Praegune üldhariduse rahastamissüsteem kehtib juba üle kümne aasta. Riik eraldab õpilaspõhiselt koolipidajatele raha õpetajate palkadeks, täienduskoolituseks, õpikute soetamiseks ja investeeringuteks.

Toetuse suurust korrigeeritakse eri koefitsientidega sõltuvalt omavalitsus­üksuse liigist ja õpilaste arvust, õppevormist ja erivajadustest. Kuigi praegust süsteemi on pidevalt täiustatud – peamiselt koefitsientide muutmise ja lisamise teel –, ei ole see oodatud rahulolu toonud. Õpilaste arvu vähenedes ei suudetaks kõikide koolipidajate kulusid katta, sest üleminek ühest koefitsiendigrupist teise mõjutab oluliselt kooli rahastamist – erinevused võivad ulatuda isegi miljonitesse kroonidesse. Selle tagajärjel vaevleb hulk omavalitsusi kroonilises rahapuuduses ja peab riigi kehtestatud alampalga maksmiseks lisa taotlema. Samas saab teine rühm omavalitsusi riigilt saadava rahaga lisaks pedagoogidele palgata ka muud personali, hoida pedagoogide palku oluliselt kõrgemal või alandada koormusnorme. Õpilaspõhine rahastamine soodustab küll koolide konkurentsi, kuid ei ole haridussüsteemi kui terviku suhtes alati mõistlik. On näiteid, kus õpilasi meelitatakse kooli pelgalt pearaha saamise eesmärgil või keeldub kool õpilasi juurde võtmast, vältimaks koefitsiendigrupi langemist, sest see muudaks finantsseisu halvemaks.

Uue rahastamismudeli plussid
2006. a väljatöötatud rahastamismudel lähtub enam koolipidajate tegelikest kuludest. Rahastamisel arvestatakse lisaks klassikomplektidele ka õppekava rakendamise maksumuse erinevust kooliastmeti, laste erivajadusi ja sellega seotud tugisüsteeme, kakskeelset õpet ja õpetaja kvalifikatsiooni.
Juba mudeli väljatöötamise alguses sai selgeks, et ennekõike peab olema põhimõtteline visioon koolivõrgu tulevikust ja ootustest õppe sisule ning õpilaste arenguvõimalustele. Aruteludes jõuti selleni, et I ja II kooliastmes (1.–6. kl) on esmatähtis koduläheduse põhimõte, põhikooli kolmandas (7.–9. kl) ja gümnaasiumiastmes on aga lisaks kättesaadavuse kriteeriumile järjest olulisemad õppe kvaliteet ja efektiivsus. Just koduläheduse põhimõtte arvestamine nooremate õpilaste puhul on uue rahastamismudeli üks suuri eeliseid.
Jõuti arusaamisele, et hariduse fi­nant­seerimist (omavalitsuste panus, õpikuraha, investeeringukomponent) ei saa paigutada ühe mudeli raamidesse. Kõnealuses mudelis keskenduti kõige olulisemale ja mahukamale osale sellest – pedagoogide palgale. Uus mudel muudab õpetajate palgaraha jaotuspõhimõtteid, seades kõik koolid senisest võrdsemasse seisu. See tähendab, et uue mudeli järgi on riikliku õppekava täitmise võimalused kõikidele koolidele paremini tagatud. Samuti tagab uus mudel võrdsed võimalused õpetajatele palga maksmiseks vähemalt riigi kehtestatud palga alammäärade ulatuses. Ja kui riik otsustab tulevikus õpetajate palga alammäärasid tõsta, kajastub see ühe olulisema parameetrina kohe ka mudelis.
Uue mudeli kohaselt ei mõjuta õpilaste arvu muutus väga tugevalt eraldatava raha hulka. See tuleneb eelkõige klassipõhisest arvestusest, peab ju õpetaja olema klassi ees õpilaste arvust sõltumata. Rahastamise stabiilsus säilib ka pikas perspektiivis ega kõigu enam aastate lõikes nagu praeguse mudeli puhul.
Praegu ei ole koolid võrdses seisus ja kui uut mudelit rakendades tagataks kõigile ressursside ühesugune juurdekasv, siis ebavõrdsus ei väheneks, vaid hoopis suureneks. Võrdsest juurdekasvust on õige rääkida ühesuguse stardipositsiooni korral.
Uus rahastamismudel survestab tea­tud määral gümnaasiumiastet, kus väikesest õpilaste arvust tulenevat lisa­rahastamist ette ei nähta. Mis ei tähenda, nagu asuks riik koolivõrku optimeerima. Uus mudel kindlustab kokkulepitud kriteeriumidele vastavad koolid õpetajate palgarahaga ja pakub omavalitsustele koolide pidamisel täiendavat tuge. Nagu öeldud, soodustab uus mudel muu hulgas väiksemate algkoolide püsimajäämist, mis on oluline hariduse kättesaadavuse põhimõtet silmas pidades.

Hea tulemus sünnib koostöös
Uus rahastamismudel on meeskonnatöö tulemus. Peamise ettevalmistuse tegid haridus- ja teadusministeeriumi ning rahandusministeeriumi analüütikud Priit Laanoja ja Andrus Jõgi. Töörühma olid kaasatud eri sihtrühmade spetsialistid: üleriigiliste omavalitsusliitude, siseministeeriumi, koolijuhtide ühenduse, maavalitsuste esindajad. Aruteludes osalesid ka mõned riigikogu liikmed. Ekspertidena olid abiks Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja Soome Kooliameti esindajad. Mudeli põhimõtteid arutati korduvalt riigi ja omavalitsusliitude koostöökogu eelarveläbirääkimiste hariduse töörühmas. Maakondades toimusid tutvustused ja arutelud. Augustis 2006 arutati rahastamismudelit vabariigi valitsuse kabinetiistungil, kus otsustati selle alused heaks kiita. Riigi ja omavalitsusliitude käesoleva aasta eelarveläbirääkimiste lõpp-protokollis lepiti kokku nii uue rahastamismudeli põhimõtetes kui ka rakendamises.
Rahandusministeeriumi koduleheküljel on igaüks saanud mudeliga tutvuda, seda kommenteerida ja oma ettepanekuid teha. Seega sündis üldhariduse uus rahastamismudel koostöös eri huvirühmadega, avatuse ja kaasatuse õhkkonnas.

Kuidas edasi?
Tehtud ettepanekute alusel on uut rahastamismudelit praeguseks edasi arendatud nii, et see soodustaks veelgi rohkem maapiirkondade omavalitsusi. Põhilised täiendused puudutavad väiksemate põhikoolide rahastamist ning mudelile ülemineku kompensatsioonimehhanismi. Nii on väikekoolides kvaliteetsema õppe tagamiseks vähendatud liidetavate klasside piirarvu ning arvestatud lisatundide võimalusi iga liidetud klassi kohta. III kooliastmes (7.–9. kl) on minimaalse täitumuse arvestamise süsteem muudetud stabiilsemaks. Kui õpilaste arv jääb mõnes klassis alla kümne, võetakse kriteeriumiks III kooliastme klasside keskmine täitumus. Kui see näitaja on üle kümne, saab nimetatud klass lisaraha.
Senisest paremini tagatakse kakskeelsete koolide kulude katmine. Oluliselt täpsem on erivajadustega õpilaste finantseerimine, arvestatakse nii eriklasside moodustamise kui ka iga õpilase individuaalsete lisatundide vajadust.
Kui praegu käsitatakse regionaalse erijuhtumina vaid väikesaartel asuvaid koole, siis uues mudelis on täiendavalt sisse toodud nn 30 km parameeter. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui põhikooli III astme õpilaste arv on klassis keskmiselt alla kümne, tagatakse selle kooliastme säilimine juhul, kui ümbruskonnas (30 km raadiuses) teist samakeelset III kooliastet ei ole. Kindlasti võib arutleda selle üle, kas nimetatud kaugus peaks olema 30, 25 või 20 km, kas lisaks vahemaale peaks sisse tooma ka muid parameetreid (koolitee ei tohiks näiteks kesta kauem kui 30–40 minutit). Oluline on parameetrite üheselt mõistetavus ja mõõdetavus, et oleks tagatud kõikide koolide võrdne kohtlemine ja objektiivne rahastamine.
Uuele mudelile üleminekul on lähtutud põhimõttest, et ühegi omavalitsusüksuse rahaeraldis ei tohi arvestuslike klasside hulga säilimise korral väheneda. Kui aga arvestuslik klasside arv on eelmise õppeaastaga võrreldes langenud, arvestatakse seda, et eraldis õpilase kohta ei väheneks. Nimetatud muudatused kannavad kõik selget regionaalpoliitilist eesmärki – tagada kvaliteetse hariduse kättesaadavus Eesti kõikides piirkondades.
Uues koalitsioonilepingus on kir­jel­­datud valitsusliidu soovi muuta üld­ha­ridussüsteemi rahastamine seni­sest efektiivsemaks ja õiglasemaks. Lubatakse kehtestada rahastamis­mu­del, milles pearaha suurus sõltub õppe­vormist ja kooliastmest. Kapitali­komponent sisaldub pearahas, kusjuures seda suurendatakse igal aastal eesmärgiga muuta üldhariduskoolide klassiruumid soojaks ja valgeks ning koolihooned energiasäästlikuks. Õppe­kulude rahastamisel käsitletakse koole ühtmoodi, omandivormist sõltumata. Alghariduse saamine tagatakse võimalikult elukoha lähedal, milleks makstakse algklassides pearaha lisana nn baasraha komponenti, mida teatud õpilaste arvust alates makstakse ka iga täitmata õpilaskoha eest. Väljatöötatud rahastamismudel vastab koalitsioonilepingu kõigile tingimustele.
Ka tänavu jätkuvad uuele rahastamismudelile üleminekut puudutavad läbirääkimised üleriigiliste omavalitsusliitudega. Samuti on mudeli väljatöötajad valmis tulema kõikidesse maakondadesse seda veel kord tutvustama ja selgitama. Soovime uue mudeli haridustoetuse jaotamisel aluseks võtta 1. jaanuarist 2008. Koostöö kõikide osalistega üldhariduse rahastamise täiustamiseks jätkub nii enne kui ka pärast uue mudeli rakendamist.