Läänlased hoiavad märtsini hinge kinni, sest selleks ajaks peaks valmima keskkonnamõjude eksperthinnang, millest sõltub, kas nad saavad looduskaunile Palivere Pikajalamäele omaenda suusakeskuse või ei.

Olen julgenud ennast pidada rohelise mõtteviisi kandjaks. Mis on ju oma-ne suurele osale eestlaskonnast. Minu jaoks tähendab see, et tungiva vajaduseta ei tohi minna kellegi elu kallale – olgu see ämblik, madu või kasvav puu. Pühasse hiide ei või rajada tööstusettevõtet ja Viidumäele peent spaad. Samas usun, et mõnel juhul on kompromissid siiski võimalikud.


Läänemaa Nuustaku

Palivere on Läänemaa Nuustaku, on öelnud Tallinna Ülikooli rekreatsiooni õppetooli dotsent Kaarel Zilmer. Läänlased on Paliveres suusatanud nii kaua, kuni kõige vanemad inimesed mäletavad. Põhjus on lihtne – teist nii mõnusalt künklikku suusamaastikku lausikul Läänemaal lihtsalt pole. Läänemaa kõrgeima punkti, Palivere Pikajalamäe jalamile rajati suusatreener Juhan Luku eestvedamisel aastaid tagasi 25m suusahüppemägi, mis praeguseks kapitaalset remonti vajab. Ei pea vist nimetamagi, et läänlaste parimate suusatulemusteni on jõudnud just Palivere poisid. Läänemaa on maakond, kus on küll kuulus ravimuda ja mitu tervise taastamise asutust, kuid pole keskust, mis toetaks inimese tervena püsimise soovi. Haapsalus on nüüd küll korralik veekeskus ja mõned koolivõimlad, aga see on ka kõik. See oligi põhjus, miks Lääne maavalitsus 2005. aasta kevadel Palivere Turismi- ja Tervisekeskust kavandama hakkas. Kohavalik oli lihtne – teist sobivat paika lihtsalt pole. Palivere arengukava koostamisse kaasati nii omavalitsus- kui ka spordiametnikke, nii arendajaid kui ka looduskaitsjaid. Arengukava on valmis, koostöölepe sõlmitud ning võimalikud rahastajad teada. Läänemaa omavalitsuste asutatud sihtasutus pole mingi äriettevõtte, kuid peaks siiski nii palju sisse tooma, et ots otsaga kokku tulla. Plaanid näevad ette valgustatud suusaradu nii algajatele kui ka vilunud tegijatele, lumelaua- ja snow-tubing’unõlva ning kelgumäge päris väikestele, kes muidu jalgu jäävad ja keda kõik kipuvad ära ajama. Kevadel, suvel ja sügisel saab samasse tulla metsajooksule või kepikõnnile, jalgrattaga sõitma või geopeitust mängima, teismelisi võiksid meelitada eri raskusastmega seiklusrajad, ennast proovile saab panna ka ronimisseinal. Kordumatuid elamusi peaks pakkuma lumeräätsadega rabamatk. Aastakümneid sõideti Paliverre enamasti rongiga, nüüd, kus rongi enam pole, tullakse liinibussi või hoopis sagedasti oma autoga, mis tähendab, et ilusate lumiste nädalavahetuste aegu ummistavad Pikajalamäe ümbruse kümned autod. Pargitakse, kuhu juhtub, nii et kohalikud ei saa enam koju ega kodunt välja. Hädasti oleks vaja, et keegi siin seda metsikut tegevust ohjeldaks. Sest seda pidurdada või lausa ära keelata on mõeldamatu, kuigi siin pole pärast treeningut, matka või lõbusõitu vähimatki võimalust nina soojendada, tulist teed juua, pesta, riideid vahetada ega kuivatada. Nagu ka võimalust veeta Palivere küngastel tervislikku nädalalõppu klassi või sõpruskonnaga – selleks vajatakse öömaja.


Metsa säästetakse

Paliverre kavandatav suusamaja pole mingi suurushullustus: 500m2 ühekordne mätaskatusega palkmaja. Detailplaneeringu järgi tuleb selleks maha võtta umbkaudu 2,6 ha metsa (hoone, parkimisplatside ning mitmesuguste suusa- ja lumelauanõlvade alune maa), kusjuures lageraiet ei tehta rohkem, kui hädasti vaja. Läänlased oskavad ehitada puid säästes – näiteks olgu toodud kas või maavalitsuse enda maja Haapsalus Lahe tänavas, kus juurdeehitis projekteeriti ja ehitati nii, et säilisid õuel kasvavad puud, sealhulgas Ernst Enno istutatud leinajalakas. Liblikauurija Urmas Jürive tegi on seda meelt, et harvendusraiet vajab Pikajalamägi igatahes.


Keda suusakeskus ohustab?

Looduskaitsjad on siiski Palivere Turismi- ja Tervisekeskuse rajamise vas--tu. See seab väidetavalt ohtu kaks n-ö eurodirektiivi liblikaliiki: tee-lehe-mosaiikliblika (Euphydryas au--rinia) jasuur-mosaiikliblika (Euphydryas maturna). Kui suusakeskust kavandama hakati, lähtuti Läänemaa Keskkonnateenistuse seatud keskkonnatingimustest ja Natura 2000 Mari-metsa-Õmma hoiuala plaanimaterjalist, mille alusel paiknevad kaitsealused soostuvad ja soolehtmetsad Pikajalamäe oosile planeeritava kes-kuse piirist 200–400 medelas. Ja kõnealuste liblikate elupaigad on vastavalt Natura 2000 Mari-metsa-Õmma hoiuala plaanimaterja-lile soostuvad ja soolehtmetsad. Pika-jalamäe ümbrus ei ole kohe kindlasti mitte soo ning need liblikadki pole Eestis teab mis haruldused. Eesti Keskkonnaministeeriumi kogumik „Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid” (2004) igatahes kinnitab, et Eestis esineb neid liblikaid kohati kogu alal, pole haruldased, kuid levinud lokaalselt (lk 57). Läänemaa Keskkonnateenistuse juhataja Koit Latiku sõnul ollakse mures ka Palivere oosil kasvava taimestiku pärast – nimelt kasvab oosi nõlvadel siinkandis haruldase kooslusena männi kõrval ka tamme, sarapuud, viirpuud ja kuslapuud, kus isegi vähest lageraiet ei taheta lubada. Riikliku Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regioonikeskuse direktoril Kaja Lotmanil on kahtlemata õigus ja kohustus eksperthinnangut nõuda ja üldsusel ei jää üle muud, kui see ära oodata. Kui ekspert ütleb „ei”, siis nii ongi. Kui päris aus olla, pole Läänemaal ruutmeetritki maad, kus ei ela, lenda, kasva, pesitse või talvitu keegi, kes on mingil moel looduskaitse all. Oleme selle üle uhked, ent samas, tõsi küll, kes siis ei tahaks pärast suusaretke dušši alla minna…


Kas muretsemiseks on põhjust?

Kogu lootus jääb arendajate ja keskkonnakaitsjate suuremale vastastikusele mõistmisele ja koostööle. (Juba sõna „arendaja” kipub tähendama röövlit a priori, kuigi siin pole üldse tegemist tuluteenimistaotlusega.) Keskkonnakaitsjate ettepanekut ehitada see maja kuskile kaugemale, on kaalutud nii ja naa, aga nagu öeldud, peab see asutus majanduslikult vähemalt ots otsaga kokku tulema. Ei jää üle muud, kui pöidlad pihku – et leitaks võimalus, mis jätaks ellu liblikad ning lubaks ehitada suusamaja. FOTOD Ene Pajula. Liumägi käib lapsepõlve juurde. Liblika ilu – väike koerliblikas.

Ene Pajula