Gümnaasiumiealiste laste arv hakkab meil lähiaastatel järsult langema, aga gümnaasiumide arv ei kahane, sest omavalitsused hoiavad oma koolidest kramplikult kinni ja muud instantsi koolivõrgu korrastamiseks ei ole. Paljude omavalitsuste ühine seisukoht on, et kui me lähiajal midagi ette ei võta, anname oma niigi vähestele lastele kehvapoolse hariduse.

Ka Läänemaal on gümnasistide arvu oodatavat langust aastaid uuritud. Aastatepikkune statistika näitab, et Läänemaal 1. klassi astunutest jõuab Läänemaa gümnaasiumidesse 50–
55% lastest, põhikoolilõpetanutest 55–60%.
2005. aastal oli meil 10. klassides üheksa klassikomplekti keskmise täitumusega 32 last klassis. Praeguseni jätkub õpilasi kuue gümnaasiumi jaoks (ei arvesta täiskasvanute gümnaasiumi ja üle-eestilise haardega Noarootsi Gümnaasiumi). Kõige pessimistlikuma prognoosi kohaselt on aga juba 2010. aastaks õpilasi vaid viie komplekti jaoks ja 2013. aastaks saame kokku neli klassikomplekti. Niisiis peab otsustama, mitu gümnaasiumit saab Läänemaal siis olla? Seega on ümberkorraldused (= gümnaasiumide sulgemine) vältimatud. Optimistlikumate prognooside kohaselt võib praegune seis säilida siiski veel kuni viis aastat.

Iga kool võib tugev olla
Mina ei ole nõus, et väikestes gümnaasiumides antav haridus on kindlasti kehvem kui suurtes koolides. Gümnaasiumi suurus iseenesest ei ole mingi kvaliteedi näitaja. Väike gümnaasium tähendab koolisiseselt küll õpilastele vähem valikuid, aga valida võib ka gümnaasiumide endi vahel.
Taas Läänemaa-keskselt – kui maakonnakeskuses Haapsalus võiks olla üks mitme paralleeliga gümnaasium, siis regionaalsest aspektist lähtudes pean oluliseks gümnaasiumi jäämist ka maakonna teise otsa. See võiks olla kindla spetsiifikaga nn nišikool. Läänemaal näiteks Matsalu külje all paiknev loodussuunitlusega Lihula, seal piisaks ühest klassikomplektist. Kellele see ei sobi, võib sõita Haapsallu, Noarootsi või mujale, aga huvilised sõidavad ka mujalt just sellesse kooli.

Läänemaal üks maja puudu
Haapsalus saaks põhikoolid gümnaasiumist lahti lüüa, kui sobivas kohas oleks üks sobiv hoone. See oleks selle ettevõtmise ainuke pluss! Väiksemates koolides oleks kasu kaheldav. Kui põhikool ja gümnaasium jagavad ruume ja õpetajaid, läheb kahel juhil kitsaks. Meil on taas olemas näide Noarootsi kooli ja gümnaasiumi näol, mis on eraldi koolid samades ruumides, samade õpetajate ja isegi samade direktori asetäitjatega. Kui suunaks on ainult suured gümnaasiumid suurtes keskustes, on see tehtav, aga maapiirkondi silmas pidades ja lootes elu edenemist siiski ka seal, ei pea mina seda vajalikuks.
Siinkohal on üldse paras koht rõhutada, et Eestimaa ei ole ühtlane ollus, vaid iga piirkond on omanäoline ja erinev. Kuid suur osa vastuvõetud seadusigi „lööb pika puuga” ja paraku pihta kipuvad saama just väikesed. Läänemaal väga hästi toimiv mudel ei sobi näiteks Ida-Virumaale ja ammugi mitte Tallinna. Ega peagi! Aga olgem siis nii paindlikud, et elu Tallinna järgi reguleerides Läänemaal hinge kinni ei löödaks.

Kes otsustab, see vastutab
Üldlevinud on arusaam, et vallad ja linnad ei saa koolivõrgu seekordse korrastamisega omapäi hakkama. Kes peaks asja maakondade või riigi mastaabis otsustama?
Kui otsus tuleb kõrgelt, siis on oht, et seni aktiivselt uute ideede otsimise ja elluviimisega tegelejad madalal hingavad kergendatult ning ostavad endale uue mugavama tugitooli, sest see, kes otsustab (näiteks riik), võtab ka vastutuse kooli edasikestmise eest.
Samas tundub mõistlik, et kui maakonnas on gümnaasium vaid üksikutes omavalitsustes (või ühes), võiks kooli hea käekäigu eest hoolitsemise ülesanne olla maakondlikul tasandil. Nende gümnaasiumide hea tase (kes defineeriks, mis see on?) on oluline kogu maakonnale ega peaks jääma ühe omavalitsuse vastutada.
Praeguses seisus, kus maavalitsuse rolli seadustega pidevalt nõrgendatakse, nn maaomavalitsust ei ole ja omavalitsuste liidud on vabatahtlikud ühendused, puudub paraku institutsioon, mis võiks olla gümnaasiumide pidaja või kamandaja...
Tulevik tuleks poliitilise tahte ja sellest tulenevate seadustega paika panna. Ülemäära kiirustada muidugi ka ei maksa, sest vähemalt nii väikeses maakonnas nagu Läänemaa ei juhtu niipea midagi hullu.
Kaader otsustab kõik. Õigu­poo­lest kaadri puudumine. Gümnaasiumi­astmel on väga oluline kvaliteedinäitaja erialase ettevalmistusega õpetajate olemasolu. Läänemaal annavad keskmiselt 12–14% tundidest erialase hariduseta õpetajad – kõikumine siinjuures 0–30%. Üks-üheselt taskus oleva paberi ja õpitulemuste vahel muidugi seost ei ole, aga ega taha minna ka kirurgi juurde, kui tal diplomit ei ole, kuigi seni on ellujäänud opereeritute protsent hea.

Õpetajaid ei jätku
Lisan tabeli, millest näha, kui palju koolijuhtide hinnangul Läänemaa koolidesse õpetajaid vaja oleks. See on koostatud küll paar aastat tagasi, aga tolleaegse esimese tulba võib vabalt tänasesse üle kanda.
Seega oleks 2005. aasta seisuga olnud kohe vaja 40 õpetajat!
2005. aastal tuli Läänemaa koolidesse viis õpetajat ja 2006. aastal lisandus vaid üks noor.