Olen olnud 30 aastat täiskasva­nute õpetaja. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud. Nõukogude ajal oli kohustus, et kõik õhtukooli õpilased pidid töötama, erand tehti ainult lapsega kodus olevatele emadele. Praegu käib neist, kes 15–17-aastaselt Tal­lin­na Täiskasvanute Güm­naa­siumi 10. klassi tulevad, tööl vaid viien­dik, kõige rohkem neljandik. Tõsi, 12. klassis on tööl käijaid juba 2/3.

Enamasti töökohtades soositakse õppimist, aga tihti ei ole võimalik õppijatele vastu tulla. Võib juhtuda, et inimene ei jõua kahel nädalal kordagi kooli, sest kui paarimees haigestub, tuleb väljas olla ka vabadel päevadel. Klassijuhataja peab teadma iga õpilase olukorda. On neid, kes käivad nädala koolis ja nädala Soomes tööl. Naisi, kes ootavad kolmandat või neljandat last. Kõike tuleb arvestada, individuaalseid kodutöid ja -arvestusi anda.
Õpilaste tagasiside koolile on hästi positiivne. Meeldib just see, et õpetajad tulevad alati vastu, saadavad materjali meiliga, panevad Internetti üles. Aidata saab siiski ainult neid, kes tahavad õppida, kes ütlevad õpetajale, kui nad kooli tulla ei saa, tunnevad huvi, mida sel ajal teha, tulevad kokkulepitud ajal vastama.

Raskest momendist üle
Lõpetanud ütlevad, et alguses nad ootasid, et keegi neid kogu aeg tagant sunniks ja nende eest vastutaks. Aga kui taipasid, et seda ei tehta, et nendesse suhtutakse kui arukatesse, arenemisvõimelistesse täiskasvanutesse, vabanesid nad koolihirmust ja -sunnist ning võtsid vastutuse oma elu eest. Kes ei võtnud, kukkus välja, oli paar aastat ära ja tuli tagasi. Mõni on mitu korda õpingud katkestanud. Kui lõpuks mitme lapse isa või emana kooli jõuab, imestab, miks ta varem õppimise vajalikkusest aru ei saanud.
Vastutusvõime on esimene asi, mis meie koolis peab tekkima. Suhtume õpilastesse kui täiskasvanutesse, kellega teeme koostööd ja kes annavad ka oma panuse. Nad peavad taipama, et „kahe” eest vastutab õpilane, mit­te õpetaja. Need, kes ootavad, et neid peetaks ikka veel lasteks, kont­rol­litaks puudumisi ja nõutaks aru, kukuvad kiiresti välja. Kooli püsima jäävad ikka ainult need, kes on otsustanud ise õppima tulla, mitte need, keda ema-isa on kooli saatnud. Isegi autoga ukse taha toomisest pole abi.
Töö ja pere kõrvalt pole kerge õppida. Läbipõlemise äärel õpilased, kes ütlevad, et ei taha ega suuda enam, tuleb raskest momendist üle aidata. Sisendada neisse eneseusku, et nad õppimist ei katkestaks. Kaaluda koos kõiki võimalusi ja leida parim variant. Vahest saab puhkuse või vabad päevad välja võtta või töökoormust vähendada. Võib-olla on otstarbekas minna palgata puhku­sele, vahetada töökohta või tulla hoopis töölt ära. Meil on ka üksikaine õppimise võimalus. Võib õppida näiteks kolme ainet ja saada hinde ainult neis. Järgmisel aastal on selle võrra lihtsam.
Paindlikkus on väga oluline. Klassis ei ole kunagi kõiki õpilasi kor­raga, see tähendab palju iseseisvat tööd, aga ka pidevat kordamist. Materjal tuleb ikka ja jälle uuesti läbi võtta, et kõik õpilased saaksid koolist vähemalt põhiteadmised – keegi ei jaksa kõike iseseisvalt õppida. Samas peab mõtlema ka nutikamatele, kes tahavad riigieksamil häid tulemusi.
Oskus igaks olukorraks valmis olla, kujuneb aastatega. Mujalt tulnud õpetajad ei tea, mida teha õpilastega, kes ei käi iga päev tunnis. Päevakoolis ei tegelda õpilastega individuaalselt nii suurtes piirides, kui meie seda teeme. Kuu või kaks koolist puudunud õpilane tuleb järjele aidata individuaalsete konsultatsioonide ja töödega. Alguses on raske kogu aeg igale inimesele ümber orienteeruda, kogemus tuleb aastatega. Õnneks annavad kirjastused välja igasuguseid lisamaterjale, millest õpetajale on suur abi.
Ma ei ole nõus, et õhtukool on ainult neile, kes päevakoolis hakkama ei saa. Meil on väga tublisid õpilasi. Päevakool jäetakse pooleli erinevatel põhjustel. Üks nutikas poiss ütles, et läks suveks tööle, aga raha hakkas nii meeldima, et jäigi. Kool ei omanud tema jaoks enam mingit tähtsust. Täiskasvanute gümnaasiumi tuli ta juba pereisa ja väikefirma omanikuna. Kavatseb ka edasi õppida.

„Kaks” pluss
Noore õpetajana ei saanud ma aru, miks mõni õpilane füüsikaga kohe üldse hakkama ei saa. Nüüd olen korduvalt kogenud, et füüsikas hädavaevu „kahte” plussi väärt õppur võib olla mõnes teises valdkonnas väga andekas. Mõned räägivad vabalt mitut võõrkeelt, teised kirjutavad suurepäraseid kirjandeid, kolmandad on väga musikaalsed. Reaalaine õpetajal tuleb üks silm kinni pigistada ja lasta tal oma annet arendada. Aeg on näidanud, et inimesed, kellele on tehtud järeleandmisi aines, mida nad ei suutnud omandada, on elus hästi hakkama saanud. Mõnigi neist on praegu teatud-tuntud persoon.
Kõrgkooliuksed ei tohiks inimesele, kel on mingil alal potentsiaali, suletuks jääda ainuüksi sellepärast, et ta ei ole suuteline mõnes aines rahuldavat tulemust saama. Ühel tuntud näitlejal ähvardas omal ajal füüsika „kaks” tulla. Ta seisis mu laua kõrval ja mangus: „Palun pange mulle „kolm”, ma lähen lavakunstikateedrisse ja mul ei ole füüsikaga enam mingit pistmist. Ta sai oma „kolme”. Tõsi, ma olin juba ise otsustanud talle rahuldava panna.
Muidugi ei saa lasta lõpetada inimest, kes ainest midagi ei tea, aga meil on suuremad laveerimisvõimalused kui päevakoolis. Kes ikka kõigest väest püüab, saab „kolme” selle eest, mida ta on teinud. „Kahega” jääks tal kool lõpetamata. Toetun füüsikat õpetades õpilase elukogemusele, lähtun sellest, mida ta juba teab. Kui kellelgi tuleb näiteks elektriõpetuses midagi tuttav ette, tekib tal huvi ka nende asjade vastu, mida ta ei tea.
Kui õpilane on nõrgem ja milleski alla jääb, tuleb teda julgustada, mitte kohta kätte näidata. Ahhaa, sa ei oska, ma panen sulle „kahe”. „Kaks” ei ole hirmutusvahend. Tähtis ei ole mitte see, et õpilane tuubiks kõik asjad pähe ja laulaks ette, vaid et ta areneks, õpiks nägema maailma avatud silmadega, mõtlema ja nähtusi lahti seletama. Pole mõtet nõuda, et kõik sõna-sõnalt ära õpitaks, nagu mõned õpetajad teevad.
Meil õpib igas vanuses inimesi. Kuigi kontingent on noorenenud, on ka üksikuid üle 40-aastaseid. Mõni aasta tagasi tuli meile üks 50-aastane mees, kes ei saanud kvalifikatsiooni tõsta, sest tal oli lõpuklass pooleli jäänud. Eakamad tulevadki enamasti mainitud põhjusel. Ega neil kerge ole. Mul tuli üks hea tuttav pärast kümneaastast vahet 12. klassi. Alguses helistas üle õhtu ja nuttis telefoni otsas, et ta ei saa millestki aru, kõik on ununenud. Ütlesin, et ärgu muretsegu, käigu rahulikult koolis, tehku nii palju, kui suudab, küll paari kuu pärast hakkab minema. Hakkaski. Nüüd on kõrgkooli lõpetamas.
Õpetajad suhtuvad neisse, kel on õpingutes pikk paus, teisiti kui samal aastal eelmise klassi lõpetanutesse. Kõik, mis on ununenud, tuleb ju meelde tuletada. Koolist kaua eemal olnud inimesed harjuvad kuu või paariga. Pärast poolt aastat enam suurt vahet pole.

Rinnaesine märjaks nutetud
Nõukogude ajal, kui kehtestati kohustuslik keskharidus, tõi tehase meister 30–40-aastased mehed käekõrval tundi. Nad ei tahtnud koolis olla, panid pea lauale ja magasid. Kedagi ei tohtinud lasta välja kukkuda, puudu­misest tuli kohe töökohta teatada. Väljakukkumisprotsent oli väga väike, aga ma ei ütleks, et nendega oli kõige parem töötada.
Praegu on teised mured. Meie õpilaste hulgas on neid, kes ei tea, mida nad tahavad. Istuvad öösel kella viie-kuueni arvutis, tulevad hommikul kooli ja teatavad, et on vaid kolm tun­di maganud. Istuvad kolm tundi ära – rohkem ei jaksa olla – ja lähevad koju magama. Neist ööelanikest, kes ei käi tööl, kuulavad ainult muusikat ja suhtlevad Internetis, ei saa koolis asja. Figureerivad mõne kuu ja kaovad. Proovime neile aru pähe panna, aga alati see ei õnnestu. Aga eks päevakoolis ole samamoodi.
Täiskasvanute gümnaasiumis tuleb ette sedagi, et hätta sattunud õpilasel ei ole kellelegi peale õpetaja või klassijuhataja oma muret kurta. Üks kolleeg ütleb ikka, et õpilased on nii mõnigi kord ta rinnaesise märjaks nutnud. Kui märkad, et õpilane on koolis hajali, ja küsid, mis tal viga on, tuleb välja, et olukord on kohutav. Inimene jäi töökohast ilma, tõsteti korterist välja, poiss-sõber jättis maha. Šokis õpilane tuleb ära kuulata, öelda, et ta mingil juhul kooli katki ei jätaks. Küll kõik lõpuks laheneb.
Aastakümneid täiskasvanutega töötanud elukogenud pedagoogid oskavad nõu anda. Vahel aitab isegi ärakuulamine, teadmine, et keegi toetab, et inimene on kooli oodatud.