Kui mina olin veel väikene mees

Merle ja tuletikud

Olin vist kuueaastane esihambutu tüdrukukutsikas, kui vanaema sõbranna mees kutsus mind oma loodava filmi diivaks. Kas oli see põhjustatud vanaema-vanaisa näitlejaametist ja lootusest, et minuski see geen istub, või hoopis sobivama kandidaadi puudumisest, on tagantjärgi raske öelda. Onu Johannes Lillmaa oli vabatahtlik tuletõrjuja, kuid harrastas ka filmikunsti, mille tippteoseks pidi saama 20-minutine amatöörfilm „Merle ja tuletikud”. Kaasosatäitjateks olid mi­nu ema ja vanaema, kes kehastasid samu rolle mis päriseluski.
Olles sõnakuulelik tirts, polnud ma tolle päevani tikke kätte võtnud. Nüüd aga nõudis stsenaarium lisaks tikutõmbamisele veel ka improviseeritud mängupliidi, milleks olid neli filmirulli, põlema panemist. Seda aga kartsin ma paaniliselt. Niinimetatud pliit oli ehitatud sohva peale.
Ette rutates olgu öeldud, et seda stseeni polnud vajalik ega võimalik mitu korda filmida, sest süttis kõik, mis süttima pidi (ja rohkemgi veel), ning tuletõrjujast filmimees pidigi kor­raga olema nii tuletõrjuja, päästja kui ka filmija.
Kuigi filmis olen ma pärast õnnetust üleni sidemetes ja haiglavoodis, läks päris elus kõik kenasti. Film võitis auhinna ja peategelane Merle sai kingituseks peaaegu endasuuruse Tal­linna vaatega kommikarbi, mis tolle­aegsele nõukogude lapsele oli ikka väga suur asi! 

Merle Klandorf