Riigieksamid tekitavad Eestis igal kevadsuvel tõsist poleemikat, seda eriti matemaatikas. Küll on ülesanded rasked või halvasti sõnastatud, küll tehakse tulemustest vildakaid järeldusi, küll venitatakse nõrgematele õpilastele teenimatult häid hindeid.
Kogu süsteemist veidi väljaspool seisjana tundub mulle, et probleem
algab (nagu arusaamatuste puhul ikka) sama nimega asja erinevast
mõistmisest. Mille jaoks riigieksa­meid üldse korraldatakse? Või­malik­ke vastuseid on mitu.
     Selleks, et hinnata gümnaasiumilõpetajate teadmiste taset.
     Selleks, et vabastada kõrgkooli astujad topelteksamite tegemise vajadusest.
     Selleks, et anda õpilastele eduelamus.
     Selleks, et koole omavahel võrrelda.
     Selleks, et anda õpetajatele pidepunktid teemadest, mida õpilastega drillida.
Ju olid mõned neist eesmärkidest riigieksamite süsteemi loojatel silma­de ees, mõnda ei osanud nad aga uneski näha. See polegi praegu enam oluline – džinn sai pudelist välja lastud ja nüüd on meil sisuliselt kaks valikut: kas õppida džinniga koos elama või saata ta kõige täiega pudelisse tagasi.

Probleem on olemas
Jaan Reimand märgib oma artiklis õigesti, et riigieksamid muutuvad Eestis sisulisest teadmistekontrollist üha enam vormiliseks punktikogumiseks. Vestlesin hiljuti oma kunagise kooli (praeguse Tartu Kommertsgümnaasiumi) direktori Priit Hänniga ning ka tema kinnitas, et mõnes koolis (õnneks mitte TKGs) antakse tõepoolest õpilastele „tungivaid soovitusi” riigieksamite „õigel” valikul, sest „valed” valikud viiksid kooli tulemused alla.
See kõik on väga kahetsusväärne, aga mida siis õigupoolest ette võtta? Sellele küsimusele Jaan Reimand kahjuks vastust ei anna.

Kõiges ei ole REKK süüdi
Ühe variandi pakub Allar Veelmaa koos kümne õpetajaga haridus- ja tea­dusministrile koostatud pöördumises (http://www.hot.ee/mateopsid/ministrile.htm, vt ka artikkel „Mate­maatikaõpetajaid hirmutab õppeaine riigieksami raskus”, 28.05. PM). See variant kõlab jalustrabavalt lihtsalt tuleb maha võtta matemaatika riigieksami komisjoni esinaine Helgi Uudelepp. Ka Jaan Reimand suunab oma
artikli kokkuvõttes kriitikanoole
Riik­liku Eksami- ja Kvalifikatsiooni­kes­kuse pihta.
Jah, REKK koordineerib tõepoolest riigieksamite korraldamist ja näiteks ülesannete sõnastusvead lähevad kindlasti REKKi kapsaaeda, kuid kas Jaan Reimand lahkab väärsõnastuste probleemi? Ei, ta räägib hoopis riigieksamite tulemuste statistika vigasest interpreteerimisest ja mitte-eesmärgipärasest kasutamisest ajakirjanduses. Kui riigieksamid on kord tehtud ja tulemused avaldatud, ei saa kindlasti enam REKKi koolide reastamises või koolidepoolsetes „tungivates soovitustes” süüdistada.
Veelmaa & Co mahauudelepp.com-
pöördumine toob välja veel mitu kitsaskohta. Olen kindel, et REKK laseb ka praeguse komisjoni esinaise jätkamise korral järgmisel aastal hea meelega välja eksamivihikud, kus jääb kirjutamiseruumi ka suurema käekirjaga õpilastele, kui see aitab paranda­da kellegi eksamitulemust. Mis aga puudutab ülesannete raskusastet, siis selle koha pealt tahaksin kõnealusele pöördumisele natuke vastu vaielda.

Eksamite raskusaste stabiilne
Pöördumises väidetakse, et eksami teise osa mitmed ülesanded sobiksid pigem olümpiaadile. Olen ise 15 aastat matemaatikaolümpiaadide korraldamisega tegelnud ning võin öelda, et säärastel ülesannetel oleks meie matemaatikavõistlustele pääsemise šanss ainult siis, kui paremaid tõesti võtta ei oleks. Ei esitatud kuuppolünoomide ega koonuse sees kerade uurimine räägi õpilasele mingit „lugu”, lahendaja ei saa teada midagi uut ja huvitavat matemaatiliste objektide sügavamate omavaheliste seoste kohta. Niisugusel kujul on tegu ikkagi rehkendusega; küll veidi keerukama ja ideid nõudvamaga kui muidu, aga sellegipoolest ainult rehkendusega. Need on just umbes-täpselt sellised ülesanded, millega hakkamasaamist ma eeldaks igalt tudengikandidaadilt, kes kõrgkooli reaalaladele õppima tahab tulla.
Mulle kõrvalseisjana tundub, et REKK on riigieksamite raskusastet kogu nende korraldamise aja jooksul üsna stabiilsena hoidnud. Miks õpilased siis aasta-aastalt üha enam hätta jäävad? Vastuse annab Jaan Reimand oma artiklis – 1990. aastate keskel vähenes meie õppekavades reaalaine­te osakaal märgatavalt. Reimand mär­-
gib samas ekslikult, et humanitaarainete osa suurenes. Tegelikult on vähenenud ka näiteks ajaloo- ja võõrkeeletundide arv, mingil määral anti tunde juurde keskkonna- ja ühiskonnaõpetuse ainetele ning kogu ülejäänud vabanenud tunniressurss läks valikainete alla. Kuna praktikas on koolidel lihtsam leida keelte ja „pehmete” ainete õpeta­jaid, siis valikainete arvel meie kooli­hariduse humanitariseerumine tõesti ka toimus, kuid see polnud õppekavamuudatusse vaikimisi sisse programmeeritud.
Eksamitulemused
normaaljaotusele alluma?
Nii Jaan Reimand kui ka Allar Veel-maa juhivad tähelepanu ühele oma-pärasele momendile riigieksami tu-lemuste statistikas. Nimelt jagunevad eksamitulemused enam-vähem normaaljaotuse kellakõvera järgi, välja arvatud suur hüpe 20 punkti
juures. Ilmselt on parandajad tule-musi „venitanud”, et ka 18–19 puntki kogunud õpilased ikkagi gümnaasiumi lõpetatud saaksid. Lubatagu siinkohal esineda poliitiliselt ebakorrektselt ning küsida, mis selles siis halba on.
Kõigepealt – kus on kirjas, et eksamitulemused peavad normaaljaotusele alluma? Niisugust asja üritatakse kõrghariduses Bologna konventsioonile viidates praegu muide läbi suruda – „A” võib panna mingile kindlale protsendile tudengitest, samuti „B” jne, mingi osa tuleks ka läbi kukutada. Pean niisugust lähenemist väga imelikuks ning loodan, et vähemalt sellest euronormist õnnestub meil mööda hiilida.
Teiseks – kes võidaks sellest, kui õpilasele õiglaselt tema 19 punkti pandaks? Me arvame, et sunnime õpilast aasta vältel hoolsalt õppima ja järgmisel kevadel uuesti riigieksa-mile tulema, aga reaalselt tuleks ta parimal juhul ainult uuesti õnne katsuma – ehk veab teisel korral ülesannetega rohkem. Halvemal juhul saame veel ühe noore, kellel pole oma tulevikuga enam midagi muud ette võtta kui Soome proleks minna. Mina
annaks talle küll parema meelega selle 20 punkti ja laseks ta endale sobivat haridust omandama.
Lõppude lõpuks ei ole ju õpilase süü, et riik on otsustanud matemaatikatunnid ära nudida, mistõttu tema teadmiste ja oskuste tase ei kannata isegi teoreetiliselt kümne aasta taguste eakaaslaste omaga võrdlemist välja.