Puust laevad ja rauast mehed

Konsultatsioonid eesti keele korraldajatega on veennud mind selles, et tänapäeva ultraliberaalses ühiskonnas ei saa kätt ette panna kellelegi, kes tahab kas võhiklik­kusest või nimme erialakeelde juurutada üldkeele arhailist ja ebatäpset kõnepruuki.

Ilmselt pole keegi, kes on kuulnud või ise kasutanud eelmiste põlvkondade meremeeste vaprust ülistavat sententsi „puust laevad ja rauast mehed”, kahelnud selle keelelises sobivuses. Ometigi on siin tänapäevase tehnilise terminoloogia seisukohast suisa kaks viga: nimelt ei ehitatud vanasti laevu mitte puudest, vaid neist saadavast materjalist – puidust, ja ka millegi valmistamiseks kasutatav metall pole puhas raud, vaid selle sulam – teras.
Pole mingit vajadust ega ka võimalust hakata üldkeelde juurutama korrektset erialast terminoloogiat. Sellest saime aru juba siis, kui merenduse spetsid ja ornitoloogid püüdsid aastat kolmkümmend tagasi toonase Sirbi ja Vasara veergudel üldsusele selgitada, et näiteks liinilaeva kohta ei sobi öelda ristleja ega piiritaja kohta piirpääsuke. Agarad asjatundjad naerdi lihtsalt välja.
Vaatamata äpardunud katsetele üldkeelt erialaste väljendite täpsustamise teel reformida, olen siiski kogu oma tööelu jooksul üritanud nii õpilastesse kui ka kolleegidesse sisendada mõtet, et korrektse tehnilise terminoloogia kasutamine on harituse tunnus, ja ka ise püüdnud keelevääratusi vältida. Sestap olin esialgu üsna šokeeritud, kui Tea kirjastus üllitas viimase paari aasta jooksul järjepannu kaks tõlkeraamatut, „Puutöö A ja B” ning „Puutöömeistri käsiraamat”.
Hiljaaegu tabas mind aga uus üllatus, kui mulle kingiti kirjastuse Sinisukk väljaandel ilmunud tõlkeraamat „Puitühenduste piibel”. Tuleb kohe öelda, et see kvaliteetsel paberil ja originaalse konstruktsiooniga raamat väärib kindlasti ka sisu poolest eesti keeles ilmumist. Igati teretulnud oleks raamat koolides, kus tööõpetuse ainekava üks valikteemasid on just puitliited. Paraku olen siin sunnitud kasutama tingivat kõneviisi, põhjuseks raamatu terminoloogiline segapuder, alustades kas või pealkirjast.

Milleks piibel?
On hoomatav, et sõna „ühendus” kasutatakse siin liite sünonüümina. Kuid see pole millegagi põhjendatud, sest esiteks on tegu pikema ja halvemini liitsõnadesse haakuva sõnaga ning teiseks on see ju palju enam koormatud sõna (vrd riikide ühendus, kodanikeühendus, jadaühendus jne).
Veelgi kummalisem on nimetada üht suhteliselt väikest erialast käsiraamatut piibliks. Sellega tahetakse ilmselt järgida praegust müügitrendi, kus igaüks püüab oma toodangut ülistada kõige-kõigemaks. Paraku ei viita sõna „piibel” mitte niivõrd täiuslikkusele kui pühakirjale, mida iga kristlane peab kuulekalt järgima. Kõnesolev raamat pole aga sugugi täiuslik. Selles on küll heade illustratsioonide ja napivõitu tekstiga tutvustatud ca 70 puitliidet ja nende valmistamise tehnoloogiat, kuid sellega pole kaugeltki kõik võimalused ammendatud. Puudub näiteks üks kõige tavalisemaid puitliiteid – ümartappseotis, mitmesugustest eriotstarbelistest seotistest rääkimata. Liidete valmistamise tehnoloogilisi võimalusi on samuti tunduvalt rohkem, kui selles raamatus kirjeldatud.
Raamatu ingliskeelse originaali „The Joint Book” otsetõlge oleks „Liite­raamat”. Kui seda varianti peeti liiga väheütlevaks, võinuks pealkiri olla „Puitliidete kogumik” või „Puitliidete album” (kuna põhiteave on raamatus antud joonistena).

Termin kandku täpset tähendust
Sootuks olulisemad kui pealkiri on mõistagi tekstis kasutatud terminid. Siin tuleb tunnistada, et tõlkija ja konsultandi ees on olnud küllaltki kee­ruline ülesanne, sest ühtset termi­noloogiat, milles oleks fikseeritud kõi­gi raamatus kirjeldatud liidete nimetused, polegi eesti keeles olemas. Suure tõenäosusega kasutavad ka puidumeistrid igaüks endale kõige suupärasemat või kusagilt laenatud varianti. Seda enam oleks käesolev väljaanne võinud saada allikaks, mille abil kõik asjahuvilised saanuks edaspidi oma väljendeid korrigeerida. See eeldanuks aga kõige esmalt põhimõistete „liide”, „seotis”, „tapp” täpset defineerimist ja hiljem nendest definitsioonidest juhindumist. Praegu on aga kummaline, et raamatu lõppu paigutatud sõnaseletuste seas need tähtsad mõisted puuduvad.
Sellest järeldub, et ka tõlkija pole endale asja sisuliselt selgeks teinud ja on püüdnud kasutada või kohandada vanemas kirjanduses leiduvaid sõnastusi, mõnel juhul aga üritanud teha inglise keelest sõnasõnalisi otsetõlkeid. Mõistagi olid Th. Ussisoo ja A. Veski käibele võetud terminid omal ajal edumeelsed, kuid tänapäeval võiks paljusid neist täpsustada ja nüüdisajastada. Esmalt puudutab see mõistet „seotis”, mida A. Veski oma 1962. a ilmunud „Laudsepa ja mööbel­sepa käsiraamatus” kasutab puitliite sünonüümina. Paraku sobiks eesti keelega palju paremini kokku käsitada seotist kui puitdetailide liidet, mis tekib vaheliti sobitatud ja kokku pressitud puitelementide elastsus- ja hõõrdejõudude mõjul. Sel juhul ei saaks kuidagi aktsepteerida selliseid nimetusi nagu sileservseotis, kaldjätkseotis või pool-poolega nurkseotis, kuna neil juhtudel on tegu pelgalt liimliitega. Ka poleks siis võimalik kasutada mõistet „seotis” liidete liigitamisel ühendatavate detailide asendi järgi ning „servseotised”, „nurkseotised”, „T-seotised” jt tuleks asendada mõistetega „servliited”, „nurkliited” jne.
Tappi saab puidutehnoloogias defineerida kui seotist, mille ühenduselemendid on töödeldud samadest detailidest lisamaterjali kasutamata. Nende alaliigid oleksid sel juhul kraadtapid, keeltapid, kalasabatapid jt. Ülejäänud seotiste kohta võiks sel juhul kasutada mõistet „panusega seotised”.
Tappide nimetustega on kõnealu­ses raamatus probleeme vähem, kuid siingi leiab mitmeid küsitavusi. Lk 93
kujutatud seotist nimetatakse irdtapiks. Ometigi tähendab irduma eesti keeles eraldumist, mitte liitumist. See­tõttu oleks mõneti asjakohasem „panuskeeltapp” või ka lihtsalt „liistseotis”.
Üldisest stiilist langevad välja ka VII ja VIII peatüki pealkirjad: vasta­valt „Kalasabad” ning „Tüüblid ja lamellid”. Kuna ülejäänud peatükid on pealkirjastatud kui teatud liik seo­­tisi, oleks nende peatükkide loogiline nimetus „Kalasabatapid” ning „Tüübel- ja lamellseotised”.

„Eerung” vs „tiidus”
Et selle raamatu puhul on suures osas tegu söötis põlluga, ei ole siinkohal mõtet hakata arutlema iga üksiku liite nimetuse sobivuse üle. Ometi ei saa jätta märkimata, et 45-kraadise nurgaga kaldlõike kohta on raamatus läbivalt kasutatud saksakeelse laenuna mugandatud mõistet „eerung” (nagu seda teeb ka A. Veski), kuigi on olemas ka eesti omakeelne termin „tiidus”.
Kokkuvõttes võib öelda, et terminoloogiliselt nii komplitseeritud raamatu käsikirja oleks võinud lasta retsenseerida ka tööõpetuse ainenõukogul, kuna selle liikmetel on tihti tulnud tegelda tehnilise terminoloogia küsimustega, viimati näiteks töö- ja tehnoloogiaõpetuse oskussõnastiku koostamisel vene koolidele. Praegusel juhul võiksid nad endale võtta tänuväärse ülesande: koostada sellesama raamatu baasil puitliidete terminite süsteemse loetelu ja edastada see kõigile koolidele.