Eesti haridus- ja teadusministeeriumis puhuvad uued tuuled. Senised ruumid on ministeeriumile ja tema allasutustele kitsaks jäänud ning pealinnas asutakse taas kolima.

1. juulil 2001 kolis haridusministeerium Tallinnast Tartusse Munga tänava endisesse Tartu Pangamajja – hoonesse, mille projekteeris ja ehitas aastatel 1935–1936 teenekas arhitekt Arnold Matteus Karl Burmani konsulteerimisel. Renoveeritud pangamaja rentimiseks on haridus- ja teadusministeeriumil leping 15 aasta peale. Uue hoone kasutuseks Tallinnas sõlmib ministeerium rendilepingu kuuldavasti viieks aastaks.


400 töötajat kolib uude paika

Haridusministeeriumi ja selle allasutuste ligikaudu 550 Tallinna töötajast hakkab 400 töötama uues majas. Tartusse jääb 130 ministeeriumi ametnikku. Endine haridusminister Tõnis Lukas väidab Eesti Päevalehes (vt Anneli Ammas, Haridus- ja teadusministeerium kolib suvel Ülemiste Citysse, 3.01.), et sisuliselt on tegemist hariduse juhtimise tagasitoomisega Tallinna. Lukas seda heaks ei kiida, seda enam, et endise pangamaja kasutamiseks Tartus on sõlmitud rendileping, mis lõpeb 2016. aastal. Samas on pendeldamine kahe linna vahel alates 2001. aastast olnud töötajatele vägagi koormav ning ministeeriumile kulukas. Väidetakse, et HTMil on seetõttu hakanud kaduma ka kindel struktuur.


Seitse haridusasutust ühte majja

Ministeeriumi kantsler Sirje Jõgiste kinnitab, et Tartust ei kolita ära. Tema sõnul on Eesti Päevalehes ilmunud artikkel eksitav. „Käsil pole mitte Tartust Tallinna kolimine, vaid Tallinna rakendusüksuste ühte keskusesse koondamine,” väidab Jõgiste. Esialgsete plaanide kohaselt koonduvad järgmised allasutused: HTMi koolivõrgu büroo, Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, Eesti Noor-sootöö Keskus, sihtasutused Archimedes ja Innove, Kutsekvalifikatsiooni Siht-asutus Kutsekoda ning Keele-inspektsioon. Neis on töötajaid kokku rohkem kui ministeeriumis, sellest on tingitud ka suurema pinna vajadus. Praegu on enamik pindu renditud ja/või paiknevad koolides, Eesti Noorsootöö Keskus näiteks Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis ja sihtasutus Innove Tallinna Polütehnikumi hoones. Asutused paiknevad mööda Tallinna laiali, paljudes on töötingimused murettekitavad ning ruumipuudusel pole võimalik ka uusi inimesi tööle võtta, nendib Jõgiste. Koolides asuvad pinnad jäävad koolidele kasutamiseks ning rendipindadele võetakse ilmselt uued rentnikud. “Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse maja läheb müüki,” tunnistab ta. Ka haridusministeeriumi üldosakonna juhataja Jaan Laidmets rõhutab, et ei koli mitte ministeerium –tegemist on Tallinnas asuvate ministeeriumi hallatavate asutuste ühte hoonesse viimisega. „Kindel on see, et riiklik eksamikeskus ja sihtasutus Innove kolivad Lõõtsa 4. Praegu lahendatakse küsimust, kas sinna läheb ka Kutsekoda. Need kolm allasutust kolivad ühte, siis hakatakse ehitama teist maja, kuhu lähevad kõik ülejäänud.” Laidmets ütleb, et ministeeriumi allasutused ei ole maja ainsad rentnikud. Kindlasti tuleb sinna teisigi. Et ruumilahendusi pole veel projekteeritud, saavad sisekujundajad maja tulevaste rentnike soove arvestada. Haridusministeeriumi riigivara talituse juhataja Indrek Riisaar ei soostunud enne 11. jaanuaril toimunud koosolekut (Õpetajate Leht trükiti samal päeval) täpsemat infot andma. Tema sõnul selgub alles siis, kes kuhu kolib. Tallinnas paiknevate allasutuste koondamine võib esialgsete plaanide kohaselt alata 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses. Aadressil Tõnis-mäe 11 asuv hoone jääb endiselt ministeeriumile. “See maja on ministeeriumi käsutuses ja seda me müüa ei kavatse,” kinnitab HTMi abiminister Erkki Piisang.
 

Kuhu allasutused kolivad?

Haridusministeeriumi koolivõrgu büroo juhataja asetäitja Ants Eglon teab, et kolimisega on kõige kiirem REKKil – hoonesse Sakala 21, mille ministeerium on otsustanud müüa, ei ole enam mõtet investeerida, samas vajab maja hädasti kapitaalremonti. Praegu töötatakse seal osalt juba avariiohtlikul pinnal. Erkki Piisangu sõnul on plaanis REKKi ja Innovet kolima hakata juba 2007. aasta teisel poolel. Ministeeriumi abiminister ja asekantsler kinnitavad mõlemad, et koha, kuhu kolitakse, otsustab konkurss – valitakse parim pakkumine. Eesti Päevalehe andmetel on üks variant kolida 7500ruutmeetrise pinnaga majja, mis kannab auväärse kultuuritegelase Johannes Käisi nime ning peaks kerkima Ülemiste Citys aadressil Lõõtsa 4, endise Dvigateli masinatehase territooriumil. Seoses Tartu maantee laiemisega on Ülemiste City saanud potentsiaalseks arenduspiirkonnaks, keskuseks sõna otseses mõttes. Haridusministeerium teatas oma kolimishuvist juba kevadel. Siis pakkus Riigi Kinnisvara AS talle asukohti aadressil Lubja 4 ja Lasnamäe 2, kuid need ei osutunud nii soodsaks kui Ülemiste City. Asukoha mõttes on see ka ministeeriumi töötajate meelest hea pakkumine. Johannes Käisi nime kandev paekivihoone paikneb Ülemiste City linnapoolses otsas vahetult Suur-Sõjamäe tee ja Lõõtsa tänava ristmikul ning koosneb kahest eraldi kasutatavast majast – kolmekorruselisest büroost(korruse põrandapindala 250 m2) ning endisest instrumentaaltsehhist (põrandapindala 1500 m2), kuhu rajatakse neljakorruseline klaashoo-ne, mille siseaknad avanevad maja keskosas paiknevasse siseõue. Kolme-korruseline büroo-osa avaneb Ülemiste City südameks olevasse parki ning on eraldi sissepääsuga. Hoone valmib suvel.

Ka õpetajatel on õigusi

Repliik

Talvisel ja kevadisel koolivaheajal võib tänapäeval eesti peresid kohata vist küll pea igas Euroopa suusakuurordis. Põhjamaades on iga mäekeskuse läheduses ka väga korralikult ette valmistatud ja hooldatud murdmaarajad. Ja vähemasti Soomes on need ka äärmiselt lollikindlalt tähistatud – asi, millest meie suusaradade hooldajatel poleks paha eeskuju võtta. Seda, kuidas nii suusatajaterivi algusesse kui ka lõppu paigutatud õpetajate valvsale jälgimisele vaatamata rivi keskelt mõned tegelased kehvalt tähistatud rajal sootuks vales suunas pöörasid või terve gümnaasiumi õpilased direktori osaval juhtimisel plaanitust kümmekond kilomeetrit pikema matka ette võtsid, on küll lõbus järeltulevatele põlvedele pajatada, aga kui rong on parajasti minemas ja lapsed kusagil omapead metsas, on asi naljast kaugel. Aga mitte loodetavasti ka sel talvel Eestiski veel maha sadavast lumest või suusaradadest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. Puudumine lapsevanema taotluse alusel – nii vist kutsutakse paberlikus asjaajamises puudumise seda varianti, mis läheb käiku siis, kui vanematel ei õnnestu oma tööd ja reisivõimalusi nii korraldada, et puhkus laste koolivaheajaga ühtiks. Olen minagi paar korda tõsiselt mõelnud, kas peaksin ikka õpetajana taotlusele nõusoleku märgiks oma allkirja andma. Kord olen oma aines iseäranis nõrgalt õpilaselt koguni küsinud, mis siis saab, kui ma alla kirjutamata jätan. Kas sõit jäetakse sõitmata? „Ei,” ütles poiss ausalt. Eks olegi taotluse mõte neis koolides, kus selle vorm ühtse ja ametlikuna kehtestatud on, pigem õpilase ja vanema südametunnistusele koputada ja teadvustada, et nad vastutavad ise selle eest, et äraolek ei jätaks lapse teadmistesse lünka. Olen kohanud korralikke koolilapsi, kes isegi vaheajal puhkusereisil olles usinalt kohustuslikku kirjandust loevad või ülesandeid lahendavad. (Vahel tundub neid vaadates lausa uskumatu, kui palju me kokkuvõttes õpilastele ka koolivaheajaks, mis justkui puhkamiseks mõeldud, tööd jätame.) Või kooliajal reisile minnes vahepealseid kontrolltöid mitte järele, vaid ette teevad. Samas ei puudu loomulikult ka need, kes naasnuna üllatunult küsivad, kas kodukirjandi, mille tähtaeg vahepeal ära olnud, peavad tõesti ka nemad esitama. Kipume alalõpmata kurtma, et vanematel on oma laste jaoks liiga vähe aega. Muidugi ei korva nädala-paarine ühispuhkus igapäevase tähelepanu puudumist, aga võib siiski tunduvalt parandada argikiiruses pinnapealseks ja üheplaaniliseks kippuvaid suhteid, vahel koguni oma last (või ka ema või isa) sootuks uue pilguga nägema õpetada. Parem puudumine lapsevanema taotluse alusel kui vanemad Kanaaridel ja laps omapead.

Keeleoskuse alus on suhtlemine

Küsimus ja Vastus       

2001. aasta sügisel alustasime koolis omaloomingupäeva korraldamisega. Ettepaneku selleks tegi Viljandi Maagümnaasiumi emakeeleõpetaja Aili Kiin, kes kuulub ka maakonna emakeeleõpetajate ainesektsiooni, mille kaudu saame oma üritusele rahatoetust. See päev toob meie majja iga aasta novembris kokku parimad kirjutajad tervest maakonnast.

Suleosavust saavad proovida 5.–9. klassi gümnaasiumi- ja põhikoolinoored. Osalejad saavad numbrikoodi, mille kirjutavad tööle. Võitjate nimed selguvad alles pärast hindamist. Korraldus näeb ette, et kirjutaja kuuleb ülesandest alles kohapeal. Ülesande täitmise eeldus on Jaan Rannapi teoste lugemine. Töid hinnatakse kahes vanuserühmas: 5.–6. ja 7.–9. kl. Ürituse esimesel aastal andsime ülesandeks kirjutada pala, mis kannab pealkirja „Et kõik nii, nagu oli, ära rääkida…”. Nii algavad ka koolipoiss Agu Sihvka seletuskirjad.


Agu Sihvka eeskuju järgi

Kalmetu Põhikooli õpilane Mihkel Lees kirjutas (vanemas vanuserühmas III koht): „Et kõik nii, nagu oli, ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Muril jälle mingi imelik hoog peale tuli ja kuidas ta mu valju haukumisega puu otsa ajas. Sellepärast olin ma väga solvunud. Või et tema, karjakrants, tuleb mind, puhast siiami tõugu kassi puu otsa ajama! Täpselt nagu hoov oleks tema valdus, kuigi mina elasin siin juba mitu head aastat enne, kui perenaine tõi süles koju niuksuva ja poolpimeda karvatopi, kes ei osanud õieti käiagi, jooksmisest rääkimata. Esimene aasta oli päris lõbus, aga mida suuremaks Muri kasvas, seda rohkem arenesid temas koerakombed ja seda halvemini hakkasime temaga läbi saama. Vanasti võisin rahulikult tema kruusist süüa, aga mida suuremaks ta kasvas, seda vähem talle see meeldis ja kui ta lõpuks minu peale suisa urisema hakkas, oligi meie sõprus läbi. Minu puu otsa ajamine aga oli viimane piisk karikasse ja ma otsustasin talle kõik tagasi teha. Tegelikult on ju kõigile selge, et kassid on targad ja koerad üsna juhmid. Peale lõunast uinakut otsustasin ma seda lihtsat tarkust ära kasutades talle kätte maksta. Lihtsuses peitub võlu, arvasin ma, ja leidsin, et kõige lihtsam viis koerale tagasi teha, on teda veidike ärritada. Mõeldud-tehtud.”


Dramatiseeringutest luuletusteni

Loomingukonkursi korraldajana arvan, et kõige raskem ülesanne oli ühe teose põhjal dramatiseeringu kirjutamine, aga loomingulised lapsed said hästi hakkama. Näitemänge koolilaval esitamiseks annab ju kirjutada pea igast teosest, Rannapi raamatud sobivad selleks suurepäraselt. Võidutöödeks said hästi sõnastatud remarkidega dramatiseeringud teostest „Tuukerkoer Torru” (nooremas vanuserühmas I koht Heleen Kallaste, Halliste PK) ja „Kasulaps” (vanemas vanuserühmas I koht Mihkel Lees Kalmetu PK). Omaloomingupäeval kohtuvad lapsed mõne kirjandust armastava inimesega. Nii on meil külas käinud lastekirjanik Jaan Rannap ise, kes väga köitvalt jutustas oma teoste tegelaste prototüüpidest. On ju toonekurg Tooni elutsenud ja Agu Sihvka tembutanud meie kandis. Oma värsse on lastele esitanud luuletaja Contra (Margus Konnula), kes osales ka þürii töös ja oma eelistused põhjendas väga mahlakalt. Järgnevat luuletust kommenteeris ta nii: „Esikoht, mis esikoht! On välja kukkunud uskumatult hea tänapäevaste multikasarjade paroodia. Mõtlen neid, kus on võetud tuntud muinasjututegelane ja pandud tegema tont teab mida. Sellised tuntud tegelased on ka Kiilike ja Sihvka. No lugege ja imetlege – luuletus nagu seebiooperi libreto.” Parimateks luuletajateks osutusid Talvike Mändla Tarvastu Gümnaasiumist ja Kati Meos Viljandi C. R. Jakob-soni nim Gümnaasiumist. Katkend Talvike Mändla luuletusest „Sihvka ja Kiilike”: Ning Kiilikese sõber Sihvka aru andma hakkas, ja sõber Obukakuga koos ostis uue ratta. Nüüd Kiilikesel meel on must, sest pole ühtki sõpra, ja kurbus kippus kallale – see pole tore just. Ja Sihvkalgi on tuju halb, uus ratas kaheksas, ja Obukakk on solvunud, ei räägi Sihvkaga. Nüüd Kiilike taas koduteel, käes suveniirikott. Seal sees on autovõtmekimp ja vana mütsilott.

Noorte seas populaarne luuletaja leidis töid lugedes, et lastel on arusaamad luuletustest lihtsalt teised kui temal, need on veel rikkumata sisu ja vormi teatavatest nõuetest. Kuna tase on üldiselt ühtlane, peab eelistama neid, kelle töid on huvitavam lugeda.


Loomalugudest puudust ei tule

2004. a sügisel oli külas Eesti Kirjandusmuuseumi teadur Kadri Tüür. Enne kohtumist õpilastega oli tarvis kirjutada lugu, milles inimene taltsutab mõne looma. Töö ajendiks olnud Jaan Rannapi looma- ja linnulugusid iseloomustab kirjutamis-viisi tõetruudus. Otsuse tegemisel eelistatigi töid, mis kirjeldasid mõnd Eestis leiduvat looma- või linnuliiki enam-vähem realistlikult. Töid lugedes selgus, et õpilastel seostus „metsikuse” mõiste eksootilisusega – tegelasteks gepard, dingo, känguru, lõvi ning tiiger, lugudest ei puudunud ka jeti, lohe ja tulnukas. Lisaväärtuseks pidas külaline lugudes esitatu loodusteadlikku korrektsust. Kuna tegu oli siiski kirjandus-, mitte loodusteadusliku võistlusega, võeti arvesse ka lugude kompositsioon, selge ja asjakohane sõnastus ning loo edenemise loogiline motiveeritus. Nooremas vanuserühmas võitis Heli Eller Halliste Põhikoolist looga „Metsik kass”, vanemas vanuserühmas tuli esikoht samuti meie kooli, Torhalla-Maarja Metsniin kirjutas loo „Jahikoer Lakki”. „Lakki on keskmist kasvu emane laika. Ta on inimeste poolt hüljatud ja tänavale visatud lemmikloom. Kuna ta on juba pikemat aga olnud tänaval, on ta inimestest juba võõrdunud. Ta elab ühes põlenud majas, kus talle on seltsiliseks tänavakassid. Süüa otsib ta varahommikul, lausa koidu ajal. Kuna ta hulgub mööda suurlinna tänavaid, pole toidukohta vaja muretseda. Ikka on mingi söögikoha taha visatud toidujäätmeid. Kuid pole kerge toitu hankida, kui seda otsivad nii paljud tühjad kõhukesed. Ei ole päeva, mil Lakki poleks pidanud toidu pärast kaklema või hambaid näitama. Ühel päeval, õigemini varahommikul, kui Lakki jälle hommikusööki hankis, leidis ta ühe lihapoe. Ja selle poe taga olid äravisatud jäätmed. Milline luksus! Lakki jooksis kohe sinna ja ennäe imet – keegi pol-nud veel seda puutunud! Lakki sai oma kõhu ilusti täis söödud, ja liha jäi ülegi. Ka järgmisel päeval käis ta seal. Ja nii see koht muutuski Lakki toidulauaks. Ükskord, kui laika jälle sinna läks, nägi ta naist, kes pani pappkastide peale lihajäätmeid. Naine nägi Lakkit ja Lakki nägi teda. Naine ütles: „Ah sina oledki see koer, kes siin söömas käib?! Ära karda mind, ma ei tee sulle midagi halba!” Kuid Lakki astus paar sammu tagasi, kes teab, äkki viimaks võtab mu kinni ja viib koerte varjupaika. Kuid midagi oli selles naises, mis talle meeldima hakkas. See oli vist hell süda, mida Lakki polnud ammu kohanud. Naine tuli ligemale. „Ära karda,” ütles too heledapäine naine. Lakki seisis paigal. Mida teha? Äkki on see siiski mingi lõks? Või tahab naine siiski head? Selle ajaga, mil Lakki mõtles, oli naine jõudnud üsna lähedale, ta kükitas. „Minu nimi on Veronika. Ja mis on sinu nimi?” Lakki haugatas ja läks Veronikale ligemale. Kõigest paar sammukest, nii igaks juhuks. Ta jooksis siiski minema. Sellel päeval ei saanud ta midagi süüa. Õieti polnud nagu tahtmistki. Ta läks parki, kus mängisid lapsed. Lakki oli seal terve päeva, ainult vaatas inimesi. Ta mõtles nende olevuste peale. Äkki ikka on võimalik, et mõned inimesed on head? See väike laikake oli oma elus näinud nii palju kurjust, mida inimesed loomadele teinud on. Kui palju ta oli näinud surnuks pekstud kasse ja nälginud kutsikaid. Tihti on ta näinud, kuidas uputatakse kassipoegi või visatakse uksest välja lemmikuid.”


Almanahhi eessõna on valmis

Hulkuvate loomade probleem on tänapäeva Eestis jätkuvalt üsna tõsine ning minu arvates on õige juhtida laste tähelepanu sellele, et enne, kui me ei suuda toime tulla oma traditsiooniliselt kodustatud loomadega, ei ole mõtet ka metsloomi inimese tahtele allutama hakata. Ürituse juubeliaastal traditsioonilist kirjutamist ei olnudki. Võisteldi viktoriinis, nauditi teoste põhjal valmistatud etteasteid ja söödi sünnipäevakringlit. Mullu novembris tulid kirjutajad kokku juba kuuendat korda, et kirjutada muinasjutt, milles seiklevad Rannapi rohkem ja vähem tuntud tegelased. Tulemused selguvad uueks õppeveerandiks. Selline loomevõistlus aitab kindlasti kaasa laste lugemusele, loovusele ja kirjaoskusele. Lastele tuleb seni, kuni raamat veel vähegi au sees, anda võimalus end teostada. Kirjutatud jutukestest on plaanis välja anda almanahh. Jaan Rannap on juba eessõnagi lahkelt valmis kirjutanud.

Anneli Merila,
emakeeleõpetaja

Lõvihüpe – lõvi hüpe läbi Euroopa kunstiajaloo

Mis on kunst? Kes on kunstnik? Millest räägivad kuulsad maalid? Kas keskajal ei osanud inimesed joonistada? Kas Rembrandtil leidus ateljees tõesti ainult tumedaid värve? Kas Antiik-Kreekas olid kõik mehed muskleis? Et leida neile ja paljudele teistele küsimustele vastuseid, tuleb meile appi lõvi, kes läbi kunstiajaloo hüpates püüab asjas selgust luua. Vaatame eri ajastute maale ja skulptuure, püüame mõista, miks on ühte ja sama looma nii erinevalt kujutatud? Püüame vaadata maalide sisse ja näha, mida neil meile jutustada on. Lõvihüpe on 1.–3. klassile suunatud lõbus ja hariv töötuba, kus lisaks Euroopa kunstiajalooga tutvumisele saab ka ise midagi vahvat meisterdada. Osalemine on igale klassile prii, vaja läheb vaid kahte koolitundi, millest esimeses kehastuvad kõik lapsed tarkadeks kunstiteadlasteks ja vaatavad kauneid maale ning skulptuure. Teises tunnis ollakse ise kunstnikud ja meisterdatakse põnevate vahendite ja meetoditega lõvi. See on hea võimalus tuua vaheldust ja uut lähenemist kunstiõpetuse tundi ning anda lastele esimene kokkupuude Euroopa kunstiajalooga. Töötuba toimub kokkulepitud ajal kümnes koolis (igas koolis 1–2 klassi). Eelistatud on väiksemad maakoolid. Kõik materjalid ja muud kulutused katab projekt. Lisainfo ja registreerumine: L6viprojekt@hotmail.com, Projekti toetab Euroopa Ühenduse programm Euroopa Noored.

 Karin Nugis,
projekti juht
 

Keeleveebis saab mõisteid uurida

Sõnastikuportaalis http://keeleveeb.edu.ee on kasutamiseks väljas 14 seitsmenda kuni üheksanda klassi õpilastele mõeldud mõistete sõnastikku. Sõnastikud hõlmavad kõiki õppeaineid, välja arvatud keeled, olles mitme aine puhul esimesed omataolised Eestis. Veebiversiooni aluseks on mullu haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel Tartu Ülikoolis valminud ja ülikooli kirjastuse avaldatud seletavad sõnastikud, milles on eestikeelse seletuse kõrval ka termini tõlge vene keelde ja põhikäändevormid. Keeleveeb on portaal, milles saab teha päringuid korraga enam kui 50 sõnastikku.

Baltic News Service

Mõte

Kui ma oleksin praegu õpetaja,siis mis ma teeksin, kui peaksinõpetama töövihiku järgi, mille ülesandes esineb sõna miilits¥See probleem hakkas mind piinama pärast seda, kui Posti-mehes ilmus 7.12.06 artikkel, millest sain aru, et selline asi võib last ideoloogiliselt kõvasti kahjustada. Mõtlesin välja järgmise variandi.

Kõigepealt ütleksin, et nõukogude ajal ei olnud politseinikku, vaid oli miilits (selline seletus olevat töövihikus sulgudes olnudki). Avastasin, et siin avaneb suurepärane võimalus lõimimiseks.


Palju võimalusi lõimimiseks

Ütleksin, et küllap on selle ülesande teinud keegi autor juba mitme-kümne aasta eest ja autoriõiguse järgi ei tohigi tema teksti muuta (lõimimine õiguskasvatusega). Siis räägiksin, et tsaariajal oli hoopis san-darm, keda meie rahvas hüüdis kardavoiks, ja et nt Itaalias on politseiniku asemel karabinjeer (sõnavara arendamine). Edasi ütleksin, et revolutsioonide ja suurte ühiskondlike muudatuste ajal on kalduvus kõike ümber teha, näiteks Suure Prantsuse revolutsiooni ajal muudeti ära isegi kalender ja kuude nimetused (lõimimine ajalooga). Eestis polnud muidugi tegemist uuenduse, vaid vana eestiaegse nimetuse taastamisega. Ja kui tunnis veel pisut aega jääks, räägiksin õpilaste lõbustamiseks ühe omal ajal tuntud loo. Nimelt oli miilitsate haridus mõnel pool kehvavõitu ja hakati nõudma, et neil peab olema täielik keskharidus. Rahva seas levis siis küsimus, miks käivad miilitsad sageli kahekesi. Aga sellepärast, et neil oleks kokku keskharidus (lõimimine folklooriga). Kära selle õnnetu ülesande pärast tundub mulle analoogiline looga, mille jutustas legendaarne Vändra matemaatikaõpetaja ja ÜPUI president Enn Nurk. Nemad said koos Aksel Telgmaaga üleliidulisel konkursil oma matemaatika õpiku eest kõige kõrgema auhinna ja õpik läks käiku kogu N Liidus. Enne seda aga pidid nad mõningaid ülesandeid muutma. Näiteks esines ühes tekstülesandes sõna vorst ja idapoolsetes piirkondades ei teadvat õpilased, mis asi see on.


Ideoloogilised õudused

Ainult miilitsa pärast poleks ma seda lugu kirjutama hakanud. Mulle näib, et tegemist on hoopis laia ja põhimõttelise küsimusega, mis tuleb selgeks rääkida. Postimehe nimetatud artiklist ilmnes nimelt veel, et eriti negatiivne on, et mitmed ülesanded suunavad ENEKEst kasutama. Arvan, et selliseid ülesandeid on pakkunud enam-vähem kõik õpetajad ning lisaks soovitanud ENEt ja muud nõukogudeaegset teatmekirjandust. Kuidas peaksid siis õpilased oma kirjandeid, esseid ja uurimistöid tegema?Ega ometi üksnes Interneti abil?


Kas hakkame jälle raamatuid põletama?

Ärksamad õpilased kasutavad teatmeteoseid ka omal käel. Meie kodud on nimetatud kirjandust täis (peale selle muidugi hulgi muud nõukogude kirjandust), sageli esivanematelt päritud. ENEKE ilmus trükiarvuga 75 000 (mäletan, et seisin ise selle tellimise sabas) ja ENE/EE tiraažiga 220 000. Kas peaksime ka ENE kasutamise ära keelama ja lubama kasutada EE 5. köidet aastast 1990, mis algab keset k-tähte (esimene märksõna on siin konjak)?Või peaksime need sobimatud raamatud kooliraamatukogudest kõrvaldama?Spetsfond oli iseloomulik, nagu praegu tavatsetakse öelda, ühele teisele ühiskonnale. Muide, praegu kehtiv, 2002. aastast pärit õppekava näeb ette nt Smuuli ja Sütiste tekstidega tutvumist põhikoolis, gümnaasiumis aga koguni Jakobsoni, Leberechti ja Hindi tundmist. ETV tutvustab pidevalt eelmisest ühiskonnast pärit eesti filme. Ja nii edasi. Kogu see materjal sisaldab märksa suuremaid ideoloogilisi õudusi kui sõna miilits. Mida siis teha? Minu arvates ongi õpetaja üks funktsioone õpilastele selgitusi jagada ning nende kriitilist mõtlemist kujundada. Sedasama võiksid teha ja küllap teevadki lapsevanemad, vanavanemad ja teised lähedased. Nõukogude ajal toimis meil teatavasti üsna edukalt nn variõppekava, st õpetaja selgitas õpilastele või andis kaudselt mõista (kuidas kellegi veendumused ja/või julgus selle võimu eri etappidel lubasid), kuidas asjad tegelikult on ja olid. Miks me siis nüüd ei või seda avalikult teha?


Tähtis on mitte alluda ajupesule

Rääkida tuleb tõtt. Ja jumala pärast mitte korrata seda viga, mida nii tabavalt kirjeldab vana anekdoot. Armeenia raadiolt küsitakse, mille poolest erineb sotsialism kapitalismist. Nimelt selle poolest, et kapitalismi puhul toimub inimese ekspluateerimine inimese poolt, aga sotsialismis on vastupidi. Minu meelest tuleb eesmärgiks seada mitte õpilaste ideoloogiline süütus, vaid nende ideoloogiline karastatus ning allumatus manipuleerimisele ja ajupesule. Ja veel – tõesti oleks vaja üht ENEKEsele analoogilist uut teost. Mitte ainult ideoloogilistel kaalutlustel, vaid veel enam sellepärast, et vahepeal (ENEKEse esimene köide ilmus 1982. ja viimane 1986. aastal) on juurde tulnud tohutult uut materjali nii teaduse, ühiskonna kui ka kaunite kunstide alal (Eestit hõlmavat veel eriti palju), mida uus teos peaks sisaldama. Mul pole aimugi, millised on Eesti Entsüklopeediakirjastuse plaanid, äkki seda juba kavatsetaksegi?

Kirjakast

Üllatus

Esimese lume aegu astusin mööda ühest hekiga ümbritsetud Tallinna koolist. Tunnid olid ilmselt ammu läbi, sest kooli uksest väljus ainult üksikuid koolipoisse ja -tüdrukuid. Heki nurga taga peaukse juures vedasid (tahaksin öelda pinutagust, aga kes see tänapäeval enam pinutagust tirib!) suitsu kaks vanema klassi tüdrukut. Üks väiksem ja tugevama kehaehitusega, teine suurem ja kleenuke. Mind suitsutirijad intrigeerivad, sest, tule taevas appi, mida nad oma tervisega teevad! Mina tegin nooruses kümme aastat sporti ja katsu sa siis suitsu teha. Nii ei saanudki kommet külge. Nii ma neile vaikselt ligi astusingi ja mainisin, et seda mürgist suitsu nad rakkudest enam kätte ei saa. Uurigu kas või statistikat. Suitsutirijad viiakse varem surnuaiale. Neil, elupõletajail, jääb elamata suur osa ilusamat aega, kus inimene juba elu paremini mõistab. Kümmekond aastat ikka. Aga seegi suitsetatud elu on ärasuitsetatud, ilma suurema mõnuta. Neiud silmitsesid mind, üks imestusega, et kes selline häbematu nende keskustellu sekkub, teine põlgusega. Väiksem poetas oma suitsu vaikselt lumme. Pikem jäi tunnistama, kui kaua see taat oma häbematust jätkab. Ligi astus ka paar vanema klassi särasilmset poissi, kes tundsid huvi, miks ma neide tülitan. Tõelised dþentelmenid. Saanud teada, eemaldusid noormehed vaikselt. Seejärel viskas ka teine daam oma suitsu lumehange ja nad lahkusid. Poistelt kuulsin, et need tüdrukud olnud õpetajad. See ðokeeris mind veelgi enam. Aga tont nendega. Arvan, et ega nemad ole ainukesed. Ülo Vooglaid kirjutas Õpetajate Lehes, et ühiskond on kõlbeliselt alla käinud. Tal on õigus. Aga meie väikeses riigis peaks olema kordi lihtsam rahvas jälle paremale teele keerata kui suurel ja laial Venemaal. Meil on seda väikest rahvahulka palju lihtsam harida. Kuigi, nagu selgub, tuleb neid harijaid ka veel harida. Aga see harimine peab algama hällist peale. Raha peaks meil olema, sest laseme praegu tuulde miljardeid kroone. Ja seda eeskätt meie halvasti korraldatud kasvatuses. Kui neist miljardeist mõnigi kinni püüda, võime noorte pinutaguse tirimisele mis tahes tervislikke kompensatsioone välja pakkuda. Haridusjuhid, võtkem see asi hariduse juhtimisel tõsiselt käsile.

Aadu Rast


 

Tahan ka Pariisi!

Juba jõulude paiku võis hoomata, et valimisvõitlus on alanud. Sugulaste-tuttavate heade jõulusoovide hulgast leidsin ka südamlikud soovid uueks aastaks mulle võõrastelt, kuigi juba vanadelt kirjasõpradelt – isalt ja pojalt Rataselt. Järgmine päev oli mu Mustamäe-korteri postkastis välisminister Urmas Paeti näopildiga uusaastakaart. Kahjuks küll päkapikumütsita, mis oleks kaudseltki jõuludele viidanud. Emalikult hoolitseb oma linnaosa rahva eest linnaosa kunagine vanem, keskerakondlane Helle Kalda. Tema õnnesoov oli vähemalt asjalik – kaardi tagaküljel oli eluks tarvilik 2007. aasta kalender. Lausa klantspaberil seinakalendri saatis mulle kunagine haridusminister Peeter Kreitzberg. Ole meheks, sai teine köögiseinale kleebitud. Huvitav, mis see kõik saatjatele maksma läks? Nüüd loen ajalehest, et IRLi esinumber Mart Laar lubab igale põhikooli viimase klassi õpilasele sülearvuti. Aga õpetajale? Millal need 15aastased valima jõuavad, aga mina võin minna juba märtsis. Kui lähen. Või polegi see arvutilubadus tõsiselt võetav? Ja kui tõsiseltvõetav on HTMi kava saata õpilased silmaringi avardama Pariisi, Rooma ja Moskvasse. Et igal õpilasgrupil peab olema saatjaks ka õpetaja, olevat väike võimalus reise kaasa teha ka 600–800 õpetajal. Paluks mind kirja panna – Moskva-reisist loobun, sest olen seal nõuka ajal juba kordi käinud, aga Pariisi ja Rooma ei ole saanud. Ma pole veel otsustanud, millist erakonda valida. Jään ootama, milline erakond õpetajale kõige soodsamad peibutuspardid välja pakub. Head nuputamist!

 Ilse Raudoja

Kui mina olin veel väikene mees

Enn Tarvel, 8. klass, Rakvere Eesti Keskkool: tulevase ajalooprofessori ja
akadeemiku aines on selgesti aimatav.

Koolimure – suur mure

Kool oli maal omal ajal seltsielu keskus, lastepeod toimusid koolimajas. 1936., Palusalu furoori aastal olin neljane. Minu jõulusalm kõlas järgmiselt: „Hurra-hurra, Kristjan murra! Palusalu, anna valu, riigivanem kingib talu.” Järgmisel aastal tuli koolijuhataja Saar minu juurde kuulama, kõrv pikal, et mida laps nüüd loeb –oli aga lihtsalt üks tavaline jõululauluke. Tegin ka ise jõulupuu – kassi jõulupuu. Kass Juhan elas laudas, tahtsin talle inimeste jõulupuud näidata. Ei huvitanud see teda, rabeles lahti. Viisin tema jaoks lauta väikese jõulupuu. Varaküps, nagu olin, ei hakanud ometi lauta maha põletama – riputasin kuuse otsa silgud. Läksin verivärskesse nõukogude kooli, 16. septembril 1940. See oli Annikvere algkool, kunagine Vihula ministeeriumikool. Õpetajaid ma ei kartnud, olid mõlemad tuttavad inimesed. Ema kuulus õppenõukokku ja kooli hoolekokku. Siiski tundsin suurt muret – koolimuret. Mäletan täpselt, kuidas istusin eelmisel õhtul aias õunapuu otsas, elu tohutu muutumine õlul. See oli põhimõtteline, eksistentsiaalne mure. Poliitiline mure polnud veel konkretiseerunud, kuigi oli juba minulgi teadvustunud. Üks 1. klassi poiss, kuid juba vana olija, teist aastat koolis, jooksis üle pinkide. Koolijuhataja ütles: „Sina oled vanem mees, näitad noorematele, kuidas koolis peab olema” – ja pani ta nurka. Mind tõsteti peagi üle teise klassi. Koolijuhataja Priit Saar küüditati 14. juunil 1941. Mängisin parajasti trepi ees, kui erutunud ema tuli ja ütles, et öösel oli küüditamine. Meid vennaga otsustati jalamaid Tartusse onude juurde saata. 15. juunil pandi bussi peale, talvepalitu kaasas. Peatus oli kohe meie heki taga. Ema jättis pisaraid tagasi hoides hüvasti, olles kindel, et neidki isaga viiakse ära. Isa oli abivallavanem ja volikogu pidev liige. Läks siiski õnneks. Üks meie kü-la taluperemees, kes hakkas kommunistiks, olevat täitevkomitee liikmena seisnud selle eest, et külast kedagi ei küüditataks. Tapal, kus tuli ümber istuda, seisid rongid. Vaguni tillukesest aknast paistis koolijuhataja, oli ka teisi omakandimehi. Trelle ees mäletatavasti polnud. Nii nägin loomavaguni luugist viimast korda oma õpetajat. Teelgi oli näha küüditatute ronge. Onu Peeter (Peeter Tarvel, Tartu Ülikooli ajalooprofessor – toim) elas Päeva tänavas, onu Juhan (Johannes Kallak, kooliõpetaja ja lastekirjanik – toim) Kungla tänavas Tamme staadioni lähedal. Käisime muuseumides, ka Raadil. Päeva tänav ei olnud just raudtee lähedal, aga auruvedurite vuhin ja mürin saagis närve, und ei tulnud. Teadsin suurepäraselt, et sõda on puhkemas. Muidugi mitte omast tarkusest – kõik teadsid. Pärast sõja algust sõitsime ruttu koju tagasi. Valitses pideva hirmu seisund. Täis-kasvanud aeti kraavitöödele. Isa läks, aga elas koos Haljala apteekri ja paari teise mehega hoopis sugulaste juures aida all. Hobused kästi ära viia, vastasel korral kehtis ähvardus sõjatribunali otsus 24 tunni jooksul täide viia. Tädi ütles: eks tulge võtke ise hobused; need olid maantee ääres karjamaal, aga naabri lepiku kõrval. Ei julgenud ükski täitevkomitee mees minna sinna hobuseid püüdma. Kõige suurem hirm aga oli 1944. aastal venelaste tagasituleku ees. Oli põhjust: partisanid olid juba veebruaris tapmistega üle Peipsi külas käinud. See oli õudus teadmatusest, lõplikkuse, paratamatuse tunne. Hitchcocki „Linnud” on selle kõrval lapsemäng. Paar nädalat ei tulnud und. Sakslaste vooride lahkumise ja venelaste tuleku vahele jäi mitu päeva, suvivili ootas kokkupanemist. Laulsin üksi põllul neid laule, mis juba natukese aja pärast olid keelatud. Sõjajärgne kool oli küllaltki ebanõukogulik. Õpetajateks oli omaküla inimesi: üks noor neiu, üks soomepoiss, üks kohalik taluperemees, kes Berliini ülikoolis käinud, jt. Ajalugu jm õpetav Arnold Kook oli tuntud vapsi vend ja tubli napsivend. Tema õpetas meid programmivabalt, kirjutasime 6.–7. klassis konspekte. Kuid kool on süsteem süsteemis, eksameid tuleb teha programmide järgi. Siis korraldas ta julgelt näilised eksamid, kus igaühel oli pilet ette teada.

Suusamaja või liblikad? Miks mitte mõlemad?

Õpetav tundmatu

Saladusi jääb õpetamistöösse alati. Igavesti.

Pärast jõuluküpsiste tegemist võtad hakklihamasina lahti, sest see tuleb puhtaks pesta. Sinna ei jää midagi saladuslikku. Olemata kellassepp, võid osadeks võtta äratuskellagi. Õpetamist tükkhaaval laiali ei laota, sest imaginaarosa temas ei ole niisugune jupp nagu näiteks vedru. Ses mõttes ei ole didaktika kunagi lõpuni kirjeldatav. Kui me vähemalt oskaksime näha, kuhu kanti see imaginaarosa võib jääda! Mulle saadeti edasi üks kiri, mille oli kirjutanud abiturient. Kooliplika, kes tahab hakata Tartus õppima kirjandust. Ta oli lugenud väheldase kaustiku paksust teost, mis võinuks kuuluda tema vanavanavanemate raamatute hulka (ilmunud 1902). Neiu oli leidnud raamatust faktilise seose, mida ta ei osanud seletada, ja küsis asjaomasest asutusest nõu. Tolles asutuses pädev asjatundja puudus ning nii jõudiski kiri minuni. See, et gümnaasiumi lõpetaja t-hab saada targemaks, ei vaja seletamist. Mõtlema pani muu. Kui põhjalikud võiksid olla niisuguse neiu teadmised vanimast eesti kirjandusest 16. sajandil, kui talle on värskelt puutunud kätte erialane raamatuke 20. sajandi algusest, kuid mitte ainsatki hilisemat uurimust, millest ükski pole ei erifondis ega rariteet? Ilmselt pole ta filoloogide tütar, muidu leiduks tema vanematekodus vähemalt mõnigi nendest uurimustest. Kelle poole oleks ta pidanud kõige esimeseks pöörduma? Emakeeleõpetajat ta vahest umbusaldas. Laps, kes tahab õppida filoloogiat, kuid põlgab oma eesti keele ja kirjanduse õpetajat, polegi väga haruldane. Ea poolest teismelise ja täiskasvanu vahele jääv neiu oleks võinud oma küsimusega pöörduda ka kooli raamatukokku, sest küsimus oli raamatulooline. Kui ta seda tegigi, siis vajaliku tulemuseta. Vastuse sai ta inimeselt, kes ei tunne teda ja kelle poole ta ei pöördunudki. Polnud mingit põhjust vastata talle arrogantselt, täpsemini –lasta talle oma vastuse sisu edasi saata. Südamele jäi hoopiski see, et neiu, kes tahtis teada tõtt, varjas oma perekonnanime. Sellest oli toodud ainult esimene täht. Milleks talle tõde esimestest eesti keelt sisaldavatest trükistest 16. sajandi algul, kui ta varjab tõde iseenese suhtes? Küsimus ei ole retooriline, sest tõe tunnistamine enda kohta vôib nõuda nii julmust kui ka künismi, mis kumbki ei ole tunniplaaniained. Lihtsalt noorel inimesel tekkis küsimus valdkonnas, kus leidub rohkesti valgeid laike, ja teadmata, kui palju neid just on, uskus ta siiski, et äkki on kuskil keegi, kelle jaoks on maailmas valgeid laike vähem kui abituriendi peas. Seda, et Interneti universumis tuleb oma nimi võõrale saadetavas kirjas kirjutada alla täielikult, polnud talle keegi õpetanud ega temalt vist ka nõudnud. Ta tahtis täpsust suuremas ega osanud olla täpne väiksemas. Kes pidanuks talle seda õpetama? Kui elu ise, siis elul teatavasti ei ole ei ainekaarte ega õpistrateegiaid. Formaalselt ei ole tal midagi, praktiliselt on tal (1) tehnoloogiline sund, (2) meeldejääv kogemus ja (3) keegi, kes ei pea õpetamist paljuks. Hariduspoliitika eesmärgiks peaks olema kindlustada, et seda ”kedagi” oleks võimalikult rohkem. Mille taha asi pidama jääb? Selle taha, et meil on paigast ära suhe ennetava ja korrigeeriva hariduse vahel. Selles pole midagi erakordset, seda juhtub kogu aeg, paratamatult. Praegu on see suhe kriitiline seepärast, et juba tehtud vigu tuleb parandada rohkesti, kuid samas pole selge, kui paljude vigade eest tuleb hoiatada ja kas need hoiatused ka mõjuvad. Tulgem meie raamatuneiu juurde tagasi. Ta valdab arvutit klaviatuuri ulatuses ning oskab Internetis kobada. Ta teab, mida tahab edasi õppida, ning usub, et on väärt kõrgemat haridust. Miks ta siis arvab, et teised on väärt ainult tema perekonnanime esimest tähte? Teda pole varem selle üle mõtlema pandud. Jääda ootama, millal elu ise talle selle selgeks teeb, tähendab loota juhusele. Olukorras, kus me nii väga tahame olla innovatiivselt väljapaistvad, on lootmine vedamisele väga vaieldav risk. Kihlvedu tundmatuga. Pidurdaksin targemaks saamist vähem, kuid oleksin tundmatuse usaldamises tagasihoidlikum.

Rahva- raamatukogu

Rahvaraamatukogu seadus sätestab, et rahvaraamatukogu eesmärk on tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile, toetada elukestvat õpet ja enesetäiendamist. Seega on teretulnud kõik! Mida on meil pakkuda? Suurtes linnaraamatukogudes on lihtne – kui rahakott kannatab, tuleb tellida kogu ilmuv kirjandus! Meie saame kümnest ilmuvast raamatust tellida ehk ühe ja, tsiteerides Valle-Sten Maistet, „igale maitsele ja maitsetusele”, kuid siiski kõigile midagi. Üks meie vastutusrikkamaid töölõike on soovitamine. Samas ei tohi me lugejale kaarna kombel kallale karata. Kas soovitada tuleks lähtuvalt lugeja kunstimaitse arendamise eesmärgist või tema soovidest? Kui lugeja tahab näiteks midagi romantilist, midagi inimsööjatest või midagi elulist, mis ei tohi aga surmaga lõppeda või midagi tänapäeva Eesti elust, mis ei tohi olla ainult ühest tegelasest ega armastusest… Tavaliselt küsitakse, millest raamat räägib. Tubli raamatukoguhoidja loeb öösiti kõik uued raamatud läbi ja oskab üht-teist öelda. Üle 30 aasta seda tööd teinuna julgen tunnistada, et ei tunne oma lugejaid ega tea, mida keegi seekord minult ootab. Vahel ei tea ma isegi, mida loeksin. Seetõttu algab soovitamine alati meeleolu ja ootuste väljaselgitamisest ning ainult koos saame parima tulemuse. Oleks ju lugeja alahindamine, kui eelmisel korral võetud Cartlandi armastusromaanile toetudes hakkaksingi talle ainult lihtsakoelisi ja samasisulisi pakkuma. Kes on meie lugejad? Vanem põlvkond, suured lugejad, on jäänud kehva silmanägemise tõttu lugemisest eemale. Noored hakkajad on maalt läinud Soome, Rootsi, Norrasse, Iirimaale, Ameerikasse... Spetsialistid ja õpetajad jõuavad juba endale ise soovitu osta. Lapsed on nii targaks saanud, et õpetavad mindki – Internetist saab raamatu kokkuvõtte välja printida ja õpetajale anda ning lugemisele kuluv aeg on vaba. Viis aastat tagasi oli meie suurim mure hankida arvutid. Nüüd on Eesti igas raamatukogus lugejatele Interneti-ühendusega arvutid, kuid kasutajaid napib. Nutune jutt. Tegelikult polegi lood nii kehvad, raamatukogud on iga aastaga saanud ilusamateks, nüüdisaegsemateks, rikkamateks. Ja tundub, et oleme ka vajalikud. Millega muidu seletada, et Adavere aleviku ja lähiümbruse külade ligikaudu tuhandest elanikust käis 2006. aastal vähemalt korra raamatukogus 447! Erilise tähelepanu all oli eelmisel aastal kohaliku kooli õpilastele nn kohustusliku kirjanduse muretsemine. See edenes tänu Viljandi ja Tartu arvukatele hästivarustatud antikvariaatidele isegi oodatust paremini. Meie kooli õpilased ei saa kurta, et nad oleksid lugenud küll, kuid raamatut polnud. Tore, et paljudes koolides toimuvad endiselt raamatu- ja raamatukogutunnid. Polegi ju tähtis, kas need viiakse läbi kooli- või läheduses olevas rahvaraamatukogus, samuti ei maksa otsida kooli- ja rahvaraamatukogu kokkupuutepunkte, nad on lihtsalt omavahel põimunud, et täita ühist eesmärki – anda haridust ja haritust!

Eelmise nädala Õpetajate Lehes ilmus lugu sellest, et õpetaja andis teda roppude sõnadega sõimanud õpilasele kõrvakiilu ja sai selle eest karistada – 30 tundi koristamistöid.

Lembit Jakobson, suurte kogemustega meediaõpetaja Tartumaalt kirjutas hariduslisti: „Kõik õilsad sõnad õpetaja elukutse ülevusest kahvatuvad, muutuvad variserlikeks sellise koolitegelikusse kõrval. Jah, õpetaja ületas teatud piirid, kuid kuidas oleks ta pidanud talitama?! Laskma rahumeeli sõimata end roppude sõnadega? Kutsuma direktori? Politseiniku? Lastes niimoodi minna tunnil untsu, andes võimaluse karistamatul rüblikul tunda end teiste silmis kangelasena. Millegipärast ei leidnud ma artiklis sõnagi sellest, kuidas poissi õpetajat litsiks-sõimamise eest karistati. Tänane koolitegelikkus on selline, et selliseid karistamatuid poisse-tüdrukuid tuleb uksest-aknast aina juurde. Mõistan täielikult lastevanemate muret, kes just seepärast oma lapsed eliitkoolidesse õppima panevad. Karistamatuse tunne ja kooli suhtes ülbav hoiak ei tulene ainult east. Kohtan juba esimeses klassis tüdrukuid, kes omavahelises suhtlemises kasutavad Ladina-Ameerika seebikate keelt ja käitumismalle. 4.–5. klassis räägivad vabalt liinibussis täiskasvanute juuresolekul vibraatoritest ja sellest, kes kellega magab ning „hotelli” kohtama läheb. Ärme räägime, et see tegelikkuses ei ole nii hull. Pigem sõnades. Õige. Kuid kõik see jõuab igal hommikul kooli. Taandub tundide ajaks, et tõusta jälle oluliseks pärast tunde. Rate’i maailm ja seal antavad punktid välimusele ja seksikusele on muutunud nende jaoks hoopis olulisemaks kui kõik muu. Vaadake, milliste seksikate poosideni on nõus minema 9–12aastased tüdrukud, et endale rohkem punkte saada. Kool on jäetud ühiskonnas üksi. Ta peab hakkama saama vohava pseudovabaduse, JOKKi ning raha ülimuslikkuse mentaliteedi, korruptsiooni ja sotsiaalsest kihistumisest tekkinud pingetega. Ettevõtlusvabaduse sildi all tekitatakse päevast päeva kasiino- ja tarbimissõltlasi, meedia õnnistusel ja heakskiidul hullutab american dream päevast päeva meie lapsi ja noori. Meie aga räägime sõnavabadusest ja laseme rahumeeli sel toimida. Nähes küll, et sellisest sõnavabadusest ja vabadusest, mis realiseerub lausjoomises, enda ja teiste surnuks ning vigaseks sõitmises, kõrtsimürgeldamises ja süstimises ei tõuse ühiskonnale head. Ärme räägime, et see tuleneb ainult vaesusest. Sedasama kohtab ka ärikate ja ilusate ning vaprate maailmas Kooliski räägime üksnes edust ja läbilöögivõimest, olles unustanud, et ühiskonda hoiab koos eelkõige ühesugune arusaam moraalist. Täna kahjuks seda ei ole. Artikli juurde tagasi pöördudes. Kes olid tegelikult kannatajad? Lapsed, kes tahtsid õppida, ja õpetaja, keda sõimati. Seaduse silmis aga osutus kannatanuks poiss, kes ülbas.” Lembit Jakobsoni kirjale vastas TTÜ õp-pejõud Rein Mägi: „Pakun välja sellise lahenduse. Õpetaja ütleb korrarikkujale: “Sa kas vabandad, või ära enam minu tundi tule!”” Õpetatud jurist Jüri Ginter vastas kohe: „Praegu õpetajal sellist õigust ei ole. Kui õpetajad leiavad, et neil peaks selline õigus olema, siis aitan neil vastavat seaduseelnõu ette valmistada. Olen omalt poolt mitu korda sellise ettepanekuga avalikkuse ees esinenud, kuid siis on õpetajad leidnud, et neil selliseid õigusi vaja ei ole. Sellise õiguse võib anda vaid seadus, kooli kodukord vms ei saa piirata õpilase õigust haridusele.” TÜ magistrant Aija Kala küsis: „Kui mees tänaval sõimab naisterahvast l...-ks, ja daam talle kõrvakiilu annab, kas siis saadetakse see “jultunud naisterahvas” 30 tunniks paranduslikele töödele või on õpetajad mingi väga eriline klass meie ühiskonnas? Või on kool (meie seaduseruumis) üks väga eriline koht, kus naisterahva ropp sõimamine on aktsepteeritav? Iseenesest saan aru, et õpetajad leiavad, et nad ei vaja koolis teistsuguseid eriõigusi kui mujal ühiskonnas. Sest omavahel öeldes – ise oleksin rakendanud “The Law of Two Feet” (Harrison Owen) – ehk kasutanud oma kaht jalga lahkumiseks. Siis on juba õpilaste mure leida (ei teisiti kui kooli juhtkonna vahendusel) õpetajaga kompromiss, ning kui selleks on vaja noormees vabandama panna, saavad sellega hakkama nii need õpihimulised kaaslased kui kooli juhtkond (vajadusel siis juba tolle ema vahendusel), kusjuures legaalsete sanktsioonide kaudu kuni veidrikust nooruki väljaviskamiseni ebaõpilasliku käitumise pärast. Kehtib selline võimalus ikka tänapäeval veel?” Õpetaja Allar Veelmaa: „Millal ükskord hakkavad Eesti Vabariigi seadused ka koolis kehtima? Kui noor inimene ropendab tänaval või sõimab keda iganes valimatute väljenditega, siis tuleb sõnameistril pahandusi. Koolis on vastupidi, solvatu ei tohigi end solvatuna tunda ja solvaja tunneb end nagu kuninga kass. Solvatu peab totakalt naeratama ja püüdma konfliktsituatsiooni lahendada täiskasvanud inimesele ja pedagoogile sobival ja ainuvõimalikul viisil. Vast ehk ikka aitab jamast. See lõputu korralagedus koolis ja selle koolivõhikutest tegelaste poolt tahtlik või tahtmatu mahitamine viibki selleni, et noored inimesed ei taha kooli tööle tulla. Reedeses Õpetajate Lehe artiklis kirjutati, et kooli direktor ja hoolekogu esindaja olid ðokeeritud... õpetaja käitumisest. Lugupeetud hoolekogu liikmed võiksid tihedamini kooli külastada, siis teaksid paremini, mis seal toimub. Mina olen ka ðokeeritud... direktori sellisest käitumisest.” Lembit Jakobson: „Ka mulle jääb mulje, et õpetajaid võib koolis alandada ja sõimata ning see polegi kuritegu. Selle väljakannatamist ja talumist nimetatakse aga professionaalsuseks. Mu tütre kursuselt (neid oli seitse) ei tööta täna mitte ükski enam koolis. Pea-põhjus ongi just selles, et noor inimene ei ole valmis taluma enda pidevat alandamist teismeliste poolt, kes tulevad kooli välja elama oma lahendamata probleeme.” Tanel Kiik lisas: „Tõenäoliselt on eelpoolkirjeldatud probleemid tingitud sellest samast haridusfoorumil arutatud “õpetaja maine langusest” ja koolil selle vastu ju mingit kaitset pakkuda ei ole. Õpetajatega vaidlemine ja tunnikorra rikkumine on ju üldlevinud nähtused, millest pääsevad vaid ülivähesed eriti autoriteetsed õpetajad. Mingit kiiret ja lollikindlat lahendusteed mina küll välja käia ei oska, aga see on ju selge, et säärased probleemid algavad tegelikult kodust. Kes ei austa oma vanemaid, ei hakka mitte kunagi oma õpetajaid austama.”


Üks räägib aiast, teine aiaaugust

Niisiis, üldsusele on antud teada järgmised faktid. 1. Õpilane sõimas naisõpetajat klassis tunni ajal roppude sõnadega ja keeldus täitmast õpetaja korraldusi. 2. Õpetaja andis õpilasele seepeale kõrvakiilu. 3. Õpetaja käitumist arutas korduvalt kooli juhtkond. Direktori meelest olid kõik – õppealajuhatajad, psühholoog, sotsiaalpedagoog ja hoolekogu esindaja – juhtunust ðokeeritud. 4. Ehkki õpetaja ja õpilane olid teineteiselt juba ka vabandust palunud, palus kooli juhtkond „antud olukorra lahendamisel” politseilt abi, sest poisi ema soovis seda ja kooli direktor tahtis saada teada, kas „väike kõrvakiil” oli või ei olnud vägivald. 5. Põhja Ringkonnaprokuratuur määras õpetajale (lihtmenetluse korras), võttes arvesse, et seda õpetajat ei olnud varem väärteo eest ega kriminaalkorras karistatud ja et ta kahetseb toimepandut ning et ka kannatanu käitumine polnud lausa laitmatu (minu esiletõste – ÜV), 30 tundi koristamistöid. (Juhtumit käsitleti karistusseadustiku § 121 järgi, mis näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse.) Seega süüdi tunnistati õpetaja, kes sai ka karistuse, mis ei olnud pelgalt teha 30 tundi koristamistöid, vaid põhimõttelise tähendusega lahend arvestamiseks igas koolis üle Eesti. Nüüd ootab karistatu kevadet, et koolimaja ümbrust talverämpsust puhastada... Koolimaja ümbrust on õpetajad varem rehitsenud koos õpilastega. Kehtiva korra kohaselt ei tohi õpilased tööd teha. Mõni lapsevanem võib kaevata kohtusse kõik õpetajad ja koolijuhid nende senise seadusevastase (kuritegeliku) tegevuse eest nii kooli kui ka kooli-ümbruse koristamisel. Selgelt seadusevastane on praegu igasugune tegevus õpilasmaleva sildi all ja palju muudki – näiteks ülemäära rasked kooliranitsad ja liiga suur õppekoormus. Tähelepanu väärib asjaolu, et kõne all ei olnud hälbiva käitumise põhjused. Samas ÕpLis kommenteerib kõnesolevat artiklit Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi direktor Marti Tulva: „Seni, kuni aia asemel räägitakse aiaaugust, ei ole mingit mõtet politsei poole pöörduda.” Vaja oleks ehk täpsustada, kus on aed, kes selle ehitas, milleks ja kelle hoidmiseks see on tehtud ning miks räägivad asjamehed siiski mitte aiast, vaid aiaaukudest.


Nagu mujal ei tähenda, et hästi

Kes koolielu veidi teab-tunneb, selle jaoks ei ole uudis, et Eestis on palju selliseid koole, kus osa õpilasi ei austa koolikorda ega õpetajaid, kaasõpilasi, isegi mitte oma vanemaid ja vanavanemaid; ei ole pisikesest peale austanud kedagi ega midagi, ammugi mitte korda; ei täida õppeülesandeid, segavad ja ülbitsevad eriti väljakutsuvalt seetõttu, et arvavad end olevat väljaspool piire; ei täida seadusega ette nähtud koolikohustust, ent riigi administratiivse suutmatuse tõttu ei pöörata sellele niisugust tähelepanu, mida oleks vaja arvesse võtta. President Toomas Hendrik Ilvesel on õigus, et Eesti kool on mingis osas samasugune kui kool mitmetes teistes maades. Ameerika koolis näiteks tuleb viimasel ajal ette, et mõni õpetaja ja/või õpilane lastakse maha. Kas see tähendab, et meil on „arenguruumi”? Võib-olla tuleks hoopis öelda, et me ei lähe sama teed. Tõepoolest ei kõlba kuskile, kui õpetajale võib ükskõik kes öelda ükskõik mida. Kõlvatut käitumist ja vägivalda Eesti koolis sallida ei või. Punkt. Võib-olla oleks vaja analüüsida, miks Eesti koolides on nii palju peksmist, „pommimist”, kiusamist, suitsetamist, joomist ja muude uimastite tarvitamist. Miks on kutsealuseks sobiva tervisega alla veerandi vastavasse ikka jõudnud noormeestest? Miks on nii suur osa õpilastest elupõletaja mentaliteediga? Kas selline kool on „sama hea kui mujal” (teiste sõnadega: „Käib küll!”)? Probleemi tuum on selles, et tegeldes kooliga, ei ole võimalik kooli normaalseks korraldada. Rahuldava tulemuse saavutamiseks on vaja reformida ühiskonda. Iga nädal ja kuu, mis me sellega viivitame, muudab lahenduse leidmise raskemaks. Kuskile ei kõlba, kui õpilast korrale kutsuva õpetaja võib anda (peab andma) kohtu alla. Mida teha? Paljud järeldavad: seadusi on vaja karmistada: koolis ja väljaspool kooli korda rikkunud õpilasi peaks saama karistada nii, et nad seda paremini mäletaksid ja ka kõik teised kardaksid. Selle loogika järgi oleks vaja saavutada olukord, et ükski korrarikkumine ei jääks kahe silma vahele... Jääb mulje, et korrarikkumise peamiseks põhjuseks on asjaolu, et „õpeta-ja on jäetud kaitseta”, et „õpetaja ei saa huligaanitsevate, hoolimatute, laiskade ja muul viisil hälbivate õpilaste vastu rakendada küllalt tõhusaid meetmeid”. Selles suunas edasi mõeldes võiks ju soovitada anda igale õpetajale vähemalt meetrine heast materjalist joonlaud ja käerauad, ehitada kooli arestikambrid ja miks ka mitte peksupingid. Tulevikus oleks siis vaja taastada 25+5karistus ning surmanuhtlus, sest muidu ei saaks selles ühiskonnas enam üldse elada. Vägivald kasvatab vägivalda, jõhkrust, julmust, variserlikkust, hoolimatust, vihkamist. Eesti pedagoogidel, pedagoogikateadlastel, kooli- ja haridustegelastel, iga tasandi saadikutel ja ametnikel on vaja laste hälbiva ja normatiivse käitumise tagamaadest aru saamiseks aeg maha võtta, järele mõelda nii minevikus kui olevikus ilmnevate vastuolude põhjuste üle. Vastasel juhul ei ole võimalik osaleda tuleviku kavandamises ega meetmete hindamises. See on aga juba omaette artikli teema.

Toimetuselt. Avaldame lähiajal ka Ülo Vooglaiu artikli teise poole, kus ta püüab vastata küsimusele, mida siis ikkagi oleks vaja teha. Teema jääb avatuks kõikidele. Probleemi tõsidusele ja aktuaalsusele viitab muu kõrval listikirjade arvukus: kommentaarid, mida Ülo Voog-laid tsiteerib, olid esimesed, nädala alguse tööpäevad tõid neid kümnete kaupa juurde.

2004. aasta novembris kutsuti mind Põhja Politseiprefektuuri ida politsei-osakonna ülema Margus Kotteri vastuvõtule, kus mulle anti üle tänukiri eduka koostöö eest. Tänavu sai sama tänukirja ka meie kooli direktor.

Tänukirja vastu võttes ütlesin, et tänama peaks hoopis nõustamiskomisjone, kes on meile suunanud viimastel aastatel üha rohkem probleemseid lapsi. Selliseid tänukirju eliitkoolide juhtkondade esindajatele tavaliselt ei anta. Õpilase häbematu käitumise pärast on meie kooli õpetajad paaril korral teinud politseile avalduse. Asi on saadetud edasi alaealiste komisjonile arutamiseks. Kui laps käitub häbematult, näitab see, et tal on probleem. Kodus, kus puudub hellus ja armastus, puuduvad ka vastastikune hoolimine ja austus. Sellisest kodust pärit laps lubab endale häbematut käitumist õpetajagagi. Kõige kurvemad on juhud, kui püüad lapsele seletada, et õpetaja on ka kellegi ema, ja küsid, kas ta sooviks, et mõni teine laps tema emaga nii käituks. Vastus on, et tal on üks-kõik, ta vihkab oma ema! Sellise lapse puhul ei ole kasu vanema kaasamisest. Siin tuleb igal õpetajal ise leida tee selle lapseni. Juhtkonna ülesanne on õpetajat toetada. Õpetaja ei tohi lapse halva käitumise korral süüdistada ennast. Meie kooli õpilastega tulevad toime ainult tugevad isiksused. Probleeme aitab lahendada õpetajate ja kasvatajate koostöö. Ainult ühiselt on võimalik murda protestijat. Tõsist puudust tunneme koolis psühholoogist. Vajadusel oleme palunud appi laste koduvaldade lastekaitsetöötajaid ja sotsiaaltöötajaid. Politsei poole oleme pöördunud abi saamiseks erikooli kandidaatide pärast, kelle kohtuotsus on edasi lükatud. Nende noorte puhul ei aita enam vestlemisest. Kõige ohtlikumad on olukorrad, kus selline noor mõjutab klassis teisi riskilapsi. Pöördumine alaealiste komisjoni poole on lõppenud erikooli suunamisega. Et aidata oma pedagooge, oleme korraldanud kaks korda 160-tunnised eripedagoogika kursused, et õpetaja leiaks ise nippe toimetulekuks. Juhtkond on iga hetk valmis sekkuma ja huligaanitsejat tunnist eemaldama. Plaanis on klassidesse paigaldada videovalve.”

Eda Laidmets,
Tallinna Konstantin Pätsi Vabaõhukooli õppealajuhataja

Nädala pärast valib Tartu Ülikool endale uue rektori. Sellesse ametisse kandideerivad professorid Ene Ergma, Volli Kalm ja Birute Klaas. Õpetajate Leht palus kõigil kolmel vastata küsimusele, mida nad ülikooli elus eelkõige edendaksid või koguni ära muudaksid. Rektorikandidaadid vastasid meilitsi.
 

Ene Ergma:


„Toon välja Tartu Ülikooli suuremad probleemid, mille lahendamist pean vajalikuks. 1. Õppekohtade alafinantseerimine. Koostöös teiste avalik-õiguslike ülikoolidega tuleb tõstatada riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja esmajoones üldsuse (poliitilised parteid peaksid arvestama sellega, et juba Tartu Ülikooli 18 000 üliõpilast koos oma isade-emade, õdede-vendade, vanavanemate ja teiste sugulastega tähendab olulist osa Eestist) ees küsimus õppekohtade rahastamisest – see on ebanormaalne. Lõpmatuseni ei saa kesta olukord, kus ühed teadusmahukad teaduskonnad katavad märgatava osa bakalaureuse- ja magistriõppest teadusrahaga ja teised teaduskonnad kasutavad selleks avatud ülikoolis teenitud finantse. Põhiõppe vajaduste kestev ignoreerimine ei ole ühe ülikooli ega ülikoolide probleem – see on ühiskonna probleem ja peab olema sellisena ka tõstatatud. 2. Ülikooli juhtimine. Nii sellekohase sõltumatu uuringu kui ka vestluste põhjal on näha, et ülikooli juhtimises on tekkinud olukord, mis pole kaugel demokraatia- ja usalduskriisist. Liiga suur osa ülikooli töötajaist ja üliõpilaskonnast tunneb end mutrikestena suures masinavärgis – on võõrandunud. Lahendusena näen seda, et ülikooli tippjuhtkond eesotsas rektoriga suhtleb märgatavalt vahetumalt ning intensiivsemalt ülikooli moodustavate kollektiividega ka väljaspool organisatsiooni hierarhilist tippu ülikooli valitsuse ja nõukogu näol – teaduskondade ja instituutide nõukogudega kohtadel, üliõpilasesindustega. 3. Liigne bürokraatia. Ülikooli akadeemilise pere põhiülesanne on pühenduda õppe- ja teadustööle. Ülikooli palgal on ametkond, et seda võimaldada. Kuid kohusetundliku ja oma ülesandeid püüdlikult täitva ametikandja loogika ei pruugi olla alati kooskõlas akadeemilise hea tavaga – õppejõudude-teadlaste hingelaadi tundmise ja aktsepteerimisega. Tuleb vaadata kriitilise pilguga üle kõikvõimalikud regulatsioonid ja liigne bürokraatia kindlakäeliselt välja rookida. Ja seal, kus mõttetu bürokraatia saab alguse ülikoolist kõrgemal tasemel, astuda samme sellelaadsete liialduste kaotamiseks – kas või initsieerides muudatusi seadusandluses – mitte viidata „ülemustele”. 4. Ülikooli kuvand väljapoole on viimastel aegadel olnud kohati rabe. Ma arvan, et rektoril ja ülikooli juhtkonnal on väga ulatuslik pind rääkida ja arutleda nii poliitiliste jõududega laias mõttes kui ka täidesaatva ja seadusandliku võimu tippudega ülikooli ja ülikoolide ees seisvate probleemide üle, sest need on paljuski Eesti tuleviku probleemid. 5. Tudengeid tuleb austada ja luua neile normaalsed õppimisvõimalused. On lubamatu, et tudengid peavad otsima loengute ajal istekohti trepil. Toetan tudengite püüdlusi õppida ettenähtust rohkem.”
 

Volli Kalm:

„Olen oma nägemuses ülikooli tulevikust ja rektori rollist selles rõhutanud kuut valdkonda, millele tähelepanu pööramata pole ülikooli hea käekäik ja areng mõeldav: ülikooli arendamine rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks ja tunnustatud teadusülikooliks, mis on rahvusülikooli rolli täitmise eeldus; ülikooli suurima vara – siin töötavate ja õppivate inimeste – väärtustamine; akadeemilise kogukonnaga arvestamine ja ametnike reegleid kehtestava funktsiooni vähendamine; üliõpilaskonnaga koostöö tihendamine; ülikooli arenguks vajalike vahendite hankimine; õppetöö kvaliteedi tõstmine. Inimesteta pole ülikooli, sõltumata sellest, kui palju meil on hooneid, laboreid, auditooriume. Samas on investeeringud inimkapitali olnud vähem plaanipärased ja valdavalt allüksuste eelarvete kanda. Ma ei taha öelda, et peaksime investeeringud hoonetesse peatama, kuid avanemas on ELi mahukad tõukefondid järgnevaks seitsmeks aastaks ning sealt avaneva ressursi arvelt saab ülikool vabastada osa enda raha palgatõusuks. Lisaks on koostöös teiste ülikoolidega vaja saavutada olukord, et riik hakkaks täitma iseenda (riigikogu) heakskiidetud teaduse ja arenduse ning kõrghariduse strateegiates planeeritud tegevuste rahastamist. Praegu jääb teaduse ja hariduse rahastamine üle kolmandiku alla sellele, mida strateegiates planeeriti. Lisaks palgale on inimestel ülikoolis vaja soodsat keskkonda, õhkkonda, milles peetakse aus akadeemilisi väärtusi ja nõudlikkust, hinnatakse erinevaid akadeemilisi stiile, väärtustatakse arvamuste mitmekesisust –ka nende põhimõtete eest luban rektorina seista. Inimesed on ülikooli põhiline „kapital”, sest strateegiliste eesmärkide saavutamise põhivastutus lasub just akadeemilisel kogukonnal. Ülikool kui akadeemiline riik käitub oma vabaduse piires akadeemiliste kodanike kehtestatud põhimõtete ja normide järgi. Eelnevast tulenevalt tahan vähendada tugistruktuuride reegleid kehtestavat funktsiooni ning suurendada nende vastutust otsuste langetamiseks vajaliku informatsiooni kogumisel, analüüsil ja vahendamisel. Inimeste ülikooli toomiseks on senisest oluliselt enam vaja ka avatust – alates Tartule juurdepääsust rahvusvaheliste lennuliinide ja Via Baltica raudtee kaudu, kuni meie eneste mõtteviisi muutmiseni –, et oleksime valmis rahvusülikooli tööle võtma akadeemilisi kodanikke näiteks Türgist, Poolast või Portugalist, peaasi, et nad oleksid väljapaistvad omal alal. Pean oluliseks, et ülikool oleks väga valiv ja võtaks vastu vaid parimaid üliõpilaskandidaate – neid kes on oma tulemuslikkust tõestanud riigieksamitel, sisseastumistestiga, TÜ teaduskoolis, TLÜ õpilasakadeemias, TTÜ eelõppes või HTMi aineolümpiaadidel osalemisega. Kui üliõpilane on aga kord vastu võetud ja siin hakkama saab, peab ülikool teda toetama, looma arengut võimaldavad õpi- ja olmetingimused ning seisma üliõpilaste huvide eest suhetes ülikooliväliste institutsioonidega. Tahan seista selle eest, et üliõpilastele hakkaks kehtima tervisekindlustus ka nende akadeemilisel puhkusel viibimise ajal. Nagu ka selle eest, et 6000krooniselt stipendiumilt rasedus- ja lapsehoolduspuhkusele minevaid doktorante ei „karistataks” lapse muretsemise eest miinimumtasemel emapalgaga, sest neil puudub sissetulek palga näol. Kvaliteet on oluline kõige selle saavutamisel, mida peame ülikoolile strateegiliselt oluliseks – ülikool kui teadusülikool, rahvusülikool, haritlaskonna inkubaator. Me kaotame konkurentsivõime igas valdkonnas, kui ei suuda tagada kõigi põhitegevuste parimat võimalikku kvaliteeti. Eesti teadlaste publitseeritud kõrgeima kategooria teadusartiklite arv on alates 1993. aastast kasvanud kaks korda, aga meie nõuded akadeemilistesse ametitesse kandideerijatele on jäänud praktiliselt 1990ndate alguse tasemele. Õppetöö tase on olnud reeglina kvalitatiivselt hinnatav, aga ülikool ja Eesti kõrgkoolid üldse on olnud tõrksad erapooletute hinnangute arvestamisel. Üks põhiküsimus on ka ekspertide ja sotsiaalsete partnerite kvaliteedihinnangute arvestamine õppekavaarenduses, mis annab baasi õpitulemustele orienteeritud õppekavade loomiseks ning väldib ainepunkti sisu devalveerumise. Rektorina soovin toetada õppejõudude professionaalset arengut, luues motivatsioonisüsteemi ja võimalused õpetamisalaseks enesetäiendamiseks. Nõustudes kandideerima Tartu Ülikooli rektoriks, võtsin endale moraalse kohustuse ja vastutuse seista valituks osutumisel kogu ülikooli arengu ja hea käekäigu eest. Teen seda teadmises, et mul on visioon ning kogemus, kuidas seda teha, ja toetajaskond, kellega seda teha.”


Birute Klaas:

„Tartu Ülikool on tugev ja stabiilne organisatsioon ning teinud rektor Jaak Aaviksoo juhtimisel läbi märki-misväärse arengu: ülikooli eelarve on tõusnud 1,1 miljardi kroonini, üliõpi-laste arv ligi 19 000ni, sel aastal saavutasime uute doktorite juurdekasvus maagilise saja inimese piiri, Tartu Ülikool on võetud Euroopa mainekamate teadusülikoolide Coimbra perre. Ülikooli teadlaste rahvusvaheline nähtavus on aastate jooksul oluliselt kasvanud, Tartu Ülikooli konverentsiaktiivsus on nii intensiivne, et keskmiselt toimub meil üks konverents päevas. Mitu teaduskonda on saanud endale uue kodu ja nüüdseks on ülikoolis norm, et töötajal on füüsiline töökoht ülikooli pinnal ja arvuti töölaual. Oleme reforminud oma õppekavad ning õppekorralduslikus ja sisulises arengus liigume meie kultuuriruumi ülikoolidega samas suunas. Samas seisab ülikool silmitsi probleemidega, mis on tingitud Eesti ühiskonna ning kõrghariduse olukorrast ja tuleviku tendentsidest, teisalt ülikoolis endas paisunud pingetest. Vaatamata hoogsale majanduskasvule ja sellele, et riik tervikuna ja suur enamik meist elab praegu materiaalses mõttes paremini kui neli aastat tagasi, ei ole riik pidanud vajalikuks ja võimalikuks suunata kõrgharidusse ja teadusesse eelnevalt kokku lepitud protsenti SKPst, üliõpilaskoha maksumus on jäänud aastate jooksul sisuliselt samale tasemele, ülikoolide vajalikud investeeringud on jäänud suures osas ülikoolide enda kanda. Lubadus lisada investeeringute komponent riikliku koolitustellimuse lepingusse ja toetada ülikooli ajaloolist hoonestust kui kultuuriväärtust lisaressursiga renoveerimistöödeks on paraku jäänud poliitiliseks deklaratsiooniks ega ole leidnud rahalist väljundit riigi 2007. aasta eelarves. Probleemina ootab meid ees mõne aasta pärast saabuv järsk langus gümnaasiumilõpetajate arvus, mis sunnib Eesti kõrgkoole ühelt poolt tegema strateegilisi otsuseid õppetegevuses nii erialade hulgas kui ka mahus, teisalt on Tartu Ülikoolil võimalus käituda rahvusülikoolile vastavalt ja oma missioonist tulenevalt ning käivitada koos riigi ja teiste avalik-õiguslike kõrgkoolidega kogu kõrgharidust hõlmav korrastamistegevus, mille märksõnad oleksid kõrgkoolidevaheline koostöö Eesti hüvanguks, parima pädevuse ühendamine parima kvaliteedi saavutamiseks. Ülikooli missiooni edukaks täitmiseks on vaja arendada rahvusvaheliselt nähtaval tasemel teadust ja õppetegevust, olles samal ajal Eesti kultuuri ja rahvuslike väärtuste kandja ja kaitsja. Meie ülikooli kahte määratlust – rahvusvaheline ülikool ja rahvusülikool –tuleb vaadata kui teineteist toetavat, mitte teineteisele vastanduvat poolust. Rahvusülikooli funktsioone saab ainult siis edukalt täita, kui oleme tugev rahvusvaheline teadusülikool. Tartu Ülikool jäägu aga tingimusteta kohaks, kus edeneb eestikeelne kõrgharidus ja teadus. Ülikooli rahvusvahelise avanemise toetamiseks tahan rektorina ergutada ja motiveerida rahvusvahelise keskkonna arendamist ülikoolis ning rahvusvahelises kontekstis vajalikku tööjaotust ja koostööd. Olen veendunud, et ülikooli edasiviiv jõud on koostöö, ühendamaks kompetentsust ja tagamaks kvaliteeti. Olulised märksõnad, mille sisu ja eesmärkide saavutamise teed sõnastasin oma valimisplatvormis, on rahvusvaheline rahvusülikool, koostöö ülikooli sees ja kõrgkoolide vahel, motiveeriv ja meeskonnatööd ergutav keskkond, üliõpilaste probleemide teadvustamine ja neile ühiselt lahenduse otsimine, ülikooli identiteet ja maine, dialoog ühiskonnaga, kvaliteet kõiges. Ülikooli ees seisvad olulised väljakutsed sõnastan järgmiselt. 1. Rahvusvahelise ja rahvusülikooli sobitamine ülikooli terviklikuks ja tasakaalustatud, teineteist rikastavaks identiteediks. 2. Meie-tunde tugevdamine ja ühistöise meelsuse saavutamine ülikoolis. 3. Ülikooli avatumaks muutmineühiskonna vajaduste suhtes ning samas rahvusülikooli rolli ja positsiooni kindlustamine Eesti ühiskonnas. 4. Ülikooli jätkusuutlikuks toimimiseks ja arenguks vajaliku raharessursi tagamine. 5. Viies ja võib olla kõige raskem väljakutse on sellise olukorra saavutamine, kus ülikooli inimesed usuvad nendele väljakutsetele vastamise võimalusse ja tahavad ennast sellele pühendada.

Samal teemal

Peeter Tulviste, TÜ rektor aastatel 1993–1998 :

Rektori valimistel lähtuksin kolmest peamisest kriteeriumist. Kas kandidaat on senises tegevuses ilmutanud missioonitunnet, pühendumust? Kas tal on tõhusa juhtimise kogemus ja kas ta on üles näidanud hea juhi kahte peamist omadust, milleks juhtimisteoreetikud üsna üksmeelselt peavad tarkust ja huumorimeelt? Kas ta on tõestanud oma suutlikkust langetada ebapopulaarseid otsuseid? Tähtsaimaks peangi viimast. Ammu on selge, et ainult ühte õppekeelt kasutav ülikool on tänapäeval määratud hääbumisele, kui see keel juhuslikult just inglise keel ei ole. Vastuseis ülikooli mitmekeelsusele on seni olnud ränk nii hästi rahvuse pärast muretsejate kui ka inglise keelt mittevaldajate poolt. Oleme jõudnud massikõrghariduse ajastusse. Teistest riikidest, mis jõudsid sinna mitukümmend aastat varem, teame, et mõnda aega kurdavad õppejõud juhmide tudengite ja tudengid arrogantsete õppejõudude üle. Õppetöö tase langeb mõneks ajaks. Meil tähendab see muuhulgas seda, et hulk andekaid noori läheb mujale õppima, neist vähestestki, kes lähiaastatel tudengiikka jõuavad. Nii on paratamatu, et osa erialasid tuleb kuulutada prioriteetseteks. Need on erialad, mida mujalt maailmast tullakse meile õppima, kusjuures tullakse sellepärast, et need on meil väga heal tasemel. Neid erialasid tuleb vastavalt ka finantseerida. Enamik erialasid, mis nii kvaliteetsed ei ole, saavad siis ka tunduvalt vähem raha kui prioriteetsed erialad. Rektori osa Euroopa teadusraha jagamise korraldamisel Eestis on oluline. Ükskõik, milline see süsteem lõpuks ka oleks, ei saa see põhimõtteliselt kõiki rahuldada. Need on asjad, mis nõuavad ebapopulaarseid otsuseid. Meil on vaja rektorit, kes on valmis neid otsuseid tegema. Loomulikult koos oma meeskonnaga. Tõenäoliselt jääbki tema Tartu Ülikooli viimaseks rektoriks, sest massiülikoolidele sobib paremini presidendisüsteem. Kui oleksin tudeng, otsiksin rektorikandidaatide juurest lisaks veel ainevaliku vabadust terve ülikooli raames ja ranget kinnipidamist õppejõudude kvaliteedi nõuetest.

Hõbedamaa lummuses

“Liikusime peamiselt põhjaprovintsides, sest nagu argentiinlased ise väidavad, saab just seal kõige ehedama pildi tõelisest Argentinast. Ürgne loodus – äärmiselt mitmekesine ning pidevalt muutuv, eriliselt sõbralikud inimesed, tõeliselt vanade kultuuriilmingute tajumine… See on koht, mida peab lihtsalt ise nägema ja kogema, mida on võimatu jutu ning fotode kaudu edasi anda.”

Niguliste muuseumi direktori ja Tallinna Reaalkooli kunstiajaloo õpetaja Tarmo Saareti reisil on pikk eellugu. Argentinas viibis ta von Uexküllide perekonnast pärineva Helga Dannenberg de Hamanni kutsel, kes ise on sündinud küll Saksamaal, kuid juba lapsena Argentinasse elama asunud ning Eestit, oma siinsete esivanemate haudu ning mõisu külastas esimest korda seitse aastat tagasi. Sakslaste suurem minek Argentinasse toimus pärast Esimest maailma-sõda, kui seal pakuti soodsat tööd põllu-majandusspetsialistidele, keemikutele, inseneridele. Pärast Teist maailmasõda mindi rohkem Brasiiliasse –Argentinas tekkis tollal saksa kogukonna vastu koguni teatav vaen, nii et paljud lahkusid mujale Ameerikasse või tulid koguni tagasi Euroopasse. Ametlikult loetakse argentiinlaseks igaüks, kes on Argentinas sündinud, sõltumata tema esivanemate päritolust. Tüüpilise argentiinlase vanemad on pärit eri riikidest või rahvustest. Põlisrahvast ehk indiaanlasi, keda tavaliselt hõimudena eraldi välja ei tooda, on rahvastikust umbes 10%. Samas on mägedes piirkondi, kus ei osata üldse hispaania keelt, vaid räägitakse ainult ketðuat – omaaegset inkade riigikeelt. Tarmo Saaret: “Argentina elanikkond on umbes 38–39 miljonit. Pildi järgi, mis mulle Buenos Airesest Santiago de Esterosse lennates avanes, mõtlesin küll, et huvitav, kus need inimesed seal elavad. Paistsid vaid suured põllud, pruun vesi voolamas laias jõesängis... Maandumisel tundus, et saabusin pisikesse külla. Aga elanikke on selles “külas” ligi miljon. Argentina linnad on enamasti äravahetamiseni sarnased: neljakandiline keskväljak (enamasti rahvuspüha järgi 9. juuli väljak), selle keskel monument ning äärtes kirik (pühendatud kas neitsi Maarjale või pühale Franciscusele) ja 16.–17. sajandist pärit ajaloolised hooned, mil kõige rohkem 3–4 korrust. Ülejäänud hoonestus on põhiliselt kahekorruseline, nii et tekib tõesti küsimus, kuhu see miljon mahub. Linnaehituses on eeskujuks olnud peamiselt Hispaania ja pisut Itaalia barokilik, hiljem klassitsistlik laad, aga oluliselt askeetlikum ja lihtsam. Neis on väga kerge orienteeruda, sest kõik kvartalid paiknevad täpselt ruudukujulise väljaku ümber plokkidena. Öeldakse, et mine viis plokki siia, viis sinna – ja oledki kohal. Seevastu Buenos Aires, kus meie küll pikemalt aega ei veetnud, on tüüpiline ülisuurlinn. Ja sealjuures väga euroopalik suurlinn, kus elab muuseas ka sadakond eestlast. ”


Kontrastide maa

Argentina on oma nime saanud argentumi ehk hõbeda järgi ning on loodusvarade poolest absoluutselt kõikepakkuv riik, kus tänapäeval kaevandatakse naftat, gaasi, kivi- ja pruunsütt, raua-, mangaani-, plii-, tsingi-, vase-, volframi-, molübdeeni- ja uraanimaaki, väävlit, boraate, asbesti, kipsi ning marmorit. Riigi majandus tervikuna on viimasel ajal taas natuke kosunud, aga senini kurdetakse sajandivahetuse pangakrahhi tagajärgede üle. “Eluolust jäid esimesena silma tohutud kontrastid: ülim vaesus ja ülim rikkus kõrvuti. Väga vaese kvartali kärukaubandusega tänavalt võid sattuda jalakäijate tänavale, kus on väga kallid firmapoed. Pead auto kinni, et värvilist mäge pildistada, ja siis tuleb ei tea kust väike laps ja annab sulle kingi palvega: „Ole hea ja saada mulle vanu riideid!” Tänavapildis silma hakanud valged kitlid laste seljas on kooliriided. Või õigemini kooliminekuriided – et keegi ei peaks näiteks oma katkisi rõivaid häbenema. Samas kõrguvad Tucumani mäenõlval aadlike vanad lossid – praegune rikaste elurajoon tenniseväljakute ja basseinidega. Omal ajal pandi mõisnike maavalduste piirid paika sellega, kes kui palju jõudis päevaga läbi ratsutada. Ühest küljest on vaesus ahastamapanev, teisalt on kõik avalad ja rõõmsad. Tänavamuusika kõlades haarab igaüks, olgu ta suur või väike, mees või naine, taskust rätiku ja hakkab tantsima. Minu kõrv seda ei eristanud, aga kohalikud tegid väga täpselt vahet, mis on uruguai, mis paraguai, mis boliivia rahvamuusika. Ja muidugi kohustuslik tango... Kujutlege hetkeks, et meie Vabaduse platsil mängib mingi bänd ja inimesed lihtsalt tantsivad... Elu tundus väga rahulik ja turvaline. Nägin siiski ka kahte meeleavaldust, kus nõuti riigilt suuremat tähelepanu inimröövidele. Hiljaaegu oli röövitud, vägistatud ja tapetud ühe senaatori tütar – loodeti, et äkki nüüd võetakse midagi ette. Väga kaunite pisidetailidega 17.–18. sajandi maja topitakse rämedat reklaami täis – meie muinsuskaitsespetsialistidel oleksid juuksed püsti, kui nad kõike seda vaataksid. Täiesti olematu punkstiilis auto 1950–1960ndatest, millel võivad vabalt mõned meie mõistes olulised detailid puududa, sõidab taksot, samas kõrval on ülikallis Mercedes ning mees eesli ja käruga, kus kolihunniku otsas istub terve pere. Isegi kui tee on joonitud, ei pea keegi tähistusest kinni. Sellele vaatamata nägin ainult ühte avariid: eesel ja auto olid kokku põrganud. Takso on odav, samuti on suhteliselt odav väljas söömine. Nagu lõunamaal ikka, sureb südapäeva paiku kõik välja ja umbes kella kuueni peetakse palavuse tõttu siestat. Öösel kell üks aga jalutatakse terve perega ringi, poed on lahti. Ja ükskõik kui vaene on küla, jalgpalliväljak leidub seal kindlasti.”


Mäed ja tasandikud

Suurem osa Argentina ligi 3 miljoni ruutkilomeetri suurusest territooriumist on lauskmaa. Tðiili ja Boliivia piiri ääres Andides küünivad kõrgemad mäetipud aga ligi 7000 meetrini üle merepinna. Hõreda liiklusega üsnagi korralikud asfaltteed (tugev aluspinnas + lootus turismi edendada) ei läbi mägesid, nagu me Euroopas juba harjunud oleme, vaid vonklevad nende vahel ja neist üle ning iga kurvi järel avaneb võimas panoraam. “Kokku on Argentinas 16 suuremat looduskaitseala, meie külastasime paari väiksemat. Sama kontrastselt kui inimeste eluolus rõõmsalt kõrvuti eksisteeriv äärmine vaesus ja äärmine rikkus mõjusid ka kiirelt vahelduvad looduspildid; punane liiv, siis kollane liiv, seejärel värviline mäestik, siis rohelus, mis kasvab üle totaalseks dþungliks, ning korraga tunned jälle, et kõrvad lähevad lukku ja sa oled taas kõrgustesse ronimas. Iseloomulikuna kuuluvad Argentina maastikku suured kaktused – legendi järgi moondasid end kaktusteks indiaanlased, et pääseda hispaania sõdurite käest, ja ootavad nüüd oma aega. Kohati isegi üle kümne meetri kõrgused kaktused kasvavad väidetavalt 2 cm aastas. Mõnest kaktuseliigist saadakse ülimalt tugevat ehitusmaterjali. Nii nägin ühes 17. sajandi kirikus kaktusest kantslit ja veinitehase ajalooliste tööriistade hulgas kaktusest valmistatud käru.”


Argentina algas köögist

Tucuman on Argentina kõige väiksem provints, aga väga tähtis mitmel põhjusel. Öeldakse, et see on Argentina köök: siin leidub rohkelt viljakat mulda, kus kasvatatakse nisu, otra ja soja, ning muidugi kariloomi. “Vähemalt argentiinlased ise on kindlad, et parim liha maailmas on Argentinas. Liha nad tõesti armastavad. Ükskõik millises söögikohas tuuakse sulle ette hiigelsuur praetaldrik, millel üüratu lihakäntsakas –just nii paks, nagu klient soovib. Kui sa just tahad, võid sellele veel midagi lisandiks kõrvale tellida. Ja see liha on tõesti väga hästi maitsestatud ja pehme. Peale loomaliha süüakse palju kana. Minu jaoks oli üllatav, et kohalikud rõõmustasid väga, kui viisime neile külakostiks Argentina veini. Kohapeal on see muude veinidega võrreldes suhteliselt kallis. Üldiselt tarvitavad argentiinlased, vähemalt nii palju, kui mina nägin, vähe alkoholi. Seltskond võib restoranis terve õhtu istuda mineraalveeklaasi taga ja end väga lõbusalt tunda. Tucumani provintsi pealinn San Miguel de Tucuman on Argentinale olnud oluline ka ajalooliselt: 1816. aas-tal kogunesid sinna kõigi provintside juhid ja kuulutasid 9. juulil majas, kus praegu asub Museo Casa Historica de la Independencia, välja sõltumatu vabariigi. (Siit ka kõik need 9. juuli väljakud!) Kõigil kohtadel, mida külastasime, on indiaanikeelsed nimed –tavaliselt mõne katoliku pühaku ni--mest lisandiga. Tucuman näiteks tä--hendab “kohta, kust vesi algab”. Enamik vanu keskusi on all orgudes – mingi veekogu peab olema, et elu selle ümber kujuneks. Tucumani provintsis asub ka Tafi del Valle, mille on kuulsaks teinud Tafi menhirid – küllalt laial territooriumil paiknevad erineva suurusega kivisambad, mille kohta polegi täpselt teada, miks need kivid tahuti, mida kõik neil kujutatud märgid tähendavad või milline hõim seda tegi. 16. sajandil hispaanlaste hävitatud Qilmese linna varemetes asuv vabaõhumuuseum on senini kaetud vana indiaani veesüsteemiga, mis mägedest vee alla toob. Esimesed inimasustuse märgid on seal pärit umbes aastast 8000 enne Kristust. Linn justkui kasvab mäe jalamilt astmeliselt tippu välja. Madalamal elasid põlluharijad, ülalpool vastavalt hierarhiale aadlikud, preestrid ja kuningad. Arvatavasti oli linnas üle10 000 elaniku. Quilmesi õitseaeg oli u 6. sajand, 16. sajandil oli see inkade käes ja hispaanlastel ei õnnestunud hästi kindlustatud linna kuidagi vallutada. Inkad olid küll põlluharijad, aga ka väga head sõdalased. Lõpuks lasid hispaanlased püssirohu abil veesooned umbe ja võtsid linnalt vee, nii et see oli sunnitud alistuma. Suur osa indiaanlasi tappis end, hüpates mägedest alla. Ellujäänud linnaelanikud küüditati praeguse Buenos Airese lähedale riigi teise otsa, kus nende järeltulijate asula on alles senini. Praeguseks on välja kaevatud ligi 15% linnast: muljetavaldav kivimüüride rägastik, mis on laotud ilma mingi sidematerjalita, müüri paksus u 1,5 meetrit. Üks leibkond, kes n-ö ühe katuse all elas, koosnes päris suurest sugulaste hulgast. Õigemini oli puuvaiadele ehitatud katusega kaetud ainult nii palju, kui magamiseks pinda tarvis, köögid ja muu elamine olid avatud. Kui vaadata teeäärseid külamajakesi kusagil mägede vahel, siis need on täpselt samasugused nagu 4000 aastat tagasi. Tõsi, majaelanike riietus on teine ja majades võib olla isegi elekter, aga üldises elukorralduses poleks justkui midagi muutunud. Tehakse käsitööd, on oma pisike majapidamine ja aialapp. Meie mõistes kehv elu ei takista neid seda nautimast – sealsed väärtushinnangud on lihtsalt absoluutselt teised.”


Indiaani kultuur ja katoliiklus

“Omal ajal olid inkad väga uhked oma tekstiilide üle ja käsitööoskus pole sealtkandist kuhugi kadunud. Vaatasin hämmastusega, kui sarnased on indiaani vaipade mustrid eesti rahvuslike ornamentidega. Ega ilmaasjata ole öeldud, et indiaanlaste ja vanade eestlaste uskumustel ja traditsioonidel on mitmeid ühisjooni. Kohalikest värvilistest mägedest saadud looduslikud värvid on nii erksad ja vastupidavad, et muuseumides eksponeeritavad 500–600 aastat vanad indiaani rõivad tunduvad justkui eile valmistatud. Põnev kogemus oli Salta provintsi keskuses asuv indiaani kultuuri tutvustav arheoloogiamuuseum MAAM. 1999. aastal leiti Tšiili piiri lähedalt 6700 m kõrguselt Llullaillaco vulkaani tipust kolme jumalatele ohverdatud lapse muumiad – nn Llullaillaco lapsed, kellele muuseum ongi suuresti pühendatud. Lisaks muumiatele on seal võimalus vaadata tõeliselt põnevat filmi, kus ühelt poolt saab eri teadusvaldkondade esindajatelt põhja-liku ülevaate sellest, mida annab niisuguste arheoloogiliste leidude uurimine, ja samas esitavad omapoolse arusaama asjast ka põlisrahva esindajad. Inkade uskumuste järgi ohverdatud lapsed ei sure, vaid ühinevad taas oma esivanematega ja valvavad koos nendega kogukonna hea käekäigu üle. See oli ülikute laste privileeg ja vanemale auasi, et tema laps ohverdati. Huvilised saavad selle kõige kohta lähemat informatsiooni muuseumi kodulehelt www.maam.org.ar. Üleval mägedes, kus elab ehe indiaanirahvas, tuleb inimeste fotografeerimiseks tänapäevalgi luba küsida – usutakse, et pildistamine võtab nende hinge. Minu basic spanish’it arvestades oli see suhteliselt keeruline – kuigi jah, kohalike hispaania keele oskus oli sageli umbes samal tasemel. Kuigi kohalikud on juba sajandeid väga tõsised katoliiklased, on nende kirikutes, mis vanemates linnades ja külades on väliselt reeglina hispaaniapärast barokk- või vähemalt äratuntavalt n-ö euroopa stiili, kogu aeg tunda teatavat vana indiaani religiooni hõngu. Olgu selle tekitajaks siis kaunistuselement mõne pühaku juures või mingi muu detail. Tajud, et see ei ole see katoliiklus, mida oleme harjunud nägema Itaalias või Prantsusmaal. Boliivia piiri lähedal Jujuy provintsis Uquia küla XVII sajandist pärinevas San Francisco kirikus on indiaanlaste tehtud toredad maalingud, mida kunstiajalugu tunneb kui “Arkebuusidega ingleid”. Hispaanlaste palvel pidid pärismaalased maalima kirikusse ingleid ning uurisid neilt siis, millised inglid välja näevad. Hispaanlased vastu, et valged nagu meie, aga tiibadega. Ja indiaanlaste maalidel vaatavadki meid ilusates barokk-kostüümides tiivulised valged aadlimeeste kujud… Tðiili piiri äärde jäävas Catamarca provintsis asub katoliiklaste jaoks üks pühamaid kohti Argentinas: imesid tegev Neitsi Maarja kuju, mis on müstilisel moel ilmunud, küll on korduvalt ära kadunud, küll jälle leitud, inimesi ellu äratanud ja ravinud. Kujule lisab pikkust uhke vääriskividega kaunistatud mantel – ülimalt ilus ja hinnaline töö. Kiriku seinu katavad nende käe- või jalamärgid, keda ta on päästnud. Catamarca Neitsi Maarja teeneks loetakse sedagi, et mõne aasta eest piirkonda tabanud kuuepallises maavärinas ei hukkunud ühtki inimest.”

„Tulevik ja karjäär 2006“

Otsib vastuseid läbi vormi ja värvi

Riin Kübarsepp

---

Londonis pole kerge tööd leida

Oma varasematel käikudel Inglis-maale olen ikka imestanud, kui palju neil töökohti pakkuda on: kuulutusi ripub poodide ja kontorite akendel, kohalikes ajalehtedes on neid lehekülgede kaupa, rääkimata lugematutest Interneti-lehekülgedest. See on jätnud mulje, et tarvitseb vaid helistada ja tööle asuda. Nüüd tean, et esialgne mulje on petlik.

Esiteks, ei tohi unustada, kui palju elab siin saarel inimesi – iga kuulutuse kohta on tõenaoliselt sadakond taotlejat. Teiseks, olukorra on muutnud pingelisemaks viimaste aastate immigratsioon uutest ELi maadest. Sisse arvati tulevat 13 000–15 000 inimest. Praegu on ainuüksi ametlikult registreeritud töötajaid 350 000. Neile lisanduvad mustalt töötavad ja sageli ka sisserännanute perekonnad. Viimase paari aastaga arvatakse olevat sisse rännanud ca 650 000 inimest. Kõige rohkem on poolakaid, sest nii nagu Eestis, on ka Poolas kokkukuivanud tööstus palju inimesi tööta jätnud. Tellingutes majast möödudes kuuled kindlasti poola keelt, nooremaid ja keeleoskajamaid poolakaid kohtad igas korralikumas toitlustusasutuses.


Vaja on raudseid närve

Hiljaaegu tehtud migratsiooni käsitleva uuringu kohaselt tuleb Ühend-kuningriiki iga päev 1500 ja sealt lahkub 1000 inimest. Seega kasvab rahvaarv iga päevaga 500 võrra. Koha-likud, sh poliitikud, on selle pärast väga mures, sest olemasolevad infrastruktuurid ei jõua kasvavat rahvahulka enam kvaliteetselt teenindada. Seetõttu otsustatigi rakendada uute liitujate, Rumeenia ja Bulgaaria suhtes üleminekuperioodi sarnaselt maadega, kes seda õigust esimese ühinejate laine puhul juba kasutasid. Töö leidmine Inglismaal ei ole naljaasi. Peab olema raha, aega ja raudseid närve. Tõsi, minu kirjeldus põhineb Londonis kogetul, piirkonniti võivad olud suuresti erineda. Kui olin Eestist lahkumas, küsisid sõbrad ja tuttavad, kas mind töökoht juba ootab. Vastus oli eitav. Töökoht saab olemas olla vaid juhul, kui tuled Inglismaale vahendusfirma kaudu või kui sind ootab ees tuttav, kes siin ise mingeid vägesid juhatab. Muudel puhkudel tuleb võtta ette lühema- või pikemaajaline arvutis ja lehtedes tuhnimine, CVde ja kirjade laialisaatmine, sadade vormide ja ankeetide täitmine, pidev ülehelistamine enda meeldetuletamiseks, intervjuudel käimine jne, jne. Kogu see aeg tuleb kuskil elada ning midagi süüa. Kui magada võib hädakorral ka pargipingil või ukseorvas ning kõhugi saab oskuslikult ostes suhteliselt vähese eest täis, siis tuntava põntsu panevad sel perioodil rahakotile sõidu- ja telefonikaardid, millele peab raha kogu aeg peale panema (pay as you go / top-up system / card). Eriti telefon, sest harva õnnestub helistades kohe mõne inimesega rääkida. Tavaliselt ühendab asutust välisilmaga vaid üks telefoninumber, teile vastab enamasti masin, soovitades juhul, kui tahate infot selle või teise kohta, vajutada klahvile see ja see, kui aga midagi muud, siis mingile muule klahvile jne. Kui kannatust jätkub, jõuate lõpuks elava inimeseni, kes teid ülima viisakusega tervitab, küsib nime, paludes seda kindlasti tähthaaval korrata („spellimine” olgu selge ja sorav, sest seda läheb pidevalt vaja), ning lubab teid ühendada. Järgneb tükk aega kaunist muusikat teie kalli valuuta eest. Kui olete enda arvates sihile jõudnud, vuristab inimene, kellelt tahtsite nõu küsida, teile mõne veebilehekülje aadressi, soovitab sellel oleva ankeedi täita ja siis tagasi helistada.


Peab olema pealetükkiv

Kui olete telefonitsi asjaajamisest meeleheitele viidud ja otsustate ise kohale minna, olge valmis uuteks üllatusteks. Juhul, kui sihtkoht asub suures büroohoones, ei õnnestu teil isegi sisse pääseda. Välisuksel olev silt teatab, et majja sisenemiseks on vaja eelnevat kokkulepet. Kui te majja siiski pääsete, peatab teid fuajees leti taga istuv meesterahvas ja küsib osavõtlikult, kas teil on kohtumine kokku lepitud. Kui ei ole, annab ta teile lahkesti telefoninumbri, millega võite järjekordset telefonituuri alustada. Pole välistatud, et aadress, mille olete välja uurinud, eksisteerib vaid registrite jaoks, tegelikult on asutus hoopis linnast väljas või jumal teab kus. Kui olete pääsenud järgmisele tasandile – teid on kutsutud intervjuule –, lastakse teid majja sisse, saadetakse sekretäri juurde ning pistetakse pihku needsamad ankeedid, mida olete juba mitu korda täitnud. Täidate need kiirustades ning ega peast kõiki telefoninumbreid ja meiliaadresse mäletagi. Loodate, et pole hullu, sest olete nõutava info juba korduvalt edastanud. See ei pruugi aga nii olla ja hiljem tekivad tõrked just sellepärast, et kontori pintsaklipslased kasutavad nimelt viimast ankeeti. Olete olnud tubli, võtnud kaasa karistusregistri väljavõtte ja selle no-tariaalselt kinnitatud tõlke, kirjad kahelt soovitajalt, oma CV ja kõikvõimalike dokumentide koopiad ning loodate, et nüüd ei lähe enam kaua, aga päevad mööduvad ja ei kippu ega kõppu. Minul oli käepärast tark nõuandja, mõnda aega värbamiskontoris töötanud inimene, kes soovitas asjapulkadele pidevalt pinda käia – tegeldakse ainult sellega, mis parasjagu nina ees. Kui su paberid virna keskele jäävad, ei hakka neid keegi välja õngitsema ja sa võidki ootama jääda. Seega tuleb end korduvalt meelde tuletada. Selline käitumine on mulle võõras, pole ju kaugel aeg, mil meil tagasihoidlikkust vooruseks peeti. Ja kellelegi tema ülesande meeldetuletamine solvab ka praegu iga endast lugupidavat eestlast. Aga eesmärk pühendab abinõu ja praegu olen kolmes agentuuris asendusõpetajana kirjas.


Meelelahutus on alati käepärast

Londonis ei pea meelelahutust planeerima, kui just midagi konkreetset meeles ei mõlgu. Tasub vaid uksest välja astuda ja mõni samm siia- või sinnapoole sammuda, kui juba oledki millegi huvitava tunnistajaks, eriti kui elad City ja West Endi piiril nagu mina. Nii sattusin õhtusel jalutuskäigul läbi Leicester Square’i juhuslikult keset järjekordse Bondi-filmi „Casino Royale” esilinastuse melu. Vaipu oli maas nii punaseid kui siniseid ja mööda neid kõndisid kõik filmi tegemisel osalenud, eesotsas palju kiita saanud blondi Bondi, nagu teda siin kutsutakse, Daniel Craigiga, aga kohal olid ka Elton John, Sharon Osbourn, Paris Hilton ja teised. Au--külalised kuninganna ja prints Philip sõitsid erinevalt tavapärasest kohale toonimata klaasidega autos. Ühe turvatöötaja sõnu tsiteerides „võis näha, kuidas kuninganna palus autojuhil kiirust vähendada, et ta saaks fännidele lehvitada” ja „prints Philip istus tagaistmel nagu Bondi filmi vaatama minemisest üleerutunud laps”. Rahvale ja telerite ees istujatele oli vaatamiseks välja pandud ka Bondi auto. Staare nägi suure rahvahulga tõttu küll üsna kaugelt, kuid et kõik oli näha ka suurelt ekraanilt ning rahva meeleolu hoiti ülal intervjuude ja filmimuusikaga, oli kogu seda askeldamist päris põnev jälgida. Esilinastusele järgnenud päevadel oli kuulda enamasti positiivseid vastukajasid, seda nii Ian Flemingi esialgse raamatuvariandi juurde pöördumise kui ka näitlejatööde kohta. Craigi sarmi ja siniseid silmi mainiti igas kirjutises. Oli ka üksikuid kriitilisi väljaütlemisi laadis, et seda on varem juba 21 korda nähtud ja film on liiga pikk. Kassarekordid sündisid sellest hoolimata. Lõpetan seekord väljendiga, millega iseloomustati Daniel Craigi kehastatud Bondi: „He beats the socks off any of his predecessors.”

Eda Strandberg

---

Õpi, õpi hoolega…

Kuidas keegi tööd leiab või saab, ei olene tihtipeale tööotsijast ega tema kvalifikatsioonist. Tööturg on uputatud üle kõikvõimalike oskustööliste CVdega ja seltskond on kirju. Töötuks jäänud kõrgharidusega inimesel on eriti raske, sest eelkõige mõjub kohati lõputuna kestev protsess enesehinnangule. Olles lõpetanud ülikooli, käinud erinevatel koolitustel ja kogunud hulgaliselt tähtsaid pabereid, on alandav asuda tööle näiteks poemüüja või transporttöölisena. On erialasid, millega on praktiliselt võimatu tööd leida. Näiteks kunstnikud. Eesti Kunstiakadeemia paiskab igal aastal välja portsu töötuid, kellel puudub rakendus. Kui neil pole võimalik pedagoogitööga leiba teenida, siis kuskil mujal neid eriti tõsiselt ei võeta. Palju sa ikka sahtlisse maalid või joonistad, kui tellimusi pole. Midagi muud aga kunstnikud tihtipeale teha ei oskagi. Kunstiakadeemias avati küll õpetajakoolituse eriala, kuid sealgi napib riigieelarvelisi kohti. Lõpetasin minagi selle kooli kunstiteadlasena ja tööd oli väga raske leida. CV-Online’ist minu vald-konnas naljalt midagi ei pakuta. Ei jäägi muud üle kui edasi õppida... Räägitakse küll elukestvast õppest, kuid kaua sa ikka õpid, kõht vajab ka täitmist. Tihtipeale on aga nii, et ei oska enam ahastuses kuskile pöörduda ja päästerõngast otsida. Siis tulebki ennast (ümber) koolitada. 2007. aastast alustas tegevust Euroopa elukestva õppe programm (2007–2013). Euroopa hariduse toetusprogrammide hõlmamine ühte programmi on tervitatav, tagab hariduse eri valdkondade parema koostoime ja toetab elukestvat õpet tervikuna. „Haridusprogrammide toel jõuab Euroopa Liit vahetult selle elanikeni – ükski teine programm ei puuduta nii paljusid inimesi vahetult,” on kirjas Socratese Euroopa Liidu programmi kodulehel. Tööotsimisel ja enda ümberkoolitamisel saab abi ka näiteks portaalist www.rajaleidja.ee, kus on eraldi rubriik täiskasvanutele. Sinna on kogutud hulk materjali, mille toel nii elukutse valija kui ka edasise karjääri planeerija leiab endale olulist informatsiooni.

Riin Kübarsepp

---

Lapsed lugema

Lugesin suure huviga 22. detsembri Õpetajate Lehest lastekirjanike lugusid raamatutest ja lugemisest. See ajendas mind kirjutama oma kogemustest algklassiõpilaste lugemishuvi virgutamisel. Rõhutan sissejuhatuseks, et lugemishuvi tõstmise võimalusi on palju, nende rakendamisel tuleb olla loov ja järjekindel.

Tänapäeval ilmub palju uusi lasteraamatuid. Lastel, aga ka õpetajatel ei ole neist head ülevaadet. Seega on oluline viia õpilased-õpetajad uue kirjanduse juurde. Üks sellelaadne ettevõtmine oli hiljuti Audentese Erakooli kolmandatel klassidel. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus korraldas lastele kohtumise kirjanikega. Ürituse juhatas meeleolukalt sisse näitleja Heino Seljamaa. Kirjanikud Kristiina Kass, Siiri Laidla, Kätlin Vainola ja Marju Õunapuu lugesid katkendeid oma vastvalminud raamatutest, jättes lugemise põneval kohal pooleli. Õpilastel tekkis huvi, mis saab edasi. Tuntud lastekirjanik Leelo Tungal tutvustas oma uut raamatut. Tema „Koer tunneb koera” pakkus elavat huvi. Õpilased said osta uusi raamatuid ja kirjanikud kirjutasid neisse toredaid pühendusi. Kohtumine lõppes maiustamisega. Pärast seda kohtumist sai lugemine kolmandas klassis uut hoogu. Lapsed loevad usinamalt uusi raamatuid ja vestlevad nendest. Mõni õpilane on avaldanud arvamust, et võiks ka ise raamatu kirjutada. Üks õpilane pakkus välja oma lemmikraamatu põhjal näidendi lavastamise idee. Teine lugemishuvi tõstmise viis on raamatukogude ühiskülastus. Käisime lõppenud veerandil kolmanda klassiga Tallinna Sääse raamatukogus. Eelnevalt meisterdas iga laps üht raamatutegelast kujutava mänguasja. Need kingiti raamatukogule. Raamatukogus korraldasime lemmiklooma päeva. Külastuse käigus tutvustati ja loeti uuemaid lemmikloomaraamatuid, lahendati ristsõnu ning korraldati joonistusvõistlus. Oli tore ja meeldejääv üritus, raamatukogu sai juurde noori lugejaid. Koolivälised ettevõtmised on meeldejäävad ja tulemusrikkad. Need on vaid paar näidet. Luge-mishuvi tõstmine on pidev töö. Nii kirjutame tunnis luuletusi, lavastame igal aastal lapsevanematele näidendi, koostame ning lahendame kirjanduslikke ristsõnu ja viktoriine jms. Laste lugemus on perevestluste alatine teema. Uuel aastal otsime uusi võimalusi. Kohtumised kirjanikega ja üritused raamatukogudes jäävad päevakorda.
 

Hela Leimann,
Audentese Erakooli algklassiõpetaja

---

Projektõpe koolis

Projektõpe on meetod, mis muudab tunni, kus õpetaja räägib, tunniks, kus õpilane tegutseb.

Traditsiooniline tund on ühe aine ning tihti ka õpetajakeskne, projektõpe on pikemaajaline protsess, mis aitab integreerida eri õppeaineid. See on õpilaskeskne ning seotud elu enesega. Projektõppes uuritakse sügavuti mõnd elulist teemat. Oluline on aidata lapsel ainekeskses õppekavas luua tervikpilt maailmast. Klassis või koolis, kus kasutatakse projektõpet, teevad õpilased kindla aja jooksul rühmatööd, et lahendada koos esimeses tunnis püstitatud probleem, ning lõputöö on iseseisev või rühmatöö. Projekti tulemus võib olla esitlus, näitemäng, kirjalik aruanne vms. Projekti eesmärk ei pea olema ainekavas loetletud teemade äraõppimine, vaid teadmiste avastamine väljaspool klassiruumi. See nõuab õpilaselt julgust ja oskust küsitleda, intervjueerida ning kokkuvõtteid teha. Projektõppe tunnis on oluline roll õpilasel, õpetaja on siin suunaja. Meie koolis kasutatakse projektõpet teist aastat ühiskonnaõpetuses. Sellest õppeaastast toimub projektõpe koos eesti keele tundidega, sest ühiskonnaõpetuses ja eesti keeles on palju integreeruvaid teemasid. Kooli ühiskonnaõpetuse vanemõpetaja Irina Jelisejeva ja eesti keele vanemõpetaja Mare Lilleorg viisid läbi projekti „Külas linnapeal”. Õpilased omandasid ühiskonnaõpetuse tunnis teema „Massimeedia” aineterminoloogia nii vene kui ka eesti keeles. Eesti keele tunnis kinnistati sama materjali eesti keeles, õpiti kasutama sõnavara. Õpilased koostasid eesti keele tunnis küsimustiku Maardu linnapeale Georgi Bõstrovile. Tunnis mängiti läbi rollimäng teemal „Intervjuu kuulsate inimestega”. Õpiti intervjueerima, kasutama riigikeelt väljaspool õppetundi. Projekti suursündmus oli Maardu Linnavalitsuse külastamine. Integreeritud tund toimus linnavalitsuses, kus linnapea Georgi Bõstrov vastas laste küsimustele, rääkis linna juhtimisest, töökorraldusest ja plaanidest. Projekt lõppes lõputööga. Ühis-konnaõpetuses kirjutasid lapsed linnavalitsuses kuuldust ja nähtust artikleid. Koostati esitlus ning seinaleht teistele õpilastele. Eesti keele tunnis vastati linnapeale esitatud küsimustele – õpilased pidid meelde tuletama, mida vastas meie linnapea. Kahe aine vaheline projekt avardas õpilaste silmaringi, aitas arendada loovat mõtlemist, kinnistas omandatud teadmisi ja arendas keeleoskust. Projektõppes on oluline suhtlemine ümbritseva maailmaga. Maardu Põhikool tänab Maardu Linnavalitsust mõistva suhtumise ja projektõppe toetamise eest.
 

Mare Lilleorg,
Maardu Põhikooli vanemõpetaja, õppealajuhataja

---

“Koolilaps ja õpetaja – mõlemat on väga vaja!” võitjad
 

Õpetajate Lehe ja Hea Lapse ühise kirjandus- ja joonistusvõistluse “Koolilaps ja õpetaja – mõlemat on väga vaja!” võitjad on selgunud.

Lego-komplektid võitsid Tartu lasteaia Kannike 8. rühm, Põlva lasteaia Mesimumm Karikakra rühm ja Suure-Jaani Gümnaasiumi 2. klass. Õpetajatest saavad auhinnaraamatud Põlva lasteaia Mesimumm õpetaja Hilja-Beffie Kostabi, Puhja Gümnaasiumi inglise keele õpetaja Marika Reiko, Väike-Maarja Güm-naasiumi 3.b klassi juhataja Tuuli Saksa, Gustav Adolfi Gümnaasiumi 3.b klassi juhataja Maarja Soone, Simuna Põhikooli emakeeleõpetaja Krista Ustav, Pala pedagoog Helgi Vaga ja Suure-Jaani Gümnaasiumi 2. klassi juhataja Kersti Vendelin. Huumoripreemia saab endine õpetaja Siiri Laidla Tartust. Algkooliõpilastest saavad auhinnaraamatud kirjatööde eest Johanna Liisa Aimla ja Robert Merilai J. Westholmi Gümnaasiumist, Merit Heliko Kask Lihula Gümnaasiumist, Mariliis Kivi-põld, Kaspar Bork ja Ursula Tähiste Väike-Maarja Gümnaasiumist, Mihkel Põder Kehra Keskkoolist ja Cristiine Laugmaa Laeva Põhikoolist. Põhikooliõpilastest premeeritakse auhinna-raamatuga Terje ja Toivo Tammekivi Tartu Karlo-va Gümnaasiumist, Marleen Taali ja Heidy Mustkivi Türi Majandusgümnaasiumist, Taaniel Tambetit, Gerli Põdrat ja Helen Jonovit ning Hiie Tammanit Viljandi Maagümnaasiumist, Kristiina Rogenbaumi, Katrin Rüüt-let ja Sander Kruusi Kasari Põhi-koolist, Grete Tamme ja Ellen Anett Põldmaad Simuna Põhikoolist, Elis Ruusi Elva Gümnaasiumist, Helen Hindperet Pelgulinna Gümnaasiumist, Anastassia Belkovi Tallinna Prantsuse Lütseumist, Janek Mürki, Nikita Ivanovi ja Ustina Põnovat Petseri 2. Keskkoolist. Algklassilastest joonistajatest saavad auhinnad Cärol Ojala ja Valentin Antonenko J. Westholmi Gümnaa-siumist, Ilona Torkka Tartu Kivilinna Gümnaasiumist, Eva Maria Õunap Kristiine Lasteaiast-Algkoolist, Maria Järva Gustav Adolfi Gümnaasiumist, Marleen Helimets Suure-Jaani Gümnaasiumist. Põhikooliõpilastest kunstipreemia saajad on Maria Lapšina Pärnu Vene Gümnaasiumist, Claudia Kaubi ja Triin Lanno Paikuse Põhikoolist, Imbi Esko Kasari Põhikoolist, Astrid Rosenberg Laeva Põhikoolist, Ailen Viilmaa, Kerttu Laug, Kaisa Karnau ja Jarmo Jaaku Taebla Gümnaasiumist.
 

 Leelo Tungal,
Hea Lapse toimetaja

---

Euroopa päevik pakub põnevat lisamaterjali

Detsembri algusest on kõikidel Eesti koolidel taas võimalik tasuta tellida Euroopa päevikut.

„Euroopa päevik: Sina otsustad!” on praktiline tarbija- ja keskkonnaharidust edendav koolipäevik, mis sisaldab 96 tarbimis-, tervise- ja keskkonnateemalist lisalehte. Eestis on päevik kasutusel teist aastat, praegu valmistatakse ette järgmise õppeaasta oma. Praktilised teemad Gümnaasiumiastmes õppivad noored on aktiivsed tarbijad, nad kasutavad mobiile, pangakaarte ning teevad valikuid edasiseks eluks. Päeviku sisulehed käsitlevad eelkõige neid teemasid, millest noored peaksid teadlikud olema, sh õigusi ja kohustusi. Teiste seas on sellised teemad nagu raha otstarbekas kasutamine, säästlik tarbimine, ohutud suhted jms. Õpetajad saavad tekste kasutada õppematerjalina nii keele-, geograafia-, ajaloo-, arvuti- kui ka ühiskonnaõpetuse tundides. Et hõlbustada õpetajate tööd, saab kool koos päevi-kutega kaasa ka õpetajaraamatu, mis pakub aruteluteemasid, praktilisi harjutusi ja koduülesandeid. Tagasiside näitab, et päeviku tekstid paeluvad õpilasi väga, mõnikord isegi rohkem kui tavalised koolitunnid. Kõigile koolidele tasuta Euroopa päevikut väljastatakse kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides, kuid unikaalseks teeb materjali see, et meie õpilastele on kõik tekstid eesti keeles ja ka-jastavad Eesti andmeid. Projekti rahastab Euroopa Komisjon ja koolidele on päevik tasuta. Seda saavad tellida kõik koolid: põhikoolides 9. klassidele, gümnaasiumides ja õhtukoolides ühele gümnaasiumi vanuseastmele ja kutsekoolides samuti ühe kursuse kõikidele õpilastele. Sel õppeaastal kasutab Euroopa päevikut 12 850 õpilast 160 koolis üle Eesti, neist 36 on venekeelsed gümnaasiumid ja 24 kutseõppeasutused. Päeviku populaarsus ja tiraaž on aasta-aastalt kasvanud. Järgmisel õppeaastal läheb jagamisele juba 30 000 eksemplari. Eestis ei ole ühtki linna, kus päevikut ei kasutataks. Arenguruumi on eelkõige suuremates linnades, kus koolid ja õpetajad ei ole päevikut nii aktiivselt kasutanud. Võib-olla on põhjuseks see, et näiteks Tallinna koolidel on rohkem võimalusi, kuid samas võib see näidata ka õpetaja ja õpilaste suhete iseloomu. Kuidas päevikut tellida¥ Euroopa päevikute tellimine algas detsembri algul. Kuigi tasuta tellimine kestab jaanuari lõpuni, on soovitav kiirustada, sest vaid nii saame garanteerida, et koolile päevikuid jätkub. Esimese kuuga on päeviku tellinud 140 kooli. Tellida on saab aadressil www.generation-europe.org, kasutades kooli koodi. Nagu päevik, on ka kohaletoimetamine tasuta. Küsimuste ja ettepanekute korral või kooli koodi saamiseks võtke julgelt ühendust Euroopa päeviku projektijuhi Epp Adleriga tel 520 3872 või aadressil epp@headest.ee. Infot saab ka MTÜ HeadEsti kodulehelt www.headest.ee.

Epp Adler,
MTÜ HeadEst

---