Hariduspoliitiline kava eelolevaks neljaks aastaks võimaldab lahendada terve rea haridussüsteemis üles kerkinud probleeme. Koalitsiooniläbirääkimisi läbis võrdsete haridusvõimaluste põhimõte; leppes puuduvad mõttetud ja haridust destabiliseerivad reformid.

Hariduspoliitikat pole võimalik mõista ilma maksupoliitikata. Olen alati imestanud, kui haridusjuhid räägivad õigustatult meie hariduse alarahastamisest, kuid samas huvituvad vähe, milline on eelarve, millised on meie maksud, koguni pooldades maksude alandamist. Möödunud valimiskampaania käigus kogesin täie selgusega, kui populaarseks osutus noorte hulgas Reformierakonna lihtne idee alandada üksikisiku tulumaks nelja aasta jooksul 22%lt 18%ni – mis sest, et maksude alandamisest saadud võit ei kaalu üles erakulutuste suurenemist haridusele, tervisele, kultuurile, kogu avalikule teenusele. Kõige enam satuvad löögi alla vaesemad inimesed. Tõsi, väiksema sissetulekuga inimeste tulusid suurendab arvestatavalt tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 3000 kroonini.


Riigieelarve kasvab oluliselt

Eestis pole enam mõtet pidada võitlust ühtlase ja astmelise tulumaksu vahel. Suurim astmelise tulumaksu pooldaja Keskerakond andis eelmises koalitsioonis alla Reformierakonna ühtlasele tulumaksule ja selle alandamisele. Praeguses riigikogus on maksude alandamise poolt 56 liiget 101st ehk üle poole, nendeks on Reformierakonna, IRL ja roheliste esindajad. Nelja aasta jooksul jääb maksude alandamise tõt­tu riigieelarvesse laekumata ca 8 miljardit krooni. Aga see on valijate enamiku tahe – kui häält andes sellele üldse mõeldi.
Võrreldes Skandinaavia ja ELi paljude staa˛ikate liikmetega, kus maksud oluliselt kõrgemad, on meie avaliku teenuse võimalused tunduvalt väiksemad. Kahtlemata peame piirama oluliselt üliõpilaste võimalikke sotsiaalseid tagatisi, õpikeskkonna nüüdisajastamist ning õpetajate ja õppejõudude palgavõimalusi. Vahetult enne selle kommentaari kirjutamist said riigikogu kõik liikmed üliõpilastelt 26,6kroonise paki, mis näitas, mida saab üliõpilane endale lubada tema kasutada oleva raha eest päevas.
Majanduskasvu prognoos on üs­na­ optimistlik, nii et maksude alandamisele vaatamata kasvab riigieelarve absoluutsummas oluliselt. Usun, et Reformi­erakonna, IRL ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna hariduspoliitiline kava eelolevaks neljaks aastaks võimaldab lahendada terve hulga meie haridussüsteemis üles kerkinud probleeme, aga kahtlemata jääme võimetuks paljude teiste probleemide lahendamisel ja soovide täitmisel. Kindlasti puuduvad koalitsioonileppes mõttetud ja haridust destabiliseerivad reformid.


Võrdsed haridusvõimalused

Enne koalitsioonileppe tutvustamist tahaksin peatuda ühel levinud arusaamatusel või parimal juhul utoopial, mida hiljuti tuletas meelde Viive-Riina Ruus Päevalehe artiklis „Rohkem head kui halba” (2.04.). V.-R. Ruus kirjutab: „Puudub terviklik ja süsteemne käsitlus haridusest pikaajalises perspektiivis.” Poliitika ja teadus on üsna erinevad žanrid, kuigi nad teineteist mõjutavad. Teaduslik süsteem murdub poliitikas läbi praktiliste võimaluste ja huvide, ühe või teise partei ideoloogiline süsteem lisaks eelnevale veel poliitilistes kompromissides. Koalitsioonilepe on nelja aasta peale koostatud dokument, paljudel tema tegijatel on aga kindlasti kaugemale ulatuvaid kujutlusi. Kuid isegi teaduses moodustatakse ühe ja sama nähtuse või ka protsessi käsitlemiseks erinevaid teoreetilisi süsteeme ja mudeleid. Eriti, kui need puudutavad inimkooslusi. See, mis ühele tundub süsteem, paistab teisele süsteemitus, paljud toredad süsteemid on aga ilmekad seetõttu, et on rebinud end lahti maisest tegelikkusest.
Haridussüsteemid on kõikides riikides erinevad, kandes unikaalse poliitilise arengu ja mõnikord ka teadusliku mõtlemise pitsereid. Eesti riigikogu on vastu võtnud oma 50 strateegiat, üheks tähtsamaks neist on „Säästev Eesti 21”, mis suhestub oluliselt ka haridusse. Meil on kõrgharidusstratee­gia, valitsuse vastu võetud üldharidusstrateegia – võib vist täie kindlusega öelda, et ühestki strateegiast pole õnnestunud kinni pidada. Kõik need on tegelikkusest liiga palju paremad. Elu korrigeerib niivõrd oluliselt pika aja peale paika pandud eesmärke, et paljud kahtlevad taoliste strateegiate mõttekuses. Olulised on kindlasti põhimõtted, mis on ajatud ja millesse mahub palju erinevaid süsteeme, pikki ja lühikesi ajalisi raame. Neid koalitsiooniläbirääkimisi läbis võrdsete haridusvõimaluste põhimõte, mille suunas astutakse mitu olulist sammu, pärast mida jääb veel lõputu tee käia.


Nigelast alusharidusest

Madal õpiedukus saab alguse pere halvast kasvatuskeskkonnast, nigelast alusharidusest. Paljud hilisemad haridushädad, nagu põhikoolist ja ka gümnaasiumist või kutsekoolist väljalangus, pole üldsegi nende kooliastmete probleemid, vaid varasema arengu puudujääk. Euroopa hariduspoliitikud on hakanud keskendama üha enam tähelepanu hariduse madalamatele astmetele. Olen veendunud, et see oleks meie hariduse arendamise kõige efektiivsem strateegiline suund, mille viljad avalduksid kõige kiiremini, odavamalt ja püsivamalt. Eestis napib lasteaiakohti, samas on puudus töökätest. Koalitsiooni eesmärk on tagada kõigile vajajatele lasteaia- ja ka sõimekoht. Samas ei saa pidada normaalseks, et lasteaiaõpetajate palgad omavalitsuste lõikes nii palju erinevad. Normaalne oleks ka, kui lasteaiaõpetajate palgad ei oleks väiksemad põhikooliõpetajate omast. On ju nende vastutus ja koormus sageli suuremadki kui kooliõpetajatel. Haridus, nagu ka riigikaitse, on strateegilise tegevuse valdkond, millest sõltub rahva ja riigi püsimajäämine. Hariduslike võimaluste võrdsuse põhimõte ei salli regionaalseid erinevusi. Kõige radikaalsem ettepanek koalitsioonilepingu arutelul oli lasteaiaõpetajate palkade toomine kohalikust eelarvest riigieelarvesse. Pikkade vaidluste tulemusena jõuti aga kompromissini, mille järgi riigieelarvest eraldatakse igal aastal kohalikele omavalitsustele 400 miljonit krooni projektile „Igale lapsele lasteaiakoht” ning aitamaks kaasa lasteaiaõpetajatele põhikooliõpetajatega võrdse alampalga maksmisele.


Koolivõrk ja sundparteistamine

Eesti on hariduslikult üsna kihistunud. On väga hea õpikeskkonnaga koole ja palju päris nigelaidki. Kõige enam torkab hariduslik kihistumine silma aga huvihariduses, kus linnad rahastavad laste huviharidust kolm korda enam kui vallad. Osa peresid võimaldab oma lastele mitmeid tasulisi ringe, paljud lapsed jäävad aga igasugusest huviharidusest kõrvale – seda olukorras, kus koolid seisavad pool päevast tühjana ja õpetajate keskmine koormus on 0,8 normkoormust. Eesti hariduspoliitika põhimõtteliselt täiesti uueks sammuks võib pidada 2000kroonise pearaha eraldamist igale õpilasele vanuses 6–19 aastat. Ringiraha hakkavad administreerima kohalikud omavalitsused ja usutavasti laieneb koolide baasil toimuv huviharidus, millega liigume pikapäevakooli suunas nagu Inglismaa, Soome ja Saksamaa. Samas laieneb ka huvikoolide tegevus.
Väga tõsiselt tuleb hakata tegelema koolivõrgu ülesehitamise põhimõtetega. Jõuab ju madal sündimus peagi gümnaasiumiastmesse, õppijate arv on vähenenud drastiliselt ja väheneb veel aastaid. Valdadevaheline jõukatsumine, kes suudab ehitada suurema ja ilusama kooli ning võita teistelt valdadelt endale rohkem õppijaid, pole riigi kui terviku seisukohast otstarbekas lahendus. Riik hakkab taotlema meie olukorrale vastavat koolivõrku, mis säilitab samas hariduslike võimaluste territoriaalse võrdsuse. Revideerimisele läheb rahastamismudel, eriti puudutab see algkoole. Ideaaliks on luua kõigile õpilastele võimalus omandada algharidus võimalikult kodu lähedal. Uus rahastamismudel peab parandama väikese õpilaste arvuga koolide olukorda. Samas on koalitsioon võtnud endale kohustuse suurendada igal aastal kapitalikomponenti pearahas. Klassitäitumuse piirmääraks põhikoolis seatakse taas 24 õpilast.
Haridus peab asuma uuesti demokratiseerumise ja kompetentse juhti­mise teele. Iga viie aasta tagant toimuv konkurss koolijuhi kohale loob võimuihas parteidele soodsad võimalused oma poliitilise võimu maksmapanemiseks ja pärsib haridusele nii vajalikku stabiilset kompetentset juhtimist. Meil pole vaja parteikoole, vaid head haridust andvaid eesti koole. Koalitsioon seab sisse korra, mille alusel sõlmitakse lasteaedade, üldhariduskoolide, kutseõppeasutuste ning huvikoolide juhtidega tähtajatud töölepingud, asendades iga viie aasta tagant toimuva konkursi atesteerimisega. Kui koolijuht atesteeritakse positiivselt, ei järgne enam mingit konkurssi. Selline lähenemine on vastavuses ka enamiku ELi riikide tavadega.


Palgapoliitikast

Õpetaja teemat puudutavad mitmed eesmärgiseaded. Esiteks on võetud eesmärk toetada kooli tööle asuvaid õpetajaid 200 000kroonise toetusega, mis makstakse välja teatud aastate vältel, mil õpetaja töötab koolis. Samasugune toetus on ette nähtud eesti õpetajale, kes asub tööle vene õppekeelega gümnaasiumi.
Viimaste valimiste üks läbivaid ja ülepakkumisele allutatumaid teemasid oli õpetajate palk, laiemalt avaliku sektori töötajate palk. On selge, et avaliku sektori palgad sõltuvad majanduskasvust ja maksusüsteemist. Väljaspool neid piiravaid tingimusi on mõttetu rääkida 25 000 või ka 40 000 kroonist kuus. See ei tähenda, et avaliku sektori palku ei võiks sisemiselt korrastada. Ametnike palgad on praegu tõesti läbipaistmatud, sest põhipalga osa jääb mõnigi kord alla 50%, samuti on palgad ehk liialt diferentseeritud. Kui avaliku sektori palkade suhtes võeti vastu otsus, et need tõusevad samas tempos tootlikkuse kasvuga erasektoris, siis õpetajate palga puhul saavutasime üsna soodsa kompromissi. Õpetajate alampalk viiakse nelja aasta jooksul keskmise palga tasemeni ja seejärel tõstetakse vähemalt keskmise palga kasvuga samas tempos.


Väljalangus põhikoolist

Eesti üks suuremaid haridusprobleeme on massiline väljalangus põhikoolist. Meie põhihariduse käsitlus on paindumatu, vaatleme õppijate haridusteed liiga standardiseeritult, kaitstes seda ühtlushariduse üsna ähmase loosungiga. Hoida teatud õpilasi traditsioonilises põhikoolis kinni 17. eluaastani, vaadates pealt, kuidas nad takistavad kaaslaste õppimist, ja õpetades neid aastate jooksul mitte midagi tegema lootuses, et seejärel hakatakse kutsekoolis toredasti õppima, on naiivne. Miks ei võiks põhiharidust jätkata pärast algkooli lõpetamist nelja-aastases töökoolis, kus üldainete maht on väiksem kui üldhariduskoolis, samas aga oleks võimalik kohe pärast algkooli omandada kutsealane ettevalmistus, hoida sajad noored igal aastal aktiivses tegevuses ja tagada neile eluga toimetulek¥ Siin pole midagi pistmist ebamugavate laste sunniviisilise põhikoolist ärasaatmisega, vaid lapsevanemate vaba tahte avaldusega laste huvidest lähtuvalt. See on üks paindlik võimalus omandada põhiharidus ja, kui huvi ja võimeid on, jätkata gümnaasiumis või kutsekeskkoolis. Põhikoolist väljalangust aitaks vähendada ja erivajadustega õpilasi tavalisse õpikeskkonda integreerida abiõpetaja süsteemi loomine. Koalitsioon on võtnud endale eesmärgiks alustada selle süsteemi sisseviimist.


Õppekavast ja -protsessist

Mitmed üldised eesmärgid puudutavad ka õppekava ja õppeprotsessi. Suureneb reaal- ja loodusteaduslike ainete osakaal, gümnaasiumi õppekavades suureneb õpilaste valikuvabadus, koolidele kehtestatakse ajakohastatud õpikeskkonna ja õppevahendite standardnõuded, millega omavalitsused viivad koolide sissseade ja tehnilise varustuse vastavusse. Samuti käivitub programm „Tiigrihüpe II”, millega nähakse ette nüüdisaegse tehnilise varustuse soetamine kõikidele koolidele ning õppetarkvara arendamine.
Juba kaua tunneme vajadust nüüdisaegse karjäärinõustamise süsteemi järele. Seoses kiire majandusarenguga ja Euroopa Liitu astumisega on avardunud ja mitmekesistunud õppimis- ning töövõimalused. Õpilased, üliõpilased, töötajad vajavad operatiivset infot ja nõustamist. Praegune maht ja tase on reaalsetest vajadustest ammu maha jäänud. Eesmärgiks on piirkondlike karjäärinõustamiskeskuste loomine.
Jätkub kutseõppeasutuste võrgu korrastamine ja jätkuvalt on eesmärk kutseõppe rahastamine 1,5kordselt võrreldes üldhariduskoolidega. On ju kutseõppes õpikeskkond oluliselt kallim kui üldhariduses. Samas peab säilima kutsehariduse kättesaadavus kogu Eesti territooriumil.
Koos Üliõpilaste Liidu esindajatega töötatakse välja üliõpilaste õppetoetuste uus süsteem. Õppelaenude piirsumma tõstetakse 60 000 kroonini aastas. Õppelaenu võimaldatakse ka kutsehariduse omandamiseks.


Hariduse kvaliteet

Kõrghariduses suurendatakse tähelepanu hariduse kvaliteedile ja jääb väga loota, et meie väikeses riigis ei tehta seda varjatud eesmärgiga suretada välja mitmekesisus ja konkurents.