Eestlane ajas taas kord aktiivselt „eesti asja”: valimisaktiivsus 61,9%. Nii valis kodanik kunagi Eesti Kongressi – me hoiame nõn-da ühte kui heitunud mesilaspere.

Küla poolt vaadates polnud valimisaktiivsuse süstik sugugi mitte kampaaniaks kulutatud rahamäed. Vastupidi, üle mõistuse kulutused reklaamile tekitasid pahameelt. Arutleti hoopis nii: täna ei lähe valima sina, homme ei vali su lapsed ja ülehomme valivad eestlase eest muulased. Andrus Ansipi suur võit oli eeskätt rahvusliku taasärkamise ja vähem rahaoravate programmeeritud saavutus. Kodanik hääletas riigimehelikult ja sugugi mitte miljonisajust pimestatuna. Õnn pole rahas. Õnn on oskuses rahaga ümber käia. Oravad on tõestanud, et oskavad. Rahvas tundis rahameistrid ära ja läks oma kodanikukohust täitma. Savisaar ei pingutanud üle populismiga, vaid vene kaardiga ja kaotas Ansipile. Tegelikult nendel valimistel kaotajaid polnudki, kui arutleda riigimehelikult.
Keskerakond püstitas jõuliselt nn sotsiaalmeetme. Reformierakond ei saanud vähemaga vastata, kuid jättis pankuri elutarkusest maapealse paradiisi saabumishetke mitte homsesse, vaid ülehomsesse – 15 aasta taha.
Sotsiaalmeetmele rõhusid kõik erakonnad, sest inimarengu mahajäämusest Eestis ei pea lugema ainult uuringust. See on palja silmaga ja üsna kaugele üle Euroopa näha. Just seepärast tormati keskplatvormile kokku ja tuli ruumist puudu – rõhuti pensionile, palgale, tervisele. Kahjuks räägiti vähem suremusest-sündimusest.
Teoloogiaprofessor Toomas Paul oli oma üldteada põhjalikkuses kõik platvormid üle lugenud, aga „ei suutnud eristada pahemerakondade platvorme paremerakondadest”. Professor arvab, et määravaks saab koalitsioonilepingu sisu ja realiseerimisvõime.
Valimised on läbi, võimuportfellide jagamine ees. Rahvas võitis oma riigimehelikkuses küll valimised, aga rahvaasemikud jagunevad portfellituks opositsiooniks ja portfellidega koalitsiooniks. Ühed tõusevad võimukoridoridesse pirukat jagama, teised saadetakse opositsioonikesale konutama. Ja noor demokraatia toimetab kui „saamatu pluralism”, kus vastasrinnas olevad erakonnad pühendavad kogu aja sellele, et takistada teisel parteil või teistel parteidel midagi korralikku korda saatmast. Külas öeldakse, et käib mudamaadlus. Tegelikult on see võõrandumine – rahvuspoliitika võõrandub oma rahvast.


Eestil läheb hästi, kui…

Andrus Ansip vastas esmastele õnnesoovidele lakooniliselt: Eestil läheb hästi. Tõsi, kui rahvas teeb riigimehelikke valimisotsustusi, võib peami­nister nii öelda ja mõelda küll. Üsna Ronald Reagani moodi, kes õpetas: „Hetkel, kui te ütlete, et see on hea või halb poliitiliselt, lähete te kompromissile põhimõtetega. Ainus, mida ma kuulda tahan, on, kas see on hea või halb rahvale.” Esimest ütelust – hea ja halb poliitiliselt – oleme rahvaasemi­kelt küllaga kuulnud. Sotsiaal­demok­raatide „Jokk jätta” oligi loosung selliste kompromisside vastu. Reaganist sai Ühendriikide 20. sajandi suurim poliitik just seepärast, et ta ei läinud oma põhimõtetega kompromissidele.
Andrus Ansip uue sajandi riigimehena Eestis võiks luua samuti rahvuspretsedendi – annab riigi rahvale tagasi, loob tingimused rahvuse sotsiaalse südametunnistuse ja jätkusuutlikkuse taasavastamiseks, võõrandumise ületamiseks. Rahvas ootab võimu ja vaimu, koalitsiooni ja opositsiooni teineteisemõistmist. Vähem korrumpeerunud vihkamist ja sotsiaalset ülbust „keskmikrahvasse”, kes elab vaesuse piiril.
Opositsioonil, kes sinna ka ei suunduks, ei tuleks riigikogus samuti otsida „vihaseid kompromisse” iseendaga, vaid tõdeda, et tõeline kriitika on austus, mis kinnitab usku oma riigi võimetesse muutuda paremaks.
Lõpetuseks parafraseerin Kaido Jaansoni: „Rahva ja ainult rahva võimuses on olukorda parandada. Praktika, kus meie poliitikud arvavad, et rumal kodanik on kergemini võrgutatav kui tark ja et need, kes parlamenti tükivad, püüavad seda eelarvamust kasutada, teeseldes, et nad on veelgi lollimad, kui nad loomu poolest on, paistab hakkavat mööda saama.”
Rahvas pole loll, kui kodanik teeb riigimehelikke valimisotsustusi. Eest­lane on nii alati teinud, kui õige aeg käes. Viimane aeg on seda mõista ka meie poliitikutel.