Tublimatest tublimad

 

Sirje Tohver, Ülo Tikk

Eile andis president Toomas Hendrik Ilves üle tänavused hariduspreemiad. Suure tunnustuse osaliseks said Lümanda Põhikooli direktor Tiina Talvi, Tallinna 53. Keskkooli keemiaõpetaja Vladimir Ossipov ja tantsuansambli Sõleke ballettmeister ja juht Ene Jakobson.

Eesti läänepoolseima kooli direktor Tiina Talvi ei pea hariduspreemiat ainult enda teeneks. Tema sõnul tuli tunnustus tänu tublidele õpetajatele ja hakkajatele lastele. „Nii fantastilist, tööd rabavat, elurõõmsat õpetajate seltskonda nagu Lümanda Põhikoolis annab otsida. Pole asja, mida meie õpetajad teha ei tahaks.” Näiteks toob ta äsja lõppenud „Comeniuse” ja tänavu alanud pikapäevakooli projekti. „Maalapsele sobib pikapäevaprojekt väga hästi. Tänu sellele saame tundidejärgset tööd oluliselt elavdada, laste huvitööd mitmekesistada ja õppevahendeid muretseda,” põhjendab ta.
Lisaks veavad õpetajad oma vabal tahtel igasuguseid väikeprojekte. Ikka selle nimel, et õpikeskkonda paremaks ja vana, 1898. aastal ehitatud koolimaja lapsesõbralikumaks muuta. Tänavu sügisel sai Lümanda esimese maakoolina minispordiväljaku. Õpetajate väga hea töö ei ole jäänud tunnustuseta: eelmisel aastal tulid kooli nii Joh. Käisi preemia kui ka Saaremaa aasta õpetaja tiitel.
„Meil on väga tublid lapsed. Kuigi elame Lääne-Saaremaal, on meie õpilased üle Eesti silma paistnud. Koolis õpib kaks Eesti meistrit, üks purjetaja, teine ratsutaja. Jalgpallipoisid said maakoolidest teise koha, kaks neist kuuluvad Eesti noortekoondisesse,” kiidab direktor.
Hädaldamise asemel on koolijuht otsinud koos õpetajatega väljundit, miks just Lümanda koolis vahva käia on. „Kuigi väikesed, oleme püüdnud olla kogu aeg tegusad, et lastevaene periood ilusti üle elada.” Oma väärt teoks peab bioloogiaõpetajast direktor 2002. aastal rajatud looduskallakut, mis koolile lisaväärtust annab.
„Väikese maakooli võlu ongi selles, et siin on vähe lapsi (tänavu 81). Me ei ole õpilastehas, saame igaühele pakkuda palju osalemis- ja esinemisvõimalusi.” Just väiksus võimaldas võtta oma katuse alla ka hariduslike erivajadustega lapsi.
Tiina Talvi unistab sellest, et ei peaks väiksemaid klasse kokku liitma, suureneks väikekooli rahastamiskoefitsient, antaks tagasi riigipoolne õppealajuhataja palk ning pikeneks pikapäevakooli projekt. Ta loodab, et riik tuleb nende mõtetega kaasa. „Kui toetada täna maa põhikooli, jäävad tulevikus suured ennetus- ja rehabilitatsioonisummad kulutamata.” Hariduspreemia saamist peab Tiina Talvi tunnustuseks Eesti tublile maakoolile.

Õpilased peavad meeles
Preemia üllatas ka Tallinna 53. Keskkooli keemiaõpetajat Vladimir Ossipovi. „Teen ju ainult tööd, mis mulle meeldib, ja mul on alati olnud ainest huvitatud õpilasi.”
Vladimir Ossipov on viimase aastaga rahul. Ütleb, et on kogunud palju uut materjali, mis aitab tal nii ennast kui ka õpilasi vormis hoida. Üks noormees tõi rahvusvaheliselt keemiaolümpiaadilt pronksmedali. See pole siiski kõrgeim tunnustus, mida 53. keskkooli õpilased on pälvinud. Mitme pronksi kõrval ehivad õpetaja Ossipovi õpilaste medalikollektsiooni ka rahvusvahelise keemiaolümpiaadi kuld ja hõbe.
Aga mitte olümpiaadist ei taha õpetaja seekord rääkida. Ta viib jutu hoopis järjekordsele treeninglaagrile, mida tema vilistlastest õpilased koolis korraldavad, ja mais toimuvale ülelinnalisele keemiaviktoriinile. „Õpetajate maja kodulehel on juhend üleval, kui keegi veel ei tea,” tuletab ta meelde.
Neli aastat tagasi antud intervjuus muretses õpetaja keemiaklassi kehvade olude pärast. Nüüd on pilt teine. „Tänu linna toetusele ehitati keemiaklassi minu kasvandike jooniste järgi spetsiaalsed lauad, pandi sisse vesi ja ventilatsioon,” rõõmustab ta. Rõõm oleks veelgi suurem, kui tööruumi õnnestuks saada reaktiivide kapid. Selleks vajalikku paarikümmet tuhandet krooni pole leitud, kuigi entusiastlik õpetaja on palunud abi isegi linnapealt ja teistelt linnajuhtidelt. „Õpetajad käivad minu juures koolitusel, häbi on neid oma tööruumi lasta –
reaktiivid puha laiali. Kes aitaks?” küsib nõutu õpetaja.
Vladimir Ossipovi sõnul on tema kõige suurem unistus see, et koolis jätkuks keemiahuvilisi õpilasi. „Aeg on kiiresti läinud, kuus minu õpilast on juba teaduste doktorid, 40 magistrid – õpetavad ise ülikoolides, mille üle mul on väga hea meel. Rõõmu teeb seegi, et mitme põlvkonna õpilased üksteist aitavad ja toetavad. Et vilistlased, isegi 15–20 aasta eest lõpetanud, leiavad ikka koolitee üles, ükskõik kui kaugelt nad Tallinna juhtuvad tulema.”

Rõõmud on samad, mured suuremad
Ene Jakobson ei varja oma üllatust: „Ma ei ole isegi aasta õpetaja tiitlit saanud ja nüüd äkki nii suur tunnustus. Uskumatu.” Tantsuõpetaja ütleb, et aastatega on mured läinud suuremaks ja töö raskemaks. Raskemaks eelkõige seetõttu, et lastel on teiste hobide ja suure õpikoormuse kõrvalt tantsimiseks raske aega leida.
„Tants on ala, millega tuleb püsivalt tegelda, mitte nii, et täna käin ja homme pole aega. Tantsima peab pühendumusega, siis on tulemus hea. Pühendumust on aga vähem kui varem,” muretseb õpetaja.
Rõõmud on Ene Jakobsoni sõnul ikka ühed ja samad. „Suurim rõõm on näha last nooreks inimeseks kasvamas. Rõõmu teevad kõik kontserdid ja etendused, kus näed oma töö tulemust.”
Praegu on Sõleke tubli maakooli suurune, seal tantsib keskmiselt 250 tantsijat lasteaiaealistest kuni abiturientideni. „Vahel mõtlen, et see arv võiks väiksem olla. Ei ole kerge panna nii suurt kollektiivi toimima, et kõigil oleksid sobival ajal tunnid, koht, kus riietuda, et esinemiskostüümid oleksid õigel ajal välja antud ja tagastatud jne.” Selles kõiges toetavad Ene Jakobsoni väga head kolleegid, ansamblist välja kasvanud tantsijad, nende seas tema enda tütred Helena ja Jaanika.
Küsimusele, millist abi ta vajab, ei oska alati kõigega toime tulema harjunud Ene Jakobson kohe vastata. Ta mõtleb enne, kui nimetab reisitoetust. Algus on tehtud, tänavu aprillis toetas Kultuurkapital esimest korda Sõlekese Hispaania-reisi.
Kas hinges kripeldab ka mõni elluviimata idee? Teoinimene Ene Jakobson kinnitab, et on kõik oma mõtted, puudutagu need siis tantsuloomingut või -lavastusi lühema või pikema ajaga teostanud. Tema loodud tantsude arv äratab aukartust – 150. Kahe aasta eest ilmus „Tootsi ja Teele tantsuaabits” 30 laste- ja noortetantsu ning juhistega õpetajale. Idee tasandil on selle raamatu järg – tantsulugemik, mida juba kannatamatult oodatakse, sest lastetantse jõuab kaante vahele vähe.

Repliik

Hiljuti tuli võrdlemisi kergekäeliselt käibele uus ja atraktiivne väljend „agressiivne keeleõpetus”. Posti­me­hest oli lugeda, et sotsioloogide hinnangul arvanud eestlased pikka aega, et parimaks eestivenelaste integreerimise viisiks on agressiivne eesti keele õpetamine – kuivõrd see ei suurendavat aga eestivenelaste lojaalsust, tu­leb keskenduda venekeelse eestimeelsuse tekitamisele („Lõimumise väljakutse: venekeelne eestimeelsus”, PM, 4.10.). Kas venekeelne eestimeelsus võiks olla midagi võrreldavat
eestikeelse venemeelsusega?
Kui juba, peaks pigem olema põhjust rääkida agressiivsest soovimatu­sest kohalikku keelt õppida. Siit kü­si­mus: kas teadlastel on mõttekas kasutada niisugust suhteliselt sisutut ärapanejalikku väljendit, mis võib kergesti üle kanduda mitte kõige Eesti-sõbralikumasse rahvusvahelisse retoorikasse? Euroopa Nõukogu inim­õigusvoliniku, ENPA presidendi ja ÜRO eriraportööri hiljutised ettepanekud muuta Eesti kodakondsus- ning keelepoliitikat on niigi järjekordne 3:0 Venemaa kasuks. Me võime ju üleolevalt seletada, et tegu on nende meeste isiklike seisukohta­dega, millel pole juriidilist jõudu, kuid Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ütleb otse välja, et meid külastanute arvamusi ei maksa alahinnata – igasugune arvamus, mis meie kohta kuskile rahvusvahelisse struktuuri või poliitikasse läinud, on oluline. Nagu näha, muutub vajadus riikliku infotalituse järele üha mööda­pääsmatumaks, kuid ikka kõnnime sündmuste sabas ja tegeleme eneseõigustamise tänamatu tööga.
Inimõigusvolinik soovitab anda kodakondsuse neile eakatele, kes ei oska eesti keelt. Kui vana on eakas inimene? Eakuse kriteeriumi, mis see siis ka ei oleks, täidab päev-päevalt üha rohkem rahvast. Seega saaksime pidevalt juurde uusi valijaid. Nii poleks ehk paari aasta pärast või­matu eestivenelaste esindaja euro­parlamendis, nagu praegu on lätivenelastel. Igatahes signaal on selge: Eestis saab väga hästi hakka­ma ilma eesti keeleta. Mis Eduard Tomani kujuka väljenduse kohaselt tähendab lihtsalt seda, et kõik eestla­sed peavad rääkima vene keelt, kui tahetakse üksteisest aru saada.
Integratsiooniuuringu järgi tunneb 81% venelastest end Eestis teise­järgulisena. 21. detsembril, kui avaneb Schengeni viisaruum, saavad kõik eestimaalased eurooplasteks. Naljakas see ju on – olla eurooplane ja samal ajal tunda end Eestis teisejärgulisena.
Sotsioloogid sedastavad, et „uue in­tegratsiooniprogrammiga tuleks venelastele anda tagasi venelaseks olemise uhkus” (PM, 4.10.). Kuidas seda teha? Võttes aluseks ÜRO soovituse teha vene keel Eestis teiseks riigikeeleks, kuulutada vene keel siiski esimeseks riigikeeleks, sest muidu tuntaks end vahest jälle kuidagi teisejärgulisena?

2000 krooni ringiraha igale lapsele

Valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 näeb ette raha laste osalemiseks huviringides. Tänavu 20. septembril kiitis valitsus ringiraha põhimõtted heaks. 1. jaanuarist 2009 on igale 6–19-aastasele lapsele ette nähtud 2000 krooni aastas spordi- või huviringi tasu hüvitamiseks.

Lapsevanem ringiraha enda kätte ei saa. Raha liigub omavalitsuse kaudu ot-se huvikooli, spordiklubisse või huviringi. Kui osalustasu puudub või omavalitsus maksab laste koolivälise tegevu­se kinni, saab ringiraha kasutada õp­pevahendite soetamiseks, ruumide rendiks, ringijuhtidele ja huvikooli­õpetajatele palkade maksmiseks, vähekindlustatud õpilaste osalustasu katmiseks.
Kas ringiraha ei tekita omavalitsustel soovi vähendada seni kultuuri ja noorte huvitegevusse suunatud summat? „Minu info põhjal ei kavatseta väikestes kohtades kultuuriraha vähendada, ringiraha käsitatakse lisana seni alarahastatud valdkonda,” ütleb kultuuriminister Laine Jänes.

Hirmudel pole alust
Finantseerimine on elukohajärgne. Ring või klubi saab omavalitsuselt raha õpilaste nimekirja alusel. „On avaldatud kartust, et omavalitsustele hakatakse esitama fiktiivseid nimekirju. Seda ei saa juhtuda, sest raha eraldatakse lapsevanema avalduse põhjal. Vanem vastutab, et tema laps käib ringis, mille tasu hüvitamist ta taotleb,” selgitab Laine Jänes, kelle sõnul on kardetud ka seda, et suvaline inimene võib mingi ringi kokku klopsida. Minister hajutab sellegi hirmu. „Omavalitsus vastutab, et registreeritud ring vastaks kvaliteedikriteeriumi­dele ja ringijuht oleks pädev.”
Koostöös kultuuriministeeriumiga loob haridusministeerium EHIS-e juurde uue mooduli, mis sisaldab nii kõiki mittetulundusühinguid kui ka ringe, mis ei ole mittetulundusühingutena registreeritud. Et mooduli rakendamine nõuab aega, esitavad ringiraha esimesel, 2009. aastal kultuuriministeeriumile andmed ringides osalevate õpilaste kohta omavalitsused.
Kuidas olla kindel, et üks laps ei ole registreeritud mitmes ringis? „Et finantseerimine pole ringi-, vaid õpilasepõhine, tuleb iga laps omavalitsuses arvesse vaid üks kord,” selgitab projekti töörühma liige Georg Aher.
Kuidas toimitakse siis, kui laps käib teise valla ringis? Ministri sõnul arveldatakse sarnaselt kooli pearahasüsteemiga. Kui Kiilis elav laps käib Tallinnas huviringis, peab raha jõudma pealinna huviringini.

Täpne summa pole teada
Ringiraha on ette nähtud lastele vanuses 6–19. Eestis on 212 000 selles eas last. Kui nad kõik käiksid ringides, kuluks toetustele aastas 424 miljonit. Praegu arvestatakse umbes 60 protsendiga lastest. Riigieelarve strateegias on kavandatud ringirahaks 2009. aastal 175, 2010. aastal 285 ja 2011. aastal 228,5 miljonit krooni. Need on Laine Jänese sõnul provisoorsed numbrid, mis täpsustuvad siis, kui ringides osalevate laste arv on teada. „Et hakata planeerima 2009. aasta eelarvet, soovime omavalitsustelt laste enam-vähem adekvaatset arvu juba järgmise aasta 31. maiks,” ütleb Laine Jänes.
Ringide registreerimine annab ministri sõnul hea ülevaate huvitegevuse praegusest seisust. „Saame teada, kui palju lapsi on huvitegevusega hõivatud, kui suur osa ringidest on mittetulundusühingud, kui palju ringe toimib koolide, kui palju klubide ja kultuurimajade juures. See võimaldab süsteemi korrastada ja järgmisi samme astuda. Projekti eesmärk on kaasata huvitegevusse järjest rohkem lapsi. Tahame, et ringides käiks neist vähemalt 75%, 100%-ni jõuda pole reaalne. Ringiraha peaks aitama nii rahalistes raskustes lapsevanemaid – mitu last, vaja maksta eri ringide eest – kui ka omavalitsusi. Näiteks mõnes kohas polegi ringijuhi palkamiseks raha või on laste osaluse suurendamiseks vaja tööle võtta veel teinegi ringijuht,” põhjendab minister.

Üksipulgi selgeks
Praegu tegeleb kultuuriministeerium noorsootööseaduse täpsustamisega, sätestades, missugused ringid ja klu­bid seaduse alla kuuluvad. Seadu­se­muu­datus peaks veel sellel aastal riigikokku jõudma. Et teataks, milliseid samme riigilt ringiraha saamiseks astuda, korraldatakse omavalitsuste juriidilistele ja kultuurinõunikele järgmisel aastal sellekohaseid koolitusi. Laine Jänes rõhutab, et igast omavalitsusest peaks vähemalt üks inimene koolitusel käima.
Kuidas suhtuvad omavalitsused lisarahasse, mis toob kaasa ka lisatööd? Laine Jänes, kes projekti 11 maakonnas tutvustanud on, ütleb, et omavalitsusliidud on selle põhimõtted heaks kiitnud. „Süsteem sündis päris suurte arutluste ja vaidlustega. Esialgu oli kavas ringiraha tšeki alusel lapsevanemale maksta. See oleks olnud aga väga keeruline ja tekitanud omavalitsustele palju paberitööd. Teine variant oli, et riik annab raha omavalitsusele, vaadaku nad ise, kuidas seda jaotavad. Siis ei oleks aga raha lapse ega lapsevanemani jõudnud. Koostöös omavalitsustega jõudsime variandini, millega on rahul nii need omavalitsused, kus on tasulised ringid, kui ka need, kes rahastavad ringe oma eelarvest. Süsteem toetab mõlemat liini.”
Georg Aheri väitel on omavalitsuste reaktsioon väga positiivne. „Oluline summa tuleb ju eelarvesse juurde, mõnele isegi 70–80%.”

Korduvad küsimused
Laine Jänese sõnul on temalt tihti küsitud, kas ringiraha on ette nähtud ka muusika- ja kunstikoolis käivatele lastele. Vastus on „jah”. Lapsevanemaid huvitab, kuidas toimitakse siis, kui laps käib mitmes ringis. Sel juhul tasutakse ainult ühe ringi eest või kuni 2000 kroonini. Kui kahe ringi osalustasu kokku ei ületa 2000 krooni, makstakse see välja. Aga kui ainult ühe ringi osalustasu on 2000, peab teise ringi kulud katma lapsevanem. Lapsevanema või omavalitsuse kanda jääb ka 2000 krooni ületav summa, näiteks 500 krooni juhul, kui ringitasu on 2500 krooni.
Korduvalt on küsitud, kas ringiraha saavad ka koolides toimivad ringid. Laine Jänes kinnitab, et saavad küll, kui nad on registreeritud. „Alguses oli mõte, et kõik, sh kooliringid võiksid olla mittetulundusühingutena registreeritud, aga see oleks läinud liiga keeruliseks. Jäi EHIS-e variant. Seni, kuni kavandatavat moodulit veel ei ole, registreerib ringi omavalitsus.”
Georg Aher täpsustab, et järeleaita­mistunde ringirahast ei rahastata. Sea­dus peab silmas vaid õpilase vabal tah­tel toimuvat koolivälist arendavat tegevust.

Pedagoogide palgakorraldus ja tööajaarvestus põhjustab probleeme

Ebamõistlikud otsused
Paljudes auditeeritud koolides maksti eelarveaasta lõpul töötajatele tavapärasest oluliselt suuremat tasu. Riigi­kontrolli hinnangul on osa palgaraha kasutamata jätmine ja kokkuhoitud raha lauskulu­tamine eelarveaasta lõpus põhjendamatu. Raha kasutamise parem planeerimine võimaldaks töötajate palgamäärasid tõsta ja maksta neile paremat palka kogu aasta kestel.
Kokkuhoitud palgaraha kulutamisel esines ka raha mittesihipärast kasutamist. Näiteks maksti kooli sisehindamise korra väljatöötamise ja sisehindamise eest lisatasu ühe kooli 13 koristajale, kütjale ja majahoidjale. Rikkumisena tuvastas Riigikontroll ka juhtumi, kus preemiate määramise käskkirja ühe eksemplari teksti oli muudetud nii, et varasema kuupäevaga dokumendile oli lisatud täiendavaid preemiasummasid.
Haridus- ja teadusminister nõustus enamiku riigikontrolli ettepanekutega, kavas on koostada juhendid, mis toetaksid õppeasutusi töölepingute ja ametijuhendite ettevalmistamisel ning tööaja- ja ületunnitöö arvestamisel.
Auditi „Pedagoogide ja teiste haridustöötajate töötasudeks eraldatud raha kasutamine kohalikes omavalitsustes” kontrolliaruande täistekst on veebilehel www.riigikontroll.ee.

Kas Riigikontrolli etteheited koolidirektoritele on põhjendatud ehk miks koolijuhid eksivad?

LAINE BELOVAS, Noarootsi Gümnaasiumi direktor:
„Koolijuhid on inimesed, inimene on ekslik. Seadused on mitmeti tõlgendatavad. Ka kõnealuse auditi üksikküsimustes ei ole riigikontrolli, haridusministeeriumi, omavalitsuste ja koolijuhtide arusaamad seadusetähtedest identsed.
Koolidirektorid peavad oma igapäevatöös lähtuma ligemale 200 seadusest ja määrusest, mida aeg-ajalt parandatakse ja muudetakse. Mõni minu kolleegidest alustab iga tööpäeva uute seadusemuudatuste otsimisega Internetist. Lugege õigusakte ja leidke veel keegi, kes seadusetähte teiega täpselt ühtmoodi mõistab.
Teisalt, sovetliku tausta tõttu ei suhtuta seadustesse alati austusega. Pealegi, seadused on inimeste tehtud ja inimene on teadupärast ekslik. Näiteks, et seadust saab
järjest paremaks/õigemaks teha, olgu või põhikooli ja gümnaasiumi seaduse paranduste paranduste parandused.
Raske uskuda, et koolijuhid asju meelega untsu ajavad, et kontrollijatele leidmisrõõmu pakkuda.
Üks koht Riigikontrolli auditist – see, kuidas direktorid endale isepreemiat määravad – on küll meie tsunftiau riivava varjundiga. Loodan, et tegemist on vana harjumusega ajast, mil seadus lubas direktoril määrata preemia nii endale kui ka kooli töötajatele. Riigikooli direktorina on mul kompetentne tööandja, kes sellist asja läbi ei laseks.
Aastaid on olnud juttu, et haridusasutused vajavad käsiraamatut, mis sisaldaks õigusakte koos kommentaaridega. Hea, kui see leiaks koha haridusministeeriumi kodulehel ja selle sisu värskendataks pidevalt. See aitaks nii algajaid koolijuhte kui ka kaua ametis olnuid, keda segavad mälestused õigusaktide eelmistest ja üle-eelmistest redaktsioonidest.
Seniks, kolleegid, alustagem tööpäeva Riigi Teataja uurimisega. Saagem kokku ja vahetagem muljeid koolitustelt kuuldud erinevate seadusetõlgenduste kohta ja proovigem neid koos tõlgendada. Kui aega üle jääb, täitkem koolijuhi teisi rolle ja oodakem, mida kontrollid asja kohta ütlevad.”

EERO JÄRVEKÜLG, Carl Robert Jakobsoni Gümnaasiumi direktor:
„Auditi analüüs peaks keskenduma parendamisvõimalustele, mitte süüdlaste otsimisele. Kui mingit liiki eksimusi on massiliselt, tuleb nõude õigustatust analüüsida või vähemalt lihtsustada vormi täitmist.
Pean vajalikuks, et omavalitsus kehtestab koolijuhile lisaks põhi­palgale püsivate lisatasude maksmise tingimused, sh lisatasu mõõdukal arvul antud ainetundide eest. Põhjen­dus, et tunde andes ei suuda direktor põhitööle keskenduda, on alusetu. Vastupidi, nii tunnetab direktor paremini kooli õppeprotsessi, mõistab õpilaste-õpetajate muresid. Liiati ei suuda keegi kontrollida koolijuhi kooli­välist tegevust (teise tööandja juures, poliitika valdkonnas jne).
Küsimus, kas tunnid toimuvad üldtööaja sees või mitte, on koolijuhi puhul mõttetu: koolijuhi üldtööaega on veel keerulisem mõõta kui õpetaja oma. Mõnes omavalitsuses kehtestatud kord, et koolijuhile makstakse pedagoogilise tegevuse eest ühekordseid lisatasusid teiste pedagoogidega ühistel alustel, vajab juriidilist kinnitust. Direktori juhtimistegevust väärtustavaid ühekordseid lisatasusid (võimalik lisaklausel: mis ületavad kuu jooksul 10% põhipalgast) peaks tõesti kinnitama-määrama linnavalitsus.
Kuigi palgafondi koolisisese jaotamise eest vastutab koolijuht, on talle veidigi suuremas koolis toeks kollektiiviga sõlmitud kokkulepe raha jaotamise üldpõhimõtetes (kas kollektiiv­lepingu lisa või palga­komisjoni otsusena, kusjuures
kumbagi neist ei peaks muutma
koolile kohustuslikuks). Nimetatud üldpõhimõtted (näiteks asendustunde puudutavas) rakenduksid ka koolijuhi pedagoogilisele tegevusele (vajadusel tuleks sellekohast
määrustikku muuta). Võiks kaaluda võimalust, et koolijuhi ühekordsed lisatasud kinnitab teatud määrani (näiteks 10%-ni) töötajate usaldusisik.
Koolis kokkulepitud jaotuspõhi­mõtteid, muidugi, kui need pole seadustega vastuolus, peaks aktsepteerima ka väliskontroll.”

TÕNU PIIBUR, Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi direktor:
„Tallinna linn on need probleemid ammu üle elanud ja lahendanud. Nimelt ei saa pealinna koolid raha otse riigilt, Tallinna haridusamet n-ö filtreerib raha enne, kui see koolidesse jõuab. Et Tallinnal on tsentraliseeritud raamatupidamine, makstakse palka ühtsetel põhimõtetel ja kõrgendatud kontrolli all.
Küllap on Riigikontrolli etteheited põhjendatud, sest eri omavalitsustes on erinevad asjaajamise korrad ja kõikjal ei ole seaduste muutudes jõutud asju korda seada. Mõni aasta tagasi said direktorid täiesti seaduslikult endale alluvatega ühtsetel alustel preemiaid määrata. Paljud vead saavad alguse teadmatu­sest või märkamatusest, pärast vigade teadvustamist on neid tunduvalt lihtsam parandada. Riigikontroll selleks ongi, et puudusi esile tuua ja lahendusi pakkuda.”

Purõja pini võib hambaid näidata

Läinud reedel oli ETV eetris saade „Vabariigi kodanikud”, mis nagu jätkas 1. juuni Õpetajate Lehte, kus Ees­ti Keele Instituudi direktor, Tartu Ülikooli professor Urmas Sutrop kirjutas Tallinna Ülikooli kavast luua koolis eraldi majas venekeelne Kata­riina kolledž ehk taastada Eestis oma­ette venekeelne kõrgharidus.
„Nõukogude sõjaline okupatsioon, mis algas 1940. aastal ... eraldas eesti ja vene lapsed juba lasteaias, rahvuslik eraldamine jätkus algkoolis, keskkoolis ja ka kõrgkoolides. Me ei saa nõukogude okupatsiooni­võimude tegevust nimetada apartheidiks, rassieraldusrežiimiks, kuna eristavaks tunnuseks ei olnud rass ega nahavärv, vaid rahvus ja keel. Sügavamal analüüsil oli sellisel haridussüsteemil siiski mitmeid apartheidi tunnuseid,” kirjutas Sutrop. Tema meelest laseme nüüd ikka vanas vaimus edasi, kuigi võiks ka ringi mõelda.
Kevadsuvine eesti press ja „punased professorid” leidsid tihtilugu, et midagi on viltu läinud, meie lõi­mu­mine olla pronksiööl oma 20 aastat ajas tagasi paisatud, mistõttu peaksime kiiresti pakkuma muulastele midagi, mis pakkumata jäänud. Keeleõpetusega ei saavat piirduda.
Seejärel käisin Raplas. Ühes väravas oli koerapildiga plekitükile suurte tähtedega kirjutatud „PURÕJA PINI!”. Kui nüüd põhjaeestlane ei mõika, mille eest teda hoiatatakse, läheb ja laseb oma kintsud verele kis­kuda, siis kes jääb süüdi? Jääb, kes jääb, igatahes selgub, et eestlastel en­dilgi on üksteisemõistmisega tükk tegemist.
Urmas Sutrop soovitaski saates unustada ära sõna „integreerimine”, elada edasi ja paari põlve pärast olevat asi klaar. Oluline on, millist hariduspoliitikat me ajame. Jälle katke juunikuisest lehest: „Eesti hariduspoliitika peab kindlasti olema suunatud sellele, et keeleeralduspoliitika lõpeks, et eestlased ei elaks Eestis teistega kõrvuti, vaid koos. Koos aga saab elada ainult siis, kui meil ei ehitata alates lasteaiast paralleelmaailmu. Kahjuks töötab tehnoloogiline infoühiskond meie vastu. Kooselamiseks on vaja ka igapäevast suhtlemist, keelelisi mikrokontakte. Need on asendatud triipkoode lugevate kassaaparaatide ja pangaautomaatidega, mis käsivad tihti keelt valida ja suunavad seejärel inimesed segregeeritud paralleelmaailmadesse tagasi.”
Kui me Ribbentropi-Molotovi pakti paljastasime, tundsid siinsed venekeelsed elanikud elavat huvi, mis nüüd juhtuma hakkab ja miks. Nad kuulasid kõik ilusasti ära, noogutasid pea iga asja peale, aga lõppsõna õiguse jätsid endale, lausudes: „Horošo, no võ vsjo ravno võnuždenõ budete vsjo nam zdesj davatj” (hea küll, aga nagunii olete sunnitud meile siin kõik andma). Ja mis see oli, mis me andmata jätsime? Kodakondsuse umbkeelsetele. Veel öeldakse, et integreerimine olla meil ühepoolne. Venekeelsed muudkui õpivad eesti keelt, eestlased ei tegevat midagi. Kuidas ei tee, õpetavad ju!
Ja mis meil siis aprilliööl õieti juhtus? Valgetes pintsakutes provokaatorid jooksid ees, pätid ja koolipoisid järel, lõhkusid vitriine ja virutasid viina. Kes ja mis hetkel hakkas neid pidama meie venekeelsete inimeste esindajateks, mitte-eestlaste meeleolude väljendajateks? See, kes nii arvab, on venekeelsete inimeste kõige suurem solvaja. Kümned tuhanded on keele kenasti ära õppinud, nagu me teeninduses iga päev veendume.
Õpime/õpetame edasi ja elame edasi, nagu Sutrop ütleb. Hoolimata sellest, et „puremist” ikka tuleb. Sest nagu saates kaasa löönud näitleja Eduard Toman kinnitas: „Venelased on ju hoopis teine planeet!”

Virve Liivanõmm

Ministeeriumis

10. oktoobril osales minister Tõnis Lukas valitsuskabineti nõupidamisel ja riigikogu infotunnis.11. oktoobril osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ning riigikogu kultuurikomisjoni koosolekul. Täna toimub Leedus Norviliskie­sis Balti Assamblee haridus-, teadus- ja kultuurikomitee korraldatav konverents, mis keskendub kõrghariduse ja Lissaboni strateegia elluviimise temaatikale. Lisaks Eesti, Läti ja Leedu parlamendiliikmetele osalevad üritusel ka Balti haridus- ja teadusministeeriumide, Põhjamaade Nõukogu ning Beneluxi parlamendi esindajad. HTM-i esindavad kohtumisel asekantsler Madis Lepajõe ning avalike ja välissuhete osakonna juhataja Kalmar Kurs.Täna algab X täiskasvanud õppija nädal, mille raames toimuvad elukestvat õpet propageerivad ja tutvustavad üritused üle Eesti. Avaüritus kell 12 Vene Teatris. 19. oktoobril kell 11 algab Tartu Kutsehariduskeskuses foorum „Täiskasvanuharidus virtuaalühiskon­nas”. Ettekannetega esinevad IT-vi­­sionäär Linnar Viik ja TÜ meedia­uuringute teadur Pille Pruulmann-Vengerfeldt. Lisainfo Andrase kodulehel: www.andras.ee.

Sõnumid

Kõik õpetavad koolis ühiskonnaõpetust

„Eesti Euroopas”

Euroopa Liit tähistab tänavu 50. aasta­päeva. 2008. aastal 90. aastapäeva tähistav Eesti Vabariik kuulub Euroopa Liitu 2004. aastast. Samas on Eesti seotud Eu­roopaga sajandeid, olles sillaks lääne ja ida, põhja ja lõuna vahel. Eesti on kuulunud ja kuulub Euroopa kultuuri- ja majandusruumi.
Tahame elada säästvas ja sõbralikus Euroopas, kus väärtustatakse inimest tema igapäevategevuses, põlisrahvaste kultuuri ja ajalugu. 50 aastat Euroopa Liitu on piisav aeg, et teha üldistusi ja järeldusi. Tänane õpilane saab koguda ja talletada väärtuslikku vanematelt ja vanavanematelt, kes teavad ja mäletavad. Ka on kasvanud võimalused kasutada allikatena Internetti, ajakirjandust, publikatsioone.
Sündmusteahelas on ajalugu teinud Eesti riigi- ja ärimehed, teatriinimesed, sportlased, sõjaväelased, kirjanikud, kunstnikud ja teiste elualade silmapaistvad isikud, kes on seotud Euroopaga.
Ühiskonna-, majandus- ja kultuuritegelaste, poliitikute ning teiste tuntud ja tunnustatud inimeste tegevuse kõrval on tähtis ka tavainimene, tema eluolu ajaloo pöördehetkedel, talle osaks saanud saatus, muutused igapäevaelus ja mentaliteedis.
Kirjutamisel ja uurimisel võiks kaaluda alljärgnevaid teemavaldkondi.
Euroopa ja Eesti ajalugu: Eesti ajalugu seonduvalt Euroopa ajalooga sajandite vältel; Hansa linnad, nende seotus ajaloos ja tänapäeval; Eesti ajaloo ja pöördeliste aegade kajastamine teiste riikide ajakirjanduses; inimene ja muutused inimeses läbi ajaloo; sõjad ja nende mõjud inimestele ja riikidele, sarnasused ja erinevused; Eesti rahvusvahelistes lepingutes; riigikordade vahetumine ja nende mõjud, sarnasused ja erinevused; Euroopa riikide koostöö ajaloo vältel; inimsusevastased kuriteod; Rooma leping ja Eesti.
Euroopa ja eesti kultuur: eesti koolid Euroopas; võõrkeelsed koolid Eestis; eesti kultuuritegelased Euroopas ajaloo vältel; kiriku roll Eestis; sõpruskoolid, sõprusvallad, sõpruslinnad jne; eesti kunst, teater, film, kirjandus, teater, sport Euroopas; eesti ja teiste Euroopa rahvaste tavad ja kombed, sarnasused ja erinevused; rahvuskultuuriseltsid Eestis; Euroopa riikide ajakirjandus Eestist.
Eesti inimene Euroopas: eesti inime­ne tööl Euroopas; diplomaatilised institutsioonid; eesti kultuuritegelased, sportlased, teadlased Euroopas; eesti põgenikud Euroopas; eestlased rahvusvahelistes organisatsioonides.
Eestlased Euroopas nn Eesti asja ajamas: eesti noorte võimalused õppida ja töötada Euroopa riikides; kajastused mee­dias.
Eurooplased Eestis: võõrtöölised; Eu-roopa riikide diplomaadid, teadlased, kultuuritegelased, sportlased, sõjaväelased Eestis; pagulased Eestis; migratsioon, selle tagajärjed; immigratsioon; mentalitee­dimuutused läbi aja; kajastused meedias.
Diplomaatia: Eesti ja rahvusvahelised organisatsioonid: Euroopa Liit, NATO, Euroopa Nõukogu, OPEC; diplomaatilised institutsioonid Eestis ja Euroopas, nende seotus; Eesti rahuvalvejõud ja nende tegevus Euroopa riikides; Euroopa riikide diplomaatilised esindused Eestis; riigikogu väliskomisjoni tegevus; välisministeeriumi tegevus; Euroopa Liidu büroode tegevus; inimõiguste tagamine; kajastused meedias.
Majandus: euroraha ajalugu; Eesti Euroopa majandusruumis; Euroopa riikide majandustegevus Eestis; rahvusvaheline keskkonnategevus, ökoturism, globaliseerumine; eesti põllumees Euroopa Liidus, toetused; euronormid ja nende täitmine Eestis ja mujal; rahvusvaheline kaubandus; Euroopa ühisturg; kajastused meedias.
Hinnatakse uurimistöö originaalsust, allikate kasutamise oskust ja ül­dis­tamist, tööde vastavust teemale.
Võistlust korraldab Eesti Ajalooõpe­ta­jate Selts, toetavad Körberi Sihtasutus Saksamaal, haridus- ja teadusministeerium ning Avatud Eesti Fond. Töid oodatakse 1. aprilliks 2008 aadressil Kaa­re 12, 65605 Võru. Kokkuvõtted võistlusest te­hakse 2008. aasta mai algul. Preemiad on nii gümnaasiumi- kui ka põhikooliosas: 1. koht – 3000, 2. – 2500, 3. – 2000 krooni. Preemiad on ka juhendajatele. Parimad saavad osa võtta rahvusvahelistest laagritest, kuhu kutsub ja mida rahastab Körberi Sihtasutus. Haridus- ja teadusministeerium annab eripreemiate saajatele hinnalised raamatud. Ilmub neljas kogumik õpilastööde paremikust.
Selle õppeaasta sügisvaheajal, 29. ja 30. oktoobril toimuvad koolituspäevad Tartus, kuhu oodatakse nii juhendajaid kui ka õpilasi. Osavõtt on tasuta, ööbitakse hotellis. Registreerumine aadressil tiiuojala@hot.ee 8. oktoobriks, hea, kui teatatakse ka öömajasoovist. Septembri jooksul jõuavad koolidesse infovoldikud.
EAS-i koduleheküljel www.eas.edu.ee on uurimistöö koostamise juhend, võistluse tingimused ja muu vajalik lingi EUSTORY all. Soovime eduelamusi uurimisel ja juhendajatele huvilisi õpilasi!
 

c   

Mõte

Keele omandamine on inimeseks saamisel ja olemisel üks tähtsamaid protsesse. Igasugune vägivaldne ja vale lähenemine keele õpetamisel-omandamisel võib lapse sotsiaalselt invaliidistada.

Olen kõige enam, pea 30 aastat õpetanud nii üld- kui ka inimese geneetikat. Viimane 15 aastat olen lugenud kõrgkoolides ja projektides lapse-, arengu-, pedagoogilist ja sotsiaalpsühholoogiat. Kõige huvitavamad kokkupuuted on mul viimastel aastatel olnud lasteaia ja algklasside loodusainete õpetajate ning osalemisega nende täienduskoolituses.
Mõne muu ainega võrreldes eeldab loodusõpetuse õpetamine lapsel suhteliselt suurt sõnavara, sest igal taimel, putukal, loomal ja linnul on oma nimi, omad tegemised ning värvikas hingeelu. Vestlustes õpetajatega selgub, et ka ühte emakeelt kõneleval lapsel, eriti linnalapsel, on tegu loodusest räägitu mõistmisega ja enda väljendamisega sel teemal. Kuidas peaks selles faktirägastikus ja nimede segastikus tulema toime kakskeelne laps?

Oht kujuneda poolkeelseks
Viimaste aastate geneetika saavutused on viinud teadmisele, et inime­ne pärineb seitsmest esivanemast – seega rääkisime kõik kunagi ühte keelt ja olime ühte meelt. See algne, ürgne ja kindlasti suhteliselt vähestest sõnadest koosnenud keel on säilinud geneetilises koodis ja arvata on, et on paljus meie mõttekeeleks sisekõnes.
Kui küsida inimese käest, olgu ta siis täiskasvanu või laps, kiiresti, millest ta mõtleb, järgneb alati paus, mis kulub sisekõne tõlkimiseks emakeelde. Raskes olukorras hakkab inimene sageli omaette rääkima-podisema, et välise kõnega korrigeerida oma mõtteid (sisekõnet).
Ka psühholoogi-terapeudi ülesanne on panna inimene rääkima või kirjutama (päevikut pidama), et luua aju mõtterägastikus kord majja ja peegeldada keele kaudu tagasi rumalamad ja halvemad (irratsionaalsed) mõtted.
Lapse esmane ülesanne on emakeele õppimine, mida ta alustab juba emaihus. Kõik senised uuringud viitavad sellele, et üks keel peab olema alus- ehk juhtiv keel. Mitme keele sees võib välja kujuneda poolkeelsus, millel on inimese edasises sotsialisee-rumisprotsessis tugevad pidurid.
Kõige lihtsamini saab kakskeelsuse lahti seletada lausega: „Kakskeelne on isik, kes kasutab kahte keelt.” Kumbki neist ei ole talle võõrkeel.
Kakskeelse lapse keelekäsitlus erineb ükskeelse lapse omast. Et keel ja mõtlemine on tihedalt seotud, mõjutab mitmekeelsus otseselt lapse mõtlemisprotsesse. Kakskeelne laps omistab sõna tähendusele rohkem tähtsust kui selle kõlale ja see suurendab tema võimet mõista abstraktseid konstruktsioone ja ideid. Tema mõtlemine on paindlikum ja keelealane loovus suurem. Et kakskeelne laps jälgib, kellega millist keelt kasutada, on tema suhtlemisoskus hästi arenenud.

Igal asjal on kaks otsa
Psühholoogias on pea igal nähtusel ja probleemil kaks otsa, nii ka kakskeelsusel. Iga laps, nii nagu ka iga lapsevanem, on oma nägu, iseloomu, võimete ja ajupotentsiaaliga. Keele omandamine on inimeseks saamisel ja olemisel üks tähtsamaid protsesse. Igasugune vägi­valdne ja vale lähenemine keele õpetamisel-omandamisel võib lapse sotsiaalselt invalii­dis­tada. Kahjuks puudub psühholoogidel, õpetajatel ja logopeedidel otsene mõju poliitikutele ja Eesti haridussüsteemi bürokraatlikele keelevägistamisprogrammidele.
On mitmeid ohte, mis kaasnevad teise keele õppimisega liiga varajases eas.
     Laps ei saa kõnest aru ega oska tulenevalt sellest reageerida. Kui anda käsklus mänguasjad ära koristada, ei saa võõrast keelekeskkonnast laps aru, mida temalt nõuti, ega reageeri käsklusele või jääb lihtsalt ootama ja alustab koristamist alles siis, kui näeb, et teised lapsed seda teevad. Kõne mittemõistmine võib tuua kaasa suuri arusaamis- ja toimetulekuraskusi.
     Teises keeles õppiv laps võib jääda teadmisteta, sest tal ei ole piisavat sõnavara, mistõttu ta ei mõista õpetajat.
     Teises keeles õppiv laps väsib kiiremini ja vajab tihemini pause. Ta ei lase ennast üle koormata, vaid lülitab end välja, kui on väsinud. Õpetaja peab teadma lapse omapära ja sellele vastavalt reageerima.
     Teises keeles rääkival lapsel võivad tekkida väljendusraskused. Tal ei jätku sõnu enda väljendamiseks.
     Muud keelt kõneleval lapsel võib tekkida madal enesehinnang, sest ta ei suuda end madala keeleoskuse pärast kaaslastele piisavalt mõistetavaks teha.
     Väga raske on täielikult omandada keeleline etikett ja stiilierinevused. Näiteks maja tähendab eestlastele ehitist, vene keeles on sõnal dom hoopis laiem tähendus – mitte ehitis, vaid kodu.

On, mille üle mõelda
Muukeelsete lastega töötamine tekitab ka õpetajale suuri probleeme. Püüdes muukeelsele lapsele selgitada eesti keeles töökäiku, püüab õpetaja lõpuks teha seda lapse emakeeles, mida ta ei valda. Siin tekib kakskeelsel lapsel uus probleem – eesti keeles ei saa aru ja emakeel, mida ta ju ka alles õpib, ei ole samuti aru­saadav.
Seega on, mille üle mõelda. Üks pääsetee oleks muidugi koolikatsete paindlikum süsteem ja võimalus kakskeelne laps veidi hiljem kooli panna, tagada eriõpe või heal tasemel tasandusõpe. Samas on iga laps indiviid – üks andekam, teine vähem.
Eriti kahju on mul kakskeelsest flegmaatilisest poisist, sest poiss omandab keelt niigi veidi aeglasemalt kui tüdruk ning flegmaatikul ei avane suu ka emakeeles õigel ajal ja õiges kohas, rääkimata siis koolitunnist.

Kirjad

Alaealiste komisjon ei karista
Kurb oli lugeda 5. oktoobri Õpeta­jate Lehest Tiia Listeri artiklit „Kes hooliks maakoolist?”, kus autor väidab: „On kummaline, et psühholoogi nõustamine on üks karistusviis, mida komisjonid määravad”. Loodan, et nii ei mõtle psühholoogid, kelle vestlusele alaealiste komisjonid raskustesse sattunud alaealisi saadavad. Niigi on noort inimest raske veenda, et ta vajab psühholoogi abi. Kui aga psühholoog tunneb ennast timukana, siis on ju hirm igati põhjendatud.
Alaealiste komisjon ei karista, vaid püüab leida sobiva mõjutusvahendi, et alaealise käitumine paraneks. Üldjuhul jõuavad komisjoni alaealised, kes üksi ei suuda oma probleeme lahendada ning vajavad lapsevanemate, õpetajate, treenerite jt tuge. Sageli on vaja appi ka psühholoogi, kes nõustaks nii alaealist kui ka tema tugiisikuid. Alaealiste komisjonist võite lugeda rohkem „Alaealiste komisjoni käsiraamatust” aadressil www.ut.ee/~jyrig.
Edasi kurdab Lister, et ametnike vajaliku kvalifikatsiooni puudumise tõttu lahendatakse vaid konkreetseid juhtumeid, mitte ei mõjutata protsesse, ennetata probleeme ega abistata eksinud last. Millistest ametnikest on jutt? Kas HTM-i omadest, kes on sõnaselgelt keelanud alaealiste komisjonidel rahastada ennetavaid projekte ja lubavad tegelda vaid õigusrikkumisi toime pannud alaealistega?
Alaealiste komisjonid lahendavad tõepoolest konkreetseid juhtumeid, kuid seda on võimalik teha vaid protsesse mõjutades ja eksinud lapsi abistades, sh neid psühholoogi vestlusele suunates. Selle kõrval tege­levad komisjonid aga jõudumööda ka ennetamisega, kaasates projektidesse õigusrikkujate kõrval ka teisi alaealisi, esinedes loengutega, koostades infomaterjale, arendades võrgustikutööd jms. Alaealiste komisjo­ni liikmetest võib vaid sekretäri ni­metada ametnikuks, ülejäänud liikmed töötavad mujal, on kas arstid, õpetajad vm.
Kirjutise autori arvates oleme kaotanud autoriteedi ja jõu, et ohjeldada noori seadusrikkujaid. Kas tõesti igatsetakse tagasi aega, mil vanemad ja õpetajad võisid lapse läbi peksta, nälgima panna või muul viisil jõudu kasutada?
Olen korduvalt kirjutanud (ka Õpetajate Lehes), et õpetajatel peaksid olema seaduses ette nähtud õigused õigusrikkujate korrale kutsumiseks. Seni on aga näiteks õpilase tunnist välja saatmi­ne ebaseaduslik mõjutusvahend, kuna see piirab õpilase põhiseaduslikku õigust haridusele. Enamikus riikides on see mõjutusvahend seadustega ette nähtud, kuid Eestis leiavad õpetajad, et nendele selliseid õigusi vaja ei ole, kuna nende pedagoogiline meisterlikkus on nii kõrge, et nad tulevad toime ilma mõjutusvahenditeta.
Samuti olen taotlenud, et õpila­sed (õpetajad) oleksid kaitstud õpilas­te solvangute jm rünnete eest, kuid ka need taotlused pole seni toetust leidnud.
Teiselt poolt ma ei leia, et „ohjeldamine” ja „taltsutamine” on sobivad väljendid inimeste suhtes, kui õiguskantsler keelab piirata isegi diagnoositud vaimuhaigete liikumisvabadust, kuigi nemad kasutavad kohe seda vabadust enese vigastamiseks õiguskantsleri nähes.
Soovitan jääda ikkagi „mõjutusvahendite kasutamise” juurde ning samas kogu aeg meeles pidada, et alaealise iga õigusrikkumise taga on mingid põhjused (ahistamine kasuvanemate poolt, vanematevahelised tülid, õpetaja eelarvamuslik suhtumine, väike­venna sünd, mille tagajärjel ema „unustas” oma teised lapsed, suur armastus vms). Kui me neid välja ei uuri ning keskendume ohjeldamisele ja taltsustamisele, siis me kaugele ei jõua. Kriminoloogia klassikasse kuulub näide, et kõige rohkem taskuvargusi pannakse toime taskuvarga avaliku poomise ajal.
Ülejäänud osad Tiia Listeri artiklist olid asjalikud. Ma ei oska kommenteerida, miks üldse avaldati tekst, kus võetakse sõna alaealiste komisjonide aadressil. Millistele uuringutele see tugineb? Ka mina Jõgeva maakonna alaealiste komisjoni esimehena ei ole rahul mõne psühholoogiga, kelle juurde lapsed ei taha tagasi minna, kuid ma ei väida kunagi, et kõik psühholoogid on sellised, ning julgustan endiselt alaealisi psühholoogi abi kasutama.

Jüri Ginter

Kui mina olin veel väikene mees

Kannatuste puu

Jalutasime tol augustipäeval 1957. aastal koos ema, isa ja hilisema tuntud filmioperaatori Anton Mutiga mööda Tallinna ringi. Kuna pildi tegemise päev oli väga ilus, jõudis ta meist teha sadu pilte. Nagu ilmselt kõik aru saavad, on see konkreetne foto tehtud Rahvusooper Estonia ees.
Eesti kõigi kinooperaatorite isa ja üks kõigi aegade kuulsamaid Ees­ti filmioperaatoreid Anton Mutt oli selle foto tegemise ajal 18-aastane poiss, kes hakkas Tallinna Tehni­ka­ülikooli astuma ning oli suur fotohuviline. Anton Muti isa oli jällegi minu isa sõber. Fotosessioon kestis terve päeva ning kõikidel piltidel olime just nii riides. Samal ajal näitas Mutt meile, kuidas kaamera töötab, kuidas ja kuhu vajutada jne. Tol ajal olid kasutusel suured Leica tüüpi kaamerad.
Selle päeva kõige kohutavam elamus oli aga järgmine. Pildiseerias on üks foto, kus ma ripun puuõõnes, hoides õõnsuse servadest kin­ni. Isa seisab all ja Anton Mutt pildistab alt üles. Ühel hetkel hakkasid nad aga mingi fototehnilise asja üle nii tuliselt vaidlema, et unustasid minu täitsa ära. Läksid diskuteerides minema ja mina jäin õõnsusesse rippuma. Usun, et minu karjumine kostis vähemalt tolleaegse Võidu välja­kuni.
Ema, isa ja Mutt olid oma asjadest rääkides niivõrd hoos, et sel hetkel nad lihtsalt unustasid lapse! Mõtlesin, et sinna ma suren. Ja kuigi tol ajal sellest mulle väga palju veel ei räägitud, oli see üks esimesi kordi, kus ma reaalselt mõtlesin, et umbes niimoodi suri Kristus. Ma ei olnud küll väga usklikust perekonnast, aga just see tunne, mis mind puuõõnes kahe käega kinni hoides allapoole rippudes valdas, just see mälestus ja ehmatus tekitasid minus tunde, et kogu inimkond on minust ära pööranud. Täitsa hirmus oli! Hiljem osteti mulle muidugi jäätist ja muud paremat, et olukorda leevendada. Ja tegelikult läkski kõik ju lõpuks hästi.
Hiljuti jalutasin sellest kohast mööda, aga nagu arvata võiski, seda konkreetset puud enam ei ole. Ta oli juba siis viletsas seisus. Samas on just see päev, 5. august 1957, tänu Anton Mutile salvestatud tervelt sajas fotos. Muide, Anton Mutt hoiatas, et ma mingil juhul filmioperaatoriks õppima ei läheks, sest üks asi on näha kaamera suristamist, aga palju keerulisem on filmi ilmutamine. Minul lihtsalt ei jätkuks selleks kannatust. Õppisingi siis hoopis juristiks…

Igor Gräzin
 

Kooli kiruda on in

Eesti kooli üldise kirumise ajal meenutan oma kooliaega rõõmuga. Muidugi on igas meenutuses omajagu nostalgiat, ehk ilustamist­ki, sest noorusaeg on alati ilus, kuid üks on küll selge: kool ei olnud mu vaenlane, vaid hea sõ-ber. Praegune kool on teistsugune.

Tunnen oma lapselaste pärast kerget hirmu. Ma ei taha, et nad lähevad kooli kui sõtta, kus eesmärgiks saab (elu- või kooli-) võitluses ellujäämine ning kus esimesena tuleb uksel vastu turvamees. Usun, et see ei ole kõikides Eesti koolides nii, kuid tõdegem: üldmuljega meie kool kiidelda ei saa – palju vägivalda, lastele ei meeldi koolis käia, suur põhjuseta puudujate arv, paljud kooliõpilased tarbivad alkoholi ja suitsetavad, mõnuainete kättesaadavus ja kasutamine on kasvanud. Lisaks valitseb paljudes koolides hierarhiline süsteem, mille kõrgematelt astmetelt tõrjutakse kehvematest perekondadest pärit lapsed.

Riigieksamite paine
Mingil moel oleme tagasi paljukirutud nõukogude ajas. Ka siis pürgisid kõrgema haridusega vanemate lapsed rohkem kõrgkooli, tööliskaadri seas võrsunud tulid kõrgharidusse põhili­selt seda sotsiaalset gruppi eelistava­te ettevalmistusosakondade kaudu. Praegu läheb juhtide ja tippspetsialistide (kel ond suures enamikus kõrgharidus) lastest kõrgkooli 76%, tööliste lastest 49% (Mari Toomse, EPL, 18.07.).
Igal suvel koostab ajakirjandus riigieksamite tulemuste alusel koolide pingerea, mis tõstab ühed koolid aupaistesse, teised aga kukutab piltlikult öeldes porri. Et ühed koolid saavad õpilasi valida ja teistel tuleb vastu võtta kõik, kes soovivad, see ei huvita suurt kedagi. Spetsialistide selgitav jutt jääb hüüdjaks hääleks kõrbes.
Süüdistada siin ajakirjandust on rumal ja eksitav. Edetabelid ei teki mitte ajakirjaniku peas või tahtest, vaid on riigieksamite produkt. Imetlen Tallinna Prantsuse Lütseumi juhi Lauri Leesi ettenägelikkust, kui ta aastaid tagasi astus välja selle eest, et jätta ka lõpueksamite hindamine kooli otsustada. Küllap ta kogenud pedagoogina teadis, mis juhtuma hakkab. Ehk loobuks riigieksamitest just sel põhjusel, et see tekitab meie niigi edukultusel rajanevas ühiskonnas liigseid pingeid, mõjutab noorte ja nende vanemate käitumist, õpetajate ja koolide elu ning tekitab nihked väärtushinnangutes, mida ei muuda ka aastakümnetega.
Kuulen vastuhääli: süsteem on käivitunud, kõik harjunud. Kas ikka on? Kui süsteem annab nii palju ohtlikke kõrvalprodukte, tuleb midagi ette võtta.
Lõpetada tuleks ka tüütud vaidlused selle üle, kas kool peab hoolitsema eelkõige vaimutoidu eest või peaks lapsel ka kõhu täis söötma. Kui seada esiplaanile õppija huvid, siis langevad sellised küsimused ära.
Õppija huvid eeldavad koolivõrgu sellist kujundamist, mis tagaks noorele konkurentsivõimelise hariduse. Elagu ta Missos, Tartus, Kohilas, Tallinnas või mujal. Aga õppija huvid eeldavad ka täis kõhtu, osavõttu huviringidest, motiveeritud õpetajaid jne. Rääkimata õppija huvide arvestamisest ainekavade koostamisel, õpikute ja töövihikute väljatöötamisel jne. Kui tahame kooli lapsesõbralikumaks muuta, ei pea kõik nende küsimustega tegelejad ja otsustajad mitte lihtsalt teadma õpilase arvamust, vaid seda ka arvestama.
Kui räägitakse koolist, mõistetakse selle all eelkõige gümnaasiumiharidusega seotut. Rohkem tuleks tähelepanu pöörata põhikoolile, sest just põhiharidus on meie haridussüsteemi alus ja omab suurt tähtsust noore edasise haridustee valikul. Kui õppija esikohale seada, siis on mõttetu iga hinna eest hinges hoida kiratsevaid koole, andku need siis alg-, põhi- või gümnaasiumiharidust.
Eelkõige tuleb panustada tugevatele põhikoolidele. See aga tähendab nii väikekoolide sulgemist kui ka kiratsevate gümnaasiumide ümberkujundamist põhikoolideks, õpilaskodude rajamist, ratsionaalset transpordikorraldust jne. Ikka riigi eestvedamisel ja rahastamisel koostöös kohalike omavalitsustega. Teist teed ei ole, sest õpilaste arv väheneb ning väikekoolides antava hariduse kvaliteet on kehv (tasub tutvuda riigikontrolli viimase auditiga põhikoolist väljalangusest).

Süsteemne lähenemine
Räägime palju toetustest nende rahalises väljenduses. Ma ei ole otsetoetuste vastu, kuid on selge, et toetuste 50- või 100-kroonisel kasvul võib olla väiksem mõju kui tervikliku süsteemi kujundamisel, puudutagu see huviharidust, tasuta, toitu, õppevahendeid, õpilaskodusid, koolibusse vms. Just nende valdkondade rahastamine peab suurenema ja seda nii, et väheneksid piirkondlikud erinevused. Laps, kes kasvab vaesema omavalitsuse territooriumil, ei tohi olla halvemas seisus kui tallinlane või tartlane.
Meil vaadatakse hariduslikku kihistumist paljuski kui objektiivset protsessi. Ometi on võimalik kaalutud ja sihipäraste otsustega leevendada piirkondlikke erisusi. Seega – tuleb otsustada.

Euroopa haiged lapsed

Eesti laste tervise- ja koolirahulolu näitajad rahvusvahelises võrdluses on tekitanud kerge erutusseisundi. Tugeva eneseimetlussündroomiga väikeriigi muudki sotsiaalse seisundi näitajad viitavad pigem hävitustungile ja kaduvikule kui arengule ja õitsengule.

Seda, kes vastutaks mure, ängi, tõrjutuse, kannatuste põhjustamise eest, ei õnnestu hästi leida. Teda ka ei otsita, kuna samal viisil jätkamine toob mõnele väga palju sisse. Ja ka praegune erutusseisund meie laste heaolunäitajate tõttu tundub olevat tingitud mitte murest laste pärast, vaid tõigast, et paistame edetabelites kehvad välja.
Neid edetabeleid on aga juba mitu, lisan siia UNESCO uuringu (www.york.ac.uk/inst/cdw/childEU.pdf), kus Eesti lapsed asetsesid Euroopa riikide võrdluses koolimeeldivuselt kõige viimasel kohal. Meie omamaiste uurijate juttu pole kuulda võetud, meedia uudiskünnist see ei ületa ning ka uurimisraha jaotusprintsiibid ei soosi kuigivõrd noorsoo- ja kooliuuringuid. Nii peab siis välismaine uurija meile ütlema, et meie lood pole kiita. Euroopa haige mees (teate küll seda Postimehe tabavat irooniarubriiki) on niisiis ilmale sigitanud Euroopa haiged lapsed.
Põhjusi ei otsita, ning mõned neist on ju ammu teada. Niisugusesse olukorda on meid juhitud poliitiliselt kindlal käel, ehkki vahest mitte teadlikult ja tahtlikult. Sest väärtused, mis inimolendit tema võimaluste merel suunavad, on paljus poolteadvuslikud.
Too Euroopa haige mees, kes eesti keeli kõneleb, on end tundnud suure, tähtsa ja tegusana konkurentide seas, mitte aga hooliva kogukonna liikmena rahvuskaaslaste ja omataoliste keskel. Konkurendid hingavad kuklasse, pole aega mõelda ega vähemaid märgata. Neoliberalistlikele väärtustele pärani avatud uks on lootuse tasakaalustatud olemisele, loomisele ja toimimisele asendanud positsioonisõjaga maiste hüvede nimel. Häbi ei pea enam tundma autute võtete pärast, vaid et sina õigel ajal õigeid käike ei teinud. Seda kõike vaadati pealt ammuli sui ega juletud iitsatada, sest teati, et siinmail keegi kedagi ei kaitse.
Kujunenud väärtustegelikkuse peategelased on konkurendid, võitjad ja kaotajad. Hüved ja eluõigus kuulub tugevatele ja jultunutele ning kõigel on rahasse konventeeritav hind. Kes keeldub kaasa muutumast, kaob marginaalsesse nišši. Raha jumala asemikuna teeb meie elu seni kindlatena tundunud tugisammastega omad korrektiivid. Teadmisest ja tarkusest sai info, armastusest seks, põhimõtetest olupoliitika, hüvedest nauding, pidudest läbu, haridusest paber, isikupärast imidž, privaatsest avalik müügiartikkel ja nii edasi. Dekadentlikke aegu on ennegi olnud ja ei taha siit edasi mõelda, millega nad on lõppenud.

Lapsed tuletavad meile meelde
Julgen olla kindel, et vaatamata suhtelisuse ülistamisele Rorty ning Derrida vaimus, on siiski olemas inimesest võõrandumatud igavikulised ning inimolemisega tihedalt seotud väärtused. Ning nende ignoreerimine külvab kurbust, õnnetust, vägivaldsust, üksildust. Nendega mitte arvestamise tunnevad lapsed ära ja hakkavad käitu­-ma – agressiivselt, ennasthävitavalt, ignorantselt, tahtenõrgalt. Kellelgi pole teadmata, et inimene on iseväärtus, teda ei tohi kohelda vahendina; iga inimene on omadustelt ainukordne; igaüks vajab ja pälvib hoolimist; inimene on hingelis-vaimne tervik ja igaühes on soov ning tung areneda; inimene on loomult edasipürgija ja teada tahtja jne. Nende peegeldus vaatab vastu enamiku õhtumaiste riikide õppekavade üldosast. Nii ka meil. Aga meie oleme harjunud, et kirjutatud sõna ei kohusta tegelikkuse kujundajaid millekski.
Millises kõnepruugis räägitakse meil koolist ja inimesest koolis? Pakuksin mõned valitsevast haridusdiskursusest silma ja kõrvu jäänud kirja- ja kõnekatked. Laps on hariduse objekt, kellele on suunatud õppekava. Noored peavad saama läbilöögivõimeliseks. Antud kooli toodang. Liikuv pearaha. Koolide pingeread. Koolijuht tagagu õppekava läbimine. Töö on tellija materjalist. Haridusstandard. Koolide keskmine. Haridusteenuse osutaja. Koolikohustus. Tulemusjuhtimine.

Haige mehe immuunsüsteem
Kuidas meeldib olla paigas, kus valitsev meelsus leiab väljenduse taolises kõnepruugis? Kuivõrd tõenäoline on harmoonilist ühiskonnakorda loova õnneliku kodaniku kujunemine sellise tähendusmustriga kaunistatud keskkonnas? Modernism ja suurtööstus käivitas koolides massitootmise mudeli ja tõi kaasa mehaanilise lähenemise nii õppimisele-õpetamisele kui ka inimesele enesele. Liidame siia sajandeid valitsenud lapsekäsituse, et laps kuulub kellelegi ning on tema projekt ja ressurss. Saame kokku olukorra, kus anonüümsetele mehaanilistele välistele ootustele vastamine hakkab määrama suurt osa koolis käiva inimese (sh õpetaja) inimlikust olemisest.
Haige mehe haiguseks on lihtsustunud mõttemudelid. Et kui kunagi ammendas teadusliku kommunismi teooria kogu maailmakõiksuse seletused, siis nüüd võime kogu elu tema keerukuses taandada turumajanduse algelistele mudelitele. Võõrandumine teadmisest, teistest inimestest, iseendast on märgistanud mõndagi arengurada. Me pole selles keerises üksi. Ka mujal Euroopa riikides tugevneb bürokraatlik kantseliit ja poliitikute meelevald hariduse üle.
Tõsi küll, selle haridusdiskursuse kõrval on kulgenud alati ka teine, kus räägitakse lapsekesksusest, arengust, vaimsusest, usaldusest, individuaalsusega arvestamisest. Ja tõsine järelemõtlemist vääriv küsimus ongi, miks on see diskursus jäänud meil tähtsusetuks kõrvalteeks, kuigi mujal arenenud maailmas on pisut teisiti? Miks on see põrkunud vastu eesti keelt kõneleva Euroopa haige mehe immuunsüsteemi? Miks on kõikvõimas Sõna jõuetu just siin? See sõna on ilmselt kukkunud kivile ehk jäigale institutsiooni karkassile, mille vastu paljakäsi ei minda. Ning too jäik karkass loob end taas pidevalt haridusvallas tegutsejate, ent ka üldsuse teadvuses. Huvitav on, et need kooli­süsteemi struktuuriomadused, mis sobisid nii hästi totalitaarsesse sovetiaega, on täiesti kasutuskõlblikud ka liberaalse turumajanduse viljastavates tingimustes. Institutsioonil on kalduvus siseneda inimesse ja saada tema maailmapildi osaks.
Aga miks rääkida üldse mehest, kui koolid on mehitatud naistega? Vahest avaldub mehe ja naise üksolemine eriti väljendusrikkalt just siin. Usinalt, kuulekalt, kannatlikult on naised ellu viinud karme maskuliinseid väärtusi ja osutunud vastupidavaks seal, kus mehed on alla andnud ja lahkunud. Kõvadele väärtustele loodud koolist langevad välja ja pagevad poisid. Naiste ainuvõim pole koolist teinud hella emalikku ja hoolivat paika. Miks?
Koolide sellise näo, kus õpilased end õnnetuna tunnevad, on kujundanud ühiskondlik tellimus selles peahoovu­sena valitsenud meelsuse kaudu. Kooli­õpetus ei ole elukauge, ta on elu­lähedane: seesama positsiooni­sõda, sisulise asendumine näivusega ja sisust tühjenenud sümbolite mõttelage võim käibib ka seal. Õpilane kirjutab küsitluslehel: „Võitlen hambad ristis oma hinnete eest.” Kool on ettevalmistus eluks, aga niisugune elu ei pruugi noore ja siira inimlapse jaoks kanda piisavalt mõtet, et selle nimel vaeva näha. Kui palju on meie seas neid, kes arvavad, et kooliga ongi hästi ja piitsutame oma lapsi edasi? Samas on ühiskonnas tavaks rääkida koolist halvasti ja põlgusega, et mõned saaksid meedias edevalt isepäist kangelast mängida, kuidas nad koolipõlves kohustatust ja allumist ei aktsepteerinud. Nii mõtleb kooli enese jaoks halvaks mõnigi noor. Koolides on mõndagi head, kui lugeda siin-seal ilmuvaid teateid, mida koolides tehakse, kus õpilased käivad ja mida ette võtavad. Ning ometi pole see kõik nende jaoks, kes käituvad ennasthävitavalt ja kaovad kooliteelt. Miks ikkagi?
Lapsi võiksime võtta kui ühiskonna enesediagnoosivahendit. Aivar Haller kutsus 21.09. Õpetajate Lehes pimeduse riigi kodanikke vaatama peeglisse, ja toimuv pole niivõrd laste haigus, kuivõrd eesti keelt kõneleva Euroopa haige mehe lastehaigus. Oletan, et selle kirjeldamiseks sobivad märksõnad: nõrk identiteet, ebakindlus, oma olemisele karkude otsimine välistest atribuutidest nagu pingeread, mõõtmisvahendid, teiste hinnangud, materiaalse heaolu prioriteet kõige muu ees.

Teaduse headus
Ühiskonna eneserefleksioonivahend, mida veel hiljuti tõsiselt võeti, oli teadus. Inimest ja ühiskonda uurivate teaduste olukord väärib eraldi analüüsi, ja kindlasti pole välispublikatsioonide hulk see, mis aitab Eestis toimuvatele halbadele protsessidele häid lahendusi leida. Haige mees on – ilmselt meeltesegadusest – arvanud teadlase töö väärtuste seast välja selle, mis puudutab kodumaiseid uuringuid kodumaise tegelikkuse jaoks.
Eesti kasvatusteaduste käekäik võiks olla näitlik õppevahend kursusel „Postmodernism kui katkestuste kultuur”. Meile ei antud tekkida tõsist ja järjepidevat omamaist kasvatusfilosoofiat, nagu see on olemas soomlastel. Tundub, et just see annab immuunsuse meelevaldsete lammutavate ideoloogiate ees.
Praegused teaduse tegemise tingimused ei võimaldagi tekkida fundamentaalsetel teooriatel ega neid ka meie oludele kohandada. Sest igapäevase leiva nimel peavad teadlasel olema punktid, ning punktisaamise lollikindlaim viis on mõne üksikküsimuse empiiriline uuring, et see väljamaale maha müüa. Samas pole ühelgi ametmehel ega juhil kohust mingeid uuringuid lugeda ega nendega arvestada. Ehk oleme jõudnud olukorda, kus kodumaisele teadusele puudub tellimus. Ühel väliskonverentsil olevat meie esinejat, kui too kirjeldas seitsmeaastaste laste koolisaamise katseid, häbistatud: ja mida teete teie, kasvatusteadlased, et lasete Euroopa ühes nurgas sündida millelgi sellisel.
Keegi võiks võtta analüüsida, millised mõttemudelid ja hariduspoliitilised otsused hoiavad alal õppetunni jäika ja ebaefektiivset struktuuri, takistavad loova mõtte ja isikupära avaldumist. Mis saab ideaalidest koolikontekstis? Ja miks? Keegi võiks ka analüüsida, mis oleks veel meie kooli võimalus ja mida koolides head leida. Väärtuskõnelused kogu ühiskonna tasandil, nagu nende tulemusel kord sündis soomlaste praegune haridussüsteem, püsivad jätkuvalt päevakorras.

Kuhu õppijad kaovad?

Uuringud näitavad, et Eestis osalevad elukestvas õppes peamiselt kõrgharidusega inimesed. Oleme sattunud olukorda, kus need, kes on niigi pikka aega õppinud, õpivad edasi, kelle haridustase on madalam, jäävad aga püsivalt õppimisvõimalusest kõrvale.

Miks on nii kujunenud, on tõsine küsimus sotsioloogidele ja teistele ühiskonnauurijatele. Valgustan probleemikompleksi haridusministeeriumi analüütikute tähelepanekute põhjal. Keskhariduse tähtsus kasvab
Lissaboni strateegia seab eesmärgiks võimalikult paljude inimeste keskhariduse. See ei ole liiga ambitsioonikas mõte. Soomes on juba praegu eesmärk võimaldada 60% eagrupist õppida kõrgkoolis. Venemaa kohta kuulsime hiljuti, et sihiks on seatud kohustuslik keskharidus. Keskharidus on aga kõrghariduse eeldus.
Meie probleem on selles, et 20–24-aastastest on keskharidusega (üld- või kutsekeskharidusega) ainult 82% (vt tabel). Euroopa Liidus on seatud ees­märk jõuda 2010. aastaks 85%-ni. (Osa liikmesriike, nt Soome, Rootsi, Sloveenia ja mõned teisedki, on selle taseme juba ületanud.)
Viimastel aastatel on keskharidusega inimeste osatähtsus meie ühiskonnas hoopis langenud. Ilmselt annab teiste põhjuste kõrval tunda see, et keskharidus ei ole kohustuslik. Sellises olukorras võime ainult unistada sellest, kuidas teadmistepõhise Eesti töötajad on kõrge kvalifikatsiooniga, motiveeritud kõrgharidust omandama ning üha enam elukestvas õppes osalema.

Õpingute katkestajad
Ka kutseõppeasutustes pole väljalangus viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Üks põhjus võib olla, et praktikale läinu värvatakse tööle ja kool jääbki pooleli. Tööandjad ei peaks seda mingil juhul soosima, sest nii vähendavad nad oma töötajate tööalase arengu võimalusi, muudavad nad lihttöölisteks. Põhihariduse baasil õppijate puhul väidetakse aga tihti, et nad jätavad kooli pooleli sellepärast, et jäävad jänni üldainetega.
Nii põhihariduse kui ka keskhari­duse baasil õppijatest langeb kutsekoolist välja palju noori. Halb on, et põhihariduse baasil õppijatest on õpingute katkestajaid rohkem, kuigi väljalanguse määr (osatähtsus õpilastest) on madalam.
Rõõmustab, et kasvab nende kutseõppeasutuse lõpetanute arv, kes asuvad edasi õppima rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis. Samas on täiesti uus trend: osa äsja kõrgkooli lõpetanutest asub õppima just kutseõppeasutustes. Ilmselt väärtustavad nad õpitava sisu ja uusi oskusi rohkem kui haridustaset. Selliseid noori oli 2006. aastal 57, mis ei olegi nii väike arv.
Kõige rohkem teeb muret väljalangus põhikoolist. Aastal 2006 lõpetas Eestis põhikooli 18 612 noort. Vastav vanusegrupp on aga suurem – üle
20 000 noore. Seega on rohkem kui tuhat õpilast „kaduma läinud”. See­juures on eesti õppekeelega põhikoolist väljalanguse määr kõrgem kui muu õppekeelega põhikoolist. Ilmselt hoolib, hoiab ja toetab vene õppekeelega põhikool oma õpilasi rohkem.
Haridusministeerium on seadnud oma strateegilistes dokumentides eesmärgiks viia põhikoolist väljalangus alla ühe protsendi. See on ambitsioonikas eesmärk, sest aastate jooksul ei ole me suutnud peale väljalanguse täpsema defineerimise midagi olulist teha.
Euroopa Liidus nimetatakse õpinguid mitte jätkavaid madala haridustasemega noori varajasteks koolist lahkujateks (early school leavers). Indi­kaatorina jälgitakse 18–24-aastaseid noori, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridustase ning kes ei õpi. Lissaboni strateegias on seatud sihiks, et aastaks 2010 peab varajaste väljalangejate osatähtsus EL-is olema 10% või vähem vastavast vanusegrupist. Eestis oli see näitaja 2006. aastal 13,2%. Eestist kõrgem on väljalangus peamiselt Euroopa Liidu lõunapoolsetes liikmesriikides. See pole meile mingi õigustus, sest väikesele rahvale on iga lapse käekäik tähtis.
Peaksime olema sügavalt mures ning otsima lahendusi ja õppimisvõimalusi kõigile madala haridusega noortele, noored peaksid olema täis jõudu ja indu, et amet selgeks õppida, korralik töökoht saada, perekond luua, täisväärtuslikku elu elada. Paraku rohkem kui 13% eagrupist seda ei tee.
Muret teeb ka vanusegrupp 25–29, kus on veel rohkem põhiharidusega ja sellest madalama haridustasemega inimesi, kes ei õpi. See tähendab, et neil ei ole ka mingit kutsealast ettevalmistust. Millal siis veel õppida, kui mitte enne 30. eluaastat? Pärast seda muutub ju õppimine veel raskemaks.

Noored uuesti õppima
Peame tõsiselt mõtlema, kuidas saada ka 25–29-aastased uuesti õppima. Oma­ette küsimus on, kas nad peavad õppima koolipingis või on nende jaoks ka muid võimalusi, näiteks õpipoisina, Interneti kaudu, teisi infotehnoloogilisi vahendeid kasutades või hoopis täiskasvanute gümnaasiumis ühe õppeaine kaupa. Igasugune õppimine vähendab mahajäämise võimalust, annab võimaluse olla aktiivne ja anda oma panus tööturul.
Ei saa öelda, et madala haridustasemega inimesed oleksid piirkonniti koondunud, et põhihariduse ja madala haridusega 25–29-aastasi on rohkem Põhja- või Lõuna-Eestis. Ka maakonniti ei saa üldistust teha, sest arvud on liiga väiksed ja statistiline viga läheks suureks. Võrreldes arve piirkondlikult, selgub, et probleem on Lõuna-Eestis suurem kui Kirde-Eestis.
Väljalanguse üks selgelt nähtav põhjus on klassikursuse kordamine. Istu­majäämisest on saanud hilisema väljalanguse eeldus. Eriti 7.–9. klassini on klassikursuse kordajaid palju, kuigi haridusministeerium soovitab tungivalt õpilasi mitte istuma jätta, vaid viia neid ka „kahtedega” edasi, korraldades õpet individuaalse õppekava järgi. Kuidas siis ikkagi juhtub, et 17-aastane noor on alles 8. klassis? Miks ta on klassikursust kordama jäänud?

Tähtis on hea alusharidus
Üha enam ilmub artikleid ja uuringuid hariduse tasuvusest. Nendes on eri haridustasemete hilisem tasuvus välja arvutatud. Möödunud aasta septembris ilmutas Euroopa Komisjon dokumendi, milles juhitakse tähelepanu sellele, kui oluline on alusharidus. Kõik ressursid, mis panustatakse alus-, alg- ja põhiharidusse, on kõrge tasuvusega. Majanduslikus mõttes annab iga alusharidusse antud kroon tunduvalt rohkem tagasi kui täiskasvanuharidusse pandu. Eriti kehtib see ebasoodsates majanduslikes ja sotsiaalkultuurilistes oludes kasvavate laste puhul.
Seda on lihtne põhjendada – saades hariduse nn õigel ajal, teenib noor õppija tehtud kulutused tagasi pikema aja jooksul kui vanem õppija. See muidugi ei tähenda, et täiskasvanuharidust ei oleks vaja üldse finantseerida.
Kordan, kõik lapsed peavad saama kooliks hea ettevalmistuse, kõik peavad kooli jõudma ja keegi ei tohi sealt välja langeda – see on ühiskonnale pikas perspektiivis kõige suurem kokkuhoid.
Õpitakse ju ikkagi selleks, et tekiks võime end analüüsida, oskus ja harjumus oma peaga mõtelda, olla loov ja mõista ümberringi toimuvat. Euroopa Liidu dokumentides rõhutatakse, et koolis peab arenema noorte algatusvõime, ettevõtlikkus, loovus. Kuidas saab kool nende oluliste isikuomaduste kujunemist toetada? Just toetada, sest isikuomadusi ei saa selgeks õpetada, need kujunevad igapäevase elu ja kogemuste toel.
Eriti kurb on lugu noorte loovusega. Rootsi sotsioloogide uuring näitas, et Eesti noored väärtustavad loovust palju vähem kui Euroopa Liidu noored keskmiselt (ÕpL, 14.09.) Kust on tulnud üleolev suhtumine loovusesse? Kodust? Koolist? Ühiskonnast? Ilmselt on kõigil põhjust sügavalt järele mõelda.

Õpilaste põhikoolist väljalanguse vähendamise võimalusi arutasid Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi õppealajuhataja, matemaatikaõpetaja Anu Luure, Sisekaitseakadeemia kriminoloogiaõppejõud Uno Traat ja Akadeemia Nord psühholoogiaprofessor Anti Kidron.

Puudutati viit teemat: väljalanguse õiguslik regulatsioon, tugivõrgustike võimalused, õppekavareform, poiste psüühiline eripära, vähem edukate märgistamine.

Õiguslik regulatsioon korda
Uno Traat: „Riigikontrolli andmetel langeb igal aastal põhikoolist välja ligi tuhat õpilast. Soomes elab neli korda rohkem inimesi kui Eestis, kuid seal on vastav arv 67. Ometi pole probleemi leevendamiseks taasiseseisvunud Eestis midagi radikaalset ette võetud. Väljalanguses ei ole tajutud erilist probleemi ega ohtu ühiskonnale.
Maailmamainega kriminoloogid Jackson Toby ja Denise Gottfredson, kes uurivad juba aastakümneid kooli­ga seotud õigusrikkumisi ja kuritege­vust, toonitavad, et koolist väljalangus on ühiskonnale ohtlik. Koolis käi­vate noortega võrreldes panevad väljalangejad toime rohkem vargusi ja huligaansusi. Kuid eriti suur erine­vus nende kahe kategooria vahel ilmneb tõigas, et väljalangenud sooritavad tunduvalt rohkem kõige tõsisemaid kuritegusid: röövimisi, süütamisi, vägistamisi ja tapmisi. Selliste õigusrikkumiste toimepanemist nagu narkoäriga tegelemine soodustab väljalangejate rikkalik jõudeaeg, võimalus ühineda noorukite jõukudega ja ühiskonnapoolse sotsiaalse kontrolli peaaegu täielik puudumine nende tegevuse üle. Paljud tõsiteaduslikud uuringud on veenvalt näidanud, et koolist väljalangus on väga oluline kriminogeenne tegur.
Seepärast on oluline, et Eestis tööta­taks välja väljalanguse vähendamise riiklik programm. Kui tahame alaealiste kuritegevuse taset oluliselt lan­getada, peame järsult nõrgestama kriminogeenseid tegureid: koolist väljalangust ja hulkurlust, noorte alkoholi ja narkootikumide pruukimist, disfunktsionaalseid perekondi, väärkohtlemist peres jms Seda tööd ei saa panna ainult koolide ja isegi mitte haridusministeeriumi õlgadele, sest väljalangusel on palju aspekte, millest ainult üks on hariduslik.
     Sotsiaalne aspekt – väljalangusega kaasneb sotsiaalne ebavõrdsus, tekivad töötud, vaesed, ka asotsiaalid, ühiskonna heidikud. Koolist väljalangus toodab juurde sotsiaalset ebavõrdsust ja tõrjutust.
     Kriminoloogiline aspekt – väljalangenud kalduvad hõlpsasti kuritegelikule teele, nad on kuritegevuse põhiline sotsiaalne baas.
     Meditsiiniline aspekt – väljalangenute seas on palju emotsionaalsete ja psüühiliste häiretega noori.
     Hariduslik aspekt – väljalangus tekitab hariduslikku kihistumist, toodab madalat haridustaset.
     Majanduslik aspekt – väljalangenud ei omanda elukutset, ei hakka saama rahuldaval tasemel palka, tihendavad töötute ridu.
Rahvusvahelisest teaduskirjandusest näeme, et koolis mittekäivaid ja hulkuvaid noori on kõikides maades, kuid enamikus neist on töötatud välja riiklikud programmid selle nähtuse vastu võitlemiseks, olemas on vastav õiguslik regulatsioon. Ameerikas ja mõnes teiseski lääneriigis on loodud politsei eriüksusi, kes püüavad poppitegevaid noori. USA paljudes osariikides on noorte hulkurlus kriminaliseeritud, hulkumiselt tabatud noor pannakse profülaktika mõttes mõneks ajaks arestikambrisse. Paljudes osariikides tohib alaealine olla üle 24 tunni kodust eemal ainult vanema kirjaliku tõendiga, mis näitab, et ta sõidab sugulasele külla, spordivõistlusele või on tal muu mõjuv põhjus. Sellise tõendita tunnistatakse laps hulkuriks ning teda ja tema vanemaid karistatakse.”
Anu Luure: „Mõned politseinikud jälgivad Eestiski popitegijaid. Üks neist helistas meile möödunud aastal ja küsis, kas õpilane, kelle ta Viru kes­kuses kinni pidas, on meie koolist ning kas ta ei peaks hoopis koolis ole­ma. Vastuse peale, et peab küll, saatis ta poisi kooli ning lubas tunni aja pärast helistada ja kontrollida, kas too jõudis kohale. Jõudis küll!
Ükski laps ei tohiks kella kaheksast kaheni tänaval, kinos, Viru või Kristiine keskuses ega mujal avalikus kohas olla. Kõik täiskasvanud peaksid neilt küsima, miks nad koolis ei ole. Kuid inimesed on ükskõiksed ja nii on juhtunud uskumatuid lugusid. Paar aastat tagasi toodi meie kooli 13-aastased kaksikud, kes polnud päevagi koolis käinud. Testisime neid ja oleksime pannud nad neljandasse klassi, kuid nad läksid ka meilt ära, kuuldavasti Hiiumaale. Kas nad sinna jõudsid, ei tea.
Viimasel aastal oleme näinud oma koolis vaeva kahe lapsega. Üks neist suunati aasta tagasi Kaagvere erikooli, kuid ta ei ole sinna jõudnud ega õpi ka meil. Teine õpilane lihtsalt ei taha koolis käia. Kristiine linnaosa sotsiaalosakonna töötajad on nende kahe lapsega korduvalt rääkinud, meie oleme rääkinud, pakkunud individuaalõpet, lubanud neil üksinda koolis käia, kui nad koos teistega ei taha, aga ikkagi kaovad nad ära.”
Uno Traat: „Kui kaks last pole juba aasta aega koolis käinud ja see pole kaasa toonud tõsisemaid sanktsioone lastele ega nende vanematele, on riigi õiguslikus regulatsioonis suur auk. Lastekaitseseadus on osutunud hambutuks. Vanemaid, kes oma laste kasvatamisega ei tegele, ei saa kuidagi vastutusele võtta. Võib isegi karmimalt öelda: vanematel lastakse segamatult võimalikke kurjategijaid kasvatada.”
Anu Luure: „Soomes kasutatakse majanduslikku regulatsiooni. Kui laps koolis ei käi, ei saa tema perekond riigilt lastetoetust. Põhja-Aafrikast pärit uusimmigrandid, kes ei pea kooliskäimist tähtsaks, hakkavad kohe oma lapsi kooli saatma, kui neilt lastetoetus ära võetakse. Kas ei peaks Eestis rakendama sama põhimõtet?”
Uno Traat: „Ka Prantsusmaal ja ilmselt paljudes teisteski Lääne-Euroopa riikides kasutatakse sama põhimõtet.”

Tugivõrgustikud tööle
Anu Luure: „Suur probleem on laste puudumine koolist vanemate vaikival nõusolekul. Oleme mõnegi vanemaga kokku leppinud, et tema saadab lapse kooli, meie võtame vastu. Mõnda aega saamegi nii hakkama, kuid ühel päeval taipame, et lapsevanem ei suuda enam nii vara tõusta, tal ei ole järjekindlust. Koolist puudumist ei pea ta ka probleemiks. Kui küsime vanemalt telefonitsi, miks laps koolis ei ole, saame vastuseks, et „võib-olla on jälle haige”.
Maakoolide juures on avatud õpilaskodusid, kust lapsi saadavad igal hommikul kooli kasvatajad. Kas ei tuleks õpilaskodusid rajada ka linnadesse? Näiteks turvakodulapsed, kes on meie koolis õppinud, pole kunagi koolist poppi teinud. Isegi varem poolteist aastat järjest koolist puudunud õpilane tuli turvakodust iga päev korralikult kooli. Tallinna linn võiks õpilaskodusid avada, näiteks ühe piirkonna mitme kooli peale ühe õpilaskodu.”
Uno Traat: „Ühe suure õpilaskodu asemel tuleks avada mitu väikest. Prantsusmaal on 12–20 lapsele mõeldud õpilaskodud ja suund on 6–7 lap­sega õpilaskodule, suuremad võivad muutuda noorukite „kuritegevuse kooliks”. Tallinnas on õpilaskodude avamine võimalik küll, Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumil see juba on.”
Anu Luure: „Kui laps jõuab koolimajja, olgu suurest või väiksest õpilaskodust, on asi juba lihtsam: meil on tema jaoks individuaalsed õppekavad, parandusõpe, tugiõpetajad ja -õpilased, on ka selliste lastega tegelemise kogemused. Näiteks ei jäta me last „kahtede” pärast istuma, vaid viime edasi, sest teame, et klassikursuse kordamine on väljalanguse oluline põhjus. Aga me koostame „kahtedega” edasi viidud lastele individuaalsed õppekavad, et nad teistele järele jõuaksid. Kellel läheb väga raskelt, nendele pakume võimalust Kopli Ametikoolis mõni töö selgeks õppida.”
Uno Traat: „Kuidas läheb koostöö Kristiine linnaosaga? Kogu vastutust ei saa ju panna koolile.”
Anu Luure: „Koostöö Kristiine linnaosavalitsusega on meil väga hea. Nende sotsiaaltöötaja on mõnegi meie õpilase käekõrval kooli toonud. Linnaosal on ka laste päevakeskus, kus aidatakse kehvematest sotsiaalsetest ja majandusoludest pärit lastel järgmiseks päevaks õppida. Sellest on meie koolile suur abi. Linnaosavalitsuse inimesed on leidlikud. Üks meie õpilane pidi igal reedel minema linnaosavalitsusse ja näitama seal ühele töötajale kooli kirja selle kohta, mitu päeva ja tundi ta on nädala jooksul koolis olnud, mis hindeid saanud. Vahel palus õpilane, et ma ei paneks iga ta puudutud tundi nii täpselt kirja. Aga kõik panin kirja ja see mõjus! Mis me siis lõppeks tegime? Lihtsalt saatsime lapse võõra inimese juurde, kelle võimupiire ta selgelt ei tajunud, ning oligi laps päästetud.
Kahjuks tegeleb Kristiine linnaosa nii põhjalikult ainult oma piirkonna lastega, aga meie koolis õpib ka Põhja-Tallinna, Kesklinna, Mustamäe ja Harjumaa lapsi. Nii paljude linnaosadega me lihtsalt ei jõua head koostööd teha ja teised linnaosad ei ole nii aktiivsed väljalangusega võitlejad kui Kristiine.”
Anti Kidron: „Riiklikel struktuuridel on väljalanguse vähendamisel suur vastutus, kuid samas ei ole õige loota ainult riigile. Kui on olemas anonüümsete alkohoolikute rühmad, siis miks ei võiks moodustada analoogilisi rühmi lapsevanematest, kelle lapsed ei käi koolis? Üheskoos arutades jõuaksid nad ehk selgusele, mida on valesti teinud, muutuksid üksteist toetades järjekindlamaks. Hulkuvate kasside ja koerte pärast südant valutavaid aktiviste on meil küll, küllap leiduks ka hulkuvate laste pärast muretsejaid. Laste endi käest võiks samuti küsida, mida nad ette võtaksid, et popitegemine ja hulkumine väheneksid.”
Uno Traat: „Chicago lapsevanemad moodustasid juba 1930. aastatel koda­nikualgatuse korras komiteesid, mis tegelesid laste õiguste kaitse, suvelaagrite korraldamise ja vaba aja veetmise võimaluste rikastamisega. Nad jälgisid ka laste koolis käimist. See kogemus levis hiljem teistesse osariikidesse. Vastupidiseks näiteks toovad noorte kuritegevuse uurijad Brasiilia. Selles riigis pole laste õigus haridusele kuigi hästi kaitstud, mille tagajärjel on tekkinud nii metsikuid noortejõuke, et mõneski piirkonnas on jõukamad maaomanikud palganud relvastatud ratsasalku, kes neid jõuke tõrjuvad ja mõnikord lausa kütivad.”
Anti Kirdon: „Eestis keskendutakse koolist väljalanguse uurimisel põhiliselt statistikale, tänapäeva sotsiaalteadused kasutavad aga üha enam nn pehmeid meetodeid, mille puhul kogutakse huvialuses sfääris aset leidnud lugude kirjeldusi. Võib-olla oleks õpetlik ja innustav koguda väljalanguse kohta ka konkreetsete laste lugusid? Miks need lapsed koolis ei käinud? Kuidas nad uuesti kooli saadi? Mida nende lugude põhjal ette võiks võtta? See oleks samm statistikast edasi. Lisaks tuleks uurida teiste maade laste lugusid. Jaapanis on laste narkomaania ja kuritegevus viimase ajani peaaegu puudunud. Võib-olla oleks sealt midagi õppida. Neil on hoopis teistsugune kultuur kui meil, aga midagi ehk ikka leiaks.
Samas tuleks õpilastele sisendada, et õppimine on nende kohustus. Kui mina noor olin, oli mul õpilaspiletis, päevikus ja muudes kohtades rasvaste tähtedega kirjas, et õpilase püha kohus on väsimatult teadmisi omandada. Kaubanduskeskustes hängimist peab olema vähem ja kohustusi rohkem.”

Õppekava õpilasele jõukohaseks
Anti Kidron: „Väljalangus ilmselt väheneks, kui kool arvestaks rohkem õpilaste spetsiifiliste võimetega. Juba omaaegses Saksa DV-s selgitati hoolega välja koolilaste füüsiliste võimete eripära: kes sobib tõstjaks, kes jooksjaks või kettaheitjaks. Teame hästi, milleni see viis: Saksa DV oli maailma edukaim spordiriik. Samaväärse põhjalikkusega tuleks välja selgitada õpilaste vaimsete võimete eripära. Kui Harjumaal ei käi koolis 800 õpilast, siis nende vaimsete võimete eripära arvestades suudaksime ehk 200 last kooli tagasi tuua. Küsimus on eduelamuses. On vaja teada, mis valdkonnas suudab laps olla koolis edukas. Kui mitte matemaatikas, siis milles muus? Igal juhul tuleb põhikooli õppekava radikaalselt ümber teha. Me räägime, et poisid ei soovi enam inseneriks õppida. Pakume neile siis õpet arvuti abil, kui arvuti neile meeldib, ja otsime muid vastuvõetavaid õppeviise.”
Anu Luure: „Meil kasutab ligi 30 õpetajat ainetundides arvutit, aga ainekavad on nii mahukad, et mõnedki teemad tuleb ikkagi lihtsalt kiiresti läbi võtta, selle asemel et neid arvuti või mõne muu põneva metoodilise võttega õpilastele atraktiivseks muuta. Meie kooli õpilased olid vahetusõpilastena Hollandis ja Saksamaal. Tagasi tulles ütlesid nad, et seal ei mindud enne uue osaga edasi, kui vana oli kõigil selge. Kõigil! Nädalas oli neil üks teema, mida analüüsiti igal päeval eri vaatenurgast. Kui nädala lõpus selgus, et kõik ei saa ikkagi aru, harjutati veel. Meie peame igas tunnis läbi võtma uue teema, teemat kinnistab laps kodus. Kui vanemad teda ei aita, jääbki ta teistest maha.”
Anti Kidron: „Meie ülikoolid kur­davad, et esimeste kursuste õpilased ei oska kriitiliselt mõtelda. Hulk noori istub üsna apaatselt tunnis ja näib ootavat, et professor varustab nad tarvilike arusaamade ja faktidega. Probleemidele orienteeritud loova ja juurdleva mõtlemise tase on vägagi madal. Ehk on see „ainete läbivõtmise” tagajärg?
Psühholoogid on juba sada aastat tagasi rõhutanud, et arutlused arendavad mõtlemist palju rohkem kui faktide pähetuupimine. Miks on arutelu meie koolis luksus? Üks põhjus on mõistagi ülekoormatud programmid, kus ei leidu mõttevahetusteks „õhku”. Teiseks aga õppijais kujunenud arusaam, et tunnis võib piirduda mugava kohalolekuga, selmet ärksalt kaasa mõelda, oma arusaamad kujundada ja need kuuldavale tuua.”
Uno Traat: „Õppe õige meetodi valik on väga tähtis. Jaapani kasvatusteadlane Suzuki on tõestanud, et isegi sellisel elitaarsel alal nagu viiulimäng võivad kõik lapsed olla edukad, kui leida motiveeriv õppemeetod. Edutuse põhjusi ei tule seega sageli otsida lapsest, vaid hoopis õpetamise viisist ning kooli ja kodu üldisest õhkkonnast.”
Anti Kidron: „Meil on palju nn sugestiiv- ehk intensiivõppe reserve kasutamata. USA-s jm on entusiastid korduvalt tõestanud, et õpivõimel pole piire, nagu kõlas 1980. aastate tuntud hüüdlause. Näiteks võib sobiva meetodi kasutamisel õpetada enamiku inimesi joonistama või kõigest nelja tunniga noodist laulma.”
Uno Traat: „Väga tähtis on ka see, mis vanuses laps midagi õpib. Varane keelekümblus on edukas sellepärast, et 9.–10. eluaastani õpivad kõik lapsed võõrkeeli võrdselt edukalt. Kui õpetada võõrkeeli kõige intensiivsemalt
lasteaias ja algkoolis, oleks mahajääjaid ja väljalangust palju vähem.”
Anti Kidron: „Uuringud näitavad, et 9.–10. eluaastast langeb laste loovus tunduvalt. Seega tuleks panna fantaasia arengule suurt rõhku juba enne kooli ja algklassides, pärast võib olla hilja. Varases lapsepõlves pole mõtet teooriate ja akademismiga kiirustada, sellega võime laste arengu mõnes valdkonnas hoopis kinni panna.”

Arvestada poiste eripära
Anti Kidron: „Nüüdne kool on tüdrukute kool, ja on seda olnud juba aastakümneid. Poisid tahavad enam vabadust, ise tegemise võimalusi, ilmselt ka enam tagasisidet saavutatu kohta, kui praegune kool pakub. Koolitajate kursustel räägitakse küll avastusõppest, aga meie kesk- ja kõrgkoolis pakutakse endiselt säilivusaja ületanud kultuurikonserve (Jacob Mo­reno mõiste), mitte loovat isetegevust. Füüsilise treeningu puudumisest ma ei räägigi. Väidetavalt on 51% eesti poistest ajateenistuseks kõlbmatu ja 7% katkestab ajateenistuse tervislikel põhjustel.
Üks probleem on, et koolis õpetavad valdavalt naisõpetajad. Jõgeva Keskkoolis, kus mul oli õnn õppida, hakkas see mulle küll vastu. Mul olid halvad suhted naisõppealajuhatajaga ja ka mõne range naisõpetajaga. Õnneks oli füüsikaõpetaja mõistlik ja mehelik meesterahvas, otsekui isa oma arhetüübilt. Tema kohalolek hoidis ilmselt mõnegi koolist väljalangemise ära. Meil on vaja käivitada meeste õpetajaks värbamise programm.”
Uno Traat: „Poiste suurema väljalanguse üks põhjus on ka talupojaühiskonnast pärit primitiivsed mõtte­stambid, mis nüüdisaegsesse infoühiskonda ei sobi. Mina kuulsin oma koolipõlves ja hiljemgi sageli stereotüüpi „„kolm” on koolipoisi number”. Poistele andsid ja annavad praegugi nii vanemad, sõbrad kui ka õpetajad hooletu suhtumise õppimisse andeks. Ühelt poolt õigustatakse seda mõttega, et poisid on oma intellektuaalsetelt omadustelt tütarlastest viletsamad, mistõttu neilt pole mõtet nõuda. Teiselt poolt aga usutakse, et poisid on nii andekad, et pärast kooli löövad nad Joosep Tootsidena elus niikuinii läbi, mistõttu neilt pole samuti mõtet koolis palju nõuda. Mõlemad suhtumised võivad viia poiste koolist väljalanguseni. Paljud lapsevanemad peavad poegade puhul kõige olulisemaks füüsilist tugevust ja sitkust, võitlevat vaimu, mitte aga intellektuaalseid ja sotsiaalseid võimeid. Usutakse, et poiss lööb läbi jõuga. Samas on sotsioloogilised uuringud näidanud, et tänapäeva ühiskond eeldab meestelt niisama kõrget sotsiaalset kompetentsust kui naisteltki.”
Anti Kidron: „Poisid erinevad iseloomult üksteisest rohkem kui tüdrukud. Poiste hulgas on tüdrukutest rohkem nn luusereid, aga ka üliandekaid, hulljulgelt riskijaid ning üliettevaatlikke. Sellega tuleb koolitööd korraldades arvestada. Paraku ootavad ülikoolid üldhariduskoolilt ainult Arnosid ja nende koolitamisele üldhariduskool keskendubki. Aga mida pakub põhikool Tootsidele? Mida pakutakse praktilise intellektiga poistele ja tüdrukutele? Ja veel. Kui vaadata kinnipidamiskohtadesse sattunuid, siis miks nad seal on? Nende hariduses puudub sotsiaalne kompetentsus ja emotsionaalne intelligentsus. Ehk siis lihtsalt öeldes tundekultuur ja kombeka käitumise oskus. Kui palju leitakse põhikoolis aega nende asjadega tegelda?”
Anu Luure: „Meie koolis nõutakse poistelt sama mis tüdrukutelt. Aga on tõsi, et poiste tegematajätmised häirivad pisut vähem kui tüdrukute omad. Poistelt tuleks nõuda rohkemgi kui tüdrukutelt, sest kui poisid midagi innukalt tegema hakkavad, tulevad tüdrukud nagu iseenesest kaasa. Poisid on auahnemad.”
Uno Traat: „Ma ei toonitaks nii väga poiste ja tüdrukute bioloogilisi erinevusi. Poistel on kõrgem õpimotivatsioon siis, kui koolis nende saavutusvajadust tiivustatakse. Enamik tüdrukutest on poistest püüdlikumad sellepärast, et nende edutust koolis peetakse suuremaks häbiks kui poiste puhul, neid kontrollitakse kodus põhjalikumalt ning neilt nõutakse rohkem. Arengupsühholoogia uuringud väidavad, et tüdrukud on poistest verbaalselt tugevamad, sest emad räägivad tütardega rohkem kui poegadega, panevad tütreid rohkem jutustama jne. Tüdrukud loevad kehakeelt poistest paremini, sest elus läbi löömiseks on neil seda vaja, nad õpivad inimesi varem ja põhjalikumalt jälgima.”
Anti Kidron: „Loomulikult kujundab sootsium inimese võimeid, ega muidu oleks soorollid eri kultuurides nii erinevad, kuid samas ei ole õige bioloogilisi tegureid eitada. Aga mida arvata näiteks poiste ja tüdrukute eraldi õpetamisest?”
Anu Luure: „Segaklassid meeldivad mulle rohkem, sest poisid ja tüdrukud tasakaalustavad teineteist. Meil on olnud üks tüdrukuteklass, kellega ei olnud üldse kerge.”
Anti Kidron: „Ilmselt oleks hea variant, kui mingi osa päevast õpiksid poisid ja tüdrukud eraldi, ehkki seda on kas või majanduslikel põhjustel mõistagi raske saavutada. Nõukogude ülikooli paljukirutud sõjalises õpetuses oli ka üks meeldiv tahk: seal olid noormehed eraldi ja omavahel ning harrastasid meeste keskel olemist suvel kahekuulises sõjaväelaagris.”
Uno Traat: „John Dewey on öelnud, et kool pole ettevalmistus eluks, vaid elu ise, selles mõttes peaks poisid ja tüdrukud õppima koos. Juba poisina peab oskama suhelda tüdrukutega, täiskasvanud naistega, keskealiste ja ka eakatega. Kui teeme eraldi poiste- ja tüdrukuteklassid, suurendame segregatsiooni. Juba oleme jõudnud näiteks selleni, et noored ei lase isa ja ema oma sünnipäevale või sõpradega koosviibimisele, sest nad ise või nende sõbrad ei oska täiskasvanutega suhelda.”
Anti Kidron: „Kui poisteklassi on piisavalt soovijaid, võiksid need olla. Kool peaks pakkuma valikuvõimalusi, sest õpilased on erinevad. Mõnele poisile võib poisteklass olla parim lahendus. Mina eelistasin õpilasena segakooli, sest tüdrukutega oli huvitavam.
Aga kuidas oleks poiste sõjalise õpetusega? Mõtlen vahel rahuloluga, et olen hea püstolilaskja. Kas koolis võiks olla sõjaline õpetus poistele, keda see huvitab? Erich Frommi järgi iseloomustab meie ajastut mehelikkuse defitsiit. Mehed ei ole läbinud initsiatsiooni. Sõjaline õpetus täidaks selle lünga.”
Anu Luure: „Meil oligi riigikaitseõpetus ja oli poisse, kellele see suurt huvi pakkus. Kahjuks läks õpetaja aga Bosniasse missioonile. Väga raske on leida sama head uut õpetajat. Riigikaitse oli meil fakultatiivaine, aga poiste hulgas populaarne.”
Anti Kidron: „Võib-olla oleks meil vaja Vene našistide analoogiat, militaarset organisatsiooni, mis kasvataks poisse? Loomulikult ilma võõraviha õhutava ideoloogiata. Skaudiliikumine väärib samuti arendamist.”
Anu Luure: „Siin jõuame jälle meeste kooli toomise programmini. Kui riigikaitseõpetus ei ole atraktiivne, siis ta poisse ei huvita ja pole mõtet sellele aega raisata.”
Anti Kidron: „Põhja-Koreas osatakse poistes ja meestes peituvat militaarsust ära kasutada. Koolis võiks pakkuda pehmet militaarsust, mis kujundab vaprust, solidaarsust, mehelikkust. Võib-olla õnnestuks sellega mõnedki poisid välja langemast päästa.”
Uno Traat: „Olin paar aastat tagasi Prantsusmaa justiitsministeeriumi külaline. Meile tutvustati probleemidega noorukitega tegelemise süsteemi. Selliseid noorukeid viiakse mägedesse, metsadesse või merele ekstreemsetesse olukordadesse, neile antakse võimalus reisida Põhja-Aafrikasse oma esivanemate kodumaale (muidugi koos täiskasvanud kasvatajaga). Kuid reis toimub ülinappide ressurssidega, nad õpivad peaaegu rahata toime tulema, lahtise taeva all ööbima, toitu tegema, väsimusega võitlema jms. Muide, prantsuse psühholoog mainis, et noorukid, kes varem vihkasid või põlgasid täiskasvanuid, said sellise reisiga kogemuse, et täiskasvanuteta ikka hakkama ei saa, ja nende hoiak muutus. Sarnaseid aktsioone oleks vaja ka meie adrenaliinijanustele poistele.”
Anu Luure: „Tallinnas tehakse põnevuslaagreid alaealiste komisjoni sattunud poistele. Kristiine linnaosa võttis paar meie kooli poissi ka sinna. Kahjuks peab poisiga enne mingi pahandus juhtuma, kui ta toredasse laagrisse saab.”
Uno Traat: „Kas koolid ise ei või selliseid laagrid korraldada?”
Anu Luure: „Väljaspool kooli on poistel huvitavam. Nad puutuvad kokku uute inimestega, sõjaväelaste või kaitseliitlastega. Mõnele lapsele on väljaspool kooli toimuv ka uus võimalus. Koolis on ta klassi hierarhias paika pandud, väljaspool saab ennast uuesti proovile panna.”

Hoiduda märgistamisest
Uno Traat: „Päris tihti juhtub, et halbade hinnetega õpilasse suhtuvad klassikaaslased ja õpetajadki üleolevalt, need lapsed elavad seda valusalt üle, hakkavad trotsima, koolist puuduma. Kuidas seda ära hoida?”
Anu Luure: „Meil on õpilase hinded salastatud, õpetajad ja juhtkond sellest ei räägi. Panen isegi klassi ees vastanud õpilasele hinde päevikusse vaikselt, ütlemata klassile midagi. Õpilane ise muidugi võib kilgata: „Jee, „viie” sain!”, aga see on tema valik.
E-päevik aitab ka hindeid saladuses hoida. Tavalist klassipäevikut said õpetajad vabalt lehitseda ja õpilasele klassi ees öelda: „Matemaatikas, kee­mias ja füüsikas on sul samuti „kahed”!” See oli üks halvemaid märgistamisi. Nüüd näeb õpetaja arvutist ainult enda aine hindeid. Põhikooli lõpueksamite hindeid me enam seinale ei pane. Iga laps või tema vanem küsib oma hinde kohta ise.
Tundub, et süsteem toimib – õpilased on muutunud rahulikumaks, jälgivad tähelepanelikumalt tundi, hinded on natuke paremad.”
Uno Traat: „Kas ei võiks ainehinded põhikoolis hoopiski kaotada?”
Anu Luure: „Lapsevanemad ei ole selleks veel valmis. Esimeses klassis ei pea ainehindeid panema, aga vanemad nõuavad. Nad ei ole sõnaliste hinnangutega harjunud. Oleme valinud kesktee ja hakanud hinnetele kommentaare lisama. Puudulikke hindeid kommenteerime positiivses võtmes: „Kui õpid ära selle ja selle, saad jälle hakkama!”
Kui hinded on salastatud, ei võrdle õpilane ennast pinginaabri ega klassi parima õpilasega, vaid enda varasema tasemega. Ta ei märgista end ka ise.”

Õpilaste väljalangus on üks Eesti kooli valusamaid probleeme, sellele osutas tähelepanu ka Riigikontrolli audit. HTM otsib probleemile lahendusi. Nii on kavandamisel üldhariduskoolide uus rahastamissüsteem, et hariduslike erivajadustega lastele ette nähtud tugiteenused muutuksid õpilastele koolikorralduslikult kättesaadavamaks; koolides on juba mõnda aega rakendatud iga-aastaseid arenguvestlusi, käivitumas on koolide sisehindamine jmt.

Kõik see ei ole olukorda aga kuigivõrd parandanud, lisaks on ka muid probleeme palju. Neist murettekitavaimad ehk pedagoogide vastavasisuline ettevalmistus, õppematerjalide olemasolu hariduslike erivajadustega lastele, last toetava koostöövõrgustiku toimimine ning teavitamis- ja nõustamisteenuste olemasolu ja kättesaadavuse piiratus.
Euroopa Sotsiaalfondi uue perioodi käivitumisel on võimalik täiendavaid ressursse saada ka üldhariduse valdkonda. Nii on Euroopa Sotsiaalfond (ESF) meie üldharidussüsteemi toetamiseks ette näinud umbes 138 miljonit krooni. Seoses täiendavate miljonitega on ministeeriumis uuesti läbi mõeldud tegevusvaldkonnad, millele tuleks keskenduda, et koolist väljalangus väheneks. Tegevuse põhisuunad aastatel 2008–2013 on kõige üldisemas plaanis järgmised:
     toetatakse tegevusi õppe kvaliteedi parendamiseks,
     laiendatakse paindlikke õppimisvõimalusi,
     erivajadustega õppuritele luuakse võimetekohasemad tingimused õppeks.
Meede tervikuna on suunatud kooli poolelijätmise vähendamisele, haridusele juurdepääsu suurendamisele ja õppekvaliteedi parandamisele.
Üks programm on kavandatud info- ja nõustamissüsteemi arendamisele – seegi peaks aitama väljalangust vähendada. Kavas on täiustada ka pedagoogilis-psühholoogilist nõustamissüsteemi ja toetada õpinõustamiskeskuste loomist. Eesmärk on, et vajalikud teenused jõuaksid lapse, õpetaja, lapsevanemani Eesti kõikides piirkondades.
Nõustamise arendamise suuna all on kaks programmi. HTM-i noorteosakond kureerib noorte karjäärinõustamist, üldharidusosakond on võtnud enda hoole alla pedagoogilis-psühholoogiliste nõustamiskeskuste programmi koordineerimise. Mõlemad osakonnad teevad koostööd, et keskusi ei tekiks suvalistesse kohtadesse, et teave oleks võimalikult ühest kohast kättesaadav. Arenetakse selle baasil, mis on maakondades nii karjääri- kui ka õpinõustamise alal juba olemas.
Üks koolist väljalangejate rühm on hariduslike erivajadustega õpilased. Kavas on toetada eelkõige tegevust, mis on seotud kohandatud õppekavade arendustegevusega (lihtsustatud ja toimetuleku õppekavad). Samas teame, et koolidel on suur puudus erivajadustega lastele sobivast õppevarast, õpetajatele suunatud juhendmaterjalidest, ja ka sellesse kavatseme suuresti panustada.
Pedagoogide kvalifikatsiooni ajakohastamise programmi alla oleme kavandanud koolitusi, mis käsitlevad multikultuursust, kaasava ideoloogia rakendumist praktilises koolielus, õpilaste individuaalsust arvestavate tugisüsteemide loomist.
Koolide sisehindamissüsteem on teatavasti juba rakendunud. See on üsna uus tegevus ja sellesisuline koolitus on koolidele, koolimeeskondadele, koolinõustajatele teatud mahus juba toimunud. Seda jätkatakse.
Kavas on toetada e-õpet, et mitmekesistada õppevara ja õpivõimalusi. Jätkatakse koolijuhtide ja õpetajate IKT-koolitust.
Kindlasti ei saa põhikoolist väljalanguse vähendamine tugineda ainult riigi reguleeritud tegevustele, sest tegemist on piirkonniti ja koolide kaupa väga erinevate vajadustega. Seepärast saavad kohalikud omavalitsused ja koolid taotleda selle valdkonna arendamiseks vajalike projektide rahastamist paindliku avatud taotluste vooru kaudu. Toetust saavad kooli õppekava arengut toetavad programmid, erilist tähelepanu pööratakse loodus- ja täppisteaduste, tehnoloogiavaldkonna ja loovushariduse, muuseumiõppe, majandusõppe, eelkutseõppe arengule suunatud programmidele.
Koolist väljalanguse vähendamiseks ei piisa kaugeltki kirjeldatud kavandustest ja ka raharessurss, 138 miljonit, on selleks pigem vähe kui palju, aga olulisemates suundades saame anda täiendava impulsi. Et probleem on aga väga mitmetahuline, on parima tulemuse saavutamiseks oluline kõikide asjaosaliste – riik, kohalikud omavalitsused, kool, lapsevanemad – panus.

14. septembril Peetril järvamaalaste ettevõtmisel käivitunud üleriigilised mõttetalgud koolivõrgu korrastamisest pakuvad kõneainet nii võimukoridorides kui ka koolirahva seas. Jutt käib hariduse saamise võrdsetest võimalustest nii linnas kui ka maal, põhirõhk on heal põhiharidusel.

Kõikide maakondade esindajatest koosnev töörühm sõnastab Peetril kõlama jäänud põhimõtted ja edastab need Toompeale. Siinkohal mõttekäike, mis talgutel sõelale jäid.

„Oleme viimase kümmekonna aas­ta jooksul pannud kinni kaugelt üle saja kooli ja üsna rahulikult pealt vaada­nud seda heitlust, mis käib. Kooli kinni­panemine on ju nagu tuimestuseta kirurgiline operatsioon paljudele inimestele, valdadele, õpilastele. Ometi, kui vaatame olukorda laste huvide seisukohast, ei saa kõik olemas­olevad koolid alles jääda. Meil on olnud idee, et algkoolid peavad iga hinna eest jääma, sest need on laste kodudele lähedal. Aga tee, mis sa teed, 1. klassi astujatest läks ainult 5% algkoolidesse ja kõige enam – 75% –  gümnaasiumidesse.
Tuntakse muret, et Euroopas on ka­dumas kohesiivsus, solidaarsus inimeste vahel. Ja selle kohta võib tõesti öelda, et kui Eestis seda veel on, siis paljuski oleme selle eest tänu võlgu maakoolidele. Kahjuks ei oska me seda ühegi ühikuga mõõta. Nii et maa­haridus tervikuna on tõsine probleem, sest see hoiab alles väärtusi, mis on riigile vajalikud ja mida linnakool ei korva.
Oleme pannud kinni päris mitu kooli, mis me ehitasime taasiseseisvumise ajal. Koolivõrgu planeerimiseks peaksime asjale mastaapsemalt ligi minema. Meie eesmärk on nüüd tugev põhikool ja see ei tähenda, nagu peaksime neid kinni panema selle õpilaste arvu järgi, mis neis on. Peaksime käivitama mehhanismid, mis teeksid mõned koolid, kus on praegu vähe õpilasi, praegusest palju tugevamaks.
Üks neist meetmetest on kurikuulsa tasaarvelduse kaotamine. Kunagi veensin Tõnis Lukast, et esitaksime sellekohase eelnõu, ning me tegimegi seda, aga kahjuks lükati eelnõu riigi­kogus tagasi. Milles oli probleem? Vallad olid poolt ja linnad vastu. Ja mul on meeles, kuidas ma targa inimese Jaak Allikuga rääkisin, noomisin teda, et miks ta ometi poolt ei ole, ise Rahvaliidu liige ja lööb oma vastuhäälega maakooli. Ta ütles, et on riigikokku valitud Viljandist ja Viljandi linn kaotanuks kaks miljonit krooni tasaarvelduse raha, mida väikesed vallad linnale maksid. Kõik meie lapsed on Eesti lapsed ja kõik koolid Eesti koolid ning peame vaatama, et nad kõik töötaksid hästi. See oleks lapsekeskne vaatenurk, aga mitte nii, et lapsed aitavad kooli püsti hoida või toetavad linnakooli rahaseisu. Kui laps koos rahaga teise kooli kolib, paneb ta alles­jäänud kehvemasse seisu. Kuid neid, kes jäävad, on alati rohkem kui minejaid. Miks peaksime aplodeerima neile vähestele õnnelikele, kes saavad kooli valida?
Mäletan, et Peetri Põhikool saaks tasaarvelduse kadudes säilitada oma 200 000 krooni aastas, mis võimaldaks teha kooli palju atraktiivsemaks. Paljud inimesed ei saa senini aru, et tasaarvelduse raha hõlmab ju ainult nn karbikulusid. Õpetajate palgaraha liigub nii ehk teisiti õpilasega automaatselt kaasa. Ma ei kujuta ette, et kui mõnes linnakoolis on mõni õpilaskoht vaba, ei tahetaks seda täita, sest see toob õpetajatele palgaraha juurde. Nii on väikesed koolid rahaliselt kehvemas seisus kui suured ja tasaarveldamisega ei saavuta me muud, kui võimendame seda – väikesed oleksid veelgi halvemas olukorras. Kui räägime võrdsetest võimalustest haridust saada, peame seisma hea selle eest, et kõikides koolides oleks ligilähedaseltki ühesugune hariduskeskkond. Mitte nii, et Tallinnas ja Tartus on eliitkoolid ning ülejäänud peaaegu et hariduskehvad.
Mis nn puhastesse gümnaasiumidesse puutub, siis kardan, et maal on see raskesti teostatav ja selle hind võib olla, et seal kaob võimalus keskharidus omandada päris ära. Siin peaksime olema suhteliselt paindlikud ja arvan, et maapiirkonnas päästab keskhariduse siiski integreeritud koolitüüp. Kui muud enam üle ei jää, moodustavad gümnaasium ja kutsekeskkool ühe juriidilise kehandi. Nii nagu on praegu Väike-Maarjas ja küllap võib see variant Eestis mujalgi kõne alla tulla, kuigi mitte massiliselt. Peaksime katsuma lõhkuda vaheseinu gümnaasiumide ja kutsekeskkoolide vahel. Soomes on see protsess süvenemas, suure osa koormusest võtavad gümnaasiumide õpilased kutseõppeasutustest ja vastupidi. Aga meil on kutsekoolid riigi- ja gümnaasiumid omavalitsuste koolid. Nad töötavad erinevatel haldustasanditel, neil on konkureerivad rahakotid, mistõttu paindlikku koos tegutsemist on raske rakendada.
Pika­päevakoolidest. Inglismaal, Saksamaal, Soomes algab päev paljudes koolides hommikul kell seitse, lõpeb õhtul isegi kell kaheksa, kuna saadakse aru, et koolikeskkond sisaldab palju võimalusi õpilaste vaba aja veetmiseks, huvitegevuseks, millega ei pea tegelema ainult huvialakoolis, vaid võiks ka tavalises põhikoolis. See annaks õpetajatele koormust juurde, parandaks hariduskeskkonda tervikuna. Kui põhikooli funktsioonid laienevad, läheb kool tugevamaks. Praegune valitsuskoalitsioon arutabki uut lähenemist toetada iga õpilase huviharidust 2000 krooniga aastas. Kultuuriminister töötab seda praegu välja, kahjuks rakendub uus süsteem alles aastal 2009.”

„Meil on kaks maakeskkooli, mille tulevik on ohus: Tsirguliina Keskkool ja Puka Keskkool, aga kui kohapeal on noori, kes tahavad omandada keskhariduse, võiksid need koolid jääda tingimusel, et annavad ka kutse. Selleks ei olegi vaja muud, kui edendada koostööd Valgamaa Kutseõppekeskusega. Õppejõud võivad Tsirguliina või Puka koolis käia, paariks päevaks saab õpilased ka Valka tööd õppima tuua, et kindlustada erialane pädevus.
Kunagi oleme siiski midagi väga valesti teinud. Ennustan, et kohalikelt omavalitsustelt gümnaasiumiastme ära võtmine tuleb väga valuline ja ega põhikoolide vahel tasaarvelduse lõpetamine ka kergelt lähe. Eri haridusringkonnad ja huvigrupid hakkavad nii selle kui ka tolle vastu võitlema.
Aga riik peab julged otsused vastu võtma. Kui riik julges Eesti Raudtee taasriigistada, saab sama teha ka gümnaasiumidega.
Variante ja võimalusi on mitu, need tuleb läbi mõelda. Kuigi on ju võimalik siduda ka omandivorme ja jätta gümnaasiumid kohalikele omavalitsustele, kutsekoolid riigile. Mingil määral peab siiski planeerima maakonna tasandil.”

Piret Siivelt, Laeva Põhikooli direktor:
„Milline on tugev põhikool? 1. septembril rakendus haridusministri määrus (26.08.2002, nr 65), mille järgi on tavalisel üheksa klassikomplektiga põhikoolil vaja kvalifitseeritud pedagoogi näiteks neljaks tunniks nädalas füüsika õpetamiseks, neljaks tunniks nädalas keemia õpetamiseks, seitsmeks tunniks nädalas geograafia õpetamiseks, viieks tunniks nädalaks bioloogia õpetamiseks jne. Kui palju on meil õpetajaid, kelle kvalifikatsioon võimaldab õpetada põhikoolis mitut ainet?
Meie koolis töötab sügisest osalise tähtajalise lepinguga kaheksa õpetajat, kõik tunnevad ebakindlust tuleviku ees, kuigi tööd ootavate pedagoogide järjekorda kooli­maja ukse taga ei ole. Kui õpetaja on aastaid teinud oma tööd hästi, tasemetööd ja lõpueksamid vastavad riigi keskmisele tasemele, kas ta nüüd äkki on halb õpetaja, sest tema hindamise standardid on muutunud? Mis juhtuks kooli kui organisatsiooniga ja koolikultuuriga, kui mingi ime läbi käiks koolist lä-
bi näiteks 15 oma ala spetsialisti, igaüks üks või kaks päeva nädalas? Milline oleks siis klassijuhataja sisuline töö?
Teine probleem on üldhariduse rahastamismudel 2008 ja personali mii­nimumkoosseis. Ministri määruse (15.09.1999, nr 48) järgi peaks kuni 69 õpilasega põhikoolis kogu juhtimise, õppekorralduse ja haldusega seotud töö suutma ära teha 1,0 ametikohaga direktor, seda ajal, mil koolitöö loomulik osa on e-kool, EHIS, sisehindamine jne. Uue rahastamismudeli järgi suudab direktor alla 75 õpilasega koolis kogu töö ära teha 0,5 ametikohaga töötades.
Kas see ongi tugev põhikool? Koolil on oma kultuur, oma väärtused ja selle kujundavad seal töötavad inimesed, kelle põhitöökoht on konkreetne kool.”

Ere Käis, Misso Keskkooli direktor:
„Koolivõrgu korrastamisest on räägitud juba pikemat aega. See on valus teema, eriti maakoolidele. Lõpuks ometi on asi läinud konkreetsemaks.
Alghariduse andmisest maakoolides ei piisa selleks, et tagada tugev ja jätkusuutlik elukeskkond maal. Põhikooli säilimine piirkonnas annab lapsevanematele kindlustunde seal elada ja toimetada. Kui riik on kehtestanud kohustusliku põhihariduse, peab ta selle omandamist ka soodustama. 50–60 õpilasega kool on tavaline, seda ei tohiks reorganiseerida.
Pisut skeptiline olen kohustuslike koolipiirkondade kehtestamise suhtes. Me ei saa tuua tagasi sunnismaisust. Lapsevanemal säilib ju ikkagi võimalus vahetada elukohta või kirjutada end sisse sinna, kuhu ta tahab oma lapse kooli panna. Linna lähedal elavad vanemad kasutavad seda võimalust praegugi, et panna laps linnakooli.”

„Ida-Virumaal on 36 linnakooli ja 13 maakooli. Kui saarlased panid ette, et igas vallas peaks olema oma põhikool, tuleks meil Ida-Virumaal mõned juurde teha. Meil ei ole nimelt kahes vallas ja koguni ühes linnas – Püssis – üldse kooli.
Kui Ida-Virumaal neid asju arutame, on esimene küsimus, kuidas maakoole määratleda. Varem oli asi lihtne, teadsime täpselt, kui palju meil valdu ja linnu oli. Siis oli vallakool maakool ja linnakool linnakool. Aga mis nüüd? Türi vallast keskusega Türi linnas on juba mitu korda juttu olnud. Kas lugeda Türi koolid kõik maakoolideks või hakkavad nad protestima? Või kuidas nimetada Viimsi Keskkooli? On see puhtalt vallakool? Need asjad tuleb selgeks rääkida.”
Pildil: Leo Raidmaa (Opleht nr.34, 21. september 2007, lk.3)

Elukestev õpe TTG-s

Tallinna Täiskasvanute Güm­naa­sium (TTG), Eesti suurim täiskasvanuõpet vahendav kool, pöörab suurt tähelepanu töötajate arendamisele ja koolitamisele.
Õppeaasta lõpul toimuvatel arenguvestlustel selgitatakse eneseanalüüsi ja vestluse alusel töötajate ootused täienduskoolitusele. Neist ja kooli prioriteetidest lähtuvalt koostatakse koolituskava. TTG koolitusplaan hõlmab kõiki koolitusettevõtmisi, sh õppekavaarendus, metoodika-, tervise- ja arvutikoolitus, andragoogika- ja psühholoogiaalane täiendusõpe ning koolitus- ja kultuurireisid.
Koolitust võimaldatakse kõigile TTG töötajaile. Näiteks 2005/
2006. õa läbis personal 3724 täienduskoolitustundi, millest 51,6% hõlmasid regulaarsed sisekoolitused. Sageli oleme kutsunud kooli välislektoreid, mis on odavaim võimalus suure hulga töötajate teadmiste-oskuste täiendamiseks.
Lektorina esinemine on kujunenud heaks tavaks – kooli juhtkond jagab 2005. a aasta koolitaja tiitli pälvinud direktor Heiki Kiidli eestvedamisel teadmisi ka väljaspool TTG-d. Andragoogi kutset omab ka TTG koolitusjuht ja käesoleval aastal õpivad kaks meie õpetajat andragoogika põhikoolitusel TLÜ täiendõppeteaduskonnas. Meie kooli palgajuhendis on säte, mille alusel makstakse alates 2007. aastast andragoogi kvalifikatsiooni eest arvestatavat lisatasu, motiveerimaks töötajaid end pidevalt täiendama ja uusi väljakutseid otsima.
TTG töötajad osalevad rahvusvahelistes projektides, nt ETKA Andras koostööpartneritena pro-
­jektis „Life Long Learning” (L-3). TTG arvutispetsialistid on kaasatud rahvusvahelisse IT-ala­ses­se koostööprojekti. Tänu koostöölepingule Soome Kerava Täis­kas­vanute Gümnaasiumiga oleme korraldanud ühiskoolitusi Eesti täiskasvanute gümnaasiumidega. Mainimist väärib ka meie karjäärikeskuse edukas projektitöö.
TTG on 2000. aastast olnud täiskasvanud õppija nädala läbiviija ja propageerija linnaosa elanikele. Tänavu pakub kool 12.–19. oktoobrini nii kooli õppijaile, töötajaile kui ka Lasnamäe linnaosa elanikele enesetäiendamise ja uute os­kuste omandamise võimalust arvutiõppe, etiketi ja ametliku kirjavahetuse, digitaalfoto, lilleseade ja õnnitluskaartide meisterdamise valdkonnas. T'äna jagatakse nn õpibussis teadmisi välismaal õppimise ja töötamise kohta, tutvustatakse ka sellealaseid seadusi ja võimalikke ohte.
Arendamaks meie õppijais valmisolekut elukestvaks õppeks, pakume neile mitut valik- ja vabaaine kursust, millest erilist huvi on äratanud kolmeaastane sekretäritöö õpe (õpetaja A. Veeborn), mis annab edukalt lõpetanuile võimaluse Kutsekojas kvalifikatsiooni taotleda. TTG õppurid saavad soovi korral osaleda nii ladina, soome kui ka inglise keele koolitustel, täiendada oma oskusi arvutiõppes, tegelda loova kirjuta­mise ja meediaõppega.
TTG juhtkond on töötanud välja personali ja õppijate arenda­mise süsteemi, sest ainult süsteem­sel õppel ja heal meeskonnatööl põhinev tegevus loob aluse elukestvale õppele.

Kõnekultuuri kiituseks

„Igasuguse suhtlemise alus on viisakus. Kui see on paigas, siis ei ole ka suhtlemisprobleeme.” Nii alustab oma juttu näitlejakoolitusega avaliku esinemise nõustaja Nady Sprenk-Dorn. Kooliga seob teda õpetamiskogemus Kopli Kunstigümnaasiumis ja Eesti Kunstiakadeemias. Õpetajate Lehega pani kontakti otsima veen­dumus, et nii õpetajad, lapsevanemad kui ka õpi­la­sed peaksid senisest märksa enam tundma elementaarse kõnekultuuri aluseid.

Meil ongi esinemist ja kõnetehnikat õpetatud traditsiooniliselt peamiselt näitlejatele. Vajaksid seda aga väga paljud, et mitte öelda kõik. Nady Sprenk-Dorn ütleb, et on ühte meelt eesti ühe tuntuma kõnelejate koolitaja Martin Veinmanniga: pole olemas mitteavalikku kõnet. „Avalik kõne on ka see, kui me hommikulauas endale piimakannu või kohvi ulatada palume. Ja suhtumine meisse sõltub sellest, millise tooni ja intonatsiooniga me seda teeme. Tavaliselt oleme emotsionaalsed ega kontrolli ennast, aga elus on nii, et mida külvan, seda lõikan.”

Emotsioonid kontrolli alla!
„Mina tuginen teisi koolitades peamiselt vene kõnetehnika traditsioonidele. Neile, mille vaimus mind ennast, loomulikult vene foneetika alusel, omal ajal Moskvas Štšukini nim Kõr-gemas Teatrikoolis koolitati. Algul ma vene keelt praktiliselt ei rääkinud. Oskasin ainult mõned primitiivsed laused kokku seada ja seetõttu sain ka sisse alles kolmandal katsel. Asja tegi pisut lihtsamaks see, et esiteks vedas mul väga õppejõuga ja teiseks on meil perekonnas naisliini pidi põlvest põlve pärandatud väga head hääled. Teatrikoolis käibki esime­se pooleteise aasta jooksul põhitöö hingamise, hääle ja diktsiooni paika panemisega. Minul, kes ma olen sündinud Saksamaal ja koolis käinud Eestis, oli põhimureks muidugi fonee­tika, hääldus, rõhud. Kaks esimest aastat tulin absoluutselt kõigist kõnetehnika individuaaltundidest ära lahinal nuttes. Mõtlesin, et ma ei ela seda iial üle ja mind visatakse välja. Aga olen loomult kaunis põikpäine ja mul olid väga head sõbrad, kes mind aitasid. Ja kui ma siis kõnetehnika riigieksamil „otlitšno” sain, olin lihtsalt pööraselt õnnelik. Eesti keele foneetika võtsin tõsiselt ette alles siis, kui siin koolitusi tegema hakkasin.
Nüüd viin läbi nii individuaal- kui ka rühmakoolitusi inimestele, kes tunnevad, et nende kõne- ja esinemisoskus vajab parandamist. Paraku ei tea väga paljud üldse, et oma häält on võimalik reguleerida. Inimesele on looduse poolt antud täiskomplekt, et edukalt suhelda. Peame lihtsalt õppima seda ratsionaalselt kasutama ja ennast usaldama. Ja loomulikult peab inimene edukaks suhtlemiseks teadma, mida ta tahab ja võib rääkida.”

Kuulake ennast ja teisi
„Näen, kuidas inimesed koolituse käigus arenevad. Nad on mul ju kogu aeg pilgu all, mul on igaühe kohta oma individuaalleht, kuhu pannakse kirja kõik plussid, miinused, edusammud ja ka tagasiminekud, mis ju õppimise juures paratamatud. Olen kokku puutunud inimestega, kes on algul pisaraidki valanud, sest ei suuda oma keha tunnetada ega kontrollida. Ja kui siis äkki see tunnetus saabub, on metamorfoos vapustav. Inimene on justkui laev, mis on deltast välja saanud ja suundub täies purjes avamerele.
Klassi ees vastamas käiakse tänapäeval põhiliselt algklassides. Sealt edasi suulise eneseväljenduse võimalus üha enam puudub. Tekivad loogikavead, sest pole praktikat, kuidas oma teadmisi kõnes esitada. Noored karjuvad omavahelises suhtluses, sest alaline hirm, et neid keegi ei kuula, on juba ladestunud nende ajju. Nad on õnnelikud, kui saavad häält teha, ja siis teevadki kohe nii, et kõik kuulevad.
Klassi ette esinema tulek ei tohi olla karistus. Esiteks peab õpetaja ise olema näidisena väga hea suhtleja ja esineja. Sellisel juhul annab ta nagu preemiana võimaluse ka teistele seal ees käia. Minu eesti keele õpetaja 20. keskkoolis, praeguses ühisgümnaasiumis, õpetaja Vodja näiteks lasi meil valida lõike enim meeldinud raamatutest ja neid klassile ette lugeda, et ka teistel tekiks huvi.
Vaadake, kui ilusasti soomlased igapäevaselt suhtlevad. Koolilapsed, professorid, riigitegelased – absoluutselt kõik on võimelised andma normaalset tänavaintervjuud. Neil on psühholoogiline põhi paigas. Inimene teab, et kui talle anti sõna, siis ei kahtlusta keegi, et ta ei ole pädev, ei tea, ei oska. Aga meil on kogu aeg just see tagapõhi. Inimene ei julge koosolekul sõna võtta – parem hoian suu kinni, muidu tambitakse maha. Kas siin midagi muutuma hakkab, sõltub suuresti õpetaja ja kooli juhtkonna suutlikkusest koolisisest usaldust ja heatahtlikkust kasvatada. Päevast päeva tagada, et laps teab: kui ta suu lahti teeb, ei „tõmba talle keegi vett peale”. Siis ta tõesti räägib, ja hea meelega.
Õpetajatele soovitan Karlssoni kombel: „Rahu, ainult rahu.” Mis ka ei juhtuks. Ja kuulata partnerit. Kuulata lapsi, isegi kui nad ei räägi. Sest laps kõneleb üleni: see, kuidas ta istub, kuhu vaatab, kuidas ta jalad ja käed on – kõik annab vaatajale informatsiooni. Ma ju saan aru, et tal on lootusetult igav või et ta on väga armunud. Viimasel juhul pole muidugi mõtet teda torkida, aga kui tal on igav, siis kõne tempoga, õigete pausidega, sõnade rõhutamisega saab selle inimese taas enda poole meelitada. Aga ikkagi ainult viisakalt ja vastastikku lugupidavalt, muidu ei teki haakumist.”

Kängurupoos
„Kui õpetaja on väsinud, juhtub tihti, et hääl läheb üles ja selle kõrge häälega püüab ta siis auditooriumi haarata. Aga normaalse inimese normaalne reaktsioon kõrgele häälele on üldjuhul blokeering. Sisemine ruloo langeb alla ja kõik.
Õpetaja peaks – nagu ma öelda armastan – sabakese maha panema. Seisate teiste ees ja mõtlete: olen kängu­ru. Toetan oma sabale ja olen nagu kolme jalaga taburet ning vaatan, mis ümberringi toimub. Püüan rahulikult hingata, siis tulevad ka õiged mõtted ise tagasi. Hääle positsioon läheb mugavaks ja kõik hakkab toimima. Niipea, kui oleme vaimselt pinges, on pinges ka õlad, pilk, hääl, näo miimika. Need on kõik omavahel seotud. Alati peab püüdma rääkida madalama mugavama häälega. Kõrgeid helisid võetakse paraku vastu ainult hädaolukorras: nad ongi selleks mõeldud. Muide, paljudes keeltes esinevad E ja I, mis suuõõnes moodustuvad üleval, appi kutsuvates sõnades.
Kuus tundi järjest rääkida on raske ja väga valuline, kui kasutada hääleaparaati valesti. Kui õiged lihasgrupid tööle panna, ei vea nad aga kunagi alt. Teinekord annab järgmisel päeval ainult diafragmalihas tunda, sest on terve eelmise päeva tihedalt tööd teinud. Siis on selline tunne, nagu oleks keegi sind kõvasti kallistanud.
Üritage seista nii, et teil oleks hea ning mõnus. Oluline on toetada tervele tallale, mitte ainult kandadele. Diafragmahingamine saab toimuda siis, kui kõhupiirkond ei ole krambis. Manne­keeni poos pole kõnepoos, puusad peavad olema otse.
Hingake läbi nina sisse, sest nina puhastab, soojendab ja reguleerib õh-ku, et see oleks meile vastuvõetavam. Lõug ei tohi minna liiga ette. Kui on vaja kõrvale rääkida, võib pead pöörata täpselt nii palju, et selga tõmbama ei hakka. Et ei tekitaks liigseid spasme nendes lihasgruppides, mis niikuinii peavad kogu aeg tööd tegema. Nn ülemise hingamisega on see häda, et ventileeritakse ainult kopsude ülemist osa. Diafragmahingamine ventileerib terve kopsu. Võin rääkida ja rääkida, peamine on, et ma õigete (loogika!) pauside ajal õhku võtan.”

Tülikad vastased tugitooli
„Ka erutunud lapsega suheldes on kõi­ge õigem soovitus talle: tõmba hinge ja räägi, mis juhtus. Mis sul mulle öelda on, mis sind häirib, miks sa röögid nagu ratta peal. Siis imestab laps sageli ise ka, miks ometi. See on kasvatuse küsimus maast madalast, et me ei lase emotsioonil domineerida. Emotsiooni võib lisada värvina juhul, kui see vajalik on.
Ka istudes on õige ja mugav poos väga oluline. Nimmepiirkond peaks olema toetatud, või kui sobivat toetuspunkti pole, istuge tooliäärele. Kehahoid peaks märku andma: ma ei ole siin niisama, ma jälgin, näen, kuulan; olen väga heatahtlik, aga ka tähelepanelik. See kutsub kohe esile teise poole vastava reaktsiooni. Kui vajute aga pehmesse tugitooli, läheb ka keha lõdvaks ja mõttetegevus soikub. Nii et vastased on vaja alati tugitooli toppida (ise istuge toolile) –, siis on nad kergesti mõjutatavad. Muide, professionaalsed näitlejad loevad kuuldemängutekste püsti seistes, sest nii on kergem rääkida kui istudes. Kindlasti olete kuulnud legendi, et kõik inimesed, kellele Stalin helistas, rääkisid temaga seistes. Seegi oli omamoodi automaatne füüsiline kaitse. Seistes tunneme end rünnaku ootel kindlamana. Hääl läheb paika ega reeda meid. Istudes ei saa lõvi hüppeks valmistuda, küll aga seistes.
Oluline on hääle tekitamiseks pea- ja rinnareso­naatorite õige kasutamine, häälikute teadlik moodustamine õiges kohas. Inimesed on teinekord lausa üllatunud, et korraliku diktsiooni saavutami­seks on vaja suu lahti teha. Et O-d hääldades on vaja huuli torutada jne. Et kõne kiirus peab ole-ma kuulajale sobiv. Mosaiik pannakse kokku väikestest kivikestest. Kui üks kivi on puudu, pole pilt täiuslik.”