Kõrgkoole on Eestis palju. Kuna üliõpilaste arv lähiaastatel oluliselt väheneb, peab osa koole paratamatult oma uksed sulgema.

Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmetel oli Eestis 2006. a no­vembris 35 kõrghariduse õppekavadest lähtuvat õppeasutust, kus omandas kõrgharidust 68 767 üliõpilast. Rakenduskõrgkoole oli nende hulgas 20, üliõpilasi 16 802 ehk ligi 25% tudengite üldarvust.
Suuremad väljavaated säilida on kõrg­koolidel, kes suudavad paremini rahuldada ettevõtluse vajadusi ja õppurite ootusi. Millised on selles rakenduskõrgkoolide väljavaated?

Muutused 90-ndatel
1990. aastate algul võeti varasema universaalse õppe asemel suund akadeemi­lisele kraadiõppele. Õppepraktikat ja tööoskuste õpetamist, mida oli raske korraldada, vähendati miinimumini ning kutsete andmine lõpetati. Samal ajal toimusid ettevõtluses muutused vastupidises suunas – väikestes ettevõtetes vajati järjest rohkem mitte tulevasi teadlasi, vaid praktiliste oskuste ning majanduslike ja juriidiliste teadmistega inimesi.
Töö- ja haridusturu tühja niši peamisteks täitjateks said hulgaliselt tek­­kinud era­kõrgkoolid ja riiklikud kesk­astme õppe­asutused (tehnikumid). Vastavalt vajadusele muutsid nad õppe suunda ja tõstsid taset ning nende üld­nimetuseks kujunes rakenduskõrgkool. Õpe nendes oli praktilise kallakuga ning vajadus lõpetanute järele suur. Praeguseks on rakendus­kõrgharidus kui kõrghariduse liik Eestis välja arenenud, kuid ei oma sellisena paraku täit tunnustust – õppekohtadele eraldatakse vähem raha, õppe­jõudude palgad on väiksemad, teadusliku ja pedagoogilise kvalifikatsiooni tõstmise võimalused ahtad.
Suurimad probleemid on lõpetanu­tele kutsete omistamise ning ra­ken­dus­liku teadustöö arendamise­ ja selle alusel teaduskraadide saa­misega. Eeskuju võiks võtta Skandi­naaviamaade ülikoolidest, kus kutse­haridus ei ole õp­puri jaoks ainult toot­mistöösse suu­buv ummiktee, vaid praktiliste oskuste saamise ja elus pare­mini toime tule­mise võimalus. Selle alusel on vaba võimalus minna edasi õppima rakenduskõrgkooli või ülikooli ning omandada seejärel hoopis enam kogenud inimesena edukalt rakenduslikke või akadeemilisi teaduskraade jne.

Kutsete omistamise probleem
Rakenduskõrgharidussüsteemi esmane eesmärk on rahuldada ettevõtluse vajadus kõrghariduse ja praktiliste oskustega inimeste järele. Inimese eriala ja kvalifikatsiooni kohta annab kõige selgema ettekujutuse kutse või kutsed (seda tõendab kutsetunnistus), mis ta on omandanud õppe ja katsetöö tulemusel. Töötajale annab kutse omamine õiguse töötada konkreetseid teadmisi ja kogemusi nõudvatel ametikohtadel ning saada selle eest vastavat palka. Tööandjale annab teadmine, et töötajal on kutse, kindluse tema teadmistes ja oskustes.
Akadeemilise­le aren­guteele asunud ülikoolide eestvedamisel lõpetati Eesti kõrgkoolides 1994. a kutsete andmine ning alles 2000. a võeti vastu kutseseadus. Selle alusel omistatakse koolilõpetanutele kutseid alles kahe aasta möödumisel lõpetamisest ning sedagi inimese enda taotlusel erialase töö pii­sava kogemuse olemasolul ja vasta­vate katsete sooritamisel (käesoleva aasta alguseks oli Kutsekoja andmetel kutse saanud vaid ca 1% vahepealsetel aastatel lõpetanutest). Kutseta jäämine lõpetamisel tekitab tööandjatele probleeme lõpetanu kvalifikatsiooni hindamisel ning valmistab pettumuse lõpetanutele, eriti rakenduskõrgkoolides, kuhu astutaksegi harilikult saamaks kutset, mis võimaldaks tasuvat tööd.
Kutsete omistamisest loobumine on vähendanud ka nõudlikkust kõrgkoolide õppekavade suhtes, mida ei koostata enam objektiivsete kutsenõuete (kutsestandardite) alusel, vaid suuresti õppeasutuste endi huvidest lähtudes. Seetõttu on aastatel 1991–2005 Eestis kehtestatud 1842 õppekava, millest 2005. a oli kasutusel umbes 700 (nt Soo-
­mes on kõrghariduses kasutusel vaid ca 250 õppekava).
Kõrgharidus, mis ei sisalda ette­val­mis­tust ühekski kutsetööks ega anna lõpptulemusena mingisugust kutsekvalifikatsiooni, vabastab kõrgkoolid vastutusest oma tegevuse tulemuste eest ja ohustab pikas perspektiivis kogu meie haridussüsteemi tulevikku. Kui akadeemiliste teadlaste ja universaalsete haritlaste koolitamisel ülikoolides on sellise hariduse andmine veel mõeldav, siis rakenduskõrgkoolides on see lihtsalt lubamatu.

Kutse kohe kätte
Rakenduskõrgkoolis peab õpe võimaldama omistada lõpetanule kohe kooli lõpetamisel kutse, mille saamiseks õpilane kooli astus. Eesti Mereakadeemias ja selle merekoolis nii ka on. Õpetuse kõrge kvaliteedi tagamiseks on koolis Lloyd’s registri sertifitseeritud kvali­teedi­juhtimissüsteem. Aastase juhendatud praktika läbiviimine õppeaja kestel võimaldab saada Veeteede Ame­tilt kohe kooli lõpetamise järel rah­vusvahelise kutsediplomi. Selleks peab aga pärast kolmandat kursust õppimise aastaks katkestama. Aastase juhendatud õppepraktikata saaksid ka Eesti Mereakadeemia lõpetanud taotleda kutsediplomit alles kolmeaastase merel töötamise järel.
Eeldused analoogse kutsediplomi saamiseks kohe kooli lõpetamisel on ka teistel erialadel ja rakenduskõrg­koolidel. 2003. a kehtestas valitsus kõrg­koolide õppekavade ja institutsionaalse (korraldusliku) akrediteerimise uue korra, mille kohaselt peavad rakenduskõrgkoolide õppekavad vastama kutsestandarditele või rahvusvahelistele nõuetele ning akrediteerimisele kuulub ka õppetöö korraldus. Kui akrediteerimise nõuded on täidetud ning kool annab piisavalt juhendatud praktikat, peaks olema õigus saada kutse kohe kooli lõpetamisel. See oleks rakenduskõrgkoolide esmane vajalik samm ettevõtluse vajaduste ja õppurite ootuste rahuldamiseks.

Uuringud ja kraadid
Ettevõtlus vajab järjest enam rakendus­uuringuid, mis peavad kujunema rakendus­kõrgkoolide peamiseks panuseks teadmispõhise ja jätku­suutliku Eesti arendamisel. Rakendusuuringute korraldamine on akadeemiliste alusuuringute korraldamisest keerukam, sest tihti on selleks vaja informatsiooni väga mitmelt teadusalalt. Probleemi sisulisele lahendamisele lisanduvad küsimused, kas leitud lahendus on majanduslikult hea, sotsiaalselt vastu­võetav ning hõlpsasti teostatav. Probleemide lahendamise töörühmad on harilikult ajutised ning lagunevad pärast probleemi lahendamist.
Rakendusteaduslike uuringute tule­­mused realiseeruvad keerukate projek­tide ja objektidena. Paraku meil seda praegu ei arvestata. Klassikaliste tulemuste puudumisel (publikatsioonid retsenseeritud teadusajakirjades jne), loevad akadeemilised hindajad rakendusteaduse tulemused alaväärtuslikeks ja rakendusteaduse teisejärguliseks. See takistab rakendus­teaduse ja rakenduskõrghariduse arengut ning tekitab rakendusteadlastele tihti ületamatuid raskusi teaduskraadide saamisel. Halvustavat suhtumist rakendus­tea­dus­tesse on teiste maade eeskujul vaja hakata muutma. Rakendusteaduse tulemuste arvestamise ning rakendusteaduslike kraadide omistamise probleem on vaja rakenduskõrgkoolide, ettevõtete ning HTMi ühistegevusena lahendada.

Kokkuvõtteks
Et rakenduskõrgharidus täidaks ettevõtete vajadusi ja õppurite ootusi, tuleb luua ettevõtlusele sobiv kutsestandardite süsteem, viia õppekavad vastavusse kutsestandarditega, võimaldada juhendatud praktika õppe ajal, kutse omistamine kooli lõpetamisel ja rakenduslike uurimistööde teostamine, arendada täiendus- ja ümberõpet ning laiendada õhtust ja kaugõpet. Lahendamist vajavad ka rakendusliku teadustöö hindamine selle tegelike tulemuste järgi ning rakenduslike teaduskraadide omistamine.

Jüri Kann, Eesti Mereakadeemia rektor
Heino Levald, Eesti Mereakadeemia nõunik