Viimastel riigikogu valimistel räägiti hariduse kvaliteedist, rahastamisest ja õiglasest ligipääsust rohkem kui kunagi varem. Kuid mis on sellest saanud? Vabariigi valitsus kinnitas 2. augustil kõrghariduse strateegia rakenduskava, milles määratletud küsimustele on viidanud ka Õpetajate Lehe eelmistes numbrites avaldatud lood kõrghariduse teemal.

Keskseid õigusi kõrghariduses ja teaduses on akadeemiline vabadus. Igal üliõpilasel ja õpetlasel on võimalus tegelda teda huvitava alaga, ületades teaduskondade, kõrgkoolide ning ka riikide piire. Selle peamine eeldus on, nagu Mainori Kõrgkooli rektor Mati Lukas osutas, kõrgkoolide koostöö. Vaadeldes praegust olukorda, võime öelda, et oleme sellest kaugel: kõrgkoolid võistlevad omavahel, luues tõkkeid siseriiklikule akadeemilisele mobiilsusele. Kuidas seda probleemi lahendada?

Rahastamine tuleb ümber korraldada
Kõrgkoolid konkureerivad eelkõige raha pärast, mistõttu kõrgkoolide rahas­tamine tuleb ümber korraldada. Riiklikul koolitustellimusel ja õppemaksul põhinev õpperahastamine ei ole jätkusuutlik, sest sõltub üliõpilas­te arvust. Olukord, kus rõhuasetus on pandud lõpetajate suurele arvule, soodustab kõrghariduse „massitootmist”, kus oluline pole enam saadavate teadmiste kvaliteet ja indiviidi areng, vaid õpingute lõpetamise kiirus. Nominaalse õppeaja ületähtsustamine rahastamisel ja sellest tulenevad kõrgkoolide kehtestatud regulatsioonid kahjustavad kõrghariduse kvaliteeti ega arvesta sotsiaalmajandusliku keskkonnaga, milles kõrgharidust pakutakse.
Demograafiline olukord teeb oma töö ning jääb vaid oodata, millal vabariigi valitsus rakendab kõrgkoolidega kolmeaastased rahastuslepingud. Sellised lepingud ei tohiks põhineda lõpetajate arvul, vaid peaksid sisaldama eelkõige õppekavaarendust, õppejõudude kvalifikatsiooni tõstmist, õppe- ja teaduskeskkonna parandamist ning juhtimise arendamist. Kindlasti tuleb riikliku rahastamise juures kohelda eri tüüpi ja omandivormi kõrgkoole võrdselt.
Lisaks rahastamisele tuleb korrastada kõrgkoolimaastikku. Seda nii institutsionaalselt kui ka valdkondlikult. Kõrgkool, millel puudub piisav akadeemiline (eri õppesuunad, kindel ja piisav õppejõudkond ning aktiivne teadus- ja arendustegevus) ning haldus-majanduslik (infrastruktuur, raha, demokraatlik ja efektiivne juhtimine) võimekus, on raiskamine ja üliõpilaste petmine.

Olulisim on koostöö
Kõrghariduse strateegia rakenduskavas mainitakse kõrgkoolide akadeemilist tööjaotust. Osas valdkondades on see sündimas valitsuse sekkumiseta (keelte valdkonnas Tartu ja Tallinna ülikooli vahel). Kuid pelgast jaotamisest tähtsam on valdkonnasisene kõrgkoolidevaheline koostöö. Ühised doktorikoolid on siin hea näide, ent koostööd on tarvis ka bakalaureuse- ja magistriõppe tasandil.
Rakenduskõrgharidusõppe küsimuses on Tallinna Tehnikaülikooli rektor Peep Sürje andnud loogilise põhjenduse – õpiväljundid määravad rakenduskõrgharidusõppe spetsialistiõppeks, mis teeb sellest õppevormist bakalau­reuse- ning integreeritud bakalaureuse-magistriõppe vahepealse astme. Samuti on spetsialisti õpe magistran­tuur ning seetõttu ei ole rakendusmagistrit otseselt tarvis. Tähtis on hoopis tagada üliõpilaste võimalus siirduda rakenduskõrgharidusõppest bakalaureuseõppesse ning vastupidi, rakenduskõrghariduskavade järgi õppinute võimalus jätkata magistrantuuris.

Segadus mõistetega
Kuna rakenduskõrgharidus on nii Eestis kui ka maailmas suhteliselt uus nähtus, on see tänamatult eraldatud ülejäänud kõrgharidusest.
Kõrgharidusmaastiku institutsionaalsel jagamisel võiks kaaluda kasutada vaid „ülikooli” ja „akadeemia” mõisteid. Üks oleks laiapõhjaline teadusülikool ning teine kitsam, nii rakendus- kui ka akadeemilist õpet mitmel astmel pakkuv teadus- ja arendustööd korraldav kõrgkool.
Samuti tuleks kaaluda, kas märkida kõrghariduse esimese astme nimetused segaduse ja diskrimineerimise vältimiseks ühe mõistega (rakenduslikuks ja akadeemiliseks) „bakalaureuse­õppeks”.