Järjekordsed riigikogu valimised on möödanik. Rõõmustada võib suurenenud valimisaktiivsuse üle – 62% ehk 555 285 inimesttäitis oma kodanikukohust. Võrrel­des Soome 66,6 (2003), Rootsi 82 (2006) või Saksamaa 75% valimisaktiivsusega aastal 2005, on arenguruumi veel palju, kuid tendents on igal juhul positiivne.

Tallinna Ülikooli üldpolitoloogia lektori Tõnis Saartsi sõnul on valmisaktiivsuse tõusu põhjus inimeste protest populistliku ja vastutustundetu kampaania vastu. Samuti tegi Saartsi sõnul tõhusat tööd meedia, manitsedes valima minema ja kodanikukohust täitma. „Valimisaktiivsuse tõus näitab ka seda, et ei olegi vaja vastaseid poriga loopida ning vinti üle keerata. Tundub, et ka Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) sai aru, et russofoobia ja pidev endiste kommunistide temaatika ekspluateerimine võib hakata nende kahjuks mängima,” lisas Saarts.


Valimistulemused

2007. aasta parlamendivalimiste tu-le­­mu­sed selgusid 4. märtsi hilis­tel õhtutundidel. Nagu tea­da, sai Refor­mierakond riigikogus 31, Kesk­erakond 29, IRL 19, Sotsiaal­de­mok­raadid (SDE) 10 ning Erakond Eestimaa Rohelised ja Rahvaliit võrdselt kuus kohta.
Tõnis Saartsi sõnul on valimistulemused mõneti üllatavad. „Oli muidugi selge, et võitja on kas Reformierakond või Keskerakond ning et vahe ülejäänud parteidega kujuneb suhteliselt suureks. Üllataja oli eelkõige IRL, sest valimiseelsed küsitlused neile nii suurt edu ei ennustanud. Seetõttu arvangi, et IRLi ja SDE poolt hääletasid paljud viimasel hetkel valima minna otsustanud,” lausus Saarts.
Valimistel üliedukalt esinenud (võrreldes 2003. a valimistega +12 kohta) Reformierakond on analüütikute väitel kõige paremini suutnud oma ideed ellu viia (vanemapalk, maksude alandamine jne). Valija näeb, et tegemist on efektiivse ja oma tahet läbi suruva erakonnaga. Samas ei paista järjest jõukamaid valijaid häirivat asjaolu, et Andus Ansip vaatab tuima järjekindlusega mööda tõsiasjast, et „Eesti inimarengu aruande 2006” järgi on Eesti sotsiaalses arengus väga kaugel arenenud lääneriikidest – meeste eeldatav keskmine eluiga on madalam vaid Venemaal, aidsi levik, alkoholism, liiklusõnnetustes hukkunute arv ei näita vähenemise märki jne. Rõhutakse vaid majandusarengule ning ignoreeritakse küsimusi, mis puudutavad katastroofilisi näitajad sotsiaalsfääris. Viimasele osutas oma uudislõikudes ka riigikogu valimisi kajastav välispress (BBC jt).
Tõnis Saarts arvab, et Reformi­erakonna edu taga on valijate usk ja eelnev häälestus – valimiseelsete küsitluste tulemused ennustasid võimalikku võitu. „Osa Reformierakonna hääli olid ka protestihääled, sest ennustati ju tihedat rebimist Keskerakonnaga ning esimeste poolt hääletades ürita­ti ära hoida Keskerakonna võitu,” arvab Saarts, kes leiab ka, et suur osa Reformierakonna „lisahääli” tuli endistelt Res Publica pooldajatelt.


Muusikute abiga parlamenti

Erakond Eestimaa Rohelised uustulnu­katena on igati tervitatav – keskkonnaprobleemide aspektist oli aeg am­mu küps loodushoidu oluliseks pidava poliitilise jõu tekkeks. Valimis­tulemusi analüüsides torkab silma, et väga edukad (lisaks loomulikult Marek Strandbergi-le) olid tuntud punkmuusikud Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky (vastavalt 1968 ja 1138 häält). „Konservatiivsema­test” muusi­ku­test andis oma panuse ka Tõnis Mägi (1216 häält), samuti oli edukas Von Krahli teatri juht Peeter Jalakas (1259 häält). Võib oletada, et Roheliste tüüpiline valija on noor (või vähemalt nooruslik) ärksa mõtlemisega inimene, kes suudab sa­mastuda alternatiivse maailmavaatega „protestijatega”.
Roheliste parlamenti pääsemine ei olnud üllatus ka Saartsile, kes leiab, et erakond oleks võinud noppida rohkemgi hääli, kuid nende nimekiri oli liiga nõrk. „Paljud Rohelisi valida plaaninud inimesed mõtlesid ümber, kui nägid nimekirjas täiesti tundmatuid nimesid, ning valisid pigem SDE või IRLi,” sõnas politoloog. Kuivõrd aga Roheliste erakond end poliitikas maksma panna suudab, näitab aeg.
Tõnis Saarts arvab, et kõige tõenäo­lisemaks võib pidada paremerakondade liitu (Reformierakond + IRL) ning põhiküsimus on, kes on kolmas erakond. „Ei saa välistada, et IRL osutub liiga kangekaelseks ja läbirääkimised jooksevad ummikusse või ei leita kolmandat partnerit. Samas teavad nii IRL kui ka SDE, et kui nad järgmise nelja aasta jooksul võimule ei pääse, siis neid järgmine kord ei valita,” leiab Saarts, kuid lisab samas, et Reformierakonna koalitsioon Keskerakonnaga ei ole samuti kaugeltki välistatud.
Kõige kehvemal positsioonil on suurim kaotaja Rahvaliit, kes on Saartsi sõnul muutunud marginaalseks ning kelle poole pöördutakse vaid viimases hädas. Skandaalide (maadevahetus) ning Rüütli presidendiks „tegemise” ebaõnnestumise tõttu on Rahvaliidu valijad erakonnast võõrandunud.


Hariduspoliitika

Kellest saab uus haridusminister¥ Näi­teks pakkus Eesti Päevalehe toimetus (20.02.) võimalikeks kandidaatideks Urve Tiidust Reformierakonnast, Tõnis Lukast IRList, Peeter Kreitzbergi SDEst ning Mailis Repsi Keskerakonnast. Selgus peaks saabuma lähema kuu jooksul. Oluline on, et tulevane minister oleks kursis hariduselu valupunktidega (õppekava, poiste väljalangus põhikoolist, kutsehariduse endiselt madal maine, õpetajate madalad palgad jne) ning omaks ettekujutust, kuidas probleeme lahendada.
Oma visiooni Eesti haridussüsteemi valupunktidest ja lahendustest jagasid lugejatega suuremate erakondade esindajad 28. veebruaril ETV saates „Foorum” ning 2. märtsi Õpetajate Lehes. Tulevane haridusminister ei tohiks kindlasti olla inimene, kes mõtleb pedagoogikast turumajanduse terminites ega suuda mõelda väärtustekeskselt. Mõisted „klient”, „teenin­daja”, „teenus” jne on juba sisenenud lapsevanemate arusaamadesse, õpetajad saavad sellise taandarengu peatada aga vaid haridustemaatikat valdava ning ka abstraktsel tasandil pedagoogikaküsimustes sõna võtta suutva haridusministri abiga.
Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmets osutas 4. märtsil ETV „Vali­misstuudios” tõsiasjale, et lihtsate lahenduste aeg on möödas ning kam­paania korras pakutud üksiklahen­did ei leevenda probleeme, mille juured on ühiskonnas väga sügaval. Loodetavasti arvavad seda ka tulevasse koalitsiooni kuuluvad erakonnad ega ignoreeri „õitsva majanduse” taustal sotsiaalsfäärist kostvaid ohusignaale.