Täna ma lugesin läbi öö

Õigupoolest kavatsesin selle parajasti mardilaupäeval ilmuva nädalakommentaari algul pühendada hoopis Martidele. Või isadepäeva eel isadele. Aga nüüd, kui kodus on ootamas vas­tu hommikut 360. leheküljel pooleli jäänud raamat, peavad paraku nii Mardid kui ka isad järgmist korda ootama jääma.
Sel nädalal jõudis Eestiski poelettidele J. K. Rowlingi „Harry Potter ja surmavägised”. Massiliseks rebimiseks ja sabatamiseks just ei läinud, aga hoolega osteti küll. Olin minagi esimese päeva ostjate seas – kauem lihtsalt ei saa venitada, sest juba esimesel veerandil leidus neid õpilasi, kes tahtsid vabatahtliku kodulugemisena just inglise keeles loetud „Harry Potteri” seitsmendat osa vastata ja oli tükk tegemist, et mitte kuulda septaloogia lõppu ära enne, kui see endal loetud. Aga siis oleks ju pool lugemislõbu läinud…
Loomulikult tean ma suurel hulgal raamatuid, mida olen ühel või teisel moel rohkem nautinud kui „Harry Potterit”. Aga juba oma viisteist aastat enne Rowlingit polnud ma neist ühtegi enam suutnud lugeda nii nagu kooliplikana: ühe hingetõmbega läbi öö, nii et raamatu lõpp saabub või paksema köite puhul heliseb äratuskell enne, kui lugemisind lõppeda või uni tulla jõuab. See on uskumatu tunne: nagu uks lapsepõlve, mille arvasin juba ammu kuhugi keskea hämusse peitunud olevat.
Seejuures, lugema hakkasin ma Potteri lugusid kaunis pika hambaga ja alles siis, kui eesti keeles juba kolm osa ilmunud. Ikka selle arvata teismeliseeast pärit elitaari-eelarvamuse tõttu, et kui üks asi nii paljudele meeldib, ega ta siis ikka päriselt hea olla saa. Või nagu ütles Potteri eesti keelde tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer Postimehe usutluses raamatu kraad kangemate vastaste kohta: „Need vihkajad ei ole pahatihti ühtki Potteri raamatut lahti teinud ja vihka­mine käib rohkem põhimõttel, et ma vihkan kõike, mis on populaarne. Ega keegi saa neile vihkamist keelata – peaasi, et oleks raamatuid, mida ka need vihkajad armastavad.” Mina sain Harry Potteri kingiks, tegin lahti ja muutsin meelt.
Tõenäoliselt juba homme või äärmisel juhul ülehomme hommikul tean ma, kas minu pärast eelmise kuue osa lugemist püstitatud teooriad selle kohta, mis lõpuks saab, vastavad tõele või mitte. Aga päris kindlasti kuulun ma nende hulka, kellele Rowling oma hetkel viimase raamutu pühendas: „… sulle, kui sa oled jäänud lõpuni Harry juurde.” Just seda ma kavatsen, tulgu, mis tuleb. Ja arvaku ainult „tõsise kirjanduse” austajad sellest, mida tahavad.

Anu Mõttus