Kas lugeda „Kevadet”?

Oskar Lutsu „Kevadet” on nimetatud nii rahvuslikuks tüvitekstiks kui ka igavaimaks kohustuslikuks raamatuks – äärmusest äärmusse.

Peaaegu kümme aastat tagasi avaldas Vaapo Vaher Luubis („Igavene Luts”, Luup, 19.10.1998) pika artikli Oskar Lutsust kui tõelisest eesti rahva kirjanikust ja kirjutas selles põhjalikumalt ka „Kevadest”. Samas oli mõni aasta tagasi ajakirjanduses suur poleemika selle üle, kas too teos kirjeldab või lausa õhutab koolivägivalda (vt nt „Lutsu „Kevade” on tulvil koolivägivalda”, Postimees, 2.12.2003) ja kas seda äkki mitte suisa ära keelata.
Teos on kirjas nii „eestlaste kuldraamatukogus” ehk saja Eesti elu enim mõjutanud raamatu hulgas kui ka kooli­de õppekavas. Lutsu käsitletakse esimest korda teises kooliastmes. Ome­ti pole „Kevade” lihtne teos, eriti noorematele õpilastele ja neile, kellele lugemine valmistab raskusi. Luts ei kirjutanudki seda lasteraamatuks. Teiseks on õpilased kurtnud, et tegelased ja tegevused on kauged ja pisut mõistetamatudki. Sama kinnitavad lapsevanemad, kes on mures, et nende järeltulijad ei suuda „Kevadesse” süveneda ega naudi seda nii nagu nemad omal ajal.
Küllap on tõsi, et Teele, Toots, Arno, Kiir ja teised „Kevade” tegelased on tänapäeva lastele veidi kauged: aeg on ju edasi läinud. Aga kui lähtuda sellest, et „Kevades” on peidus nähtamatu, ent kustumatu elutuli, seletamatu, kuid jääv elujõud, midagi sedavõrd naturaalset, milleni ei ole küündinud ükski teine eesti kirjanik, nagu ütleb V. Vaher, tasub otsida teed, kuidas see raamat paremini lasteni viia.
Ühe võimaluse lähendada seda aegumatu väärusega lugu tänapäeva koolilapsele on leidnud Aili Kalavus ja Mare Müürsepp. Nad on avaldanud pisut teistmoodi „Kevade”-raamatu „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”.
Ilo kirjastuse väljaandel ilmunud raamatu põhiosa moodustab „Kevade” esimene osa, nagu oli ka esialgne väljaanne, kuid peatükke on veel lühendatud ja need lugemise hõlbustamiseks pealkirjastatud. Lehekülgede allosas on välja toodud tänapäeva lapsele võõrad sõnad ja väljendid koos seletuste ja piltidega. See aitab teksti paremini mõista ja rikastab sõnavara.
„Kevade” teine osa on esitatud armsate lastepäraste piltidena (autor Mare Hunt), mille järgi on neil, kes lugu teavad, seda hea meelde tuletada ja jutustada. Ja ehk innustavad need joonistused edasi lugema ka neid, kes said just läbi esimese osa.
Raamatu väärtus ei seisne üksnes toredasti illustreeritud ja seleta­tud „Kevade” esimeses osas, vaid ka tolleaegse olustiku tutvustamises. Kõigepealt on kirjutatud vanast ajast, Oskar Lutsust ja „Kevade” kirjutamisest: raamat algab ülevaate ja fotodega autori kodust, koolist, tema perest ning Lutsu-aegse Palamuse eluolust, inimestest ja asjadest. Esitatud on ka „Kevade” varasemate väljaannete ja tolleaegsete lasteraamatute kaanepildid. Rohkete fotode ja joonistustega on see kõik nagu käik Palamusele ja muuseumisse endasse. Raamatu üks koostajaid, muuseumipedagoog Aili Kalavus on lähtunud pikast muuseumitöö praktikast, teades üsna hästi, mida lapsed tavaliselt küsivad.
Räägitagu mida tahes, kuid Lutsu „Kevadet” tasub lugeda! Leiame siit värvikaid tegelasi, rahvalikku huumorit, elavat tegevust, aga ka peenetundeliselt esile toodud inimhinge sügavamaid emotsioone.
Ja kui me ei jaksa lugeda kogu „Kevadet”, siis lugegem pool, aga lugegem kindlasti – meil on nüüd olemas nii väga lihtne, huvitav ja lastepärane raamat õpilasele kui ka suurepärane materjal õpetajale: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis…”.