Kui pensioniiga lükkub 70. elu-aasta lähedale, on inimesel aktiivse tööperioodi vältel mitte ainult kümmekond töökohta, vaid ka seitse või enam karjääri. Kas Eesti ja Euroopa kõrgkoolid on selliseks väljakutseks valmis?

International Herald Tribune toob artiklis „Lifelong learning: North America” (20.03.07) välja olulise muutuse inimeste tööalasest käitumisest. Aastatel 1957–1964 sündinud kodanikke uurides selgus, et neil oli vanuses 18–40 aastat keskmiselt 10,5 töökohta. Esimeses lõigus toodud arvud on pärit samast uuringust.
21. ja 22. märtsil toimus Berliinis BALAMA, s.t „Bakalaureus tööturule” („Bachelor for Labour Market”) projekti tulemusi kokkuvõttev konverents „Teadmusühiskonna haridus: kõrghariduse sidestamine töömaailmaga”. 2005. a sügisel alanud BALAMA, Soome, Taani, Hollandi, Saksamaa, Austria, Šveitsi, Iirimaa ja Eesti rakenduskõrgharidust andvate kõrgkoolide ühisprojekti eesmärk oli koostada rakenduskõrghariduse võrdlus riigiti ja teha selgeks probleemid.
Konverentsil analüüsiti liikmesmaade kõrgharidusmaastiku arengut ja hinnati tulevikustsenaariume. Töörühmades vahetati viies valdkonnas (haridus, laienev juurdepääs kõrgharidusele, tööturg, teadustöö rakenduskõrgkoolides ja rahvusvahelistumine) rakenduskõrgharidusega seonduvaid kogemu­si. Eestit esindas kuus inimest Tal­linna Tehnikakõrgkoolist, Eesti Info­tehnoloogia Kolledžist ja Mainori Kõrgkoolist.
Hamburgi rakenduskõrgkooli professori Michael Stawicki hinnangul
õpib Euroopas keskmiselt 30% üliõpi­lastest rakenduskõrgkoolides. Protsent kõigub liikmesmaades tugevalt, olles Hollandis 60–70%, Aust­rias 10–15%. Rakenduskõrgharidust eristab üli­koo­liharidusest eelkõige suurem spetsialiseeritus ja praktikakesksus. Lõpetanute positsioon ühiskonnas ja palgatase on ülikoolilõpetanutega sama.

Rahvusvaheline identiteet
Euroopas on kaks sarnast, kuid siiski eraldiseisvat kõrgkoole siduvat võr­gus­tikku: ülikoolide ühen­dus (EUA –European University Association http://www.eua.be/) ja rakenduskõrgkoolide võrgustik (EURASHE – European Asso­ciation of Institutions in Higher Education http://www.eurashe.eu/). Suuresti kokkulangevatest eesmärkidest hoolimata ei tunnista EUA liikmetena rakenduskõrgkoole, EUA fookuses pole ka kõrghariduse professionaalse orientatsiooniga seonduvad küsimused.
Rohujuure tasandil on toimunud liikumine, mis lubab eri haridusliike läbi sama prisma vaadata. Ingliskeelses kõnepruugis on Euroopas kaht liiki kõrgkoole: ülikoolid (Universities, Uni­versities of …) ja rakenduskõrgkoolid (Universities of Applied Sciences). Mõlemas saab haridust omandada bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõppes (Iirimaal saab rakenduskõrgkoolis õppida ka doktoriõppes).
Eesti rakenduskõrgkoolid (Profes­sio­nal Higher Educational Insti­tu­tions) po-sit­sioneeruvad ELi mastaabis halvasti määratletud territooriumile. Sama on kogenud Soome polütehniku­mid, mis asendasid möödunud aastal oma ingliskeelses nimetuses polütehnikumi rakendusteaduste ülikooliga (Universities of Applied Sciences). Raken­duskõrghariduse esimese astme diplom tõlgitakse bakalaureuseks (Bachelor of …). Soome mõistis vajadust arvestada maailma mõõdusüsteemiga.
Identiteedi­kü­simus on nii ülikoolide kui ka rakenduskõrgkoolide ühine probleem. Kas säilitada iga hinna eest ajaloolist identiteeti või arvestada tööturu vajadusi? Kui valida on akadeemilise ja rakenduskõrghariduse vahel, tuleb leida mõlema suuna parimad omadused ja neid eesmärgipäraselt arendada. Eesti kõrgkoolide arengu võtmesõnadeks peavad olema üksteist arvestav koostöö, kogemuste vahetamine, õpitulemuste tunnustamine ja tööturu vajaduste arvestamine.

Magistriõpe rakenduskõrgkoolides
Magistriõpe on Euroopa rakendus­kõrg­koolides üsna uus ning tingitud tööturu vajadusest rakenduskesksema edasiõppe järele. Saksamaal soovib kuni 25% esimese astme rakenduskõrghariduse omandanutest jätkata õpinguid magistriõppes. Tõenäoliselt kasvab see protsent veelgi. Soome rakenduskõrgkoolides on paar aastat tagasi alustatud magistriõppe maht veel marginaalne.
Mitmel pool, sh Eestis ei toeta riik rakenduskõrgkoolide magistriõpet. On riike, kus rakenduskõrghariduse omandanult nõutakse ülikooli magistriõppesse astumisel vaheastmete või tasanduskursuste läbimist. See on Bologna printsiibi vastu, kuid tra­dit­sioonid on visad kaduma. Raken­duskõrgkooli lõpetanutel on vahel lihtsam minna magistriõppesse välismaale kui üritada kodumaisesse ülikooli pääseda. Bologna skeem töötab küllalt hästi piiriüleselt: kui sisseastumisläveks on esimese astme kõrgharidus, pole vahet, kas see on saadud ülikoolis või rakenduskõrgkoolis.
Magistriõppe viimine rakenduskõrgkoolidesse on praeguseks läbitud etapp, diskuteeritakse juba doktoriõppe üle. See on siiski jõukohane vaid vähestele rakenduskõrgkoolidele, sest nõuab maailma tasemel teadustöö kultuuri ja mahte.
Konverentsil sai kinnitust tõdemus, et kõrghariduse arengu raskuspunktid on sarnased teiste riikidega: alguses ollakse magistriõppe vastu, pärast peetakse seda ainuõigeks otsuseks.

Teadus rakenduskõrgkoolides
Euroopa, sh Eesti rakenduskõrgkoolide tugevus on side valdkonnaspetsiifilise tööga praktika, innovatsiooni ja tööhõive kaudu, millega toetatakse otseselt riigi majandust. Rakenduskõrgkoolide arengus domineerib õppetöö ja rakendusteaduse üha tihenev sidustamine. Rakendusteadustööde tegemist rõhutati nii ettevõtte (kõrgkooli ja ettevõtte lepingud), riigi, kui ka rahvusvaheliste projektide (VI, VII raamprogramm, piiriülesed koostööprojektid jm) tasandil. Hoolimata rakenduskõrgkoolides tehtava teadustöö põhjendatud kasvust –seda on vaja õppejõudude arenguks, lõputööde kvaliteedi tagamiseks, ettevõtluse ja innovatsiooniharjumuste kujundamiseks –, finantseeritakse seda väga vaoshoitult. Kui mõnes riigis rahastatakse teadustööd riigieelarvest, siis teistes tuleb raha kõrgkoolide lepingutest ettevõtetega. Ka Eestis puudub rakenduskõrgkoolide teadustöö riiklik rahastamine.

Kõrghariduse väljakutsed
Euroopa Komisjoni hariduse ja kultuu­ri peadirektoraadi poliitikajuhi Jürgen Rienksi väitel pole täidetud Lissaboni
2000. a deklaratsioon, mis nägi ette Euroopast maailma kõige konkurentsi-
võimelisema ja dünaamilisema majandusega ühenduse loomist. Kõrghari­duse üks olulisemaid väljakutseid on adekvaatne finantseerimine, et tulla toime USA ja Aasia kasvava konkurentsiga. ELi riigid panustavad rahvuslikust koguproduktist kõrgharidusse pisut üle protsendi, USA 2,6%, viimases tuleb ohtralt lisa ka erakapitalist.
Kõrgkoolid saavad ühiskonna vajadustele operatiivselt reageerida siis, kui neile on antud tõeline autonoomsus. Ministeeriumid ei peaks kõrgkoolidega manipuleerima, vaid keskenduma üldisele poliitikale, finantsskeemidele, uurimistöö, teadusaktiivsuse ning innovatsiooni tagamisele. Riik peaks seadma vaid haridussüsteemi toimimise üldreeglid ja olema ühtlasi selle suurim sponsor. Kõrgkoolide ülesanne on luua tihe partnerlus eraettevõtetega, kaasata nende spetsialiste õppekavade arendamisse.
ELi haridussüsteemid on juba Bo­-logna kokkulepete järkjärgulisel elluviimisel lähenenud. Kui palju täpselt, selgub Londonis ELi liikmesmaade haridusministrite kohtumisel.

Kõrgharidus lähitulevikus
Olukorras, kus kõrgkool peab kiiresti reageerima ühiskonna muutustele ja arenevale tehnoloogiale, ei ole see pelgalt väljavalitutele haridust andev koht. Massiline kõrgharidus on seotud massilise tööhõivega, ettevalmistus teadustööks moodustab murdosa oodatavast väljundist.
Ajal, mil hariduse omandamine on eluaegne ja seotud paljude karjääridega, on viieaastane õpe (bakalaureus + magister) pigem erandlik esmase kraadi omandamise viis. Väljundit tööturule oodatakse kiiremini – kursuste, moodulite, semestrite või väheste õppeaastate järel. Diplomeid, sertifikaate ja kraade omandatakse kogu aktiivse elu vältel.
Praegune aeg soosib lühemat ja rakenduslikumat haridust. Paljudes riikides läheneb ülikooliharidus raken­duskõrgharidusele või integreerub sellega. Tööandjad avaldavad ülikoolidele survet praktika mahu kasvatamiseks bakalaureuseõppes ning firmade spetsialistide kaasamiseks õppetöösse.
Tehnoloogia kiire areng nõuab rakenduskõrghariduse osatähtsuse tõusu. Kõrghariduse õppekavad, haridus­tasemed ja institutsioonid ei saa eksisteerida omaette, need tuleb viia kooskõlla tööturu nõuetega.
Milline on Euroopa ja Eesti kõrgharidusmaastik viie või kümne aasta pärast? Muutunud, seda kindlasti.
Artikkel valmis koostöös Anne Kraavi, Enno Lendi ja Anne Roostega Tallinna Teh­nikakõrgkoolist.