Kirjutades mõni nädal tagasi Õpetajate Lehes, püüdsin anda ülevaate sellest, mis Jüri Gümnaasiumi Assaku majas tegelikult toimus, rääkida faktidest.
Lootsin, et arutlejad saavad edasi arutada kõiki fakte teades, mis omakorda võimaldab jõuda järeldusteni, mis on sügavamad kui enesehaletsus.
Teiseks proovisin arutleda teemal, et alati ei pruugi olla süüdi kõik teised – kodu, vanemad, sõbrad, rikkus/vaesus, seadus või selle puudumine. Võib ju olla pisikenegi võimalus, et ehk õpetaja ise... Püüdsin ettevaatli­kult jõuda selleni, et äkki peaksid õpe­tajad, keda ebatsensuursete sõnadega kostitatakse, ka ise vahel pilgu peeglisse heitma ja vastu vaatavat peegelpilti ausalt silmitsema.
Teadsin juba artiklit kirjutades, et küllap sellele vastukaja tuleb. Tuligi. Juba ilmumise päeval tulid võhivõõrastelt toetavad e-sõnumid. Tuttavad õpetajad, kes probleemiga kursis, olid rahul, et selline artikkel ilmus. Aga need, kellele meeldis, on ilmselt siiski vähemuses ja oma töö tõttu Õpetajate Lehes arvamust ei avalda.
Ootustest erinev oli see, et sõna võttis professor. Ja mitte lihtsalt professor, vaid lausa üldpedagoogika professor. Sõltumata alast, on professor omal alal alati autoriteet, eeldatakse, et ta tunneb teemat, millest räägib/kirjutab, hästi ja teda ning tema seisukohavõtte hinnatakse. Autoriteedi öeldu üle ei vaielda ega kakelda, sest professoriks saamiseks on vaja eeldusi, mis välistavad muuhulgas ebakompetentsuse ja pealiskaudsuse.
Kuigi ma ei mõtle kirjutajaga mitmes punktis ühtmoodi, leidsin siiski, et viga peab olema minus. Järelikult ei osanud end nii hästi väljendada, et mu mõte oleks tabatav ka diagonaalis lugedes või vaid mõnda mõtet kontekstist välja nokkides.
Las olla, mõtlesin. Ju siis eksisin! Siunasin ennast, et miks sa, vallavanem, üldse arvasid, et võid niisugusel teemal sõna võtta! Samas rahustasin end sellega, et antud teemal polegi enam midagi lisada. Kõik järgmised artiklid on lihtsalt ilukirjandusliku väärtusega ja võistlevad omavahel autori sõnaseadmise oskuses. Pole ju olukorra muutmiseks tehtud ühtegi tõsiselt võetavat ettepanekut. Põhiline järeldus on vaid see, et lapsed on harjunud karistamatusega ja seadused karistada ei luba. Mõni meenutab, et küll vanasti oli hea, ja laidab demokraatiat, mis käsib ka last inimesena vaadata.


Vale suhtumine õpilasse

23. veebruaril toimus Rae vallas Eesti Vabariigi 89. sünnipäevale pühendatud kontsert, mille üks osa oli lühinäidend „Rünnak”. Näidend rääkis Vabadussõjast, näidendi autor üle Eesti tuntud Johannes Tõrs, kes on oma kätega rajanud Lagedile vabadusvõitluse muuseumi.
Näidendeid tehakse pea igas vallas ja vallakoolis, selles pole midagi imekspandavat. Selle näidendi eripära oli, et laiali jagatud kavalehtedelt võis osalejate nimesid lugedes kohata niisuguseid, mille kandjaid olin harjunud siduma alaealiste komisjoniga. Sellele vaatamata olid nad kõik osalema saadud. Kõige suurem üllatus oli aga, et üheks aktiivseks noornäitlejaks osutus poiss, kellele kuuluvad sõnad, mille eest naisõpetaja teda lõi.
Sellel hetkel, kui sellest aru sain ja nägin, millise hooga need „koerpoisid” koos „normaalsete” lastega esinesid, sain aru, et kirjutan uuesti. Olgu see või enesetapp Õpetajate Lehes. Taipasin, et mul oli õigus, küsides, kas lapse koerustes on ikka alati süüdi laps. Olen täna rohkem kui varem veendunud, et kui õpetaja suhtub lastesse kui objektidesse, mida tal peab olema teatud kindel arv ja kellele ta peab pühendama kindla aja, et teenida võimalikult rohkem, siis juhtubki nii, nagu Rae valla koolis juhtus. Kui suhtuda õpilasse kui võrdsesse ja teda vastavalt kohelda, siis vaevalt nii juhtub. Seega, austatud professor Edgar Krull, oma eelmises artiklis, milles rääkisin seadustest (sh põhiseadusest), laste õigustest jne, ei mõelnud hetkegi kliendi-teenindaja suhtele, kuid olen nüüd püüdnud teemat ka selle kandi pealt vaadata. Tõepoolest, lähenedes teemale turumajanduslikult, võime öelda, et vilets õpetaja on ka vilets klienditeenindaja, ning kui ta paremaks saada ei taha, ei ole tal õigust seda tööd teha.
Räägite oma artiklis lapse kasvatamisest. Ma ei saa sellega nõustuda –lapsi ei kasvatata, vähemalt õpetajad ei tee seda. Õpetajate asi on lapsi suunata, et nad kasvaksid õiges suunas.
Kuni õpetajad sellest aru ei saa, kõva käega lapsi „kasvatavad” ega proovigi aru saada nende soovidest ja unistustest, kuni ei tehta kõike, leidmaks kõvamehelikus koores pragusid, millest sisenedes võita usaldus ning seejärel jõuda huvini, mille suunas last tema kasvuprotsessis juhtida, pole paranemist oodata. Nutame edasi, kui halvad on koolis käivad lapsed ja kui ebaõiglased seadused, mis ei luba lapsi lõuahaagiga „kasvatada”. Just teie, kes te õpetajaid ette valmistate, peaksite „kasvatama” neist professionaalid, kes suudavad meie järeletulijates leida üles selle, mille vastu nad omakorda huvi tunnevad, ja õhutada neid sellega siis ka tegelema. Kui teie käealustest saavad aga teenindajad, kelle põhiülesanne on saada hakkama vaid õppekavakohaste tagumiktundidega, olete aega raisanud. Ja siis leiate siit ka vastuse, miks meie noored ei oska nautida midagi paremat kui enda poolt mõrvatu agooniat või näiteks omasooiharust, mis pole vähem hull. Kui kasvavaid lapsi ei ole õigel ajal suunatud nautima kunsti, sporti, teadust, leiavad nad ühel hetkel ise, mida nautida. Vahel läheb niisugune isevoolu areng õigesti, vahel ei lähe, usun, et ei eksi öeldes, et tõenäosus on 50 : 50


Järeldused kuulujutu põhjal

Minu jaoks on väga tõsine signaal asjaolu, et professor, kelle ülesanne on ette valmistada meie pedagooge, teeb Jüri kooli juhtumi kohta järeldusi sellesse süvenemata ja vaid kuulujuttude põhjal! Professoriamet eeldab doktorikraadi, mille saab teadustööd tehes. Iga teaduslikku tööd teinu teab, et teaduslikke järeldusi ei tehta kuulujuttude alusel. Mina eeldan, et iga professor, kes midagi oma arvutist send-nuppu kasutades lendu laseb, oleks vastutustundlikum, sest meie ju usaldame oma ala autoriteete. Karl Raimund Popper on oma artiklis „Teadmised ilma autoriteedita” kirjutanud: „... kui me midagi väidame, peame väidet ka tõestama, see aga tähendab, et peame suutma vastata järgmistele küsimustele: „Kust te teate?”, „Ja millised on teie väite allikad?”” Professor Edgar Krulli kirjutist lugedes julgen arvata, et autor on Jüri kooli juhtumist teinud järeldused vaid kuulujuttude alusel, ja sellest on mul tuline kahju!
Kui esimene vagu teeb väikse jõnksu, joonistab kümnes juba kurvi, teisisõnu – viga võimendub.
Lõpetuseks pean nentima, et ei pretendeeri 100% tõele, samas ei häbene ka ühtegi kirjapandud sõna.

Raivo Uukkivi,
Rae vallavanem, kes on paar aastat ka koolis tundi andnud