Nädala pärast valib Tartu Ülikool endale uue rektori. Sellesse ametisse kandideerivad professorid Ene Ergma, Volli Kalm ja Birute Klaas. Õpetajate Leht palus kõigil kolmel vastata küsimusele, mida nad ülikooli elus eelkõige edendaksid või koguni ära muudaksid. Rektorikandidaadid vastasid meilitsi.
 

Ene Ergma:


„Toon välja Tartu Ülikooli suuremad probleemid, mille lahendamist pean vajalikuks. 1. Õppekohtade alafinantseerimine. Koostöös teiste avalik-õiguslike ülikoolidega tuleb tõstatada riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja esmajoones üldsuse (poliitilised parteid peaksid arvestama sellega, et juba Tartu Ülikooli 18 000 üliõpilast koos oma isade-emade, õdede-vendade, vanavanemate ja teiste sugulastega tähendab olulist osa Eestist) ees küsimus õppekohtade rahastamisest – see on ebanormaalne. Lõpmatuseni ei saa kesta olukord, kus ühed teadusmahukad teaduskonnad katavad märgatava osa bakalaureuse- ja magistriõppest teadusrahaga ja teised teaduskonnad kasutavad selleks avatud ülikoolis teenitud finantse. Põhiõppe vajaduste kestev ignoreerimine ei ole ühe ülikooli ega ülikoolide probleem – see on ühiskonna probleem ja peab olema sellisena ka tõstatatud. 2. Ülikooli juhtimine. Nii sellekohase sõltumatu uuringu kui ka vestluste põhjal on näha, et ülikooli juhtimises on tekkinud olukord, mis pole kaugel demokraatia- ja usalduskriisist. Liiga suur osa ülikooli töötajaist ja üliõpilaskonnast tunneb end mutrikestena suures masinavärgis – on võõrandunud. Lahendusena näen seda, et ülikooli tippjuhtkond eesotsas rektoriga suhtleb märgatavalt vahetumalt ning intensiivsemalt ülikooli moodustavate kollektiividega ka väljaspool organisatsiooni hierarhilist tippu ülikooli valitsuse ja nõukogu näol – teaduskondade ja instituutide nõukogudega kohtadel, üliõpilasesindustega. 3. Liigne bürokraatia. Ülikooli akadeemilise pere põhiülesanne on pühenduda õppe- ja teadustööle. Ülikooli palgal on ametkond, et seda võimaldada. Kuid kohusetundliku ja oma ülesandeid püüdlikult täitva ametikandja loogika ei pruugi olla alati kooskõlas akadeemilise hea tavaga – õppejõudude-teadlaste hingelaadi tundmise ja aktsepteerimisega. Tuleb vaadata kriitilise pilguga üle kõikvõimalikud regulatsioonid ja liigne bürokraatia kindlakäeliselt välja rookida. Ja seal, kus mõttetu bürokraatia saab alguse ülikoolist kõrgemal tasemel, astuda samme sellelaadsete liialduste kaotamiseks – kas või initsieerides muudatusi seadusandluses – mitte viidata „ülemustele”. 4. Ülikooli kuvand väljapoole on viimastel aegadel olnud kohati rabe. Ma arvan, et rektoril ja ülikooli juhtkonnal on väga ulatuslik pind rääkida ja arutleda nii poliitiliste jõududega laias mõttes kui ka täidesaatva ja seadusandliku võimu tippudega ülikooli ja ülikoolide ees seisvate probleemide üle, sest need on paljuski Eesti tuleviku probleemid. 5. Tudengeid tuleb austada ja luua neile normaalsed õppimisvõimalused. On lubamatu, et tudengid peavad otsima loengute ajal istekohti trepil. Toetan tudengite püüdlusi õppida ettenähtust rohkem.”
 

Volli Kalm:

„Olen oma nägemuses ülikooli tulevikust ja rektori rollist selles rõhutanud kuut valdkonda, millele tähelepanu pööramata pole ülikooli hea käekäik ja areng mõeldav: ülikooli arendamine rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks ja tunnustatud teadusülikooliks, mis on rahvusülikooli rolli täitmise eeldus; ülikooli suurima vara – siin töötavate ja õppivate inimeste – väärtustamine; akadeemilise kogukonnaga arvestamine ja ametnike reegleid kehtestava funktsiooni vähendamine; üliõpilaskonnaga koostöö tihendamine; ülikooli arenguks vajalike vahendite hankimine; õppetöö kvaliteedi tõstmine. Inimesteta pole ülikooli, sõltumata sellest, kui palju meil on hooneid, laboreid, auditooriume. Samas on investeeringud inimkapitali olnud vähem plaanipärased ja valdavalt allüksuste eelarvete kanda. Ma ei taha öelda, et peaksime investeeringud hoonetesse peatama, kuid avanemas on ELi mahukad tõukefondid järgnevaks seitsmeks aastaks ning sealt avaneva ressursi arvelt saab ülikool vabastada osa enda raha palgatõusuks. Lisaks on koostöös teiste ülikoolidega vaja saavutada olukord, et riik hakkaks täitma iseenda (riigikogu) heakskiidetud teaduse ja arenduse ning kõrghariduse strateegiates planeeritud tegevuste rahastamist. Praegu jääb teaduse ja hariduse rahastamine üle kolmandiku alla sellele, mida strateegiates planeeriti. Lisaks palgale on inimestel ülikoolis vaja soodsat keskkonda, õhkkonda, milles peetakse aus akadeemilisi väärtusi ja nõudlikkust, hinnatakse erinevaid akadeemilisi stiile, väärtustatakse arvamuste mitmekesisust –ka nende põhimõtete eest luban rektorina seista. Inimesed on ülikooli põhiline „kapital”, sest strateegiliste eesmärkide saavutamise põhivastutus lasub just akadeemilisel kogukonnal. Ülikool kui akadeemiline riik käitub oma vabaduse piires akadeemiliste kodanike kehtestatud põhimõtete ja normide järgi. Eelnevast tulenevalt tahan vähendada tugistruktuuride reegleid kehtestavat funktsiooni ning suurendada nende vastutust otsuste langetamiseks vajaliku informatsiooni kogumisel, analüüsil ja vahendamisel. Inimeste ülikooli toomiseks on senisest oluliselt enam vaja ka avatust – alates Tartule juurdepääsust rahvusvaheliste lennuliinide ja Via Baltica raudtee kaudu, kuni meie eneste mõtteviisi muutmiseni –, et oleksime valmis rahvusülikooli tööle võtma akadeemilisi kodanikke näiteks Türgist, Poolast või Portugalist, peaasi, et nad oleksid väljapaistvad omal alal. Pean oluliseks, et ülikool oleks väga valiv ja võtaks vastu vaid parimaid üliõpilaskandidaate – neid kes on oma tulemuslikkust tõestanud riigieksamitel, sisseastumistestiga, TÜ teaduskoolis, TLÜ õpilasakadeemias, TTÜ eelõppes või HTMi aineolümpiaadidel osalemisega. Kui üliõpilane on aga kord vastu võetud ja siin hakkama saab, peab ülikool teda toetama, looma arengut võimaldavad õpi- ja olmetingimused ning seisma üliõpilaste huvide eest suhetes ülikooliväliste institutsioonidega. Tahan seista selle eest, et üliõpilastele hakkaks kehtima tervisekindlustus ka nende akadeemilisel puhkusel viibimise ajal. Nagu ka selle eest, et 6000krooniselt stipendiumilt rasedus- ja lapsehoolduspuhkusele minevaid doktorante ei „karistataks” lapse muretsemise eest miinimumtasemel emapalgaga, sest neil puudub sissetulek palga näol. Kvaliteet on oluline kõige selle saavutamisel, mida peame ülikoolile strateegiliselt oluliseks – ülikool kui teadusülikool, rahvusülikool, haritlaskonna inkubaator. Me kaotame konkurentsivõime igas valdkonnas, kui ei suuda tagada kõigi põhitegevuste parimat võimalikku kvaliteeti. Eesti teadlaste publitseeritud kõrgeima kategooria teadusartiklite arv on alates 1993. aastast kasvanud kaks korda, aga meie nõuded akadeemilistesse ametitesse kandideerijatele on jäänud praktiliselt 1990ndate alguse tasemele. Õppetöö tase on olnud reeglina kvalitatiivselt hinnatav, aga ülikool ja Eesti kõrgkoolid üldse on olnud tõrksad erapooletute hinnangute arvestamisel. Üks põhiküsimus on ka ekspertide ja sotsiaalsete partnerite kvaliteedihinnangute arvestamine õppekavaarenduses, mis annab baasi õpitulemustele orienteeritud õppekavade loomiseks ning väldib ainepunkti sisu devalveerumise. Rektorina soovin toetada õppejõudude professionaalset arengut, luues motivatsioonisüsteemi ja võimalused õpetamisalaseks enesetäiendamiseks. Nõustudes kandideerima Tartu Ülikooli rektoriks, võtsin endale moraalse kohustuse ja vastutuse seista valituks osutumisel kogu ülikooli arengu ja hea käekäigu eest. Teen seda teadmises, et mul on visioon ning kogemus, kuidas seda teha, ja toetajaskond, kellega seda teha.”


Birute Klaas:

„Tartu Ülikool on tugev ja stabiilne organisatsioon ning teinud rektor Jaak Aaviksoo juhtimisel läbi märki-misväärse arengu: ülikooli eelarve on tõusnud 1,1 miljardi kroonini, üliõpi-laste arv ligi 19 000ni, sel aastal saavutasime uute doktorite juurdekasvus maagilise saja inimese piiri, Tartu Ülikool on võetud Euroopa mainekamate teadusülikoolide Coimbra perre. Ülikooli teadlaste rahvusvaheline nähtavus on aastate jooksul oluliselt kasvanud, Tartu Ülikooli konverentsiaktiivsus on nii intensiivne, et keskmiselt toimub meil üks konverents päevas. Mitu teaduskonda on saanud endale uue kodu ja nüüdseks on ülikoolis norm, et töötajal on füüsiline töökoht ülikooli pinnal ja arvuti töölaual. Oleme reforminud oma õppekavad ning õppekorralduslikus ja sisulises arengus liigume meie kultuuriruumi ülikoolidega samas suunas. Samas seisab ülikool silmitsi probleemidega, mis on tingitud Eesti ühiskonna ning kõrghariduse olukorrast ja tuleviku tendentsidest, teisalt ülikoolis endas paisunud pingetest. Vaatamata hoogsale majanduskasvule ja sellele, et riik tervikuna ja suur enamik meist elab praegu materiaalses mõttes paremini kui neli aastat tagasi, ei ole riik pidanud vajalikuks ja võimalikuks suunata kõrgharidusse ja teadusesse eelnevalt kokku lepitud protsenti SKPst, üliõpilaskoha maksumus on jäänud aastate jooksul sisuliselt samale tasemele, ülikoolide vajalikud investeeringud on jäänud suures osas ülikoolide enda kanda. Lubadus lisada investeeringute komponent riikliku koolitustellimuse lepingusse ja toetada ülikooli ajaloolist hoonestust kui kultuuriväärtust lisaressursiga renoveerimistöödeks on paraku jäänud poliitiliseks deklaratsiooniks ega ole leidnud rahalist väljundit riigi 2007. aasta eelarves. Probleemina ootab meid ees mõne aasta pärast saabuv järsk langus gümnaasiumilõpetajate arvus, mis sunnib Eesti kõrgkoole ühelt poolt tegema strateegilisi otsuseid õppetegevuses nii erialade hulgas kui ka mahus, teisalt on Tartu Ülikoolil võimalus käituda rahvusülikoolile vastavalt ja oma missioonist tulenevalt ning käivitada koos riigi ja teiste avalik-õiguslike kõrgkoolidega kogu kõrgharidust hõlmav korrastamistegevus, mille märksõnad oleksid kõrgkoolidevaheline koostöö Eesti hüvanguks, parima pädevuse ühendamine parima kvaliteedi saavutamiseks. Ülikooli missiooni edukaks täitmiseks on vaja arendada rahvusvaheliselt nähtaval tasemel teadust ja õppetegevust, olles samal ajal Eesti kultuuri ja rahvuslike väärtuste kandja ja kaitsja. Meie ülikooli kahte määratlust – rahvusvaheline ülikool ja rahvusülikool –tuleb vaadata kui teineteist toetavat, mitte teineteisele vastanduvat poolust. Rahvusülikooli funktsioone saab ainult siis edukalt täita, kui oleme tugev rahvusvaheline teadusülikool. Tartu Ülikool jäägu aga tingimusteta kohaks, kus edeneb eestikeelne kõrgharidus ja teadus. Ülikooli rahvusvahelise avanemise toetamiseks tahan rektorina ergutada ja motiveerida rahvusvahelise keskkonna arendamist ülikoolis ning rahvusvahelises kontekstis vajalikku tööjaotust ja koostööd. Olen veendunud, et ülikooli edasiviiv jõud on koostöö, ühendamaks kompetentsust ja tagamaks kvaliteeti. Olulised märksõnad, mille sisu ja eesmärkide saavutamise teed sõnastasin oma valimisplatvormis, on rahvusvaheline rahvusülikool, koostöö ülikooli sees ja kõrgkoolide vahel, motiveeriv ja meeskonnatööd ergutav keskkond, üliõpilaste probleemide teadvustamine ja neile ühiselt lahenduse otsimine, ülikooli identiteet ja maine, dialoog ühiskonnaga, kvaliteet kõiges. Ülikooli ees seisvad olulised väljakutsed sõnastan järgmiselt. 1. Rahvusvahelise ja rahvusülikooli sobitamine ülikooli terviklikuks ja tasakaalustatud, teineteist rikastavaks identiteediks. 2. Meie-tunde tugevdamine ja ühistöise meelsuse saavutamine ülikoolis. 3. Ülikooli avatumaks muutmineühiskonna vajaduste suhtes ning samas rahvusülikooli rolli ja positsiooni kindlustamine Eesti ühiskonnas. 4. Ülikooli jätkusuutlikuks toimimiseks ja arenguks vajaliku raharessursi tagamine. 5. Viies ja võib olla kõige raskem väljakutse on sellise olukorra saavutamine, kus ülikooli inimesed usuvad nendele väljakutsetele vastamise võimalusse ja tahavad ennast sellele pühendada.

Samal teemal

Peeter Tulviste, TÜ rektor aastatel 1993–1998 :

Rektori valimistel lähtuksin kolmest peamisest kriteeriumist. Kas kandidaat on senises tegevuses ilmutanud missioonitunnet, pühendumust? Kas tal on tõhusa juhtimise kogemus ja kas ta on üles näidanud hea juhi kahte peamist omadust, milleks juhtimisteoreetikud üsna üksmeelselt peavad tarkust ja huumorimeelt? Kas ta on tõestanud oma suutlikkust langetada ebapopulaarseid otsuseid? Tähtsaimaks peangi viimast. Ammu on selge, et ainult ühte õppekeelt kasutav ülikool on tänapäeval määratud hääbumisele, kui see keel juhuslikult just inglise keel ei ole. Vastuseis ülikooli mitmekeelsusele on seni olnud ränk nii hästi rahvuse pärast muretsejate kui ka inglise keelt mittevaldajate poolt. Oleme jõudnud massikõrghariduse ajastusse. Teistest riikidest, mis jõudsid sinna mitukümmend aastat varem, teame, et mõnda aega kurdavad õppejõud juhmide tudengite ja tudengid arrogantsete õppejõudude üle. Õppetöö tase langeb mõneks ajaks. Meil tähendab see muuhulgas seda, et hulk andekaid noori läheb mujale õppima, neist vähestestki, kes lähiaastatel tudengiikka jõuavad. Nii on paratamatu, et osa erialasid tuleb kuulutada prioriteetseteks. Need on erialad, mida mujalt maailmast tullakse meile õppima, kusjuures tullakse sellepärast, et need on meil väga heal tasemel. Neid erialasid tuleb vastavalt ka finantseerida. Enamik erialasid, mis nii kvaliteetsed ei ole, saavad siis ka tunduvalt vähem raha kui prioriteetsed erialad. Rektori osa Euroopa teadusraha jagamise korraldamisel Eestis on oluline. Ükskõik, milline see süsteem lõpuks ka oleks, ei saa see põhimõtteliselt kõiki rahuldada. Need on asjad, mis nõuavad ebapopulaarseid otsuseid. Meil on vaja rektorit, kes on valmis neid otsuseid tegema. Loomulikult koos oma meeskonnaga. Tõenäoliselt jääbki tema Tartu Ülikooli viimaseks rektoriks, sest massiülikoolidele sobib paremini presidendisüsteem. Kui oleksin tudeng, otsiksin rektorikandidaatide juurest lisaks veel ainevaliku vabadust terve ülikooli raames ja ranget kinnipidamist õppejõudude kvaliteedi nõuetest.