Kuhu õppijad kaovad?

Uuringud näitavad, et Eestis osalevad elukestvas õppes peamiselt kõrgharidusega inimesed. Oleme sattunud olukorda, kus need, kes on niigi pikka aega õppinud, õpivad edasi, kelle haridustase on madalam, jäävad aga püsivalt õppimisvõimalusest kõrvale.

Miks on nii kujunenud, on tõsine küsimus sotsioloogidele ja teistele ühiskonnauurijatele. Valgustan probleemikompleksi haridusministeeriumi analüütikute tähelepanekute põhjal. Keskhariduse tähtsus kasvab
Lissaboni strateegia seab eesmärgiks võimalikult paljude inimeste keskhariduse. See ei ole liiga ambitsioonikas mõte. Soomes on juba praegu eesmärk võimaldada 60% eagrupist õppida kõrgkoolis. Venemaa kohta kuulsime hiljuti, et sihiks on seatud kohustuslik keskharidus. Keskharidus on aga kõrghariduse eeldus.
Meie probleem on selles, et 20–24-aastastest on keskharidusega (üld- või kutsekeskharidusega) ainult 82% (vt tabel). Euroopa Liidus on seatud ees­märk jõuda 2010. aastaks 85%-ni. (Osa liikmesriike, nt Soome, Rootsi, Sloveenia ja mõned teisedki, on selle taseme juba ületanud.)
Viimastel aastatel on keskharidusega inimeste osatähtsus meie ühiskonnas hoopis langenud. Ilmselt annab teiste põhjuste kõrval tunda see, et keskharidus ei ole kohustuslik. Sellises olukorras võime ainult unistada sellest, kuidas teadmistepõhise Eesti töötajad on kõrge kvalifikatsiooniga, motiveeritud kõrgharidust omandama ning üha enam elukestvas õppes osalema.

Õpingute katkestajad
Ka kutseõppeasutustes pole väljalangus viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Üks põhjus võib olla, et praktikale läinu värvatakse tööle ja kool jääbki pooleli. Tööandjad ei peaks seda mingil juhul soosima, sest nii vähendavad nad oma töötajate tööalase arengu võimalusi, muudavad nad lihttöölisteks. Põhihariduse baasil õppijate puhul väidetakse aga tihti, et nad jätavad kooli pooleli sellepärast, et jäävad jänni üldainetega.
Nii põhihariduse kui ka keskhari­duse baasil õppijatest langeb kutsekoolist välja palju noori. Halb on, et põhihariduse baasil õppijatest on õpingute katkestajaid rohkem, kuigi väljalanguse määr (osatähtsus õpilastest) on madalam.
Rõõmustab, et kasvab nende kutseõppeasutuse lõpetanute arv, kes asuvad edasi õppima rakenduskõrgkoolis või kõrgkoolis. Samas on täiesti uus trend: osa äsja kõrgkooli lõpetanutest asub õppima just kutseõppeasutustes. Ilmselt väärtustavad nad õpitava sisu ja uusi oskusi rohkem kui haridustaset. Selliseid noori oli 2006. aastal 57, mis ei olegi nii väike arv.
Kõige rohkem teeb muret väljalangus põhikoolist. Aastal 2006 lõpetas Eestis põhikooli 18 612 noort. Vastav vanusegrupp on aga suurem – üle
20 000 noore. Seega on rohkem kui tuhat õpilast „kaduma läinud”. See­juures on eesti õppekeelega põhikoolist väljalanguse määr kõrgem kui muu õppekeelega põhikoolist. Ilmselt hoolib, hoiab ja toetab vene õppekeelega põhikool oma õpilasi rohkem.
Haridusministeerium on seadnud oma strateegilistes dokumentides eesmärgiks viia põhikoolist väljalangus alla ühe protsendi. See on ambitsioonikas eesmärk, sest aastate jooksul ei ole me suutnud peale väljalanguse täpsema defineerimise midagi olulist teha.
Euroopa Liidus nimetatakse õpinguid mitte jätkavaid madala haridustasemega noori varajasteks koolist lahkujateks (early school leavers). Indi­kaatorina jälgitakse 18–24-aastaseid noori, kellel on põhiharidus või sellest madalam haridustase ning kes ei õpi. Lissaboni strateegias on seatud sihiks, et aastaks 2010 peab varajaste väljalangejate osatähtsus EL-is olema 10% või vähem vastavast vanusegrupist. Eestis oli see näitaja 2006. aastal 13,2%. Eestist kõrgem on väljalangus peamiselt Euroopa Liidu lõunapoolsetes liikmesriikides. See pole meile mingi õigustus, sest väikesele rahvale on iga lapse käekäik tähtis.
Peaksime olema sügavalt mures ning otsima lahendusi ja õppimisvõimalusi kõigile madala haridusega noortele, noored peaksid olema täis jõudu ja indu, et amet selgeks õppida, korralik töökoht saada, perekond luua, täisväärtuslikku elu elada. Paraku rohkem kui 13% eagrupist seda ei tee.
Muret teeb ka vanusegrupp 25–29, kus on veel rohkem põhiharidusega ja sellest madalama haridustasemega inimesi, kes ei õpi. See tähendab, et neil ei ole ka mingit kutsealast ettevalmistust. Millal siis veel õppida, kui mitte enne 30. eluaastat? Pärast seda muutub ju õppimine veel raskemaks.

Noored uuesti õppima
Peame tõsiselt mõtlema, kuidas saada ka 25–29-aastased uuesti õppima. Oma­ette küsimus on, kas nad peavad õppima koolipingis või on nende jaoks ka muid võimalusi, näiteks õpipoisina, Interneti kaudu, teisi infotehnoloogilisi vahendeid kasutades või hoopis täiskasvanute gümnaasiumis ühe õppeaine kaupa. Igasugune õppimine vähendab mahajäämise võimalust, annab võimaluse olla aktiivne ja anda oma panus tööturul.
Ei saa öelda, et madala haridustasemega inimesed oleksid piirkonniti koondunud, et põhihariduse ja madala haridusega 25–29-aastasi on rohkem Põhja- või Lõuna-Eestis. Ka maakonniti ei saa üldistust teha, sest arvud on liiga väiksed ja statistiline viga läheks suureks. Võrreldes arve piirkondlikult, selgub, et probleem on Lõuna-Eestis suurem kui Kirde-Eestis.
Väljalanguse üks selgelt nähtav põhjus on klassikursuse kordamine. Istu­majäämisest on saanud hilisema väljalanguse eeldus. Eriti 7.–9. klassini on klassikursuse kordajaid palju, kuigi haridusministeerium soovitab tungivalt õpilasi mitte istuma jätta, vaid viia neid ka „kahtedega” edasi, korraldades õpet individuaalse õppekava järgi. Kuidas siis ikkagi juhtub, et 17-aastane noor on alles 8. klassis? Miks ta on klassikursust kordama jäänud?

Tähtis on hea alusharidus
Üha enam ilmub artikleid ja uuringuid hariduse tasuvusest. Nendes on eri haridustasemete hilisem tasuvus välja arvutatud. Möödunud aasta septembris ilmutas Euroopa Komisjon dokumendi, milles juhitakse tähelepanu sellele, kui oluline on alusharidus. Kõik ressursid, mis panustatakse alus-, alg- ja põhiharidusse, on kõrge tasuvusega. Majanduslikus mõttes annab iga alusharidusse antud kroon tunduvalt rohkem tagasi kui täiskasvanuharidusse pandu. Eriti kehtib see ebasoodsates majanduslikes ja sotsiaalkultuurilistes oludes kasvavate laste puhul.
Seda on lihtne põhjendada – saades hariduse nn õigel ajal, teenib noor õppija tehtud kulutused tagasi pikema aja jooksul kui vanem õppija. See muidugi ei tähenda, et täiskasvanuharidust ei oleks vaja üldse finantseerida.
Kordan, kõik lapsed peavad saama kooliks hea ettevalmistuse, kõik peavad kooli jõudma ja keegi ei tohi sealt välja langeda – see on ühiskonnale pikas perspektiivis kõige suurem kokkuhoid.
Õpitakse ju ikkagi selleks, et tekiks võime end analüüsida, oskus ja harjumus oma peaga mõtelda, olla loov ja mõista ümberringi toimuvat. Euroopa Liidu dokumentides rõhutatakse, et koolis peab arenema noorte algatusvõime, ettevõtlikkus, loovus. Kuidas saab kool nende oluliste isikuomaduste kujunemist toetada? Just toetada, sest isikuomadusi ei saa selgeks õpetada, need kujunevad igapäevase elu ja kogemuste toel.
Eriti kurb on lugu noorte loovusega. Rootsi sotsioloogide uuring näitas, et Eesti noored väärtustavad loovust palju vähem kui Euroopa Liidu noored keskmiselt (ÕpL, 14.09.) Kust on tulnud üleolev suhtumine loovusesse? Kodust? Koolist? Ühiskonnast? Ilmselt on kõigil põhjust sügavalt järele mõelda.