Milleks on vaja väikekoole?

20. septembri Maalehes arutles endine haridusminister ja praegune riigikogu kultuurikomisjoni esimees väikekoolide üle. Lähtudes mehhaanilisest liitmisest-lahutamisest, jõudis ta järeldusele, et väikekoolid on halvad, kuna sealt saab laps halva hariduse. Sellega ei saa nõustuda.

Professor Kreitzberg kujutab ette elu paranemist hariduse kvaliteedinäita­jate kasvu kaudu, unustades ülejäänud elukvaliteeti määravad osad, sealjuures haridussüsteemivälise hariduse.
Lapse kodulähedasest algkoolist kaugesse põhi/keskkooli kantimine tähendab, et lapsel pole enam võimalik jala koju minna. Väike laps peab koolipäeva lõppedes jääma ootama koolibussi, mis arvestab ka vanemate klasside pikema koolipäevaga.
Kuidas saada alevi vahel lonkides hakkama seal pesitsevate vanemates klassides käima pidavate kaakidega? Kuidas hoiduda ahvatlustest, mis võõras anonüümses keskkonnas ligi tikuvad?

Pikapäevarühm ei ole lahendus
Tõsi, on võimalik luua pikapäevarühmad, kus lapsi bussiootamise tundidel kantseldatakse. Aga selle hind on võõrdumine kodust – sinna jõutakse tagasi alles pimedas. Ja selle hind on paljudele ka omaalgatusest loobumine – pideva juhtimise all surutakse seda paratamatult alla.
Õpetaja pideva hoole all säilitavad omaalgatuse ja arendavad seda vaid mõned juhikalduvustega lapsed. Vähesem kodune elu oma koduses sõprade (= naabrilaste) seltskonnas vähendab oluliselt ka laste sotsiaalse võimekuse, sotsiaalse plastilisuse arengut.
Kool oma praeguste rahavõimaluste juures (aga need, vähemalt inimsuhteid hõlmavas osas, ilmselt oluliselt ei parane, rahaga varustatus on oluliselt paranenud vaid tapeedi-parketi-basseini osas) jääb paratamatult ühese hierarhiaga struktuuriks. Kodu on aga lapsele koht, kus sõpradega-kaaslastega saab lihtsalt ja edukalt murda koolikeskkonna hierarhilise struktuuri, koolis vaid alluva lapse saab iseenesestmõistetavalt tõsta rühma juhi rol-
li. Kuna kodu on kaudselt ka lapse valdus, tunnistatakse teda seal kui valitsejat ka juhul, kui lapsevanemaid kõrval pole.
Sidudes lapse rohkem suure kooli hierarhilise mudeliga, jäetakse ta ilma koduse ja kogukondliku elu mudeli arendamisest. Ja just viimane tagab ettevõtte ja ka kogu inimkonna jätkusuutlikkuse. Hierarhilised struktuurid tagavad edu, sealjuures väga suure edu vaid lühiajalistes projektides.

Häid koole leidub ka ääremaal
Kreitzberg teeb hariduse kvaliteedi hindamisel teisegi vea, väites, et ääremaa koolide kvaliteet on madal nende väiksuse tõttu. Selles mõttekäigus unustab ta ääremaa rahvastiku kujunemise eripära Nõukogudemaal, mis on praeguse taasmõisastamise ja (väike)ettevõtluse „riigistamise” (üha suurema osa tegevuse riikliku kooskõlastamise kohustus on selle tegevuse riigistamine) käigus taastumas. Ääremaal pole ettevõtlikul inimesel normaalse jõukuluga võimalik midagi efektiivselt teha ja ta kaob sealt. Seetõttu on ääremaal väikese sotsiaalse ja ka vaimse võimekusega inimeste osatähtsus suurem kui keskustes.
Algkoolide madalast kvaliteedist rääkides tahan endisele haridusministrile meenutada, et on ka selliseid ääremaa maa-algkoole, millest jõutakse ülikooli ja kaugemalegi sama edukalt kui „eliitkoolidest”. Ühe sellisena võib esile tõsta Läänemaa Metsküla Algkooli. See, mis tulemuse kooliskäimine annab, sõltub siiski eelkõige sellest, mida teeb õpetaja, kuidas suhtuvad kooli ja õppimisse lapsevanemad.

Meenutab kolhooside aega
Väikekoolide laste suurkoolidesse liitmise ideega seoses tasub meenutada sotsialistlikku kolhooside „parandamist” – nõrk liideti tugevaga ja enamasti saadi kokku uus nõrk. Või sotsialistlikku haridusreformi (kõigile kohustuslik keskharidus). Kuna keskharidusega tööline tegi paremat tööd, eeldati, et hariduse kulbiga pähe panemine parandab töövõimekust ja oskust. Tagajärg oli „haridus matsi ei riku” – üldine keskharimatus.
Selle asemel, et ääremaade lapsi keskuse kooli kokku vedada, et neid seal siis abiõpetajate vahel (keda Eesti koolides eriti ei ole) solgutada, tuleks nõrkades algkoolides tõsta õpetajate kvaliteeti.
Kuigi, kui sageli saab õpetajate kehva kvaliteetigi ette heita? Õppi­misraskustega laste koolis lõpeta­jate väikest edukust õpetajale ette ei heideta. Kui aga protsendi võrra väiksemate õppimisraskustega laps käib tavakoolis, heidetakse õpetajale ette tema nõrka tööd – tasemetööd ja riigieksamid on kehvad, samuti edaspidine karjäär.
Ühe tulemuse annaks algkoolide sulgemine kindlasti. Koolilõpetanud muutuksid tööjõuturul palju paremini liigutatavaks. Suuremasse kooli veetav ja seeläbi oma sotsiaalsete oskuste mitmekesisust ja loomingulisust kaotav maalaps saaks globaalse manipuleeritava tööjõumassi paremaks osaks.