Valetav kool

Valetavas koolis ei ole vägivalda. Suurte kogemustega pedagoogina on koolijuht nii otsustanud. Ta tunneb asja ja teab, mis on haridus­süsteemis hea.

Valetavas koolis on asjad kontrolli all. Oluline info on kättesaadav paarile juhile ja nende mõnele usaldusalusele. Seda ei tohi lasta liikuma, sest muidu kandub võim laiali. Nii töötab kollektiivis kahte sorti inimesi – ühed need tõelised ja teised rumalamad, odavamad ja objektide moodi, kelle puhul pole kuigi tähtis, mida nad mõtlevad ja tunnevad. Hingesügavusse on sööbinud, et võita saab ainult kaotajate arvel; mina ei tohi kaotada. Ausus ongi kaotus.
Lapsi tuleb kohelda erinevalt. Mõ-nel on head ja mõjukad vanemad, mõnel aga mitte. Kui seda ei oska arvestada, võib teha koolile ja endale kahju. Sellepärast peavad teadlikud juhid kõigi ebameeldivate vahejuhtumitega ise tegelema.

Energiast jääb vajaka
Kui õpilane suitsetas või sülitas õpetajale selga, räägitakse sellest direktori või õppealajuhataja kabinetis ja juurde kutsutakse teisi väga harva. Päevad on erinevad ja selliseid jutuajamisi on kord rohkem, kord vähem. Direktor ja õppealajuhataja on väga kurnatud. „Miks sa seda tegid? Kas sa siis aru ei saa, et nii ei tohi? Kui palju ma pean sinuga rääkima?” Vastuseks nüri vaikus või ilmne lollimängimine.
Direktoril on väga valus. Ta tunneb end ohvrina. Sageli ütleb ta: „Mina saan ju ainult rääkida”, ja ohkab südamepõhjast. Õppealajuhataja tunneb, et pidevad toimetused lausa ründavad teda, ta tahaks väga paari hetkegi rahu. Kui kõrvalised ei näe, lipsab ta salajasse kohvituppa ja saab seal sõbrannade seltsis veidi hingekosutust.
Teadagi on kõigil raha vähe ja seepärast annavad nii direktor kui ka õppealajuhataja tunde, õppealajuhataja on ka klassijuhataja. Nii jääb kollektiivi juhtimiseks, korraldamiseks ja kontrolliks väga vähe energiat.
Kuid tehakse, mida suudetakse, ning igal teisipäeval on infominutid kõigile, kokku tervelt kümme pikka minutit. Jooksvalt hoiavad juhid koridoris liikudes toimuval silma peal ja vajadusel panevad mõjuka sõnaga asjad korraks paika.

Kaos ja toetuse puudumine
Osa õpetajaid on kohanenud, osa aga väga pahased. Nad tunnevad, et neid on ära kasutatud ja lollitatud. Neile ei meeldi toetuse puudumine ja kaos. Ei meeldi, et neid koheldakse kui rumalaid lapsi.
Lapsed peavad kohanema. Esimese klassi põnnid on veel särasilmsed, aga see sära kustub paljudel varsti.

Särasilmad tuhmuvad
Pidev käratsemine, togimine ja pahatahtlikkus kurnab ja õpetab. Varsti löövad mitmedki samamoodi kaasa. Tahaks saada nalja – kedagi ärritada, kiusata ja natuke peksta. Ümberringi hallid poolpimedad koridorid, sest elektrit tuleb kokku hoida. Aula on lukus ja õue ei saa.
Vaen ning lust teisi õpilasi ja kooli täiskasvanuid mõnitada saavutavad oma tipu kuuendas klassis, pärast seda pudenevad mitmedki koolist välja, ülejäänud lähevad oma kompensatsioonidega edasi.
Riietehoius on vahel tubaka- ja kanepiaroome. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis on klaasistunud vaate ja veidra käitumisega õpilasi. Laste jutu järgi joovad umbes pooled ja veidi vähem suitsetab kanepit. Kooli tervisekomisjon on aruandluse jaoks olemas, kuid koos ei käi. Mõttetu ju.
See kool osaleb praegu aktiivselt projektis „Koolitugi”. Tehakse ettekandeid, kuulatakse ja arutletakse. Kombekas – teeme, mida suudame, tahame parimat, oleme mures. Otsime positiivseid võimalusi. Varem olid teised projektid. Üle kümne aasta.

Petetud lapsed
Valetav kool on nagu narkomaani perekond, Põhiseadus siin ei kehti. On muserdatuid ja kannatavaid, kes vahel tapaks end või teisi. Hommikul ei taha siia tulla, aga peab! Ka siis, kui tead, et ees on päev, täis mõnitusi ja valu. Enesehävitamise maitse.
Töötame ühte jalga lastekaitsega. Valetades olevikku, saadame tulevikku petetud lapsi. Meie tänased hirmud ja julgused, vaimsus ja moraalitus ei põrmustu ning jätkavad kulgu koos nende inimeste kurbuse ja kurjusega. Oma väikese rahva tulevikku!