Lisaks tavalistele koolidele on olemas ka õppeasutused, mis üldjuhul laiema avalikkuse tähelepanu ei pälvi. Praegu on Eestis kuus vanglat ning igaühes neist tegutseb oma kool. Ka nendes on probleemid, mis, tõsi küll, erinevad suvalise linna- või maapiirkonna kooli omadest.

Enne vanglakoolide kitsaskohtade kaardistamist tasub põgusalt mõelda vangistuse ja hariduse seostele.
Eesti vanglasüsteemi ja kriminaalhoolduse aastaraamatu järgi on hariduse andmise eesmärk valmistada kinnipeetav vabanemiseks ette, toetades tema terviklikku arengut ja parandades tema võimet iseseisvalt toime tulla. Hariduse korraldamisel Eesti vanglates lähtutakse lisaks ka Euroopa juhtnööridest ning täpsemalt Euroopa Nõukogu soovitusest „Haridus vanglas”.

Haridus on põhiõigus
Põhiseadust tõlgendades saab öelda, et õigus haridusele on tagatud igaühele. Sellest tulenevalt ka kinnipeetavale. Olgu selgituseks märgitud, et mitte kõiki vanglas viibijaid ei ole karistatud kuriteo toimepanemise eest. Vanglates on ka neid, kellel lasub kahtlustus kuriteo sooritamises, kuid kohus ei ole veel oma lõplikku otsust teinud. Neid nimetatakse karistusõiguses vahistatuteks. Kuna vahistatud ei pruugi olla süüdi kuriteos, on eriti vajalik, et nad saaksid oma haridusteed vanglas viibimise ajal jätkata.
Kinnipeetavatele hariduse võimaldamine ei ole Eesti leiutis. Hariduse ja vangistuse seoste teemal on laialdaselt diskuteeritud ka Euroopa eri institutsioonide ja organite tasemel. Üks kaalukam neist on Euroopa Nõukogu Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT).
CPT on leidnud, et kinnipeetavate heaolu tagamisel on suur roll läbimõeldud tegevuskaval: töö, haridus, sport. Sihipärase tegevuse puudumine kahjustab iga kinnipeetavat, kuid iseäranis kahjulik on see alaealistele, keda iseloomustab suur vajadus füüsilise ja intellektuaalse tegevuse järele. Alaealistele, kellelt on võetud vabadus, tuleb koostada programm, mis hõlmaks üldharidust, sporti, kutse­koolitust, meelelahutust ja teisi otstarbekaid tegevusi. Füüsilisel tegevusel peab programmis olema tähtis osa. Intellektuaalne tegevus peab olema võrdses mahus tagatud kõigile kinnipeetavatele, olenemata nende soost, vanusest või erivajadustest.
Põhiline õigusakt, mis Eestis vangis­tust reguleerib, on vangistusseadus. Selle § 34 sätestab, et hariduse võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses haridusteed ja töötamist. Hariduse andmist vanglas korraldatakse Eesti Vabariigi haridusseaduse, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja kutseõppeasutuse seaduse ning nende alusel välja antud õigusaktide kohaselt. Vangla kindlustab üldhariduse ja kutsehariduse omandamiseks ning tööalaseks koolituseks vajalike üldotstarbeliste ruumide ning õppeklasside ja -töökodade olemasolu, samuti tööpraktika võimaluse vanglas õpetatavatel erialadel.

Õppimise eest saab raha
Üldjuhul saab vanglates omandada põhi- ja gümnaasiumi- ning kutseharidust. Levinumad kutseõppevaldkonnad on metalli- ja puidutöö ning õmblemine. Paraku tegeleb vanglas õppetööga vaid murdosa kinni­pee­ta­vatest. Näiteks Tallinna Vang­las aval­das 2007/2008. õppeaastal soovi õppima asuda 79 kinnipeetavat. 49 neist tahtis omandada põhi- ja 30 güm­naasiumiharidust. Tartu Vanglas õpib praegu gümnaasiumis 21 õpilast (eesti keeles 14, vene keeles 7), põhikoolis 26 õpilast (eesti keeles 19, vene keeles 7). Olgu võrdluseks toodud, et Tallinna ja Tartu vanglas viibib kummaski keskmiselt natuke alla tuhande kinnipeetava. Vähene osalus õppetöös on põhjendatav sellega, et enamasti ei ole vanglas viibi­vad inimesed koolikohustuse eas ning kinnipeetava jaoks on õppimisest tulusam tööd teha. Seda väidet kinnitab ka fakt, et Viljandi Vanglas, kus peetakse kinni ainult alaealisi, on koolikohustuse eas vangide osavõtt õppetööst sajaprot­sendiline, kuid kesk- või kutseharidust ei soovinud sealgi omandada keegi.
Seega on üks põletavamaid probleeme kinnipeetavate madal motiveeritus haridust omandada. Riigikeele õpet tasustatakse võrdselt töötamisega ning seetõttu näiteks Tartu Vanglas eesti keelt omandama asunud harilikult tundidest ei puudu. Alates septembrist on vanglal õigus tasustada ka üldise hariduse omandamist. Nimelt sätestab vangistusseadus, et täiskasvanud kinnipeetavale võib maksta õppimise eest tasu.

Õpiraskused on sagedased
Kuid kas vähene osavõtt õppetööst on tingitud vaid sellest, et kinnipeetavad töötaksid parema meelega ning teeniksid raha, mida hiljem vanglas kasutada? Omandatud oskused ning tunnistus selle kohta peaksid kinnipeetavate töötasu ju tõstma. Paraku sellist üldistust teha ei saa. Näiteks Tallinna Vanglas omandab sel õppeaastal kutset 26 inimest ja Harku Vanglas 11 (kinnipeetavaid on seal keskmiselt 120). Tõenäoliselt on üks mõjur õpetatavate erialade liialt piiritletud hulk ning nigelad praktikavõimalused. Tallinna Vanglas õpetatakse selle aasta seisuga vaid ühte eriala. Näiteks Tartu Vanglas, kus võimaldatakse õppida kolme eriala, omandab kutseharidust sel aastal 101 kinnipeetavat ning aastate lõikes lõpetab eriala umbes 88% õppimaasunutest.
Õppetingimuste puudulikkuse all, olgu selleks siis üldine ruumipuudus või praktiseerimisvõimalused, kannatavad peaaegu kõik Eesti vanglad.
Pea võimatu on leida kinnipidamis­asutust, kus kinnipeetavate hariduse omandamisel lähenetaks õpilastele individuaalselt. Vanglas viibijad vajavad aga personaalset lähenemist vähemalt samal, kui mitte suuremal määral kui tavakoolis õppivad noored. Kinnipeetavatel on sageli õpiraskused. Seda arvestades peaks rakendama individuaalset õppekava. Praeguse seisuga on see aga takerdunud. Põhjuseks nii õigusprobleemid kui ka kinnipidamisasutuste vähene huvi. Üks suuremaid kitsaskohti on vanglasüsteemi ja üldise haridussüsteemi vähene koostöö.

Mida riik peaks tegema?
Ühest vastust anda on keeruline, kui mitte võimatu. Osa probleeme – ruumipuudus, õppepraktika võimalused, kutseõppeerialade piiratus – on lahendatavad rahaga. Teine asi on aga riikliku järelevalve tõhustamine vanglakoolide üle. Seadus sätestab, et erialast järelevalvet haridus-, sotsiaal- ja tervishoiuülesannete täitmise üle vanglas teostavad haridus- ja teadusminister ning sotsiaalminister. Kui küsisin vangladirektoritelt, kui sageli on vanglates haridusega seonduvat järelevalvet tehtud, tunnistasid kinnipidamisasutuste juhid, et justiitssüsteemi väline kontroll praktiliselt puudub. Haridus- ja teadusministeerium kontrollib küll koole, mis vanglates teenust pakuvad, kuid mitte seda, milline on reaalne õppekorraldus ning -protsess vanglates. Kahtlemata edendaksid eriala spetsialistide ettekirjutused õppetöö eri aspektides kogu antava hariduse kvaliteeti. Sisuliselt võib konstrueerida mudeli: pädev järelevalve tõstab õppetöö kvaliteeti, mis omakorda parandab kinnipeetava resotsialiseerumise võimalusi. Igasugune kriitika on kohane ja vajalik aga vaid siis, kui selle pinnalt saab teha järeldusi ning olukorda parandada. Kindlasti tõstaks kinnipeetavate huvi hariduse omandamise vastu kutse­õppeerialade laiem valik.
Ka vanglates pakutava hariduse ja koolikorralduse üle on vaja mõtteid vahetada.