Nädalakommentaar

Tahad, kallis, ma purskan tuld

„Tahad, kallis, ma purskan tuld?” küsib üks väike tüdruk oma vanast sukast tehtud lohelapselt, sest on ennast just loheemaks mõelnud ja televiisorist näinud, et pärislohed meeldivad teistele lohedele, kui nad purskavad. No milleks siis nüüd niisugust asja kirjutada, kui öeldud on, et pursata ei maksa midagi ja tuleb lõpetada see tagasi vahtimine, peab tulevikule mõtlema? Aga just lähitulevikus tuleb tulevärki kõvasti ette, sest tähtsaid tärmineid on tulekul.
Augustis saab 20 aastat Hirvepar­gist ehk Molotovi-Ribbentropi pak­ti ava­li­kustamisest Eesti pinnal, Oktoob­ri­revolutsioonist möödub sügisel 90 aastat ja kindlasti on siinmailgi roh­kesti rahvast, kes tahavad seda tä­histada, sest millest see jagelemine pronkssõduri ümber muust kantud on kui sovetinostalgiast, kurvast tõdemusest, et vene hegemoonia ei tulegi siinmail tagasi, vähemalt niipea. Ja tuleva aasta veebruaris kogunevad meie parimad paarid Pärnusse ballile, sest Eesti Vabariik on ka 90 aastat vanaks saanud. Mis sa muud teed, kui purskad tuld – teed ilutulestikku.
Ja vilksamisi paistab ajalugu sellest tulest läbi. 1940. aasta juunipöördest on kirjutatud, et Vabaduse platsile oli siis toodud tööliste moodi riidesse pandud Balti laevastiku madruseid. 27. aprilli õhtul anno 2007 ehk enne teist marodööritsemisööd kella poole seitsme paiku õhtul nägin Viru tänava otsas nelja neist. Kõigist üle kõrgus ligi kaks meetrit pikk mees, hästi suurte kämmaldega. Paremas neist hoidis ta mõnd püksiõmblustpidi alla suunatud nelki ja üürgas vasaku käega kõrva juurde tõstetud telefoni vene keeles, et kus kurat ta peab minema, kust tema teab, kus selles kohalikus gollivuudis see märul käib. Räägin peaaegu et perfektset vene keelt. Oleksin võinud ju küsida, et kuhu te, rebjata, tahate jõuda ja minna, ma juhatan, oleksin palju teada saanud. Aga näed, ei küsinud ega läinud. Ja pärast tuli meelde, et kui Võllamäe Päärn omal ajal minema hakkas, oli õhk ka tiine nagu tol õhtul Musumäe juures.
Viitsimisest veel nii palju, et kui 1991. aasta jaanuaris oli Nõukogude armee verises Vilniuses 13 leedulast pluss ühe Alfa-mehe ära tapnud, tekkis oht, et parlamenti rünnatakse õhust. Ümber maja valvas kümneid tuhandeid inimesi, katusel ei olnud vist kedagi. Ja kui seal meie peade kohal midagi vinguma hakkas, hüüdis Leedu toonane liider Vytautas Landsbergis ikka saali: „Ja nüüd naised keldrisse!” Keegi ei liikunud paigast. Nii tüütu, nii üksluine on see aastakümneid ja toona veel nädala jagu ja nüüd mõned päevad kestnud hirmutamine. Ning kui on kaua ähvardatud ja sa pole jooksma pannud, siis palu veel ehmataja käest andeks selle eest, et sa teda enam ei karda, sest eks ole juba kardetud ka.
Aga lugu algas ju väikesest tüdrukust ja tema lohedest. Ega nad ainult tuld purska, neil olla palju päid ja kui ühe maha lööd, kasvab uus asemele. Mis teha, niisugune juba kord on lohede elu.
Kalad tulid ka meelde. Ammuks see oli, kui kalaliit meid haugirahvaks tembeldamisest päästis ja räime õigemaks tunnistas. Aga nüüd ütlevad nii mõnedki, et lõhe on meie kes­kele tulnud. Et enne märulit oli Eesti rahvas peaaegu ühtne, aga nüüd enam ei ole. See on sama lugu kui haigega, kes tundis end kohati kehvasti, aga arsti juurde millegipärast ei jõudnud. Nüüd on see „meditsiin” meist kõigist nagu tomograafiga (hea riist, annab inimesest kihitise kujutise – sobilik kihistunud ühiskonnas) üle käinud. Oleme üksteise ees sama hästi kui alasti ja mis seal siis imeks panna, kui kohati on jahe. Mai ju alles poole peal, soojaks läheb hiljem, kunagi ei ole minemata jäänud.
Siinsed read on kirjutatud enne, kui 9. mai kalendris ette lõi.

Virve Liivanõmm