Džinn pudelist väljas

„Õpilaste õiguste revolutsioon” on saanud noorte õpetajate koolist eemale peletamise peamiseks vahendiks. Lugenud 5. jaanuari Õpetajate Lehest praeguseni poleemikat tekitavat artiklit „Kõrvakiilu eest 30 tundi koristamistööd”, sain aru, et džinn on pudelist välja lastud.

Ka mina olen ülikoolis viis aastat õpetajaks õppinud, kuid ei tööta ega taha mingil juhul koolis töötada. Põhjus on seotud ka Jüri kooli juhtumiga.


Elu lõpuni

Koolipraktika ja hiljuti käima saadud kutseaasta tugiprogramm on koolielu ja õpetajaameti varjukülgede lahtimõtestamiseks päris tõhusad võimalused ning vähegi oma peaga mõelda oskav noor suudab luua endale adekvaatse pildi õpetajana töötamise tulevastest probleemidest.
Nii maandusin ka mina 2001. aastal ühes pealinna „mäe” koolis ning sain kiiresti aru, et pärast 1998. aastat, mil ise keskkooli lõpetasin, on suhted õpetaja ja õpilaste vahel muutunud, seda pedagoogide kahjuks. Õiguste taga­nõudmine, nina püsti ajamine jms olid muutumas igapäevaseks ja, mis veel hullem, normaalseks nähtuseks.
Samas taoti ülikoolis järjekindlalt, et meie püha kohus on minna kooli ja töötada seal vajadusel kas või surmani. Vaatasin koolielu ja mõtlesin, et loodetavasti saabub surm kiiresti. Või mustem stsenaarium: kui ikka iga päev mõni õpilane häbematusi ütleb ja tuleb kõrvakiil ära anda, mis siis saab? Pretsedent on nüüd olemas.


„Õpilaste õiguste revolutsioon”

Sestap nõustun Ülo Vooglaiu, Maie Tuuliku ja Allar Veelmaaga, et „õpilaste õiguste revolutsioon” on saanud noorte õpetajate koolist eemale peletamise peamiseks vahendiks.
Ed­gar Krull: „Võimalik, et meie kooli töökeskkond on liiga direktorikeskne. Tugev liider on muidugi oluline, aga see ei tohi kahjustada töökeskkonda. Õpetajaameti madal maine ongi tulenenud väikse palga ja mitte kõige parema töökeskkonna koosmõjust” (Edgar Krull, “Vaja on konsensust ja kompetentsust”, ÕpL, 17.02.2006). Lisaks valesti mõistetud õpilasekesksus.
Tõepoolest, palk ei ole peamine motivaator. Noor inimene mõtleb ja peabki mõtlema pikemas perspektii­-vis. Siililegi selge, et tööturule sisenedes ei pakuta algajale kusagil kol­mekordset Eesti keskmist. Ent võima-lus selleni jõuda on olemas. Õpetaja­ameti puhul tunduvad need võimalused ahtad olevat. Koolidirektorigi palk pole kõige kõrgem.
Nii tegingi endale selgeks, et pedagoogiametisse mul asja ei ole.
Oluline on siiski märkida, et mind ei peletanud koolist mõni lolle märkusi tegev teismeline või mingi muu igale praktikandile tuttav olukord, mis on õigeid järeldusi tehes edukalt ületatav. (Tõele au andes: ega ma ise ka praktikandina mingi kullatükk olnud.) Rohkem kohutas see, kuidas aeti näpuga eeskirjasid mööda järge, et selleks või teiseks päevaks koduseid ülesandeid anda ei tohi jms.
Võin eksida, aga minu teada ei tööta meie kursuse lõpetanutest enam keegi koolis.


„Õpilasekesksus” ülikooli

Hea küll, õpetajaks ei tahtnud, proovisin õppejõuna. „Õpilasekesksuse” arendamise musta stsenaariumi kohta sain kinnitust, kui arvestusel läbi kukkunud tudeng etteheitvalt küsis, mida õppejõud üldse mõtlevad ja neilt ootavad. Pole raske ära arvata, et see on üldhariduskoolist kaasa saadud pärand, mille mõju jahmatab – ülemused tegid mulle kohe selgeks, et tudengeid tulebki kodurahu huvides võimalikult kergesti arvestustel/eksamitel läbi lasta (vt ka ÕpL, 20.01.2006, „Kõrghariduse kvaliteedist ja sotsialismiajastu pärandist”).
Mida selline „kodurahu” endaga koo­lis kaasa toob? Litsiks sõimamise, kõrvakiilud ning teadmiste taseme languse. Paratamatult peavad viimasega kaasa minema ülikoolid. Huvitav, millal lubab see „kodurahu” hakata tudengitel õppejõude avalikult litsiks jms nimetama? Kõik võiksid ju niimoodi rahul olla. Koolis, ülikoolis, kodust rääkimata. Miks peaks see probleeme tekitama?


Töösuhted on hoopis teised

Paraku – töösuhetes ei ole sellisel „kodu­rahul” enam kohta. Kui ikka äsja ülikooli lõpetanud „spetsialist” virutab kolmandal tööpäeval ülemuse kabineti ukse jalaga lahti ning nõuab 100% palgatõusu ja 50% vähem tööd (koos illustreerivate roppustega), siis vaevalt senine „kodurahu” enam toi­mib. Kas me ei loe just sellisest mitte­-toimimisest iga päev ajalehest? Spetsialiste justkui pole ja samas on ka. Ka lihtsamatele töödele jätkuks ini­mesi, aga tööd teha ei viitsita, seevastu palka küsida osatakse küll. Selleni viib „kodurahu” välja.
Mingeid paralleele võib tõmmata möödunud aastal Tallinnas toimunud loomakaitsjate protestiaktsiooniga, kus kauplust meeleavaldajate eest turvanud abipolitseinik virutas demonstrandile viimase õrrituse peale vastu lõugu. Sobimatu käitumine muidugi. Aga kui kaua peab politseinik mõnitusi kuulama?
Hiljuti nägin dokumentaalkaadreid, kuidas Venemaal püütakse taskuvargaid. Vargus fikseeriti kaameratega ning seejärel võeti kurikael kinni, kusjuures ta suruti jõuga vastu tänavasillutist ja anti enne veel mõned jalahoobid. Seejärel vormistati protokoll ja lasti mees lahti – nagu Eestiski, ainult et vahistamine on meil inimlikum.


Juured ühiskonnas

Tahan öelda, et kõrvakiilud ja õpilaste füüsiline karistamine ei tohiks mingil juhul olla lubatud. Peaksime sellesse suhtuma täpselt samamoodi nagu Vene miilitsa toorutsemisse. Füüsilise jõu kasutamine politsei poolt on äärmuslik meetod (nagu seda on kooli kontekstis kõrvakiil), mis demokraatliku ühiskonna haridusasutustesse kuidagi ei sobi. Kodanikuühiskonnas ei tohi õpetaja ühelgi tingimusel olla politseinik, küll aga peab politseinik olema õpetaja.
Tuleb nõustuda nendega, kes näevad Jüri kooli loo probleemide juuri meie ühiskonnas. Seega ei saa neid probleeme lahendada vaid haridus- ja teadusministeerium ega teisedki ministeeriumid. Ühiskonnas kehtivate paradigmade muutumine peab algama indiviidist ja tema mõttemallidest, kusjuures need muutused ei tohi olla silmakirjalik varjamine. Viimase kohta on hea näide ülekäigurajad: õhtul, kui foor ei tööta, ei tee autojuhid sind märkamagi, kuigi foorita ülekäigurajal lastakse jalakäija üldjuhul ilusti üle.
Ühiskonna reformimine on kõige raskem reform, mis ei pruugi alati vilja kanda. Liikluses reguleerivad suhtumist trahvid. Milline trahv aga reguleeriks elu normaliseerumist kooliseinte vahel? Siinkohal jään vastuse võlgu. Initsiatiiv peab tulema koolist ja sellega vahetult seotud inimestelt, sh õpilastelt.


Palgareform ei leevenda

Kroonilist õpetaja­tepuudust ei leevenda ükski „palgareform”. Raha pärast töötab koolis praegu (nagu ka tulevikus) tühine osa õpetajatest. 200 000 krooni stardiraha ja kuus aastat töötamiskohustust on ajutine lahendus, mis sisuliselt tähendab probleemile lahenduse leidmise edasilükkamist. Samuti ei tohiks innustuda faktist, et järgnevatel aastatel väheneb madala sündimuse tõttu drastiliselt koolis käivate laste arv, mistõttu suletavate koolide õpetajad leiaksid tööd seal, kus parasjagu pedagoogidest puudus. Koos sellega kaob perspektiivitunne ja vaevalt viitsib õpetaja kogu aeg mööda Eestit ringi rännata. Seegi on lahenduse leidmise edasilükkamine. Ka kutsehariduse prestiiž on surutud peale väliste teguritega (spetsialistide puudus, ehitussektori kiire areng).
Kõik probleemid ise paika ei loksu, nii nagu ka inimene ei tervene alati arsti ja medikamentide sekkumiseta.
Jüri koolis juhtunu ei ole kindlasti erand. See on igapäevaelu. Kahjuks. Oluline on siiski, et õpetaja julges probleemi avalikkuse ees tõstatada, vastasel korral vaataksime ilmselt õpetajaametile endiselt läbi roosade prillide.