Olen peaaegu nädal aega lugenud haridusfoorumi listist, et võiks ikka kaamerad klassidesse üles panna, oleks kasulik kõigile ja ennetaks isegi koolivägivalda. See listivestlus on tekitanud minus palju äraspidiseid mõtteid. Kuhu oled jõudnud, eesti pedagoo­giline mõte, ja kust läheb alatu alanda­mise ülempiir demokraatlikus ühiskonnas?

Soov sättida klassituppa üles kaamera on mulle sügavalt haiget teinud. Hariduslistis on õpetajat hakatud koht­lema kui galeeriorja: paneme su klassi 35 noorega rinda pistma ning siis vaatame, kas suudad inimeseks jääda ja meie lapsed targaks õpetada. Me ei jäta sulle ühtki sügamise hetke ja võime iga su näomoonutust tõlgendada, kuidas tahame, kui tahame, sest meie oleme tellijad.
Lukuaugust piilumise pedagoogika
Minu arusaamist mööda on klassituba, kus õpetaja õpetab ja õpilane õpib, eriline maailm, seal kehtivad täiesti omad reeglid, mis on mõistetavad ainult osalistele. Kõik algab väiksest vihjest, mõnest pilgust ja lii­gutusest, ning üksteist mõistetakse korrapealt. Kolmas ei tea sellest midagi. Tunnis tekib usalduslik emotsionaalne side, mis lubab teinekord ka mõlemapoolseid lubamatusi, sest töö klassitoas on väga raske. Seda mõlemale poolele. Tunnis peab saama ennast unustada ainesse. Kaamera klassitoas hävitab tunni põhiolemuse. Töises ainetunnis ei ole aega lavastusi teha.
Oletame, et paneme Eesti koolidesse kaamerad. Õpetajad elavad selle üle. See on vast viimane, mis nad lubavad endaga teha, enne kui koolimaja ukse enda tagant igaveseks kinni panevad. Õpetaja elab selle üle ja võtab rolli omaks. Õpilane unustab kolmandal päeval, et klassis on kaamerad, ja neljandal päeval on lapsevanemad hämmingus selle üle, mida nende lapsed teevad. Viiendal päeval pannakse aga kaamerad kinni, sest korra klassis loob siiski õpetaja, mitte keegi kolmas väljaspool klassi seinu. Nii surebki esialgu hiilgavana tundunud primitiivsele lukuaugust piilumisele rajatud pedagoogiline mõte kiiresti.
Loen listikaaslaste kirjadest tõelisi mõttetusi, mida õpetajad nii koolis kui ka lasteaias teevad. Kui kuskil on midagi viltu, tuleb olukord kohapeal kohe silmast silma ära lahendada, mitte üldistuseks üle võimendada. Aga õpetajana tean ka, et lapsevanem, kes tuleb kooli oma korda looma, on parajalt tülikas. Kool vastutab enda, lapsevanem enda ja oma lapse eest.
Miks Eesti Õpetajate Liit ja õpetajate üldsus pole aktiivsed? Miks õpetajad ise midagi ette ei võta? Need küsimused on ka ära tüüdanud. Õpetaja on ära hirmutatud (eks kaameragi tee­ni sama eesmärki), õpetajalt on kõik õigused võetud. Õpetaja käest ei ole keegi kunagi küsinud, kui koolikohustuse või hindamise kohta kuskil juhendeid kokku pannakse.


Võhikud hariduspõllul

Praegu pole õpetajal mingeid õigusi ega võimalusi õpilast koolis käima panna ega teda objektiivselt hinnata. Ongi jäänud ainult võimalus olla kooli robot. Pedagoogilise mõtlemisega ei ole midagi peale hakata.
Meil on televisioonis mitmesuguseid ärapanemise saateid, ise olen neid pidanud pisut madalaks meelelahutuseks, nüüd siis on massikultuur õgimas kõrgkultuuri hariduspõllul, võhiklus otsustamas pedagoogika üle. Õiguskorra töömetoodika on tungimas koolimajja. Alles oli meil turumajanduslik tellija ja klient koolimaja seinte vahel. Tellija materjal osutus tagasihoidlikuks, nüüd sellest eriti valjult enam ei räägita.
Kui räägime, et õpilane on õppetöös õpetaja partner, et temas tuleb eeldada õppimistahet ja varjul olevat hingeheadust, kuidas siis mõista, et õpetajas tuleb eeldada kuritaht­likkust, oskamatust, saamatust?
Olen hariduslistis korduvalt palunud – kui keegi tahab kooliprobleemidele objektiivselt läheneda, tulge kooli, võtke 35 õpilast, õpetage üks peatükk ilma arusaamatusteta selgeks, vähemalt „kolme” peale (ilma kaamerata) ja peame dialoogi edasi, siis tulevad ka lahendused. Kuidas teile meeldib ütlemine „Orjarahvas ei taha mitte vabaks, vaid orjapidajaks saada”?