega Eesti peamatemaatiku Helgi Uudelepa poole. „Ma arvan, et nad olid ka möödunud aastal pahased. Aga niisugust asja ei tasu tähelegi panna,” leidis Uudelepp ega olnud ajalehe arvates seda nägugi, et kavatseks tulevikus eksamiülesannete koostamisel midagi muuta – lõppeks on see ju valikeksam. Ja valik on teadupärast vaba. Vaat nii!
„Eks kõik näib jälle nii kulgevat, nagu oligi arvata,” kommenteeris vastust üks pealinna matemaatikaõpetaja-metoodik. „Õpetajad on rumalad, eksamid kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide koostatud ja muud õigustused. Olen nördinud, sest selle aasta matemaatikaeksamini arvasin, et kui ma elus õpetajana üldse midagi teha oskan, siis ehk tsipake matemaatikat õpetada.” Teine õpetaja kirjeldab, kuidas tema õpilased eksamijärgsel päeval rahulikus miljöös, ilma aja- ja paberilimiidita, samu ülesandeid lahendasid. Ühe õpilase kommentaar olnud: „Kümnes ülesanne, see 20 punkti oma, oli nii kohutavalt põnev ja kerge. Kahju, et eksamil ei jätkunud aega selle väljanuputamiseks!” Aga miks ei võiks õpilastel pärast eksamit selline tore tunne olla? Kuhu meil kiiret on?!
Möödunud neljapäev lõppes meie peres ajaloolise puändiga. Kel­lelgi naisperest ei meenunud, et poisid tema pärast kaklema oleksid läinud. Aga pere pesamuna lasteaia lõpupeol selline intsident sündis. Kui muusika­õpetaja palus poistel tütarlapsed tantsima paluda, oli meie neiu­hakati­se saali marssimise partner parajasti jutuhoos ja üks turskem kuju jõudis ette. Väikemees sattus ennekuulmatust ebaõiglusest niivõrd hoogu, et lasi rusikad käiku. Pelgasin juba, et võitlus käib esimese vereni, aga õpetaja sekkumisel leidis ka väiksem endale paarilise. Kui preilid on rühmas arvulises vähemuses, tuleb kuulutada välja daamide valik! Igatahes jääb isa filmitud videolõik, kus peakangelane seirab kukkede kemp­lust malbe mahalöödud pilguga, perekonna reliikviaks, mida hea aastakümnete tagant vaadata. Mõned valikud tehakse juba lasteaias.

Ülo Tikk
 

Ministeeriumis

4.–9. juunini toimuvad Euroopa noortenädala raames noorteüritused, kus muuhulgas esitletakse Euroopa Noored Eesti büroo ning eesti noorte filmitegijate koostöös valminud DVDd ja arutletakse filmis käsitletud teemadel. Üritused toimusid 4. juunil Põlvas, 5. juunil Võrus, 6. juunil Valgas, 7. juunil Narvas. 8. juunil kohtutakse Rakveres ning 9. juunil Tallinnas.
Lisainfo: http://euroopa.noored.ee/noortenadal. Tänavune noortenädal keskendub sotsiaalse kaasatuse ja mitmekesisuse teemale, kuivõrd 2007. a on Euroopas kuulutatud võrdsete võimaluste aastaks. Noortenädala raames antakse välja ka Euroopa noorteauhinnad. Välja on valitud üks projekt igast programmis osalevast riigist. Eesti on auhindamiseks esitanud Põhja-Eesti Pimedate Ühingu noortegrupi algatusprojekti „Tantsides pimeduses”. 5. juunil toimus Narva Laste Loomemajas huvikooliseadust tutvustanud infopäev. 6.–8. juunini kohtuvad Võrus Kubija hotellis Balti haridus- ja teadusministrid. Kohtumise põhiteema on ELi struktuurivahendite kasutamine elukestva õppe teenistuses ning õppurite võimalused ühelt haridusastmelt teisele liikumiseks. 7. juunil osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil.

Sõnumid

Sõlmiti koostöölepe sisseastujate infosüsteemi arendamiseks
Riiklik Eksami- ja Kvalifikat­siooni­keskus, AS SEB Eesti Ühispank ja AS Hansapank kirjutasid 5. juunil haridus- ja teadusministeeriumi Tallinna esinduse saalis alla koostöölepingule, mille eesmärk on toetada ja arendada kõrgkoolidesse astujate infosüsteemi ning suurendada SAISi kasutajate hulka.
2007. aastal toetavad pangad SAISi arengut kokku 300 000 krooniga. Lepingule kirjutavad alla REKKi direktor Robert Lippin, AS SEB Eesti Ühispanga juhatuse liige Ahti Asman ja AS Hansapanga jaepanganduse tegevdirektor Margus Rink.
Pärast lepingu allakirjutamist toimunud pressikonverentsil tutvustas SAISi projektijuht Liivia Mahlapuu SAISi praegusi kasutusvõimalusi ning arenguplaane.
Sisseastumise Infosüsteem (www.sais.ee) on e-teenus, mille abil saab kõrgkooli sisseastuja SAISis osalevasse kõrgkooli esitada oma sisseastumisavalduse elektroonselt ja turvaliselt Interneti teel. Pärast sisseastumisavalduse esitamist aitab SAIS korraldada ka ülejäänud protsessi kuni kõrgkooli sissesaamiseni, sh teadete vahendamist tudengikandidaadi ja kõrgkooli vahel, õppekoha vastuvõtmist või sellest ära ütlemist, pingeridade jälgimist ja palju muud. SAISi saab kasutada ID-kaardi või Interneti-panga paroolide abil. SAIS on seotud riiklike andmekogudega ning andmete olemasolul pole vaja eraldi tõendada senist haridusteed, riigieksamite hindeid, varasemaid kõrgkooli lõpuhindeid jms.
SAIS valmis 2005 a. Selle juriidiline omanik on haridus- ja teadusministeerium ning haldaja Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus. Praeguseks on SAISiga liitunud 16 kõrgkooli.

Tallinna Tehnikaülikool avab Tartu kolledži
Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu otsus­tas oma viimasel istungil avada TTÜ säästva tehnoloogia instituudi baasil 2007. aasta sügisest TTÜ Tartu kolledži ning võttis ühtlasi vastu selle põhikirja.
TTÜ arendusprorektori Andres Keevalliku sõnul loodetakse kolledži avamisega leevendada eelkõige kvaliteetse tehnika- ja tehnoloogiahariduse põuda Lõuna-Eesti regioonis.
Seni õpetatavatele ehitusinseneri, materjalide taaskasutuse, tööstusökoloogia ja maastikuarhitektuuri erialadele lisaks on uuest õppeaastast kavas avada ka automaatika ja elektroonika eriala. „Arvestades regioonis valitsevat nõudlust just automaatika ja elektroonika eriala spetsialistide järele, on Tallinna Tehnikaülikool ette valmistanud vastava õppekava, ühtlasi loodame haridusministeeriumilt ka riikliku tellimuse saamist,” ütles Keevallik.
TTÜ arendusprorektor rõhutas ka Tallinna Tehnikaülikooli soovi arendada koostööd kõigi Tartu ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega. „Meie ühine eesmärk peaks olema eelkõige tugeva tehnikahariduse pakkumine ka Lõuna-Eestis piirkonnas,” kinnitas Keevallik.
TTÜ Tartu kolledžis on lisaks rakenduskõrgharidusele võimalik omandada ka magistri- ja doktorikraad. Avatav Tartu kolledž on tehnikaülikooli jaoks neljas – praegu töötavad kolledžid Kuressaares, Virumaal ja Tallinnas.

Madli Leikop, REKKi infojuht
Kersti Vähi, TTÜ pressitoimetaja

Võistluse „Aasta õpetaja” 2007. a juhend

Võistluse „Aasta õpetaja” korraldavad Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium, maavalitsused, Eesti Haridustöötajate Liit, linnavalitsused ning Eesti Haridustöötajate Liidu maakonna- ja linnaliidud.
Võistluse eesmärk on tõsta esile, tunnustada ja tutvustada üldsusele õpetajaid, kasvatajaid, haridusasutuste juhte jt haridustöötajaid, kelle töö ja isiklik eeskuju on oluliselt kaasa aidanud noorte kujunemisele mitmekülgselt arenenud isiksusteks, positiivselt mõjutanud haridusasutuse, piirkonna, Eesti elu.
Kandidaate võivad esitada õpilased, lapsevanemad, pedagoogide ühendused ja kollektiivid, omavalitsuste liidud, kohalikud omavalitsused ning üksikisikud, haridusasutuse juhtkond jne. Argumenteeritud ettepanekud esitatakse õppeasutuse hoolekogule (nõukogule), kes koos ametiühingu organisatsiooniga hindab laekunud esildisi ja otsustab, keda ja missuguste argumentide alusel esitada õppeasutuse kandidaatidena maavalitsusele või linnavalitsusele. Riigiõppeasutuste nõukogud esitavad oma „Aasta õpetaja” kandidaadid HTMi koolivõrgu büroole hiljemalt 10. septembriks. Koolivõrgu büroo valib esitatud kandidaatide hulgast kaks riigiõppeasutuse pedagoogi saatmiseks üleriigilise võistluse kokkutulekule ja esitab need vastavale maa- või linnavalitsusele. Õppeasutuste hoolekogude (nõukogude) esildiste põhjal otsustavad maa- või linnavalitsused koos Eesti Haridustöötajate Liidu maakonna/linnaliiduga, kellele esitatud kandidaatidest omistada „Aasta õpetaja” nimetus.
„Aasta õpetaja” nimetuse väärili­-seks tunnistatute hulgast valivad maavalitsuse haridusosakond või linnavalitsuse haridusamet ja haridustöötajate maakonna/linnaliit välja esindaja(d), keda maakond/linn saadab „Aasta õpetaja” võistluse üleriigilisele kokkutulekule, mis toimub laupäeval, 6. oktoobril Tartus. Üleriigilise kokkutuleku korraldavad haridus- ja teadusministeerium ning Eesti Haridustöötajate Liit. Osavõtjate nimed teatatakse haridus- ja teadusministeeriumile ning Eesti Haridustöötajate Liidule hiljemalt 17. septembriks.
„Aasta õpetaja” üleriigilisele kokkutulekule kutsutakse maakondadest ja linnadest kokku 30 inimest, sealhulgas kaks pedagoogi riigiõppeasutustest (lisaks vastavast linnast või maakonnast esitatuile), järgnevalt: Tallinn – 6, Tartu –2, Pärnu – 1,
Harjumaa – 2, Hiiumaa – 1, Ida-Viru­maa – 4, Jõgevamaa – 1, Järvamaa – 1,
Läänemaa – 1, Lääne-Virumaa – 1,
Põlvamaa – 1, Pärnumaa – 1, Rap-lamaa – 1, Saaremaa – 1, Tartumaa – 1,
Valgamaa – 1, Viljandimaa – 1, Võru­maa – 1, riigiõppeasutused – 2.
Üleriigilisele kokkutulekule kutsutuid autasustavad haridus- ja teadusministeerium ning Eesti Haridustööta­jate Liit.
 

Tõnis Lukas, haridus- ja teadusminister
Sven Rondik, Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees

Riik rahastab 270 uut doktoriõppe kohta

Riikliku koolitustellimuse komisjon otsustas riiklikult rahastatavate doktoriõppe kohtade jaotuse, tellides kõigilt ülikoolidelt senisest rohkem doktoreid. Võrreldes eelmise aastaga suureneb uute doktoriõppe kohtade arv 20 võrra, s.o 270 kohani.
Riikliku koolitustellimuse alusel luuakse 2007/2008. õa Tartu Ülikoolis vähemalt 161 doktoriõppe kohta ehk 12 kohta rohkem kui eelmisel õppeaastal. Tallinna Tehnikaülikoolis luuakse 59 kohta (eelmisel õppeaastal 55), Tallinna Ülikoolis 21 kohta (20), Eesti Maaülikoolis 23 kohta (22), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias 3 kohta (2) ning Eesti Kunstiakadeemias samuti 3 kohta (2).
Riikliku koolitustellimusega tellib riik vastava õppe lõpetajaid, ülikoolid on vabad võtma oma vastutusel vastu rohkem soovijaid. Ülikoolidega sõlmitavates lepingutes jäetakse erialade jaotus kuni 50% ulatuses vabaks. Osaliselt vaba õppekohtade jaotamise õigus annab ülikoolile võimaluse arendada oma tugevusi ja hoolitseda õppejõudude järelkasvu eest.
2006. a oli doktoriõppe riiklik koolitustellimus 250 kohta. Eesmärk on jõuda 2015. aastaks 300 doktoriõppe koha tellimiseni. Doktoriõppe lõpetamise efektiivsus peaks selleks ajaks kasvama 65%ni. Praegu on see u 40%. Lisaks toetab riik 2007/2008. õa kõrghariduse rahvusvahelistumise programmi raames kaheksa doktorandi ja viie tõlkemagistrandi õpinguid välismaal kokku ligi kolme miljoni krooni eest.

Mõte

Pole halba ilma heata. Pronks­sõduri ümber lahvatanud kriis on kõige negatiivse juures andnud vähemalt ühe positiivse tulemuse: vist mitte kunagi varem pole Eestis arutletud sellise aktiivsusega venekeelse koolihariduse ja ajakirjanduse probleemide üle.

Saavutatud on sealjuures juba esimesed konkreetsed tulemused: lootus on saada senisest märksa põhjalikum venekeelne teleprogramm, haridus- ja teadusministeerium on aga muutnud venekeelse kooliharidusega tegelemise üheks oma prioriteediks.
Viimaste nädalate üleüldises integratsiooni pihta suunatud kriitikatulvas on kõige enam näidatud näpuga ühiskonna- ja ajalooõpetuse puudustele venekeelsetes koolides. Nende ainete õpetajaid on süüdistatud vene noorsoo rikkumises, mida kinnitab muuhulgas tõsiasi, et küsitluste järgi leiab üle poole vene koolinoortest, et Eesti liitus Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Kuigi probleem on olemas, tundub mulle kummati, et enne õpetajate süüdistamist oleks kasulik heita kriitiline pilk Eesti haridussüsteemile.

Erinevad ajalookäsitused
Ma ei saa kuidagi lahti tundest, et praegu­ne venekeelne ajalooõpetus on justkui peegelpilt nõukogudeaegsest ajalooõpetusest eesti koolides. Enamik meist peaks mäletama olukorda, kus ametlikud ajalooõpikud esitasid Eesti ajaloost ühe pildi, ent õpetajad ja enne­kõike vanemad hoopis teise. Kuigi vormiliselt oli kõik korrektne, tundides järgiti ametlikke õppeprogramme ja -kirjandust, uskusid sisuliselt sellesse kooli ajalooõpetusse vähesed, omandades oma ajalooteadmised pigem väljaspool klassiruumi. Seda fenomeni on põhjalikumalt analüüsinud kultuuripsühholoog Peeter Tulviste, kirjeldades seda kui „ametliku” ja „mitteametliku” ajalookäsituse paralleelset eksisteerimist, mis üksteisega kuigivõrd ei ristunud.
Praegu paistab olukord vene koolides olevat üsna samasugune – ametlikud ajalooõpikud, mis on lihtsalt eesti keelest vene keelde ümber pandud, esindavad ametlikku ajalootõde, samas kui õpetajad ja ennekõike vanemad vahendavad lastele hoopis teisi minevikuarusaamu.

Kriitiline pilk ajalooõpikutele
Milline oleks sellises olukorras mõistlik käitumine? Kas veeretada kogu süü õpetajatele ja vanematele ning sundida neid juhinduma ametlikest ajalooõpikutest? Mulle ei tundu see viljakas. Mäletame omaenda kogemusest, et ükski piits ei oleks suutnud meid panna uskuma kõike, mida nõukogudeaegsed kooliõpikud ajaloost pajatasid. See lihtsalt ei läinud kokku meie enda sotsiaalse kogemuse ja perekondliku ajaloomäluga.
Niisiis tundub olevat viljakam vaadata kriitiliselt üle need ajalooõpikud ja õppekavad, mille järgi venekeelsetes koolides ajalugu õpetatakse. Kas need on üleüldse ühildatavad vene koolinoorte kultuuri- ja ajalootaustaga? Kas on üldse lootust, et nende pinnalt on võimalik äratada vene noortes huvi Eesti ajaloo vastu? Ma pelgan, et vastus on eitav.
Pole lootustki, et eesti koolinoortele mõeldud õpikud hakkavad tööle venekeelsete koolinoorte peal. Ükski inimene ei soovi tunnist tundi kuulda, kuidas tema rahvuskaaslased on sooritanud minevikus vaid halba ja külvanud õnnetust.
Leian, et on tagumine aeg asuda koostama spetsiaalseid ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpikuid venekeelsetele koolidele, mis arvestavad nende õpilaste ootuste ja vajadustega. Need on õpikud, mis ei peaks kutsuma üles vastandumisele, vaid looma eeldused teineteise paremaks mõistmiseks.
Loomulikult ei kutsu ma üles kirjutama õpikuid, mis pajatavad Eesti-Vene „sajanditepikkusest sõprusest”. Meie endi ajalookogemus on jällegi õpetanud, et selline möödaniku vägivaldne moonutamine ei anna tulemusi. Kuid kindlasti väärib vene koolides senisest enam tutvustamist vene kultuuri ajalugu Eestis, mis ei piirdu sugugi vaid nõukogude ajaga (nagu näitavad prof Sergei Issakovi rohked uurimused).

Vene minevikupärand Eestis ei tähenda üksnes küüditamist
See võiks luua vene koolinoorte seas eelduse mõista oma kogukonna kultuurilisi juuri ja näidata, et vene minevikupärand Eestis ei tähenda vaid küüditamist ja kollektiviseerimist. Samuti tundub perspektiivika lahendusena tuua õpikutes välja eesti ja vene rahva kannatuste ühisosa Teises maailmasõjas, selmet neid teineteise vastu välja mängida. Pole saladus, et vene rahvas kannatas Stalini hirmuvalitsuse ajal vähemalt samavõrd kui teised Nõukogude Liitu inkorporeeritud rahvad. Ja seda näidete rida võiks veel pikalt jätkata.
Kuid ühesõnaga, tuleks loobuda eesti ajalooõpikute sõna-sõnalisest vene keelde tõlkimisest ja selle asemel asuda nende kultuurilisele tõlkimisele, st mugandamisele sellisel moel, et nende sõnum oleks vene koolinoortele arusaadav ja aktsepteeritav.

Olulisim lojaalsus Eesti riigile
Mu meelest pole mõistlik loota, et kõik vene noored hakkavad iial heldima nendesamade ajaloosündmuste peale, mis ajavad rinna kummi eesti koolinoorel. Palju olulisem on, et vene koolinoor respekteeriks oma sünniriigi avalikku ajalookäsitlust, tunnistaks selle põhiseadust ja poliitilist korda. Ehk teisisõnu, ma leian, et tuleb loobuda mõttest kasvatada kohalikest venelastest „väikeseid eestlasi”, kes jagavad kõiki kohalikke kultuuriväärtusi. Märksa viljakam on, kui venekeelsetest koolidest väljuvad noored, kes on oma kultuuriliselt identiteedilt venelased, ent poliitiliselt identiteedilt eestlased, st lojaalsed Eesti riigile.
Kõik lootused ehitada üles „tõupuhas” Eesti Vabariik, kus kohta on ainult nendele, kes on nii kultuuriliselt kui ka poliitiliselt eestlased, on vaid tunnistus naiivsest passeismist või poliitilisest künismist.

Kirjad

Teine ajalugu
Hilje Sarapuu sai 16. aprillil 86-aastaseks. Mina tunnen teda nii kaua, kui mäletan, sest elasime kitsa, kuid mugava Mustamäe maja samas trepikojas. Kaugeid aegu oma elus ei meenutanud ta kunagi ja mina ei küsinud. Sellest, mida tal tuli üle elada, kuulsin alles tunnis, mille külaline ta oli.
Enne tunnikella küsis ta minult: „Mis keeles ma peaksin rääkima?” Minu vastus oli: „Tahaksin, et jõuak­site õpilaste hingeni.” Hilje Sarapuu rääkis vene keeles. Kõik 45 minutit valitses klassis peaaegu surmavaikus. Isegi tunnilõpukell ei sundinud kedagi kohalt tõusma. Miks?
Sellele küsimusele proovis vastata 11. klassi õpilane Maria Posledova:
„Aprillisündmused jaotasid Tal­linna elanikud kahte leeri: kummalgi oli oma tõde. Arusaamine sellest, mis juhtus, sõltub kasvatusest, ajaloolisest mälust ja koolis õpitud ajaloost. Mina kasvasin üles peres, kus Suure isamaasõja ajal hukkusid või jäid teadmata kadunuks paljud sugulased, kus osalesid minu vanaisad. Seda tragöödiat ei unusta me kunagi. Ainult sellist ajalugu olingi tänini tundnud, ainult selle poole tunded olid mulle lähedased ja arusaadavad. Näib, et nimelt selles peitubki kahte „erinevasse” leeri jagunevate Eesti elanike vastastikuse mittemõistmise põhjus.
Teisest ajaloost lugesin ma õpiku­test, aga peale korduvate otseste ette­heidete oma ajaloolise kodumaa, Venemaa suunas ma seal midagi ei märganud. Küllap olekski see kõik jäänud minu teadvusesse, kui ma ei oleks kohtunud Hilje Sarapuuga, kes oli sõjasündmuste tunnistaja ise neis sündmustes osalenuna. Tema nägi sõda „teiselt” poolt.
Ta ei rõhutanud midagi, lihtsalt jutustas meile oma elust: õppis, töötas õpetajana, läks mehele, sünnitas lapsi, aga siis jooksis kõik karile. Lisaks teadmine, et kodumaad enam ei eksisteeri ja tema ning tema pere seal elada ei tohi. Sõda, mehe arreteerimine, ema ja poja kaotus, kümme aastat laagrielu kauges Mordvas ja raske tagasipöördumine normaalse elu juurde. Kõik see oli juhtunud tema elus, kuid mina ei näinud enda ees mitte kibestunud, vaid optimistlikku, naist, kes armastab oma maad ja inimesi.
Hilje Sarapuu kirjeldas sõjasündmusi üksikasjalikult. Ta lihtsalt rääkis, aga tüdrukud klassis suutsid vaevu pisaraid tagasi hoida. Mind hämmastas selle tugeva naise uskumatult hea mälu: tal olid meeles kõigi vene koolide direktorite nimed, kes sõja hakul arreteeriti. Peale perekonnanimede mäletab ta sama täpselt ka nende raskete aastate teisi üksikasju. Kuidas tal sellise mäluga õnnestus säilitada armastus inimeste ja elu vastu?
Nüüd võin öelda, et olen õnnelik: mul õnnestus kuulata – ja loodan, et ka mõista – „teist” poolt. Ma tõepoolest mõistsin paljut ja paljusid. Mulle tundub, et sellised vestlused annavad palju rohkem kui kuivad õpikutekstid. Võib-olla tasuks neis avaldada mõlema poole pealtnägijate jutustusi, mitte ühesuunalist propagandat. Nüüd, tundes eri inimeste ajalugu, on mul kergem teha valikuid. Olen Hilje Sarapuule tänulik, et ta andis mulle võimaluse mõista.”

Kõik riigid nõuavad riigikeeleoskust
Lugedes Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ajalooõpetaja Igor Kalakauskase artiklit „Millises suunas peaks liikuma vene kool?” (vt ÕpL, 18.05.), leidsin, et pean paar sõna vastu kirjutama. Täpselt ei saanud arugi, mis oli selle artikli eesmärk, kas leida püstitatud küsimusele vastus või lihtsalt niisama soiguda.
Algul olin üllatunud, et oh kui tubli vene kooli ajalooõpetaja, vorpis nii pika ja sisuka artikli eesti keeles valmis. Aga kui lugesin Õpetajate Lehe peatoimetaja kommentaari, et nad seal toimetuses ise tõlkisid, ei osanud ma muud öelda kui vaat kus lops. Sain alles nüüd aru, miks nii palju räägitakse vene koolide õpetajate keeleoskusest. Tule taevas appi, kuidas saab õpetaja tegelda Eesti Vabariigis enesetäiendamisega, kui ta ei oska kesktasemel eesti keelt?
Keeleõpe on tahtmise asi. Kuidas kujutate ette vene õppekeelega kooli, mida juhib eestlasest koolijuht, kes ei valda vene keelt? Aga venelasest koolijuhte, kes oskavad riigikeelt heal juhul D-kategooria tasemel, on Eesti riigis küll. Kus on siin õiglus? Keda diskrimineeritakse, kas venelasi või eestlasi? Miks enamik eestlasi on õppinud oma kodumaal kas või suhtlustasemel ära vene keele? Ega see eestlastelegi kergem ole.
Mulle ei meeldinud ka artikli autori väide, nagu ei võetaks üleriigilistel konkurssidel ja võistlustel tõsiselt vene koolide töid. Vale puha! Meie kool (vene kool!) saatis eelmisel aastal Eesti Ajalooõpetajate Seltsi ühiskonna­õpetuse metoodiliste materjalide võist­lusele 4. klassi ühiskonnaõpetuse metoodilise materjali, mida meie kooli ühiskonnaõpetaja õpetab osaliselt eesti keeles. Saavutasime riigis teise koha. Kavatseme saata 30. ok­-toobriks ka integreeritud ainetundide metoodilise töö.
Leian, et vene koolid on ise väga passiivsed, peites end keeleoskamatuse taha. Tehke koostööd oma kooli eesti keele õpetajatega. Hea tahtmise korral saab keele selgeks ning võitegi konkurssidel osaleda. Vene õppekeelega koolidele on avatud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse projektid. Ole mees ja kirjuta!
Enne kui hakata süüdistama Eesti Vabariiki või ministeeriumi, võiks vaadata oma nina ette ja küsida, mida mina saaksin teha, et vene kooli õpetajatel ja lastel oleks tulevikku riigis, mille nad on pärast taasiseseisvumist siia jäädes valinud oma kodumaaks. Kõik, rahvusest olenemata, peavad austama ja täitma Eesti Vabariigi seadusi, kaasa arvatud keeleseadust.
Iga endast lugu pidav inimene õpib ära selle rahva keele, kelle keskel ta elab. Ma ei kujutaks ettegi, et läheksin Venemaale elama ja hakkaksin riiki süüdistama selles, et mul ei lubata seal eesti keeles töötada. Venemaal töötades tuleb ju kohalikku keelt vallata või kuidas?
 

Igor Kalakauskas, Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ajalooõpetaja
M. L. (Autor on toimetusele teada.)

Kui mina olin veel väikene mees

Et kõik oleksid õnnelikud

Kirjand kui arvamuslugu

Tartu Karlova Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning meediaõpetaja Külliki Kask leiab, et koolikirjandist selle praegusel kujul tuleks loobuda. Tema õpetab klassikalise kirjandi asemel arvamusloo (kolumni) kirjutamist.

Lugesin hiljuti juhuse tahtel 30 abituriendi esseesid. Olen küll kuulnud, et riigieksamikirjandid muutuvad iga aastaga järjest ühenäolisemaks, aga nii suurt trafaretsust ei osanud ma oodata. Esseede ülesehitus oli väga sarnane. Ligi 90% töödest algas tõdemusega, et kõik on väga hästi. Seejärel kirjutas ligi 90%, et suurepärasele olukorrale vaatamata esineb siiski üksikuid probleeme ja puudusi. Lõpus väideti, et probleemidest saadakse kindlasti üle. Esseede autorid õppisid eri koolides, kuid töid lugedes jäi mulje, nagu oleks tegemist ühe ja sama klassi õpilastega, kellele range õpetaja on tahvlile ette kirjutanud, kuidas tuleb kirjutada. Esseede sisuline külg oli samuti trafaretne. Jäi mulje, et autorid pole teemakohaseid raamatuid üldse lugenud, et kogu tekst on „sulepeast välja imetud” või pärit raadiosaatest „Vox populi”.
Külliki Kase õpilased nii ei kirjuta. Tema lähtub arvamusloo kirjutamise õpetamisel nendest teemavaldkondadest, mis on riiklikust eksamikeskusest seoses riigikirjandiga koolidele teatavaks tehtud: Eesti ja eestlased, eetika, moraal, religioon, sport jne. Nende seast palus ta juba 10. klassi õpilastel oma lemmikvaldkonnad välja valida ja nendesse süvenema hakata. Valiku tegemine on paratamatu, kui tahame, et õpilane ei jää üldsõnaliseks – kõigisse kümnesse teemavaldkonda ta piisavalt süveneda ei suuda.
Ükski ajaleht ei telli arvamuslugu inimeselt, kes teemat ei valda. Heietusi ei avaldata. Kirjutaja peab teadma süsteemi, põhimõisteid, tõestusmaterjali, ekspertide arvamusi, teemakohast kirjandust, artikleid, statistikat jm.
Külliki Kask: „Minu õpilased valivad 10. klassis ühe valdkonna välja ja hakkavad selle kohta materjali mappi koguma. Kõigepealt seletavad nad endale selle valdkonna põhimõisted lahti. Kui õpilane tahab kirjutada eetika teemal, teeb ta endale selgeks, kuidas eri koolkonnad eetikat käsitavad, missuguseid eetilisi probleeme on meie ühiskonnal ühiskonnateadlaste hinnangul jne. Rahvusvahelistest suhetest on võimatu huvitavalt kirjutada, kui ei teata nende suhete ajalugu ja tänapäeva. Ka kultuuri teema eeldab põhjalikku süvenemist. Kui õpilane tahab kirjutada keskkonna teemal, ei piisa üleskutsest metsa hoida. Peab teadma, mis on ökosüsteem, mida taotleb roheliste liikumine, kes oli Albert Schweitzer jms. Kui seda kõike on uuritud, ei arva abiturient, et aukartus elu ees on hirm elada, nagu ühel aastal olevat riigieksami kirjandites väidetud.
Õpilased ning ka õpetajad ja kooli­juhid peavad mõistma, et kirjand ei ole eesti keele eksam, vaid komplekseksam. Õigekirja eest saab õpilane maksimaalselt 35 punkti, stiili ja vormistuse eest natuke juurde. Sisuline osa on aga 45 punkti. See aeg on am-mu möödas, mil enne kirjandit tuli lihtsalt välja puhata. Riigieksamile tuleb minna kirjutama korralikku arvamuslugu. Kui ma ise viimati arvamuslugu kirjutasin, kulus materjali kogumiseks üheksa tundi, ehkki kirjutasin teemal, mida tean ja tunnen ning milles pean end eksperdiks. Kui kaua vajab siis arvamusloo kirjutamisel ettevalmistusaega veel õpilane?”
Külliki Kask toonitab veel üht olulist momenti: kirjandi kui arvamusloo kirjutamiseks peab valmistuma kogu kool, mitte ainult eesti keele õpetaja. Kirjandid tulevad palju sisukamad, kui koolis õpetatakse eetikat, religiooni, loodushoidu, psühholoogiat jms. Kui Forseliuse gümnaasiumis viidi läbi kolmeaastane loodushoiu kursus, hakkasid õpilased sel teemal väga hästi kirjutama.
Inimese ja inimsuhete teemadel saab Külliki Kase arvates väga hästi kirjutada ilukirjanduse põhjal. Kes selleks teemaks valmistub, peab palju lugema. Ilukirjanduse tuum ongi ju inimsuhted. Sealt saab näiteid tuua.

Argumenteeritus
Külliki Kask: „Arutlus muutub sisukaks siis, kui õpilane saab aru, mis vahe on arvamusel ja faktil. Fakti ei ole võimalik tõestada. Fakt on fakt.
Kui õpilane alustab kirjandit fakti­ga, ei saa ta millegi üle arutleda ja läheb lihtsalt kirjeldamise teed. Arvamuslugu on oma arvamuse tõestamine.
Väga hästi oskavad oma arvamusi argumenteerida need, kes on käinud läbi väitlusvõistlused. Nad kasutavad statistikat, analoogiaid, näiteid kirjandusest, eksperthinnanguid. Argu­mentidest peabki kirjand koosnema. Päheõpitud tsitaatide lükkimine teksti ei veena kedagi.”

Piltlikkus
Külliki Kask: „Kirjandus on kunstiaine. Kirjanik ja ka ajakirjanik mõtle-vad piltides. Film, telesaade, artikkel – nende kõik peamised ideed on väga piltlikud. Niisamuti peab arvamuslugu olema piisaval määral piltlik.
Õpilane saab õppida piltides mõtlemist ilukirjandust lugedes. Niisama unistades ka muidugi, aga lugemine on piltides mõtlemise hea treening. Kuidas tegelane välja näeb? Kuidas kirjaniku loodud kujundid mõjuvad, kui palju eri tähendusi neil kujunditel on? Olen vahel lasknud õpilastel luuletuse põhjal tekkinud kujutluspilte üles joonistada. Näiteks Smuuli „Mälestusi isast”. Väga erinevaid ja huvitavaid pilte joonistati ja hakati ka piltlikumalt kirjutama.”
Külliki Kask märgib, et arvamusloos on tähtsal kohal autori isiklik seisukoht. Seepärast peab iga õpilane jõudma väljavalitud teemavaldkonnas oma arusaamiseni. Oscar Wilde on öelnud, et kirjanik ei soovi iga oma teosega ise kaasas käia. Lugeja peab midagi ise ka arvama ja ette kujutama. Iga lugeja loobki endale kirjaniku teksti põhjal uue teose.

Oma arvamus
Külliki Kask: „Õpilased peavad harjuma tõsiasjaga, et arvamused on tihti väga erinevad – siis julgevad nad oma seisukoha kindlamini välja öelda. Tuleb selgitada, et ka ilukirjanduse puhul on arvamuste lahknemine loomulik. Huvitav näide on Šolohhovi „Ülesküntud uudismaa”. Minu kooli­põlves oli see lõbus raamat. Nüüd lugesid mu õpilased seda ja ütlesid, et neile tuli nutt peale, nähes, mida inimestega tehti. Davõdovit ei pidanud keegi positiivseks tegelaseks, poolehoid kuulus hoopis kulakule, kes kodust välja aeti.
Ka rühmatöös näevad õpilased, et klassikaaslased mõtlevad erinevalt ja et see on täiesti loomulik. Rühmatööd on muidugi keeruline hinnata, aga klassis loob see arutleva õhkkonna. Tuleb ette, et mõni ei osale arutelus aktiivselt, aga talle jääb vähemalt meelde, et vaieldi ja arvamused erinesid.
Erinevad arvamused tulevad selgelt esile grupiväitlustes. Suuri klasse on hea mitmeks rühmaks jagada ja käsitleda siis üht teost mitu tundi – nii et iga rühma seisukohad selgelt esile tuleksid. Ühed esitavad arvamusi, teised jälgivad ja küsivad.
Ka lavastused on head. Minu õpilased on lavastanud suure mõnuga Andrus Kivirähki „Rehepappi”. Raa­matu põhjal stsenaariumi kirjutamine ja selle esitamine kujundab õpilastel selgema arvamuse.”
Kirjandus omaette õppeaineks
Külliki Kask ütleb, et kirjandid ja arvamuslood muutuksid palju sisukamaks, kui kirjandus oleks põhikoolis eraldi õppeaine, nagu on eetika, religioon, psühholoogia jt.
Külliki Kask: „Meil räägitakse juba aastakümneid õppekava integratsioonist, aga seni on selle ainus näide eesti keele ja kirjanduse liitmine üheks õppeaineks. Teistes valdkondades on õppeaineid hoopis juurde tekkinud. Näiteks loodusõpetuse kõrvale inimeseõpetus.
Kui õpilane peab põhikoolis aasta jooksul läbi lugema ainult neli teost – veerandis üheainsa raamatu – ja kui seda lugemist eraldi ei hinnata, siis saab ju lugemata ka hakkama. Lugemata jätmise eest üks halb hinne, keeleõppe eest kolm head – ongi positiivne tulemus käes. Lapsed oskavad kalkuleerida küll.
Õpilasel peaks olema võimalik valida põhikoolis kirjanduse eksamit. Raamatute lugemise huvi peab kujunema välja just põhikoolis, keskkoolis on sellega tihti juba hilja alustada.Vahepeal oli põhikoolis aine nimetus ainult eesti keel. Nüüd on eesti keel ja kirjandus. Aga kirjandust on vaja eraldi ainena.
On tõeline rõõm, kui klass on häälestunud lugemisele, kui enamik õpilasi loeb õpetaja surveta läbi ettenähtud raamatud ja rohkemgi. Kui klass loeb, tulevad toredad arutelud.”

Tõusva päikese maalt

Jaapan on ehe näide, et ka traditsioonilisel ühiskonnal on praegusaja maailmas võimalik tippu tõusta ja tipus püsida. Kaotanud küll suure sõja, suutis ta ometi saada majanduslikuks suurvõimuks, võrdväärseks võitjatega.

Traditsioon tähendab järjepidevust. Inimeksistents on võimalik teatud piirides – vägagi kitsastes piirides, seda suuresti traditsioonidele toetudes. Traditsiooni kuulumist ja traditsioonis olemist on nimetatud tõe teeks. Aastatuhandete pikkuse traditsiooni kandja on Jaapani keiser, päikesejumalanna Amaterasu otsene järglane, kes kandis taevakuninga tiitlit.

Sajandi sündmus
Keiser on taganud Jaapani läbilöögivõime igal ajastul, teeb seda ka praegu. Üks iidne rituaal oli, et ta läks üles mäe otsa ja vaatas sealt alla oma maa peale, tehes maa viljakaks. See, et päikese pilk viljastab, on üldtuntud müütiline motiiv. Keiser tagab maa viljakuse praegugi, küll veidi ülekantud mõttes. Kuigi tal pole reaalset maist võimu, on tema vaimne autoriteet see, mis konsolideerib ühiskonda. Nagu omal ajal vahendaja jumalate ja inimeste vahel, on ta nüüdki vahendaja vaimse ja maise maailma vahel. Keisri autoriteet on jumalik autoriteet, seda ei saa seada kahtluse alla. Keiser ühendab enda isikus aega ja ruumi, läinud sugupõlvi praegusaja inimestega. Just tänu tema ühendavale algele on Jaapan see, mis ta on.
Kõrgemaid külalisi kui Jaapani keiser ja keisrinna pole meil enam eriti võimalik vastu võtta. Kui, siis peaks jumal ise Eestimaa pinnale maha astuma. Keiser Akihito isa loobus jumalikust tiitlist, Eestit külastas seega viimane valitsev Päikese poeg. Kindlasti on maailmas alles teisigi Päikese järeltulijaid, näiteks inka Peruus, kes osaleb praeguseni päevapööramisaegstes rituaalides; ilmselt leidub Päikese järglasi ka Põhja-Ameerika indiaanihõimudes. Kuid keiser Akihito on ainuke trooniv maailmariigi ainuvalitseja, kelle järjepidevus juurdub müütilistesse aegadesse. Müütiline Päevapoeg mängib muide teatud rolli ka eesti mütoloogias.

Väike ja töökas
Traditsioonide austamise poolest tuntud jaapanlased on ületamatud oma kohusetunde ja töössesuhtumisega. Eks ole eestlasedki uhked oma tööeetikale: kui jaapanlased on suur ja töökas rahvas, siis meie tavatseme endast rääkida kui väikesest ja töökast rahvast.
Eestil ja Jaapanil on rohkem ühist, kui esmapilgul märgata. Tavapäraselt tõstetakse meil esile kummagi maa piiriprobleeme – iseloomulikult ühi­se naabriga. Kuid ühendab seegi, et asume teine teises maailma otsas. Meie maadki on asustatud peaaegu ühel ajal: umbes 12 000 aastat tagasi, ligikaudu siis, kui tulevased aistid saabusid taganeva jää järel tulles Läänemere äärde, jõudsid ka Jaapani esmaasukad ainud Jaapani saartele. Aistideks ehk aestideks kutsuti tõenäoliselt leedulaste-lätlaste ja võimalik et ka eestlaste esivanemaid. Aiste takistas jäämüür, ainudel oli vastavalt pikem tee minna.
Ainude ja eestlaste maailmapildis on palju ühist. Ainud nimetavad end tegelikeks ehk tõelisteks inimesteks. Ainu ‘inimene; mees’ käibib tähenduses ‘tõeline inimene; õilis, suursugune inimene’. Ainusid võib võrrelda nii eestlaste ja lätlaste kui ka paljude teiste vanade rahvastega, kes ütlevad enda kohta vastavalt kas ‘maarahvas’, ‘maa inimesed’ või lihtsalt ‘inimesed’ – eristumaks metsa- ja linnurahvast, veeinimestest, maa-alustest ja mitut liiki ülailmalistest.
Ainumosiri (Ainude maa, s.o Ini­mes­te maa) hõlmas omal ajal lisaks Jaapanile Sahhalini, Kuriilid ja Kamtšatka. Egip­tuski öeldi ajaloo koidikul olevat lihtsalt Inimeste maa ning inimene tähendas algselt egiptlast.
Ainu ja karu usuti pärinevat ühest esiisast; karu kasvatati kodus rituaalsetel eesmärkidel. Kui karupoeg oli väike, imetas teda ainu naine. Et naine toidab rinnaga karupoegi, selle kohta on teateid meiegi pärimustest (Loorits: naine imetand karu poegasi).
Virumaalt pärit maailmarändur Krusenstern külastas aastal 1805 esimese Vene ümberilmareisi juhina Sahhalini rannikut. Ainude heasüdamlikkus, mis väljendunud nii näojoontes kui ka kõnes ja käitumises, külalislahkus ning väärikas tagasihoidlikkus, sh ükskõiksus kingituste suhtes, jättis parunihärrale nii sügava mulje, et ta pidas ainusid parimaks kõigist rahvastest, kellega tal kunagi tulnud kokku puutuda, eestlased loomulikult kaasa arvatud.

Inimeste keel, maakeel
Ainu keelel (otsetõlkes ‘inimeste keel’, vrd maarahvas ja maakeel) puuduvat sugulus ühegi teise keelega. Eestlase kõrva jaoks tuleks nende keeles siiski midagi tuttavat ja kodust ette: ainu keelt iseloomustab meloodilisus, s.o vokaalide küllus nagu eesti keeltki. Ainu ei haugu ega susista rääkides. Ainu ütleb: hing läks raskeks – selle asemel, et öelda ma vihastusin (vrd ajas hinge täis, hing sai täis). Ainu pärib nime surnud inimeselt, nagu meilgi omal ajal kombeks oli. Ainu neiu võis teatud puhkudel valida ise endale mehe, milles leiame üks-ühest vastavust eesti omaaegse tupelekutsumiskombega. Kus jõgi langeb merre, on ainudelgi jõesuu. Ainu kotan tähendab kodu, alates kodumajast ja -külast kuni kodumaani välja; kotan võib koosneda ka ühest majast; vrd eesti kotun, kotahn ‘kodus’.

Pirita kloostris süttib jälle elav tuli

Lavastaja Üllar Saaremäe süütab Pirita kloostris elava tule – Jeanne d’Arci lavastus saab olema ehe, karm ja kõnekas. 10.–19. augustini kestev Birgitta festival avatakse 15. sajandi ajaloolis-religioosse draamaga Jeanne d’Arcist (10. ja 11. august). Looga, mis on inspireerinud sadu kirjanikke, millest on tehtud lugematu arv filme ja lavastusi. Ja mis on ikkagi saladuslik ning mõistetamatu, müstiline oma jumalikus jõus ja vapustav oma inimlikus traagilisuses. Eesti lavastuse sõnum on: maailma vajab armastust, mitte ohvreid. Esituskoosseis on iidsete müüride vääriline: dirigent Anu Tali, so­listid, näitlejad, koorid, suur orkester. Peaosades Mirtel Pohla ning Rain Simmul. Lavastuses on suur osa valgusel, filmi- ja videomaterjalil, mis saab kuvatud ka müüridele.
14. augustil muutuvad Pirita kloostri varemed Buenos Airese linna tänavateks, et näidata läbi Piazzolla tango-ooperi naise rolli katoliiklikus macho-ühiskonnas. Selle loo kokkuvõttev sõnum on halastus: hukkamõistetud ja varjuna linnatänavatele hulkuma jäetud Maria saab loa sünnitada – justkui lunastaja sellele langenud linnale. Tegemist on 20. sajandi ühe enimmängitud ooperiga, mis jätkab oma võidukäiku maailmalavadel. Meiegi lavastuse meespeaosalist Daniel Bonilla-Torrest (Puerto Rico) on juba kutsutud selle ooperiga nii Panamasse, USAsse, Jaapanisse kui ka Moskvasse.
Publiku lemmikuks kujunenud Orffi „Carmina Burana” (15. august) järel tuleb lavale Moskva Novaya Opera trupp oma võrratult tugevate ja kaunite häältega. 16. augustil näeb Rubinsteini romantilist ooperit „Deemon” pimeduse riigi valitseja vajadusest maapealse naise armastuse järele. Oma jõu ja valitsuse annaks ta ära armastuse eest, aga kui seda ei taheta –
pöördub kurjuse juurde tagasi.
Muusikaline pühendus Maria Callasele on lavastatud galakontsert (17. august), milles kuuleb kauneid aariaid ning koore ja näeb filmilinal katkeid legendaarse ooperidiiva elust. Esmakordselt on Birgitta muusikateatri festivali kavas ballett. 18. ja 19. augustil astub lavale Ve­ne keiserlik balletitrupp klassikalise ja džässballeti etendustega. Lisaks suurejoonelistele lavastustele, tipptasemel heli-, valgus- ja projektsioonitehnikale ning müstilisele festivalipaigale pakub Birgitta festival publikule mugavaid tingimusi: tõusuga tooliread, ilmastikukindel katus ja aknaluugid võimaldavad etendusi nautida iga ilmaga. Etenduste vaheajal saab sumedat augustiõhtut vee­ta spetsiaalse festivalimenüüga meeleolukal suveterrassil.

Riigieksamite süsteemi käivitamine kümme aastat tagasi oli Eesti jaoks tähtis hariduspoliitiline sündmus. Esimese väikese juubeli tähistamisest ei ole aga midagi kuulda olnud.

Urve Läänemetsa üleskutse selle aasta 19.01. Õpetajate Lehes – avaldada arvamust toimiva süsteemi muudatusettepanekute kohta – piirdus nädal hiljem samas ilmunud kolme kommentaariga (T. Tõnso, J. Hohensee ja M. Rebane).

Vastandlikud arvamused
Ometi on riigieksamite süsteem nende kümne aasta jooksul vähemasti kord aastas andnud põhjust meediasündmuseks. Seda siis, kui Eesti Ekspress avaldab järjekordse(d) koolide „paremusjärjestuse(d)”. Tänavu sai erandlikult meediasündmuseks ka matemaatikaõpetajate avalik pöördumine 2007. aasta riigieksami asjus. On tähelepanuväärne, et laiema avaliku huvi põhjustas eelkõige ettepanek vahetada välja matemaatika riigieksami komisjoni esinaine.
Kümme aastat on kindlasti piisavalt pikk aeg, et püüda teha üldise­maid kokkuvõtteid ja arutleda riigieksamite süsteemi edasise arengu üle. Põhi­küsimuseks peaks seejuures olema riigieksamite kui hariduspoliitilise insti­tutsiooni otstarbekus. Alljärgnevalt mõned mõtted sellel teemal, mis ei pretendeeri küll viimase instantsi tõele, aga võiksid olla üheks lähtekohaks edaspidistele aruteludele ja võimalik, et ka poliitilistele otsustustele.
Kõigepealt oleks otstarbekas sõnastada mõned loomulikuna näivad eeldused.
     Haridussüsteem on tervik, mille osad omavahel ühilduvad, pakkudes õppuritele elukestva õppe erinevaid võimalusi.
     Haridussüsteemi kujundamisel lähtutakse põhimõtetest, mis on ühtsed kogu süsteemile.
     Formaalharidussüsteemis on kooli õppekavade koostamise aluseks riiklik haridusstandard.
Põhikoolis ja gümnaasiumis on riiklik haridusstandard põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (RÕK).
Senised arvamusavaldused riigieksa­mite süsteemi kohta ulatuvad (ha­ri­dus)poliitiliselt tundlikule teemale
iseloomulikult „seinast seina”. Ühes seinas on need, kelle arvates olemas­olev süsteem on põhimõtteliselt otstarbekas ja vajalik, mõnda korralduslikku detaili tuleks aga aeg-ajalt täpsustada ja muuta. Teises seinas on need, kelle jaoks riigieksamite süsteem on üdini vale, põhinedes vääradel eeldustel ja iganenud haridusideoloogial ning aidates seeläbi taastoota totalitaarset haridussüsteemi.
Tunnistan, et möödunud kümne aasta jooksul on minu arusaamad riigieksamite süsteemist nihkunud vähehaaval esimesena nimetatud seinast vastassuunas. Osaliselt väljendub selles ilmselt süsteemiinseneri ja poliitiku vaatenurkade teatav erinevus.

Riigieksamite negatiivne mõju
Haridussüsteemi osade, sh õppeastmete ja -tasemete ühilduvus tähendab sobivate liideste olemasolu nende vahel. See omakorda võimaldab õppe­asutustest moodustada toimivat võrgustikku, õppuritel aga suhteliselt sujuvalt selles võrgustikus oma õpiteed kujundada. Selliseid liideseid võiks ülekantud tähenduses vaadelda kui spetsiaalseid ühenduslülisid süsteemi osade vahel. Taolise liidese elektriliseks analoogiks sobib pistiku ja pistikupesa komplekt. Elu on aga näidanud, et tehnilise analoogi mehaaniline laiendamine haridussüsteemile võib osutuda kahjulikuks. Seda eriti siis, kui püütakse luua liides, mis on sama jäik kui pistiku ja pistikupesa komplekt.
Kümme aastat tagasi kuulusin kindlalt nende hulka, kes pidas riigi­eksamite kehtestamist mõistlikuks. Mõningad kahtlused seondusid vaid eesti keele (emakeele) eksami otstarbekusega, täpsemalt hindamise üheselt tõlgendatavate kriteeriumidega. Omajagu põhjust optimismiks andis ka minu kõrgkoolijuhi positsioon. Enamgi veel mõjutas seda aga arusaam riigieksamitest kui mõistlikust liidesest kahe õppetaseme vahel, mis annab võimaluse samanimelisi eksamitulemusi üheselt mõista ning usaldusväärselt ja mitmeotstarbeliselt kasutada.
Kümme aastat riigieksamite rakendust on aga järk-järgult süvendanud minu ja mitte ainult minu kahtlusi selle institutsiooni mõttekuses. Eel­kõige on see seotud süsteemi negatiivse mõjuga kogu formaalharidussüsteemi „alumisele osale”, lasteaiani välja. Veel laiemalt väljendub aga ebasoovitavate hoiakute süvenemises kogu ühiskonnas.

Kooli õigus tõlgendada RÕKi
„Teise serva” kõige järjekindlam esindaja Jaak Hohensee on riigieksa­mite süsteemi ja selle institutsionaalset kehandit, Riiklikku Eksami- ja Kvali­fi­katsioonikeskust (REKK), nimetanud riiklikuks hindamismasinaks, mis tuleb lammutada. Samas arvab ta, et riigieksamite peatamisega praegune totalitarismist läbi imbunud põlvkond toime ei tule, sest riigieksamite lõpetamine on keerulisem kui selle süsteemi käivitamine.
Millised on siis põhiargumendid riigieksamite kui „kurjuse impeeriumi” kehastuse vastu? Jaak Hohensee hinnangul on põhiküsimus, kellel on õigus tõlgendada RÕKi. Ja sellega tuleb kindlasti nõustuda. Nagu näitavad Tallinna Ülikooli paari aasta tagused uuringud, on suurem osa Eesti üldhariduskoolidest omandanud kooli õppekava koostamise „kunsti” ja selle ka omaks võtnud.
Kooli õppekava koostamine tähendab RÕKi tõlgendamise esimest tasandit. Järgmisel tasandil on iga õpetaja omakorda kooli õppekava tõlgendaja. Loogiliselt peaks eksamiülesannete koostamine ja eksamite korraldamine olema RÕKi tõlgendamise kolmas tasand. Kui aga eksamiülesandeid koostab ja eksameid korraldab REKK, muutub jutt kooli ja õpetaja autonoomiast mõttetuks. Kui soovime, et koolid ja õpetajad võtaksid kooli õppekava ja ainekavade koostamist tõsiselt, peab neile jääma RÕKi tõlgendamise ja sellest tulenevalt eksamitega seonduva kavandamise õigus.

Vastuolud süsteemi loogikaga
Lisan siia veel ühe argumendi riigieksamite institutsiooni vastu. Väidan, et riigieksamid on Eesti haridussüsteemi arhitektuuris anomaalne nähtus. Anomaalia seisneb selles, et kõigi teiste formaalharidussüsteemi astmete ja tasandite vahel ei rakendata „riikliku hindamismasina” loogikat. Selle asemel töötab detsentraliseeritud „hinda­mismasin”, st igal õppeasutusel on oma „masin”, mida aeg-ajalt pisteliselt kontrollitakse.
Loomulikult tekib küsimus, mil­le poolest siis kesktaseme õppe (güm-
naa­siumi)järgne liides eriline on. Pa­neme tähele, et samal õppetasemel kutsekeskhariduse puhul riigieksa­meid ei rakendata. Mingit loogilist põhjendust on sellisele anomaaliale raske leida, kui jätta kõrvale selgitus, et mitmes riigis on (umbes) samamoodi paljude aastate jooksul tehtud.
Riigikogu eelmine koosseis võttis vastu ulatuslikud muudatused koolieelse lasteasutuse seadusesse, põhikooli ja gümnaasiumi seadusesse, kutse­õppeasutuse seadusesse ja erakooliseadusesse. Need muudatused sätestavad nimetatud õppeasutuse tüüpides õppe kvaliteedi tagamise süsteemi kujundamise ühtsed põhimõtted. Sellise süsteemi keskmes on iga õppeasutuse sisehindamise süsteem, mille osaks on enda sisemine „hindamismasin” selle sõna metafoorses tähenduses. Aeg-ajalt hinnatakse kooli sisehindamise süsteemi seisundit väljastpoolt. Süsteemi ülesehituse selline loogika aga ei eelda, et kõik kooli sisemisest „hindamismasinast” läbi käinud peaks veel riiklikust hindamismasinast „läbi laskma”.
Eeltoodut kokku võttes saab vaid tõdeda, et riigieksamid hariduspoliitilise institutsioonina ei sobi kokku Eesti haridussüsteemi ülesehituse aluspõhimõtetega.
Kui see mõttekäik lugeda korrektseks ja vastuvõetavaks, tuleks edasi arutleda teemal, kuidas peaks praeguselt formaalhariduse süsteemi ülesehituselt minema üles sellisele, mis oleks kooskõlas eelduseks võetud põhimõtetega. Teisisõnu, kuidas minna üle sellisele süsteemi arhitektuurile, kus kõik liidesed õppetasemete ja -astmete vahel on ehitatud üles, lähtudes põhimõttest, et igal riigi tunnustatud õppeasutusel on autonoomne õigus anda välja riiklikult tunnustatud haridustunnistusi.

P. S. Eeltoodu väljendab autori isiklikke seisukohti ja neid ei tohiks käsitada Eesti Haridusfoorumi toimkonna arvamusena.

Riigieksamid, mille eesmärk on koolide töö hindamine ja võrdlemine, ning ühitatud lõpu- ja sisseastumiseksamid, on kaks ise asja. Teine neist ei näi tekitavat põhimõttelisi raskusi, esimene aga küll. Kahjuks on vaidlused riigieksamite tehnilise teostuse üle mõneti varjutanud mitmed põhimõttelised küsimused ega ole keskendunud kõigile tõsistele riigieksamitega kaasnevatele hariduslikele ja sotsiaalsetele tagajärgedele.
Esiteks, nii nagu palju kordi on räägitud ja ka palju kordi juba unustatud – meil pole selged gümnaasiumi funktsioonid. Nimi viitab justkui sellele, et põhiline on ülikoolidesse astujate ettevalmistus, tegelik elu on aga jätkanud ja isegi süvendanud ühtluskooli, massikooli tendentsi. Tallinnas läheb gümnaasiumi ligi 80% põhikooli lõpetanutest. Rohkem kui kunagi varem. Meie gümnaasiumist ei ole kujunenud elitaarne, 20–30% võimekamate põhikoolilõpetanute tarvis loodud teise astme kool, vaid egalitaarne, massidele mõeldud kool, mis paratamatult hõlmab väga erinevate akadeemiliste võimetega lapsi, keda kõiki ülikooli sisseastumisnõuete järgi õpetada, ka selliste kriteeriumide alusel hinnata pole mõtet. Me võime ju küsida, miks ei minda kutsekoolidesse. Osalt võib toimida kutsekoolide kunagine mitte kõige parem renomee, võib olla ka teisi põhjusi. Kooli valik on õpilastele praeguste seaduste järgi vaba ja ka koolid on õpilastest huvitatud rohkem kui varem. /- - -/
Kas tahame hakata muutma oma egalitaarset gümnaasiumi elitaarseks? Kas tahame, et koolid hakkaksid vältima neid õpilasi, kes selliste riigieksamite puhul tõmbaksid kooli mainet alla? Kas tahame hulga lapsi lihtsalt tänavale tõugata, sest tööle nad nagu nii ei saaks? Kas tahame väita, et need koolid, kes näevad hullu vaeva viletsa õpilaskontingendi vee peal hoidmisega, teevad viletsat tööd? Need ja mitmed teised küsimused oleks tulnud enne selgelt ära vastata, kui ühetasemelise riigieksamite süsteemi juurde minna. /- - -/
Tänavu on rong läinud, kuid nii palju tahaks küll soovida: koolide järjestusi ärge tegema hakake. On koole, kus on vastu võetud parimad, ja on neid, kus õpivad viletsamad. Siin pole midagi pistmist koolitöö kvaliteediga. Kas pole kõik maakoolid linnakoolidest viletsamates tingimustes? Ka võiks jätta riigieksamite valiku õpilastele vabatahtlikuks.
Võtkem aega mõelda ka gümnaasiumide funktsioonide üle. Maal oleks vist päris mõistlik luua integreeritud gümnaasiumid – koos kutseõppe klasside või harudega. Ei maksa sõdida ka elitaar- ja eragümnaasiumide vastu. Sellise kirevuse juures ei sobi standardsed riigieksamid. Küll aga ühitatud lõpu- ja sisseastumiseksamid neile, kes tahavad katsetada edasiõppimist ülikoolis.

Viimasel ajal võib avalikkuses sageli kuulda kriitikat Eesti ühe populaarsema portaali Rate.ee aadressil: suhtlusvärav soodustab noorte agressiivsust ja vägivaldsust, lisab mõttetuid kulutusi nende perekonna eelarvesse, eksponeerib ebaterveid eluviise ja liigvarajast seksuaalsust, soodustab ebatsensuurset keelekasutust jne. Rohkem või vähem varjatult kätkevad need süüdistused endas küsimust: kes või mis päästaks lapsed ja noored – Eesti tuleviku – virtuaalmaailma Soodoma ja Ko-morra küüsist?

Kahtlemata on enamikul süüdistustel Rate.ee suhtes alust. Siiski pole suhtlusportaal asi iseeneses ega hermeetiline kapsel, mis ei sõltu ümbritsevast sotsiaalsest kontekstist. Seega tuleks Rate’iga seonduvate probleemide põhjusi ning võimalikke lahendusteid otsida ühiskonnast tervikuna.

Rate kui ühiskonna peegel
Rate.ee ja selle analoogid on nüüdisaegse meediaühiskonna täisverelised lapsed. Meediaühiskond on edetabeli­ühiskond. Enamiku meediakanalite ellujäämine sõltub kohast vaadatavuse, kuulatavuse või loetavuse edetabe­lis, ühtlasi toitub meedia võimalikult meeliköitvate toppide tootmisest. Nii tarbimegi meedia kaudu päevast päeva poliitikute, ettevõtjate, sportlaste, muusikute jt reitinguid ja esikümneid. Oleme paraku harjunud reas­tama ka koole ja teadusasutusi ning peame seda enesestmõistetavaks. Nähtuste korrastatus ja hierarhia aitab paremini toime tulla maailma keerukusega. Kõike seda ning enamatki pakub ka Rate, võimaldades noortel endil hinnata nii kuulsusi kui ka eakaaslasi ning aktiivselt mõjutada enda positsiooni portaali arvukates toppides.
Kriteeriumid edetabelite tippu pää­semiseks ei sünni portaalisiseselt – needki on ühiskond ja meedia eelnevalt konstrueerinud. Näiteks domineerivad tähelepanuväärsemate naiste esisajas pikajuukselised saledad blondiinid. Rate pigem taastoodab kui loob ühiskonna iluideaale ja soorolli stereotüüpe.
Samamoodi peegeldab Rate ühiskonnas eksisteerivat võõraviha, alkoholismi ja narkomaaniat, igikestvat arusaama, et seksikus müüb jne. Siiski, teatud nähtustele annab Rate virtuaalkeskkonna eripärast tuleneva võimenduse, näiteks võimaldab ülikiirelt kontakteeruda sarnaste huvidega inimestel, kes võivad mobiliseeruda ettearvamatute tagajärgedega massiaktsioonideks (pärast pronksiööd levisid ka Rate.ee keskkonnas üleskutsed „tiblasid peksta”).

Võitlus tuuleveskitega
Näo muutmiseta peegelpilti üldjuhul muuta ei õnnestu. Soovitused Rate’i põhjalikult reformida või portaal sootuks sulgeda on seetõttu kaheldava kasuteguriga. Tõenäoliselt leiaksid noo­red selliste sanktsioonide puhul veebiavarustes kiiresti alternatiivse kanali ning probleemid ei laheneks.
Kosmeetilised parandused on või­malikud, kuid raskused on siingi. Teh­noloogilised võimalused on piiratud ega võimalda piisavat kontrolli portaa­lis kasutatavate väljendite üle. Pole või­malik luua vajalikul hulgal filtreid ja turvaelemente, kuna Internetis kasutatav suhtluskeel erineb suuresti eesti tavakeele ortograafiareeglitest. Näiteks kasutatakse Rate’is massiliselt lühendeid, slängi, sõnade kokkukirjutamist (eestlasekseisaadavaidsünnitakse, mul-on-nagu-täiega-pohhui-mis-sa-minust-arvad, vv = väljavalitu) ja emotikone.
Rate’i tsenseerivad teised kasutajad, moderaatorid, kes kontrollivad, et kontodele lisatud pildid oleksid mo­raali­normidele vastavad, kasutatud keel ja sõnavara hea tavaga sobiv ning Rate’i kesk­konnale kohane. Siiski on portaali 200 moderaatorit kõigest inimesed, kes ei suuda piiratud aja ja muude kohustuste tõttu hoida silma peal portaalil, millel on statistika andmetel üle 300 000 kasutaja.

Harjutusi iseseisvaks eluks
Eelnimetatud probleemidele vaatamata on Rate’il noorte sotsialiseerija või eluks ettevalmistajana mitmekesiseid, osaliselt positiivseid aspekte. Kahtlemata arendab portaal mingilgi määral visuaalse ja verbaalse eneseesitluse oskusi, esteetilist taju, fototöötlusoskusi, üldist suhtlemiskompetentsi. Rate võimaldab suhteliselt ohutult katsetada erinevaid identiteete, otsimaks sobivaimat mina-pilti. Portaali vahendusel on võimalik sõlmida uusi tutvusi ja taaselustada vanu.
Tuhandete noorte jaoks on Rate saanud äärmiselt oluliseks sotsiaalse kapitali kogumise kohaks. Tähtis on saavutada populaarsus virtuaalses kogukonnas, et seejärel konverteeri­da „feim” (tuntuse/kuulsuse tase) ümber reaalse elu suhtluskapitaliks. Paraku meenutavad feimikogumise võtted sageli täiskasvanute maailma käsi-peseb-kätt-mänge, esineb ka sõprade­ga kauplemist ning täiesti otsest rahakapitali konverteerimist sümboliliseks ja sotsiaalseks kapitaliks (kui enda populaarsuse tõstmiseks saadetakse massiliselt kümnekrooniseid tekstisõnumeid).
Piiri tajumine lubatu ja lubamatu, sündsa ja sündsusetu vahel sõltub noorte väärtushinnangutest ja arusaamadest, mis kujunevad suures osas lastetoas ja koolis. Väärtushinnangute mõjutamisest enamgi suudavad lapsevanemad ja õpetajad ärgitada noori oma suhtlus- ja eneseesitluspraktikate üle reflekteerima – sümbolite, sõnade ja käitumisviiside kaugeleulatuvama tähenduse ja mõju üle järele mõtlema.

Väljakutse meediaõpetusele
On oluline, et iga noor „reidikas” teadvustaks enesele portaalis peituvaid võimalusi ja ohte, näeks enda käsutuses olevaid alternatiive virtuaalse kuvandi ja identiteedi loomiseks, mõistaks kuvandite tähendusi ja võimalikke tagajärgi. Meediaõpetuse ja teistegi ainete raames peaks leiduma erinevaid võimalusi analüüsida Rate’i kui midagi mõnusast vaba aja veetmise kohast tunduvalt enamat. Rate’i-teemalised arutelud võiksid aidata mõista, et teatud kommunikatiivsed praktikad, nagu vaenu õhutamine, kahjustavad ühiskonna või konkreetsete gruppide huve ning et mõni eneseesitlusviis võib mõjutada noore enda unistuste täitumist. Juba praegu kasutavad paljud firmad ning kõrgkoolidki Rate’i ja teisi avalikke veebilehekülgi, tegemaks taustauuringuid tulevaste töötajate või õppurite kohta. Nalja pärast tehtud pildid ja „pulli pärast” öeldud sõnad võivad kunagi kurjalt kätte maksta. Mõistagi on võimalik ka hoopis vastupidine tulemus.

Veronika Kalmus, Tartu Ülikooli meediauuringute dotsent
Andra Siibak, Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni doktorant

Emakeelt kaks tundi nädalas

Mai algul käisin koos 15 Eesti pühapäeva­kooli õpetajaga Soomes vaatamas, kuidas seal sisserändajate emakeelt alal hoitakse.

Külaskäigu aeg oli ärev – 3.–5. maini. Tallinna südalinnas oli juba kaupluste aknaid lõhutud, aga 9. mai polnud veel kätte jõudnud. Meid võõrustanud soomlased tundsid huvi, kuidas Eestis olukord on, aga taktitundeliselt ei läinud oma küsimustes detailseks, sest meie õpperühm koosnes ju vähemuskeelte õpetajatest, kes suhtlesid omavahel vene keeles. Kuid meie rühma liikmed olid samavõrd tasakaalukad ega hakanud seda teemat välismaal suureks puhuma. Õhtuti omavahel „Aljoša küsimust” siiski arutasime, mõnevõrra vaidlesime ka, aga õhkkond jäi sõbralikuks.
Väitega, et Nõukogude Liidust Ees­tisse saabunutel on identiteedikriis, ei olnud nõus ükski pühapäevakooli­õpetaja. Eesti on nende kodumaa, päritolumaa aga isamaa, kinnitasid nad. Kaks identiteeti. Soomes ütles somaali keele õpetaja Abdilahi Saleh umbes sedasama. Ta on Soome kodanik ja talle Soomes väga meeldib, aga Somaalia on armsam. „Kodumaal on mustikad mustemad ja maasikad magusamad,” tsiteeris Abdilahi soome kõnekäändu.
Soomes vähemuskeelte kõnelejate rahvust ja patriotismi ei uurita, räägitakse eelkõige töötajatest, kes annavad oma panuse Soome arengusse. Seda saime lugeda ajalehest Helsinkin Henki, mille moto oli „Sisserändajast töökaaslaseks”.

Pühapäevakoolid
Õppereisi Soome tegid kaasa ukraina, aserbaidžaani, tšuvaši, soome, vene, tatari, juudi jt pühapäevakoolide õpetajad. Inimesed, kes pingutavad selle nimel, et nende Eestis elavad rahvuskaaslased oma isamaad ja teist (või siis esimest) identiteeti ei unustaks. Kokku saadakse pühapäeviti, õpetatakse lastele nende emakeelt, räägitakse päritolumaa kultuurist, kommetest, tehakse koos sporti, veedetakse vaba aega.
Nagu Soomegi, toetab Eesti pühapäevakoolide tegevust. Nende õpetajad saavad Tartu Ülikoolis kaheaastasel tasuta kursusel oma kvalifikatsiooni tõsta. Meie rühmas oli selliseid „ülekasvanud” üliõpilasi päris mitu. Ka toetab Eesti riik pühapäevakooliõpetajate õpinguid päritolumaa ülikoolides. Näiteks Sillamäe ukraina pühapäevakooli õpetaja õpib õpetajaks Kiievis. Kuid lisaks loengutele ja teooriale on vaja ka praktilisi eeskujusid. Siit tuligi Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutusel idee tutvustada meie pühapäevakooliõpetajatele Soome kogemusi samas valdkonnas.

Vähemuskultuurid Soomes
Soomeski annab riik immigrantide organisatsioonidele raha ja need korraldavad oma emakeele ja kultuuri õppimist ise, ütles Pekka Lampinen, kes tegeleb Soome haridusministeeriumis immigrantide haridusega. Kui mõnele vähemuskeelele ei leidu Soomes õpetajat, leitakse see välismaalt. Isegi Ruandast on õpetaja kohale kutsutud. Kolmveerand vähemuskeeli kõnelevatest lastest õpib emakeelt oma igapäevases koolis, veerand käib seda tegemas piirkonnakoolis.
Helsingi haridusameti töötaja Katri Kuukka ütles, et Helsingi koolides õpib praegu juba 878 vene ja 999 somaali last, eesti lapsi on 119. Kõik vähemuskeeli kõnelevad lapsed õpivad Helsingis kaks tundi nädalas emakeeles, kui koolis on vähemalt neli sama vähemuskeelt rääkivat last (Eestis kümme).
Tõsiseid konflikte immigrantidega pole Soomes olnud, kuid ka Helsingis on vähemuskeeli kõnelevate laste koole, kust enamik soome vanemaid on oma lapsed aja jooksul ära võtnud. Pekka Lampineni sõnul kulub ilmselt tuhat aastat, enne kui Soomes üles kasvanud ja vabalt soome keelt kõnelevat somaallast soomlaseks hakatakse pidama.
Vähemuskeelte õpetajaid valmistatakse Soomes nagu Eestiski ette kaheaastaste tasuta kursustega. Eesmärk on kujundada vähemuskeelte õpetajatest oma ala eksperdid, kelle poole võib vähemuskeelte ja -kultuuride küsimustes pöörduda. Nii kujundab Soome oma immigrantide rühmadele väärikaid esindajaid.
Vähemuskeelte õpetajate kursusel õpitakse soome keelt ja kultuuri, Soome koolikorraldust, päritolumaa keelt, kasvatusteadust, tehakse läbi pedagoogiline praktika. Enamik õppima tulnutest on oma päritolumaal õpetajakoolituse juba läbinud, kuid Soomes õpetamiseks sellest enamasti ei piisa. Vähemuskeelte õpetajaks pääseb õppima umbes kolmandik soovijatest. Põhiliselt õpitakse õpeta­ma vene, somaali ja araabia, aga ka kur­di, vietnami, albaania jt keelt. Üldse õpetatakse Soomes 18 suuremat vähemuskeelt. Kursuste õppekeel on soome keel.
Kursustel harjutatakse ka õppekava koostamist, et vähemuskeeli õpitaks kindla plaani järgi ega toimuks lihtsalt klubitegevus. Vähemuskeelte õpetajad taotlevad, et nende tunnid oleksid kooli õppekavades ja tunniplaanides, et vähemuskeeli ei õpeta­taks näiteks usuõpetuse või rootsi kee­le tundide asemel ning „klubi- ja keldriruumides”.
Soomes on kõigil vähemuskeeli kõnelevatel õpilastel võimalik õppida kaks tundi nädalas emakeeles. Vallad otsustavad, kuidas seda korraldada. Kaks tundi nädalas on haridusametnike arvates vähe, kuid rohkemaks pole vallad riigilt toetust taotlenud.
Kahe nädalatunniga tuleb vähemuskeelte õpetajal läbi võtta enamik koolis õpetatavaid aineid. Õpetaja peab valdama neid kõiki ja vajadusel olema tugiõpetaja. Õpperühmas on koos 6–18-aastased.

Abdilahi Saleh
Koskela 6-klassilises algkoolis kohtusime somaali keele ja islami õpetaja Abdilahi Salehiga, kes rääkis head soome keelt. Enne Soome saabumist oli ta lõpetanud Somaalias keskkooli. Õppimine, sealhulgas soome keele õppimine, pole olnud talle probleem. Paljud somaali lapsevanemad seevastu on kirjaoskamatud ja soome keele äraõppimine tundub neile võimatu. Ka mõned hea haridusega somaallased töötatavad näiteks puhastusoperaatorina (koristajana), sest see on üks väheseid töökohti, kus pole vaja soome keelt hästi osata.
Abdilahi alustas Soome saabudes kohe usinalt soome keele õpinguid, tegi läbi vähemuskeele õpetaja koolituse ning hakkas lastele somaali keelt õpetama. Praegu õpetab ta viies koolis somaali keelt ja ühes islamit.
Abdilahi on ka somaali põgenike pedagoogiline kontaktisik – suunab neid õppima –, on lastele kooli ja kodu vahendaja ning vajadusel tõlk. Vahendamine pole lihtne, sest somaali vanemad häbenevad oma laste probleemidest rääkida – naabrite ees on häbi. Ei taheta sedagi, et tõlk probleemidest teada saaks. Samas on ka aktiivseid ja avatud somaallasi. Nad saavad Helsingis kokku mošees või kohvikus. Riik toetab somaali väikeste mittetulundusühingute tegevust.
Abdilahi arvates on Soome kool oma õppematerjalide, tugiõppe, kooli­­psühholoogide ja koolis käimise abistajaga suure­pärane. Vähemuskeelte õpetajad saavad aga kahjuks harva kok-
ku – keskmiselt neli korda aastas –, kuigi on rajanud ühingu Soome Keele- ja Kultuurivähemuste Õpetajad.

Islam
Islami tunnis rääkis Abdilahi Saleh las­tele – soome keeles! –, et islam on nagu maja. Majal on katus, seinad, uk­sed, aknad, islamil on palvetamine, annetamine, palverännak jne. Põrgut ja paradiisi seletas ta nii: me ei näe neid, aga usume, et nad on olemas. Me kuulume jumalale, sest jumal on meid teinud. Kui laps joonistab pildi, on pilt lapse oma, kui jumal teeb inimese, on inimene jumala oma. Abdilahi toonitas, et islam õpetab korda ja distsipliini.
Abdilahi mainis, et islamit õppides valmistutakse muu kõrval ka Somaa­liasse tagasiminekuks. Tegelikult on minek problemaatiline, sest Soomes elanud somaali lastele (ja ka naistele) on islami distsipliin mõnevõrra karm.
Ka Internetti olid islami kohta pandud soomekeelsed selgitused, sest iraani, afgaani, somaali ja araabia laste suhtluskeel Soomes on soome keel, seda oskavad nad kõige paremini.
Soome keelele saavad sisserännanu­te lapsed põhja alla juba lasteaias. Islami tunnis rääkisid kõik mustanahalised soome keelt veatult, ilma aktsendita, kasutades isegi slängi. Näiteks raitiovaunu asemel ütlesid ratikka (tramm) ja Itäkeskuse asemel Itis (idakeskus) jne.
Kuulates mustanahaliste laste
rõõm­sat soomekeelset vadinat, tekkis mul küsimus, kas ei peaks ka meil saama immigrantide lapsed eesti keele selgeks juba lasteaias.

Araabia keel
Siltamäe algkoolis õpiti araabia tähti kirjutama. Õpetaja ütles, et Soomes elavatel lastel võtab kuni kolm aastat, enne kui nad araabia kirja vabalt lugeda ja kirjutada suudavad. Väike tüdruk Adila kirjutas tahvlile mitukümmend korda kreeka epsiloni moodi tähte, kui aga õpetaja küsis, mis täht see on, vastas Adila ikkagi valesti. Üks poiss selles tunnis kirjutamiseni ei jõudnudki. Hakkas tunni algul pliiatsit terita­ma ja tunni lõpuks oli sellest järel lühike jupp – sellele kogu aeg kuluski. Kuna koos olid 5–6 vanuserühma lapsed, märkas õpetaja seda alles tunni lõpus. Enamikus olid lapsed uudishimulikud ja õppisid hoolega.
Araabia tähti õpetas õpetaja muidugi soome keeles. Lastel oli sedagi raske meelde jätta, et araabia numbrid on küll samad, mis soome keeles, kuid loetakse neid paremalt vasakule.
Õpetajal olid õpilastega tunnis sõbralikud suhted. Väiksemad koputasid talle tasakesi vastu küünarnukki, kui tahtsid kirjutatud sõnu näidata. Araabia keele õpetaja on neile hea näide araabia kirja oskavast haritud inimesest, paljude vanemad kodus ju araabia kirja ei oska. Uus asukohamaa Soome on nendele lastele selles mõttes parem maa, et annab parema hariduse.
Külastasime ka Helsingi Töölö algkooli, kus hiina lapsed õppisid hieroglüüfe, seejuures üsnagi imestades, et need nii keerulised on. Soomes elavate immigrantide lastel on esikohal soome keel, oma emakeelt nad „õpivad tagasi”. Nagu iirlased Iirimaal „õpivad tagasi” iiri keelt ja indiaanlased Ameerikas oma keeli. Eestis võib analoogilist emakeele „tagasiõppimist” kohata väiksemates linnades, kus pole enam vene koole.

Mõnest poisist saabki politseinik

Ameerikasse õpetama

Fulbrighti programmist