Su isamaast saab sinu arm
 

 

Virve Liivanõmm

Isamaast saab meie arm laulu­pidudel. Seekord koguneme 1. juulil ilmapuu – hea ja kurja tundmise puu – alla, kandes edasi oma esivanemate mõtet tulla kokku, olla rahvas, jääda selleks. „Need on meie ühistalgud,” ütleb X noorte laulu- ja tantsupeo „Ilmapuu lävel” peakorraldaja Aet Maatee ja küsib: „Miks peol käiakse?” Vastus: „Eesti inimene on ju suur iseolija, aga vähemalt kord viie aasta jooksul vajab ta lunastust. Tahab teist ära tunda, end temaga ühe pere liikmeks arvata, õlatunnet kogeda. Ja kui peol nii juhtub, on pidu õnnestunud.”

See Õpetajate Leht siin on viimane enne pidu, peoni jääb veel paar nädalat. Aet Maatee leiab siiski, et nõu, kuidas tulla ja olla, ei taha ta siinkohal enam kellelegi anda. Tahaks tänada kõiki, kes kaasa on löönud. Kes näiteks lapsele uued põlvikud muretses, kõik lapsele kaasa paneb, mis pealinnas vaja on. Kõik nad on sellesse suurde kangasse oma lõime kudunud.

Toetuspunkt on lauluväljakul
Tantsulapsed tulevad kohe pärast jaanipäeva proovidesse terveks nädalaks ja see nõuab neilt palju jõudu, sest suur osa pole ehk kunagi varem Tallinnas käinudki. Peol osaleb seekord kokku 35 000 tantsijat, lauljat, pillimeest. Piirmine hulk, rohkem pealinna 54 kooli ei mahutagi.
Kuulajatel-vaatajatel, täiskasvanu­tel, on ehk tänavu pidu rohkem vaja kui mõnel varasemal korral, sest elektrit, mis meie iseolemise on just nagu kahtluse alla pannud, on kevadel õhus olnud ohtrasti. „Küünarpuu oleks nagu kõikuma löönud,” ütleb siinkirjutaja. „Mitte küünarpuu, vaid ilmapuu, meie maailma kese,” täpsustab Aet Maatee. „Selle ühise energia kogemuse saab ainult lauluväljakul,” kinnitab ta. „Eesti inimesel on ikka ja jälle vaja toetuspunkti ja selle leiab ta laulukaare juurest. Ja see ei ole niivõrd seotud viimaste sündmustega kodus, kuivõrd üleilmastumisega laiemas plaanis. Lähed selverisse Pariisis või Pärnus, ketšup on ikka sama koha peal ja sa ei saa aru, kus või kes sa oled. Aga lauluväljakul saad. Jõuad kohale!”
Liina Tepand on tänavuse peo kunstnik, kujundab peo keskkonda. Peo lavastaja Margus Kasterpalu valis Liina sellesse ametisse, sest nad on koos taluteatrit teinud.

Liina joonistas, teised tegid
Liina joonistaski ette ilmapuud, mille järgi mitu maakonda oma püstkoja ehk suvise kuusemaakonnalinna väljakule on püstitanud. Peo logo püstkoda oli siis juba valmis, kui Liina läinud sügisel oma tööd alustas. Leekoht oli juba nagu maha märgitud, Liina õpetas ilmapuud mustritega märgistama, maalähedasemad mustrid allapoole, hingelindid ja palved üles. Ja ilmapuud pandi püsti samadesse aukudesse, mis meil jõulukuuskede tarvis on peaväljakutele tehtud. Liina soov oli mitte päris täpselt ette teha, kuidas kohalik ilmapuu peaks välja nägema, vaid et iga maakond mõtleks ise, milles võiks kohapealne identiteet väljenduda. Liina Tepand teab, et Jõgevamaa, Raplamaa, Hiiumaa püstitasid oma ilmapuu koguni igasse valda. Ilmapuu on veel Tartus, Pärnus ja Viljandis. Seda peabki Liina üheks viisiks kujundada keskkonda, milles seekordne noorte laulu- ja tantsupidu teoks saab.
Ja see on kunstnikul ka juba ammu läbi mõeldud, kus ja kuidas laulupeol, lauluväljakul miski paikneb.

Kolm aastat päädib peoga
„Kolm aastat on õpitud ja harjutatud. Nüüd näitame ette, mida oskame,” ütleb peo peakorraldaja. Peolisi on tantsuväljakul 9000 ja laulukaare all 26 000. Ilmapuu ideekavandiga tänavuse peo tarvis võistles veel kaks meeskonda, puu tundus otsustajatele kõige huvitavam ja puu pooldajad pakkusid laulupidu juhtima Aarne Saluveeri. Tantsupidu juhib Maido Saar, kellele kuulub tantsijate lävel seismise idee. „Alles pärast ideede üleskerkimist hakkas kujunema repertuaar, telliti lau­lud, tantsud, seaded. Seejärel sai valmis õppematerjal, mida kõigile üle Eesti pidi jagama, siis tulid seminarid, kus tutvustati, mida millegagi öelda on tahetud, ja alles siis hakkasid lapsed seda kõike õppima. Järgnesid maakondade eelproovid ja päris kokku traageldame üksteist alles peonädalal,” kirjeldab Aet Maatee seda, mis tehtud ja teoksil. „Reedel, 29. juunil oleme päris valmis, kui Kalevi staadionil peo avame ja on tantsupeo esimene etendus.”
Maakonnad on meil eri suurusega. „Hiiumaalt tuleb peole näiteks 400, Valgamaalt 888 ja Tartust oma 3000 last,” loetleb Maatee, kõneldes paikkondade panusest peosse. Kui mõelda, et laulukaare alla ei mahu laulma rohkem kui 22 000 inimhinge, on selge, et näiteks kõik 10 000 mudilast, kes tulla oleksid tahtnud, ei oleks ära mahtunud. Tuleb 6000–7000 mudilast.
Aet Maatee ei taha loendada peo korraldamise probleeme, sest neid on ühest küljest miljoneid ja need on selleks, et need lahendatud saaksid. Lauluväljakule võiks ehk rohkemgi inimesi kokku kutsuda, aga majutada Tallinna koolidesse enam kui 35 000 esinejat ja nende eest hoolt kandvaid inimesi rohkem ei saa. Ei mahugi nad Tallinna, muist on juba Viimsis. Vald andis laulupeolistele priisõidu õiguse, nagu see Tallinna ühistranspordiski on. Ka elektrirongiga saavad peolised tasuta sõita. „Me ootame ja loodame, et kogu Tallinn ja teised siin lähedal avavad peole oma süle, hoolitsevad selle eest, et lastel oleks peol turvaline olla, et keegi ei kaoks kusagile, oleks kogu aeg kõikide jaoks alles.”
Veel leiab peakorraldaja, et kui meil ei ole tasuta lõunaid, ei pea meil olema ka pääsmeteta pidusid. Mitte sellepärast, et laulupidu peaks kindlasti olema mingi tuluüritus, vaid selleks, et keset hümni või laulu „Mu isamaa on minu arm” ei pühiks mõni punkar lava eest oma motikaga läbi. Ka publiku turvalisus peol tuleb ju tagada, ütleb Maatee.

Hakkame vara minema
Laulupidu algab küll kell üks päeval, aga korraldajad leiavad, et juba hommikul võib Kadrioru poole minema hakata. Kõigepealt muidugi rongkäigu pärast, mis juba kell üheksa liikuma läheb ja neli tundi astub. Tänavu on lauluväljakul laulukaare taga ka rahva­muusikute kojad, niisugune simmani moodi melu kokkutulnutele juba mitu tundi enne, kui Lüdigi „Koit” kõlama hakkab. „Ühe simmani teeme seekord ka peolistele endile, laupäeval enne laulupidu, kui kõik proovid on möödas, sest tantsustaadion ja laulu­kaar on üksteisest ju nii kaugel, et ei ole niisama lihtne lipata üksteise proove vaatama. Nii ei saagi suured tegijad omavahel õieti kokku, üksteisega oma rõõmu jagada. Peoliste tants ja trall on kinnine pidu, osalemisõigus sellel on kolme aastaga ausalt välja teenitud,” rõhutab Aet Maatee.
Ja veel. Esmakordselt mängib peol 600 pillimehest koosnev noorteorkester, tulevase ERSO taimelava.
Varsti läheb lahti, nagu 138 aastat tagasi Tartus.

Repliik

Kristi Helme

Laulu- ja tantsupidu on läbi aegade ühendanud Eesti pinnal elavaid inimesi ja põlvkondi, näidates ilmekalt, et ka individualistlikud eestlased vajavad meie-tunnet tihedasti üksteise vastu „pressitult” ja õlg õla kõrval lauluväljakul isamaalisi laule lauldes. Õnneks on kasina publikuhulgaga peod juba ammu möödanik ning viimased peod on rahvarohkusega kummutanud veel 1990ndate alguse segaduste ajal levima hakanud arvamuse, justkui poleks laulupidu enam moes või oleks ta vajalik vaid poliitilise murrangu aegadel.
Kuigi laulupeo võrdsustamine poliitikaga alahindab ja kitsendab peo tähendust, jõuab aprillilõpu sünd­muste järellainetus tõenäoliselt otsapidi ka laulu- ja tantsupeole. Samas ei pruugi poliitilisusest laetud meeleolude laulupeole ulatumine olla tingimata halb – loodetavasti aitab just säärane rahvuslik kultuuri­pidu maandada liigsest poliitilisusest tingitud pingeid.
Tänavuse peo kunstiline juht Aarne Saluveer on noorte laulu- ja tantsupeo kohta öelnud, et tegemist on 100% Eesti peoga, mis aitab hoida ja tugevdada identiteeti. Kuid kas aitaks ühislaulmine arendada ka integratsiooni?
35 000 peol osalevast noorest on sel aastal 1500 muukeelsed. Kultuu­riminister Laine Jänese arvates on see arv rõõmustav, rahvastikuminister Urve Palo arvates mitte.
Kampaania korras laulupeole meeli­tamine tundub küll pigem enesepettusena, kuid kui venekeelses meedias ei kajastata lähenevat suurüritust üheski artiklis, on midagi olulist siiski tähelepanuta jäetud ning võime jätkuvalt nentida, et siinne vene elanikkond ei ela mitte ainult võõras meedia-, vaid ka kultuu­riruumis.
Kui laulupeo kontseptsiooni mitte muutes muukeelne elanikkond laulma ja tantsima tulles end hästi tunneb, võib selle üle ainult rõõmustada. Mäletan 1997. aasta tantsupeol neiduderühmas tantsinuna, et kõige ilmekamad ja tublimad rahvatantsijad olid pärit Narvast ning tantsujuhid polnud kiitusega kitsid. Neil oli tahe esineda Eesti riigi ühel tähtsamal üritusel ning nende lojaalsuses on raske kahelda. Selle soovi võiksid endas leida ka teised muukeelse elanikkonna esindajad.
Võimatu ei tohiks see olla. On ju just laulu- ja tantsupidu meie kõige tuntum kultuurivara, mis leiab pea iga kord positiivset äramainimist ka välismeedias. Selliselt pole mingit põhjust kahelda tema identiteeti­loovas jõus, millega ühinemine võiks olla atraktiivne ka siinsetele venelastele. Kiirgab ju laulupeost ühtsuse, rõõmu ja harmoonia ideid, mis vormitakse üheks tervikuks kuns­tilises, seega mittepoliitilises toimingus.

Katariinast emotsioonideta

TLÜ senati otsus alustada ettevalmistustöid venekeelse bakalaureuseõppega Katariina kolledži ettevalmistamiseks on äratanud elavat vastukaja, otsekui oleks selles mõttes midagi otsustavalt uut.

Tallinnas pakuvad ametliku informatsiooni kohaselt venekeelset kõrgharidust praegu üheksa kõrgkooli, sealhulgas kolm avalikku ülikooli. Tallinna Ülikool on riigi üldarvestuses TTÜ ja TÜ järel venekeelsete õppekavade arvu poolest kolmandal kohal, valdav enamik vene keeles õppivatest üliõpilastest õpib aga siiski eraülikoolides, kusjuures Vene Föderatsiooni kõrgkoolide filiaalide kohta puudub arvestus üldse. Ka ei ole nende koolide lõpetajate professionaalse pädevuse osas põhjust ülemääraseks optimismiks.
Avalikud ülikoolid üritavad üldiselt aidata vene emakeelega üliõpilastel integreeruda, näiteks TLÜ on seadnud sisse süsteemi vene emakeelega üliõpilaste õpingute toestamiseks eestikeelsetel õppekavadel, kuid kogemus näitab, et venekeelses keskkonnas kasvanutel on tihti raske tulla eestikeelse õppega toime, sest isegi siis, kui nad valdavad eesti keelt suhtlustasandil korralikult, ei suuda mitmed neist kirjutada eestikeelseid lõputöid ega saa halvemal juhul aru keerulisest akadeemilisest tekstist. Tihti kannatab selle all kvaliteet, sest vene emakeelega üliõpilaste koormus on samal õppekaval õppivate eestlastega võrreldes ligi kahekordne – lisaks sellele, et eestikeelse materjali omandamine nõuab suurt lisapingutust, on neil ka täiendavad eesti keele tunnid, mida õppekava kokkupanekul ei ole täiskoormusse arvestatud.

Oluline on hariduse kvaliteet
Selles kontekstis ongi otstarbekas küsida, kas kõrghariduse andmise ja saamise keel ning selle hilisema kasutamise keel peavad tingimata kokku lange-
ma – kas olulisem ei ole hariduse kvaliteet, kui õppijale on õppekava ülesehituse kaudu tagatud ka muud pädevused, mis võimaldavad tal ühiskonnas edukalt hakkama saada. Ingliskeelse kõrghariduse andmine Eestis ei häiri üldiselt eriti kedagi. Peaaegu keegi ei vaidlusta ju välismaal õppinud eestlaste kultuurilist kompetentust ning väga suur on vene emakeelega üliõpilaste osakaal ka võõrfiloloogide ja ingliskeelsete õppekavade üliõpilaste hulgas, kus valdav osa õppetööst toimub mõnes muus keeles.
Iseenesest on rohkem kui kurb, et Eestis sündinud ja kasvanud inimeste võõrkeeleoskus ületab nende eesti keele oskuse, kuid kui see on praegu nii, tuleb sellega tegelda kui probleemiga, mitte seda olematuks mõelda. Sest kui Eestis ei ole vene emakeelega andekal, ent eesti keelt halvasti oskaval gümnaasiumilõpetajal võimalik kõrgharidust omandada, lahkub ta kas läände või itta ja vähendab ühe ühiku võrra meie ühiskonna jätkusuutlikkust. Küll aga tuleb tal emakeeles eriala omandamise kõrvalt saada eesti keel selgeks sellisel tasemel, et suudab seda Eestis elades ja tegutsedes rakendada.
Eestimeelse vene intelligentsi taimelava
Neile põhimõtetele lisandub Katariina kolledži kontseptsioonis veel üks – Eesti poliitilise kogemuse ja positsioo­nide ülekandmine venekeelsesse akadeemilisse ruumi. Ühelt poolt peaks sellest asutusest saama eestimeelse vene emakeelega ja venekeelse kogukonna poolt respekteeritud intelligentsi kogunemiskoht ja taimelava, mis võiks pidada sidet ka võimude suhtes kriitilise haritlaskonnaga Vene­maal – oleme juba arendanud sellesuunalist tegevust nii Peterburi kui ka Moskva kolleegidega –, teisalt aga võik­sid selles kolledžis Eesti kogemusest õppida Ukraina, Taga-Kaukaasia jt riikide inimesed, kellele venekeelne õpe ja Eesti hariduse hinnatase on kättesaadavam kaugemast välismaast. Ja miks mitte ka Loode-Vene noored, kes pärast õpingute lõppu kodumaale tagasi pöördudes viiksid endaga kaasa teadmist teistsugusest Eestist kui see, millest räägivad ametlikud propagandakanalid.

Irratsionaalne kriitika
Ootuspäraselt on Katariina kolledži ideed ka vaidlustatud, kuid enamasti üsna irratsionaalselt ja kolledži kontseptsiooni süvenemata. Näiteks lugesin nõutuse, et mitte öelda piinlikku­sega 1. juuni Õpetajate Lehest TÜ professori Urmas Sutropi artiklit, mis jahmatas nii oma pealiskaudsuse kui ka demagoogilisusega. Saame sealt näiteks teada, et eesti haridustegelaste suur saavutus – eestikeelse hariduse säilitamine N Liidus ka ränga venestamispoliitika tingimustes – oli tegelikult hoopis Nõukogude režiimi kuritegu, rahvastevahelise müüri ehitamine: „Okupatsioonipoliitika eraldas eesti ja vene lapsed juba lasteaias, rahvuslik eraldamine jätkus nii algkoolis, keskkoolis kui ka kõrgkoolis”, tulemuseks süsteem, millel on Sutropi meelest olemas apartheidi tunnused. Ehkki just tänu sellele süsteemile säilisid läbi raske okupatsiooniaja eesti keel ja vaimsus. Lugedes jäi vägisi mulje, et professor Sutropi meelest on kohtlemine, mis eestlaste suhtes oleks kuritegelik, teistest rahvustest inimeste suhtes korraga humaanne ja soovitav.
Olen täiesti sama meelt Sutropiga, et eesti rahvuslus on (ideaalis) keeleline ja väga avatud. Kahjuks jääb see ideaal Sutropile endale võõraks, sest kogu tema artikkel on imbunud läbi veendumusest, et vene keelt kõnelev haritlane kannab vältimatult ka punatotalitaarset maailmapilti. Ehkki TLÜs on vastu võetud kõigest otsus kolledži asutamiseks vajalike ettevalmistuste alustamise kohta, esitab Sutrop (alustades mitut lauset järjest sõnaga „kindlasti”) juba üksikasjalikke andmeid õppejõudude koosseisu ja kursuste kohta – Katariina kolledžis hakkab Arnold Meri pidama õõvastavaid loenguid fašistlikest eestlastest ja muul ajal annavad seal endised marksismi-leninismi õppejõud vene noortele edasi oma muid „teadmisi”. Sest mida muud üks venelane ikka oskab, eks ole?

Lähtumine soovunelmatest     
Arvan, et venekeelse hariduse problemaatikat käsitledes on otsustajad tihti lasknud end juhtida pigem soovunelmatest ja poliitilistest programmidest paberil kui tegelikust olukorrast ja inimeste probleemidest. Palju on räägitud näiteks ka vajadusest vähenda­da Eestis venekeelse koolihariduse mahtu, kuid isegi kui mitte arutleda selle sammu otstarbekuse üle, on siiski küsitav, kas see on reaalselt võimalik, sest suures mahus vene emakeelega lapsi õpetavate koolide õpetajatelt tuleb tingimata nõuda täiendavaid kompetentsusi, nii sotsiaalseid kui ka keelelisi, sest kui ikka mõni õpilane klassis üldse aru ei saa, mida räägitakse, tuleb tema osavõtuvõime kuidagi tagada ja osata talle asjad ära seletada ka talle arusaadavas keeles. Praegu, ma kardan, Eesti koolides selliseid õpetajaid eriti palju ei ole. Ometi ei tohiks õppekeele muutmine tuua kaasa hariduse kvaliteedi langust.
Sama käib ka kõrghariduse kohta. Kui praegu on eestikeelne kõrgharidus reaalselt kättesaamatu suurele hulgale Eesti elanikest, tuleb luua neile võimalus arendada oma võimed ja anded välja sellisel viisil, nagu on nende võimetele kohane, aga loomulikult hoolitsedes selle eest, et neil oleksid bakalaureuseõpinguid lõpetades kõik poliitiliselt ja ühiskondlikult eestlastena toimimiseks vajalikud pädevused, kaasa arvatud eeldused konkureerida edukalt eestikeelsesse magistriõppesse.

Õpetajauuringust kultuuriaspektide valguses

Mis on teile sellel õppeaastal kõige rohkem stressi põhjustanud ja kuidas kavatsete pingetest välja puhata?

MARTIN KAASIK, Tallinna Laagna Gümnaasiumi direktor:
„Kooliaasta ei ole küll veel lõppenud, kuid kui mõelda tagasi möödunud õppeaastale, tekitas minus kahtlemata kõige suuremat masendust või stressi riigikogu viimane valimiskampaania. Püüame koolis iga hinna eest koolitada haritud ja intelligentseid kodanikke, kuid meie koolitustegevus peab ikka väga mäda olema, kui tulemus on nii nigel.
Ei oleks iial uskunud, et nii nõme meedialärm Eestis võimalik on. Kõik valimisreklaamide tegijad ja tellijad on ju lõpetanud mõne Eesti kooli (tahaksin loota, et ek-sin). Ja mis kõige masendavam –
kogu seda soppa serveeriti meile meie enda raha eest. Tule taevas appi!
Puhata kavatsen mööda Eesti-maa teid rännates, võimalikult rohkem jalgrattaga ja võimalikult vähe autoga. Meie maa muutub iga aastaga puhtamaks ja korrastatumaks, seda peab tingimata ise nägema.”

MATI SUTT, Jõõpre Põhikooli direktor:
„Väike maakool on tihti oma piir­konna elu tuiksoon. Igati positiivne! Nii koolmeistrid kui ka koolijuht on oma piirkonnas õpetaja, sotsiaaltöötaja, psühholoogi, vahel ka politsei rollis. Viimasel ajal olen aga tajunud, et tasakaal on kaldunud järjest rohkem õppetöölt kõrvalisele tegevusele. Järjest rohkem aega kulub sotsiaalabile, pereabile, õpiabile ja alaealiste komisjoni tööle. Samas on ka see töö vajalik. Arvan, et praegu kehtiv karistuste ja motiveerimise süsteem on ennast ammendanud, seda nii noorte kui ka vanemate suhtes, ja vajab värskendamist. Õppetöös teeb muret, et osa õpilasi on avastanud, et kahe puuduliku aastahindega saab edukalt lõpetada. Õnneks on see veel väikse grupi avastus, aga ohuallikas seegi.
Stressist vabanemiseks olen valinud aktiivse puhkuse ehk õpilasmaleva. Tegelikult teen seda puhkust või tööd juba paarkümmend aastat. Omal ajal aitas see nii mind ja julgen arvata, et ka töökaaslasi-aatekaaslasi tublisti! Ka praegu leiavad meie kooli õpilased tööd Pärnumaa Õpilasmaleva seitsmes rühmas. Noored avanevad töö kaudu hoopis teisiti kui koolitunnis ja õpetaja saab nende jaoks malevas hoopis teise tähenduse.”

OTT OJAVEER, Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor:
„Koolitöö ja koolijuhtimine minus stressi ei tekita. Üks keerulisemaid tegevusi on kooli vajaduste rahuldamiseks ressursside leidmine. Samas on see igapäevane töö ja midagi ülemäära rasket pole selleski olnud.
Direktorina pole mul üldse olnud pikka puhkust, mille jooksul oleksin saanud ennast kooli asjadest täielikult välja lülitada. Pea töötab kogu aeg ja just vabal ajal võid jõuda mingi lahenduseni. Ei saa ju anda oma mälule ja ajule käsku, et nüüd tuleks ennast välja lülitada ja kooli­asjadele mitte mõelda. Mina seda ei oska. See ei tähenda kaugeltki, et oleksin puhkuse ajal füüsiliselt iga päev või iga nädal koolis.
Mõnetunniseid jalgrattasõite tuleb ikka ette, kui aega, tahtmist ja viitsimist on. Füüsisele tuleb tähelepanu pöörata mitte ainult puhkuse ajal. Ma ei leia, et puhkuseaeg oleks võlusõna, et vaat siis ma puhkan ega tee mitte midagi. Pigem peab oskama lülitada ennast välja teatud asjadest või üritama ka nädalavahetustel asju natuke kergemalt võtta.”

Kui midagi tõesti tahetakse, pole miski uskumatu

Elus tuleb ette uskumatuid asju: NSV Liidu lagunemine, Eesti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Huumoriga pooleks pean samavõrd uskumatuks saavutuseks, et juunis jõustus Eestis täies mahus tubakaseadus, millega on suitsetamine avalikes toitlustusasutustes ja vaba aja veetmise kohtades keelatud. Seegi on ühe tugeva psüühilise barjääri murdmise näide.
Tubakaseadusega kaasnevad kar­mid karistused. Avalikes ruumides suit­setajat ähvardab kuni 1200-kroonine trahv. Toitlustusettevõtet, kus lubatakse inimestel suitsetada, ootab kuni 30 000-kroonine trahv. Alaealisele suitsu ostmise või pakkumise puhul tuleb maksta kuni 6000, suitsetama õhutamise eest kuni 18 000
krooni. Jõustunud seaduse täitmist kontrollivad politsei, tarbijakaitse, terviseinspektsioon, kohalikud omavalitsused. Liiga ilus, et olla tõsi, kas pole? Muide, isegi sigaritemaal Kuubal võideldakse suitsetamise vas­tu, seal keelati 2005. aastal suitsetamine töökohal ja võeti maha koolide juures asuvad sigaretiautomaadid.
Tundub, et suitsetamisvastane võitlus on olnud nii meil kui ka mujal alkoholismivastasest võitlusest tugevam. Tubakatoodete kasutamisest tervisekahjustusi saanud on kaevanud sigaretitootjaid edukalt kohtusse. Linnades ei näe me enam majakõrgusi sigaretireklaame. Meile ei pakuta sigarette televiisorist tulevate põnevusfilmide reklaami­pauside ajal. Samas reklaamitakse alkoholi senisest isegi rohkem ja teravmeelsemalt.
Meil on suitsuvabade klasside liikumine. On lõpetatud jaanalinnu mängimine ja tunnistatakse, et laste seas on suitsetajaid, õpilased löövad ise selle pahega võitlemises kaasa. Kroonilisi suitsetaid leidub isegi neljandas-viiendas klassis! Suitsuvabade klasside liikumise kaudu saadakse min­gil määral infot selle kohta, kuidas asjad tegelikult on. Ja see on hea eeldus suitsetamise vähendamiseks või sellest lahti saamiseks.
Aga kuidas on lugu alkoholivabade klassidega? Veel pole vaibunud kõmu sellest, kuidas koolinoored käisid joobnuna riigikogus. Avalik saladus on, et mõnelgi klassipeol ja -ekskursioonil kipub osa õpilasi alkoholi tarvitama, mistõttu mõnes koolis ei julgeta enam pidusid ja ekskursioone korraldadagi.
Näib, et alkoholismi suhtutakse sallivamalt kui suitsetamisse. Pole kuulnud, et maksahaigeks jäänu oleks alko­holi tootva tehase kohtusse kaevanud. Alko­holitarbija on palju tülikam ja oht­li­kum (nt autoroolis) kui suitsetaja. Krooniline suitsetaja on kroonilise alkohoolikuga võrreldes kaaslastele lihtsalt puhkepäev. Kuid alkoholitarbi­jatele ei pea ehitama restoranides oma­ette ruume. Liiga uskumatu mõ­te? Ka alkoholivabade klasside liikumisest pole kuulda olnud. Aga oleks vaja, õpilased peavad ise hakkama selle pahega võitlema, see peab olema eelkõige nende endi, mitte õpetajate mure.
Alkoholivaba Eesti (AVE) juhatuse liige Uno Traat on öelnud, et võitlust alkoholismiga tuleks alustada sellekohastest uuringutest. Praegu uurivad teadlased alkoholitarbimist omal algatusel, kuid puuduvad süsteemsed riiklikud uuringud, millest paistaksid selgelt välja alkoholitarbimise tendentsid aastate lõikes, kust oleks näha ohud ja võimalused, mille alusel saaks koostada realistlikke tegevusplaane alkoholismi vähendamiseks. Uskumatu seegi, et meil sellised süsteemsed uuringud puuduvad.
Aastateks 2007–2013 saab Eesti Euroopa Liidu sotsiaalfondist inimressursi arendamiseks 7,6 miljardit krooni aastas. Sealt peaks jätkuma ka tubaka ja alkoholi tarbimisega võitlemiseks. Tubakaseaduse kehtestamine on näidanud, et kui midagi tõesti tahetakse, siis see ka saavutatakse. Mõistlikud asjad ei tohi olla uskumatud.

Raivo Juurak
 

Ministeeriumis

11. juunil toimus TLÜ akadee­milises raamatukogus infopäev teadusraamatukogudele.11.–13. juunini toimus Kar­jäärinõustamise Teabekeskuse ning Hiiumaa Teabe- ja Nõustamiskeskuse VI suvekool.12. juunil oli füüsika riigieksam ja TÜ teaduskooli kollokvium sarjast „Missugust andekate arendamise strateegiat vajab Eesti”, kus keskenduti andeka õpilase koolisüsteemiga kohanemise probleemidele ja andekate motiveerimisele. 4. juunil toimus Rakveres Lääne-Virumaa Keskraamatukogus täiskasvanuhariduse eelfoorum „Elu­kvaliteet elukestvast õppest”. 15. juunil on Tallinna Pedagoo­gilise seminari rektori valimised.16. juunil kell 11 toimub HTMi Tallinna esinduses (Tõnismägi 11) Reet Selja 80. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskonverents „Keeledidaktika ja saksa keele õpetamine koolis”.

Sõnumid

Koolipärimuse kogumise võistlus on lõppenud

1. märtsist 15. aprillini toimus Eesti Kirjandusmuuseumi folklo­ristika osakonna, rahvaluule arhiivi, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli ning Eesti Folkloori Instituudi eestvedamisel kogu Eestit hõlmav koolipärimuse kogumise võistlus.

Tegu oli 1992. a paralleelselt Eestis ja Soomes toimunud koolipärimuse kogumisvõistluse jätkuüritusega, nii sai sisus ja ka statistikas paralleele tõmmata. Eesti Rahvaluule Arhiivi laekus tookord üle 27 000 lehekülje õpilasfolkloori ühtekokku 1797 vastajalt 26 koolist. Võistluse tulemuste põhjal on Eestis peetud teaduskonverentse, ilmunud hulgaliselt teadus- ja populaarteaduslikke publikatsioone. 15 aastat hiljem on meil arhiivile üle anda pea 15 600 lehekülge materjali üle 2800 vastanult 71 koolist.

Millest meile kirjutati?
Põhjaliku küsitluskava koostamisel tahtsime esiteks teada, milline on kooliealiste maailm, mis neid huvitab ja millega nad tegelevad ning kuidas kajastub nende igapäevaelu pärimuses. Selles tähenduses ei ole koolipärimus alati kooliga seotud, vaid eelkõige kooliealiste laste ja noorte pärimus. Teiseks koostati küsimused lähtuvalt folkloristide uurimisteemadest.

Vaba aeg ja sõbrad
Sissejuhatavale üldteemale „Vaba aeg ja sõbrad” vastasid õpilased huviga ja sisukalt. Temaatika märksõnad – sõbrad, muusika, sport, (riietusmis)stiil –
on enamikule noortest olulised. Kooli­välisel ajal koos sõpradega olemine annab võimaluse väljendada ühtekuuluvust omaealiste rühmaga ning ennast hästi tunda. Meelsasti kirjutati hüüdnimedest ja nende saamisloost. Hüüdnimed väljendavad nii sõbralikku/hellitavat kui ka pilavat suhtumist üksteisesse ning näitavad tihtipeale grupisisest positsiooni.
Väga põhjalikud teadmised saime noorte grupistiilide kohta. Palju räägiti lemmikmuusikast, lemmiknäitlejatest-lauljatest (nt Tanel Padar ja The Sun, Johnny Depp, Vanilla Ninja) ja -sportlastest (nt Nool, Šmigun ja Veerpalu, maailmakuulsad jalgpallurid). Sageli nimetati eeskujudena oma vanemaid (mis näitab, kui oluline roll on noorte elus perekonnal), treenereid, sportlasi, kuulsaid inimesi, kuid oli ka neid, kes tähtsustavad iseendaks olemist ega järgi kedagi teist. Tänapäeva lapse kaaslane on sageli ka lemmikloom ja oma lemmikutest kirjutati meelsasti. Hobide ring on lai. Vastuste põhjal võib öelda, et laste aeg on üsna täidetud huviringide ja -koolidega, päris oma aega on vähe. Jututeemade all mainiti, et räägitakse üldiselt elust, sh ka tõsistest asjadest, koolist, omavahelistest naljategemistest, kuid ka klatšitakse jne. Mais laekunud võistlustöödesse jõudis ka Tõnismäe pronkssõduri teema.

Naljatemaatika
Naljateemale, folkloori olulisele alu­sele, vastati kooliti erineva põhja­likkusega. On märgata, et õpilaste tugev sisemine enesetsensuur ei lase kirja panna obstsöönseid nalju, kuigi juhend seda lubas. Meie rõõmuks oli ka neid, kes julgesid kirjutada nii, nagu nad nalju päriselt räägivad. Võrreldes 15 aasta taguse kogumisaktsiooni ajaga, on naljateemad tuntavalt muutunud. Kuigi jätkuvalt räägitakse vanemast eesti lastepärimusest tuntud Juku-anekdoote, kolme rahva anekdoote, on kadunud poliitilised naljad (Tšapajevi ja Petka tegelaskujudega jt), esile aga tõusnud blondiinianekdoodid, mis moodustavad iroonilise vastukaja ühiskondlikule (ilu)ideaalile. Tegelaskujudena on lisandunud nt taunid/taunikud, Tiku ja Taku.

Hirmud, uskumused, ennustused
Hirmud, uskumused ja ennustamine oli õpilastel hästi vastatud teema. Uute ja isiklike kogemuselamuste kõrval pandi kirja traditsioonilisemat materjali. Tavaliselt hirmutatakse lapsi kas-va­tuseesmärkidel. Nooremate traditsiooniliste hirmutiste esikohal on kotionud, kollid, päkapikud ja politsei, vanematel materiaalsed keelud (arvuti- ja telekakeeld, väljaminemise keeld, ei saa soovitud asja/reisi jne). Vanad lastehirmutised on asendunud meediahirmutistega, nimelt on hirmufilmide osakaal (nt Freddy Krueger Elm Streetilt, The Ring, Vimm, Dracula) laste mõttemaailmas ja unenägudes oluline, seda ka omavahelise jututeemana. Noortel tuleb praeguses ühiskonnas väga varasest east iseseisvuda, mistõttu reaalsete linnakeskkonna hirmudena mainiti pedofiile, kommionusid, liputajaid. Sageli kirjutati kummitus- ja vaimulugusid. Üllatav oli tõdeda, et paljud poisid olid huvitatud ennustamisest ja vaimude väljakutsumisest. Muidugi kirjutati linnajutte aidsi nakatumisest ja narkomaanidest, väga levinud süžee oli koolisöökla teemadel – nimelt on koolitoit halb seetõttu, et kokatädid poetavad sellesse midagi.

Arvuti ja televisioon
Arvuti ja televisiooni temaatika on küsitluses uus, praeguste õpilaste ehk nn @- või Interneti-põlvkonna jaoks on tehnoloogia nende elu loomulik osa. Vastamine osutus proovikiviks, sest virtuaalmaailma tegemisi on sageli keeruline kirjalikult edasi anda. Huvi arvuti vastu on igatahes suur, Internet on õpilasele esmajoones suhtlus- ja meelelahutusvahend ning alles seejärel infoallikas.
Oma koolivälise aja veedavad noored tihti arvuti või televiisori seltsis (keskmiselt 2–4 tundi päevas ehk siis mõned vähem, mõned rohkem). Eelkõige käiakse suhtlusportaalides, populaarseimad on siin viimasel ajal palju vastukaja põhjustanud rate.ee (Kui sind pole rates, siis pole sind olemas!), feim.ee, orkut.com. Ka meedia- ja reklaamimaailmal on tänapäe­va folkloori levikul oluline osa (meenutagem viimasel ajal avaliku elu tege­lastelt rahva sekka läinud ütlusi Ei kommentaari!, Tehtud!, Tule taevas appi!). Arvutimängude populaarsusest annab märku arvutimängude äärmiselt lai loetelu (ühed enammainitud on „Sims”, „Counter Strike”, „Runescape”), vahel on mõnda lemmikmängu pikemalt kirjeldatud. Kui neljanda klassi tüdrukud mängivad veel Barbie-lehekülgedel moe- ja riietusmänge, siis vanem vanusegrupp pigem strateegiamänge.

Tähtpäevad ja peod
Tähtpäevadest ja pidudest mainiti enim traditsioonilisi suurtähtpäevi (jõulud, jaanipäev), laekus ka sünnipäe­vade kirjeldusi. Ühiskondlikust arengust annab märku sünnipäevade tähis­tamise muutumine – lisandunud on uued peopidamise paigad väljaspool kodu (nt bowling’usaalid, mängutoad, klubid, toitlustuskohad) ja stiilid (kostüümipeod). Asjade asemel kingitakse raha. Lääne mõjul on uudseks kombeks pidada pidžaamapidusid ja tähistada sõbrapäeva. Nimepäeva tähistamise kohta palju teateid ei tulnud, kui teatakse, siis soovitakse lihtsalt õnne.
Sedalaadi pärimuse juures on eriti hästi märgata uue ja vana ristumist: võetakse üle uued tähtpäevad, eriti need, mida tähistatakse koos sõpradega, kuid samas säilitatakse vanemad tavad ja kombed, nt traditsioonilised toidud peretähtpäevadel nagu jõulud.

Mängimine
Valitud sihtrühma meelepärane ühistegevus ja lahutamatu kaaslane on mängimine. Arvutiajastul toimub suur osa lapse meelelahutuslikust mängu­elust virtuaalmaailmas ja In­ternetis, ent õnneks pole reaalmaailma mängud, traditsioonilised jooksumängud (kull ehk läts ehk mats), peitus-, keksu- ja pallimängud ning liisklugemised kusagile kadunud. Populaarne on korraldada rollimänge. Telesaadetest on meelelahutuslikeks mängudeks muutunud nt „Kes tahab saada miljonäriks”, „Tähed muusikas”, „Kuldvillak” ja teised nutikust nõudvad saateformaadid ning nende järeleaimamine.

Kokkuvõtteks
Noorele on oluline huvi tema enda vastu. Loodetavasti aitas küsitluskavale vastamine tajuda end pärimuse kandjana ja ühtlasi kummutada arusaama, et pärimus on ilmtingimata midagi halli ja vana. Vastused iseloomustavad tänapäeva – mitmekesist ja eripalgelist, võimalusterohket ja ometi traditsioonidest läbipõimitut.
Eesti noored on üleilmastuva maa­ilma kodanikud, kelle pärimust mõjutab loomulikult ka kohalik keskkond. Ühelt poolt mõjutab meid lääne kultuur, noorte pärimus on sageli ingliskeelne. Samas on nt üks osa läbi aegade populaarsete Juku-anekdootide sü­žeid idapoolset päritolu. Kogu Eesti pärimust iseloomustab ka ühtlustumine – peaaegu pole vahet Võrumaa ja Saaremaa, Tallinna ja Valga laste rahvaluules. Kuid oluline on see, et meie lastel on kindel ja omanäoline pärimus – see näitab rahva elujõudu.
Hindamisel arvestasime materjali sisukust. Kui sisu poolest olid vastused võrdsed, siis tuli mängu materjali hulk. Võidutööd on ühtaegu nii sisukad kui ka paksud. Samuti võtsime võrdsete tööde puhul arvesse lisamaterjali, paljud õpilased olid nõus arhiivile loovutama kauneid salmikuid või illustreerinud vastuseid fotodega või saatsid meile isegi videofilme.
Järgmisel aastal on toimkonnal kavas läbi viia samalaadne kogumisvõistlus Eesti vene koolides, eesti koolide lapsed aga saavad jätkata vastamist teemaküsitlustele. Hoiame sidet ning kutsume kõiki Eesti Rahvaluule Arhiivi, et näha, kuidas kogutud ma­terjali hoitakse.

Võitjad
Tänu sponsoritele, kelle logod on väljas koolipärimuse koduleheküljel (http://www.folklore.ee/kp/), said osavõtjad toredaid auhindu. Nii läksid võitjad koju arvutite, i-pod’ide ja mp3-mängijatega, õpetajaid rõõmustasid aga kontserdipiletid ja mitmed muud auhinnad. Võitjatest olgu välja toodud kolm esimest kohta, kõik teised on samuti nähtaval koolipärimuse kodulehel http://www.folklore.ee/kp/parimad1.html.
4.–5. klass: I – Laura Valdma, Ardu PK; II – Sille-Liis Männik, TIK; III – Elis Kevvai, Ardu PK.
6.–7. klass: I – Marylin Fridolin, Tartu Kivilinna G; II – Maaja Lilleleht, Tartu MHG; II – Helina Rajasalu, Kärdla Ühisg; II – Omida Velviste, Orissaare G; III – Tiiu Üksik; III – Silvia Teras, mõlemad Kärdla Ühisg; III – Karoline Paide, Kõrveküla PK.
8.–9. klass: I – Andre Tamm, TIK;
II – Raina Liiva, Ardu PK; II – Liis Arras, Ardu PK; II – Anastassia Mišenkina, Tallinna 37. KK.
10.–12. klass: I – Andra Kütt, Viljandi Paalalinna G; II – Reet Ristmägi, Nõo RG; III – Astrid Pajur, Tartu MHG.
Auhinnasaajaid juhendasid õpetajad: Tiiu Lõoke (Ardu PK), Karin Muller (TIK), Juunika Hõbenael (Orissaare G), Tiiu Heldema (Kärdla Ühisg), Epp Priimägi (Tallinna 37. KK), Hille Alver (Viljandi Paalalinna G), Heily Soosaar (Nõo RG), Ivika Hein (Tartu MHG), Sirje Nootre (Märjamaa G), Tiina Mälk (Paide KKK).
Aitäh kõigile õpilastele kaastöö eest, kõigile õpetajatele tööde juhendamise ja vahendamise eest!

Astrid Tuisk
Ave Tupits
Piret Voolaid

Riigieksamid – objektiivne tagasiside

Mõte

Elan koolimaja kõrval. Igal koolipäeval lehvib seal meie riigilipp.

Kui tööle lähen, satun kokku kooli ruttavate poiste-tüdrukutega. Nad on moodsalt ja, nagu praegu öeldakse, trendikalt riides. Väiksemaid tuuakse kooli autodega. Teinekord ummistavad masinad, enamasti kallid ja uued, koolimajaesist. Autos istuv ema või isa on enesekindel, rahulolev ja kena noor inimene. Pole kahtlust, et enamikul nendest peredest läheb hästi või kohe väga hästi. Kool, kuhu nad oma lapsi viivad, on kuulus, vanade traditsioonidega.

Lipp lehvib vaid koolimaja küljes
Mis koolimaja seinte vahel toimub, jääb mööduja eest saladusse. Teinekord saab aknast pilgu klassi heita – tõsised esimeste klasside õpilased vaatavad õpetajat aukartuses. Saagu hiljem mis saab, aga selles vanuses on õpetaja lastele suur autoriteet ja eeskuju, kelle sõna ja hoiakuid arvestatakse ja kelle kas või juhuslikult poetatud märkus ühe või teise asja kohta võib õpilase meeles vankumatu tõena püsida läbi kogu elu.
Kuid ega kool üksi lapsi kujunda. Kui terve riik sõnades peab näiteks Eesti lipu päeva ja kindlasti jutustab sellest ka õpetaja, on koolimaja paraku oma ümbruskonnas ainuke maja, mille küljes lipp lehvib. Kui laps kodus vanematele seletab, et Eesti lipp sündis täna üle saja aasta tagasi Otepääl ja me kõik peaksime seda tähistama, ning küsib, miks nende maja lipuehtes pole, kehitab ema õlgu ja ütleb, et see pole kohustuslik, isa aga nähvab, et ei mõtlegi liputada riigis, kus riigikogulased rahvast koorivad ja endale raha juurde hääletavad. Lapse isamaaline õhin on saanud jaheda vastuvõtu. Kes on selles süüdi? Kas üldse ongi mingit tähtsust nn patriootlikul kasvatusel, mis vanemale põlvkonnale toob meelde Pavlik Morozovi ja „Põuavälgu”?
Kui hollandi noortelt ühes telesaates küsiti, kas nad oleksid valmis oma riigi eest surema, ei saanud nad küsimusest arugi. Milleks siis surra? Nad võivad Hollandi eest elada, oma jalgpallimeeskonna ergutuseks röökida ja rahvusvärve kanda, aga mistarvis surra? Ei, Hollandi eest surra nad ei kavatse. Muidugi on ajaloos Hollandi eest ka surma mindud, olgu siis göö­side ajal 16. sajandil või viimases sõjas, kus hukkusid paljud hollandi vastupanuliikujad. Aga see oli ammu.

Mis on isamaa-armastus?
Usun, et eesti noored on samal seisukohal. Vaatamata sellele, et meie ajalugu on ohvriteks nõudnud päris noori elusid, koolipoisse Vabadussõjas ja vägisi vaenuvägedesse mobiliseerituid või vabatahtlikena Soome läinud noorukeid viimases sõjas.
Mis on õieti isamaa-armastus? Millal see avaldub? Kas on tõesti tarvis ekstreemseid olukordi, mille tekkimist tänapäeva Euroopas, vähemalt meie pool kandis, ei oska päris tõsiselt kartagi, et oma isamaalisi tundeid jõuliselt demonstreerida. Või piisab laulupeost, jalgpallivõistlusest? Kas isa­maalisus väljendub vastandumises teistega või on see palju positiivsem, tunne, mis ülendab ja ühendab? Just sellisena kogesime seda ju uuel ärkamisajal vähem kui paarikümne aasta eest. Kui aktiivselt peab noortele meenutama seda, kui suur asi on iseseisvus ja mida ta meile on andnud? Milline peaks õieti olema isamaalise kasvatuse sisu?
Arvan, et ükskõik milliseid ettekirjutusi koolidele selles ei tehtaks, on see ikkagi õpetaja ja õpilaste vaheline asi ning möödamineja, kes klassiaknast sisse piilub, või isegi see, kes ukse avab, ei saa päriselt teada, kuidas üks või teine õpetaja oma õpilastele isamaad armsaks teeb. Kas pateetilise sõnavahuga, targalt valitud näidetega või kogu oma olemuse ja eeskujuga. Mida näiteks kõnelevad oma õpilastele vene koolide õpetajad, kelle õpilased, elades Eestis, näikse oma tõeliseks isamaaks pidavat hoopis Venemaad.

Kõige paremini kasvatab riik
Kindlasti ei saa isamaalist kasvatust jätta n-ö juhuse hooleks. Järgmine aasta on meie riigi juubeliaasta. Seda, kuidas sellele vastu minna, peaksime teadma juba praegu. Kui Eesti Vabariik tähistas oma kümnendat aastapäeva, jagati õpilastele välja raamat, mis tutvustas riigi ajalugu ja tähtsamaid riigimehi. See raamat on vahepealsetest keerulistest aegadest hoolimata paljudes Eesti kodudes alles ja aukohal, otsekui ühendades nende aastate Eesti koolilapsi. Ometi usun, et parim isamaaline kasvatus on riigi õiglus oma rahva vastu, oma inimestest hoolimine ja lugupidamine. Riik on olulisim isamaaline kasvataja.

Kirjad

Õpetaja kardab klassiõhtut ja väljasõitu
Juba paar nädalat hoiab hariduslisti lugejaid elevil ajakirjanduses avaldatud lugu, kuidas politsei viis Toompea lossist jaoskonda kuus põhikoolilõpe­tajat, kes olid riigikogusse ekskursioo­nile tulnud purjuspäi. Kes otsib süüdlast õpetajate, kes poemüüjate hulgast,
kes kodust.
Koolis joomist ei õpetata. Eestlased ja üldse julged inimesed siin Eestis võiksid ükskord tõele näkku vaadata: mis toimub riigis, peredes, viinareklaa-
mis. Õpetaja on selle vastu võimetu.Eestlastel on üks obstsöönne vanasõna: „Vastu tuult on raske ....” Ja õpetaja seda tegema ei hakka.
Praegune põlvkond joob, suuremates linnades liigub narkootikum, suitsetamine ja mokatubakas on tavalised
igas koolis. Seltskonnad peavad kodu­pidusid, kus võib juhtuda kõike. Vestelge õpilastega eraelust, saate teada seda, mida te uneski ei usu. Karistamine sõltuvuste puhul on aga tulutu.
Väga tavaline on keskkooliõpilaste vabaabielu. Ega õpetaja ole jumal, et saab käe ette panna. Täiskasvanuelu piire kombatakse erilise intensiivsusega. Tõesti-tõesti, kardan iga väljasõitu, klassiõhtut, iseäranis nn klassipulma.
Ärme tee nägu, et me ei tea, kuidas õpilased joovad. Ja et nüüd oli erakorraline lugu. Mõelda vaid, õpilased olid purjus, õpetaja ei märganud. Ei märkagi suure massi sees. Õlu on igapäevane asi. Tõsised sportlased muidugi ei joo ega suitseta.
Soovitan õpetajatel-kolleegidel valida kohta, kuhu õpilasi viia, ja valida, kellega kuhu minna. Riigikokku ei ole ometi kõigil asja. Mõne grupiga ei olegi rohkem vaja, kui esimese metsa vahele sõita, süüa, juua, karjuda, üksteist natuke taga ajada ja siis tagasi sõita. Uskuge, nad on tänulikud. Selleks pole vaja kirjanduslikku marsruuti ega riigikogu.
On mul endalgi ette tulnud juhus,
kus purjus põhikoolitüdruk on tulnud klassiõhtult koju ema sülle magama viia, ning ükskord tuli plikade pidu salapärase noormehe juures ennetada ja vanemad välja kutsuda. Jutud ju liiguvad. Koolipeol peidetud pudelitest ma ei räägigi.
Kust saavad õpilased alkoholi? Kas või Soome-Rootsi laevareisil. Aga saavad ja olen ise suures laevas treppidel orienteerumist õppinud, et õpilasi oh-
jata. Tavaliselt ei viitsita niisugust vae-va näha. Väljaspool kooli leiab ikka kohad ja kanalid, kuhu kooli ja õpetaja silm ei ulatu. Üldist mentaliteeti ei suuda õpetaja murda ega muuta. Nii romantiliselt vanamoodne ma ka pole, et arvata, nagu mina suudaksin.
Kõige olulisem on tänapäeva reaalsust tunnistada, et siis üheskoos midagi ette võtta. Miks on enamikus suurtes koolides vähe diskoõhtuid, koolilõpu-
peod on koolimajast välja kolinud? Eks ikka seepärast, et keegi ei suuda enam suurt seltskonda ohjata.
Õhtusel ajal on õpetajal riskantne minna kohvikusse või pubisse, sest igal juhul kohtad õpilasi. Õpetajad kohmetuvad. Õpilased mitte. Kuidas käituda? Ikkagi neutraalne pind... Tellid vaikselt ja häbelikult oma kohvi ning kaod minema. Kellega ma jagan maid ja uurin, mida keegi lauale tellinud on? Otsi tuult väljal, ütleksin ma selle kohta. Kuidas edasi?

Taastame poliitpäevad!
18. mai Õpetajate Lehes kirjutab ajalooõpetaja Igor Kalakauskas, et enamik vene õpetajatest ei hakka kunagi valdama eesti keelt nii hästi, et probleemideta tutvuda ajalehtede, tele- ja raadiosaadete sisuga eesti keeles. Veel vähem nii hästi, et õpetada oma ainet eesti keeles kvaliteetselt. Ilmselt on ajalooõpetaja saanud oma mõtetele toetust 28. april­li ajalehest Molodjož Estoni, kus ilmus anonüümse õpetaja appikarje „Võitlus keele pärast koolirindel”. Halastamatud keeleinspektorid sünnitavad õpetajates ainult stressi. Eks muidugi, sest kontrollitud 2000 vene kooli õpetajast oskas eesti keelt nõutust halvemini 80%.
Artiklist saame teada, et vene kooli õpetajal ei lähe eesti keelt vaja kusagil mujal kui klassi­päeviku täitmisel. Milleks siis nõuda temalt eesti keele os-
kust kesktasemel, kui algtasegi oleks ülearu piisav! Pealegi leiab artiklile kommentaari kirjutanud jurist M. Rus-sakov, et keeleoskuse nõue on diskrimineeriv ja vastuolus põhiseadusega!
2. juuni EPLi laupäevalisas avalda­tud intervjuus väidab venekeelse raadiokana­li Raadio 4 ajakirjanik Ivan Makaro­v, et igasugused integratsiooni sihtasutused ja Eesti venekeelsed lehed pole integratsioonist huvitatud, sest kui vene inimesed loeksid eestikeelseid lehti ja vaataksid eesti televisiooni, jääksid asjamehed ja ajakirjani­kud tööta. Ja meie poliitikud usuvad sinisilmselt, et ETV venekeelse kanali avamine soodustaks muulaste huvi Eesti elu ja poliitika vastu!
Kuidas siis hoida vene koolide õpetajaid kursis Eestis toimuvaga? Kodu­sõja­järgsel Venemaal tegutsesid lugemistared, kus ajalehti ette loeti, veel paarkümmend aastat tagasi peeti sund­korras poliitpäevi. Kas tasuks nüüd toimida samamoodi? Näiteks salvestada õhtune „Aktuaalne kaamera” ja see igal hommikul õpetajate toas enne õppetöö algust läbi mängida, koos kommentaaridega. Eesti ajalehtedest võiksid keeleoskajad õpetajad teha poliittunnis kord nädalas ülevaateid. Neid ülesastumisi võiks arvestada õpetaja atesteerimisel enesetäiendamise ühe vormina. Siis ei saaks keegi öelda, et ta pole Eestis toimuvaga kursis. Ja ehk tekiks ka huvi eesti keele õppimise vastu.
 

Alli Lunter
Aadu Tammkivi

Kui mina olin veel väikene mees

Seitsmeselt poliitikasse

Peatage karussell!

Lapsevanematega koostööd käsitleval seminaril alustavad lasteaed­nikud tavaliselt tõdemusega, et lapsevanematel ei ole aega, neil on kogu aeg kiire. Planeerimise ja õppekava seminaril selgub, et õpetajatel ja kõigil lasteaiatöötajatel on samuti kiire. Kui ühe lap­se käest küsiti, mis on lasteaed, vastas ta, et see on üks minemine – temalgi on kiire.

Meid ümbritsevad üha kiiremad autod, (kodu)masinad, arvutid, telefonid, kiir­toit, kiirlaenud, virvendav TV-kast toa­nurgas ja paraku ka lühemad abi- või kooselud. Kiirus nakatab kõiki. Imelik oleks öelda, et aega on küll või just niipalju, kui vaja. Aeglusega võib ju maha jääda. Eesti kiire majandusareng sunnib noori peresid üha enam pingutama. Pangad pakuvad kahel käel maja-, korteri- ja tarbimislaene, rääkimata igapäevaste väljaminekute ja maksude kasvust. Surve on suur, sest kes ei sooviks nõukaaja kitsikust korvata. Aga Eesti edul on hind – aina pikemad tööpäevad, kiirustamine ka siis, kui selleks vajadust pole.

Kogu aeg on kiire
Kiirustamine on kui viirus, mis on levinud ka lapsepõlvemaale. Projektipõhine ja tulemustele orienteeritud mõtteviis on jõudmas pea igasse lasteaeda, muutes selle väga palju energiat nõudvaks, sündmuste- ja üritusterohkeks paigaks. Kiirustamisega kaasneb sageli üleplaneerimine ja vähenevad individualiseerimise võimalused. Na­-pib aega sotsiaalsete oskuste õpetamiseks, laste probleemidesse süvenemiseks ja nende lahendamiseks. Kan­na­tavad meeskonnatöö ja kollektiivi sisekliima.
Lasteaednikega vesteldes selgub, et teisiti ei osatagi. Alati on ju kiire olnud, mõni talvekuu või suvi välja arvatud. Traditsioonilistest üritustest on raske loobuda. Elu käib ametliku ja rahvakalendri järgi, maja traditsioonilisi tähtpäevi tähistades. See on ju tore, aga lisage veel lasteaeda väisavate kõikvõimalike teatritruppide etendused, kampaaniates ja projektides osalemine, etenduste lavastamine, spordipäevad jne.
Eriti tempokas tundub olevat mai. Küsitlemisel selgus, et alla nelja suurema ürituse selles kuus toime ei tulda. Kõige kiirem on kuueaastaste rühmas. Nemad käivad ekskursioonil, matkal, peavad spordipäevi, tantsupidusid, tüdrukute ja poiste nädalat, piknikuid jne. Siis veel emadepäevakontsert, kevad- ja lõpupidu. Soome kolleegid imestasid, et kui teil on nii palju pidusid, millal te siis igapäevast rahulikku elu elate.

Raske on millestki loobuda
Loomulikult on vaja igaks peoks tublisti valmistuda: õppida luulepõimikuid, harjutada näidendit ja laule võidu akna tagant kostva linnulauluga. Imelik on lapsi keset kõige kaunimat suveaega umbses toas laua taga toimetamas näha. Samas meenutavad lasteaednikud heldimusega oma lapsepõlve õuetegevusi. Õues saab igasuguseid asju teha, sinna saab viia ka paljusid tubaseid asju. Isegi raamatut on mõnus põõsa varjus uurida.
Sageli sajavad maja- ja ka rühmavälised üritused sisse ootamatult. Võimatu on sel juhul aasta peale ette näha ja rühmadel omavahel kooskõlastada, millised üritused on lastele sobivad, vajalikud ja huvitavad. Igasugused teatritükid on nii tavalised, et lapsi ei valmistata neiks isegi ette, rääkimata sisu sobivusest ja eakohasusest.
Raske on millestki loobuda. Seda enam, et võib-olla jäävadki just peod lapsele meelde. Huvitav, mida lapsed ise arvavad. Karta on, et nemadki ei oska teisiti, sest ema-isa lasteaias toimusid samad üritused ja vanemad ootavad ka oma lastelt tublisid etteasteid.

Muutused on kinni mõtteviisis
Sellel kevadel oli teatrikuu raames juttu 3–4-aastaste laste õpetajatega, kes valmistusid näidendite ülevaatuseks. Meelsamini oleksid nad veel lastega omaette mänginud, aga ei julgenud oma arvamust avaldada, sest kartsid, et kolleegid peavad neid laisaks.
Juhatajad on uhked „enda” maja saavutuste, järjekordse kiituskirja üle. Lapsevanemate ootused on üles kruvitud. Muutused on kinni mõtteviisis, et kogu aeg on tublisti toimetatud, kuidas siis teisiti saab.
Iseenda ette veeretatud takistuste ületamine on ikka suur rõõm olnud. Mõtteviisi muutmisega millegipärast ei kiirustata. Arvatakse, et kui me räägime lapsekesksest kasvatusest, on see juba sama hästi kui olemas.

Üks tund lapsevanematele
Teooria ja praktika peavad käima käsikäes. Kes ei proovi uutmoodi teha, ei saagi teada, kuidas kiirustamisest lahti saada. Sageli napib õpetajal enesekindlust uute edasiviivate ideede rakendamisel. Turvalisem on etteantud või väljakujunenud rada mööda rutata.
Igal lapsevanemal on oma ootused lasteaiale. Sageli pole asi niivõrd liialdatud ootustes, kuivõrd selles, et neile polegi selgitatud, milline on lapsekeskne või lapsest lähtuv lasteaiaelu. Kooliks ettevalmistusest saadakse enamasti aru nii, et sellega on kiire. Pole siis ime, et juba 2–3-aastaste laste vaatlusmapis leidub mitmeid töölehti.
Õpetaja üks ülesandeid on kaasata lapsevanemaid ja toetada peret. Peaks mõtlema, kuidas leida rohkem aega lapsevanematega tegelda. Ei tohiks olla raske pühendada iga kuu üks tund lapsevanemate ümarlaua, vestlusringi, seminari, nõupidamise korraldamiseks või loengu pidamiseks. „Hea alguse” kogemused näitavad, et kui vanemad on lasteaiaeluga kursis, mõistavad nad ka rühma meeskonna püüdlusi paremini ja abistavad igati. Suurim kasu on sellest lapsele, kellega tänu teadlikkuse tõusule hakatakse rahulikumalt suhtlema ja rohkem tegelema. Näiteks saadakse aru, mis on tasakaalustatud päev. Samas muutuvad rahulikumaks ka rühma meeskonnaliikmed, sest nad ei pea kogu vastutust lapse eest endale võtma.
Lasteaed ja pere vajavad rohkem moraalset ja materiaalset tuge ühiskonna kõikidel tasanditel. Alles arenemisjärgus tugivõrgustikud iga abivajajani ei jõua. Ka lasteaiaõpetajad vajavad nõu ja abi nii kasvatusküsimustes kui ka professionaalses arengus. Pere nõustamine ja toetamine käib lasteaial sageli üle jõu, eriti siis, kui lisaks probleemsetele lastele on probleemsed ka lapsevanemad.

Tasakaalustatud päev
Lasteaial on rahuliku ja rõõmsa lapsepõlve loomisel kindlasti suured teened. Ent töökorraldus peab arvestama muutunud olukorda. Alustada tuleks päevakoormuse analüüsist. Lapse päev on liiga tihe ja üleplaneeritud. Õpetaja abid on imestanud, et lapsed käivad nende käest küsimas, mis toimub. Suurem osa inimesi elab mõtestatud elu, ka lapsele tuleb päev lahti rääkida. Üht seminari alustasin päevakava tutvustamata. Mõne aja pärast hakkasid osalejad päevakorra kohta küsimusi esitama. Milles küsimus, koolituspäev nagu ikka? Osalejad ei olnud millegipärast sellise vastusega nõus. Aga lapsed?
Õppekavast oodatakse imerohtu. Ometi ei lõpeta ka uus õppekava iseenesest kiirustamist. Kiirustamisest on raske lahti saada, kui ei ole aega vaadelda, jälgida, analüüsida ja planeerida, kui ei toimita süsteemselt. Lapsekeskset õppekava saab realiseerida ikka vaid sellekohase metoodikaga ja lapsekeskses õpikeskkonnas.

Laps vajab küpsemiseks aega
Tuleb õppida paremini planeerima. Kaasakem lapsed, nende vanemad ja teised vabatahtlikud lapse päeva kavandamisse. Mängust rääkimise asemel peab lasteaias rohkem mängima. Mängu jälgides saavad õpetajad kasulikku infot ja tagasisidet selle kohta, mida lapsed on õppinud lasteaias, kodus, meedia kaudu, eakaaslastelt, kuidas nad suhtlevad, hoiavad ja jagavad asju, teevad koostööd jne. Siit saab palju mõtteainet planeerimiseks ja individualiseerimiseks. Suuremat rõhku tuleks panna sotsiaalsetele oskustele. Ent sotsiaalseid oskusi peame meie, täiskasvanud, kõigepealt ise õppima, enne kui neid lastele õpetada.
Nii nagu õpetajad õpetavad lapsi valikuid tegema ja otsustama, peavad nad ka ise õppima laste huvides valima. Maailm on lahti ja põnevaid asju, mida tahaks teha ja näha, tohutult palju. Lapsed vajavad küpsemiseks aega, võimalust süveneda, unistada, mõelda. Kes annab neile selleks aega?
Täiskasvanud arvavad teadvat, mis lastele sobib, kuid neil pole aega küsida seda laste käest. Vahel tundub, et nii mõnigi üritus rõõmustab täiskasvanuid enam kui lapsi. Soovitan sisse seada kausta, kuhu pannakse iga ürituse järel kirja, mis ja kuidas toimus või mis ei sobinud. Kasulik oleks uue õppeaasta plaani mustand teha kevadel, mil kogu rabelemine on veel värskelt meeles. Uuel õppeaastal tuleks märkmed üle vaadata, et mitte samasse ämbrisse astuda.
Meie, täiskasvanud, oleme laste lapsepõlve loojad. Peaksime aeg-ajalt aja maha võtma ja küsima, kuhu me kiirustame.

Mõnus klassiruum on õpetaja enda teha

Vaevalt on klassijuhatajat, kes oleks täiesti rahul oma klassi värvivaliku, mööblipaigutuse ja väljanägemisega ega tahaks midagi muuta. Usun, et õpetaja saab oma õpilaste koduklassi õpikeskkonna parandamiseks üsna palju ära teha.

Mõeldes oma klassiruumi seisukorrale ajal, mil selle enda kasutusse sain, tuleb muie suunurka: rusuvad mürkrohelised seinad, lääpas ustega tumepruunid kapid, juteriidesarnase kangaga kaetud stendid, millele aastatega oli pleekinud eri kujundeid ja kuhu ei saanud nööpnõelaga midagi kinnitada. Ei meeldinud, otsustasin asja käsile võtta.

Küsija suu pihta ei lööda
Olin/olen noor, tol aastal uus klassi­juhataja, erilisi nõudmisi varem esi­ta­nud polnud. Mõtlesin, et räägin di­­rektoriga, ehk toetatakse minu re­mondimõtteid. Ma ei pidanud pettuma. Minu silmad lõid särama, kui öeldi, et seina värvi(d) võin ise valida, räbaldunud ja vaid veerandiku aknast katvate kardinate asemele saan uhiuued rulood, linoleum vahetatakse välja. Seda oli rohkem kui küll. Võtsin teema ka klassijuhatajatunnis üles, et saada aimu, millised on õpilaste eelistused ja ootused. 24 säravat silmapaari vaatas mulle vastu.
Stendid direktoriga jutuks ei tulnud. Ühe õpilase ema kaudu saime ilusa vesihalli katteriide. Otsustasime koguda raha, osta pihustivärve ja ka raamid üle värvida. Leppisime kokku, kes ja millal asja käsile võtavad.
Stendid said superkenad, linoleum vahetati välja, seinad värviti üle, akendele paigaldati rulood. Rõõmsa­värviliste uute stendide pärast sain kuulda 23 õpilase kriitikat, kellele tehtu ei meeldinud, kuid kes siiski tõdesid, et uus on parem kui vana. Sattusin põlu alla ka ühe kolleegi sil­mis, kelle näitused ja materjalid ei sobinud stendide uue ilmega, mistõttu ta ei saanud neid välja panna.

Kõik pole täiuslik
Õpilased peavad pea iga päev kuulma, et nad on linoleumi toolidel kõõlumisega lõhkunud. Hoolimata sellest, et toolijalgade otsas on mingid kahtlased plastmassist jublakad, mis seal ei püsi. Lohakalt paigaldatud linoleum on õhuke kui paber, isegi paar minutit toolil istumist jätab sellele jälje. Värvieelistust minult ei küsitudki. Ühel päeval leidsin eest lohakalt üle värvitud seinad, õnneks enam-vähem talutavat helerohelist tooni. Üldmulje on üsna kena, kuid remondile järgnenud näägutused ei lase sellest vähesestki täiel rinnal rõõmu tunda. Vähemalt ruloodele ei ole midagi ette heita.
Koolid ootavad noori õpetajaid, värsket verd, ettepanekuid, uuendusi. Eelnevalt kirjeldatu läbi elanud, on minu innukus sada protsenti langenud.
Aga see on ju vaid üks väike fragment tegelikkusest. Mis saab siis, kui ma võtan taas kõneks oma klassi kapid, mis on täis aegunud õppematerjali ajast enne minu sündi? Ükskord ääri-veeri proovisin, südames siiras soov tekitada klassi mõni tegevusnurk. Rohkem pole hakanud konflikte tekitama.

Kas pingutada või mitte?
Mis saaks siis, kui paigutaksin klassis lauad ridade asemel hobuserauakujuliselt, kui tekitaksin kas nagide või mõne riiulina õpilastele lisapanipaiga, kui üritaksin saada lahti džunglist klassinurgas – lilledest, mis ei ole enam oma nime väärt? Abiõpetajatest ja väiksematest klassikoosseisudest ma ei räägigi.
Minus tekitavad tülgastust positiivsusest nõretavad heietused ja kihutuskõned, samas kui tegelikkus on hoopis midagi muud. Ootan põnevusega uut õppeaastat, et veelgi katsetada, sest kui ma pole ise kõike üritanud, pole mul õigust ka kritiseerida.

Ruumikitsikuse vastu ei saa
Iga õpetaja, kes teeb klassijuhatajatööd südamest, üritab kujundada oma klassist turvalist ja hubast paika. Kui mujalt abi ei saa, ei peeta paljuks omast taskust investeerida, et ruumi sisse astudes ei tekiks masendust. Selle vastu ei ole kindlasti ühelgi direktoril midagi (vt „Klassitoa salalelu”, ÕpL, 18.05.).
Ruumikitsikus on aga takistus, millest kuidagi mööda vaadata ei saa. Üks õpetaja võib oma koduklassis nii mõndagi korda saata – kõik on ilus ja elurõõmus –, kuid siis heliseb kell ja sisse ründab mõni teine klass, kellele kõik on ükskõik, ja üle ukseava põrnit­seb pedagoog, kes soovib, et kõik jäänuks nii, nagu oli.

Eestis on tekkinud vastuolu tööstusliku tootmise vajaduste ja kooli­noorsoo tulevikusuundumuste vahel. Tootmise arendamine ja nüüdisajastamine vajab spetsialiste, kelle haridus baseerub reaalainetel. Gümnaasiumilõpetajate tegelik eksamivalik ja sellega ahenenud elukutsete ring kaldub aga mujale.

Gümnaasiumis õpitakse reaalteadusi (sh matemaatikat) järjest vähem, mis tuleneb lõpetamise eeskirjadest ning riigieksamite mõjust. Abiturient peab lõputunnistuse saamiseks sooritama viis eksamit, nendest vähemalt kolm riigieksamid, kus piisab 20 punktist 100 võimalikust. Riigieksamite punktide summa on enamikule lõpetajatest oluline, sageli nende ainus kapital im­matrikuleerimisel. Näib, et selline suhe sobib nii lõpetajale kui ka enamikule neist, kes pakuvad gümnaasiumile järgnevat koolitust.

Riigieksamite järelmõju
Probleem tekib riigieksamite tulemuste töötlemisel ja üldistamisel, info publitseerimisel ning selle tõeseks pida­misel. Mitmesuguste punktide summa või nende keskmiste alusel tehakse meelevaldseid järeldusi ja lubamatuid üldistusi – järjestatakse 305 kooli pingeritta ning trükitakse kümme paremat kõigi eksamiainete kaupa (Eesti Ekspress, 31.08.06). Sel­liste järjestuste mõjul on Riiklik Ek­sami- ja Kvalifikatsioonikeskus muutunud koolielus domineerivaks küberneetiliseks faktoriks, millel on ka negatiivne mõju. Sealhulgas on ahe­nenud programmide, õpikute, haridusosakondade ja ministeeriumi ning ta komisjonide mõju õpetajaskonnale.
Riigieksamite tulemuste ja vastavate trükiste alusel algab varakult vilgas tegevus – linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakond uurivad koolide tulemusi riigieksamil ning otsustavad koolide tulevikku, määravad klasside arvu ja arenguraha, soovitavad või ei soovita direktor ümber valida, annavad või ei anna õpetajale ametiastmeid, kavandavad koolide kontrollimist jne.
Koolides korraldatakse koosolekuid, kus analüüsitakse neidsamu tulemusi ning võrreldakse end teiste koolidega. Juhtkond soovib, et kooli tulemused eksamiaines oleksid vähemalt riigi keskmiste nivool. Oma arvamuse kooli ja õpetamise tasemest kujundavad ka volikogu ja lapsevanemad – kõik tunnevad asja ja oskavad lugeda ning valivad oma laste jaoks häid gümnaasiume. Õpetaja on surutud liliputtide maailma, hinnangu andjad aga jäänud ikka hiiglaste saarele.
Lõpuklassis tõrjutakse ministeeriumi ja programmi nõuded aine süstemaatilise ning tervikliku omandamise kohta eksamiainetes tagaplaanile, õppimine asendub riigieksamiks valmistumise tralliga. Kiire kordamine ja proovieksam, selle järeleksam, eksamile taotlejate nimekirja analüüs ning täiendav sõelumine, lisatunnid või erirühmad neile, kes lähevad eksamile jne. Õpilased võtavad veel eratunde, käivad ülikoolide korraldatud kursustel jne.
Kuna riigieksamil saadud punktide arv on muutunud põhiliseks, kui mitte ainsaks koolist antava haridustaseme hindamise kriteeriumiks, üritavad koolid intensiivse tööga suurendada riigieksamitelt laekuvate punktide arvu. Kuid on ka teine võimalus – nimelt saab 12 vabalt valitavas eksamiaines suurendada kooli punktide arvu keskmist nii, et eksamile lähevad vaid aines edukamad õpilased. Piisab eksamile soovijate nimekirja filtreerimisest – soovitamisest, nõustamisest ja hoiatamisest. Parimad tulemused saadakse mõlema meetodi kombineerimisel.

Veidrad pingeread
Viidatud Eesti Ekspressist leiame sü­ga­va „tõe” parimast tulemusest füüsika õpetamisel: Kadrioru Saksa Güm­naa­siumis sooritas 54 õpilasest füüsikaeksami vaid üks, kes sai 99 punkti, mis ongi nüüd kooli keskmine! Keemias on pingerea auväärsel esikohal Haabersti Vene Gümnaasium kahe eksamiga (3% lõpetajatest; keskmine 92 punkti) ning matemaatikas Paldiski Gümnaasium nelja eksamiga (21% lõpetajatest, keskmine 84 punkti). Kas me tahtsimegi sellise mõjuga riigieksamit?! Võrdluseks olgu Nõo Reaalgümnaasium, kus lõpetajatest 97% läks matemaatikaeksamile (riigi keskmine 46%) ja saavutas keskmiseks ca 77 punkti (matemaatika keskmine riigis 50,65). Kumba kooli pidada paremaks?!
Tallinna Prantsuse Lütseumis tegi füüsikaeksamit 11% lõpetajatest ning
keemia- ja mate­maatikaeksamit um-­bes 43%. Nõo Reaalgümnaasiumis osales nii keemia- kui ka füüsikaeksamil 38% lõpetajatest. Kirjandi, matemaatika, füüsika ja keemia keskmised lütseumis vastavalt 86, 75, 85, 85 punkti, Nõo reaalkallakuga koolis 69, 77, 86, 82 punkti. Millistel tingimustel oleksid koolid usaldusväärsemalt võrreldavad? Kes tohiks võrrelda ja avaldada?
Pingeread on koostatud eksamitulemuste aritmeetiliste keskmiste alusel, aga eespool kirjeldatu tõttu on põhjust kahelda nende järjes­tuste valiidsuses ja paikapidavuses. Seega – aritmeetilise keskmise maksimeerimisele orienteeritud küberneetika vähendab koolis reaalainete õppimist.
Andmetöötlus on ülikoolis õpitav distsipliin, mis ei ammendu oskusega arve, mitte numbreid (!) liita-lahutada, aritmeetilist keskmist arvutada jne. Nõukogude ajal pidi haridus kujundama arusaama, et tõeline maailm on ühene ja küllalt rangelt determineeri­tud. Nüüdseks on vastav temaatika gümnaasiumis taastatud, aga kümme aastat õpetamist ei kujunda veel uut arusaamist ega taga vastavate programmide kasutamise oskust. Nende teadmisteta ei tohiks aga minna suurt ja tundlikku süsteemi hindama ja pahupidi pöörama.
Riigieksam annab arvud. Arvudest saab toota uusi arve ning järjestada neid kümnendike, sajandike jne järgi. Ent see kehtib spordis ja kõikjal mujal, kus arv mõõdab kvantiteeti. Riigieksami tulemused püüavad määrata ja mõõta kvaliteeti. Kvaliteet on järjestatav, kui on õnnestunud määrata tinglikud, eristatavad nivood, klassid või hinded. Nendele nivoodele seatakse vastavusse tähed (ülikoolis A, B ... F) või arvud (koolis hinded), koo­did. Koodid pole enam tavalised arvud ning keegi ei arva, et hinnete korral oleks mõte seosel 5 – 4 = 2 – 1 (sõnades: väga hea erineb heast sama palju kui puudulik nõrgast). Järjestust omavate nähtuste koodide töötlemiseks on vastav oskusteave, teooria. Tavaelus näitab kvaliteeti sort.

Järjestused pole valiidsed
Ajalehtedes publitseeritud järjestused pole valiidsed, sest ühistöötlusele allutatakse ained, mida õpetatakse erinevates tingimustes (kogu klassile või rühmale, nagu võõrkeeled). Samuti pole samaväärsed kohustuslike ja va­balt valitud eksamite andmed, sest viimased näitavad kunstlikult kõrgendatud kvaliteeti, mis saavutatakse mitte ainult nõrgemate, vaid vahel enamiku õpilaste eksamilemineku tõkestamisega. Küsitavaks jääb hindamise ühtlus 100-astmelises skaalas ühe ühiku täpsusega nii, et see ei sõltuks eksamitöö parandaja isikust, tema väsimusest, töö vormistamise kvaliteedist jne. Hindamise mitteobjektiivsust matemaatikas demonstreerib eriti ilmekalt aine hindepunktide histogrammi fluktuatsioon 20 punkti kohal, kuhu on surutud enamik 18 ja 19-punktiseid töid, vältimaks läbikukkumiste suurt arvu ning varjamaks ülepingutamist ülesannete raskusega. Konkreetsetes arvudes on nähtus selline: 16 p – 36 tööd; 17 – 17; 18 – 7; 19 – 3; 20 – 188; 21 – 63 ja 22 – 55. Lõik jadast (36; 17; 7; 3; 188; 63; 55), mis kuulub normaaljadale, ei ole normaalne ja näitab vähemalt kahepunktist hälbimist (või võltsimist). Eesti keele kirjandite parandamisel on jällegi 99-punktiseid töid „lükatud” maksimumile. Seega – kui eksitakse ühe aine hindamisel täispallides, võib viga mitme aine kohta veelgi suurem olla. Niisugustel tingimustel osutub aga järjestamine murdosade alusel täiesti valeks, kuna objektid kuuluvad samasse kvaliteediklassi. Võrdsed pole klasside suurused ega õpilaste võimed. Matemaatikat õpetatakse nädalatundide erineva arvuga jne.

Riigieksam segab õppimist
1990ndate alguses vähendati koolis reaalainete mahtu ning suurendati humanitaarainete osakaalu. Õnneks on avalik arvamus muutumas ning isegi meie president osutanud reaalainete õppimise vajadusele, et viia Eesti nüüdisaegse teadusmahuka tootmise tasemele, milleks on tarvis tugevat reaalteaduslikku baasi. Viimane saab rajaneda vaid reaalainete hoolikal õp-pimisel ja edukal õpetamisel koolis. See käib ka matemaatika kohta.
Tegelikkuses on matemaatika riigieksami valijate arv juba kaks aastat märgatavalt vähenenud, mis näitab, et praegune matemaatika riigieksam ning selle tulemuste kasutamine peletab õpilasi matemaatika õppimiselt. Mõnes gümnaasiumis tehakse juba 10. klassi algul kontrolltöö, mille põhjal „lepitakse” kokku, kes õpivad matemaatika riigieksami perspektiiviga, kes mitte. Sünnib paradoksaalne olukord, kus õpetaja peab varakult tõkestama enda aine põhjalikku õppimist, sest nii on parem koolile ja iseendale. Matemaatika riigieksamist tõrjutu avastab aga kooli lõpetamisel, et kool on teda petnud ning elukutsevalik kitsas. Riigieksamite tulemustega optimistlikku ja entusiastlikku noorsugu ei tekitata.

Liiga palju läbikukkujaid
Teine põhjus peitub matemaatika riigieksami duaalses olemuses. Eksamitöö esimene osa peab testima koolimatemaatika üldise oskamise taset, teine aga süvateadmisi kitsamas ainelõigus, ennustamaks võimet õppida edasi erialadel, kus vajatakse matemaatikat. Need taotlused – kummagi osa väärtus 50 punkti – sobivad, kui on vaja vähe ja andekaid lõpetajaid. Vastupidisel taotlusel muutub töö teine osa piduriks, kuna selle areng on kulgenud matemaatikaolümpiaadide radadele. Kui matemaatikaeksami peaksid sooritama kõik abituriendid, selguks ka esimese osa ebaadekvaatsus koolimatemaatika suhtes. Mida raskemaks eksam muuta, seda vähem eksamile minnakse. Aastal 2006 oli vähenemine eelmise aastaga võrreldes 8,5%, tänavu juba 12,6%!
Kolmandaks on matemaatika riigi­eksamil liiga palju läbikukkujaid, tervelt 7,1% osalenutest. Eestikeelses kirjandis on sama näitaja 3,3%, venekeel­ses 1,3%, füüsikas 1,4%, bioloogias 1,3%, ajaloos 1,2% ning keemias ja ühiskonnaõpetuses 0,9%. On need eksamid siis võrreldavad ning punktid võrdse kaaluga, et neist putru keeta?
Eksami raskus sõltub koostaja tahtest. Ausal parandamisel olnuks 2006. aasta matemaatikaeksamil läbikukkujaid veel 150 võrra rohkem. Taolisest eksamist eemale hoidmine on praegustes tingimustes küllaltki mõistetav. Rahulolematust riigieksamite kehtiva süsteemiga ning koolide järjestamisega on väljendanud ka kooliõpilased, sest sama ebapädevad on REKKi edukusjärjestused maakondade ja linnade kaupa Internetis.

Tuleb leida uus kriteerium
Tuleb leida moodus, mis arvestaks eksami sooritanute arvu. Üks võimalus mõlema komponendi koostööks on redutseerida kooli aritmeetilist keskmist eksamist osavõtu protsendiga. Nii tekiks uus indeks, mis järjestaks koolid objektiivsemalt ning ühe eksaminandiga enam esikohale ei pääseks! Uus indeks kriteeriumina looks uue küberneetika, mis suurendaks eksamilesaanute arvu, sest kaoks liigse pidurdamise huvi.
Matemaatika õpetamise tulemus­likkuse näitajad kooli ulatuses tuleksid nüüd kõigil madalamad. Näiteks Nõo Reaalgümnaasiumi praegune näit 77 korrutatuna eksamist osavõtu osamääraga 0,97 kahaneb 75ks. Analoogselt asendub Prantsuse Lüt­seumi 75 33-ga jne. Arusaadavalt ei õigustaks uus indeks pikki pingeridasid, kuid annaks praegusest asjalikuma ülevaate. Riigieksami tulemuste väärkasutamine on teinud meie koolielule juba palju halba.

Matemaatikaõpetaja probleemid
Matemaatikaõpetaja töö algab võitlusest tuuleveskitega. Ühiskonna arvamust kujundavad humanitaarid, kes valitsevad meediat ning on monopoli­seerinud mõiste kultuur, mistõttu Ju-han Liivi luulerida („rehkendada ma ei mõistnud...”) määratleb kuulumise kõrgemasse kasti. Minu arvates eel­daks selle stroofi kasutamine refleksiivses tähenduses küll luuletajaga võrdset geniaalsust!
Õpetatava aine ja sellest arusaamise eripära tõttu on matemaatikaõpetaja alati olnud peksupoisiks õppenõukogus, lapsevanemate hinges ja meedias, olgu ajastuks kunagine 100% õppeedukuse nõudmise periood või praegune riigieksamite kummardamise aeg. Aga tunnustamine?
1965. a tehtud matemaatikaõpeta­jate vajaduse prognoosi koostamisest tean, et kooli tööle suunatutest lahkusid pooled, valdavalt enne 35. sünnipäeva. Viiekümneprotsendiline loobumisnäitaja kehtis võrdselt nii TRÜ kui ka TPedI lõpetanute kohta. Milline on praegune seis? Kuuldavasti ikka 50%.
Ennustati, et pärast 1995. aastat järgneb ulatuslik pensionilejäämine ja õpetajate puudujääk. Aga ennustus ei täitunud, sest pensionärid jäid tööle ning vähenes ka koolide ning õpilaste arv. Lisaks oli kool sunnitud loovutama oma täppisteadlaste kaadrit ühiskonna kiirele arvutistamisele, mille tõttu on aga kidunud matemaatikaõpetajate ettevalmistamine TÜ ja TLÜ vastavates osakondades, moodustades vaid viiendiku tollasest. Ühtlasi aheneb õpetajate ettevalmistajate ring.
Matemaatikaõpetajate kohad on täitmata. Klassi ees peab aga õpetaja olema iga tunni ajal, mistõttu direktor on sunnitud edutama klassi­õpetaja aineõpetajaks või palkama mõne vastse lõpetanu, kes omandaks töö kõrvalt kutse. Mõlemad asendusvariandid madaldavad õpetamistaset. Võimalik, et varsti tuleb hakata gümnaasiumi matemaatikaõpetajaid mujalt kutsuma, sest neile, kes suudavad reaalaineid õppida, on ka tasuvamaid tööpakkumisi.

Aluseks ei tohi olla Pisa torn
Matemaatika riigieksami komisjoni ja kogu REKKi tegevuse mõjul on matemaatika õppimine gümnaasiu­mis destabiliseeritud ning riigieksami sooritajate arv vähenenud. Eksamiandmete väärkäsitlemisest saadud pseudojärjestused desorien­teerivad ühiskonda ning nende kaudu paisku­vad segi põhikoolides tekkinud klassi­kollektiivid. Õpetajaskonnas toode­tak­se stres­si. Kooliõpetajat tuleb aga hoida, sest tema määrab rahva tulevi­ku. Riigieksamite süsteem peab teeni­ma ühiskonna vajadusi, mitte vastupidi! Riigi hariduselu vajab sisulist ja ammendavat juhtimist ka minis­tee­riumi poolt ning aluseks ei tohi olla REKKi andmetele ehitatud Pisa torn.

Riigieksamid tekitavad Eestis igal kevadsuvel tõsist poleemikat, seda eriti matemaatikas. Küll on ülesanded rasked või halvasti sõnastatud, küll tehakse tulemustest vildakaid järeldusi, küll venitatakse nõrgematele õpilastele teenimatult häid hindeid.
Kogu süsteemist veidi väljaspool seisjana tundub mulle, et probleem
algab (nagu arusaamatuste puhul ikka) sama nimega asja erinevast
mõistmisest. Mille jaoks riigieksa­meid üldse korraldatakse? Või­malik­ke vastuseid on mitu.
     Selleks, et hinnata gümnaasiumilõpetajate teadmiste taset.
     Selleks, et vabastada kõrgkooli astujad topelteksamite tegemise vajadusest.
     Selleks, et anda õpilastele eduelamus.
     Selleks, et koole omavahel võrrelda.
     Selleks, et anda õpetajatele pidepunktid teemadest, mida õpilastega drillida.
Ju olid mõned neist eesmärkidest riigieksamite süsteemi loojatel silma­de ees, mõnda ei osanud nad aga uneski näha. See polegi praegu enam oluline – džinn sai pudelist välja lastud ja nüüd on meil sisuliselt kaks valikut: kas õppida džinniga koos elama või saata ta kõige täiega pudelisse tagasi.

Probleem on olemas
Jaan Reimand märgib oma artiklis õigesti, et riigieksamid muutuvad Eestis sisulisest teadmistekontrollist üha enam vormiliseks punktikogumiseks. Vestlesin hiljuti oma kunagise kooli (praeguse Tartu Kommertsgümnaasiumi) direktori Priit Hänniga ning ka tema kinnitas, et mõnes koolis (õnneks mitte TKGs) antakse tõepoolest õpilastele „tungivaid soovitusi” riigieksamite „õigel” valikul, sest „valed” valikud viiksid kooli tulemused alla.
See kõik on väga kahetsusväärne, aga mida siis õigupoolest ette võtta? Sellele küsimusele Jaan Reimand kahjuks vastust ei anna.

Kõiges ei ole REKK süüdi
Ühe variandi pakub Allar Veelmaa koos kümne õpetajaga haridus- ja tea­dusministrile koostatud pöördumises (http://www.hot.ee/mateopsid/ministrile.htm, vt ka artikkel „Mate­maatikaõpetajaid hirmutab õppeaine riigieksami raskus”, 28.05. PM). See variant kõlab jalustrabavalt lihtsalt tuleb maha võtta matemaatika riigieksami komisjoni esinaine Helgi Uudelepp. Ka Jaan Reimand suunab oma
artikli kokkuvõttes kriitikanoole
Riik­liku Eksami- ja Kvalifikatsiooni­kes­kuse pihta.
Jah, REKK koordineerib tõepoolest riigieksamite korraldamist ja näiteks ülesannete sõnastusvead lähevad kindlasti REKKi kapsaaeda, kuid kas Jaan Reimand lahkab väärsõnastuste probleemi? Ei, ta räägib hoopis riigieksamite tulemuste statistika vigasest interpreteerimisest ja mitte-eesmärgipärasest kasutamisest ajakirjanduses. Kui riigieksamid on kord tehtud ja tulemused avaldatud, ei saa kindlasti enam REKKi koolide reastamises või koolidepoolsetes „tungivates soovitustes” süüdistada.
Veelmaa & Co mahauudelepp.com-
pöördumine toob välja veel mitu kitsaskohta. Olen kindel, et REKK laseb ka praeguse komisjoni esinaise jätkamise korral järgmisel aastal hea meelega välja eksamivihikud, kus jääb kirjutamiseruumi ka suurema käekirjaga õpilastele, kui see aitab paranda­da kellegi eksamitulemust. Mis aga puudutab ülesannete raskusastet, siis selle koha pealt tahaksin kõnealusele pöördumisele natuke vastu vaielda.

Eksamite raskusaste stabiilne
Pöördumises väidetakse, et eksami teise osa mitmed ülesanded sobiksid pigem olümpiaadile. Olen ise 15 aastat matemaatikaolümpiaadide korraldamisega tegelnud ning võin öelda, et säärastel ülesannetel oleks meie matemaatikavõistlustele pääsemise šanss ainult siis, kui paremaid tõesti võtta ei oleks. Ei esitatud kuuppolünoomide ega koonuse sees kerade uurimine räägi õpilasele mingit „lugu”, lahendaja ei saa teada midagi uut ja huvitavat matemaatiliste objektide sügavamate omavaheliste seoste kohta. Niisugusel kujul on tegu ikkagi rehkendusega; küll veidi keerukama ja ideid nõudvamaga kui muidu, aga sellegipoolest ainult rehkendusega. Need on just umbes-täpselt sellised ülesanded, millega hakkamasaamist ma eeldaks igalt tudengikandidaadilt, kes kõrgkooli reaalaladele õppima tahab tulla.
Mulle kõrvalseisjana tundub, et REKK on riigieksamite raskusastet kogu nende korraldamise aja jooksul üsna stabiilsena hoidnud. Miks õpilased siis aasta-aastalt üha enam hätta jäävad? Vastuse annab Jaan Reimand oma artiklis – 1990. aastate keskel vähenes meie õppekavades reaalaine­te osakaal märgatavalt. Reimand mär­-
gib samas ekslikult, et humanitaarainete osa suurenes. Tegelikult on vähenenud ka näiteks ajaloo- ja võõrkeeletundide arv, mingil määral anti tunde juurde keskkonna- ja ühiskonnaõpetuse ainetele ning kogu ülejäänud vabanenud tunniressurss läks valikainete alla. Kuna praktikas on koolidel lihtsam leida keelte ja „pehmete” ainete õpeta­jaid, siis valikainete arvel meie kooli­hariduse humanitariseerumine tõesti ka toimus, kuid see polnud õppekavamuudatusse vaikimisi sisse programmeeritud.
Eksamitulemused
normaaljaotusele alluma?
Nii Jaan Reimand kui ka Allar Veel-maa juhivad tähelepanu ühele oma-pärasele momendile riigieksami tu-lemuste statistikas. Nimelt jagunevad eksamitulemused enam-vähem normaaljaotuse kellakõvera järgi, välja arvatud suur hüpe 20 punkti
juures. Ilmselt on parandajad tule-musi „venitanud”, et ka 18–19 puntki kogunud õpilased ikkagi gümnaasiumi lõpetatud saaksid. Lubatagu siinkohal esineda poliitiliselt ebakorrektselt ning küsida, mis selles siis halba on.
Kõigepealt – kus on kirjas, et eksamitulemused peavad normaaljaotusele alluma? Niisugust asja üritatakse kõrghariduses Bologna konventsioonile viidates praegu muide läbi suruda – „A” võib panna mingile kindlale protsendile tudengitest, samuti „B” jne, mingi osa tuleks ka läbi kukutada. Pean niisugust lähenemist väga imelikuks ning loodan, et vähemalt sellest euronormist õnnestub meil mööda hiilida.
Teiseks – kes võidaks sellest, kui õpilasele õiglaselt tema 19 punkti pandaks? Me arvame, et sunnime õpilast aasta vältel hoolsalt õppima ja järgmisel kevadel uuesti riigieksa-mile tulema, aga reaalselt tuleks ta parimal juhul ainult uuesti õnne katsuma – ehk veab teisel korral ülesannetega rohkem. Halvemal juhul saame veel ühe noore, kellel pole oma tulevikuga enam midagi muud ette võtta kui Soome proleks minna. Mina
annaks talle küll parema meelega selle 20 punkti ja laseks ta endale sobivat haridust omandama.
Lõppude lõpuks ei ole ju õpilase süü, et riik on otsustanud matemaatikatunnid ära nudida, mistõttu tema teadmiste ja oskuste tase ei kannata isegi teoreetiliselt kümne aasta taguste eakaaslaste omaga võrdlemist välja.

Nagu teada, valis tänavu matemaatika riigieksami 800 abiturienti vähem kui eelmisel aastal. Võib suure tõenäosusega väita, et selles on süüdi kogu meie hari­dus­süsteem, õpetajad ja koolimatemaatikaga tegelevad „metoodikud”.

Tänavuaastased eksamiülesanded oli REKK minu arvates ebaõnnestunult valinud, mis vähendab järgmistel aas­tatel matemaatika riigieksamist osavõtvate õpilaste arvu veelgi. Miks? Riigieksamil peaks kontrollima õpilaste matemaatikateadmisi, mitte andekust. Loovuse üle otsustamiseks on hoopis teistsugused kohad ja meetodid.

Ülesanded ei olnud head
Näiteks 10. ülesande oleksid võinud lahendada ka matemaatikas andekad põhikooliõpilased. Erilisi teadmisi selle ülesande lahendamiseks polnud vaja. Lõpuklassiõpilastele oli see ülesanne aga piiratud aja ja riigieksami tingimustes raske, sest analoogilisi ülesandeid polnud nad varem lahenda­nud. 9. ülesanne oli halb seetõttu, et vajalikku lahendusmeetodit pole koo­lis käsitletud (vaadake õpperaamatuid, ülesandekogusid!). 7. ülesande lahendamisel „raiskasid” õpilased liialt palju aega joonise tegemiseks kõigepealt mustandis ning siis puhtalt (punktide koordinaadid olid an­tud kümnendiku täpsusega!). Mida tähendab 6. ülesande küsimus? 5. ülesanne oli vägisi tehtud „praktiliseks” (ka joonised polnud kooskõlas andmetega). Miks pidi 1. ülesande vastuse and­ma täpsusega 10–2, kui selle oleks võinud anda arvavaldisena (aeg ju piiratud)?
Õpilased olid kõik eksami eel ärevuses – valemid olid peas, mõisted ja teoreemid korratud, lahendusvõtted omandatud, lahendatud lugematul arvul ülesandeid, nende seas kõik eelnevad eksamiülesanded (eraldi brošüüris), tehtud kontrolleksam jms. Ja nüüd on riigieksamil osa ülesandeid sellised (9., 10.), kus sa õpitud teadmisi üldse rakendada ei saa, ja ajapuudus on suur!
Kahjuks loevad õpilased enne ülesannete lahendamisele asumist uudishimust kõigi ülesannete tekstid läbi ja muutuvad ärevaks, kui ülesannetes on midagi erakordset (10. ülesande joonis). See lööb ka tugevaima õpilase rivist välja, nii et ta ei suuda enam üldse mõelda ega tule toime ka kergemate ülesannetega – teeb vigu.
Arvan, et seekord istusid REKKis koos metoodikas ebapädevad inimesed, kes pole matemaatika õpetamise eesmärkidest aru saanud ja kelle võimed võib samuti kahtluse alla seada!

Kompetentsus on oluline
Et olen üle 40 aasta töötanud matemaatikaõpetajana (põhiliselt Tallinna Reaalkoolis, kus mu õpilastest umbes 30 on valinud matemaatika oma erialaks ja kelle seas on rohkem kui viis doktorit-professorit), olnud aastakümneid kõrgkooliõpikute, teatmeteoste, gümnaasiumi- ja tehnikumiõpikute ning ülesandekogude, metoodilise kirjanduse jms toimetaja, peaks see mingil määral kinnitama mu kompetentsust matemaatikas.
Matemaatika õpetamise ja õppimise edukusest sõltub oluliselt õpilaste võimalus jätkata õpinguid ülikoolis ja rakenduskõrgkoolides tehnika erialadel. Sellest oleneb nende edasine elukäik, aga ka kogu Eesti riigi tulevik – tugev reaalainete baas on majandusedu alus! Ka Eesti Päevalehes 26.05. ilmunud artiklis „Matemaatika ja majandusharidus on Eesti Nokia eeldus” kinnitab AS RONDAMi arendusdirektori Ivo Kännu minu arusaamu.

REKKi töötajad kooli õpetajaks
Lõpetuseks teen ettepaneku anda kõigile tänavu matemaatika riigieksami valinud õpilastele maksimumpunktid – juba valiku eest (ja REKKi töötajate ebapädevuse tõttu). Matemaatika riigieksamiga seotud REKKi töötajad suunata aga tavalistesse koolidesse õpetajateks ning asendada nad REKKis metoodikas kompetentsemate töötajatega. Mõistan, et need on utoopilised soovitused, mida muidugi ei järgita.
Lõpetuseks küsimus: miks pole matemaatikas kui põhiaines kohustuslik teha kõigil lõpetajatel riigieksam (pikk ja lühike kursus, nagu Soome koolides)?

Koolijuhtide südameasi on kooli hea käekäik

Homme kuulutab Mainori Kõrgkool teist korda välja aasta haridusjuhi. Õpetajate Leht esitas kõigile selle tiitli nominentidele viis küsimust.

1.      Kust leiate aja täita nii palju ülesandeid?
2.      Mida peate enda suurimaks vooruseks ja puuduseks?
3.      Millal viimati südamest rõõmustasite?
4.      Mis teeb koolijuhi elu raskeks?
5.      Kui teie koolile kukuks ootamatult sülle miljard krooni, mida sellega ette võtaksite?
   
   
   Heino Luiga, Räpina Aianduskooli direktor

1. Püüan kasutada aega ratsionaalselt. Vaatan igal hommikul päevaks kavandatu üle ning sean pingeritta. See võimaldab hoida olulised asjad orbiidis. Iga inimene peaks võtma endale ainult nii palju ülesandeid ja kohustusi, kui ta realiseerida suudab.
2.      Arvan, et oskan eristada olulisi asju vähem olulistest, näha probleeme ka laiemas kontekstis, mitte ainult oma mätta otsast. Igal inimesel on oma puudused, tähtis on, et sa oled neist teadlik, siis oskad nende mõju minimeerida. Ehk olen liiga suur demokraat? Ehk püüan vahel olla väga õiglane ja objektiivne, aga välja kukub nagu ikka?
3.      Head meelt teevad kordaminekud. Viimasel aastal on kool saavuta­nud mitmelt poolt tunnustust ja edu. Räpina AK tunnistati 2006. a kutsekoolide kvaliteediauhinna laureaadiks. Hästi läks Euroopa nooraednike kutsevõistlustel Prantsusmaal. Meid on esile tõstetud kui üht edukamat kutseõppeasutust „Leonardo da Vinci” praktikaprojektide elluviimisel
Hea meel on sellest, et meie õpilaste arv on 2000. aastast järjepidevalt kasvanud, ületades tänavu 750 piiri. Viimati oli väga meeldiv kuulda Saksamaa ja Rootsi partnerkoolide juhtide tunnustust, kui nad meie õppehoonega tutvudes nägid uusi arvutiklasse ja esitlustehnikat. Meil on seitsme õpilase kohta arvuti, saksa kolleeg arvas, et nemad lähiaastail selleni ei jõua. Rõõmu teeb ka kevad ja järjest kaunimaks muutuv kooliümbrus.
4.     Mulle jääb arusaamatuks, miks paljudel põhihariduse baasil õppima tulevatel noortel puudub huvi õppimise, eriala ja ka töö vastu. Nende meelest võiks elu koosneda vaid trallitamisest, söömisest ja magamisest. Sellise suhtumise on nad kaasa toonud kodunt, kuid mida siis põhikoolis tehti? Need, kes arvavad, et kutsekoolis ei pea õppima ega töötama, pettuvad kiiresti ja sügavalt. Oma harjumusi muuta on aga ülimalt raske, siit ka suur väljalangus. Arvan, et süüdi on nii lapsevanemad kui ka liiga jäik koolisüsteem. Sellega ei tohiks siiski leppida, iga lapsega tuleks rohkem vaeva näha ja tegelda individuaalselt juba algklassides. See ongi koolijuhi suurim mure, kõik teised probleemid selle kõrval pole mainimist väärt.
5.     Kutsekoolile jaoks oleks miljard krooni suur õnn. 150 miljonit kulutaksin õppe- ja olmebaaside renoveerimiseks. Ülejäänud 850 koostöös Põlva, Võru ja Tartu maakonna üldhariduskoolidega reaalselt toimiva kutsenõustamissüsteemi loomiseks ning algklassidesse abiõpetajate, logopeedide ja sotsiaalpedagoogide palkamiseks. See tooks paremini ette valmistatud õpilased ka Räpina Aianduskooli.


Toomas Takkis, Kuressaare Gümnaasiumi direktor
 

1. Aega on ju ööpäevas tervelt 24 tun­di. Ja ülesandeid pole mul ka ülearu palju.
2.      Voorusi ei tea suurt olevat. Kõik inimlikud nõrkused kenasti esindatud. Ja puudusi ei tahaks lehes vabatahtlikult avada.
3.      Kes seda nõnda öelda mõistab? Rõõmustamisväärset on ju nii palju. Nii tööl kui kodus kui üldse.
4.      Et kas elu on raske? Ei tea teis­test, aga minu kui koolijuhi elu raske pole. Otse vastupidi, väga palju avastamisi, positiivset pinget, võimalusi, huvi, rõõme jms pakkuv töö. Parimatel hetkedel nagu kaif, pidevas vooseisundis viibimine.
5.      Kui raha tuuakse, on härra Mau­rus alati kodus. See raha läheks kohe keskmisest veidi agressiivsematesse, aga usaldusväärsetesse aktsiafondidesse. Siis kastaksime sõber Viljar El­mari poeg Aroga kurku ja peaksime veidi plaani. Sellest rahast jätkuks nii Kuressaare kui ka kogu saare laste võimaluste avardamiseks.

Ivo Eesmaa, Kärdla Ühisgümnaasiumi direktor

1. Seda võib tunduda palju küll. Tegelikult tegelen ikka ühe ja sama asjaga, ainult et mitmel erineval viisil. Enamiku energiast saan tõenäoliselt kõigilt neilt toredatelt inimestelt, kes mind on ümbritsenud või ümbritsevad praegu. Noores põlves sai kõvasti sporti tehtud. Mõjub senini.
2.     Vooruse mõiste on minu jaoks väärtustega seotud ja seepärast võib vastata nii ja naa. Arvan, et minu suurim voorus on püüd aru saada, kuidas asjad meie ümber toimivad, mis on põhjus, mis tagajärg. Ehk teisiti öeldes – püüan igast nähtusest luua mu­deli. Kui see õnnestub, on ette nägemine üsna lihtne. Aga ette vaatamata ei saa keegi läbi. Suurim puudus: on palju asju, millest ma päris hästi aru ei saa. Või vähemalt enda jaoks rahuldavalt ei saa.
3.     Möödunud pühapäeval. Kogu õue muru sai niidetud ja nii ilus oli.
4.     Koolijuhi elu ei ole raske. Vähe­malt mitte raskem kui õpilasel või õpetajal. Aga nende elu võib raskeks teha näiteks üks rumal direktor. Või rumal poliitik. On palju võimalusi.
5.     Miljard krooni on meie kooli kolmekümne kolme aasta eelarve (koos investeeringutega on tänavune eelarve ca 28 miljonit). See tähendab, et mul oleks üsna lihtne teha meie kooli eelarve kolmekümneks aastaks kahekordseks. Nii investeeringud kui ka palgad. Siis saaks õppereisid muuta õppekava osaks, siis saaks ometi kord öelda, et huviharidus pole mingi tilulilu, vaid sama tähtis kui see, mida tavalises koolitunnis tehakse. Ja luua kooli juurde oma muusikakool, kunstikool, spordikool, huvitava füüsika kool, matemaatika kool jne. Et üha suurem oleks see osa kultuurist, mida üks inimeselaps saaks kooliajal omaks võtta. Sest haridus on see osa kultuurist (väärtused, normid, tabud, elamisviis, teadmised, uskumused jne), mille inimene omaks võtab. Mida suurem see osa on, seda parem haridus. Ja siis teevad juba sellise kooli lõpetanud eelarve mitmekordseks.

Maido Mändmets, Varstu Keskkooli direktor

1. Olen viimased aastad hakanud juba rahulikumalt võtma. Esimesed viis aastat direktorina sai töötatud 70 tundi nädalas. Praegu on koolis hea meeskonnatöö. Kui keegi täidab tööülesandeid koolimajast väljas, siis teised aitavad.
2.     Positiivseks pean seda, et püüan anda kõigile alluvatele vabaduse oma töölõigus ise otsustada ja vastutada. Puuduseks on see, et ühelt teemalt teisele ülehüppamine võtab mul päris palju aega. Teemasse sisseelamine peab toimuma üksi, oma kabinetis.
3.     Olen õppinud väikestest asjadest rõõmu tundma. Enamasti teeb head meelt, kui kolleegidel, õpilastel või oma lastel midagi hästi välja tuleb. Kandvam rõõm viimasel aastal on olnud see, et koolimaja renoveerimine nii hästi õnnestus. Kõik töötas suurepäraselt: arhitekti lahendused, ehitaja ja valla koostöö, rahastamine, järelevalve. Rõõmustan, nähes, kui hea on õpilastel mugavas ja ilusas koolimajas õppida.
4.     Elu teevad raskeks seaduste vasturääkivused. Täites üht, rikun teist. Ja loomulikult see, et kodusid, millele kasvatustöös tugineda ei saa, tuleb üha juurde ja juurde. Koolis jääb üle ainult imestada, kuidas õpilane nii korralik on, kuigi kodu toetus on alla nulli. Iga laps on omanäoline isiksus, meie otsused mõjutavad tema arengut. Vastutust alati õigete otsuste tegemise eest on raske kanda.
5.     Olen realist – sellist summat ei tule kunagi, aga 25 miljonit kuluks ära küll. Koolimaja sai valmis, kuid ainult karp. Keemiakatsete tegemiseks jäid puudu katsete lauad ja tõmbekapid. Tüdrukute kodunduse klassis pole midagi. Oleks vaja nüüdisaegset kööki, õmblusmasinaid. Poiste tööõpetusest said 50 aastat vanad tööpingid välja visatud, uute hankimine võtab aastaid, kuid õpilased vajavad kohe õpetamist. Puudu on headest, igale vanuseastmele sobivatest teatmeteostest. Ka spordivarustust on alati vajaka. Siis veel reguleeritava kõrgusega koolipingid ja toolid. Kooli staadion ja õpilaskodu tuleks renoveerida jne. Igatahes investeeriksin ma suvalise summa tulevikku, meie õpilastesse.

Ene Staalfeldt, Halliste Põhikooli direktor
 

1. Aega on piisavalt, kui osata tööd jaotada, olulist ebaolulisest eraldada. Kui tegemist on inimestega, tuleb aega lihtsalt võtta.
2.      Voorused ja puudused jätan teiste otsustada. Tean, et mul pole Ra­ja Teelele omast „kuraasi”. Tean sedagi, et ma tõesti armastan oma tööd ja lapsi.
3.      Igas päevas on oma rõõmud. Eriliselt soe tunne on siis, kui koolimajja või koju põikavad kunagised õpilased. Rõõmu teeb, kui näed, et kolleeg ei vaata kella, vaid seda, et asi saaks hästi tehtud. Ja muidugi oma lapsed ja lapselapsed! Pisikestest rõõmudest koosnev elu ongi üks suur rõõm ja õnn!
4.      Väsitab siia-sinna hüplemine, kindlate suundade puudumine hariduspoliitikas – iga uus haridusminister alustab jälle oma rada jne. Aga ka igavene „janditamine” (vabandust!) õppekavadega. Õige koolijuht laseb tuulel latvades omasoodu möllata ja valib edasiliikumise tee ikkagi oma südame ja mõistuse järgi.
5.      Miljardi paigutaksin maapiirkonna hariduse edendamiseks. Ma ei ole nõus väitega, et maalaps ja -kool on teisejärgulised. Ka maakoolis on andekaid, haridust ja teisi enda kõrval väärtustavaid noori. Neile on vaja luua parimad õppimistingimused parimate õpetajate juhendamisel. Loomulikult jätaksin nii mõnedki miljonid oma uue ja ilusa kooli tarbeks. Ei unustaks ka häid naabreid – Halliste lasteaeda, meie õpilaste taimelava, ning Halliste kirikut, kellega oleme seotud religiooniõpetuse kaudu.

Heidi Uustalu, Kiviõli 1. Keskkooli direktor

1. Aega on kõigil võrdselt – 24 tundi ööpäevas 365 päeva aastas. Järelikult tuleb sellega hakkama saada. Aitavad planeerimine ja abilised. Ükski minu ülesannetest või tegemistest pole n-ö sooloprojekt – kõik need eeldavad meeskonnatööd.
2.      Puuduseks pean seda, et olen üliemotsionaalne ja reageerin sageli üle. Tean küll vanasõna „enne mõtle, siis ütle”, aga kipun vahel ikka vastupidises järjekorras tegema. Vooruste poole pealt nii palju, et üritan pidevalt sellest puudusest vabaneda ja mul on olnud ka õnnestumisi. Minu eelmine tööandja pidas minu heaks omaduseks seda, et suudan hästi läbi saada nii õpetajate kui ka õpilastega.
3.      See küsimus osutus keerulisemaks, kui arvata oskasin. Mitte sellepärast, et ma südamest rõõmustanud poleks, vaid sellepärast, et keeruline on teha vahet suure ja pisut väiksema rõõmu vahel. Rõõmustab, et saame sel aastal välja anda ühe kuldmedali. Aga mitte sugugi vähem ei rõõmustanud mind üks 3. klassi tüdruk, kes pärast edukat jalgrattaeksamit ütles, et tahaks kedagi kallistada. Kallistasimegi siis rõõmu jagamiseks. Hea meel oli saada kätte koolitusluba, mis lubab uuest õppeaastast hakata koolitama B-kategooria mootorsõiduki juhte nii meie kui ka naaberkooli gümnaasiumiastmes. Ja loomulikult rõõmustas mind see, et mu mõlemad tütred lõpetasid 7. ja 11. klassi kiituskirjaga. Kõik kokku ongi ütlemata hea põhjus südamest rõõmustada.
4.      Raskeks teeb elu stabiilsuse puudumine. Oleme pidevate muutuste ja ümbertegemiste meelevallas. Natuke stabiilset ja rahulikku aega kuluks ära küll. Keeruline on ka uute õpetajate leidmine. Aga eks raskused ongi selleks, et neid ületada, kuigi õpetajate leidmine võib vahel osutada ületamatuks takistuseks.
5.      Miljardiga viiksin lapsi ja õpetajaid rohkem majast välja ja ehitaksin unistuste koolimaja, linna tõelise haridus-, kultuuri- ja spordikeskuse. Oleks vaid miljard...

Raivo Heinaru, Kohila Gümnaasiumi direktor

1. Üleliia ülesandeid mul pole. Täien-davad kohustused, mida tuleb täita väljaspool kooli, näiteks kooli esinda­mine, põimuvad igapäevatööga. Kah­juks ei jätku mul aega treeneritööks. Sooviksin väga juhendada väikesi korv­pallipoisse.
2.      Olen töötanud koolis ligi 30 aastat, järelikult see töö meeldib. Väljakutseid on koolis palju ja alati saab midagi paremini teha. Mind motiveerib soov, et minu kool oleks edukas. Samas kaasneb sellega kärsitus, kui kõik ei lähe nii kiiresti ja ladusalt, kui tahaksin.
3.      Rõõmu valmistab paljugi. Õpi­laste viisakas teretamine, tänamine, vabandamine jne. See, kui puhtana ja korras nad oskavad koolimaja hoida. Ja loomulikult õpilaste saavutused. Tundsin uhkust, kui maakonna parimate ainetundjate vastuvõtule oli kutsutud arvukalt Kohila kooli õpilasi. Praegu tunnen rõõmu tööpraktika ladusast korraldusest ja gümnasistide väga positiivsest suhtumisest kooli heaks tehtavasse töösse.
4.      Koolijuhi kõige suurem probleem on õpetajate nappus. Kohilasse veel leiab õpetaja, aga maakohtades on see küsitav. Koolielu raskendab ka ministrite sage vahetumine ja järjepidevuse puudumine hariduselu juhtimisel. Kasu pole olnud koolijuhtide tähtajaliste töölepingute rakendamisest.
   5.     Et Kohila on kiiresti arenev piirkond, on kooli juurdeehitis niigi päevakorral. Õppetöökodade projekt on olemas, seni puudus ainult raha. Miljardist jätkub nii ehitamiseks kui ka õpetajatele ühekordse maksuvaba esinduskulu maksmiseks, näiteks aastapalga ulatuses.
   Ülejäänud summa paigutaksin fondidesse raha teenima. Edaspidi kuluks see õpetajate palgatõusuks ja koolituseks, õppeprotsessi täiustamiseks ning õpilastele toetuste ja stipendiumide maksmiseks.

   Toomas Šadeiko, Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli direktor
   
   1. Ülesannete vähesuse üle tõesti kurta ei saa. Õnneks on enamik neist seotud ühe ja mulle südamelähedase valdkonna – haridusega. Olgu selleks siis kooli, kutseõppe edendamise ühingu juhatuse või vallavolikogu hariduskomisjoni juhtimine. Mõnest muust ettevõtmistest olen hakanud viimasel ajal tagasi tõmbuma – aastad teevad oma töö. 40 aastat tööd kutsehariduses on andnud oskuse oma aega otstarbekalt planeerida ja teha vahet olulise ning vähem olulise vahel.
   2.     Vooruste üle peaksid küll teised otsustama, aga ise arvan, et olen päris hea uute ideede genereerija ja küllalt visa neid läbi suruma. Samas olen sageli liiga kärsitu ega malda oodata, kuni mõne uue mõttega harjutakse.
   3.     9. juunil avasime pidulikult euroraha toel renoveeritud kooli hobumajanduse kompleksi, meile väga olulise õppeobjekti. Kui aga kodustest asjadest rääkida, siis eluaeg ise sporti teinuna tundsin rõõmu pojatütre Grete väga heade tulemuste üle ETV „10 olümpiastardi” võistlustel.
   4.     Raske on kooli juhtida, kui puu­du on mõni oluline õpetaja või oskustöötaja, kui pead täitma vastukäivaid, vahel lausa mõttetuid nõudmisi või kui bürokraatia pisikeses Eestis kipub ületama ELi direktiividega kehtestatu.
   5.     Miljardist kroonist ei oska unistadagi, aga lisaks senisele õpikeskkonna paremustamiseks projektipõhiselt saadud 60 miljonile kroonile teak­sin täpselt, mida sellel eesmärgil teha järgmise 100 miljoniga. Kindlasti eraldaksin rohkem raha vähem kindlustatud peredest pärit laste õpingute toetamiseks meie koolis ning palkaksin kooli tööle sotsiaalküsimustega tegelevaid kogenud töötajaid.
   
   Miia Pallase, Pühajärve Põhikoolidirektor

   1. Võtan endale just nii palju lisaülesandeid, kui paljude eest jõuan vastutada. Koostöö meeldivate inimestega annab jõudu. Võimlemise, võrkpalli ja bowling’u mängimine tõstab toonust ja maandab pingeid.
   2.      Olen mõistev, järjekindel ja rõõmsameelne. Püüan alati leida komp­romisse. Meeldib töötada meeskonnas, sest ühte jalga käiv kollektiiv saavutab märkimisväärseid tulemusi. Liigne headus ja järeleandlikkus on muutunud puuduseks.
   3.      2. juunil vilistlaste kokkutulekul sain uhkustada oma kooli tule­mus­tega: 100% tasemetööde soorita­mine, kolmandik õpilas­test õppis hin­netele „väga hea” ja „hea”, meie kool on Valgamaa parim põhikool nii aineolümpiaadide kui ka sporditulemuste alusel jne. Rõõm oli vilistlastelt kuulda, et meilt saadud haridus on võimaldanud neil valida sobivad ametid.
   4.      Muret teeb rahanappus.

   5.     Miljardiga teeksin koolimaja korda, muretseksin õpetajatele moodsad tehnovahendid, võimaldaksin õpilastel käia õppeekskursioonidel.

   ---

   

   Võimlemisõpetaja on terviseõpetaja

   Ülo Tikk

   „Peterburi Herzeni-nimelises Pedagoogikaülikoolis öeldi meile juba esimeses loengus, et kehakultuur on laste tervist silmas pidades kõige tähtsam aine koolis ja meie tööst oleneb inimese tervis kogu eluks,” ütleb Tallinna Tõnismäe Reaalkooli kehalise kasvatuse õpetaja Mihhail Tõrtõšnõi, kes sügisel pälvis aasta õpetaja tiitli. Ilusat eesti keelt kõnelev 30-aastane noormees on töötanud vene koolis 12 aastat.

   Mihhaili tõi tervisespordi juurde tema isa: „Kui olin teise klassi poiss, hakkasime isaga hommikuti jooksmas käima. Isa lõpetas paari aasta pärast, mina aga jätkasin ja jooksen tänini. Sellest saab nüüd 13 aastat.”
   Jooksmine on noormehele alati meeldinud. Algul treenis sprinti, siis harrastas keskmaajooksu ja nüüd tegeleb põhiliselt pikamaajooksuga. Maraton sobib tema kasvu (vaid 163 cm) ja õblukese kehakujuga.
   „Omal ajal õppisin praeguses Ehte Gümnaasiumis prantsuse keele klassis, aga abituuriumis läksin Tõnismäe Reaalkooli, kus siis olid veel spordiklassid. Viimasel kooliaastal tulin 400 meetri jooksus Tallinna koolinoorte meistriks. Oli aasta 1993.
   See innustas kehakultuuri õppima minema. Valisin Peterburi Herzeni-nimelise Pedagoogikaülikooli kehakultuuriteaduskonna. Kui esimese kursuse lõpetasin, helistas mulle minu endise kooli direktor Nina Petrovna (Sõtnik – Ü. T.) ja ütles, et nüüd olen juba 18-aastane ja võin koolis töötada, nemad ootavad. Lugu oli selles, et ma tahtnuks juba pärast kooli lõpetamist kooli tööle jääda ja kehakultuuri kaugõppes õppida, aga olin siis alles 17-aastane.”
   Kooli tulles olid Mihhailil kaasa võtta vaid esmakursuslase teadmised, aga vanemad kolleegid toetasid igal sammul. „Ka Peterburis võeti mind hiljem tõsisemalt, sest olin koolis tegevõpetajana ametis, eksamitel arutasime professoritega metoodikaprobleeme kui kolleegid. See tõstis enesetunnet.”
   Põhiliselt on noorel õpetajal tunnid algklassides ja keskastmes.
   „Algklassidest kuni viienda klassini on mul käes kogu klass korraga, alates 6. klassist ainult poisid. Olen täheldanud, et mida aasta edasi, seda kehvemaks laste tervis muutub, juba algklassides on paljudel kaasas vanema kiri tunnist vabastamiseks. Liikumisvaegus on suur, aga ennast liigutada ei soovita. Pakume oma koolis tunniväliseid spordiringe üsna ohtralt. Enamasti tasuta, aga ikka on vanemad vastu – mis ta seal rabeleb, las olla parem kodus silma all. Tasulistest spordiringidest ei maksa rääkidagi. Mingi pallimängu eest maksmine ei tule kõne allagi. Võitlen nagu tuuleveskitega.”

   Läbi raskuste
   Neli aastat tagasi sai õpetaja Tõr­tõšnõi 5. klassi juhatajaks. Osa vanemaid oli põnevil – noor mees klassijuhatajaks. Teine osa tõusis tagajalgadele – mis, kas see on spordiklass? Mina oma poega sinna küll ei pane!
   „Murdeiga on kõige raskem. Ka vanemad hoiavad koolist eemale ega tule meeleldi isegi lapsevanemate koosolekutele, arenguvestlusest rääki­mata. Viimastest olen juba loobunud, sest mammad (üldjuhul käivad koolis ju emad, kui käivad!) tulevad kohe emotsioonidega lagedale – mis ta nüüd jälle korda saatis! Ollakse harjunud, et kooli kutsutakse ainult siis, kui mingi pahandus on juhtunud. Poiss istub kui siil endassetõmbunult ega tee suudki lahti. Muidu on koolis normaalne õpilane, aga vanemate juuresolekul muutub kardinaalselt. Kui mõnega ongi probleeme, teatab ema: „Teie olete õpetaja, eks tehke talle selgeks, mida võib ja mida ei sobi.” Õpilaspäeviku abil pole juba ammu mõtet koduga sidet pidada, seda ei vaata keegi. Ainsad sidepidamisvahendid on telefon ja e-kool.”

   Rahvajooksust südamejooksuni
   Ometi pole Tõnismäe Reaalkooli sporditulemused laita. Mihhail Vla­dimirovitš (nii aupaklikult õpilased oma õpetajat kutsuvad) tõdeb, et see on aastatepikkuse järjekindla töö vili.
   „Esimeseks suuremaks saavutuseks oli võit linna krossijooksu teatevõistlustel, kust 3. klassi õpilased tõid ära esikoha. Siis kutsusin väledamad sügisesele rahvajooksule. Nüüd oleme juba üheksa aastat järjest pälvinud kõige aktiivsema kooli tiitli. Osalejaid on igast vanusest. Mõned minu õpilased on sellest jooksust osa võtnud juba kuus-seitse aastat. Iga osavõtja saab medali. Tuleb poiss järgmisel päeval kooli ja uhkeldab sõprade ees. Teised vaatavad, oo, medal, ja järgmisel jooksul on osavõtjaid juba rohkem. Olen jooksu propageerinud ka vanemate hulgas, lust on vaadata, kui emad-isad kaasa löövad. See innustab lapsi.”
   Ka maikuise heategeva südamejooksu on Tõnismäe Reaalkool koolide arvestuses kahel korral võitnud. „See on tasuline, osavõtumaks on 25 krooni. Olen lastele selgitanud, et selle raha eest ostetakse lastehaiglale operatsioonitehnikat ja keegi ei tea, millal endalgi seda vaja võib minna.”
   Millisele vene poisile ei meeldiks jalgpalli mängida. Pole teisest puust ka Tõnismäe Reaalkooli mehehakatised. Juba 11 aastat korraldab Mihhail Tallinna koolide jalg­palliturniiri ja kaasa lüüakse ka Tallinna Reaalkooli ettevõtmisel „Reaalkarikas”, kus 5.–6. klassi poisid on kahel viimasel aastal saavutanud häid tulemusi. Tänavu mais korraldatud kesklinna meistri­võistlustel tulid 6.–7. klassi poisid Tallinna Reaalkooli ja Vanalinna Ha-riduskolleegiumi järel kolmandaks. Õpetaja nõutas endale TLÜst isegi jalgpallitreeneri litsentsi, et kõik seadused oleksid täidetud.

   Poisse köidab meeskonnamäng
   „Meeskonnamäng köidab palju rohkem kui individuaalsed ponnistu­sed kergejõustikus. Samas pakub see ka konkurentsi – igaüks tahab meeskonda ja selles omakorda algrivistusse pääseda. Kui talvel mängime oma kitsukeses võimlas minijalgpalli või saalihokit, tõusevad emotsioonid taevani, saalil ähvardab lagi pealt tõusta.”
   Kurvaks teeb treeningupaikade ja isegi tundide läbiviimiseks sobilike paikade puudus. „Praegu veel saame kasutada endist lastestaadioni. Õnneks tasuta. Samas käivad jutud, et sinna tahetakse ehitada rahandusministeeriumi juurdeehitis. Üks klaasist ja betoonist büroohoone meie endise tennisestaadioni krundile juba püstitati. Varem rentis kool tennisestaadioni kehalise kasvatuse tundide läbiviimiseks. Pidime kirjalikult aru andma, kui palju lapsi seal käib ja mitu tundi me staadioni kasutame. Ei aidanud midagi, kopp löödi maasse ja maja on nüüd püsti. Nüüd siis lastestaadion… Kui augustis kooli tuleme, on esimene asi uudistada, ega lastestaadioni krundil pole juba ehitama hakatud. Oleme aastaid linnavalitsusele selgitanud, et lastestaadioni krunt tuleks riigi käest linna omandisse nõuda ja sinna korralik staadion rajada. See pole üksnes meie kooli mure, praegu kasutavad staadioni ka meie naabrid – prantsuse lütseum, polütehnikum ja kõrgem tehnikakool. Neilgi pole enda staadioni. Seni pole meie ettepanekust asja saanud ega tea, kas saabki.”

   Päästearmeelane
   Õpetaja Tõrtõšnõile koolis meeldib ja ka noorele õpetajale kaela pandud lisakohustusi peab ta normaalseks. Näiteks tuli ettepanek osaleda Eesti Punase Risti, päästeameti, politsei ja haridusameti egiidi all toimuvas viktoriinis „SOS – sina oskad seda”.
   „See on kompleksviktoriin pluss aja peale koolipere evakueerimine. Kui meie maja tuli kapitaalremondist, sai minust igat sorti häiresignaa­lide eest vastutaja. Otsustasime korraldada evakuatsiooniõppuse koos päästeametiga. Maja sai rahvast tühjaks vähem kui kahe minutiga. Tuletõrjujad kor­raldasid kooli õuel tulekustutami­se näidisesinemise ja politseinikud demonstreerisid oma tehnikat. Seejärel toimus viktoriin. Olen läbinud ka riigikaitseõpetajate kursused. Koolis võiksid olla riigikaitseõpetuse tunnid, aga läbi peaks neid viima tegevohvitser. Siis on asjast rohkem tulu. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde,” arvab õpetaja.

   Töö on kõige tähtsam
   Mihhail Tõrtõšnõi tunnistab, et talle on esmatähtis töö – kehalise kasvatuse ja tervislike eluviiside propageerimine õpilaste hulgas ning sport laiemalt. See on talle ka rohkem kui hobi. „Olen propageerinud koolis oma lemmikmängu – võrkpalli. Ise juhendan ka treeninguid. Mullu saavutas kooli juunioride koondis Eesti teises liigas võidu. Kooli alamõõdulises võimlas pole mõtet trenni teha, sest normaalmõõtmetega saali võistlema sattudes kaotavad poisid pea. Sellepärast rendib kool korv- ja võrkpalli harjutamiseks trammipargi spordisaali. Meie kooli juhtkond toetab koolisporti igati. Tean kolleegide jutust, et mitmes koolis peetakse kehalise kasvatuse õpetajaid muiduleivasööjateks.”
   Töö koolis ei piirdu vaid tunniplaanis kirjas olevaga. Mihhailil on 24 tundi ning põhiliselt õhtupoolikuti, lõpevad kella kuue paiku. „Hommikul olen treeningtundides või võistlustel. Õhtud on võrkpalli päralt, seda harrastavad keskkoolinoormehed. Veel käime õhtuti või nädalavahetusel oma lemmikprofimeeskonnale kaasa elamas, oleme nn fännklubi. Meid juba teatakse ja lastakse tasuta saali. Pole põlanud kaugeks isegi Pärnusse väi Saaremaale sõita,” räägib õpetaja ja ütleb, et kodu jaoks jääb vaba aega väheks, aga ju see peab nii olema.
   „Kodus meeldib mulle lugeda. Ma pole eriline ilukirjanduse nautija, eelistan populaarteaduslikke teoseid.”
   Tallinna Tõnismäe Reaalkooli õpilastel on kombeks oma õpetajatele tiit­leid jagada. Kahel korral on õpetaja Tõrtõšnõi pälvinud parima õpetaja tiitli ja mullu õpetajate päeval nimetati ta kõige aktiivsemaks õpetajaks.

   ---

   

   Ka pimedusse jagub valgust

   Kristi Helme

   Kohe-kohe saavad tuhanded noored pidulikult kätte küpsustunnistuse. Tublimad lõpetavad, nagu ikka, kuld- või hõbemedaliga. Kui paljudes koolides on medaliga lõpetanute esiletõstmine iga-aastane sündmus, siis Tartu Emajõe Kooli jaoks on käesolev aasta väga eriline – põhjust medali üle rõõmustada oli viimati ligi poolsada aastat tagasi.

   Tartu Emajõe Kool on riigikool pimedatele ja vaegnägijatele. Kvalifitseeritud õpetajad saavad töötada edukalt iga lapsega, sest klassis õpib keskmiselt neli-viis last. Praegu õpib koolis 20 pimedat, 20 muukeelset ja 40 raske liitpuudega last, osa neist ka vaimupuudega. Direktor Arvo Pattaki sõnul on Tartu Emajõe Kool ainus erikool Eestis, millel on ka gümnaasiumiosa, teised koolid annavad ainult põhihariduse. Käesolev õppeaasta kujunes Tartu Emajõe Kooli jaoks väga edukaks, sest pärast 45-aastast vaheaega lõpetavad õpilased kooli medaliga. Seekord on medaliste lausa kaks: kuldmedaliga lõpetab vaegnägija Mär­tin Männama ja hõbemedaliga pime Aleksei Brjantsev.

   Eksamid ei olnud rasked
   Kool oma õpilastele allahindlust ei tee, mistõttu õpitakse tavakooliga analoogsete õppekavade järgi ning riigieksamidki sooritatakse võrdsetel alustel „tavaõpilastega”. Pisut aega antakse ülesannete lahendamiseks siiski juurde – iga eksami sooritamiseks kaks tundi.
   Äsja sooritatud riigieksamid noormeestele raskusi ei valmistanud, mõlemad valisid peale kohustusliku kirjandi veel inglise keele ja bioloogia. Märtini jaoks olid eksamiküsimused A3-lehtedel suurendatud kirjas, Aleksei jaoks punktkirjas. Enamiku eksamite sisu on analoogne tavakooli omadega, vaid bioloogia erines mõnes punktis. „Küsimusi punktkirja ümber pannes jäeti joonised välja, sest nende ümbertegemine on väga suur töö. Ära jäid ka mõned geneetikat puudutavad ülesanded, mistõttu sain eksami juba 2,5 tunniga tehtud,” rõõmustab Aleksei.
   Märtini sõnul ei ole talle ükski õppeaine raskusi valmistanud, samas kui Aleksei leiab, et reaalained väga kerged ei ole. „Matemaatika ja füüsika ning valemite tuupimine ei ole mulle väga omased. Küll aga sobivad inglise keel, arvutiõpetus ja muusika,” lisab ta. Viimane meeldib eesti keelt väga hästi kõnelevale vene noormehele ka seetõttu, et muusikaga on Aleksei tõsiselt tegelnud aastaid ning lõpetanud 2004. aastal põhikooli kõrvalt ka Tartu 1. Muusikakooli. „Muusika on minu jaoks rohkem kui hobi – aitab elus hakkama saada.”
   
   Lugemisteleviisor ja punktkirjaõpik
   Kuna Märtin ei ole päris pime, saab ta lugeda hiljuti kooli soetatud lugemis­televiisoriga, mis võimaldab teksti nii palju suurendada, et ka väga tugevaid prille vajavad õpilased näevad sellega nii õpikuid kui ka ajakirju lugeda. „On olemas ka hästi pisikesed, lausa pihku ära mahtuvad kaasaskantavad lugemis­televiisorid,” lisab Märtin.
   Aleksei loeb seevastu punktkirjaõpikutest ning kirjutab punktkirjamasinaga. Ka arvutitega on pimedatel teha nii mõndagi ja seda eelkõige kõnesüntesaatori abiga. Programm, mida nimetatakse ekraanilugejaks kõnesüntesaatori abil, loeb pimedale ette, mis on ekraanil. „Päris kõike ekraanilugeja siiski ei suuda, näiteks juhul, kui programmid on väga graafilised.”

   Muusika ja sport
   Aleksei kuulab ja loob muusikat nii arvutil kui ka süntesaatoril. Unistus luua oma bänd ei ole veel teostunud, kuid viimastel aastatel on noormees elektroonilist muusikat kirjutades ka sõpru kampa võtnud. Märtin, kellele on samuti muusika tähtis, ei ole seni vedu võtnud. „Mulle on muusika eelkõige hobi. Maitse on mul üsna seinast seina – kuulan nii folki, Metsatölli, Raud Antsu kui ka Scooterit,” loetleb Märtin, keda köidavad lisaks muusikale ka jooksmine ja ujumine. Viimases on tal ette näidata USAs Colorados toimunud noorte paramaailmameistrivõistlustelt võidetud pronksmedal.
   Spordist kõneldes mainib Aleksei ka pimedate lauatennist. See erineb nägijate klassikalisest lauatennisest märgatavalt: puust laua kahes otsas on riidest kott, laua kohal plaat ning mänguvahenditeks kõrisev pall ja reketid (puust labidad). Pall peab veerema mööda lauda ning väga vajalikud on kaitsevahendid – spetsiaalne kõva kinnas aitab vältida tugevat lööki vastu sõrmi. „Pimedate lauatennis avardab väga hästi tunnetust,” lisab Aleksei.

   Türgis ja Islandil
   Aleksei on käinud projekti „Euroopa noored” rahvusvahelise noortevahetuse raames Türgis ja Islandil (Märtin ainult Islandil). Direktor Arvo Pattaki sõnul sõitsid noormehed lennukiga Islandile (vahemaandumisega Kopen­haagenis) täiesti iseseisvalt. „Poisid tegid vabatahtlikku tööd, mille raames valmistasid ette töötubasid kuue-seitsme riigi pimedatele ja vaegnägijatele. Ütleksin, et nad said välismaal täiskasvanuks – suhtlemine muutis neid niivõrd, et ka tagasi tulles on jät­kuvalt hea koostööd teha,” kiitis Pattak. Näiteks suvel toimuvat pimedate ja vaegnägijate neljanädalast laagrit kureerib just Märtin.
   Alekseile avaldas Türgi nii suurt muljet, et tagasi tulles kirjutas ta muusikapala, mis põhineb Türgi rütmidel. Islandilt jäi aga meelde elektroonilise muusika stuudio, kus leidus palju analoogsüntesaatoreid, mis noormehe muusikahuvi arvestades kujunes tõeliselt suureks elamuseks.
   Märtenile meenub Islandiga seoses kõigepealt loodus – vähe puid, palju veekogusid, geisrid, mägine, lage ja tühi maastik. „Islandlased on väga to­redad, nad käituvad ja suhtlevad palju vabamalt kui eestlased.”

   Ei kujuta värve ette
   Märtin sündis pimedana, kuid operatsioonide tulemusel näeb ta tugevate prillidega (+11) lugeda, kirjutada ja ringi liikuda. Puudust tagasihoidlik ja vaikne Märtin enda sõnul elus millestki ei tunne. Väga suhtlemisaldis Aleksei aga sooviks rohkem sõpradega läbi käia ning pikemat aega kodus viibides tunneb ta seda eriti teravalt. „Samas on muusika minu elus nii oluline, et see aitab ka suhtlemisvaegust leevendada. Kodus mängib alati muusika või mängin hoopis ise midagi.” Aleksei on olnud pime kogu elu ning enda sõnul ei igatsegi ta väga nägija olla. „Mina ei ole midagi kaotanud. Nendel, kes pimedaks jäävad, on palju raskem kohaneda ja leppida.” Värve on Aleksei üritanud seostada helitoonidega, kuid praegu ta sellele pigem ei mõtle – sellel polevat mõtet.

   Tulevikuplaanid
   Märtin plaanib minna Tartu Ülikooli bioloogiat või keemiat õppima. „Sel­leks on vaja sooritada veel üks eksam, mille kavatsen teha järgmisel aastal,” selgitab kuldmedaliga lõpetanu. Aleksei tulevik (nagu ka olevik ja minevik) on suure tõenäosusega seo­tud muusikaga, konkreetsemalt Eesti Muusikaakadeemia elektroonilise muusika erialaga. Eelkõige soovib Aleksei olla aktiivne inimene, kes teadvustaks nägijatele, et pimedad on olemas ega istu sugugi passiivselt kodus, vaid võtavad ühiskonna elust osa.
   Eelmisel aastal osalesid nii Aleksei kui ka Märtin AHAA-keskuse korraldatud projektis „Dialoog pimeduses”, kus pimedad ja vaegnägijad juhtisid giididena nägijad läbi täiesti pimedate ruumide. Loodud olid erinevad keskkonnad – park, linnatänav, baar jne. „Osavõtjad ütlesid hiljem, et seda kõike oli eelnevalt raske ette kujutada ning neile tundus pimedas liikumine unenäona. Paljud kohtusid pimedate inimestega esimest korda ning õnneks olid muljed eranditult positiivsed,” rõõmustab Aleksei.

   Direktor kiidab
   Viimased kaks aastat Tartu Emajõe Koo­li juhtinud Arvo Pattaki sõnul on Märtin ja Aleksei fantastilised poisid, kes on tublid nii õppimises kui ka ühiskondlikult. „Sulandusin salaja AHAA-projektis „nägijate” gruppi ja jälgisin, kuidas poisid suhtlevad inimestega tänavalt – nad said suurepäraselt hakkama!”
   Märtin on direktori sõnul keskendunud õppimisele ning kui ta midagi ette võtab, pühendub sellele täielikult. Alekseid iseloomustab kooli­juht väga suhtlemisalti ja järjepidevana, ta loodab, et noormees läheb muusikat edasi õppima.
   Direktor kiidab ka toredaid noori ja nooruslikke õpetajaid, kelle abita ei oleks õpilased nii tegusad ja tublid. „Õpetajad on väga aktiivsed ning kui vahel lähebki poistel nina norgu, aitavad õpetajad neid taas motiveerida,” sõnab Pattak. Pedagoogide haridus vastab koolis igati kvalifikatsiooninõuetele – kõik õpetajad on läbinud eripedagoogikakursused.

   Eelarvamustel pole alust
   Tartu Emajõe Kooli suhtuvad inimesed direktori sõnul kahjuks eelarvamustega, kiputakse rääkima abiosast ja arvatakse, et kool on mõeldud eelkõige vaimupuudega lastele. Tegelikult õpitakse lihtsalt pikendatud programmi järgi, põhikoolis lisandub õpingutele üks aasta. „Juba ainuüksi punktkirja õppimine ning sõrmedega lugemine võtab palju aega. Inimene saab 90% infost silmade kaudu, seetõttu kaob pimedatel palju infot ära ja õppimine läheb aeglasemalt,” selgitab Pattak.
   Vaegnägijate ja pimedate laste tavakooli integreerimine on väga keeruline ja nõuab õpilase juurde abiisikut. Pattaki sõnul juhtub aeg-ajalt, et laps pannakse viimasesse pinki istuma, kus ta püsib vaikselt ning otseselt kedagi ei sega. Lõpptulemusena võib aga õpilasel kool pooleli jääda. „Vahel satub meile gümnaasiumi­osasse ka tavakoolidest tulnud lapsi, aga siis ei ole neid enam võimalik palju aidata, sest ühe aastaga abivahendite kasutamist selgeks ei õpi, kui lüngad on sees.” Positiivse näitena tõi koolijuht Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi, mille edukalt lõpetanud vaegnägijatel olid õpingute vältel alati abiisikud kõrval.
   Arvo Pattak leiab, et puudega inimestele on avatud kõik võimalused maailmas ringi käia ja sõpru leida – tuleb vaid ise aktiivne olla ning õppimist tõsiselt võtta. Tartu Emajõe Kool võimaldab seda teha, selle parimaks näiteks on Märtin ja Aleksei.
    

   ---

   [an error occurred while processing this directive]

   ---