Homme kirjutavad abituriendid üheteistkümnendat korda riigieksamikirjandit. Samas märgib 14. aprill ka teist haridustähtpäeva – 14. aprillil 2004 peeti Eesti Koolimetsade Ühenduse eestvedamisel esimest korda õuesõppe päeva. Nii nagu on pooldajaid ja vastaseid lõpukirjandil, jagub inimesi eri leeridesse ka õuesõppest rääkides.

Koolidest saadud info põhjal pole seni 14. aprillil keegi õpilasi kollektiivses korras õue õppima viinud.
Haljala Gümnaasiumi direktori Kaido Kreintaali sõnul on õuesõppe idee iseenesest hea ning väärib toetust, kuid sellel on ka oma varjuküljed. „Hea üritus, olgu see matk või midagi muud, läheb alati peale, aga see ei peaks olema propaganda või kampaania. Õues õppimas on käidud ajast aega, nagu ka muuseumides ja kõikvõimalikel teistel üritustel. „Õpiõue” saadete eetriaega võiks targemalt kasutada. Meie oleme niigi kõik võimalused õppetöö klassist välja viimiseks ära kasutanud. Kui ilm vähegi lubab, toimuvad meil näiteks bioloogiatunnid tihti väljas,” räägib Kreintaal.

Ei mingeid puhanguid

Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer peab samuti paremaks hoiduda kampaaniatest: „Koolis õpetatakse aineid kooli õppekava järgi. Kooliõpetus on konservatiivne ja nõuab stabiilsust. Meie kooli õppekavad on pikalt ette valmistatud, üleöö seal muutusi ei tehta. Ja kui tehakse, peavad need olema argumenteeritud.”
Ojaveeri sõnul ei tähenda öeldu, et HTG poleks loodusega seotud. Loodussuuna õpilastele on suvel ette nähtud praktikum, kus tehakse kaks päeva looduses tööd, lisaks toimuvad õppeekskursioonid. Iga kahe aasta tagant viiakse kõik õpilased Taevaskotta ja organiseeritakse seal üritusi. „Me ei toimeta hooajatöödega. Kui öeldakse, et seda või teist peab tegema, on esimene mõte, et kas ikka peab,” põhjendab oma suhtumist Ott Ojaveer.
Kaarma Põhikooli direktori Riina Piterskihhi sõnul toimuvad nende koolis kehalise kasvatuse ja loodusõpetuse tunnid võimaluse korral ikka väljas. Nii on ka kooli järgmisse arengukavasse kirjutatud õueklassi ehi­ta­mine. „See tuleb midagi paviljonitaolist. Aprilli lõpuni ootame õpilaste visioone. Mina tahaksin näha seal ümber Eesti looduses kasvavaid taimi. See oleks kui iluaed, millest lapsed võiksid rõõmu tunda,” tutvustab Piterskihh kooli plaane.


Klassiruumis merd ei künna

Suuremõisa Tehnikumi direktori asetäitja õppealal Tiina Talussaar ütleb, et õuesõpe on nende kooli spetsiifikat arvestades õppe lahutamatu osa. „Haljastuse, looduskeskkonna või maas­tikukorralduse õppekava nõuavad väljas õppimist, rääkimata kaluri-laevajuhi omast, sest kuidas sa klassi­ruumis merd künnad! Kui palju on õuesõppes kampaanialikkust, oleneb paljuski sellest, kas tegu on linna- või maakooliga. Kui meie siin Hiiumaal keset metsi hakkame äkki rohkem looduses õppimisele mõtlema, mõjub see kahtlemata kampaanialikult,” arvab Talussaar.
Õuesõppe projektis osalenud Jõhvi Gümnaasiumi õppealajuhataja Merle Velbo ütleb, et vahetevahel on inimestele kampaaniaid mõtlema panemiseks vaja. „Kui midagi kampaania korras ära teha, võib see meeldima hakata. Ka see on suur asi, kui 50% võtab mõttest tuld,” ütleb Velbo.
Tallinna Inglise Kolledži õppedirektori Anu Partsi hinnangul on õuesõpe pigem inimese füsioloogilistest vajadustest tingitud õppimisviis, mis laseb tavapärasest rohkem kasutada õppetöös kõiki meeli. „Ega sooja ja ilusa ilmaga taha ükski õpilane klassis istuda,” tõdeb Parts.
„Kõigile tuntud laulusalmi „Lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind…” oleme tänapäeva kooli­des tõsimeeli teoks teinud. Koolides on ustel turvamehed, akendel trellid, kooliõu on kalgi asfaltkattega… Ometi ei taha keegi meist oma laste arengukeskkonnaks vangimaja, pigem ikka haljast muru linnulaulu ja voolava veega,” kommenteerib õuesõppe projekti eestvedaja Mikk Sarv.


Lõkkeplats kesklinnas

Siiski, kuidas suhtuda õuesõppe stra­teegilise arengusuunana välja käidud õueklasside rajamisse koos tiigi ja lõkkeplatsiga koolist maksimaal­selt 500 meetri kaugusele? „Sel juhul sa­tume Tallinna Linnavalitsuse või Draamateatri ette, või hoopis Har­ju-mäele. Tiiki ma ei näe ja lõkke tege­mine on Tallinnas keelatud. Kui õpetaja istub õpilastega pargis murul, sekkub arvatavasti ka valvas linnakodanik. Kui lähtuda sellest, et projekt on ülevalt peale surutud, peaks katma ka õpilaste loodusesse sõidutamisega kaasnevad transpordikulud. Õuesõppe ideel iseenesest on jumet, aga tuleb mõelda ka erijuhtudele,” kommenteerib Anu Parts projekti kitsaskohti.
Ka Tallinna 21. Kooli õppealajuhataja Valli Taliaru näeb 500 meetri raadiuse nõudega probleeme. „Maa- või väikelinna kooli lähedal ehk leiab mõne pargi või rohelise koha. Aga meie siin kivikõrbes küll mingit õueklassi ei ehita,” ütleb Taliaru.
„Kas mõned üksikud meie kooli territooriumil kasvavad puud ja nõukogudeaegse polikliiniku varemed õues õppimisele midagi annavad, on iseasi. Samuti pole meil siin ühtegi lõkkeplatsi, ainult kulu põletatakse ümberringi. Kui kulu põletamine oleks kasulik, saaksime seda küll propageerida,” ironiseerib Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi direktor Marti Tulva.
Ka väikelinnades on probleemiks trans­port ja maaomanike huvid. „Kui oleks nii lihtne, et astud koolimaja uksest kohe lillepeenarde keskele ja metsa alla... aga meile tähendab sinna jõudmine pool tundi sõitu ja sama palju tagasi. Matemaatikatund kui õhku haihtunud!” sõnab Jõgeva Ühisgümnaasiumi direktor Jüri Toit.
Lihtsam on Kaarma Põhikoolil. „Meil on väike mänguplats, kus saab teha ka lõket. Vajadusel on võimalik terve laager üles lüüa. Päris volbriööks me sellel aastal valmis ei ole, aga kes teab, ehk mõtleme veel midagi välja,” ütleb Riina Piterskihh.
Mikk Sarve arvates võiks linnakoolide metsaprobleemi lahendus olla koolide läheduses paiknevad haljasalad: „Reaalkooli õuetunnid toimuvad sageli nt Harjuorus, mis on inglise kolledžile isegi lähemal. Treffneri gümnaasiumi lähedal on TÜ botaanikaaed ja Toomemägi.” Lõkke tegemiseks ja vee-elustikuga tutvumiseks tuleks Sarve sõnul siiski linnast välja sõita.


Õpivara on tulekul

Õuesõppe visioon näeb ette, et 2007. aastal hakatakse vajalikku õpivara avaldama nii Internetis kui ka paberkandjal, rakendama seda lasteaedadest ülikoolini välja. Koolidest saadud info põhjal pole materjal nendeni veel jõudnud. Mikk Sarve sõnul on koolides ja lasteaedades juba raamat „Õuesõppe pedagoogika”, samuti TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Narva kolledži, TLÜ Rakvere kolledži, Tallinna Pedagoogilise Seminari, Tartu Loodushariduskeskuse, Luua Metsanduskooli ning teiste õuesõppe kursuste korraldajate õppetöö käigus valminud töölehed ja õppematerjalid. Tänavu ilmub veel ligi 300leheküljeline õuesõppe käsiraamat, kolmsada kooli saavad TLÜ, Tallinna Pedagoogilise Seminari ja Eesti Tele­visiooni koostöös neljal DVDl valmiva õppematerjali. 19. aprillil jätkub ETVs „Õpiõu”.
Kui praegu püüavad koolid väljas korraldada peamiselt kehalise kasvatuse ja loodusõpetuse tunde, siis ideaalis peaks õuesõpe hõlmama ka näiteks matemaatika õppimist. „Praegune koolikord sunnib õpilasi üha enam valemeid kuivalt pähe tuupima ja nii ei mõisteta, milleks neid elus vaja on. Muidugi nõuab see õpetajalt leidlikkust, kuidas õpitav ja tegelikkus kokku viia. Siin on abi nii koolitustest kui ka teiste kogemustest,” arvab Mikk Sarv.
„Kuna projekt on aastani 2010 selgelt planeeritud ning Euroopa Sot­siaalfond andnud rahalise toetuse, oleme veendunud, et tegu on õige algatusega. Arvestades, kui palju noor toas arvuti taga istub, on õppetundide õue viimine kasulik mitte üksnes tervisele, vaid arendab nii lapsi kui ka õpetajaid oma ainest veidi teisiti mõtlema, laiendab seeläbi silmaringi ja on nende tubaseks kippuvate teadmiste juures väga vajalikuks täienduseks,” seisab HTMist Õpetajate Lehele saadetud vastuses.
Neljandat õuesõppe päeva tähistatakse homme üritustega Eesti Vaba­õhumuuseumis. Päeva lõpus kuulutab õuesõppe eestseisja proua Evelin Ilves neljanda õuesõppe aasta avatuks.