Kahekümne esimene sajand esitab inimestele väljakutseid, mis teevad emotsionaalse turvatunde seisundi järjest sarnasemaks sellega, mida varem põhjustasid ainult sõda, anarhia või loodusõnnetused. Isegi järjest kõrgema elustandardi juures kimbutavad meid elukvaliteedi puudused, kui me ei suuda lahti mõtestada, miks meil ei ole piisavalt aega, energiat ega tervist, rääkimata loomulikust uudishimust uute kogemuste ja teadmiste järele või lihtsalt elurõõmust.

Inimesed seisavad nii üksiti kui organisatsioonide jt koosluste liikmetena silmitsi probleemidega, mille lahendamata jätmine ei lase elatustasemel muutuda omastatavaks eluväärtuseks. Need väljakutsed võib jagada viide suurde gruppi.


Infost saab müra

Esimese grupi moodustavad kommunikatsiooniprobleemid. Järjest pealetulevat teavet – nii erialast, üldharivat kui niisama infot – on nii palju, et selle läbitöötamine osutub võimatuks ning see muutub müraks. Raske on eristada olulist infot mitteolulisest. Lisaks on väga suur osa sellest juba loomuldasa saastava või manipuleeriva iseloomuga. Samuti on infouputuse ja müra tingimustes väga raske tuvastada olulise info puudumist –see tähendab olukordi, kus keegi on kohustatud mingit teavet avaldama, aga millegipärast ei tee seda.
Üldises melus on küllaltki keeruline ka iseennast kuuldavaks või märgatavaks teha. Paljud meist on kogenud, et vaevalt jõuad mõne olulise mõtte või teema välja pakkuda, kui juba mattub see uute ladestuvate infokihtide alla. Tuleb tunnistada, et pahatihti kasutatakse seda teadlikult mõne olulise, aga ebamugava või ebameeldiva probleemipüstituse lämmatamiseks meedias või meeltes.
Olulise info eristamine ebaolulisest ning vajaliku info ülesleidmine keskkonnast on võimed, milleta edukalt toime tulla ei ole naljalt enam võimalik.


Elu tahab sättimist

Teise rühma moodustavad üle- või alaregulatsiooni probleemid. Regu­latsioonid on vajalikud. Need tagavad inimkäitumise stabiilsuse ja en­nustatavuse ning toimivad seega turvalisuse tagajana. Häda on selles, et muutuvates tingimustes vajavad regulatsioonid ümbertegemist, täiustamist ja täiendamist. Kui muutused on kiired ja pidevad, kipuvad regulatsioonid mahult kasvama ning muutuma liiga üksikasjalikuks, et hõlmata järjest erinevamaid ja uuemaid erijuhtumeid. Tekib üleregulatsioon, mis ahistab inimeste teovõimet ning organisatsioonide toimesuutlikkust. Inimesed kulutavad niimoodi olulise osa energiast, tähelepanust ja ajast regulatsioonide süsteemi ülalpidamiseks, selle asemel, et tegelda sisuliste asjadega.
Alaregulatsiooni puhul ootavad meid kaks põhilist ohtu. Üks neist peitub tõsiasjas, et alati leidub nadikaelu või lurjuseid, kes kasutavad alaregulatsiooni auke selleks, et rahuldada kaaskodanike arvelt isiklikku huvi või saada kasu. Teine oht väljendub üsna suure hulga inimeste loomuses, mis vajalike piiride ja orientiiride puudumisel väljendub kartlikkuses ja hirmus midagi valesti teha.
Selliste probleemidega toimetulemiseks on meil tarvis võimet analüüsida olukorda süsteemselt ja tuletada meelde ühe või teise regulatsiooni tegelikku otstarvet ja eesmärki. Samuti on tarvis leppimatust kui isikuomadust mitterahuldava olukorra muutmise ajendajana.


Vana ja uue vastasseis

Kolmas probleemiderühm tuleneb paljus eelmistest ning koondub üm­ber stabiilsuse ja ebastabiilsuse küsimuste. Kui palju peame me hoidma kinni vanast, et muutuste keerises mitte kaotada oma identiteeti ja sellega ka iseennast? Mida tuleb endas või oma organisatsioonis muuta, et piisava adekvaatsusega vastata keskkonna või olukordade muutustele? Milliste muutustega minna kaasa ja milliste puhul ilmutada jonnakat stabiilsusepüüdu? Millega olema valmis maksma stabiilsuse eest või millistel tingimustel olema valmis eelistama „õudset lõppu lõputule õudusele”?
Nende küsimuste lahtimõtestamisvõimest ja otsuste vastuvõtmise meelekindlusest sõltub ei midagi enamat ega vähemat kui eluspüsimine sellena, kellena ka tegelikult tahetakse olla. Protsesside kulgemise ja tulemuste ennustamise ning oma tegevuse planeerimise oskused on selle juures oluliselt abiks.


Mitte ainult rahast

Neljanda rühma moodustavad ressursiprobleemid. Avalik tähelepanu ning vaimne või relvastatud sõjapidamine keerlevad küll valdavalt ümber raha (või rahvusvahelisel tasandil ka energiakandjate, tavaliselt nafta ja maagaasi ümber). Kliimamuutuste ja keskkonna reostuse kuhjumise tingimustes tulevad rohkem esiplaanile lihtsalt puhta joogivee ja toidu küsimused.
Eestis muutub järjest karmimaks aga võitlus intellektuaalse ja sotsiaalse ressursi pärast – see tähendab mõtlemisvõimeliste ja loovate inimeste ning koostöötahteliste (ja -võimeliste) inimeste võrgustike pärast. Tegusate inimeste põud paljudes asutustes ja organisatsioonides levib. Üldises demograafilises olukorras, hukutavalt suure haridusteelt väljalangejate ja Eestist lahkujate arvu valguses on nimetatud kahe varaliigi koha pealt meie väljavaated üsna nutused. Kahjuks ei näita poliitilised liidrid, kes kontrollivad nii regulatsioone kui ka raha, tegude tasandil märkigi, et nad suudaksid või tahaksid siin midagi paremuse poole muuta.
Siin aitab leidlikkus leida ja võtta kasutusele selliseid ressursse, mida „ökoloogilise niši” konkurendid ei suuda või ei oska omastada. Säästliku tegutsemise harjumus ning valmisolek oma varasid vastastikku ja koostöiselt (ostu-müügi tehinguta) jagada on teine toimetuleku võti.


Reageerida tuleb adekvaatselt

Kõikidele eelnevatele eri tüüpi muredele on võimalik lahendus leida, kui tulla toime viienda probleemiderühmaga. Nende ühine nimetaja on õppimisprobleemid. Õppida peaksid tahtma ning suutma nii inimesed kui ka organisatsioonid.
Täiskasvanuhariduse vajadusest muutuva maailma tingimustes pole vast enam tarvis pikemalt rääkida. Küll on kurval moel tähelepanu alt välja jäänud, et elupõlise õppe vundament valatakse eelkõige alus-, põhi- ja ka gümnaasiumihariduse tasandil. Seega, kui muuta haridusparadigmat täiskasvanute puhul, tuleb seda teha ka nooremate juures. Pelgalt entsüklopedistliku riiklikeks eksamiteks treenimisega (või täpsemalt väljendudes – drillimisega) ei valmista lapsi ja noori ette ülalkirjeldatud probleemidega edukalt toime tulema. Selline õpetamisviis võib olla piisavalt tulemuslik stabiilselt muutumatutes ühiskondades, kus korra õpitu põhjal saab toota toimetulekut kogu järgneva elu jooksul. Olude muutudes ei jää aga ükski ühiskond muutumatuks. Nii tehnoloogia areng kui ka kliima- ja demograafilised muutused ei jäta stabiilsuse koha pealt erilisi illusioone.
Seega tuleks koolihariduse tasandil keskenduda adekvaatsele muutustele reageerimisele, elupõlise õppevõime omandamisele ning vastava motivatsiooni olemasoluks vajalike omaduste arendamisele. Selleks ei pea tegema haridusrevolutsiooni. Piisab, kui õppekavade eesmärk ja selle tulemuslikkuse hindamis- ja mõõtmissüsteemid lähtuksid viimatinimetatud eesmärkidest ning ühesugustest põhiväärtustest ja põhimõtetest. Teine tarvilik abinõu on ainekavade omavaheline integreerimine isegi sellel tasandil, et mõnda tundi annaksid matemaatika-, füüsika- ja/või keemiaõpetaja koos. Või näiteks matemaatika- ja muusikaõpetaja. Eri õppeainete sarnaste teemade omavahelisest ajastamisest ma ei räägigi, see on ju elementaarne, kas pole?


Kõik algab kodust

Oluline ühiskondliku tähelepanu alt välja jäänud seik on see, et paljud ülalnimetatud probleemidega toimetulekuks vajalikud omadused pole õpetatavad, vaid kasvatatavad. Seega luuakse elupõlise õppimisvõime oluline alus ja eeldus hoopis kodus. Kui lapsevanemad ei hoolitse selle eest, et nende lastel oleks motivatsiooni koolis õppida ja austada õpetajaid, jäävad kool ja õpetaja suhteliselt abituks. Nii abituks, et halvemal juhul tuleb tundi kutsuda politsei.
On selge, et põhikooli lõpu ja gümnaasiumiealistel on loomupärane kalduvus eriti ekstreemselt kompida suutlikkuse-mittesuutlikkuse, lubatu-mittelubatu, ohtliku-ohutu jt piire. Aga kõige selle juures on ikkagi tarvis autoriteetset regulatsiooni ja distsipliini. Jah, repressiivvahenditega (näiteks halbade hinnetega hirmutamine või keskaegne ihunuhtlus) head tulemust loova ja õpivõimelise inimese arendamisel ei sünni. Aga pedagoog, kes on poolikult mõistetud Friedmani ja turufundamentalismi abil aetud pelgalt klienditeenindaja rolli, on jäetud ilma igasugustest vahenditest, et tulla toime jõmmpoliitikute ja -ärimeeste (vabandust, Eesti ühiskonna eliidi) järgi joonduvate tõusikute või wannabe’de kasvatamata võsukestega. Siinkohal peaksin ennast kohe parandama – nad on kasvatatud küll, aga pigem selliste põhiväärtuste alusel, mida leiab blatnoikultuuris. Olukorra teeb hullemaks see, et vaistlikult joondutakse jõulisemate eeskujude järgi, eriti noorte puhul.
Selle probleemiga on meie ühiskonnas lood praegu nii, et uppuja päästmine on tema enese asi. Näh­tavasti tuleb probleemseid lapsevanemaid endid hakata kasvatama ühiskondlike hoobade kaudu. Meil on ju õpetajate kutseliit – tuleb tugevamini, sihiteadlikumalt ja mõtestatumalt organiseeruda. Abiks on ka vastutustundlikumate lapsevanemate kaasamine, et koos moodustada survegrupp ühelt poolt poliitiliste jõudude abistamiseks vajalike põhiväärtuste ülesleidmisel ja teisalt ühiskonna arusaamade kujundamisel. Läbimõeldud täiendusõppe- ja kasvatusprogramm ühiseks õppimiseks võib leida ka ELi tõukefondide toetuse. Piisava kannatlikkuse ning järjekindluse korral muutuvad au- ja häbitunne võib-olla jällegi üldtunnustatud isiksusi kujundavaks jõuks.
Praeguses olukorras võib-olla isegi veidi utoopiline, aga pikemas mõõtmes hädavajalik eesmärk on kõigi õppevormide ja tasemete omavahelisse kooskõlla viimine nii, et üks komponent täiendab teist. Lõppkokkuvõttes tuleb selline terviklik kooslus säästlikum nii raha mõttes kui ka intellektuaalse, sotsiaalse ning ajaressursi kohalt. See pole võimatu, Eesti on just parajalt väike.

Raha armastab arukaid inimesi

Rakvere linna aastaeelarve on üle 200 miljoni krooni, millest pool kulub harimisele, ka eraomandis üld- ja huvikoolidele. Abilinnapea Ain Suurkaev ja eragümnaasiumi direktor Anne Nõgu kinnitavad nagu ühest suust, et raha on nii Eesti riigil kui ka omavalitsustel küllaga, ühist mõistmist raha jagamisel jääb teinekord aga vajaka.

Linnavolikogu liige Anne Nõgu kuulub veel kahe lasteaia ja kaunite kunstide huvikooli ehk Kaurikooli omanikeringi. Ta on rahaasjus jõudnud nii kaugele, et tema gümnaasiumis ei ole enam õppemaksu. See on Rakvere eripära, et linn ja ümbruskonna vallad toetavad ka eraharidust, pearaha riigilt veel peale selle. Kaurikoolis, kus õpetatakse maalimist, muusikat ja tantsu, maksavad lapsevanemad 400 krooni kuus ja linn annab aastas 5400 krooni lapse kohta juurde. Sellest jätkub, et Rakvere lapsi saaksid käia õpetamas oma ala parimad Tallinnast, näiteks Tallinna Muusikakeskkooli keelpilliosakonna juhataja, viiuliõpetaja Tiiu Peäske.
Linnas on kolm eraüldhariduskooli, neist kaks erivajadustega lastele, ja viis erahuvikooli: peale Kaurikooli veel Esteetika- ja Tantsukool, tantsu- ja kunstikool Athena, muusikakool Rajaots ja MTÜ Kunderi Selts, kellel ka koolitusluba.
„Erakool ei ole ega saa olema kasumit taotlev ettevõtmine, kool peab ots otsaga kokku tulema,” toonitab Anne Nõgu. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja lastemuusikakooli klaveriklassi.


Elu eelistab intelligentseid

Rakvere Eragümnaasiumis (420 õpilast) lõpetab tänavu kolmas lend. Ühes lennus on üle 60 lõpetaja. Neid on jagunud Eesti ülikoolidesse, rakenduskõrgkoolidesse, ka lihtsalt tööle. Anne Nõgul on kombeks kõigi abiturientidega vestelda, tal on hea meel, et neil on siht silme ees ja et erakool on selle andnud ka siis, kui õppur ei ole oma kodukooli või linna munitsipaalkooliga millegipärast ühist keelt leidnud.
Kui direktori teha oleks, kehtestaks ta Eestis lausa kohustusliku keskhariduse, mida õppimisvõimaluste mitmekesisus kenasti toetaks. Sama meelt on abilinnapea Ain Suurkaev, kes toob kohase näite tuttava ärimehe elust. Too ei pane enam naljalt kassaaparaadi taha ka vähem haritud inimest – teatud intelligentsuse aste loob klientidega suhtlemisele kohase aluse. Anne Nõgu on ka kesklinnas asuva kunstikohviku Art omanik ja kinnitab, et sinnagi ei võta ta leti taha alla keskharidusega töötajat. Tal on hea meel, et oma kooliga aitab ta seda haridustaset luua.
„Millal ometi tuleb aeg, mil saame aru, et gümnaasiumihariduse ainuke eesmärk ei ole ülikool¥” küsib Nõgu. Ka Suurkaev on selle poolt, et keskharidust senisest enam selekteeritaks: akadeemiline haru olgu seal üks paljudest, teised õpilased valmistugu eluks eneseks ehk siis paremaks toimetulekuks. Lõputunnistus olgu kõigile ühesugune.
Suurkaev on kogunud oma veendumusele tuge Šotimaal sealse hariduseluga tutvudes. Seda põhimõtet järgitakse Rakveres juba Kaurikoolis, kus saab kas süva-, põhi- või harrastus­õpet. Üks hakkab ehk klaverikunst­nikuks ja teine bändikitarristiks – haritud inimesed mõlemad.
Abilinnapea Ain Suurkaev näeb munitsipaal- ja erakoolides seda vahet, et kui esimesed ei karda kuigivõrd mõnest lapsest ilma jääda, siis erakoolile käib iga äramineja maine pihta. Igatahes hoolivad viimased oma mainest rohkem kui tavakoolid ja võitlevad selle eest, et nende lapsed ikka haritud saaksid. „Munitsipaalkoolid paraku ei võitle,” ütleb Suurkaev. Ta selgitab, et eelmisel poolaastal jäi Rakvere kõikides munitsipaalkoolides lapsi vähemaks. „Ja kuhu nad läksid¥ Õhtukooli või eragümnaasiumi.” Minejaid oli küll vaid 7–8 õppurit 3000st, aga fakt on fakt.


Kaader otsustab

Kõik hea saab alguse ikka inimesest, Kaurikooli sündi tähistas ehtne kontsertklaver, mille kinkis koolile Rakvere toonane muusikalembene linnapea Tiit Kullerkupp, nüüd Lääne-Viru Maakohtu esimees. Praeguse linnavalitsuse kohta ütleb Anne Nõgu abilinnapea Ain Suurkaevule silma vaadates: „Kui Tiit oli suur muusikainimene, siis Ain on samasugune hariduseinimene.” Mida see tähendab¥ Anne Nõgu seletab, et poliitikud hoiavad tavaliselt ikka ärile ja rahale lähemale, Ain on võtnud südameasjaks hariduselu. Ta on lõpetanud TTÜs puidutöötlemise eriala, õpetanud Lääne-Viru Kutsekõrgkoolis Eesti majandust ja suudab koolijuhtidega võrdväärselt väidelda.
Aga kui raha napib, mis sellest suurest südamestki siis kasu on¥
Vastab Suurkaev ise: „Raha on alati kuskil olemas. Kui see nende vahel, kes selle mõistlikult ära kasutavad, ära jagada, on tulemus hea või väga hea. Hariduse vallas tegutsedes on oluline mitte teha nn üksikotsuseid, tuleb kõike korraga silmas pidada ja läheneda asjale süsteemselt. Nagu Anne tegi, kui võttis ette nii alus-, üld- kui ka huvihariduse. Nüüd edendab tal üks asi teist, rahaliseltki.”
Kui me keskpäeval Kaurikoolis käisime, olid seal parajasti lasteaiarühmad ametis. Anne ise seletab, et munitsipaalkoolid on tihtilugu hulk tunde tühjad, tema kasutab oma majades kogu päeva ära. Tänu Anne Nõgu ettevõtlikkusele on Rakveres alles kaks haridusasutusteks ehitatud hoonet. Kaurikool asub 1929. aastal ehitatud Virumaa Lastekaitse Ühingu majas ja samal aastal valminud Rakvere esimese algkooli hoones on nüüd eragümnaasium, kuigi kinnisvaraarendajad plaanisid sinna muid, kasumlikke ettevõtmisi.
Ja volikogu jagab abilinnapea eestkostel raha – viie erahuvikooli vahel 1,71 miljonit krooni. Suurkaev teab, et raha võib tänavu lisandudagi ja siis tuleb järgmise aasta eelarve ka suurem. Abilinnapea tuletab meelde, et Rakveres on ka munitsipaalomandis muusikakool ja riigi ainuke selline spordikool. Esimese eelarve on 3,7 ja teisel 3,3 miljonit krooni. Kui noorsootööks ja muudeks tegelusteks mõeldud raha juurde arvata, tuleb välja, et 17 000 elanikuga Rakveres toetab linn huviharidust tervelt 10 miljoni krooniga.
Anne Nõgu on rahul, et uuest kalendriaastast käivitub uus huvikooliseadus, kus riik kohustub huviharidust, ka erahuvikoole rahaga toetama. Anne on kauneid kunste õpetanud 22 aastat, nüüd on esimene kord, kus riik seda pärisharidusena käsitleb. „See on revolutsiooniline pööre,” ütleb ta.


Kõik ei sõltu seadustest

„Mina ei ole kunagi tundnud, et seadus takistaks teha seda, mida me südames õigeks peame,” kinnitab Anne Nõgu. Ain Suurkaev toonitab, et kui seadusesäte midagi ei soosi, tuleb panna asjale teine nimi ja teha ikka ära, kui tulemus seda väärt on. Kui mõnikümmendki lapsevanemat on huvitatud, et nende lapsed mängiksid pilli või tantsiksid, tulebki neil mängida ja tantsida lasta. Suurkaevu meelest on õpikohtade rohkus sellepärastki oluline, et laps ei oleks õhtust hommikuni ühes ja samas koolimajas. Läheb päriskoolist ära, viskab Kaurikoolis või põrandale pikali: uus keskkond, teine seltskond kingib lapsele teisese elamuse. Ja elada on vahva!
Anne Nõgu ütleb, et talle on erakoole meeldinud teha sellegipärast, et eraasja saab kiiresti käima panna. „Uue Eesti aja tulles olime niigi 50 aastat hiljaks jäänud. Mis siin enam mõtelda,” naerab Anne ja meenutab, et Rakvere noored naised hakkasid esimesel võimalusel tegutsema, et oma kooliikka jõudnud lastele hea haridus anda.
Väga palju erahariduse entusiaste aga ka tekkida ei saa, sest inimesi, kes erakoolis toimetamise mõningast vabadust nautides suudaksid kanda ka kohustust, mis vabadusega kaasas käib, väga palju ei ole. Erakool nagu teisedki vastutab riigi ja rahva, lapsevanemate ees. Kui sa riigi raha vastu võtad, pead tegema seda, milleks riik koole kohustab.
Annel on häid mõistvaid koostegijaid jätkunud. Kaurikool oli Rakvere esimene erahuvikool, nüüd, nagu eespool kirjas, on neid veel neli ja pea kõik, kes oma kooli on julgenud luua ja seal õpetavad, on Kaurikoolist läbi käinud. Terve konkurents on ju kena, aga nüüd peab linnal ka neile koolidele raha jaguma ja Kaurikool jälle vaatama, kuidas nemad toime tulevad. Anne Nõgu ütleb rahulolevalt, et kõik tema osalusel püsti pandud haridusasutused töötavad edasi, rahapuudusel ei ole pidanud ühtegi sulgema.


Riigiga peab läbi käima

Sa võid olla nii eraviisiline kui tahes, riigi ja omavalitsusega pead sa oskama hästi läbi käia, rõhutab Anne Nõgu. Ain Suurkaev toetab siin eeskõnelejat, selgitades, et munitsipaalkoolidele tuleb kasuks iidamast-aadamast pärit traditsioon, ammune usaldus nende vastu. Erakoolid on meil uus võimalus, mistõttu lapsevanemadki ebalevad teinekord nendega asju ajades. „Aga sõna „era” annab uue vabaduseastme ka nende koolidega suhtlemisel. Naljakas, aga suhtlemine kooli ja lapsevanemate vahel on avatum,” jagab Suurkaev oma tähelepanekuid.
Ja Anne Nõgu lisab, et kui ta hakkab midagi asutama või rahastama, ei mõtle ta stardis kunagi, et see ei ole ju võimalik. „Ei võta mõttessegi! Lähenen probleemile lahendusi pakkuvaid teid pidi ega küsi, mis siis juhtub, kui ma raha ei saa. Häälestatus on väga oluline. Ja teine tõdemus on, et ei tohi minna konflikti. See on paljude Eestis tegutsevate erakoolide probleem. Lähevad kohe sõtta, opositsiooni ministeeriumiga ja ei tea kellega veel. Eestlase kõige suurem probleem on kadedus, peame endas sallivust arendama,” on Anne Nõgu veendunud.
Suuresti tema eestvõtmisel on loodud Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus, et riigiga soliidselt läbirääkimisi pidada. Eraüldhariduskoolides õpib veidi alla 4000 õpilase, mis on peaaegu 2% koolipoistest/tüdrukutest. Head nahka pole ühendusest esialgu saanud, igaüks ajab kohaliku võimuga oma asja ja Tallinna erakoolid ei võta Anne Nõgu hinnangul provintsi eriti tõsiselt. Ain Suurkaev seevastu toonitab, et kui Rakveres aetakse kord või kaks kuus haridusasju, istuvad laua taga võrdselt nii munitsipaal- kui ka erakoolid, kus õpib kokku 3000 last, kellest kõik ei ole küll linnalapsed.
Anne Nõgu ütleb veel, et oludes, kus õpilaste arv hakkab jõudsalt kukkuma, võib suhtumine eraharidusse halveneda. Peaasi, et riik ei võtaks pearahast, mida ka erakoolid saavad, välja kapitalikomponenti. Rakvere Eragümnaasiumile tähendaks see aastas poole miljoni kadu, millest kool maksab 20 aastat renti Riigi Kinnisvara ASile, kes ehitas gümnaasiumile algklassimaja – televiisoris üle riigi ära näidatud kukeharjakatusega Eesti esimene ümmargune koolimaja, kus lapsi ei saa nurka panna, sest nurki seal ei olegi.

Eesti noored eesti keelest

Mees, kes on õppinud kogu elu

Vedurit juhtima ei pääse igaüks

Viimasel aastal on Eesti majanduselu ja -poliitikat läbiv teema olnud Eesti Raudtee staatus ja tulevik. Mõistagi, transiidi miljardid ei ole tühine summa. Ent kõige aluseks, vaatamata omandivormile, on siiski raudtee kui terviku normaalne toimimine. Väljaspool kabinetiseinu tagavad selle raudteelased. Õpetajate Leht uuris Tallinna Transpordikoolis, millises olukorras on praegu Eestis selle valdkonna (kutse)haridus.

Raudteeharidust saab Eestis praegu omandada Tallinna Transpordikoolis ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Viima­ses koolitatakse raudteetehnika in­se­nere, st saadakse kõrgharidus. Raud­teel töötajate (vedurijuhid, vedurijuhi abid, raudteeliikluse korraldajad, raudteeveeremi mehaanikud ja elektrikud) koolitus on Tallinna Transpordikooli kanda.


Igapäevased telefonikõned

Tallinna Transpordikooli õppedirektori Albert Veskilti sõnul on raudtee vajadus spetsialistide järele seni suudetud rahuldada. Nõukogude aja lõpu 12 000 töötajast on raudteel alles jäänud ligi 6500. Sellele vastavalt on muudetud erialade spetsiifikat: kui nõukogude ajal koolitati ainult raudteelasi, siis nüüd moodustavad raudteega seotud erialad ja neid omandavate õppijate arv transpordikoolis vaid veerandi. Juurde on tulnud transpordi teenindamisega seotud erialad, nagu veokorraldus, postiteenindus, laomajandus ja IT-tugiisikud.
Suurt tungi raudtee-erialadele ei ole. Kõige paremini täituvad kaugõpperühmad, kus vastuvõtutingimuseks raudteel töötamine. Vaatamata mitmele suurele koondamislainele ja tehnoloogia arengule on tublidest töökätest raudteel ikka kogu aeg puudus, eriti pärast Euroliiduga ühinemist. Viimasel ajal on töökäte nappus nii suur, et telefonikõned, kus küsitakse elektrikut, vedurimehaanikut või vedurijuhi abi, on Tallinna Transpordikoolis muutunud pea igapäevaseks.
„Juba kolmanda kursuse noormehed hakkavad neljakuulisel praktikal tööle, dubleerides vedurijuhi abisid. Neil on võimalik sooritada varem vajalikud eksamid ja saada vastav paber. Vedurijuhi abide puudus on seotud eraoperaatorite tulekuga raudteevedude turule. Töötajate puudust põhjustab ka elanikkonna vananemine. Paljud pensionile siirdujad ei ole enam suutelised füüsiliselt rasked tööd tegema,” selgitab raudteelase haridusega Albert Veskilt, kes õpetab noormeestele veduri ehitust ja remonti.
Kui veel seitse aastat tagasi oli prob­leeme praktikakohtadega, siis kvalifitseeritud tööjõu nappusel on olukord vastupidine ning ettevõtted pole praktikakoha soovijatele kordagi ära öelnud. Praktikakohtade tagamisel aitab kooli kõige suuremas mahus Eesti Raudtee, samuti Edelaraudtee, mõned õpilased on käinud praktikal ka AS Elektriraudtees. Eesti Raudtee on maksnud praktika juhendajatele praktikakohtades eraldi tasu. Selline vastutus toob juhendajale olenevalt juhendatavate arvust aastas sisse 50 000–70 000 lisakrooni.
Praegu on praktikal 18 raudteemehaaniku eriala kolmanda kursuse õpilast, lisaks veel liikluskorralduse eriala õpilased. Ettepanekuid tööle tulla on tehtud ka noorematele. Raud­teeveeremi mehaanikuks õppivale teise kursuse noormehele Pavel Smirnovile on tööpakkumise teinud Edelaraudtee.


Raudteefanaatikud

Smirnovi ja tema rühmakaaslasi Konstantin Arkadjevit ja Jevgeni Sepitõid, võib pidada raudteefanaatikuteks, kes on valinud kooli ja raudteeveeremi mehaaniku eriala suuresti tänu entusiasmile ja perekondlikule traditsioonile. „Soovin sarnaselt isaga saada vedurijuhiks. Gümnaasiumi valides poleks see olnud võimalik. Nüüd saan lisaks keskharidusele võimaluse rongijuhiks saada,” põhjendab oma otsust Konstantin Arkadjev. Jevgeni Sepitõid tõmbas raudtee poole juba varajases lapsepõlves. „Mulle on alati meeldinud asju lahti ja kokku kruvida, nii valisingi raudteeveeremi mehaaniku eriala.” Pavel Smirnov: „Kui sul on eriala vastu huvi, hakkab kõik palju kergemini külge.”
Ainult entusiasm raudteele töötama ei peibuta, oma roll on ka palgal. Vedurijuhi brutopalk on ca 15 000–16 000 krooni, võimalikud on lisa­tasud ületundide eest. Vedurijuhi abi saab natuke üle Eesti keskmise.


Naistele ohtlik

Vedurijuhtide toime pandud kütusevargused noori ei morjenda. „Palgad on tõusnud, järelevalve paranenud. Pealegi on need kõik 3–5 aasta tagused juhtumid,” rahustab Albert Veskilt. Tõele ei vasta ka jutud ajale jalgu jäänud raudteetehnikast. Näiteks Amee­rika vedurid on küll 25 aastat vanad, aga saanud kapitaalremondi käigus nüüdisaegsed seadmed. Tänapäevane tehnika on kasutusel ka raudtee remonttöödel.
Vedurijuhiks üle öö ei saa. Tuleb läbida õpipoisi-selli-sepa tüüpi karjääriredel, kusjuures sarnaselt sepaametiga ei pruugi kõik soovijad eesmärgini jõuda. Esmalt omandatakse näiteks vedurimehaaniku kutse, seejärel tuleb sõita vähemalt 15 kuud vedurijuhi abina ja alles siis saab hakata taotlema vedurijuhi kutset. Vedurijuhi kursused kestavad kolm nädalat. Lõpuks sooritatakse raudteeinspektsioonis vajalikud eksamid. Ka dispetšeriks saadakse ajapikku.
On veel üks seaduslik piirang: naisterahvast tervist kahjustava töö pärast (vibratsioon) vedurile töötama ei lubata. Ametit õppida daamid siiski võivad, aga edasist erialast tööd kool garanteerida ei suuda. Albert Veskilt arvab, et kui mõni naisterahvas siiski järjekindlalt ministrilt vedurijuhtimise luba taotleb, siis küllap ta lõpuks soovitud tulemuse ka saavutab.


Juba vähem umbkeelne raudtee

Nõukogude aeg pärandas Eesti riigile umbkeelse raudtee. Ka Tallinna Transpordikoolis õpetatakse praegu kõiki raudtee-erialasid vene keeles. Eesti koolidest soovijaid lihtsalt pole. Kuna mõni aasta tagasi koolitati ka eesti õpilasi, siis vajaduse tekkides sellega probleeme ei tule. Samuti peavad raudteele tööle minevad noored arvestama, et ehkki raudtee on praegugi suures osas venekeelne, käib asjaajamine ja suhtlemine dispetšeriga ikkagi riigikeeles. Nõnda tuleb kõikidel kolmanda kursuse lõpetajatel sooritada riigikeele eksam. Selle tulemused on iga aastaga paranenud.
Rääkides raudteehariduse tulevi­kust Eestis, peab Albert Veskilt olu­liseks, et otsustamist ei jäetaks raudtee spetsiifikat mitte tundvatele inimestele. Siis ei osata teha pikema aja lõikes adekvaatseid otsuseid. „Transpordikooli puhul on kogu areng kinni õpetajas. Vajalik õppekirjandus, elektroonilised vahendid ja praktikabaasid on olemas. Arvestades kiireid muutusi tehnikas ja ühiskonnas, püüame anda õpilastele laia põhjaga tehnilise hariduse. Raudteekutsetel saab lähiajal raske olema, õpilaste arv väheneb ja needki vähesed neelab kõrgharidus.”
„Suurim mure on õppejõudude vanuseline struktuur, mis lähitulevikus võib mõjutada jätkusuutlikkust. Tulenevalt majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognoosidest jätkame raudteealase kõrghari­duse pakkumist Eestis. Kitsamate erialaspetsialistide osas, kus vajadus on väiksem, kasutame tellimuse suunamist väliskõrgkoolidesse,” kommen­teerib tulevikukava raudteealase rakenduskõrghariduse osas HTMi hariduse ja tööturu nõunik Heli Aru. Ka ministeeriumi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonnajuhataja Andres Pung peab transpordialase rakenduskõrghariduse puhul oluliseks rahvusvahelist koostööd, kuna väikeriigile on see valdkond väga kallis.
Ülalöeldut arvestades raudteealasele kutseharidusele Eestis ilmselt hingekella ei lööda.
Samal päeval, kui transpordikoolis vestlesime, ilmus meedias uudis, et kahe aasta pärast saab 4,5 tunniga Riiga sõita. „Täiesti võimalik, kui riik suudab selle ajaga investeerida infrastruktuuri vajalikud summad,” arvab Albert Veskilt.

Raudteeliikluse sünd

Põhikooli keemiaviktoriini eelvoorud

Sellel õppeaastal osales Eesti Keemiaõpetajate Liidu korraldatava keemiaviktoriini eelvoorudes rekordiline arv põhikooli võistkon­di, senise keskmise 25 asemel 31.

Teistest oluliselt suurema arvu võistkondadega (4) oli esindatud Tallinna Inglise Kolledž (õpetaja Lilian Kippasto). Kaks võistkonda olid välja pannud Tallinna Jakob Westholmi (Larissa Kvasnina), Tartu Raatuse (Katrin Jo­nas), Karlova (Anneli Lukason) ja Miina Härma (Helle Sorge) gümnaasium ning Veeriku kool (Klaara Kask).
Esimese vooru küsimused ei olnud rasked, häid ja põhjalikke vastuseid oli väga palju. Raskematele küsimustele oli lahendusi leitud ka Interneti abil. Parimate tulemusteni jõudsid Rõngu Keskkooli võistkond (Merike Luik) ja kõik Tallinna Inglise Kolledži võistkonnad, kes said 48–49 punkti 50 võimalikust. Väga head olid ka Jakob Westholmi, Rapla Vesiroosi (Maaja Toomet), Väike-Maarja (Liivi Kuusma) ja Otepää (Tiiu Sander) gümnaasiumi õpilaste vastused. 40 või enam punkti 50st sai 18 võistkonda ja ka viimased võistkonnad said ca 50% tulemuse.
Vead ja ebatäpsused
Esimeses voorus oli enam ebatäpsusi järgmiste küsimuste vastustes.
4. küsimuses nikli saamisviiside kohta esitasid mõned võistkonnad viis ja enam saamisviisi, teised piirdusid kahe-kolmega.
9. küsimusele vastates ei osanud mitu võistkonda otsustada, et väärisgaaside nime tuleks eelistada inertgaaside nimele, kuna viimase poolsajandi vältel on saadud ühendeid enamikust väärisgaasidest.
6. küsimusele vastates unustasid paljud, et jood lahustub hästi benseenis ja see muudab oluliselt eraldamist.
7. küsimuse vastustes süsihappegaasi saamise kohta koduste vahendite abil olid paljud piirdunud sooda ja äädikhappe reageerimise ning süsinikku sisaldavate ainete põletamisega, unustades alkohoolse käärimise, söögisooda või küpsetuspulbri kuumutamise ning eri karbonaatide reageerimise keefiri, sidrunhappe ja happeliste puhastusvahenditega.
Osa võistkondi eksis 2. küsimuse vastustes, pakkudes ka elemente, mis on saanud nime riikide järgi, kuigi küsiti linnade ja asulate põhjal nimesid saanud elemente.
Teises voorus oli kõige enam ebatäpsusi viimase ülesande lahendustes, kus tuli ära tunda elemendid A...O. Peagu kõik tundsid ära elavhõbeda ja väävli, nende reageerimisel tekkinud elavhõbesulfiidi ning „tuliõhu” kaasabil moodustunud elavhõbeoksiidi. Kollakat värvi vedelikuks peeti sageli ekslikult kas sool- või väävelhapet, kuid õigem olnuks lämmastikhape, mis on enamasti kollakas selles esineva lämmastikdioksiidi tõttu. Pealegi ei reageeri elavhõbesulfiid lahjendatud sool- ja väävelhappega. Võimalik, et eksitust põhjustas asjaolu, et lämmastikhappe reageerimisel elavhõbesulfiidiga tekib divesiniksulfiidi kõrval ka vaba väävel, mille teket tekstis ei olnud märgitud. Üllatas, et saadud elavhõbesoolast üsna mitmed ei soovinud saada elavhõbedat mõne tavametalli nagu vase abil. Nii mõnedki õpilased eksisid siin, püüdes saada uuesti väävlit. Ülesande lõpuosa oli aga enamasti õigesti lahendatud.
Üsna mitmesuguseid vastuseid pakuti aga rahvusvaheliselt enam tuntud ja tsiteeritud eesti keemikute kohta. Enim tsiteeritud on En­del Lippmaa. Tema kõrval nimeta­ti kõige sagedamini Viktor Palmi, Mati Karelsoni, Ilmar Koppelit, Mart Ustavit ja Paul Kogermanni, aga ka Mihkel Veidermaad, Lauri Vaskat, Enn Lusti, Mihkel Zilmerit, Jaak Järve, Ülo Langelit ja teisi. Komisjon ei pidanud end pädevaks langetamaks ainuõiget otsust just kolme teadlase osas ja andis maksimaalse punktide arvu kõigile, kes lisaks esitatud kolmele nimele kirjeldasid hästi ka nende tähtsamaid uurimisvaldkondi.
Ülejäänud vastused erinesid enamasti vaid põhjalikkuse poolest, millest on tingitud ka erinevad punktiskoorid. Erakordse põhjalikkusega paistsid silma Tallinna Inglise Kolledži ja Rõngu Keskkooli õpilaste vastused.
Eelvooru paremad
1. Rõngu KK, 49 + 39 = 88 (õpetaja M. Luik), 2. TIK II, 49 + 37 = 86 (L. Kippasto), 3. TIK I, 48 + 35 = 83 (L. Kip­pasto), 4. TIK III, 48 + 34 = 82 (L. Kip-pasto), 5. Rapla Vesiroosi G, 45 + 35 = 80 (M. Toomet), 6. TIK IV, 48 + 31 = 79 (L. Kippasto), 7. Otepää G, 44 + 32 = 76 (T. Sander), 8.–9. Väike-Maarja G, 44 + 31 = 75 (L. Kuusma) ja Karlova G I, 43 + 32 = 75 (A. Lukason), 10.–11. MHG I,40 + 34 = 74 (H. Sorge) ja Veeriku Kooli 9a, 40 + 34 = 74 (K. Kask), 12.–14. Kadrioru Saksa G, 42 + 31 = 73 (T. Liivanurm), J. Westholmi G 9a, 46 + 27 = 73 (L. Kvasnina) ja J. Westholmi G II, 45 + 28 = 73 (L. Kvasnina), 15. MHG II, 40 + 31 = 71 (H. Sorge), 16. Tõrva G, 42 + 27 = 69 (A. Õunapuu), 17. Forseliuse G, 39 + 28 = 67 (A. Vinne), 18. Karlova G II, 37,5 + 29 = 66,5 (A. Lukason).
Lõppvooru otsustati kutsuda ühes kooliastmes maksimaalselt kolm võist­konda ühest koolist Seetõttu tuleb Tallinna Inglise Kolledžil loobuda neljanda võistkonna saatmisest põhikooli lõppvõistlusele. Lisaks nimetatule otsustas komisjon kutsuda lõppvooru vaid ühe J. Westholmi Gümnaasiumi võistkonna, sest mõlema võistkonna vastused olid peaaegu identsed. Seega kutsutakse põhikooli lõppvooru 16 võistkonda. Lõppvoor toimub neljapäeval, 5. aprillil Tartu Kunstigümnaasiumis Aianduse 4 algusega kl 11.30 põhikooliõpilastele ja kl 13.30 gümnaasiumiõpilastele.

Gümnaasiumi keemiaviktoriini eelvoorud

Viktoriinis osalesid sellel aastal ainult kaheksa kooli kolme­liikmelised võistkonnad. Traditsiooniliselt oli esindatud mitme võistkonnaga Tartu Miina Härma Gümnaasium (Jüri Vene ja Erkki Tempel), Tartu Hugo Treff­neri Gümnaasium (Eha Paabo) ja Tallinna Inglise Kolledž (Lilian Kippasto).

Õpilased pidid vastama kaheksale kü­simusele. Esimese voorus võis saada maksimaalselt 65 punkti. Enamasti olid vastused väga põhjalikud.
Rasked ülesanded
Esimeses voorus osutus kõige raskemaks järgmine küsimus:
A + B = C
C + KMnO4 + H2SO4 = B + K2SO4 + MnSO4 + A2(SO4)3 + H2O
B + D = A + E
A + F = G (F on elutegevuseks vajalik gaas)
G + F = H
H + I = J + CO2
J + H2O = H + L (L on tugevalt leeliseliste omadustega)
Vastuse üks võimalikke variante:
A = Fe, B = Cl2, C = FeCl3, D = FeO, E = Cl2O, F = O2, G = Fe3O4, H = Fe2O3, I = Na2CO3, J = NaFeO2 või Na5FeO4, L = NaOH või mõni teine leelis.
Teise vooru raskemad ülesanded olid järgmised.
4. küsimus, kus oli vaja nimeta­da sooli, mille reageerimisel tugeva happega võib saada hüdroksiide. Vastuseks võis kirjutada eri reaktsioone, kus hüdroksiidsool reageerib tugeva happega, näiteks Na[Al(OH)4]+ HCl = 3NaCl + Al(OH)3 + H2O.
6. küsimus, kus oli vaja järjestada kümme kõige paremini vees lahustuvat gaasi. Enamik võistkondi vastas sellele küsimusele korrektselt, aga mõned unustasid märkida gaasi juurde, millistes ühikutes ja millistes tingimustes on toodud gaasi lahustuvus, kas g/100g vees või cm3/100cm3 vees või on kasutatud Henri konstandi väärtust antud gaasi jaoks. Tuntu-matest anorgaanilistest gaasidest on suurima lahustuvusega (dm3 gaasi 1 liitris vees): 1) HF (üle 20 ºC on gaas)piiramatu, 2) NH3 ~700, 3) HBr ~550, 4) HCl ~500, 5) HJ ~400, 6) SO2 ~80. Internetist võib leida ka teistsuguseid järjestusi, olenevalt sellest, kuidas onlahustuvus defineeritud (nt mitu grammi gaasi on lahustunud 100 g vees). Sel juhul oleks gaaside lahustuvus vähenenud reas: ammoniaak, broom, vääveldioksiid, kloor ja divesiniksulfiid.
7. küsimus käsitles kristallhüdraadi hüdrolüüsi. Õigeteks sooladeks loeti nii naatriumatsetaadi kui ka naatriumtiosulfaadi kristallhüdraat.
8. küsimuses küsiti, milliseid alternatiivkütuseid on võimalik valmistada, kasutades taastuvaid loodusvarasid. Peaaegu kõik võistkonnad esitasid väga põhjalikud ülevaated biodiisli saamisvõimalustest (näiteks sojaõli ümberesterdamine aluskatalüütiliselt koos alkoholiga).
Teises voorus oli võimalik saada 65 punkti. Kõik osalenud võistkonnad saavutasid vähemalt 62% maksimaalsest punktisummast. Eriti tublid olid Miina Härma Gümnaasiumi kaks võistkonda, Tallinna Inglise Kolledþi võistkonnad ja Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi võistkond.
Eelvooru tulemused
1. MHG I, 65 + 58 = 123 (J. Vene), 2.TIK I, 62 + 60 = 122 (L. Kippasto), 3. MHG 11.a, 60 + 59 = 119. (J. Vene), 4. Mustamäe G, 54 + 64 = 118 (M. Solnson), 5. TIK II, 65 + 51 = 116 (L. Kip-pasto), 6. Tartu Kivilinna G II, 58 + 53 = 111 (H. Muoni), 7. HTG I, 54 + 56 = 110 (E. Paabo), 8. HTG V, 55 + 54 = 109 (E. Paabo), 9. Tartu Karlova G, 53 + 55 = 108 (A. Lukason), 10. Tartu Kivilinna G I, 59 + 47 = 106 (H. Muoni), 11. MHG 11.c, 48 + 53 = 101 (J. Vene), 12. Tartu Forseliuse G, 46 + 50 = 96 (A. Vinne), 13. Rakvere RG, 45 + 41 = 86 (M. Murs), 14. HTG VI, 29 + 54 = 83 (E. Paabo), 15. MHG 10.a, 47 + 34 = 81 (E. Tempel).
Žürii kutsub kõik mõlemas voorus osalenud võistkonnad (v.a MHG üks võistkond) viktoriini finaali.

Tundkem maailma kultuurilugu Amazonasest Mongooliani!

Kooli praegune ajaloo- ja kultuuriharidus on võrreldav inimesega, kes kuulab vaid iseenda arvamust iseendast ega pööra teistele mingit tähelepanu.

Peaaegu algusest lõpuni jutustab meie tänane ajalookursus Euroopa kultuuriloost. Need vähesedki peatükid, mis ülejäänud maailma valgustavad, jätavad õpetajad pahatihti vahele, sest ei tunne end väljaspool Läänt kindlalt ja riigieksameil neid asju ei küsita ka. Nii toodab kool kitsa maailmanägemisega noori, kes tihti ei mõista kultuurierinevusi ja on seetõttu sallimatud.
Õppides tundma teisi, hakatakse hoomama ka omaenda kultuuri. Mi­da enam puutuda kokku võõraste tavadega, seda paremini hakkab näiteks eestlane mõistma tuttavat Eestis ja Euroopas. Koolis ei ole vaja kramplikult korrata II maailmasõda, Vana-Kreeka jumalaid (praegu neljas õppeaines), protestantismi ja Euroopa kultuurilugu üldse. Võrdlused ja seosed üle maailma rikastaksid arusaama kõigest õpitavast. Näiteks õpetades mongolite võimu Venemaal, oleks vaja anda ülevaade ka khaaniriigi enda arengust. Rääkides Saksa 17.–19. sajandi suurmõtlejaist, oleks vaja kajastada ka nende eeskujusid Vana-Ida-Aasiast. Rääkida oleks vaja ka kirjanduse ja teaduse liikumisest Indiast Araabiasse ning sealt Läände jne. Koolitundide ajavähesus ei päde siin vastuväitena, sest praeguses Lääne-keskses käsituses jäävad paljud ajaloolised tõigad õpilaste jaoks lihtsalt õhku rippuma.


Maailmakeskse ajaloo poole

On aeg liikuda koolihariduses Lää­ne-keskselt ajaloolt maailmakeskse ajaloo-, ühiskonna- ja kultuuriõppe­ni. Eestis on küllalt asjatundjaid, kes aitaksid õppekavasid muuta ning maa­ilmaajaloo ja -kultuuri õpetajaid koolitada. Meie kultuuriharidus oleks siis paljudele riikidele eeskujuks, sest Euroopas laiapõhjalist kultuuriharidust üldiselt ei pakuta. Mõnelgi teisel mandril on kultuurikäsitus Euroopa omast laiem, sest seal õpitakse lisaks oma ajaloole ka Lääne jt ajalugusid (nt viimaste sajandite kolonialismi tõttu). Rahva avar ilmapilt aitab kaasa maa edule ühiskonnakorralduses, välispoliitikas, majanduses, vaimses arengus.
Eesti noored sotsiaaldemokraadid on hakanud korraldama maailma kultuuri koolitusi „Ilmaviis”.


„Ilmaviis” laiendab silmaringi

„Ilmaviisi” õppeõhtud toimuvad Eesti eri paigus ja seal esinevad sellised oma ala tippasjatundjad, nagu Ida-Aasia kultuuriloolane, TLÜ rektor prof Rein Raud, soome-ugri luule tõlkija ja kirjanik Arvo Valton, antropoloogiafilmide festivali korraldaja filmikunstnik Mark Soosaar, Eesti ainus Sahara-aluse Aafrika ajaloolane dr Karin Hiiemaa, tipporientalist, Lõuna- ja Ida-Aasia võtmetekstide tõlkija-seletaja Linnart Mäll, Ida-Aasia võtmetekstide tõlkija-seletaja, luuletaja ja mõtleja Jaan Kaplinski või näiteks ka India, Jamaika, Togo ja Benini kultuuridest õppinud kunstnik DJ Tarrvi Laman. Kogemusi jagavad ka rändajad nagu Carina Juhhova, kes on hääletanud Tuneesiasse ja sõitnud küüti üle Siberi harjutama keelt Jaapanis.
Õhtute eesmärk on innustada uurima maailma eri piirkondi, mida kajastatakse haridussüsteemis ja noorte tarbitavas meedias vähe. Paljudel noortel on raske aru saada, et nende mõttemallid, eluviis, kunst, ühiskonnakord ja muu ei ole õigemad kui teiste inimeste ja kaugete kultuuride omad, kui ei olda õpitud kõige põhilisematki maailmatervikust, olgu see India hinduistlike kuningriikide ajalugu, Amazonase muusika, Vana-Aafrika tsivilisatsioonid, tänapäeva Hiina ühiskond, Vana-Põhja-Ameerika lääneosa eripärased majanduskorrad või ka soome-ugri suulised pärimused.
„Ilmaviis” kõlab igal teisel teisipäeval kell 18. Osavõtt on prii ja kõik huvilised teretulnud! Õhtu kestab 4–5 tundi – võtke toit kaasa! Lähemalt saab lugeda www.noorsots.ee. Järg­mised „Ilmaviisid”: 13.03. Tallinnas, 21.03. Vil­jandis, 27.03. Narvas (vene k), 10.04. Viljandis, 24.04. Tallinnas, 8.05. Tallinnas ja 22.05. Pärnus, 5.06. Tartus.

Lasnamäe kutsekool koolitab lasnamäelasi

Kui 1971. aastal avati Lasnamäel kutsekool, asuti koolitama oskustöölisi liidutehasele Dvigatel. Põhiliselt õpetati metallitöötlemise erialasid. See suund on jäänud tänaseni, kuid lisandunud on mitu noorte seas populaarset eriala, nagu autode ja masinate remont, autoplekksepp-maaler, kinnisvara­hooldus ja automaatika. 35 aasta jooksul on kooli lõpetanud üle 7800 oskustöölise. Praegu õpib Lasnamäe Mehaanikakoolis ligi 900 õpilast.

Möödunud aastal anti koolile sertifikaat, mis näitab, et kooli kvaliteedijuhtimissüsteem vastab rahvusvahelise standardi ISO 9 001:2 000 nõuetele. Kui lisada veel, et koostöös Saksamaa Keevitusühinguga on kool muutunud juhtivaks eurokeevitusspetsialistide koo­litajaks Eestis, on mehaanikuid ja metallitöötlejaid ette valmistava kooli lühiiseloomustus antud.
Majandusanalüütikud on Eesti innovatsioonivõime languse põhjusi uurides toonitanud kvalifitseeritud tööjõu nappust. Sellele leevendust otsides on pakutud kaht võimalust: tuua tööjõudu võõrsilt sisse või meelitada senisest rohkem noori kutsekooli ametit õppima. Samas kinnitatakse, et kutsehariduse vähese atraktiivsuse algpõhjus pole koolis ega noortes, vaid tööliserialade madalas tunnustamises. Noored hindavad oma tulevast töökohta mitte üksnes palga, vaid ameti prestiiþi ja töökeskkonna alusel. Oluline on tihe side praktikabaasidega.


Paindlikud õppimisvõimalused

Sügisest Lasnamäe Mehaanikakooli juhtiv Dimitri Koromnov nimetab veel ühte olulist tegurit – paindlikke õppimisvõimalusi. „Aastatega oleme muutunud Lasnamäe linnaosa kooliks, sest põhiline õpilaskontingent tuleb meile Lasnamäe, aga ka Maardu koolidest. Selle taga on meie kutseõpetajate järjepidev koostöö linnaosa koolidega. Juba oktoobrist, kui õppeaasta on alanud ja õpperühmad komplekteeritud, algab ettevalmistus järgmiseks õppeaastaks. Alustatakse edasiõppimisvõimaluste tutvustamisega koolides ja lõpetatakse kevadel lahtiste uste päevadega õpilastele ja lapsevanematele.”
Kui eelmise aasta oktoobri alguses tehti kokkuvõtteid kutsekoolide komplekteerimisest, oldi just sellise järjepideva töö tulemusena kolme esimese kutsekooli hulgas, mille õpperühmad olid täies koosseisus õppetööks valmis.
Üks oluline suund kutseõppe tutvustamiseks on koostöö üldhariduskoolidega. Näiteks autoerialal on käivitunud kutse-eelse õppe koostööprojekt Paekaare ja Pae gümnaasiumiga. Kooli lõpetades saavad gümnasistid tunnistuse, kus kirjas, mitme tunni ulatuses nad on eriala õppinud. Kui nad otsustavad tulla mehaanikakooli sama eriala õppima, saavad nad otse teisele kursusele. Õismäe erivajadustega laste kooliga käivad läbirääkimised koostööleppe sõlmimiseks kinnisvarahoolduse erialal.
„Viimasel ajal on võimalik võtta põhihariduse baasil vastu õpilasi, kes omandavad eriala ilma keskharidust omandamata. Nende hulka võib arvata noored, kes alustavad põhikoolijärgset õpet mõttega ka keskharidus omandada, ent ei suuda üldainetes teistega sammu pidada. Kui varem tuli sellised õpilased koolist välja arvata, siis nüüd saavad nad võimaluse kooli vaid erialase kutsetunnistusega lõpetada. Võimalik on koolitada ka koolikohustuse ea ületanud põhihariduseta õpilasi ehk teisisõnu üle 17aastaseid põhikooli pooleli jätnud noori. Proovisime sügisel üht taolist õpperühma avada, aga kahjuks laekus vaid kaks avaldust,” tunnistab Koromnov.
Koromnov ei kurda populaarsete erialade komplekteerimisraskuste üle. Autoremondi ja automaatika, kinnisvarahoolduse ning keskkonnatehnikalukksepa erialadele on suur tung ja kui keegi peakski välja langema, on metallitöötleja erialalt kohe mõni mees tühja koha täitnud. Veel on tihe konkurss täiskasvanute täiendus- ja ümberõpperühmadesse.


Tung keevitaja erialale

Keevitaja eriala populaarsuse põhjus täienduskoolituses on ilmselgelt selles, et kool võib aisana Eestis välja anda eurosertifikaati, mis avab võima­luse minna tööle ELi liikmesriikidesse. Kool on väljas­tanud üle 1100 eurosertifikaadi. Mehaanikaosakonna juhataja Nikolai Ivaštšenko sõnul on neil keevitajate ümberõppe- ja täienduskoolituse erialal pidevalt järjekord ukse taga, kõige suuremad koostööpartnerid selles valdkonnas on maakondade tööturuametid, kes oma töötuid koolitusele suunavad.
Taolisel koolitusel osales ka Ergo Lüüs, kes mõne aja eest Tihemetsa tehnikumis masinate remondilukksepa eriala omandas. „Pärast kooli läksin kaitseteenistusse ja naastes ei leidnud Pärnumaal erialale sobivat töökohta. Pöördusin maakonna tööturuametisse ja sain sealt suunamise Lasnamäe Mehaanikakooli keevitaja erialale,” on noor mees uue eriala õppimisega rahul. Temal on kergem, sest lukksepaeriala kogemused on olemas.
Dimitri Koromnov juhib tähele­panu, et neil õpivad ka erivajadus­tega inimesed. Koolil on sõlmitud In­teg­ratsiooni Ühiskondliku Algatus­kes­kusega leping kuulmispuudega mitte-eestlastest töötute väljaõppeks kinnisvarahoolduse erialal 960 tunni ulatuses. Kui majas ringkäiku tegime, käisime ka tulevaste kinnisvarahooldajate tunnis, mis viidi läbi tõlgi vahendusel. Juba keskeas kuulmispuudega mehed rääkisid, et omal ajal omandasid nad keskhariduse Peterburis, sest Eestis taolist kooli pole. Kolm meest on oma hariduse omandanud eestikeelses koolis. Igal juhul taas üks positiivne kogemus Lasnamäe Mehaanikakoolist.


Nimi ei riku meest

Rahvatarkus ütleb küll nii, kuid noorte kooli meelitamiseks on mitmed varasemad erialad saanud uue ja kõlava nimetuse – ning õppida soovijaid tuleb robinal. Võtame või sellesama kinnisvarahoolduse eriala. See pole mingi müügimees või muu ametnik, vaid lihtne remondimees, kes tuleb majaühistu või eramaja omaniku palvel teil katust parandama, uksi-aknaid vahetama, põrandat lööma või parketti panema. Väga vajalik amet, sest pole ju enam majavalitsust, kust töömeest tellida.
Või keskkonnatehnika lukksepa eriala. Eesti keeles välja öelduna tä­hendab see endist torulukkseppa, kes vahetab ära lekkiva kraani või likvideerib ummistuse, paigaldab WC-poti või uue vanni. Tööturul on see nõutav ja tasuv amet ning tööandjad on õppinud ametimeestest väga huvitatud. Huviga olid kooli laboris ametis ka noormehed. Ja ei mingeid roostes kraane, mida õpipoistele kruttida oleks antud, igal pool sillerdas puhas kroom ja vask. Kutseõpetaja Mihhail Rjazanovi kinnitusel peavad noorukid juba õpipoistena puutuma kokku just nende materjalidega, millega neil tuleb tööle hakata. Mis noormehi selle eriala juurde tõmbab¥ Mustamäe poiss Mihhail Ussakov ja Maardu noormees Jüri Timošin vastasid kui ühest suust –makstakse hästi. „Ja pole hirmu töötuks jääda. Kraanikausi paigaldajat või segisti vahetajat läheb igas peres vaja,” lisasid noormehed.
Kõige hinnatumad on noorte hulgas autoerialad. Autoplekkseppade-maalrite hulgas õpib ametit ka tütarlapsi ja meistrite sõnul tulevad toime küll. Kuigi, jah, plekimõlkide üleslööjaks saavad neist vähesed, hinnatud on neiud pigem värvisegajate ja maalritena. Paljud saavad tööd kauplustes-salongides värvimüüjatena, sellel alal on nad kahtlemata profid.
Direktor Dimitri Koromnov kinnitab, et kooli juhtkond mõtleb pingsalt, mida tütarlastele veel lisaks pakkuda, et koolis õppivale 40 tütarlapsele järgmistel aastatel rohkem lisa tuleks. „Keevitaja-plekksepp pole just kõige atraktiivsem eriala tütarlaste kooli meelitamiseks. Et läheduses asub Muuga sadam, liigub mõte logistika ja laomajanduse erialade suunas. Lasnamäe arenev tehnopark pakub tulevikus ehk rohkem tööd ka elektroonikutele,” loodab direktor.
Koromnovi sõnul pole nende õpilastel kombeks end üldainetes massiliselt riigieksamiteks kirja panna. 275 mullu lõpetanust registreerus ehk 40. Samas riigikeele eksami peavad sooritama kõik lõpetajad.


Kutsekool pole tupiktee

„Kes edasi õppida tahab, sellel on kõik võimalused olemas. Muidugi pole meie üldainete õppekavad nii mahukad kui gümnaasiumis. Rohkem on edasiõppijate hulgas keskkoolijärgses õppes õppinuid. Aga meie kooli eesmärk polegi valmistada ette metallitöö- ja mehaanikainsenere, vaid pädevaid oskustöölisi. Kui võimekamad pärast paari tööaastat tööandjalt toetust saavad ja haridusteed jätkavad, on väga tore.”
Ka autoremondi kutseõpetaja Riho Urbel kinnitab, et nende erialal on mitmed noormehed hiljem edasi õppima läinud. „Keeleoskajad võivad oma eriala edasi õppima minna Tallinna Tehnikakõrgkooli, mille eelkäijas minagi autoeriala lõpetasin. Tean, et meilt minnakse pärast väeteenistust just Moskva ja Peterburi kõrgkooli, mille filiaalid Tallinnas ja Ida-Virumaal juuri ajanud.” Kutseõpetaja Urbeli arvates on hoopis olulisem, et noor kõigepealt Lasnamäelt ameti kätte saaks ja töö leiaks. Selle kümne aasta jooksul, mis tema oma eriala õpetanud, on nii mõnigi nooruse rumaluses kooli pooleli jätnud, aga hiljem, kui aru juba peas, õppetööle naasnud. „Üle kahe aasta ei tohi vahet olla, muidu endisele kursusele ei ennistata,” hoiatab kutseõpetaja. Nii et direktoril oli õigus, kui ta väitis, et kutsekoolides on õppetöö muutunud paindlikumaks.


Praktika meelitab palgaga

Direktor peab oluliseks, et Lasnamäe Mehaanikakoolil on koostöölepingud rohkem kui Tallinna paarisaja ettevõttega. Tulevasel töökohal saab noor esmamuljed oma eriala vajalikkusest ja, mis seal salata, ka tasuvusest. „Reeglina jäävad noored sinna ettevõttesse tööle, kus nad kolmandal kursusel pikal praktikal käivad. Tublimad muidugi. Praktikaplaani järgi on õpilased kaks päeva koolis ja kolm praktikal. Võib aga juhtuda, et kool jääb tagaplaanile, sest praktika eest makstakse nii hästi,” toob Koromnov veel ühe ohu noorte haridusteel.
„Uue määruse järgi ei tohi ettevõttepraktika kesta alla 800 tunni. Meil oli see maht juba enne 920 tundi. Nii et olime uuest määrusest sammukese ees,” märgib Koromnov.
Arengukava järgi pürib kool Lasna­mäe tööstuspiirkonna pilootkooliks. Arendatakse Lasna­mäel tehnoparki ja asutatakse uusi tööstusettevõtteid. Direktori mõte liigub ka eestikeelsete õpperühmade avamise suunas, et piirkonna eestikeelsete koolide lõpetanudki võiksid kodu lähedal atraktiivseid metallierialasid õppida.