Pea ees, aga pikkamööda

Paar vähilõikust läbi teinud mehel algasid välikohvikus nii suured valud, et ta pingi pealt enam kuidagi püsti ei saanud. Kojuminekust rääkimata. Puhkepäeva puhul olid kõik tema ümber mobiilid koju jätnud, katsu sa hädalist aidata, kui ta lauatelefonini küünituma ei ulatu, kiirabile endast ja elust täpsemaid selgitusi jagada ei suuda.
Kohvikurahva toel saime selle vähijutuga kamba peale siiski hakkama ja varsti nad tulidki, brigaadis ainult üks mees. Ja kui nüüd kohvitajad kanderaamiga auto poole hakkasid astuma, hüüdis too ainuke otsustavalt: „Pea ees!” Kandjad keerasid raamiga ringi. Uurisin kiirabist järele – patsient tõstetakse autosse alati pea ees, aga tol hetkel käis peast läbi, et parameedik tahtnuks nagu hädas inimesele kõva häälega lootust anda. Et elame veel! Jalad ees viiakse ju päriseks ära.
Aga eesti keeles tähendab pea ees minek ka tulle kargamist või uisapäisa tegutsemist. Selle eest hoiatab meid tänases lehes Läänemaa haridus­juht Peep Susi, kirjutades koolivõrgu korrastamisest ja gümnaasiumihariduse võimalikust tulevikust Eestis. Viljandi maavanem Kalle Küttis aga leiab, et oleme oma gümnaasiumihariduse andmise kommetega kogu Euroopast üüratult maha jäänud, olgu vormilt või sisult, ja et tagumine aeg oleks need asjad riigis selgeks rääkida, gümnaasiumide arv ja nende asukoht paika panna.
Õpetajate Leht hakkas sellest tänavu kirjutama ajendatuna Pärnu maavanema Toomas Kivimägi murelikust esinemisest Koolijuhtide Ühenduse aastakoosolekul veebruaris, kus ta hoiatas kokkutulnuid, et ebalev käi­tu­mine gümnaasiumide saatuse ümber murendab pikkamööda ka põhiharidust – põhikoolide kolmandast astmest liiguvad lapsed juba aegsasti linnadesse, et seal siis gümnaasiumi kindla peale sisse saada.
Lähiminevikus on haridusministeerium kord olnud suur reformija ja siis jälle vastupidi – püüdnud „kõik reformid peatada”, kui lugupeetava Sven Rondiku sõnavara appi võtta. Aprillisündmuste ajal praegustele valitsejatele peatset lõppu kuulutanud meeste-naiste ähvardused ei ole suve kestes ägenenud. Elu näikse nii edasi minevat, nagu praegu läheb, järgmiste valimisteni jääb nii palju aega, et võiks juba midagi otsustama hakata. Valijate äkkviha kartmata.
Huvituseta pole tõik, et gümnaasiumiosa põhikoolist lahku löömise vastu näiteks on suur osa õpetajaid kas või sellepärast, et gümnaasiumiõpetaja kõlab uhkemalt kui lihtsalt kooliõpetaja. Nagu pole teada, kellele võiks seaduseparandustega seekord anda koolivõrgu korrastamise või selle algatamise õiguse, ei ole üheselt selge ka, kes on selle ala parim tundja, kelle arvamusega peaks eelkõige arvestama. Liiga palju näikse jäävat teadmata.
Ka see jäi välja uurimata, mis sai mehest, kes kohvikust pea ees kiir­abiautosse kanti. Kuhu ta viidi – haiglasse, koju? Oleks teada saanud küll, kui oleks väga tahtnud või õi­-geks pidanud. Ühine võiks neis kahes – vähiloos ja koolikorralduses – olla veel põhimõte, et midagi teha tuleb ikka siis, kui vaja on, mitte siis, kui see tegijale mugav on.
Kooliaasta algust oodates pani ha­ridus- ja teadusministeerium oma kodulehe „Uuringud, statistika, and­me­­baasid” ala­jaotuses välja värske teabe selle kohta, kui paljud meist veel kooli vahet käivad. Üldharidus­koolide arv on viimase kümne aasta jooksul 130 võrra kukkunud, see on nüüd 601. Kevadel käis üldhariduskoolides 170 994 õpilast ja töötas
15 183 õpetajat.

Virve Liivanõmm