Matemaatika riigieksam kohustuslikuks?

 

Raivo Juurak

Repliik

Mihkel Rebane ennustab tänases lehes õpilaste lugemishuvi jätkuvat langust. See on tõsiasi, millega on raske leppida neil, kes ise lugeda armastavad. Õpetajad kuuluvad kindlasti nende hulka. Ent kuidas me ka ei sooviks, ei hakka noored vististi enam kunagi nii palju lugema, kui praegused vanema- ja keskealised seda oma kooliajal tegid.
Minu kooliaastad jäid viiekümnendate lõppu ja kuuekümnendate algusesse. Televiisorit siis meie kodus veel polnud, teatmeteoseid samuti mitte – ENE esimese köite ilmumise ajal käisin juba ülikoolis –,
ajalehtedes koolilapsel suurt midagi lugeda polnud. Pole siis ime, et õppimisest vaba aja neelasid juturaamatud.
Esimese „paksu” raamatu, Mark Twaini „Printsi ja kerjuse” lugesin läbi juba enne kooli. Kolmandas klassis oli minu igapäevane lektüür Dumas. Mäletan, kui kannatamatult ootasin koolipäeva lõppu, et end diivanil mõnusalt kerra tõmmates musketäride põnevatesse seiklustesse ja köitvatesse armulugudesse süüvida. Neljanda klassi suvel leidsin vanaema raamaturiiulist Vilde kogutud teosed ja lugesin järjest läbi kõik tema romaanid. Tõenäoliselt üsna õigel ajal, sest vaevalt et „Mahtra sõda”, „Prohvet Maltsvet” või „Raudsed käed” mulle täiskasvanuna sellist avastamisrõõmu oleksid pakkunud. Muide, mul ei tarvitsenudki Vildet keskkooli ega ülikooli ajal uuesti lugeda, lapse ülekoormamata mälu oli talletanud loetu kuni pisiseikadeni.
Kümneaastasena alanud lugemismaania ? la ei päevagi raamatuta kestis kuni ülikooli lõpuni. Hiljem, töö ja pere kõrvalt jäi lugemiseks sootuks vähem aega, kui oleksin tahtnud. Lugemisharjumus asendus kuidagi märkamatult televiisori vaatamisega. Hilisõhtul oli lihtsam sinist ekraani passida kui raamatusse süüvida.
Olen kaugel sellest, et televisiooni maha materdada. Arvukad dokumentaalfilmid on oluliselt täiendanud minu teadmisi ajaloost, geograafiast ja paljudest muudest valdkondadest. Kontserdisalvestused toonud koju kätte maailma tippmuusikud, paljudest headest filmidest rääkimata.Praegu tunnen siiski mõningast televiisoritüdimust, uuesti on ärganud vahepeal varjusurmas olnud lugemisvaimustus. Loen oma kunagisi lemmikromaane, vahel pettudes, vahel uusi vaatenurki avastades. Ilukirjandusest rohkem köidavad siiski memuaarid ja mõtterännakud. Iga asja jaoks on oma aeg.
Tänapäeval on kordades rohkem valikuid, kui oli meil omal ajal. Kõike korraga haarata ei suuda paraku keegi. Pole mõtet noori väheses lugemuses süüdistada. Kui õige raamat õigel ajal lapseni ei jõua ja ta juba varakult lugemisnaudingut ei koge, valib ta midagi muud.

Põhikool annab põhja

Täna algas Väimelas haridus­foorum. Arutatakse meie põhikooli probleeme ja võimalusi.

Eesti Haridusfoorumi toimkonna esimees akadeemik Olav Aarna märgib, et põhikooli teema on tõusnud fookusse kogu Euroopa Liidus. Euroopa Haridusnõukogude Võrgustiku (EUNEC) üks seminar toimus möödunud suvel ka Tallinnas, Eesti haridusfoorumi osalusel. Sealgi nenditi, et põhikooli on vaja radikaalselt muuta.
Mis on siis põhikoolis viltu?
Olav Aarna: „Spordimetafoori kasutades peaks põhikool nihkuma ühe võitjaga võidujooksult maratonile, kus igaüks, kes parandab oma senist tulemust, on võitja. Jaak Aaviksoo on öelnud ka nii, et riigikorrast sõltumata peaks põhikoolis kehtima kommunism – igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele. See põhimõte oleks kasulik igale õpilasele ja ka ühiskonnale tervikuna. Põhjamaades on sellest aru saadud. See filosoofia eeldab muidugi õppekava mahu mõistlikku piiritlemist, õpiraskustega õpilastele tõhusama toe pakkumist, õpitulemuste hindamise süsteemi muutmist jpm.”
Kuidas radikaalne ümberkujundamine välja peaks nägema?
„Kõik peaks algama haridusstrateegiast, mida meil ikka veel ei ole! Seepärast arutamegi Väimela foorumil põhikooli teema kõrval ka seda, missugustest eesmärkidest, põhiväärtustest, põhimõtetest, prioriteetsetest tegevussuundadest ja mõõdikutest tuleks Eesti haridusstrateegia koostamisel lähtuda. Need küsimused peavad olema kooskõlastatud, enne kui võib asuda näiteks põhikooli õppekava ümber tegema. Nendes küsimustes on vaja leida lai ühiskondlik konsensus, seepärast kutsusime Väimela foorumile osalema kõigi suuremate erakondade ja haridusorganisatsioonide esindajad.”
Kas õpilane peaks olema põhikoolis õnnelik?
„Ta võiks olla õnnelik ja tark ka – mõlemat. Meie ei näe siin vastuolu. Kahjuks kiputakse vahel arvama, et koolis peab tegema tööd ja nägema vaeva – küll hiljem tuleb ka õnn ja armastus. Samas on arvamust, et õppimine polegi eriti tähtis – peaasi, et oleks õnnelik lapse­põlv. Must­valgetest arusaamadest on vaja üle saada. Koolis on vaja kindlasti targemaks saada, kuid seejuures ei ole vaja olla õnnetu! Kahjuks on isegi PISA andmetest näha, et õpilased siiski peavad end koolis pigem õnnetuks.”
Kas põhikool tuleb gümnaasiumist lahutada?
„Pigem jah. Põhikoolile on vaja selget oma identiteeti. Kui ta on omaette organisatsioon, siis saab ta püstitada eesmärke, mis lähtuvad otseselt tema enda missioonist, probleemidest ja visioonist. Selline põhikool ei oleks enam gümnaasiumi abikool.
Samas muudab ulatuslik omaenda eesmärkidest lähtumine koolid üsna erinevaks ja tekib küsimus, mis on ühtluskool. Kui laps saab ühest koolist teise nii üle minna, et ta koolivahetust ei märkagi, kas siis ongi ühtluskool? Haridusfoorum lähtub siiski Johannes Käisist, kelle järgi on ühtluskool selline kool, kus kõik õpilased saavad oma anded, oskused, arusaamad võimalikult hästi välja arendada.”
Hindamist on vaja muuta – kas ainehinded kaotatakse?
„Euroopas tervikuna ja sealhulgas ka Eestis on alanud üleminek ene­se- ja sisehindamisele. Kujunemas on uus hindamiskultuur, milles on kesksed kolm küsimust: mis on meie eesmärk, kuidas me selle eesmärgi saavutame ja kuidas oma saavutamise protsessi hindame. Nii tuleks mõtelda nii riigi, kooli, klassi kui ka iga õppija tasandil. Tallinna kvaliteediauhind juba lähtub sellest uuest põhimõttest. „Koolikatsuja” konverentsil oktoobris analüüsiti nendest põhimõtetest lähtuva sisehindamise esimesi kogemusi. Oskamatult ja kontekstiväliselt tehtud välishindamine pigem segab kui aitab õppijal ja koolil oma eesmärke saavutada. Öeldu ei tähenda loomulikult üleskutset igasugusest välishindamisest loobumiseks. Ka siin ei maksa mustvalgeks minna.”
Mis eesmärgid peaks põhikool endale seadma?
„Euroopa Komisjon käsitab põhikooli elukestva õppe keskse baasina – põhikool peaks andma noortele iseseisvalt õppimise huvi ja oskuse. Seda eesmärki silmas pidades soovitatakse ainekavade mahtu tunduvalt vähendada, lõimingut ainete vahel oluliselt tugevdada jms. Igavalt tuttav jutt, aga meil siiski tegemata! Kardetakse, et ainekavade mahtu vähendades teeme lapsed rumalamaks. Aga kas „rohkem ja pealiskaudsemalt” ikka on parem kui „vähem, kuid paremini”? Põhikoolis pole vaja omandada mitte lai ja ebakindel, vaid kitsam, kuid kindel vundament, millele on võimalik hiljem väga palju ja ka nobedasti peale ehitada. Praegu annab põhikool piisavalt tugeva vundamendi vaid tugevamatele õpilastele.”
Kas põhikooli tugev põhi on lasteaed?
„Olen juba mitu aastat toonitanud, et alusharidus peaks olema tasuta ja
pehmes vormis kohustuslik. „Pehmes vormis” tähendab, et mingil juhul ei tohi praegu esimeses klassis õpitav jõuda lasteaia nooremasse rühma! Igas vanuses õpitakse erinevalt.
Haridusökonoomika üks põhipostulaat ütleb, et mida madalamasse haridustasemesse investeerida, seda kasulikum on see nii igale inimesele kui ka ühiskonnale. Seda postulaati on Eestis pikka aega ignoreeritud. Põhikool on meil kohustuslik ja tasuta, alusharidus aga suures osas tasuline. Pigem võiks olla ülikool tasuline, mitte aga lasteaed. Just lasteaed on lastele võrdväärsete võimaluste loomise peamine koht.”
Väimela foorumil arutatu kohta saab lugeda aadressidelt http://haridus foorum@haridusfoorum.ee; org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee.

Haridus toob eksinu ühisellu tagasi

Mis oli koolivaheajal tavatut ja kuidas algas uus poolaasta?

TOOMAS TAKKIS, Kuressaare Gümnaasium direktor:
„Jalutuskäik kooli läbi lumise linna. Kell 7.30 võimalus veenduda, et kooli hoov, teed ja rajad on lumest enam-vähem puhtad, st meie haldusjuht ja aednik ongi tublid. Kell 10 juhtkonna infotund – heatujulised kolleegid. Meie ujula juhataja Norma on jooksnud vaheajal 40 km, ujunud 8 km. Teised kohalolijad (9), kes me ju nooremad, ei saa nii palju ka kamba peale kokku. Päev sujub. Igaüks teeb oma tööd. Laekub 2007. aasta kokkuvõte projektijuht Renatelt. Realiseerus 40 projekti, millega saime juurde
969 080 krooni. Lisavõimalused meie lastele, arenguvõimalused meie töötajatele. Projekte kirjutas majas 19 inimest, teistest enam Veikko, Inge ja Renate. Kell 15 tähistab meie töötaja Ester juubelit. Ester on puhtusefriik. Pisike koosviibimine. Kell 16 – kohtumine linnapea ja ühe suurema panga kohaliku pealikuga. Jutuks areng ühes linna osalusega suuremas projektis. Kell 17.30 koduteel kohtumine Maritiga. Marit – emakeel, kooliteater, iganädalane infoleht, pidev hea tuju. Marit on kolmanda lapsega kodus. Pisikese rõõmsameelse lumes ukerdava inimesega nad seal jalutasidki. Et siis selline kena päev oli.”

IVO EESMAA, Kärdla Ühisgümnaasiumi direktor:
„Meie koolis on selline traditsioon, et koolivaheaeg on õpetaja jaoks eelkõige enese taastamise aeg. Talvevaheaeg sisaldas sedakorda kahepäevast projektijuhtimise koolitust. Muu aeg oli õpetajate endi aeg.
Esimene koolipäev oli nagu ikka. Ei midagi erilist. 12. klassile näitasin üht videot, mis ma ise tegin nende elust meie koolis. Mälestuseks. Jääme ikka kokku!”

Matemaatika tuleb kasuks

Riik plaanib kasvatada noorte huvi matemaatika vastu ning muuta ma­temaatika riigieksami kohustuslikuks. Riigikogu liikme Mart Laari sõnul aitab kohustuslik eksam suunata rohkem noori õppima reaalaineid ning tagada riigile selles valdkonnas tugevama potentsiaali, mis on vajalik teadusmahukale tootmisele üleminekuks (EPL, 18.12.).
Järjest kahaneva populaarsusega aine ja eksami populariseerimise idee on hea, kuid vahendid küsitavad. Kas kõikidele gümnaasiumilõpe­tajatele matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmine tagab rii­gi arendus- ja teadustegevuse jätkusuutlikkuse? Matemaatika kui loogilise mõtlemise alus on loomulikult väga oluline õppeaine, mida on vaja igale mõtlevale inimesele. Kiiresti muutuvas ühiskonnas, kus infotulv on meeletu ning sisaldab suures osas sisutut ja mittevajalikku „tühjust”, ei ole võimalik matemaatiliste baasteadmisteta olulist ebaolulisest eraldada.
Küll aga on küsitav, kas kõik üldhariduskooli lõpetajad peaksid selles aines kohustuslikus korras eksami sooritama. Pigem võiks matemaatikaeksam olla kohustuslik nendele, kes pürivad kõrgkooli, sest just matemaatika kehv oskus on spetsialistide sõnul üks peamisi ülikoolidest väljalangemise põhjuseid.
Üldhariduskooli matemaatika aine­kava läbimine on oluline ka huma­nitaarsete kalduvustega õpilasele, kuid praeguse raskusastmega eksamit ei ole kindlasti kõik lõpeta­jad võimelised sooritama. Eelmise aasta mittekohustuslikul eksamil kuk­kus läbi 5,7% ehk 316 abiturienti. Kohustusliku eksami puhul oleks see arv olnud kordades suurem. Ka Loo Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa avaldab tänases Õpetajate Lehes arvamust, et praegusel kujul matemaatikaeksamit kohustuslikuks muuta ei saa.
Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, et 5000 eksamisooritajast valivad väga vähesed õpingute jätkamiseks matemaatika või füüsika eriala. Reaalainete õpetajaks soovivad õppida vaid üksikud. Pigem valitakse tulutoovam majandus- või õigusteadus, et ennast majanduslikult kindlamalt tunda. Kas ei võiks keskendu­da pigem reaalainetes andekatele noortele perspektiivi loomisele?
Riigijuhid on mures, et Eestile edu toonud konkurentsieelised on ammendunud ning teadmusmahu­kale tootmisele üleminek raskenda­tud. Areng ja sisukad otsused ei sünni tõesti iseenesest, kuid innovaatilisi tehnoloogilisi uuendusi loovad siiski õpetajate abiga haridussüsteemist leitud reaalaladel tugevad anded, mitte tulevased luuletajad, kunstni­kud või heliloojad. Matemaatika ei jookse mööda külgi alla kellelgi, kuid eksami vabatahtli­kuks jätmine ei tähenda paljude jaoks keerulises aines „kollektiivset allaandmist” – ainekava tuleb ikkagi kõikidel õpilastel läbida.
Hiljutise PISA-uuringu rõõmustavad tulemused näitasid, et heal tase­mel põhiharidus suudetakse tagada kõikjal üle Eesti. Probleemiks on eelkõige väga andekate vähesus ehk teisisõnu – neid lihtsalt ei leita üles. On kaheldav, kas väga andekaid tõsiselt matemaatikast huvitatud lapsi aitaks leida riigieksami kohustuslikuks muutmine. Pigem tekitab see õpetajatele lisapinget nõrgemate, end aines ebakindlalt tundvate õpilaste eksamiks ettevalmistamisel. See aga raskendab veelgi tulevaste potentsiaalsete tippude leidmist.

Kristi Helme

Ministeeriumis

 9. jaanuaril toimus Tallinnas Reval Hotel Olümpia konverentsikeskuses traditsiooniliste õpitulemuste välishindamise konverents „Hariduspeegel”. Keskenduti välishindamise korralduse võrdlusele demok­raatlikes ühiskondades ning analüüsiti rahvusvahelise võrdlusuuringu PISA 2006 tulemusi. Välishindamisest demokraatlikes ühiskondades rääkis Briti haridusteadlane ja testispetsialist Chris Row, hariduse mõõdetavusest kõneles TÜ dotsent Jan Willemson, riigieksamitest ajakirjaniku pilgu läbi Priit Pullerits. PISA 2006 tulemused võtsid lähemalt vaatluse alla Eesti töörühma juht Imbi Henno ning analüüsi töögrupi liikmed Priit Reiska, Martin Ehala ja Tiit Lepmann. 2009. aastal toimuvast uuringust rääkis PISA koordinaator Gunda Tire. Konverentsi korraldas Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.10. jaanuaril osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.11. jaanuaril osaleb minister Lukas Eesti Vabariigi Riigikohtu 88. aastapäevale pühendatud aktusel.11. ja 12. jaanuaril toimub Võrumaal Väimelas haridusfoorum 2007 „Põhikool annab põhja”. Kavas on ettekanded, rühmatööd, paneeldiskussioon jm. Foorumi avamisel osaleb president Toomas Hendrik Ilves. Lisainfo: www.haridusfoorum.ee.

Sõnumid

2007. aasta J. Käisi preemia laureaadid

Jõulukuus, pedagoog Johannes Käisi sünnikuus, on alates 1985. aastast välja selgitatud temanimelise preemia laureaadid. Preemia statuudi järgi määratakse igal aastal kaks auhinda: üks Põlvamaal ja teine mujal Eestis töötavale õpetajale tulemusrikka praktilise tegevuse, J. Käisi pedagoogilise pärandi või nüüdisaegsete pedagoogiliste mõtete ellurakendamise eest.
J. Käisi Seltsile laekus tänavu ettepanekuid kaheksa kandidaadi, silmapaistvalt tulemuslikku tööd tegeva õpetaja kohta. Need olid Vastseliina Gümnaasiumi algklassiõpetaja Helgi Sarapuu, Põlva Ühisgümnaasiumi bioloogiaõpetaja Maie Karakatš, Viluste Põhikooli klassiõpetaja Heili Ahelik, Põlva Ühisgümnaasiumi õpetaja Urve Lehestik, Võru lasteaia Sõleke õpetaja Lea Sikk, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpetaja Liivi Rehemaa, Tihemetsa Põhikooli arvuti- ja poiste tööõpetuse õpetaja Raivo Tõnisson ning Paide Ühis­gümnaasiumi õpetaja-metoodik Ivi Kukk. Kõigi nende töö väärib esiletõstmist ja äramärkimist, võib ka kinnitada, et nende igapäevategevus on hinnatud koolides, kus nad töötavad, ja õpilastelgi on silmanähtavalt nende koolmeistritega vedanud.
JKS-i juhatus valis preemia laureaatideks väärikamatest väärikamad: Maie Karakatš ja Ivi Kukk. Olgu nende aastaid kestnud hea töö siin lühidalt iseloomustatud, aluseks koolide poolt nende tööst tehtud kokkuvõtted.
Põlva ÜG staažikas bioloogiaõpetaja Maie Karakatš teab, et loodusaineid õppides saab parima tulemuse seostades teoreetilise õppe praktilisega. Ta suunab õpilasi vaatlema, seoseid leidma, analüüsima, põhjusi otsima. Tema õpilased võtavad oma uurimistöödega aktiivselt osa maakondlikest, üle-eestilistest ja ka rahvusvahelistest konkurssidest ning olümpiaadidest. Ta on koos oma õpilastega käinud õppimas rannikukooslusi, metsatüüpe, osalenud õuesõppe- ja talgulaagrites, külastanud Kiideva-Puise loodusrada ja Kiideva loodusturismi keskust. Õpetaja Karakatši algatusel on korraldatud muuseumitunde ja loodusvaatlusi (jõe- ja järve-, metsa-, suvised merevaatlused). Koolis korraldatakse tavakohaseid ainenädalaid ja õpilaskonverentse. Õpilaste arvates on Maie Karakatš kõige humoorikam ja kõige õpilasesõbralikum õpetaja nende koolis.
Paide Ühisgümnaasiumi õpetaja-metoodik, pedagoogikamagister ja J. Käisi preemia nominent ka 2006. aastal Ivi Kukk õpetab oma klassis eesti ja inglise keelt, matemaatikat ja loodusõpetust. Tema klassis valitseb koostöömeeleolu, ollakse abivalmid. Koolis teatakse, et õpetaja Kuke tugevad küljed on tihe koostöö lapsevanemate ja üldsusega, meeskonnatöö rakendamine. Ta on loonud klassiruumis tegusa töökeskkonna, sellest on saanud väga hea õppetöökeskus, kus leidub palju süstematiseeritud ja kataloogitud abimaterjale õpetatavate ainete kohta. Ivi Kukk on koostanud Paide algklassiõpilastele raamatu „Kuidas tekkis Paide linn” ja olnud õpperaamatu „Klassijuhataja tööst” üks autor. Ka on ta edukalt osalenud mitmetel pedagoogiliste kirjutiste ja õppematerjalide võistlustel.
Preemiad antakse kätte JKS aasta­konverentsil „Mitmekesine õueõpe”, mis toimub 18. jaanuaril Tartu Maavalitsuse saalis.

Parimad müüriladujad õpivad Vana-Võidus

c   

Mõte

Presidendi uusaastakõne oli halb. Kumbki varasematest uue vabadusaja presidentidest pole rääkinud nii kitsalt ja vaimuvaeselt nagu Toomas Hendrik Ilves 31. detsembri öösel 2007. Ainuke teema, millel president peatus oli majandus.

Tõsi – majandus on ääretult oluline. Saksa õigusteadlase ja filosoofi Carl Schmitti mõtteaparaati appi võttes võib isegi öelda, et kui keskajal oli ühiskondlikuks keskväljaks – valdkonnaks, millel probleemide lahendamine oli keskse tähtsusega – religioon, siis tänapäeval on selleks majandus. Ta sunnib oma reeglid peale kõikidele teistele erialadele.
Meelelahutuse puhul räägime ju­-ba ammu tööstusest, ka teadus on üha enam üks äri jaoks strateegilise tähtsusega tagalaid, kultuur muutub samuti üha enam teenindussektori osaks. Tegu on inimmõtlemist ja selle kaudu ka inimkäitumist ahendava ning rõhuva tendentsiga. See ei tähenda kaugeltki, nagu tuleks majandusest vaikida ja püüda kangekaelselt käituda nõnda, nagu poleks majanduselu reaaliat olemaski. Kuid tal ei tohi lasta end lämmatada.
President läks kergema vastupanu teed, lasi end lämmatada ja vedas sellega kodanikke alt. Ei saa välistada, et innustatuna presidendi julgustavatest sõnadest käitub Tallina Börs jaanuari algul ennustatust veidi paremini. Võib-olla tõesti. Ja kui see nii on, siis tuleb talle tõepoolest tänulik olla. Kuid kas see ongi maailm? Kas sellega piirdubki kõik, mis on oluline ühe riigi ja rahva jaoks?

„Olukorrast riigis”
Eesti vabariigi presidendi uusaastakõnet on teinekord (võib-olla naljaga pooleks, aga igas naljas on tera tõtt) võrreldud tema Ameerika Ühendriikide ametivenna kuulsa kõnega „olukorrast riigis” (State of the Union Adress). Viimane kujutab endast presidendi antavat ülevaadet riigi kõige olulisematest küsimustest USA parlamendi mõlema koja ühisistungil. Kuna aega on napilt, riik on suur ja tähtsad teemad olulised, on 1934. aastast enamasti jaanuaris (harvem veebruaris) peetava kõne puhul saanud tavaks, et president piiritleb sellel alanud aastal valitsuse jaoks kõige tähtsamad valdkonnad. USA puhul on president ka valitsusjuht ning tema sõnavõtt seega paratamatult päevapoliitilisem kui Eesti presidendil eales vajalik või võimalik.
Samas ei tohi see tähendada, nagu oleks meie presidendi ülesandeks üks­nes aja kulu konstateerimine, maa­ilmas toimuva jälgimine ja selle kommenteerimine. Vastupidi. Just par­lamentaarse vabariigi president saab olla mitmeti vabam ja sõltumatum kui ise aktiivset parteipoliitilist elu elav president-valitsusjuht. Siinsel presidendil pole mitte ainult õigus tulla lagedale uute ja võib-olla ülejäänud poliitilist ladvikut ehmatavate algatustega, vaid tal on selleks ka kohustus. Veidi utreeritult võib isegi öelda, et just asjaolu, et Eestis ei vali presidenti rahvas otse, vaid esindajate kaudu, seab presidendile ränga kohustuse olla poliitilisel areenil omalaadne rahvatribuun.

President kui rahvatribuun
Rahvatribuun (kui mõelda näiteks roomlaste Tiberiuse ja Gaius Gracc­huse peale) pole kindlasti see, kelle ülesanne on rahustada avalikkust kinnitustega, et veel võib raha välja anda, veel pole tarvis seda sukasäärde koguda, sest ärielu õitseb. Mitte et ta peaks ka vastupidiseid soovitusi jagama. Tegelikult peaks rahvatribuuni jaoks olema täiesti ükskõik, kas keegi kogub raha või kulutab seda. Tema ülesanne on kaugemale vaatamine, rahva huvide nägemine ja nende eest seismine laiemas kontekstis.
Kujutan ette, et paljudele Toomas Hendrik Ilvese kõne meeldis. Lausus ta seal ju kuldseid sõnu eestlase „töökusest ja ettevõtlikkusest, mis lisab kindlustunnet Eesti majanduse tulevi­kuväljavaate osas” ning sedastas, et „oma raha on meid hästi teeninud”. Kahtlemata tõsi. Kuid nagu teame, ei ole valetamine mitte ainult väärate faktide esitamine, vaid ka nende moonutamine. Üks moonutamise liike on tõe varjamine. Ei, president ei varjanud meie eest mingit suurt ja koledat majandustõde, mis on teada ja arusaadavgi üksnes vähestele väljavalitud finantsvõluritele kuskil pangatorni­d­es ja Toompea tagatubades. Pigem varjas president meie eest palju head. Poole sõnagagi ei teinud ta juttu eestlaste saavutustest kultuuri- ja spordielus; eesti laste suurepärased saavutused PISA haridusuuringus leidsid sedastust vaid kui meie tulevase majandusedu garant: „Eesti homse majandusedu eeldused on olemas. Eesti lapsed on väga arukad…”

Hüvasti, mõtteline Eesti!
Nagu öeldud, meeldis presidendi kõne kindlasti paljudele. Kuid õnnetu võib olla ka inimene, kes peab end õnnelikuks. Paljud inimesed, kellele muul ajal ei tuleks pähegi huvituda meie rahva ja riigi käekäigust laiemas või filosoofilisemas mõttes, oleksid olnud valmis kuulama ja kaasa mõtlema, kui president oleks kutsunud neid säärasele mõtterännakule. Paraku ta ei teinud seda.
Kui Andrei Hvostov andis 1999. aastal välja raamatu „Mõtteline Eesti”, oli raamatu pealkiri mõeldud omamoodi irooniana. See tahtis justkui öelda, et reaalset Eestit meil polegi, on ainult mingi virvendus rahvusideoloogide peades – mõtteline Eesti… Ometi on mõiste suurepäraselt valitud ja ütleb midagi väga kaunist – ka hetkil, mil võime kahelda oma ajaloo mõttekuses, vaielda meie rahvuse objektiivsuse üle ning kiruda lõpmatuseni riigipöörajaid Pätsi-Laidoneri, me vähemasti mõtleme nende asjade üle. Me mõtleme, vaidleme ja järelikult sunnib miski meid tagant ja piinab. Nimetame seda näiteks mureks Eesti pärast või huviks Eesti käekäigu vastu. Kas president tahtis säästa oma rahvast piinadest, rääkides kümmekond minutit vaid krooni kursist, majanduskasvust ja inflatsioonist, või leidis ta tõesti, et meie riik on „arene­nud” nii kaugele, et Eesti käekäik muus mõttes ei vääri mõnda minutit­ki kõneaega? Kui nii, siis hüvasti mõttelinegi Eesti!

Kirjad

„Õpetaja, kas valetab sise- või peaminister?”

Õpilased küsivad üha sagedamini küsimusi, millele on raske vastata. Eesti elu on skisofreeniline. Korraga ihatakse kõva käe poliitikat ja „täielist demokraatiat”, iga mehe õigust ära panna. Valitseb hirm alla jääda, ilma jääda, vahele jääda, unustusse jääda, maha jääda. Tagajärjeks avaliku arvamuse sallimatus kõigiga kõiges ja kõikjal. Mida iganes keegi ette võtab, tehakse maha. Inimesed tarbivad meediat, mis pakub seda, mida nad juba eeldavad, „mis jääb masohhistliku katastroofihirmu ja stabiilsuseiha vahepeale”. Nii vähemasti arvab meediaekspert Ilmar Raag. Meedia pole niisiis peasüüdlane.
„Aprilli lõpus algas Eestis uus vaikiv ajastu,” kirjutab TTÜ filosoofiaõppejõud Margus Mägi
(PM, 13.10.). „Aprilli lõpus sai Ansip eesti rahvalt indulgentsi nimega „eesti rahva päästja” (1934 päästeti meid vapside, nüüd našide käest). See on loakiri kõigiks eksimusteks ja vigadeks, mis ta on teinud või teha võib. Ka nendeks, millel on Eesti saatusele kurvad tagajärjed. Piisab vaid tõmmata rahvuslikust (võltsist) eneseuhkuse niidist. Reformierakonna juhtimisel ollakse Eestile andmas sama suunda, nagu 1934 tegid seda Konstantin Päts ja sõbrad.” Filosoof Mägi võrdleb
1939. aasta baaside lepingut 2007. aasta torulepinguga. Taas ei määra me omaenese saatust. Paradoksaalselt on nüüdne järele­andmatus tingitud toonasest järele­andlikkusest. Ühine on see, et kummalgi korral polnud määrav vastutus kodanike eest, vaid oma võimu kindlustamine.
Samalaadseid seisukohti jagas ühes raadiousutluses ka Rein Veidemann. „Rahvuspopulism on eesti demokraatia surm, on uue vaikiva ajastu algus,” arvab professor Veidemann. „Kes pole Ansipi poolt, on rahva vastu. Seda on Tallinnas juba piisavalt tunda ja selline mentaliteet vihjab avaliku arvamuse suukorvistamisele.”
Vaikiva ajastu kuulutajad ilmselgelt liialdavad. Kui nimetatud ajastu oleks käes, ei saaks nad selliseid seisukohti avalikult avaldada.
„Aprillimäss” näitas, et oleme sallimatud. Eestlane ei salli venelast, üldse muulasi, muulane ei salli eestlast ja eestlane ei salli veel ka teist eestlast ja seeläbi iseennastki. Korruptsiooniskandaalid, tipp-poliitikute maksupettused, prostitutsioo­ni- ja alkoholipoliitika silmakirjalikkus on sallimatuse jäämäe väljaulatuvad osad.
Ekssiseminister Närska paljastab peaminister Ansipi 20 aasta taguseid ütlemisi ja vastupidi. Meediale on asi lihtne – üks ekskommunist ei salli teist. Et mõlemad mehed on Eesti elus tipptegijad, küsivad õpilased, kumb valetab, kas pea- või siseminister.
TV-s räägitakse tundide kaupa, kuidas Putin peaks Venemaad juhtima. See on kas suurushullus või lauslollus. Sotsioloog Andrus Saar nimetab selliseid rääkijaid „ekspertideks omas rasvas”. Andrus Saarel ja teistel ETV kritiseerijatel on õigus – lolli juttu on igav kuula­ta. Samas puudub meil julgus endalt küsida, äkki on Venemaal ja Saksamaal õigus ja me olemegi teiste rahvaste ja rasside suhtes
sallimatu rahvuskimp. Viimane aeg on uutmoodi mõtlema hakata.
Paraku ei oska eestlane end kuigivõrdki teiste silmadega näha. Professor Lauristin on hoiatanud: „Kui eestlaste sallivus ei suurene, ei aita mitte-eestlaste keeleoskus üksteise mõistmisele kaasa, hoopis võimaldab ümbruskonna sallimatust teravamini tajuda. Aprillikriisi üks halvim järelmõju ongi sallimatuse võimendumine nii eestlaste kui venekeelse elanikkonna seas. Aga sallivuseta ei saa olla demok­raatiat.”
Sallivus nõuab oskust näha maailma teise inimese pilguga, asetada ennast tema olukorda. Maailm meie ümber muutub paljuski selliseks, mil viisil me temast räägime. Kui kellestki rääkida pidevalt kui vaenlasest, võib ta lõpuks selleks osutuda. Kui press pikalt piriseb, et kõik poliitikud on lollid, siis mine tea. Mõned riigikogulased on mulle pihtinud, et praeguse koosseisu pooled rahvaasemikud ühiskonnaõpetuse riigieksamit ära ei teeks.
Rahvaasemikud peaksid ise ajalugu tegema ja ühiskonda õpetama. Aga seda ei juhtu enne, kui poliitilisele näitelavale jõuavad uue põlvkonna mängijad – noored naised ja mehed.
Niisiis, käes pole vaikiv ajastu. Pigem käib losside tuulutamine. Ja endiste suurte tegijate jonnakas vaikimine enne uue põlvkonna tulemist paisuvat tormituult. Aeg on ümber – uus mõtlemine eeldab uut põlvkonda. Uus põlvkond ongi rahvuse tulevik. Eks seepärast „endised” rahvuse tuleviku teemat nii väga eiravadki. Ajaloole ei saa „ära panna”, ajaloo tegemine on kunst ja ime ühtaegu. Ajalugu on oskus uut moodi mõelda.
 

Hillar Padu, ajalooõpetaja

Kui mina olin veel väikene mees

Mitmeti mõistetud munder

Elasin lapsepõlves mõned väga-väga õnnelikud aastad Kirjanike Liidu majas Harju tänavas. Peaaegu ainsad aastad, mil mul oli päris oma tuba, lausa rõ­du­ga. Tuba asus kolmandal korrusel vanaisa toa kõrval. Ruum oli, tõsi küll, läbikäidav ning asus raamaturiiuli taga. Korrus allpool elas samasuguses toas Juhan Viiding, ülemisel korrusel aga Uno Laht juunior. Nad mõlemad harisid ja mõjutasid mind erineval kombel. Uno oli ühtlasi minu koolivend, vaid natuke vanem. Mäletan, et Juhan käis mingil perioodil valges ülikonnas, alt laienevate pükstega. Need olid fantastiliselt šikid!
Isa oli mul ka Juss. Ta oli tihtipeale sunnitud käima kordusõppustel. Te­ma majorimunder tekitas minus vastakaid tundeid, sest ühelt poolt oli vorm väga prestiižikas – tegemist oli ikkagi majoriga –, aga sõjaasjandusest ei teadnud isa midagi. Ju neid auastmeid kuidagi ametikohtade järgi anti.
Ükskord tõi isa meid (mind koos kahe vennaga) selles mundris lasteaiast koju. Oli hiliskevadine, peaaegu suvine sume õhtu kuuekümnendate aastate lõpupoole. Kodumajja jõudes hakkasime trepist üles minema, Juhan tuli samal ajal alla. Saime trepi peal kokku. Juhan isale väga meeldis. Trepil tekkis aga väike tropp, sest ruumi oli vähe. Juhan ütles isale viisakalt: „Väga muljetavaldav!” Ilmselt mõtles ta tunnustada seda, et isa ja kolm poega tulevad nii ilusti koos. Isa aga võttis seda isik­likult, sest majorivorm häiris teda väga. Ta solvus ütluse peale ja pahandas Juhaniga. Sain lapsena olukorrast küll aru, aga klaarida seda ei suutnud. Olin selleks liiga väike.

Jaak Johanson









 

Võimsa mootoriga väike masin

Väikese masinavärgi iga osa peab töötama kui õlitatult, sest pole tugisüsteeme, mis tarvidusel ülesanded enda peale võtaksid. Iga mutter peab vajadusel olema võimeline imeväel mujale sobituma, olema äärmiselt mitmekülgne ja paindlik.

Igasuguse progressi, aga ka liikumise tähistamiseks on võimalik kasutada masina kujundit. Kooli võrdlemisel masinaga rõhutatakse kõnesoleva metafoori miinuspoolt – räägitakse koolisüsteemi võõrandavast toimest, laste objektistamisest, tellimuslikkusest, kvootidest ja normidest. Rõhutatakse, et kool ei tohi mingil juhul olla ebainimlik.
Mina lähtun masina metafoori rakendades nii selle positiivsest kui ka negatiivsest tähendusvarjundist. Siinkohal ei ole peamine mitte masina tehislikkus, vaid selle instrumentaalsus, kontekst, milles iga ühiskondlik institutsioon on käsitletav keerulise detailirikka vahendina, millegi jaoks loodud eesmärgikindla abilisena.
Ma ei julge eesmärgiks seada stereotüüpide lammutamist, küll aga loodan neid õõnestada või vähemasti tähelepanu äratada. Kooli masinaga võrreldes pean silmas eelkõige väikest kooli.

Kahte tüüpi masinad
Mille poolest väikesed koolid suurematest erinevad? Suure või keskmise suurusega kooli kogemusega inimene ütleb: „Kui lihtne teil on: vähe õpilasi, väike kokkuhoidev kogukond, üksteise toetamine, vahetu suhtlus. Saate igaühega eraldi tegelda, pole tarvis nii palju vihikuid parandada...” Väikese kooliga kokkupuutunu vaidleb vastu: „Kui lihtne teil on: pole liitklasse, suures kollektiivis on võimalik rakendada erinevaid õppemeetodeid ning arendada koostööd. Seal toimivad tugisüsteemid, spetsialiseerumine, õpetaja saab tunde ette valmistada mitmele paralleelklassile korraga.”
Kui minna tagasi masina metafoori juurde, on meil justkui kahte tüüpi masinaid. Mõlema ülesanne on üks, kuid toimimismehhanismid erinevad. Ükskõik, kas masin on suur või väike, kulub tal töötamiseks energiat. Koolimasinad liiguvad-liigutavad inimjõu varal. Kui jõud on üks, milleks siis üldse erinevad masinad? Kas lihtsalt mitmekesistamise mõttes?
Nii nagu üks traktor sobib kündma ühesugust maad, on teisel eelised teistsugusel pinnal. (Võrdlus maaharimisega vihjab koolide ühtsele alusele – harimisele ja kasvatamisele. Koolimaailmas ikka veel kehtiva valgustuspõhimõtte kohaselt saab last kasvatada nagu taime, millele kasvukeskkonda luues loome eeldused tema liigipotentsiaali maksimaalselt realiseerida.) Niisiis, eri paigus on võimalik kasutada erinevaid kaadervärke.

Inimjõul toimiv kaadervärk
Vaatlen veidi lähemalt inimjõudu, mis masina tööle paneb ning ühtlasi selle hoovastiku moodustab. Õpetaja tööpäev ei lõpe suures ega väikses koolis viimase tunni helisemisega, vaid jätkub koolimajas või kodus arutluste, ideedelahvatuste, muretsemistega. Ühiskond eeldab, et õpetajatel on teatud omadused, ehk isegi missioon. Õpetajaametisse asujalt oodatakse loomuldasa sügavat ja pidevat ühiskonnatunnetust, empaatiat, vastutustunnet, loovust, süstemaatilisust, sihikindlust, arenemisvõimet, head stressitaluvust ja loomulikult suhtlemisoskust. Ei ole vahet, millises koolis õpetaja töötab, igal pool on ta ühekorraga nii juht, nõustaja, kolleeg, eeskuju kui ka paljude muude rollide kandja.
Väikese kooli eripära on, et iga õpetaja peab kandma tugevat ühiskondlikku vastutust, olema eriti paindlik, arvestav ja avatud. Nimetatud omadused on eeldatavasti kõikidel õpetajatel. Kui suures koolis on võimalik töötada ka siis, kui oma koht selge, tunnid hästi ette valmistatud, rollijaotus ja eesmärgid paigas (seega täita elementaarseid kohustusi nagu mutter masinavärgis), siis väikeses koolis nii ei saa.

Mutter kui hoob
Väikeses koolis peab iga mutter toimima ka hoovana. Ressursse ja võimalusi napib, eelkõige on puudu otsustavast liikumapanevast jõust, massist, mis masina käivitaks. Seepärast tuleb rakendada igaühe maksimaalset po-tentsiaali, lisada veelgi innukust ja
miks mitte ka väikekoha patriotismi. Väikese masi­navärgi iga osa peab töötama kui õlitatult, sest pole tugisüsteeme, mis tarvidusel ülesanded enda peale võtaksid. Iga mutter peab vajadusel olema võimeline imeväel mujale sobituma, olema äärmiselt mitmekülgne ja paindlik. Sellise paindlikkuse saavutamisel on väga oluline roll suhtlusel, sest väikekohtades seostatakse amet tahes-tahtmata isikuomadustega, isiklik elu on osa ametist. Nii leidub valdkondi, mida tuleb lahendada väljaspool õppeasutust, ning koolivälistest probleemidest võivad kujuneda siseringiküsimused. Sellest tulenevalt ei pruugi suure kooli väga hea õpetaja väikeses koolis alati oma kohta leidagi.
Ma ei taha kaugeltki väita, nagu oleksid väikeste koolide õpetajad millegi poolest paremad. Püüan rõhutada teatavate omaduste hädavajalikkust pisikeses haridusasutuses ning põhjendada, kuhu kaob väikekooli õpetaja energiaressurss. Loodan koolmeistri kombel, et lugeja olulisemad terad eelarvamustevabalt välja korjab ning siinkirjutaja ei pea kuulma etteheidet, miks väikekooli õpetaja oma oletatavasti vähese koormusega silma ei paista ning lisaks koolielu edendamisele ka külakogukonda ei hari, juhi, suuna ega organiseeri.

Valetav kool

Valetavas koolis ei ole vägivalda. Suurte kogemustega pedagoogina on koolijuht nii otsustanud. Ta tunneb asja ja teab, mis on haridus­süsteemis hea.

Valetavas koolis on asjad kontrolli all. Oluline info on kättesaadav paarile juhile ja nende mõnele usaldusalusele. Seda ei tohi lasta liikuma, sest muidu kandub võim laiali. Nii töötab kollektiivis kahte sorti inimesi – ühed need tõelised ja teised rumalamad, odavamad ja objektide moodi, kelle puhul pole kuigi tähtis, mida nad mõtlevad ja tunnevad. Hingesügavusse on sööbinud, et võita saab ainult kaotajate arvel; mina ei tohi kaotada. Ausus ongi kaotus.
Lapsi tuleb kohelda erinevalt. Mõ-nel on head ja mõjukad vanemad, mõnel aga mitte. Kui seda ei oska arvestada, võib teha koolile ja endale kahju. Sellepärast peavad teadlikud juhid kõigi ebameeldivate vahejuhtumitega ise tegelema.

Energiast jääb vajaka
Kui õpilane suitsetas või sülitas õpetajale selga, räägitakse sellest direktori või õppealajuhataja kabinetis ja juurde kutsutakse teisi väga harva. Päevad on erinevad ja selliseid jutuajamisi on kord rohkem, kord vähem. Direktor ja õppealajuhataja on väga kurnatud. „Miks sa seda tegid? Kas sa siis aru ei saa, et nii ei tohi? Kui palju ma pean sinuga rääkima?” Vastuseks nüri vaikus või ilmne lollimängimine.
Direktoril on väga valus. Ta tunneb end ohvrina. Sageli ütleb ta: „Mina saan ju ainult rääkida”, ja ohkab südamepõhjast. Õppealajuhataja tunneb, et pidevad toimetused lausa ründavad teda, ta tahaks väga paari hetkegi rahu. Kui kõrvalised ei näe, lipsab ta salajasse kohvituppa ja saab seal sõbrannade seltsis veidi hingekosutust.
Teadagi on kõigil raha vähe ja seepärast annavad nii direktor kui ka õppealajuhataja tunde, õppealajuhataja on ka klassijuhataja. Nii jääb kollektiivi juhtimiseks, korraldamiseks ja kontrolliks väga vähe energiat.
Kuid tehakse, mida suudetakse, ning igal teisipäeval on infominutid kõigile, kokku tervelt kümme pikka minutit. Jooksvalt hoiavad juhid koridoris liikudes toimuval silma peal ja vajadusel panevad mõjuka sõnaga asjad korraks paika.

Kaos ja toetuse puudumine
Osa õpetajaid on kohanenud, osa aga väga pahased. Nad tunnevad, et neid on ära kasutatud ja lollitatud. Neile ei meeldi toetuse puudumine ja kaos. Ei meeldi, et neid koheldakse kui rumalaid lapsi.
Lapsed peavad kohanema. Esimese klassi põnnid on veel särasilmsed, aga see sära kustub paljudel varsti.

Särasilmad tuhmuvad
Pidev käratsemine, togimine ja pahatahtlikkus kurnab ja õpetab. Varsti löövad mitmedki samamoodi kaasa. Tahaks saada nalja – kedagi ärritada, kiusata ja natuke peksta. Ümberringi hallid poolpimedad koridorid, sest elektrit tuleb kokku hoida. Aula on lukus ja õue ei saa.
Vaen ning lust teisi õpilasi ja kooli täiskasvanuid mõnitada saavutavad oma tipu kuuendas klassis, pärast seda pudenevad mitmedki koolist välja, ülejäänud lähevad oma kompensatsioonidega edasi.
Riietehoius on vahel tubaka- ja kanepiaroome. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on klaasistunud vaate ja veidra käitumisega õpilasi. Laste jutu järgi joovad umbes pooled ja veidi vähem suitsetab kanepit. Kooli tervisekomisjon on aruandluse jaoks olemas, kuid koos ei käi. Mõttetu ju.
See kool osaleb praegu aktiivselt projektis „Koolitugi”. Tehakse ettekandeid, kuulatakse ja arutletakse. Kombekas – teeme, mida suudame, tahame parimat, oleme mures. Otsime positiivseid võimalusi. Varem olid teised projektid. Üle kümne aasta.

Petetud lapsed
Valetav kool on nagu narkomaani perekond, Põhiseadus siin ei kehti. On muserdatuid ja kannatavaid, kes vahel tapaks end või teisi. Hommikul ei taha siia tulla, aga peab! Ka siis, kui tead, et ees on päev, täis mõnitusi ja valu. Enesehävitamise maitse.
Töötame ühte jalga lastekaitsega. Valetades olevikku, saadame tulevikku petetud lapsi. Meie tänased hirmud ja julgused, vaimsus ja moraalitus ei põrmustu ning jätkavad kulgu koos nende inimeste kurbuse ja kurjusega. Oma väikese rahva tulevikku!

PISA-testist ja eufooriast

PISA-testi tulemused on avalikustatud, kuid põhjalikumad analüü­sid seisavad alles ees. Pisut ühekülgseteks pean ülivõrdes hinnanguid meie õpilaste tulemuste kohta. Samuti tuleb kahelda mõningates haridusametnike ajakirjanduses avaldatud järeldustes.

Üheks edu toonud faktoriks peetakse kohusetundlikke ja vastutustundega õpilasi. Lubage nüüd küsida: kas meil teistsuguseid õpilasi pole? Kas need õpilased olid testi sooritajate hulgas või on nende koolitee juba ammu lõppenud? Pannes koolist väljalangejate suhtarvu edunumbrite kõrvale, tuleb tunnistada, et kõik polegi nii hästi, kui näha tahame ja maailmale näitame. Ja seda ajal, mil meie iive on jätkuvalt negatiivne ning igast noorest kõneldakse kui väärtusest.
Teise faktorina tuuakse välja ühiskonna muutusi ja vajadusi arvestav õpetaja ning õpetajakoolitus. Söan-dan öelda teisiti: edu võti on õpetaja ja lapse edukas koostöö. Samas ei suuda, taha või oska riik oma valitsejate kaudu õpetajaametit väärtustada ja viimases hädas hakkab õpetamisteenust noortelt õpetajatelt 200 000 krooni eest ostma.
Tõsiselt kipun kahtlema väites, et PISA-testi head tulemused põhinevad nüüdisaegsel õppekaval. Kui õppekava oleks nüüdisaegne, polekski meil vaja teha uut ning keegi ei kõneleks õpilaste ülekoormusest ja üle jõu käivatest õpikutest.

Poisid ja tüdrukud võrdsed
Loodusteadustes olid eesti koolide poiste ja tüdrukute tulemused ligikaudu võrdsed ja ületasid mõnevõrra meie vene koolide eakaaslaste tulemusi. Lugemises olid tüdrukud poistest märgatavalt üle. Miks poisid ei taha lugeda ja kuidas nad lugema panna? Matemaatika tulemused olid nii eesti kui ka vene poistel tüdrukute omadest mõnevõrra paremad (vahe pole küll oluline). Vaadates aga gümnaasiumi riigieksamite statistikat, näeme, et siin on tüdrukute keskmine tulemus poiste omast mõnevõrra parem. Kas kaob poiste matemaatikahuvi või ei tee nutikad poisid riigieksamit?
Ajakirjanduses on levitatud väidet, et vene õpilaste tulemused matemaatikas on eesti õpilaste omadest kehvemad, ja seega on müüt purustatud. Olnuks vahe ca 100 testipunkti, võiks ühe või teise õppekeelega koolide üleolekust kõnelda, kuid ärevaks tegevaid märke siiski on, kui vaadata tulemuste jaotumist tasemete järgi.
Uuringu tulemused näitasid, et 94% Eesti õpilastest nõustub sellega, et loodusteadused on looduse mõistmiseks tähtsad, kuid ainult 74% on nõus, et loodusteaduste ja tehnoloogia edusammud aitavad inimesel elutingimusi parandada. Mulle oli arusaamatu, et ainult 76% õpilastest pidas loodusteadusi kasulikuks. Miks pole sellisel veendumusel ülejäänud 26%? Kas peetakse silmas seda, et loodusteadusi saab edukalt kasutada ka elutingimuste halvendamiseks või üldse elu kaotamiseks Maalt?

Nägime vaid hetkeseisu
Kindlasti saab nii TIMSS- kui ka PISA-uuringute põhjal ülevaate hetkeseisust, võimalik on analüüsida eduka esinemise põhjusi ning leida väljapääs kitsaskohtadest. Viimane on võimalik ainult juhul, kui testide tulemusi hinnatakse kriitiliselt ja edust peapööritust ei teki. Kindlasti ei tohi testide tulemustest teha meelevaldseid ja absolutiseerivaid järeldusi. Test aastal 2006 näitas seisu sel hetkel, ei enamat. Võime julgelt öelda, et meie lapsed tegid testi hästi ja õpetajad on neid hästi õpetanud. Järgmine PISA-test 2012. a näitab, kas oleme vigadest õppinud või kajastub majanduse „ülekuumenemine” piltlikult ka meie laste tulemustes.
Testi lõpparuande leiab aadressilt http://www.hm.ee/index.php?048499.

Emakeele ja selles keeles sõnastatud algupärase kirjanduse väärtuselamustel ühes eeskujulikkude tõlkelaenude omandami­sega maailmakirjandusest on otse põhjapanev tähendus noorsoo kasvatuses. G. Suits

Kirjandus kui kunst on iseseisvunud väga aeglaselt, sest kirjandust on ikka mõistetud moraali, õpetuseiva, aadete, informatsiooni vms vahendajana. Seetõttu on ka arusaamad kirjanduse olemusest aegade jooksul oluliselt muutunud.
Lihtsustatult võiks kõnelda kahest peamisest suhtumisest kirjandusse: kirjandus kui iseseisev, sõltumatu ehk nn puhas kunst ja kirjandus kui osa millestki üldisemast.
Võiks küsida, kas tänases post-postmodernistlikus maailmas on selline anakronistlik vastandus üldse asjakohane. Aga paraku endiselt on, sest kirjanduse õpetaja peab ka tänapäeva koolis selgitama, missugused on käsitletava kirjandusteose väärtused. Õpiku koostaja peab mingil moel välja valima lugemispalad, õppekava koostajad peavad määrama õppeaine eesmärgid, loodetavad õpitulemused ning soovitava õpetamisviisi ja soovitatava/kohustusliku kirjanduse.

Puhas kunst koolile väärtusetu
Kirjanduse õpetamise traditsioonili­sed funktsioonid koolis on olnud eetilis-kasvatuslik ja esteetiline. Kord on rohkem tähtsustatud kirjanduse õpetlikku-kasvatuslikku, kord esteetilist funktsiooni. Kuna aga puhas elamuspedagoogika ei õnnestu täielikult kunagi, on kirjandust enamasti käsitletud mingis üldisemas (kultuuri- ja aateajalugu, moraal vms) kontekstis ja kirjanduse õpetamise kaudu on püütud saavutada nn kirjandusväliseid eesmärke.
Julgen isegi väita, et kui kirjandus oleks vaid puhas kunst, siis oleks ta kooli jaoks väärtusetu. Seetõttu on koolis alati rohkem huvitutud teose sisust kui stiilist (ehk kunstist sõnu teha) ja seetõttu ei tarvitse ajastu arusaam kirjandusest kooli kirjandusõpetuses kajastuda või jõuab sinna olulise ajalise nihke ja/või lihtsustusega.
Teatavasti hinnati juba Homerose eeposi olulisteks Vana-Kreeka noorsoo ja rahva kasvatamisel, ent Platon kavatses kõik luuletajad kui noorsoo moraali lõdvendajad ja jumalate naeru­vääristajad oma ideaalriigist välja ajada. Nii on see jätkunud tänapäevani. Ilukirjandust on taga kiusanud nii ristiusk, natsionaalsotsialistid, kommunistid, rahvuslased kui ka kõigi aegade moralistid. Samas on renessansi­humanistidest alates peetud üldtunnustatud poeetide loomingu mittetundmist lausa harimatuseks.

Kitsalt moraalikriitiline
Koos Eesti Vabariigiga alguse saanud kirjanduse õpetamise traditsioon Ees­ti koolis oli 1920. aastail vägagi kitsalt moraalikriitiline. Puudusid eriharidusega emakeeleõpetajad, pedagoogide tõrjuv hoiak eesti kirjandusse oli tingitud nii kujuneva rahvuskirjanduse vähestest saavutustest kui ka Siuru-järgsest argumentum-ad-hominem-kirjanduselust. Näiteks kurjustas õpetaja
M. Okas ajakirjas Eesti Kirjandus (1923)
eesti keele õpperaamatuid ar­vus­tades: „iseäranis halvalt mõjuvad O. Lutsu Tootsi-seeriast võetud lood /…/ (nad) kujutavad koolielu ja õpilaste halbu külgi, õpilaste piinamisi kaaslaste poolt, verist kättemaksmist sõrmehammustamise näol, igasuguseid valesid ja pettusi /…/ eeskuju asemel korratusi ja metsikusi. Tootsi tembud ja inkvisiitorilised surveavaldused mõjuvad demoraliseerivalt. Sõimusõnad veel pealekauba.”
Kuid ka veel 1934. aastal võime tunnustatud pedagoogi J. Roosi käsiraamatust „Kirjandusteose analüüs” lugeda „Kõrboja peremehe” karakterite kohta: „Anna on väärtuslik isik /…/ Teistsugune on aga Villu. Ta on väärtuseta isik /…/ Ta tappis inimese /…/ ükski korralik inimene ei liigu kaklejate killas. /…/ ka oli Villu jõuetu ja arg.” (Kuuskümmend aastat hiljem leiame kooliõpikust: „Villus on rohkesti väärtuslikke iseloomujooni nagu tahtejõud, otsustavus, sisemine väärikus.”)

Rohkem optimismi
Arutleti isegi teemal, kas tasubki kirjandust õpetada, on see kasvatuslikult ikka piisavalt väärtuslik, kas ei tuleks kõrvaldada raamatukogudest kunstilis-pedagoogiliselt halvad raama­tud. 1930. aastail mõjutas kirjanduse õpetamise mõtet ka tollane positivismi­ideoloogia – õigemini üsna pikalt kestnud intriig nn eluläheduse ja vaimuläheduse vahel. Pedagoogikas peeti kõnesid pealkirjadega „Kirjandus rahvusliku iseteadvuse ja tõulise väärtuse tõstmise tegurina” (A. Anni), esitati retoorilisi küsimusi: „Milleks lasta lastel lugeda G. Suitsust õudne kui needmine ajalugu, kui ta on kirjutanud ka Itaalia, nii olgu eesti tulevik.”
Johannes Aaviku eestvedamisel nõu­ti, et „kirjanduse õppekava tuleb muuta sisuliselt optimistlikumaks ja tervelt rahvuslikumaks”, et kirjastamisluba tuleb anda vaid raamatuile, mis seavad esikohale rahvusliku tubliduse ideaa­li, nõuti et vabariigi kool peab kasva­tama vabariiklasi, räägiti kahjulikest raamatutest jne. 1936. aastal toimunud eesti keele õpetajate kongressil märkis kooli­lugemikke sirvinud haridusminister A. Jaakson, et lugemikud nõretavad pessimismist. Minister hurjutas õpikukoostajaid: „Miks me räägime oma ajaloost vaid kui orjaajast? Meie ajaloos on palju helgeid hetki – loetagu kasvõi M. Metsnurga „Ümera jõel” või A. Mälgu „Läänemere isandaid” (Eesti Kool, 1937).

Leitud tasakaal
Õnneks oli ka teisiti arvajaid. Näiteks juba 1927. aastal kirjutas A. H. Tamm­saare, et „kunstiteose väärtus ei saa seis­neda selles, et ta õpetab, juhib, kas­vatab, kuhugi kutsub, loodetava või usutava eest võitleb ja arvatavate vooruste üle pead murrab. Kunstniku peaülesandeks jääb luua inimest jumala või iseenda näo järgi. See aga, kas ta kedagi kuhugi juhatab, kas ta kedagi kasvatab või õpetab ja kas ta kedagi vooruslikumaks teeb, on kunstile kõrvaline küsimus.”
Ometi leiti tasakaal, kui hakati kirjanduse õpetamise mõtet ja eesmärke õppekavadesse sõnastama. 1927. aasta emakeele õppekava (J. V. Veski, J. Roos, G. Suits, M. Kampmann, A. Anni) sedastas, et kirjandus on eelkõige esteetiline kategooria ning kui interpreteerimise koolieesmärk on kasvatuslik, siis peab see toimuma lähtuvalt kirjanduse olemusest, s.o elamusesteetiliselt. 1938. a
õppekavas fikseeriti eesmärkideks kirjandushuvi äratamine, eetiliste ja esteetiliste tundmuste arendamine, maailmavaate kujundamine. Tasakaal kirjanduse õpetamise eetilise ja esteetilise funktsiooni võistluses oli aga habras ja kergesti mõjutatav ning ei sõltunud pedagoogilistest, vaid ideoloogilistest jõujoontest.
Kui väikerahva puhul on ehk möön­dustega mõistetavgi rahvusliku positiivsuse ja sellest tuleneva õige valiku põhimõte, siis järgnevad 50 aastat ei elatud normaalses ühiskonnas. E. Päll kirjutas juba 1941. a, et kirjandus on kommunistliku kasvatuse võimas relv –
kirjandusõpetus muutus kategooriliselt klassiideoloogiliseks. Siinkohal on mõttetu korrata nõukogudeaegseid räigeid kirjanduse õpetamise eesmärke, huvitavam oleks teada, kas neist eesmärkidest midagi ka realiseerus.

Ebapopulaarne õppeaine
Kuidas on praegu? Eesmärkide ta­sandil pole põhimõtteliselt midagi uut. 1996. a õppekava seab (keskkooliastmes) esikohale nõude, et ilukirjandust tuleb õpetada kui kunsti. 2007. aastal valminud, kuid seni rakendamata õppekava väärtustab kirjanduse õpetamist eelkõige kui võimalust tutvustada maailmakultuuri.
Kuigi õppekavade tasandil on eesmärgid traditsioonilised, on kirjanduse õpetamise praktika üha keerulisem ja kirjandus on praeguseks üks ebapopulaarsemaid õppeaineid. Kirjanduse õpetamise mõte oli veel viisteist aastat tagasi lihtne ja selge. Õpetada oli mõnus: kirjanduse õpetaja oli koolis keskne kuju. Kuid siis tegid õpilased tiigrihüppe, meie aga jäime oma tõe ja õigusega neile järele vahtima. Olen viimasel ajal igasuguseid trikke üritanud – vahendanud tähtsaid lugusid filmidena, võtnud loost paar põhiprobleemi väitluste korraldamiseks jne. Aga üldist lugemishuvi pole selline trikitamine suurendanud.
Eks põhjusi ole palju, kuid mulle näib, et peamine on asjaolu, et kumbki senistest kirjanduse õpetamise traditsioonilistest eesmärkidest ei toimi enam. Tänasedki noored vajavad ja tarbivad samasuguseid emotsioone kui meie, ka nemad on tundlikud, teadmishimulised ja aktiivsed. Peamine häda on selles, et kirjandus ei suuda elamuslikkuselt konkureerida võimsamate meediumitega ning kuna pedagoogika on minetanud väärtuspõhise ja voorusi kujundava õppe väärtused, on hägustunud ka kirjanduse õpetamise eetilis-moraalne kontekst.
Seega oleme täna tagasi seal, kust kirjandusõpetus 80 aastat tagasi alus-tas – väärtustame ilukirjanduse lugemist, et õpilane õpiks emakeelt ja õigekirja. Loomulikult üritame sellest­ki veel kinni hoida, et kirjaoskus ei muutuks väheste naljakaks erioskuseks.
Pean tunnistama, et minagi loen aina vähem. Varem oli piinlik tunnistada, et mõni kättesaadav raamat on lugemata, nüüd on see tavaline, ilmselt vaatan rohkem filme. Lapsena oli kirjandus mulle filmi eest: lugesin ja elasin neis lugudes. Nüüd aga jäävad raamatud sageli pooleli – ma justkui ei saa sinna sisse.

Lisaks tänases Õpetajate Lehes avaldatule lausus Mihkel Rebane detsembris rahvusraamatukogus korraldatud kirjandusfoorumil „Paabeli raamatukogu”, et tal on endalgi vahel oma kirjandustunnis igav. Samas kuulutas ta ühele küsijale vastates oma seisukohad kirjandusõpetuse mõttetusest provokatsiooniks. Küllap mõtlema ärgitusena tulekski Mihkel Rebase öeldut/kirjutatut võtta.
Kirjanduse õpetamise vahendid ja meetodid muutuvad – see on loomulik. Kuid kirjandust on kiirustavale ja killustunud maailmas elavale inimesele üha rohkem vaja, kas või selleks, et õppida keskenduma. Lugemine ise nõuab keskendumist, aga veel rohkem loetu tunnetamine ja mõtestamine. Kirjandus pole sugugi vaid emakeelne lugemisvara, mille abil keelt õppida (kuigi korralik keeleoskus ja kopsakas lugemus käivad sageli käsikäes). Eelkõige õpetab kirjandus tunnetama iseennast ja mõistma teisi ning mõtlema – originaalselt ja loominguliselt. Sealt pole enam pikk tee nautleva lugemiseni, mil lugemisest saab üks üksiolemise suurtest rõõmudest. Ka kultuuri järjepidevus ehk oma juurte, aga ka kogu maailma seostatus on hoomatav kirjanduse kaudu. Muide, ka targalt valima õpetab lugemine – et raamatud ei saaks ohtlikuks nagu Emma Bovaryle või Hispaania kuulsale hidalgole. Usun, et kirjanduse õpetamise mõte ei ole kuskile kadunud.
Minu tutvusringkonnas on vahvasti palju neid noori inimesi, kes loevad. Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis tulevastele klassiõpetajatele eesti keelt õpetades olen palunud üliõpilastel analüüsida oma õppimise, eriti eesti keele ja kirjanduse õppimise kogemust – alati on hea sõnaga meenutatud just kirjandustunde ja kirjandusõpetajaid. Tean kolleegide käest, et algklassides loevad lapsed meelsasti. Näen ise, et lugemishuvi väheneb põhikooliastmes, aga raamatute juurde tullakse süvenenult tagasi gümnaasiumis. Mul on ilmselt koolis ka õnne olnud, et enamik minu lastest loeb hea meelega ja vaid väheseid peab raamatute juurde sundima. Olen veendunud, et vahel tuleb oma õpilastele ka esmapilgul üle jõu käivaid ülesandeid anda, et lasta andel kasvada. Ise tahaksin lugeda väärtkirjandust kordades rohkem, kui jõuan. Ja miks ei jõua, on igale emakeeleõpetajale teada – õhtutunnid kuluvad õpilaste töid lugedes. (Muide, kirjandusfoorumil muretses Jaanus Vaiksoo eesti keele õpetajate ebainimlikult suure töökoormuse pärast ja võrdles koolis Tuhkatriinu rollis olevat eesti keele õpetust pühapäevaeestlusega.)
Et lapsed loeksid, peavad ka õpetajad tõepoolest lugema ja loetust rääkima – kirjanduse abil ja põhjal suhtlemine aitab tunnetada ja mõista. Kirjandusteos (eriti keeruline) ei keri ennast iseenesest lahti, vaid vajab kommenteerivat tuge. Ootan alati uue veerandi esimesi tunde, et rääkida oma õpilastega sellest, mida vaheajal lugesime. Panso päevikud ja Kaplinski „Seesama jõgi” olid minul seekord ette näidata. Eelmise aasta emakeelepäeval alustasid kõik meie kooli õpetajad kõikides klassides kõiki tunde jutuga sellest, mida neile meeldib lugeda, ja tutvustasid raamatuid, mis on neile millegipärast olulised. Nii mõnegi õpilase jaoks oli uus kogemus, et üksi kirjandusõpetajad ei loe, vaid kõik teisedki, sest lugemine kuulub haritud inimeseks olemise juurde. Et lugemine loeb ja kirjandus on noore inimese jaoks tähtis, kogesin, kui ühel päeval seisis mu klassiukse taga mitu aastat tagasi kooli lõpetanud noormees, et saada soovitusi, mida head ta võiks lugeda.
Mihkel Rebane räägib „trikitamisest” kirjandustunnis. Arvan, et tiigri­hüppe on teinud nii õpilased kui ka õpetajad ning ainetundides kasutataks kindlasti märksa rohkem IKT-vahendeid, kui neid koolides piisavalt oleks. On vist üsna Eesti keskmine, kui kogu kooli peale on paar-kolm videoprojektorit ja klassides arvutid, mis aeg-ajalt kokku jooksevad ja millest häält välja ei tule. Minu kunagisel kirjandusõpeta­jal Leonhard Vaidel oli klassis kinoaparatuur, karbitäite viisi filmikettaid ja diapositiive, tabeleid, lüümikuid, korralik plaadikogu ja riiulid täis vajalikke raamatuid. Minul kulgeb mõni vahetund pöörases sebimises – otsin maja pealt „masinaid”, vallandan ja ühendan juhtmeid ja kaableid, sätin fookusi, timmin heli jne jne. Aga samas olen kindel, et ka tehnika viimasele sõnale vastavate vahenditeta võib kirjandustunnis lõkkele lüüa mõnus sünergia.
Kirjandusele traagiliselt viimset­päeva kuulutada ei ole põhjust. Loode­tavasti ei kuulutata kunagi lugemist ka riigivastaseks tegevuseks nagu Ray Bradbury kuulsas utoopias „451? Fahrenheiti”. Samas ei ole mõtet idealistina loota, et kõik inimesed armastavad kunagi lugeda. Mis sest, et kõik inimesed on Jaan Krossi sõnutsi sündinud sinise mere ääres ja on teel, et avastada oma maailma. Maailmad on erinevad. Kirjandus on üks võimalus paljude teiste hulgas iseennast ja oma maailma avastada.

Avalikkuse reageering PISA 2006 tulemustele sarnaneb paljuski reageeringuga TIMSS 2003 tulemuste avalikustamisele – alguse eufooria taandub pisitasa tulemuste kriitiliseks analüüsiks. Neil reageeringutel on aga ka üks oluline erinevus. Kui tookord asusid haridusminister ja õpetajad teine teisel pool rindejoont, siis nüüd on nad ühel pool.

Tundub, et oleme kõik mõistnud, et Eesti kool on saanud hakkama millegi tõesti suurega. Ja nagu pani ette haridusminister – miks ei võikski see suur kanda nimetust aasta tegu.
Esimesed kriitilised reaktsioonid PISA-s saavutatule ilmusid juba nädala jooksul pärast uuringu tulemuste avalikustamist ja seda ülimalt dramaatiliste pealkirjade all, vt näiteks „Sädelevad talendid jäävad Eesti koolipingis kängu” (Agnes Kuus, PM, 8.12.), „Tarkade laste lahtine tulevik” (Mihkel Mutt, PM 11.12.) jt. Hoo­piski meeldivamalt läheneb asjale Õpetajate Lehes prof Inge Unt, kes räägib vaid hüpoteesidest ja näitab artikli lõpus kenasti ka selle, miks ta hüpoteesidega piirdubki – ta pole PISA ülesandeid ise veel näinud.
Kuna olen asjadega rohkem kursis, tahangi tutvustada lugejat põgusalt sellega, mida PISA-testid matemaatikas mõõdavad, kuidas nad seda teevad. Jutt tuleb vaid matemaatikast ja selle õpetamisest põhikoolis.

Igaühele vajalik matemaatika
On selge, et kui mõõta kaaluga, saame tulemuseks massi, kui stopperiga, siis aja. Milline mõõtevahend on aga PISA, mida see mõõdab? Uuringu läbiviijad püüavad esmalt vastata küsimusele, kes või mis peaks määrama põhikoolis õpetatava kõigile kohustusliku matemaatika sisu. Vastus kõlab nii: see sisu ei pea olema määratud vaid sellise inimgrupi nõuete ja vajadustega, kes on oma elu matemaatikaga tööalaselt sidunud. Pigem peaks põhikoolis õpetatav matemaatika olema määratud nende teadmiste ja oskuste kogumina, mis on enamikule meie ühiskonna liikmetest vajalik tulevases elus toime tulekuks.
Sellelt positsioonilt lähtudes mõistetakse PISA-uuringus matemaatilise kirjaoskuse all õpilaste võimet erinevates elulistes situatsioonides, milles rakendub matemaatika, probleeme näha, neid püstitada, lahendada, analüüsida, saadud tulemusi interpreteerida, loogilisi mõttekäike läbi viia ja saadud tulemusi edukalt ka oma kaaslastele vahendada. Seega vastandub PISA matemaatilise kirjaoskuse mõiste mõneti traditsioonilisele arusaamale koolimatemaatikast. Kui koolis õpetatakse ja hinnatakse matemaatilist sisu tavaliselt kontekstist lahtirebituna, siis PISA-testides vaadeldakse kõike just kontekstiga seotult. Seega tähendab matemaatiline kirjaoskus justkui matemaatika n-ö funktsionaalset omandamist, omandamist mingis kontekstis, millegi tarvis.
Kuidas PISA-testid seda oskust mõõdavad? PISA-testide ülesanded seavad teksti ja seda saatvate jooniste, tabelite ja diagrammidega õpilased elulistesse olukordadesse. Edasi järgneb kobar küsimusi, mille vastused on leitavad ülesande tekstist ja/või seda saatvalt jooniselt. Testide ülesandeid rühmitavad PISA läbiviijad nende matemaatilise sisu, nende lahendamisel rakenduva tunnetusliku (kognitiivse) taseme ja konteksti järgi, kus matemaatika rakendub.

Kolm taset
Uuringus saadud tulemuste adekvaatse tõlgendamise seisukohalt on ennekõike oluline mõista, millist kognitiivset taset üks või teine ülesanne eeldab ja millises situatsioonis selles ülesandes matemaatika rakendub.
PISA-uuring eristab matemaatika rakendustes kolme tunnetuslikku taset.
     Faktide ja rutiinsete protseduuride taasesitamine. See on ülesannete madalaim raskusaste, mis vastab edasises 1. ja 2. saavutustasemele. Seejuures saavat PISA-uuringu kohaselt alles 2. saavutustasemest alates rääkida oskusest matemaatikat oma elus rakendada. Seda taset on hakatud meie analüüsides nimetama oskuste baastasemeks.
     Seoste loomine ja kasutamine. Selle taseme ülesanded nõuavad üldjuhul olukorra eri esitusviiside vaheliste seoste rakendamist ja tõlgendamist. Suures osas on ka need ülesanded õpilasele tuttavad, minnes vaid üksikutes kohtades üle tuntu piiride. Oma raskusastmelt vastavad need ülesanded 3. ja 4. saavutustasemele.
     Matemaatiline argumenteerimine, põhjendamine ja refleksioon. Sellel tasemel eeldab ülesannete la-hendamine teatavat intuitsiooni ja loomingulisust matemaatika vahendite valikul. Olukorrad pole siin enam õpilastele tuttavad ja harjumuspärased. Seetõttu tuleb probleemi lahendamiseks vajalike tegevuste algoritm iseseisvalt välja töötada. Õpilastelt nõutakse sageli seaduspära leidmist, üldistuste tegemist ja saadud tulemuste põhjendamist ning selgitamist. Need on kõrgeima raskusastme ülesanded ja vastavad 5. ja 6. saavutustasemele.
Veel on PISA tulemuste mõistmiseks oluline, millises kontekstis õpilane matemaatika üht või teist tõde kasutama peab. Siin eristatakse nelja võimalikku konteksti: isiklik, haridus- ja ametialane, avalik ning teaduslik kontekst. Näiteks puhas matemaatiline argumenteerimine (tõestamine matemaatikas) paigutub ülalesitatud skeemis ühe osana matemaatilise argumenteerimise selliste ülesannete alaliiki, kus ülesandel on teaduslik kontekst.

Maailma riikide tipus
Mida PISA 2006 näitas matemaatikas? Kõige üldisemalt öeldes peaaegu sama, mida TIMSS 2003. Saime taas teada, et oleme matemaatika keskmise tulemusega maailma riikide tipus, täpsemini esimeses neljandikus. Vaid 11 riiki 57-st saavutasid meist statistiliselt oluliselt parema tulemuse. Kui piirduda aga vaid Euroopa riikidega, on meist statistiliselt oluliselt parema tulemusega riike vaid neli: Liechtenstein, Šveits, Holland ja Soome. Kui riikide pingerida koostada aga selle järgi, kui suur osa õpilastest on saavutanud vähemalt matemaatilise kirjaoskuse baastaseme, on meie tulemused veelgi paremad. Selle näitaja kohaselt jääb riikide pingereas meist ettepoole vaid kaheksa riiki, neist vaid kolm Euroopast: Soome, Aserbaidžaan ja Holland.
Kui püüda võrrelda Eesti õpilaste tulemusi matemaatikas tulemustega loodusainetes ja lugemisoskuses, võib öelda, et ka siin pole olukord halb. Et uuringus kasutatud skaalad ei võimalda õpilaste edukust eri ainetes võrrelda, siis vaatame näiteks võrdlevalt, kui kaugele jääb meie keskmine tulemus riikide tipptulemusest matemaatikas, loodusainetes ja lugemisoskuses (vt tabelit). Selgub, et vahed on täiesti võrreldavad. Seega saame vaid oletada, et matemaatika ja lugemine erinevad loodusainetest selle poolest, et „rebimine” tipu juures on nendes ainetes tihedam kui loodusainetes. Võib-olla tähendab see, et paljudes riikides tähtsustatakse matemaatikat ja lugemist rohkem kui loodusaineid.

Iseseisvusega ei hiilga
Nüüd aga sellest, miks PISA-s saavutatu kriitikutele ainest annab. Eesti koolile heidetakse ette vähest tööd andekatega. Täpsustaksin, et küsimus pole mitte ainult meie andekatest tippudest. See on küsimus sellest, kuidas meie õpilased oskavad uudsetes elulistes olukordades iseseisvalt ja loominguliselt matemaatikat kasutada, seejuures argumenteerida ja põhjendada. Loomulikult tuleb matemaatikas andekas laps sellega paremini toime kui teised. Aga see, kas õpilase edu seda liiki rakendustes näitab ka tema matemaatilist andekust, on hoopis teine küsimus. Seetõttu ei räägikski ma edasises mitte andekusest, vaid oskusest matemaatikat loominguliselt rakendada, argumenteerida ja põhjendada.
Tõesti, kui riikide võrdluse aluseks võtta matemaatika loomingulise rakendamise ja argumenteerimis- ning põhjendamisoskus (saavutustasemed 5 ja 6, nende õpilaste osatähtsus, kes on suutelised vastavaid ülesandeid lahendama), oleme me riikide pingereas alles 21. kohal – koguni kolme koha võrra allpool OECD keskmisest. Kui aga lähtuda võrdluses nende õpilaste osatähtsusest, kes suudavad lahendada vähemalt seostamise tasandil olevaid ülesandeid, oleme juba 13. kohal (kaheksa kohta kõrgemal OECD keskmisest). Ja edasi, kui lähtuda nende õpilaste osakaalust, kes on omandanud matemaatilise baaskirjaoskuse (vähemalt 2. tase), oleme riikide pingereas 9. positsioonil.
Seega, olles elementaarse baastaseme tagamisel matemaatika rakendustes üliedukad, oleme mõnevõrra unarusse jätnud matemaatika iseseisva ja loova ning argumenteerimisele ja põhjendamisele toetuva rakendamise.
Mida siis teha? On selge, et igal asjal on oma hind. Tundub, et paljud riigid on saavutanud edu matemaatika tipptasemel rakendustes seetõttu, et seal on jäetud hooletusse baastaseme saavutamine. Kas aga selline väike riik nagu Eesti võib seda enesele lubada?
On ka teine tee: vähendada veelgi põhikoolis matemaatika sisu ja tegelda selle arvelt selle sisu eri tasemel rakendustega. Pakkuda rohkem erinevaid kõrgema kognitiivse tasemega ülesandeid, kus õpilastel tuleb elulistes olukordades matemaatikat rakendada, rohkem arutleda, argumenteerida ja põhjendada. Seda teed on ilmselt läinud Soome. Kas me aga suudame harjuda sellega, et põhikooli matemaatika on vaid arvutamine, lihtsamad protsentülesanded, tõenäosuse arvutamine, mõne lihtsama avaldise teisendamine, tasandiliste kujundite pindala ja ümbermõõdu leidmine ning kehade ruumis ettekujutamine? Või on ka mingi kolmas tee? Need on küsimused, millele peaks igaüks püüdma vastust leida.
Tean küla, kus üks vaimuhaige mees oskas peast arvutada kolmekohaliste arvudega. Kogu küla lasi mehel muudkui arvutada ja imestas, kuidas ta seda küll oskab. Samas ei mõelnud keegi sellele, mis kasu on oskusest, mida inimene kasutada ei suuda.

Ilmekal ja inimlikul Islandil

Äsjalõppenud aasta novembris-detsembris Islandil koolitussemi­naril õnnestus mul külastada ka üht lasteaeda Reykjavikis, üldhariduskooli Borgarnesis ja Reykjaviki Kooliametit. Mida siis Islandil näha ja õppida oli?

Islandil saab laps lasteaeda üldjuhul 18 kuu vanuselt, väga üksikutel juhtudel varem. Esimesel eluaastal on lapsed patronaažiõe järelevalve all, pärast toimub regulaarne tervisekontroll ja põhjalikum kontroll 3,5- ja 5-aastaselt ning kooliminekul.

Lasteaed
Lasteaias oli palju erineva etnilise taustaga lapsi. Kuigi lasteaias käimine pole kohustuslik, on sealgi põhieesmärk kaasav haridus. Iga last tuleb võtta sellisena, nagu ta on, ja peetakse vajalikuks üheskoos vaadata, mida suudab teha laps ja mida kasvataja tema toetamiseks. Gruppides oli ka erivajadustega lapsi, iga maksimaalselt 22 lapsest koosneva grupiga tegeleb 4–5 inimest. 15 aastat tagasi töötas eraldi keskus erivajadustega lastele, praegu on nad enamasti integreeritud tavarühmadesse. Kasvatajad liiguvad ja töötavad erinevate lastega, jõutakse kõiki tundma õppida.
Lastele õpetatakse, kuidas mängida, palju on tegevust väikestes gruppides. Eriti oluliseks lapse arengule peetakse nn heuristilist mängu. Laps püüab avastada, mida mingi vahendiga teha saab. Palju lauldakse ja loetakse lastele ette ning pärast arutatakse lugu läbi. Seintel on ohtralt pilte, tavaliselt koos seal kujutatut tähistava sõnaga. Igal lapsel on oma märk (loomake vm pilt). Igal lapsel on endast ka piltidega raamat, mida koostatakse koos perekonnaga. Alati küsitakse: „Mida me sellest õppisime? Mida tasub meelde jätta?” Üsna õpetlik oli vaadata, milliseid abivahendeid kasutati laste ohutuse tagamisel (nt pehmed peavõrgud, turvarihmad) ja eneseteenindamisoskuste arendamisel.
Oluliseks peetakse koostööd lapsevanemate ja kohalike haridusjuhtidega. Kolm korda aastas toimuvad laste arenguvaatlused ja vestlused vanematega, milles antakse hinnang lapse keelearengule, eneseteenindamis­oskustele, tunnetuslikule aktiivsusele, peenmotoorika ja üldfüüsilisele arengule ning sotsiaalsele suhtlemispädevusele. Selleks on ankeet, mille tõlkimise eest tänusõnad Triin Laidonerile, kes teeb praegu magistritööd islandi kirjandusest Reykjaviki Ülikooli juures. Populaarsed on vanemate ja laste ühised suve- ja talvepäevad.
Ka lasteaiakaader oli mitmest rahvusest. Vanemkasvatajana näiteks töötas üks Arhangelskist pärit venelanna, kelle pedagoogika- ja psühholoogiatundmisele andis asutuse juht kõrge hinnangu.
Loomulikult on kergem laste individuaalsusega arvestada, kui rühmas on vaid 10–15 last. Eesmärgiks peetakse lapsele sobivaima keskkonna ja õpitee kujundamist ning lapsevanemad mõistavad, et kõik lapsed pole igas valdkonnas võrdselt võimekad.

Ühtluskool ja kaasav haridus
Kooliametis tutvusin Islandi hariduskorralduse ja õppekavadega. Elisabeth Helga Palmsdottir, vastava osakonna juhataja, on oma kraadid kaitsnud USA-s ja loomulikult hästi informeeritud ka Euroopa arengutest. Olgu öeldud, et USA pidas oma baasi ca 3000 inimesega Keflavikis 2004. aastani ja nende lahkudes anti kogu infrastruktuur tasuta üle Reykjaviki Ülikoolile. Rahva inglise keele oskus on suhteliselt hea ja kõik on lahked aitama. Eriliselt muljet avaldav oli täienduskoolituse korraldus. Igal omavalitsusel on konkreetne kava eri sihtrühmade elukestva õppe toetamiseks. Samas on haridusjuhid ja spetsialistid küllaltki kriitilised, kui analüüsitakse ressursitasuvust: kas aega, raha ja inimesi on ikka kasutatud kõige otstarbekamalt.
Hariduspoliitikas realiseeruvad võrdsed võimalused ühtluskooli ja kaasava hariduse põhimõtete rakenda­misega. Islandis käivad kõik koolis kõigepealt kümme aastat ja see kooli­aste lõpeb meie mõistes riigieksamitega. Praegu kaalutakse nende asendamist koolieksamitega, sest leitakse, et riigieksamite korraldamine pole ressursitasuv ja koolis pandud hindeid võib usaldada. Pärast 10. klassi minnakse nelja-aastasesse kolledžisse, mis on juba seotud tulevaste kõrgkooli­õpingutega. Nendes saab õppeaineid valida vastavalt õppesuunale ja ülikoolides on juba näha, kes seal õpingutega toime tuleb.

Spetsialist on au sees
Eksaminõuded on kõrged ja õppimist tuleb tõsiselt võtta, kui soovitakse saada spetsialistiks. Üsna laialt kasutatakse võimalust õppida semester või paar mõnes teise riigi ülikoolis. Ülikooli eesmärk pole õppemaksuga seonduv äritegevus, küll aga teevad ülikoolid koos- ja kaastööd ettevõtetega neile vajalikke uuringuprojekte täites, mõistagi oma valdkonnas. Ülikoolirahvas käib ja küsib, mida oleks vaja uurida. Probleemi ja vajadust tellimustööks näeb eelkõige prak­tik. Ülikoolide töötajad osalevad aktiivselt ka rahvusvahelises koostöös, et süvendada oma professionaalsust kitsamalt spetsialiseeritud erialal.
Usaldusväärse spetsialistina võetakse vastava erialahariduse ning mitmekülgse uurimis- ja praktilise töökogemusega inimesi. Poliitilisi mänge harrastavad poliitikud nagu igas teiseski riigis, spetsialistid on omaette seltskond, kelle teadmisi ja oskusi arvestatakse ning rakendatakse. Spetsialistiks kasvamine võtab aega ja kes sellele nimetusele pretendeerib, peab ennast tõestama rakenduskõlbulike töödega omas valdkonnas.

Koolijuhte jätkub
Koolijuhtideks on kandidaate piisavalt, rahvas on haridusega rahul, kooli­arenduse aruteludes osalevad aktiivselt politsei ja riigi teised institutsioonid, ka kodanikuühendused.
Borgarnesis külastasin koos oma itaalia kolleegiga kohalikku põhikooli. Seal õppis ca 350 õpilast, neist 30 muust rahvusest. Kool oli väga puhas ja taimerikas, kaunilt kujundatud. Lapsed ja õpetajad olid rõõmsad.
Kool järgib riiklikku õppekava, aga teeb selles oma oludele kohandamiseks väiksemaid muudatusi. Paberi­tööd polevat palju. Klassis on 20–21 õpilast. Loodusaineid õpitakse ühise õppeainena – science. Inglise keelt õpitakse 5. ja taani keelt 7. klassist. Tavaliselt peab tundi üks õpetaja, kui klass on jagatud rühmadeks, siis 2–3 inimest vastavalt rühmade arvule. Rühmatöid on suhteliselt palju, see lubab paremat individuaalset lähenemist ja lapsele võimalust ennast väljendada ning aruteludes osaleda.
Uus õpetaja võetakse tööle kolmekuuse lepinguga, edasi on leping tähtajatu. Nõuded õpetajale on ranged: hilinemine või purjusolek tähendavad hoiatust ja järgmisel rikkumisel vallandatakse. Õnneks tulevat seda haruharva ette. Elanikkonna hulgas on vähenenud alkoholism ja liiklusõnnetusi oli 2005. aastal 12, 1998 oli neid veel 30. Juhiloa saab 17-aas­taselt, kiiruse ületamise eest on trahv 60 000 krooni (1 Eesti kroon =
umbes 5 Islandi krooni). Tass kohvi Reykjaviki kohvikus maksab 450 ja pirukas sinna juurde 600–700 krooni.
Palk pole Islandi standardite järgi eriti kõrge (ca 300 000 krooni), magistrikraad annab lisa. Direktori palk on ca 500 000 kr. Õpetaja töökoormus on 26 40-minutilist tundi nädalas, õppeaastas on 180 koolipäeva. Kool algab kell 8.30 ja lõpeb kell 13.20 (1.–3. kl), 14 (4.–6.kl) või 14.30 (7.–10. kl). Erivajadustega lastele on assistent, kes pole pedagoog. Koolis on luterlik religiooniõpetus, kui vanem seda oma lapsele ei soovi, võib ta teha avalduse.

Huviringid ja õppekirjandus
Lapsevanemate enamiku moodustavad keskklassi perekonnad, kes kõik pingeliselt töötavad, aga nõuavad ka oma lastelt palju. Kella 14–17 saavad lapsed olla huviringides. Eriti populaarsed on muusika ja sportmängud: jalgpall ja korvpall. Kõik lapsed käivad ühe tunni nädalas ujumas ja kaks tundi on sportmänge. Koolilõunat söövad kõik, vanemad maksavad pisut juurde. Ka huviringidele maksavad lapsevanemad pisut juurde, aga kõik on laste haridushõivega rahul, sest kella 17-ni on lapsed valvatud.
Tutvusin ka koolis kasutatava õppevaraga. Silmapaistvalt hea kvaliteediga olid kaardid, plakatid ja loodusainete katsevara. Õpikud ja töövihikud on senini tulnud põhiliselt ühest kirjastusest, kuid nüüd on veel mõned õpikukirjastajad tekkinud. Kool võib osta õppevara oma äranägemisel, riiklikku kinnitust õpikutes pole. Töövihikud on sarnased meie omadega – tõin kaasa matemaatika ja emakeele materjale.
Kui otsisin muusika õpikut, näidati vihikut laulusõnadega. Palju on ühislaulmist ja muusika kuulamist. Põhjalikum muusikaõpetus noodi- ja instru­men­diõppe tasemel on huvitege­vus. Ratsionaalselt on korraldatud kunsti- ja tööõpetus: kolm kuud joonistamist, kolm meisterdamist ning kolm käsitööd (puu- või tekstiili- ja majapidamistööd) vastavalt vanuseastmele.

Inimlikkus
Koolis oli väga sõbralik ja rahulik õhkkond, õhtune vestlus koolidirektoriga andis ettekujutuse ka nende probleemidest: ikka leidub üksikuid laisku ja agressiivseid ning käitumisprobleemidega õpilasi. Jutuajamised laste ja vanematega on tõsised, tavaliselt vesteldakse kaks korda aastas, probleemsetega sagedamini. Islandi ühiskonnas väärtustatakse toimetule­kut koolis kõrgelt ja hoolimatuid lapsevanemaid olevat vähe.
Väikses kogukonnas tuntakse üksteist hästi, sotsiaalne kontroll on tugev. Teise perekonna või inimese toetamist-aitamist peetakse enesestmõistetavaks. Sain seda ka ise kogeda. Ühel tuulisel õhtupoolikul läksin kohalikku käsitööpoodi lõnga ja Islandi mustritega käsitööajakirju ost­ma. Poes oli neli naist: üks müüja ja kolm ostjat, mina tulin neljandaks. Nemad jõid kohvi ja kui ma oma soovi teatavaks tegin ja nad aru said, et ma kudumisest ikka jagan, pandi mindki kõigepealt kohvi jooma. Siis toodi hunnik ajakirju ja pärast vaatasime lõngu. Veetsin seal tubli tunni ja loomulikult leidsin vajaliku koos paljude väärtuslike nõuannetega. Kui tahtsin hakata minema hotelli, kuhu oli umbes 350 meetrit, ütles üks proua, et tema mees tuleb varsti autoga ja nad viivad mu ära. Tänasin ja küsisin, kas see ikka vajalik on. Nad muigasid ja pärast selgus, et oli ikka parem küll maasturis need meetrid ära sõita. Hotelli uksel oli mureliku näoga kursuse juhendaja, kes tundis minu ja ühe teise seltskonna kohalejõudmisel silmanähtavalt kergendust.
Islandi tuul on pööristega ja nii tugev, et tihti antakse tea­de, mis lõpetab igasuguse liikluse. Ka­sutatakse raskemat sorti sõiduautosid, sest kergemad võib tuul teelt välja ajada. Tuul võib ka inimese lendu viia ja samas on nii tugev, et ei luba tuulegeneraatoreid kasutada. Ega neid seal vaja olegi, sest hüdro- ja soojusenergiat on niigi piisavalt. Sellest ka puhas õhk, mõistlik elutempo ja ratsionaalne asjaajamine.

Ootused lasteaiaõpetajale on kõrged

Viimastel aastatel on palju räägitud lasteaiakohtade puudusest. Vähem aga sellest, milline näeb välja lapse päev aias ning mida mõtlevad oma tööst õpetajad. Tallinna Sipsiku lasteaia vanemõpetaja Astrid Randoja sõnul oodatakse lasteaiaõpetajalt palju, kuid laste särasilmad annavad jõudu ning aitavad säilitada rõõmsat meelt.

Milles seisneb lasteaiaõpetaja töö aastal 2008?
„Eelkõige laste õpetamises ja kasvatamises. Õpetaja aitab lapsel kasvada, n-ö inimeseks saada. Esimesed seitse eluaastat on inimese arengus väga põhjapanevad, see on äärmiselt oluline iga.”
Mida saab laps lasteaiast sellist, mida on kodust raske saada?
„Ilmselt on lasteaed kõige parem sotsiaalset arengut võimaldav keskkond. Kui kodus on õed-vennad, saavad lapsed samuti koos mängida, aga olukord on hoopis teistsugune – laps teab, et tal on vanem kogu aeg selja taga. Lasteaias õpib laps olema iseseisev ja julge, areneb oskus luua kontakte. Kriitilistes suhtlussituatsioonides näeb laps, kuidas õpetaja olukordi lahendab, ning õpib tasapisi ka ise nendes hakkama saama.
Lasteaias õpib laps tolerantsust, sest koos on väga erinevad lapsed. Mudilane näeb, et kõik ei ole ühesugused ega käitu ühtemoodi. Kõik ei arvesta ainult temaga, vaid ka tema peab teistega arvestama. Lasteaed on eriti hea ühelapselisest perest pärit lapse sotsiaalseks arenguks.
Oluline on ka, et lasteaednikud on koolitatud inimesed, kes oskavad lapsele läheneda, teda õpetada ning kooliks ette valmistada.”
Kas lapsed tulevad meeleldi lasteaeda?
„Enamik lapsi tuleb hea meelega ega taha õhtul ära minna. Järelikult on lasteaed lapsele meeldiv koht.”
Kas on ka lapsi, kes ei kohanegi lasteaiaga?
„On lapsi, kes kohanevad väga raskelt või ei kohanegi. Aga need on üksikud erandid. Kui õpetaja on piisavalt tark ja suudab perega koostööd teha, leitakse lapsele parim võimalus, näiteks osaline lasteaiaaeg või mingid muud mööndused.
Lasteaiaga kohanemine on raske nii lapsele, õpetajale kui ka lapsevanemale. Ka vanem peab ennast lapse lasteaeda viimiseks ette valmistama. Ta peab teadma, mis lasteaias toimub ning millised raskused võivad lapsel kohanemisel ette tulla.”
Kuidas õppetöö lasteaias välja näeb?
„Õpetatakse lasteaias paljuski mängu kaudu. Korda on läinud see õppetund, mille järel laps küsib: kas me täna midagi ei õppinudki? Õpetaja seab tegevuse üles mänguliselt ja kõik olulisemad teadmised on mängus peidus. See on kõige ideaalsem variant, sest mängides omandab laps uued teadmised kergelt.
Koolieelikute rühmas on õppetegevuste ajal juba rohkem laua taga istumist ja distsipliiniharjumuste kujundamist. Pool õppetundi on mänguline ning teise poole arendame püsivust ja distsipliini.
Kooliküpsuse saavutamiseks on peale lasteaiaõpetuse vaja ka perekonna toetust. Eelkooli üle tasub lapsevanemal nõu pidada õpetajaga, sest tänapäeva võidujooksus kiputakse lapsi üle koormama. Arenguvestluse käigus saab õpetajaga aru pidada, millistes arenguvaldkondades laps tuge vajab.”
Kas lapsevanemad on arenguvestlustest huvitatud?
„Esimese vestluse ajal on lapsevanemad pisut ettevaatlikud. Ilmselt meenutatakse oma kooliaegu ja vanemate kooli kutsumise põhjuseid. Aga pärast esimest edukat vestlust ollakse vägagi huvitatud.
Arenguvestluste läbiviimine eeldab õpetajalt head suhtlemisoskust. Vestlust ette valmistada ei ole samuti lihtne – peab läbi mõtlema, millest rääkida, eelnevalt tuleb last jälgida ning teha vaatlusi ja märkmeid lapse mängu-, õppe- ja vabategevuste kohta.
Vestluse juurde käib lapse kasvumapi koostamine. Üks osa mapist on lapsevanema jaoks ning sisaldab arenguvestluste kokkuvõtteid ja lapse arengu jälgimise tulemusi, aga ka intervjuusid lapsega. Lisaks füüsilise arengu näitajad – igal sügisel ja kevadel märgime mappi lapse kasvu, kehakaalu ning sportlikud saavutused.
Laps valib iga õppeaasta lõpus paar pilti ning põhjendab, miks ta just need valis, mõned lapse arengut kõige ilmekamalt iseloomustavad pildid valib ka õpetaja. Mapp sisaldab veel fotosid lasteaia igapäevaelust ning palju muudki.”
Mis on aastate jooksul lasteaiaelus ja -töös muutunud?
„Olen lasteaias töötanud üle kümne aasta ning juba selle aja jooksul on muutunud väga palju. Lasteaed ei ole enam pelgalt hoiuasutus, vaid suurel määral ka haridusasutus. Kvalifikatsiooninõuded on õpetajatele märgatavalt tõusnud – eeldatakse kõrgharidust.
Lasteaed on tänapäeval muutunud avatumaks. Varem toodi laps hommikul lasteaeda, õhtul tuldi järele ja oligi kõik. Tänapäeval on lasteaias toimuva kohta võimalik infot saada nii stendilt kui kodulehelt, loomulikult ka õpetajalt. Info on avalik ja lasteaia töö küllaltki läbipaistev. Vähemalt peaks olema, seda me kõik üritame.
Lisaks nõutakse pedagoogilt pidevat enesetäiendamist. Ainult haridusest ei piisa, iga viie aasta tagant tuleb läbida koolitus ja ennast pidevalt täiendada. Õpetaja peab endale koostama arenguplaani ja selgitama välja oma koolitusvajadused. See aga eeldab, et lasteaiaõpetaja analüüsib ja mõtestab oma tööd pidevalt.
Kõrged on ka lapsevanemate ootused ja nõudmised. See võib piirkonniti erineda, aga üldiselt on vanemad muutunud teadlikumaks – nad loevad kirjandust ning teavad, mida oodata ja nõuda. Kui on loodud hea suhe, siis nad ka usaldavad õpetajat. Oodatakse, et õpetaja on oma ala professionaal.”
Millised on lasteaiaõpetaja töö head küljed?
„Lasteajaõpetaja töö võimaldab rakendada palju loovust. Ideid genereeriv inimene ei saa ära vajuda. Ta võib küll väsida, aga on vaimselt siiski pidevas liikumises. Suhtlemine lastega on hoopis teistsugune kui täiskasvanu­tega, kohati mitmes mõttes positiivsem. Lapsed on siiramad, otsekohese­mad, optimistlikumad. Nende emotsioonid on vahetud ja ausad. Usk headusesse on piirideta ja andestamine loomulik. Lastes pulbitsev energia hoiab õpetajat vormis ja erksana. Tähtsad on ka suvine puhkus ja paindlik töögraafik. Seda kõike ei olegi nii vähe...”
Mis valmistab kõige enam raskusi töös väikelastega?
„Sõltub lapse vanusest. Raskem on alati algus – lasteaeda tulek ja uue keskkonnaga kohanemine. Kui tuleb 24 last kolmeaastaste rühma, siis nii suures grupis viibimine on kodust tulnud laste jaoks väga raske, eriti üksiklaste jaoks, kes on harjunud kodus olema hoopis teistsuguses keskkonnas.
Lasteaeda tuleb palju perekondi erinevate kasvatusväärtuste ja põhimõtetega. Ka lapsevanemad peavad õppima omavahel hakkama saama, üksteist aktsepteerima ning erinevusi mõistma. Lasteaiaõpetaja on kohati ka suhtekorraldaja, kes jagab infot ja klapitab vanemaid omavahel ning suudab selles virvarris rõõmsaks jääda.
Raske on, et töö ei piirdu ainult lasteaias viibitud ajaga, mistõttu kipuvad kaduma töö ja isikliku aja piirid. Kui aga ennast liigselt ära kurnatakse, ei ole õpetaja töö enam nii kvaliteetne, kui võiks olla. Oluline on puhata ja ennast taastada. Kodumuresid ei tohi tööle kaasa tuua.”
Kas ühiskond väärtustab lasteaednike tööd?
„Sellele on üheselt raske vastata, sest kuigi pidevalt räägitakse, et laste­aiakohtadest on puudus ja avatakse siin-seal uusi lasteaedu, ei räägita sellest, kas ka tööjõudu jätkub. Tööjõupuudus on juba töötavateski lasteaedades, aga seda ühiskond ei teadvusta. Lasteaiajuhatajal ei ole sugugi kerge leida kvalifitseeritud ja piisavalt motiveeritud töötajat. Otsingud võivad kesta määramata aja, aga samal ajal peab keegi töö ära tegema.”
Hiljuti ütles minister Tõnis Lukas, et kvalifitseeritud laste­aia­õpetajaid on küll, aga nad töötavad teistel erialadel. Tuleb nad lihtsalt lasteaeda tagasi meelitada...
„Tööle meelitamisel ei ole küsimus ilmselt ainult palgas. Vaja on rakendada ka motiveerimise muid võimalusi. Loomulikult on inimese sisemine motivatsioon kõige tulemuslikum, kuid ei maksa alahinnata ka väliste motivatsioonivahendite osa. Väline motiveerimine võiks hõlmata näiteks soodustusi ja vajadusel lisapuhkuse võimalust.
Väga palju sõltub õpetajast, kes lapsega tegeleb. Kõik on kinni inimeses, süsteem ei saa luua inimest, vaid inimene loob süsteemi. Lisaks õpetajatele ja vanematele sõltub palju ka juhtkonnast –
kuidas ta õpetajaid hindab ja kui palju annab vabadust tööle loovalt läheneda. Oluline on lasteaias valitsev mikrokliima, millest sõltub õpetaja töövalmidus. Kui rühmatööle peaks lisanduma ka kolleegidega seonduv stress, ei pea keegi vastu. Üksteise toetamine on hästi oluline. Ennast heast küljest näidanud õpetajal, õpetaja abil võil muul töötajal on suur väärtus, teda tuleb hoida ja tunnustada.”
Mis annab jõudu jätkata?
„Vahel kurnab töö ikka ära. Aga siis tuleb meelde, miks ma hakkasin seda tööd tegema. Põhjuseks on lapsed ja nende rõõmsad särasilmad. Need ütlevad mulle, et ma olen õiges kohas, ning see teadmine annab jõudu jätkata.
Inimene ilmselt sünnib sellesse ametisse, tal peavad olemas olema teatavad eeldused ja iseloomuomadused. Ei ole paremat tunnet, kui tunda, et oled õiges kohas, vajalik ja saad midagi ühiskonna heaks ära teha. Laste ja vanemate rahulolu annab jõudu.”

Tomaši seiklused Eestis

Praha Karli ülikooli tudengi Tomaš Vejmeleki (22) paljud kaasmaalased püüavad vahetusõpilastena mainekatesse Lääne-Euroopa ülikoolidesse kandideerida, aga Tomaš valis Tartu.
Tomaš, kelle kodumaa naabriteks on näiteks Saksamaa ja Austria, otsustas vähetuntud väikeriigi kasuks, sest oli kindel – Saksamaa on igav, sinna lähevad kõik! „Ma ei suuda seda endalegi seletada,” räägib noormees, miks ta juba 15–16-aastasena Baltimaadest vaimustatud oli. Kui Tomaš avastas, et eesti keel on üks väheseid, kus hääldatakse Praha nime täpselt nii nagu tšehhi keeles, tundus seegi hea märgina.

Alustas keeleõppest
Sel suvel osales Tomaš Tallinnas Sise­kaitseakadeemias Erasmuse üliõpilastele mõeldud eesti keele intensiivkursustel (Erasmus Intensive Language Courses ehk EILC), mis võimaldavad üliõpilastel enne õppeaasta algust tutvuda riigi kultuuri, kommete ja igapäevaeluga ning omandada „ellujäämiseks” vajalik esmane keeleoskus. Selliseid kursusi pakutakse eras­muslastele riikides, kus õppekeel on mõni Euroopas vähemlevinud keel.
Keeletunde oli Tomašil kolme nädala jooksul päevas neli-viis, lisaks õppetööväline kultuuriprogramm. See oli huvitav. Üks meeldejäävamaid elamusi oli orienteerumismäng, kus tuli nappide vihjete ja vähese eesti keele oskuse abil läbi vanalinna seigelda ning lisapunktide teenimiseks tallinlastega fotosid teha.

Muljed on head
Prahas õppis Tomaš regionaalõpingute erialal, see on kombinatsioon politoloogiast, rahvusvahelistest suhe­test ja ajaloost. Huvi pakkus Balti regioon oma keerulise lähiajaloo ja hüppelise arenguteega.
Tartu Ülikoolis osaleb Tomaš spetsiaalselt välisüliõpilastele loodud Balti Õpingute Keskuse kursustel, mida loe­takse inglise keeles. Noormehe hinnangul on Karli ülikooli õppekorraldus Tartu omaga väga sarnane, kuid leiab, et siinne alma mater on õppevahenditesse rohkem investeerinud. Tartu tundub Tomašile toreda linnana, kus tudengipõlve veeta.
„Ma peaaegu polegi kuulnud, et ükski eestlane oma riigi üle kurdaks!” väidab Tomaš. „Vähemalt mitte nii palju kui meie Tšehhimaal.” Oma kodumaad Eestiga võrreldes leiab ta: „Eestlased on palju töökamad. Majanduslikult olite 15 aastat tagasi väga halvas seisukorras, kuid jätsite kurtmise, tegite mõned ebapopulaarsed otsused ja nüüd aina arenete.”
Siiski on siinmail asju, millega noorel tšehhil raske harjuda. Näiteks ütleb ta, et Eestis töötavad inimesed poodides „vääää-ga aeglaselt, väääää-ga aeglaselt”. Ja et siinsel teeninduskultuuril on võrreldes teiste Euroopa riikidega veel palju arenemisruumi. „Kui mõnikord nad [teenindajad] ei oska inglise keelt ja mina üritan eesti keeles rääkida, siis sellest ei hoolita ning räägitakse samas tempos edasi. Olen pettunud, sest ma ju üritan nende keelt rääkida ja on selge, et ma pole väga vilunud kõneleja. Soovin, et nad räägiksid pisut aeglasemalt,” pole Tomaš rahul, kuid ta siiski usub, et suhtumine aegamööda muutub.
Mida eestlased Tšeh­hist teavad? Tomaš: „Nad ütlevad: „Mida? Prahast või? Ma tean Prahat!” Aga see on ka kõik.” Mõned jätkavad, et on Prahas käinud, et see on ilus linn ja tšehhidel on hea õlu. Sellest hoolimata pole Tomaš pettunud, pigem on ta taoliste reaktsioonidega juba harjunud.

Välismaal tasub õppida
Kuigi Tomaši aeg Tartus piirdub ühe semestriga, pole siin oldud aeg mitte ainult uus ja huvitav kogemus, vaid ka kasulik tulevase töö seisukohalt. Nimelt tahab noormees leida rakendust Tšehhi välisministeeriumis ja tulla ehk kord ka Eestisse elama.
To­maš leiab, et üliõpilasvahetus on oluline nii noortele, kes saavad uusi kogemusi, kui ka riikidevahelise suhtluse parandamiseks. „Ära mõtle, kas minna või mitte. See on selge – mine!” on Tomaš kindel, et iga noor peaks vähemalt semestri välismaal õppima.

Lembit Peterson teel loova rahuni

Äsja aasta isa tiitliga pärjatud lavastaja, näitleja ja õpetaja Lembit Peterson on pühendunud otsingutele. Nagu kogu Theatrumi trupp. Tallinna ladina kvartalis asuvas väikeses teatris juletakse vaadata enda sisse ning seda võimalust pakutakse ka publikule.

Millal taipasite, et soovite õppida näitlejaks?
„Teater on mulle lapsepõlvest peale südamelähedane. Mu ema tegi kaasa rahvateatris, olin vahel temaga proovides kaasas. Külastasime draamateatrit. Teatri atmosfäär meeldis, tundus selline „kodune”.
1970. aastate algul käisin palju ENSV Riikliku Noorsooteatri etendusi vaatamas. Meeldisid ka lavakooli õpilaste diplomitööd, eriti 5. lennu „Seitse venda”. Neid nähes sündiski lõplik otsus. Näitlejaks ei arvanud ma end sobivat, kuid kuna lavakunsti­kateedris kuulutati välja lavastajate vastuvõtt, otsustasin proovida. Teater näis kaunite kunstide sünteesina, lavastajatöö võimaldas kõigi nendega tegelema hakata. Samuti õppida süvitsi tundma inimese hinge- ja vaimuelu ning seda, kuidas see tema elulises ja lavalises käitumises väljendub.
Kuid kuna need kaks ametit on omavahel tihedasti seotud, läbisid lavastajaks õppijad sama programmi, mille näitlejadki. Meie 7. lennust, mis oli ühtlasi esimene lavastajate lend, hakkasid pea kõik näitlejaks õppinud hiljem ka lavastama. Ja peaaegu kõik lavastajad astuvad üles näitlejatena…”

Kas jäite rahule sellega, mida lavakunstikool andis? Oli see just see, mida otsima läksite?
„Olen oma õpetajatele väga tänulik. Mind juhendasid inimesed, kes tegelesid ausalt oma alaga, teiste hulgas Karl Ader, Voldemar Panso, Helmi Tohvelman jpt. Teoreetilisi loenguid olid lugema kutsutud oma ala tipud: Lea Tormis, Ott Ojamaa, Jaak Kangilaski, Helju Tauk, Mihkel Oviir. Panso, Aderi ja teatriteadlase Reet Neimari innustusel hakkasin huvi tundma Stanislavski süsteemi ja tema koolkonna vastu ning see huvi on mul säilinud praeguseni.
Lavakunstikool juhtis tähelepanu elu ja kunsti põhiväärtustele. Arvan, et ühtegi ust meie eest kinni ei pandud. Pärast kooli lõpetamist teadsin, et minu jaoks on õige teha teatrit stuudio­likus õhkkonnas, kus näitlejatehnika elementide tundmaõppimine ja etenduse loomine aitaks kaasa inimese igakülgsele arengule. Ja kus esmatähtis oleks tõeotsing, pealisülesande olemasolu, mõtestatud looming.”
Teatrikriitik Pille-Riin Purje on Theatrumit kirjeldanud kui vaikset, süüvivat ja sissepoole pööratud teatrit. Kas võib öelda, et närvilisest maailmast tulija saab teatris tunda vähemalt hetkeks rahu?
„Seda me tõesti otsime. Algul oligi stuudio töönimi minu jaoks salamisi Vaikne Teater. Me ei soovi vastanduda teistele teatritele, vaid saavutada teatri vahendeid kasutades loova rahu keskkonda, milles on võimalik lähtepunkt tunnetusteele. Otsing kestab senimaani ja tundub, et aeg-ajalt õnnestub eesmärk saavutada.”

Kas seetõttu lõitegi oma teatri, et suurtes teatrites on rahu tasandi saavutamine raskem?
„Ilmselt on see ka seal võimalik, aga minul mitte. Minu otsingud läksid suure teatri raamidest välja. Võib-olla häiris see, et olin sunnitud palgalisena osalema endale võõrastes ja vahel vastuvõetamatutes mängudes. Ehkki keegi ei keelanud mind ka selles ühises mängumaailmas katsetamast. See ei olnud teatrist põgenemine, vaid katse luua teatrikooslus, kus üritada väljendada seda, mida hing omaks tunnistab. Sellest unistab ju iga kunstnik.
Lõplikuks ajendiks sai 1986. aastal Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) loomisele kaasa aitamine. See ei olnud aga enam ainult teatriga tegelemine, vaid uue haridus- ja kultuurikeskkonna modelleerimise algus. Alustasime koos Taivo Niitvägi, Ülo Vooglaiu, Kersti Nigeseni ja teistega ühe majavalitsuse ringina Muusikamajas. Algul oli seal (vana)muusikaring ja draamakunstiring ning hakkas tekkima väike eksperimentaalne kool. Nüüdseks on neist ringidest välja kasvanud gümnaasium, põhikool, muusikakool, kunsti­kool ja teatrikool. On tekkinud traditsioonilistele kristlikele väärtustele tuginev unikaalne haridus- ja kultuurikeskkond.
Theatrum tekkis samas keskkon­nas Eesti Humanitaarinstituudi õppejõudude (Juhan Viidingu, Tõnis Rät­sepa, Riina Schuttingu) ja üliõpilaste koostöö tulemusena. Mõned õppejõud (nende seas Kaljo Kiisk, Aarne Ükskü-la, Aleksander Eelmaa) aitasid luua meie etendusi nii lavastajate kui ka näitlejatena. 1997. aastal alustasime teatriõpetuse programmiga gümnaasiumis, millest on välja kujunenud VHK teatrikool.
Teatriõpetuse peamised eesmärgid on arendada õpilase tähelepanu, fantaasiat, suhtlemisoskust ja esinemiskindlust ning oskust oma mõtteid nii tavaelus kui ka publiku ees selgelt väljendada. Tehes harjutusi, etüüde ja näidendikatkendeid, on õpetajad õpilastega dialoogis, mis võimaldab analüüsida kõikvõimalikke elusituatsioone, süveneda inimese hingeelu keerdkäikudesse, rääkida nendega olulistel teemadel. Mõnes etenduses esinevad koos professionaalsed näitlejad, üliõpilased ja kooliõpilased.”

Kuidas tundub, kas Theatrum on 12 tegutsemisaastaga oma koha Eesti teatri pildis leidnud?
„Püüame oma tegemisi mõtestada eelkõige traditsioonilisest kristlikust vaatepunktist. Rahuteater või medita­tiivne teater, nagu Theatrumit on nimetatud, on osutunud praeguses ajas kohaks, mida inimesed väga vajavad. Nad käivad meie etendustel ja saavad siit mõtlemisainet, positiivseid impulsse. Seda näitab tagasiside nii püsipublikult kui ka nendelt, kes meid alles avastavad.
Tegutseme küllaltki kitsastes oludes, seda nii ruumide kui ka riigipoolse rahatoetuse mõttes. Algus­aas­tatel saime enda pla­nee­ritud eelarvest kümnendiku, nüüd neljandiku. Mõistagi on see jätnud meie kujunemisse omajälje. Õnneks leeveneb lähiajal veidi ruumikitsikuse probleem, sest VHK gümnaasiumiosa tuleb remondist välja ning saame ühe teatriklassi juurde. Katariina kirikus tegutseme soojemal ajal, tulevikus loodetavasti aasta ringi. Rõõmustab, et meil on nii palju häid sõpru ja toetajaid.”

Kuidas leiate lavastamiseks õige teksti?
„Otsime tekste sageli koos, näiteks loeme näidendeid üheskoos. Igaühe initsiatiiv leidmisel ja väljapakkumisel on oluline. Kui tekib tunne, et see meile sobib, siis hakkame tööle. Aja jooksul on kogunenud kenake hulk tekste, mis ootavad oma aega.
Nende seas on erilisi tekste, mis nõuavad eestlastele vahel harjumuspäratute vaimsete taustsüsteemide tundmist. Arvan, et meie üks ülesanne ongi taolise väärtdramaturgia eesti keelde ja lavale toomine. Kahjuks on eesti tõlkekirjandus teiste maade omaga võrreldes väike. Kui rääkida omakeelsest dramaturgiast, siis Theatrumi liiniga hästi kokku kõlavaid näidendeid on väga vähe.”

Olete olnud nii näitleja kui ka lavastaja, mistõttu tunnete näitlejatööd läbinisti. Mis teeb näitlejast hea näitleja?
„Oluline on anne ja tahe. Hea näitleja on alati väga huvitav isiksus. Kui ta lavale tuleb, on ta kuidagi kohal, temas on peidus midagi kütkestavat ning näib, et tal on publikule midagi öelda. Hea näitleja on kunstnik, etenduse autori koostööpartner, mitte savi lavastaja käes. Oluline on loomin­guline tahe ja pidev enesearendamine. Ta peab suutma eri rol­le mängida, peale selle võiks näitleja olla ka poeet, kes suudab midagi huvitavat luua. Ei piisa siiski pelgast fantaasiamängust, vaja on ka eetilist kujutlusvõimet. Hea näit­leja armastab tõde. Selles on tema jaoks nii headus kui ka ilu.”
Mulle tundub, et näitleja peab olema soe inimene, sest läbi külma kaitsekihi ei saa ju ennast siiralt ja usutavalt avada…
„Hõõgus kaasneb armastusega ning armastus avab kunstnikus loovuse, on selle allikas. Kontakt publikuga saab tekkida ainult siis, kui publik laval olija omaks võtab ja tajub, et see, millega tema juurde tullakse, on aus ja siiras. See on seletamatu.
Võib küsida, kas suur näitleja peab olema ka suur inimene. Ideaalis võiks olla nii, aga näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses” pakub Mefistofeles peategelasele lepingu: saad geniaalseks heliloojaks, kuid ühel tingimu-sel – sa ei tohi iial armastada ühtegi inimest. Mulle selline variant ei sobi. Proovin elada nii, et rada, mida elus käin, ja rada, mida kunstis käin, oleksid omavahel seotud vastutuse ühtsuses. Vastasel juhul võid saavutada küll säravaid asju, aga see on külm sära.”

Mis iseloomustab head lavastust? Milline peaks olema see nihe, mis inimeses pärast etenduse nägemist ja sellele kaasa elamist tekib?
„Gogol on öelnud, et hea kunstielamus on see, kui inimesel pärast etenduse nägemist või raamatu lugemist tekib tahtmine öelda teisele inimesele „vend”. Et sünnib tugev impulss teha midagi head, tekib või taasärkab usk, lootus ja armastus. Kunst saab kinnitada inimeseks olemise väärtust ning julgustada inimest otsima Jumalat. Stanislavski kirjutab 1909. aasta paiku, et teater „ärgitab palvele”. Seda parem. Ent ärge pidage meid preestriteks. Me oleme kunstnikud. Me mängime. Siin on minu jaoks mõtlemise koht…
Jean Louis Barrault on öelnud, et teater on kui tervendav vaktsiin, samas näeb Antonin Artaud teatrit kui katku. Mina pooldan esimest varianti. Lõhkumine on nõrkuse tunnus. Võib küll kõva häält teha, aga…”

Eksperimentaalteatrit te ei poolda?
„Oleneb sellest, millega eksperimenteeritakse ja milleni välja jõutakse. Kas eksperimenteeritakse selleks, et otsida lõhkeainet, või selleks, et avastada ravimit. Kui teater osutub destruktiivseks, siis hindan seda juhul, kui jätkub julgust ja otsustavust see kaotada. Otsingulist teatrit pooldan ma igati. Määrav on otsingu intentsioon.”

Pedagoogina puutute kokku paljude noortega. Kuidas tundub, kas praegune „projektimaailm” on noortele mõjunud? Või on nad kõigele vaatamata veel rikkumata?
„Noortes on kõik potentsiaalid ja võimalused. Kui oskame väärtustada siirust ja rikkumatust, siis toovad nad selle ka esile. Ehkki paljudel on juba valusaid kogemusi. Noored on oma arengu ja avastusretke alguses. Kui palju aga jätkub neil pärast kooli lõpetamist jõudu õpitut positiivselt ellu rakendada ning maailma destruktiivsete jõududega mitte kaasa minna? Praegused noored on ehk isegi keerukamas olukorras kui näiteks mina omal ajal. Ahvatlusi ja kiusatusi on praeguses liberaalses ühiskonnas meeletult. See võib takistada süvenemist ja soodustada pealiskaudsust. Samal ajal on igas inimeses tugev vajadus tõe järele. Noored vaatavad ühiskonnaelu kõrvalt, otsivad, kuidas ja kuhu siseneda, kuidas selles osaleda, oma tee leida. Seetõttu ongi oluline julgustada noori nende tõeotsinguil.”

Kas religiooniõpetus võiks noortel aidata elu põhiväärtusi leida?
„Religiooniõpetuse vajalikkust ei saa eitada. Millisel kujul seda õpetada, on omaette teema. Otsival inimesel võib tekkida palju küsimusi. Näiteks, kus on tõeline Kirik ja kuidas seda leida? Kas on olemas universaalne kristlus, mida eri konfessioonid tunnistavad? Usuelu küsimused on inimese jaoks kõige intiimsemad. Kas saab anda teadmisi ristiusu kohta nii, et ükski inimene sellepärast kannatama ei peaks?
 Ma ei tea, kas see on võimalik. Aga elu ilma kannatusteta pole kindlasti võimalik. Küsimus on selles, kuidas kannatusi suhestada ja mõtestada. Küsimine selle järele, kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme, kas meie elul on mõte, on see, mis teeb meid inimesteks.
Ei ole olemas ideoloogiavaba õpetust, sest iga õpetaja tuleb klassi ette oma maailmavaate ja filosoofiaga, kandes oma vaateid ja väärtushinnanguid.”

Kui rääkida oma tee leidmisest, siis kui olulist rolli mängib selles teie kui katoliiklase jaoks religioon? Mida tähendab teie jaoks religioon?
„Stuudioteatriga tegelemiseks ei pea olema katoliiklane. Stuudioteatri ideed kandsin endas juba enne 1982. aastat, mil kirikuga liitusin. See oli minu tõeotsingute loomulik jätk. Õpetus, mida katoliku kirik inimestele edasi annab, on ääretult rikas. Kahjuks kujutatakse meil katoliiklust meedias sageli puudulikult, üksikuid aspekte moonutades või väärnähtusi üle paisutades. Meie teadmised katoliku kirikust on sageli tugevasti kreenis. Siin saab soovitada vaid rahulikku eelarvamusteta vaatlust ja järelemõtlemist. Kirikust saab inimese vaimu- ja hingeelu igapäevast toitu ja jõudu edasi minna. Religiooni ülesanne on aidata inimesel leida või taastada side Jumalaga, kelle valguses saab näha ka iseennast ning leida oma tegelik, sügavaim identiteet.
Kirikus ei ole palju voole ega liikumisi. Siin on vaid üks vool, üks liikumine: palve. On tähtis avada end palvele. Koorilaul meenutab natuke ühispalvet. Viimasel noorte laulupeol oli ainus laul, mida paluti kaks korda laulda, Tõnis Mägi „Palve”. See näitab, et inimestel on igatsus tõe ja Jumala järele. Arvan, et eestlased ei ole niivõrd uskmatud, kuivõrd teadmatuses ja valeinfo küüsis. Et aga väärtusteni jõuda, on vaja teatud rahunemist, mille järel saab asjadele rahulikult vaadata. Theatrumgi püüab luua veel üht väikest rahu saarekest, kus inimesed saavad vaikselt endasse vaadata ja näitemängu vaadates elu üle mõelda.”

Kuidas te sügaval nõukogude ajal religioonini jõudsite?
„Selle kirjeldamine ei mahu praeguse intervjuu raamidesse. Otsisin kõikjalt teed Jumala juurde. Ja praegu usun end nägevat Teda mind otsimas kõigilt neilt teedelt, mida mööda ma käisin ja käin. Lapsepõlveradadel ja sündmustes. Eluteel, mida sageli varjutavad ja ängistavad valusad kogemused ja eksimused, aga mis on täis ka päikselisi rõõme. Piibli lugemises, sealt hoovava rahu ja tõetunde kaudu. Kirjandusse, muusikasse, maalikunsti, teatrisse süvenemises. Abielus – naise ja laste kaudu. Sõpruses. Õpetajates ja teejuhatajates. Armastuses, mida püüame tabada ja ellu tuua. Südametunnistuses, mis tahab ikka vaba olla. Tahtis ja sai seda olla ka nõukogude ajal.”

Kas religioon aitab inimesi turvalisemalt eluteel liikuda ja takistusi ületada?
„Jah, religiooni toel usaldavad inimesed julgemalt edasi minna. Usk annab pidepunkti ja turvatunde.
Kirik ei koosne ainult pühadest ja „õigetest”, sinna tulevad kokku inimesed kõikvõimalike küürude ja vigasustega, kelle eesmärk on saavutada pühadus. Kirikus saab inimene teada, et ta on andeks saanud ja selle abil suudab ta anda andeks ka teistele. See on väga tähtis sõnum. Meil on tihtipeale ettekujutus tõest kui millestki halastamatust. Kristlikus maailmapildis on olulised nii absoluutne õiglus kui ka absoluutne halastus. Tõde ei ole halastamatu.
Eestimaa on kaetud katoliku kirikutega. Minu jaoks on katoliku usk omal kombel tagasipöördumine esivanemate usu juurde. Tänu sellele olen ehk paremini mõistnud prantslasi, hispaanlasi, leedulasi või poolakaid.
Väga oluline on jõuda oma kultuuritraditsioonide juurteni, siis jõuame ka selgema arusaamiseni Euroopa teistest rahvastest ja nende kultuurist, õpime neid austama, kaotamata oma identiteeti.”